2-20-6205/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

4. märts 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-6205

Tsiviilasi

Y OÜ hagi X vastu enamsaadud töö- ja puhkusetasu

tagastamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

674,26 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

seaduslik esindaja juhatuse liige C ja lepinguline esindaja

Anastassia Rumjantseva

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Jätta rahuldamata kostja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

I.2. Rahuldada hageja 2. veebruari 2022 taotlused osaliselt. Võtta toimikusse

ärakiri poolte esindajate e-kirjavahetusest kompromissi kohta, aga mitte

käsitleda seda dokumentaalse tõendina. Mitte võtta korduvalt toimikusse

raamatupidaja ametijuhendit.

I.3. Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsus tühistada osas, milles hagejalt

mõisteti kostja kasuks välja menetluskulu hüvitis suuremas summas kui

1260 eurot. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga

muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse punktidele 9 ja 10.

I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda ning määrata need

rahaliselt kindlaks ja mõista välja vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse punktides II.3 ja II.4 märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Jätta hagi rahuldamata.

II.2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

II.3. Mõista

hagejalt

Y OÜ-lt

riigituludesse

välja

hagiavalduselt

ja

apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv kokku 250 eurot. Riigilõiv tuleb

2 (7)

tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse

jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest

alates kuni riigilõivu tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

II.4. Rahuldada kostja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

maakohtus 1260 eurot ja ringkonnakohtus 585 eurot ning mõista nende

summa 1845 eurot hagejalt Y OÜ-lt kostja X kasuks välja. Hagejal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Y OÜ (hageja, tööandja) esitas 27. aprillil 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja, töötaja)

vastu 674,26 euro nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja ja kostja sõlmisid 1. juunil 2019 töölepingu. Kostja asus tööle raamatupidajana

ja tema töötasu oli 972,51 eurot kuus;

-

tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 20. märtsil 2020 töölepinguseaduse (TLS) § 79

alusel. Hageja tasus kostjale lõpparvena 1136,65 eurot;

-

peale lõpparve väljamaksmist avastas hageja, et on enammaksnud 674,26 eurot, mis

hageja väitel koosnes enam makstud töötasust 2020. aasta:

o jaanuari eest 289,22 eurot, sest maksti 832,40 eurot, aga töölepingu järgi tuli

maksta 13 tööpäeva eest 574,67 eurot, millest pidada kinni maksud;

o märtsi eest 385,04 eurot, sest koos puhusehüvitisega maksti 1136,65 eurot, aga

tuli maksta 15 töö ja 8 puhkusepäeva eest 874,60 eurot, pidades kinni maksud;

-

menetluse kestel nõustus hageja, et ta lähtus algse nõudesumma arvutamisel ekslikult

26,44 euro võrra väiksemast summast, kui oli jaanuaris ette nähtud puhkusetasu. Samas

arvutas hageja nüüd kostja tasust maha veel ühe tööpäeva jaanuaris ja sai sel kuul

enammakstud summaks 323,31 eurot. Märtsi eest enammakstud summat suurendas

hageja 383,66 euroni. Oma rahalist nõuet hageja ei muutnud;

-

vaatamata hageja nõudele kostja enamsaadud raha ei tagastanud.

3 (7)

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on töötasu valesti arvestatud, sest ei võtnud arvesse

klienditeeninduse koefitsienti. Lisaks ei deklareeritud kostja töötasu alates 1. jaanuarist 2020

kuni töölepingu lõpetamiseni. Kostja juhtis sellele tähelepanu 9. aprillil 2020 ja e-maksuametist

nähtub, et sel kuupäeval deklareeris hageja töötasu, kuid lõpparve ja puhkus ei ühtinud.

Alusetult on kinni peetud 100 eurot ja puhkuseraha. Töötasu on ekslikult arvutatud töötundide

põhjal, aga töölepingu ja selle lisa järgi maksti kostjale tegelikult vastavalt klientidega seotud

toimingutele. Lõpparvega hüvitati ekslikult ainult kaheksa päeva puhkust. Kostja kirjutas

hagejale 15. aprillil 2020 ebakorrektse arvestuse kohta, millele hageja vastas, et kostja on võlgu

674,26 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 30. novembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kostja asus 1. juunil 2019 tööle hageja juurde raamatupidaja ametikohale;

-

kostja töötasu oli töölepingu kohaselt 972,51 eurot kuus (bruto);

-

kostja viimane tööpäev oli 20. märts 2020 ja siis sai kostja lõpparvena 1136,65 eurot;

-

hageja esitas 17. aprillil 2020 nõude enammakstud töötasu 674,26 eurot tagastamiseks.

3.2. Maakohus leidis, et arvestades kõiki asjaolusid ja hageja vastutuse iseloomu, on hageja

nõue vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega.

3.2.1. Hageja osutab klientidele raamatupidamisteenust, mistõttu tal on töötasu arvestamisel

ja maksmisel kõrgendatud vastutus ning töötajal tööandja suhtes ka kõrgendatud ootused.

Hageja tegutses majandus-kutsetegevuses, mistõttu võis kostja hagejat usaldada. Eluliselt ei ole

usutav, et hageja maksis töötajale ekslikult suurema lõpparve ja avastas vea alles siis, kui kostja

pöördus hageja poole pärast töölepingu lõpetamist sooviga töötasu deklareerida.

3.2.2. Hageja 15. aprilli 2020 e-kiri tõendab, et hageja oli hiljemalt siis teadlik lõpparvest ja

selle summast. Hageja käitumisest järeldub, et lõpparveks maksti teadlikult 1136,65 eurot.

3.2.3. Kostja väitel arvestas hageja valesti töötasu ja puhkuse hüvitist, mh jäi arvesse võtmata

klienditeeninduse koefitsient. Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud ega tõendanud

vastupidist. Samuti ei ole hageja saanud kostja nõusolekut töötasust kinnipidamiste tegemiseks

(TLS § 78 lg 1).

3.3. Maakohus märkis, et ei esine VÕS § 103 mõistes rikkumise vabandatavust ja vastutust

välistavaid asjaolusid. Hageja tunnistas, et eksimus lõpparve arvestamisel oli tingitud

vanemraamatupidaja kõrgest east. Hageja vastutab enda tekitatud kahju eest. Hageja käitumine

(majandus-ja kutsetegevuses tehtud toiming) oli hageja mõjusfääris ja tema enda otsese

kontrolli all, seega oli hageja raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Puudusega lõpparve

tekkis hageja hooletuse tõttu. Hageja ei rakendanud tsiviilkäibes tavapärast hoolt, mistõttu

puudub kostjal kohustus vigade kõrvaldamiseks. Eeltoodu alusel vähendas maakohus hüvitist

VÕS § 140 lg 1 alusel nulli euroni.

3.4. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja vajalikud

kokku 7 t ja 30 min ulatuses hinnaga 150 eurot/t (lisandub käibemaks), st 1350 eurot (= 7,5 ×

150 + 20%). See summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ja kostja taotlusel lisandub

viivis.

4 (7)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja väited ja taotlused on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks on vaidlustatud otsus vastuoluline. Hageja puhul leidis maakohus, et kuna hageja

tegevusalaks on raamatupidamisteenused ning majandus- ja kutsetegevuses koostab ta

igapäevaselt lõpparveid, siis vastutab hageja puudustega lõpparve eest. Puudustega lõpparve

tekkis hageja raske hooletuse tõttu. Seega leidis maakohus, et hagejal pole õigust eksida. Kostja

esindajal, kelle igapäevane majandus- ja kutsetegevus on menetluskulude nimekirjade

koostamine, lubas maakohus eksida, parandades ise vea kulunimekirjas ja mõistes hagejalt välja

suurema summa, kui kostja taotles.

4.2. Teiseks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 104 lg 4. Lõpparve koostati suuremas summas

inimliku eksimuse tõttu. Hageja selgitas, et töötasu ja lõpparve arvutas eakas raamatupidaja,

kes pandeemia tõttu tegi 2020. aasta kevadel pidevalt ületunde.

4.3. Kolmandaks järeldas maakohus valesti, et lõpparve oli välja makstud teadlikult selle

summas. Hageja avastas 25. märtsil 2020, et töölepingu lõpetamisel maksti kostjale töötasu

rohkem, kui oli ette nähtud. Hageja pöördus kostja poole 17. aprillil 2020 nõudega tagastada

enammakstud töötasu, seega TLS §-s 39 ettenähtud tähtaega järgides.

4.4. Neljandaks mõistis maakohus menetluskulud välja suuremas summas, kui on tsiviilasja

hind. Maakohus leidis, et tegemist on keskmiselt keeruka ja keskmiselt mahuka asjaga, pooled

esitasid keskmise mahukusega menetlusdokumente ja tõendeid. Seega, tulenevalt Riigikohtu

seisukohast, ei peaks väljamõistetavad menetluskulud ületama tsiviilasja hinda. Lisaks tuleb

arvestada, et kostja palus välja mõista menetluskuluna 1260 eurot.

4.5. Hageja esitas 2. veebruaril 2022 kirjaliku seisukoha ning koos sellega ärakirja poolte

esindajate kirjavahetusest kompromissi kohta ja raamatupidaja ametijuhendi. Ühtlasi kirjeldas

hageja kostja töötasu arvestust 2020. aasta jaanuari ja märtsi eest, lähtudes töölepingus

märgitud palgast ja töötamisest osadel tööpäevadel.

5. Kostja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata. Hageja 2. veebruari 2022

taotlustele ei esitanud kostja vastuväiteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja

kasuks väljamenetluskulude hüvitise suuremas summas kui 1260 eurot (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Ülejäänud osas jääb otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta tuleb põhjendusi (TsMS § 657

lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuid hageja kannab menetluskulud ka

ringkonnakohtus.

7. Esmalt lahendab kohus poolte menetluslikud taotlused.

7.1. Kostja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks pole põhjendatud. Ringkonnakohus

vaatab kaebuse sisuliselt läbi ja jätab kostja kõnealuse taotluse rahuldamata.

7.2. Hageja esitatud kirjavahetuse (dtl 203–204) võtab kohus toimikusse, aga seda ei saa

käsitleda dokumentaalse tõendina, sest hageja ei esitanud seda ühegi faktiväite tõendamiseks.

Hageja esitatud ametijuhend jääb TsMS § 238 lg 1 p 2 mõtte kohaselt vastu võtmata, sest sama

dokument on juba toimikus (dtl 39–41) ja hageja ei põhjendanud korduva esitamise vajadust.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest.

Maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte töölepinguks ja sellega ringkonnakohus nõustub.

5 (7)

9. Maakohus jättis hagi rahuldamata sisuliselt põhjendusega, et VÕS §-s 6 ja TsÜS §-s 138

sätestatud hea usu põhimõte välistab kostjale väidetavalt ekslikult makstud raha tagastamise.

Hageja nõuet maakohus selgelt ei kvalifitseerinud, aga vaidlustatud otsuse põhjendava osa

p-de 13, 17 ja 18 järgi võib aru saada, et kohus lahendas seda kahju hüvitamise nõudena. Nõude

õigusliku kvalifikatsiooniga ringkonnakohus ei nõustu. Hageja väitel tegi ta kostjale töösuhte

raames alusetuid väljamakseid. Järelikult on hageja nõue olla suunatud alusetult saadu

tagastamisele ja selle õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. Sellise nõude saab esitada ka juhul, kui

vaidlusalune sooritus tehti lepingulises suhtes.

10. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja nõude

rahuldamise eeldused on täidetud.

10.1. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab võlgnik (kostja) olema rikastunud

võlausaldaja (hageja) arvel, rikastumine pidi toimuma võlausaldaja sooritusega (käesoleval

juhul 13. veebruari ja 20. märtsi 2020 ülekanded, dtl 15 ja 37) ning selleks soorituseks pidi

puuduma õiguslik alus (vastavat kohustust kas ei olnud, see ei tekkinud või langes hiljem ära).

TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tõendama nende asjaolude esinemise. Kostjal oli võimalik

näidata, et tal oli tegelikult õigus saada vaidlusalune sooritus.

10.2. Töösuhtes tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. VÕS

§ 1028 lg 1 alusel nõude esitamisel pidi hageja niisiis tõendama, et kostjal ei olnud õigust

vaidlusalust raha saada (Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14, p 20 teine

lõik). Hageja tugineb töölepingus kokku lepitud töötasule ja selle põhjal tehtud arvutustele, aga

see üksi ei ole piisav. Maakohus tuvastas, et töölepingu järgi pidi kostja töötasu olema

972,51 eurot (bruto). Kostja kontoväljavõtte (dtl 37) alusel tuvastab ringkonnakohus, et

tegelikult maksis hageja kostjale töötasu sellest erinevas summas, mis jäi kuude kaupa

vahemikku 820,60–983 eurot (neto). Töölepingu (dtl 10–13) p 5.1 järgi määratakse töö sisu

täpsemalt ametijuhendis (dtl 39–42), mille p 7 loetelus märgiti kostja teenindatavate ettevõtete

juures koefitsiendid. Loetelu lõpus on märge, et summa on 25, mis koefitsiendi väärtuse 34

korral vastab netosummale 850. Hilisemate käskkirjadega (dtl 43–55) muudeti koefitsiendi

väärtust ja ka klientide arvestust. Need tõendid kinnitavad kostja väidet, et tegelik töötasu sõltus

teenindatud klientide arvust. Hageja ei selgitanud ega tõendanud, et 2020. aasta vaidlusaluste

jaanuari ja märtsi kuu eest ei pidanud ta arvestama kostjale tasu tegeliku töö järgi. Niisiis ei

lükanud hageja ümber käesoleva punkti alguses kirjeldatud eeldust.

10.3. Hageja tööandjana pidi arvestama tööaega ja nõudmisel esitama töötasu arvutused (TLS

§ 28 lg 2 p-d 4 ja 12). Kohtumenetluses töötajale makstud töö- või muu tasu põhjendatuse üle

peab tööandja üldjuhul tooma esile ja tõendama kõik töötasu arvestuse aluseks olevad asjaolud.

Niisugune tõendamiskoormise jaotus on kooskõlas eelmises alapunktis märgitud eeldusega, kui

seda rakendatakse töötaja kasuks. Niisiis tuli hagejal oma nõude edukuseks tuua esile ja

tõendada kõik asjaolud, mis võimaldavad kontrollida, et tagasi nõutav töötasu lähtub täpselt

samadel alustel arvutusest nagu varasematel kuudel. Ka selles osas jättis hageja asjaolude esile

toomise ja tõendamise koormise täitmata. Nimelt pole piisav tuginemine üksnes puhkuse- ja

tööpäevade arvestusele, vaid hageja pidi näitama kostja tegeliku töö ja tasu arvestuse. Seda

hageja ei teinud.

10.4. Eelnevast järeldub, et hageja ei toonud piisavalt esile ega tõendanud VÕS § 1028 lg 1

kohaldamise eelduseid, mistõttu jäi raha tagastamise nõue maakohtus kokkuvõttes õigesti

rahuldamata. Kui hageja alusetu rikastumise nõuet ei saa eelduste puudumise tõttu rahuldada,

siis pole vaja kontrollida, kas see võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega ja kas õiged on

kostja väited varasema töötasu alusetu vähendamise või puhkusetasu ebaõige arvutamise kohta.

Ühtlasi pole vaja käsitleda kaebuse kolme esimest väidet.

11. Vahekokkuvõttena saab märkida, et pole alust muuta maakohtu otsust hagi rahuldamata

jätmise ja maakohtu menetluskulude hageja kanda jätmise osas.

6 (7)

12. Kaebuse neljanda väitega vaidlustas hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

kahe argumendiga. Väite esimeses osas tugines hageja Riigikohtu varasemale praktikale

menetluskulude ja hagi hinna omavahelise seotuse kohta. Väite teine osa käsitleb maakohtu

otsustust määrata hüvitatavad kulud kindlaks kostja taotletust suuremas summas. Kõnealuse

väite teine osa on edukas, esimene aga mitte. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

12.1. Hageja viidatud kohtupraktika on muutunud. Riigikohtu hilisema seisukoha järgi ei ole

põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava

menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga (14. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas

nr 2-19-10324, p 19). Nii ei ole ka käesolevas asjas menetluskulude hüvitis piiratud hageja

nõude suurusega.

12.2. Siiski tuleb kohtutel endiselt kontrollida menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Hageja leiab, et kostja esindaja ei olnud piisavalt hoolas menetluskulude nimekirja koostamisel.

See väide ei mõjuta maakohtu menetluskulude summat, sest kostja ei märkinud kulunimekirjas

(dtl 119–120) selle koostamise kulu. Kostja esindaja ajakulu ja tasumäära hindamisel maakohus

diskretsiooni piire ei ületanud.

12.3. Kostja taotles maakohtus menetluskulu hüvitamist summas 1260 eurot. Maakohus

mõistis menetluskulu välja suuremas summas, mis ei ole kooskõlas TsMS § 174 lg 1 teise lause

ja lg-ga 8. Nende sätete järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, lähtudes menetluskulude nimekirjast ja tsiviilasja materjalidest.

Kuigi TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asjas seotud menetlusosaliste taotlustega, ei

tähenda see, et kohus saaks ületada avalduse nõuet. Järelikult ei saa menetluskulude hüvitist

mõista vastaspoolelt välja taotletust suuremas summas.

12.4. Eeltoodud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles määrati kindlaks ja

mõisteti hagejalt välja kostja menetluskulu 1260 eurot ületavas summas, st välja mõistetav

summa väheneb 90 euro võrra (= 1350 – 1260). Selles osas apellatsioonkaebus rahuldatakse.

13. Lõpuks saab teha apellatsioonimenetluse kulude ja riigilõivuga seonduvad otsustused.

13.1. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 178 lg 4 alusel hageja

kanda, sest kaebus jääb sisulises osas rahuldamata. Kaebuse neljanda väite teine osa oli küll

edukas ja selle alusel väheneb hagejalt välja mõistetud menetluskulu summa 90 euro võrra, aga

TsMS § 178 lg 4 välistab selles osas kaebemenetluse kulude hüvitamise.

13.2. Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175

sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 585 euro

hüvitamist, mis on tasu 3 t 15 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (lisandub käibe-

maks). Hageja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses

märgitud toimingud ja nende ajakulu (kaebusega tutvumine 1 t, vastuse koostamine 2 t ja

kulunimekirja koostamine 15 min) vajalikud ja põhjendatud. Esindaja tunnitasu määr on sama

nagu maakohtus ja seda kaebusega ei vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksu-

kohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna

585 eurot (= 3 t 15 min × 150 + 20%). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib

kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

13.3. Hageja lähtus hagi ja kaebuse esitamisel sellest, et tema nõue on riigilõivuvaba riigilõivu-

seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 alusel. Maakohus hagi esitamisel riigilõivu maksmist ei nõudnud,

st sisuliselt nõustus hagejaga. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei nõustu. Hageja ei nõua

töötasu, vaid alusetu soorituse tagastamist. Õigusliku kvalifikatsiooni ja nõude sisu järgi pole

vahet, mis laadi õigussuhtes tehtud sooritust hageja tagasi soovib. Seetõttu ei kuulu hageja nõue

RLS § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse. Hageja pidi TsMS § 139 lg 2, § 146 lg 1 p 1, § 147 lg 1

ning RLS § 59 lg-te 1 ja 15 alusel koostoimes hagi ja kaebuse esitamise ajal lehtinud RLS

lisaga 1 redaktsiooni tasuma nii hagi kui ka kaebuse esitamisel 125 eurot – kokku 250 eurot.

7 (7)

13.4. Ringkonnakohus mõistab vähem tasutud riigilõivu TsMS § 179 lg 1 alusel hagejalt välja

riigituludesse. Tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda otsuse jõustumisest alates

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 179 lg 9). Kohus

selgitab, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib saata otsuse

sundtäitmisele, kui hageja ei ole seda täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksu (TsMS § 179

lg 6).

14. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Punktide 12.3 ja 13.2 tulemusel kujuneb kokku hagejalt

kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise summaks 1845 eurot (= 1260 + 585).

(allkirjastatud digitaalselt)