2-20-15789/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

4. märts 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-15789

Tsiviilasi

Compensa Vienna Insurance Group ADB (Eesti filiaali

kaudu) hagi Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu

vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3135,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Compensa Vienna Insurance Group

ADB (Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood 12970620),

lepinguline esindaja Marion Kurg

Kostja (apellant): Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu

(registrikood 80543683), lepinguline esindaja Reet Rattur

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsus tühistada osas, milles kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja suurem põhivõlg kui 1451,85 eurot ja seda

ületavalt summalt viivis, ning jätta selles osas hagi rahuldamata. Tühistada

sama otsus osas, milles hageja menetluskulud jäid kostja kanda, ja jätta need

hageja enda kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

I.4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Välja mõista kostjalt Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistult hageja

Compensa Vienna Insurance Group ADB (Eesti filiaali kaudu) kasuks

põhivõlg 1451,85 eurot ja viivis sellelt summalt alates 28. oktoobrist 2020 kuni

põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II.4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

2 (5)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Compensa Vienna Insurance Group ADB (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas

28. oktoobril 2020 Harju Maakohtule hagi Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu (kostja) vastu

kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustatud sõiduki remondikulu

2903,69 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest kuni võla tasumiseni.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

X (edaspidi: kannatanu) parkis sõiduki Volvo S40 (riikliku registreerimismärgiga

XXXXXX, edaspidi: sõiduk) 25. veebruaril 2019 Tallinnas Juhkentali 14 asuva

kinnisasja (edaspidi: kinnistu) koosseisu kuuluva hoovi parklasse. Parkimise ajal vajus

samal aadressil asuva hoone sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada;

-

kinnistu on jagatud korteriomanditeks ja seda valitseb kostja;

-

sõiduk oli kindlustatud Seesam Insurance AS-is (edaspidi: kindlustusandja), kelle

üldõigusjärglane on alates 1. juulist 2020 hageja. Kannatanu teavitas kindlustusandjat

juhtumist ja esitas kahjuteate koos kahjustusi tõendavate fotodega. Kindlustusandja

luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas sõidukile tekkinud

taastamiskulu summas 2903,69 eurot vastavalt taastamisteenuse arvele;

-

hüvitise väljamaksmisega omandas kindlustusandja kahju hüvitamise nõude kinnistu

korteriomanike vastu, mis korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 3 järgi

tuleb esitada kostja vastu;

-

alates nõude esitamisest on hagejal õigus nõuda viivist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kannatanu parkis sõiduki kinnistule ilma loata. Seega tekkis kahju temast tulenevatel

asjaoludel ja esineb hüvitamist välistav asjaolu;

-

hageja esitatud arve ei tõenda kulu suurust ega ka seda, et kulu oli mõistlik ja vajalik.

Mõistlik on varuosade asendamine kasutatud varuosadega, kuna kahjustada sai

kasutatud sõiduk. Arvest ei nähtu, kas tegemist on uute või kasutatud varuosadega.

Arve kohaselt oli sõiduki tagaosa värvimise, värvimaterjalide ja poleerimise kulu

955,99 eurot. Sulgudes on märge, et kahjustused olid üle sõiduki. Samas esitatud pildid

ei tõenda kahjustusi kogu sõidukil, mistõttu selle tervikuna värvimine ja poleerimine ei

ole mõistlik kulutus. Lisamaterjalide vajalikkust hageja ei tõendanud. Seega on sõiduki

parandamise mõistlikud kulud väiksemad hageja esitatust.

3 (5)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 11. oktoobri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja

otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kannatanu parkis 25. veebruaril 2019 sõiduki kinnistu hoovi parklasse;

-

parkimise ajal vajus kinnistul asuva hoone sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai

sõiduk kahjustada;

-

kinnistut valitseb korteriühistuna kostja;

-

sõiduk oli kahjustamise ajal kindlustatud kindlustusandja juures;

-

kannatanu teavitas kindlustusandjat juhtumist ja esitas sõidukikahju hüvitamise

taotluse koos sõiduki kahjustusi tõendavate fotodega;

-

kindlustusandja luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas

sõidukile tekkinud taastamiskulud vastavalt esitatud arvele 2903,69 euro ulatuses;

-

hageja on kindlustusandja õigusjärglane.

3.2. Maakohus leidis, et poolte vahel puuduvad lepingulised suhted ja hageja nõude õiguslik

alus on VÕS § 1059. Ehitise küljest eraldusid seina osad muul põhjusel kui tahtliku inim-

tegevuse tõttu ja tekitasid seal kõrval seisnud sõidukile kahju. Tulenevalt KrtS § 34 lg-st 3

vastutab kannatanule kahju tekitamise eest kostja. VÕS § 492 lg 1 alusel läks nõue üle hagejale.

3.3. Hageja tõendas, et kannatanul oli õigus 25. veebruaril 2019 parkida sõiduk kinnistu hoovi

ja kostja ei tõendanud vastupidist. Kannatanu koostatud sõidukikahju hüvitise taotlusest ja

tehtud fotodelt nähtub, et lisaks sõidukile parkis samal ajal kinnistul teisi sõidukeid. Kostja

väidetel sõlmis kinnistu korteriomanike omanik kinnistu ala rendilepingu Barking OÜ-ga, kes

osutab seal nüüd tasulist parkimisteenust. Kannatanu 7. augusti 2019 e-kirjast nähtub, et

kinnistule oli juurdepääs vaba ja seal parkis igapäevaselt mitukümmend sõiduautot. Ohupiirded

paigaldati umbes kuu aega pärast sõidukiga juhtunut. Hageja esitatud parkimisinfost kinnistu

aadressi kohta nähtub samuti, et kinnistu hooviala kasutatakse tasulise parklana.

3.4. Täidetud on VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise eeldus. Ehitise omanik peab

ette nägema, et kui ehitiselt eralduvad esemed kukuvad sõidukile, võib see sõidukit kahjustada.

VÕS § 127 lg 1 alusel peab kostja hüvitama hagejale 2903,69 eurot. Hüvitise vähendamise

aluseks olevaid asjaolusid kostja ei esitanud ega tõendanud, st VÕS §-d 139 ja 140 ei kohaldu.

3.5. Kuivõrd hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, siis tuleb

kostjalt välja mõista ka hageja taotletud viivis.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on järgmised.

4.1. Esiteks tuvastas maakohus valesti, et kannatanu parkis sõiduki parklasse ja tal oli selleks

õigus või luba. Kannatanu parkis sõiduki kinnistu hoovialale, kus puudusid parkimist ja

sisenemist lubavad tähised. Kannatanu rikkus nii keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)

§ 32 lg-s 2¹ kui ka liiklusseaduse (LS) § 45 lg-s 13 sätestatud keeldu viibida võõral maatükil

mootorsõidukiga omaniku loata. Seega parkis kannatanu sõiduki kinnistule õigusvastaselt.

Sellest tulenevalt jättis maakohus alusetult kohaldamata VÕS §-d 139 ja 140.

4.2. Teiseks ei arvestanud maakohus kostja vastuväidetega, et arve ei tõenda kulu suurust ning

kulu pole mõistlike ega vajalik. Kostja esitas tõendid varuosade maksumuse kohta, aga

maakohus ei võtnud nende osas seisukohta menetluse ajal ega lõpplahendis.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

4 (5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, vähendab hüvitatavat summat poole

võrra ja muudab menetluskulude jaotust (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad kumbki ise oma kulud mõlemas kohtuastmes.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga, st hageja saab põhimõtteliselt nõuda kostjalt

selle kahju hüvitamist, mille kindlustusandja hageja õiguseellasena hüvitas kannatanule.

Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei ole kaebusega vaidlustatud.

8. Kaebuse esimese väite käsitlemisel tuleb esmalt uurida küsimust, kas kannatanu liikles (sh

parkis) sõidukiga kinnistul õiguspäraselt. Maakohus leidis, et kannatanul oli õigus parkida

sõiduk kinnistule 25. veebruaril 2019. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab

oma seisukohta järgmiselt.

8.1. KeÜS § 32 lg-te 1–2¹ kohaselt võib teise isiku omandis oleval maatükil viibida üksnes

omaniku loal, kusjuures mootorsõidukiga viibimiseks sellist luba ei eeldata. Ka LS § 45 lg 13

järgi eeldab väljaspool teed sõidukiga liiklemine maaomaniku (või valdaja) luba.

Ringkonnakohus järgib oma senises praktikas väljendatud arusaama, et piiramata maatükil ei

saa omaniku luba eeldada sellel viibimiseks mootorsõidukiga (vt 17. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-18478, p 73). Ühtlasi leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kinnistule piirete

paigaldamata jätmine ei tähenda luba liigelda sellel mootorsõidukiga. Järelikult pidi hageja

tõendama kostja või vähemalt ühe korteriomaniku loa, et kannatanu võis 25. veebruaril 2019

oma sõiduki kinnistule parkida.

8.2. Maakohus lähtus ekslikult kahjujuhtumist ajaliselt hilisematest asjaoludest ja neist

kajastavatest tõenditest (parkimislepingu sõlmimine ja parkimisinfo avaldamine). Nimelt ei saa

neist kummastki järeldada, et juba 25. veebruaril 2019 võis kinnistu hoovi kasutada avaliku

parklana. Seda järeldust ei saa ka teha sõidukikahju hüvitise taotlusest ja fotodelt (dtl 18 jj)

nähtuvast asjaolust, et hoovis parkis teisi sõidukeid. Samuti ei võimalda hageja soovitud

järeldust kannatanu seletus (dtl 11), et parkimine hoovis oli tavapärane. Kummalgi juhul ei

tekkinud kannatanul teiste juhtide käitumise põhjal õigust ise oma sõidukiga kinnistul liigelda

või seda seal parkida. Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks KeÜS § 32 lg-te 1–2¹ ja LS

§ 45 lg 13 järgne kinnistu korteriomaniku või kostja luba. Seega tuvastab ringkonnakohus, et

kannatanu liikles 25. veebruaril 2019 kinnistul ilma loata ehk õigusvastaselt.

9. Järgmiseks tuleb hinnata, kas kinnistul loata liiklemine ja parkimine annab alust jätta

korteriomanike ja kostja riskivastutusel (VÕS § 1056 lg-d 1 ja 2 ning § 1059 koostoimes KrtS

§ 34 lg-ga 3) põhinev kahjunõue rahuldamata või hüvitist vähendada.

9.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu rikkumine ei välista kostja vastutust. Nimelt

mõjutab kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, üksnes

kahjuhüvitise suurust (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 14 ja

seal viidatud varasem praktika, samuti 10. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 27).

Kostja ei väida, et kannatanu oleks põhjustanud sõidukile kahju tahtlikult.

9.2. Kirjeldatud olukorras saab kahjuhüvitist vähendada eelkõige VÕS § 139 lg 1 alusel. See

säte näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu

tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samuti võib vähendamise alus tuleneda VÕS

§ 140 lg 1 esimesest lausest, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes

äärmiselt ebaõiglane vm põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Käesoleval juhul seisneb

kannatanust tulenev asjaolu selles, et ta viibis, liikles ja parkis oma sõidukiga ilma loata võõral

kinnisasjal.

5 (5)

9.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel võimalik kindlaks teha

osapoolte osaluse täpset kaalu õnnetuse põhjustamises. Kahjujuhtumi mõlemad osapooled

rikkusid teatavaid kohustusi: kannatanu ei olnud piisavalt hoolas parkimiskoha valikul, aga

kostja ei hoidnud tema hallataval kinnistul hoonet ohutus seisukorras. Lisaks pidanuks

mõlemad osapooled märkama, et hoone ei ole ohutu: kannatanu saanuks sellega arvestada

sõiduki parkimisel, aga kostja pidanuks ohtliku ala piirama ja tähistama. Neil kaalutlustel saab

osapoolte osaluse kaalu õnnetuse põhjustamises eelduslikult pidada võrdseks. Niisuguses

olukorras on kohane vähendada varalise kahju hüvitist 50% (vt sarnaselt Tallinna

Ringkonnakohtu 1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-38143, p 63 ja selles viidatud

Riigikohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 11).

9.4. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kostjalt nõutavat varalise kahju hüvitist tuleb

VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada 50% võrra. Kaebuse esimene väide on osaliselt põhjendatud.

10. Kaebuse teise väitega vaidlustab kostja maakohtu tuvastatud kahju suuruse. See väide pole

põhjendatud. Hageja tõendas, et sõidukile põhjustatud kahju hüvitamise kulu oli 2903,69 eurot

(dtl 25, 26). Kostja ei tõendanud, et sama kahju oleks saanud 2019. aasta aprillis kõrvaldada

odavamalt. Esiteks ei järeldu kostja vastuse lisadest (dtl 72–74), et seal kajastatud hindadega

varuosad oleks olnud saadaval sõiduki parandamise ajal. Teiseks ei saa kindlustusandjalt

mõistlikult eeldada, et ta tegeleb kahjustatud sõiduki remondikulu optimeerimise eesmärgil

erinevatest allikatest üksikute osade hankimisega. Kindlustusandja koostas eelkalkulatsiooni

(dtl 86 jj) ja tellis parandustöö ühelt teenusepakkujalt, kelle hind jäi kalkulatsiooniga samasse

suurusjärku. Nii kalkulatsioonis kui ka arvel märgitud tööd vastavad sõiduki kahjustustele

(dtl 18–24, 96–98). Kolmandaks tõendas hageja, et parandamisel kasutati mõistlikus ulatuses

kasutatud varuosi (dtl 99), kusjuures nende hinnad ei erinenud kostja väidetust sedavõrd

oluliselt, et kahju suurus tuleks hinnata selle parandamisele tegelikult kulunud summast

väiksemaks. Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et kahju suurus on 2903,69 eurot.

11. Kokkuvõttes peab kostja hagejale hüvitama 50% tuvastatud kahjust ehk 1451,85 eurot

(≈ 2903,69 : 2). Sellises ulatuses varalise kahju hüvitamine on mõistlik ega ole kostja suhtes

äärmiselt ebaõiglane, mistõttu puudub põhjus hüvitist täiendavalt vähendada VÕS § 140 lg 1

alusel. Seoses põhinõude rahuldamise ulatuse vähendamisega, väheneb vastavalt summa,

millelt kostja peab maksma viivist.

12. Hageja nõuete rahuldamise ulatuse muutumise tõttu tuleb korrigeerida ka menetluskulude

jaotust maakohtus. Kuivõrd hagi põhi- ja kõrvalnõudes rahuldatakse 50% ulatuses, siis on

põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS

§ 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Kumbki pool tasus sama suure

riigilõivu, mistõttu pole põhjust jaotada kohtu- ja kohtuväliseid kulusid erinevalt. Tulenevalt

menetluskulude jaotusest mõlemas kohtuastmes, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

13. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)