1-10-4382/11 · Tartu Ringkonnakohus

1-10-4382

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

7. oktoober 2010

Kriminaalasja number

1-10-4382 (09260102575)

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Ago Kutsar

Kohtuistungi sekretär

Kätlin Küla

Kriminaalasi

K.J-i süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 16. juuni 2010 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitajad

süüdimõistetu K.J-i kaitsja vandeadvokaat Mart

Sikut

Prokurör

Liane Peets

Süüdistatav

K.J, isikukood XXX, elukoht XXX

varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut

Kohtuistungi aeg ja koht

6. oktoober 2010, Tartus.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

16. juuni 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-4382

muutmata ja K.J-i kaitsja vandeadvokaat

Mart Sikuti apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 7. oktoobrist

2010.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 8. oktoobrist 2010.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 8. oktoobrist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 16.06.2010 otsusega mõisteti K.J süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning karistati 3 aasta ja 6 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud põhikaristust ühe kolmandiku võrra ning ärakantavaks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 74 ja § 75 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistusest tuleb reaalselt ära kanda 6 kuud vangistust. KarS § 74 ja § 75 lg 1 alusel määrati, et ülejäänud 1 aasta ja 10 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui K.J ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi:

1) elama alalises elukohas XXX,

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuse täitmise ja elatusvahendite kohta, 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks, 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa eluja töövõi õppimiskoha muutmiseks. KarS § 51 lg 1 p 1 alusel võeti K.J-ilt 3 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Maakohus arutas K.J-ile KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema juhtis 14.06.2009 kell 10.28 XXX linnas XXX sõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga XXX XXX, olles alkoholijoobes – alkoholisisaldus veres oli 2,56 promilli, millega rikkus LE § 76 p 1, mis sätestab, et juht ei tohi olla joobeseisundis, sõitis kiirusega vähemalt 50 km/h liiklusmärgi 351 (suurim kiirus 30 km/h) mõjualal, millega rikkus liikluseeskirja (LE) § 126 p 3, mis sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest; rikkus LE § 123, mis sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb; rikkus LE § 64, mis sätestab, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist ning mistõttu maja nr X juures ei tulnud K.J sõiduki juhtimisega toime ning sõitis otsa vasakul pool teed liikunud jalakäijale E. S. ja lapsevankrile, milles viibis X-aastane laps H.

B. . Otsasõiduga tekitas K.J kannatanu E. S. eluohtliku tervisekahjustuse – parempoolse I-III roide murru, vasakpoolse VII-IX roide murru, parempoolse õhk-veririnna, vasakpoolse õhkrinna, kopsude põrutuse, lülisamba IV, VII ja IX rinnalüli, I, II nimmelüli ning V ristluulüli murrud, pärasoole traumaatilise rebendi, aju koldelise vigastuse ja põrutushaava pea piirkonnas; vigastuste vahetute tüsistustena tekkisid septiline šokk, vasaku alajäseme, tuharate ja kõhu flegmoon, äge kõhukelmepõletik, pärasoole abstsessi istel ja kõikide jäsemete spastiline halvatus; kannatanu H.

B. pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat kuid mitte üle 4 kuu – reieluu subtrohhanteerse nihkega murru, peapõrutuse, suuõõne haava, nahamarrastused ja verevalumid näole, seega pani K.J toime KarS §

422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus tunnistas K.J ennast esitatud süüdistuses süüdi.

Maakohus leidis

juhtis

, et tõenditega on usaldusväärselt tõendatud, et K.J

alkoholijoobes sõidukit, rikkus liiklusnõudeid ja tekitas sellega seoses inimestele raskeid kehavigastusi. K.J-i poolt toime pandud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 422 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus K.J-i vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning süüdistatava isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et kuigi K.J tunnistas end süüdi nii eeluurimisel kui kohtuistungil ja see on vastutust kergendav asjaolu, ei ole see määrav kogu karistuse tingimisi mõistmiseks. Maakohus asus seisukohale, et liiklussüütegude eest karistamisega on kaitstav õigushüve paljude inimeste elu ja tervis, inimeste turvalisus liikluses. Alkoholijoobes juhi poolt sõiduki juhtimisega on ohustatud kõik liiklejad, kes viibivad teel, samuti juht ise. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et kannatanu E. S. elu ja elukvaliteet on oluliselt rikutud.

E. S. tervisliku olukorra tõttu ei olnud ta võimeline tulema ka kohtuistungile. Tema elukvaliteet on tugevalt kannatada saanud, ta suudab liikuda ainult ratastoolis, ta ei suuda hoolitseda oma lapse eest. K.J teadis, et oli alkoholi tarvitanud, aga asus sellisena autot juhtima. Veel rikkus ta lubatud kiirusepiirangut. Ta teadis seda teed ja liiklusolusid, aga joobe tõttu ei olnud võimeline autot ohutult juhtima.

Kannatanud E. S. ja alaealise lapse esindaja T. B. on kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmisel avaldanud arvamust, et K.J tuleks karistada reaalse vangistusega. Maakohus leidis, et K.J tuleb karistada vangistusega, millest 6 kuud tuleb ära kanda reaalselt ja ülejäänud mõista tingimisi 3 aastase katseajaga. Maakohus nõustus prokuröri väidetega, et iseloomustuses märgitud jooni, et K.J on riskijulge, otsustusvõimeline, ei saa positiivselt hinnata väljapool kooli ja kriminaalasja pinnalt. Riskijulgus väljendus praegusel juhul teiste eludega mittearvestava riskina. Otsustusvõimelisus ei väljendunud seaduskuulekuse suhtes. Iseloomustavaks on ka see, et kuriteo uurimise ajal pani toime väärteorikkumise alkoholiseaduse § 70 järgi. Arvestades võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, on põhjendatud K.J 6 kuud vangistust reaalselt ära kanda. Arvestades toimepandud kuriteo tagajärgi, ei ole põhjendatud vähendada reaalselt ärakantava vangistuse osa. See aeg ei ole nii pikk, et K.J ei saaks enam hiljem õppimist jätkata ja tööle asuda. Asjaolu, et ta õpib ja on praktikal tubli, ei ole põhjendatud arvestada karistuse kergendamiseks. Poole aasta pikkuse reaalse vangistuse mõistmisega on juba arvestatud, et K.J saaks võimalikult kiiresti jätkata elu seaduskuuleka kodanikuna.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

K.J-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega kergendada K.J-ile mõistetud karistust, kohaldades tema suhtes vangistust tingimuslikult KarS § 73 sätteid kohaldades. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohtu otsus liialt karm – mõistetud karistus ei vasta teo raskusele ja süüdimõistetu isikule. K.J on ennast toimepandud kuriteos süüdi tunnistanud ja kahetseb juhtunut. Ta ei ole püüdnud ennast õigustada või moonutada faktilist olukorda. Tema ütlused haakuvad täiel määral asjas muude kogutud tõenditega, mida kooskõlas verbaalselt väljendatud kahetsusega tuleb käsitleda kui siira ja ausa käitumise ilmingut ning KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt kui karistust kergendavat asjaolu.

Maakohus on sisuliselt seda ka tunnistanud ning lugenud kahetsust kui vastutust kergendavat asjaolu. Asja menetlemise käigus ei ole tuvastatud K.J-i süüd raskendavaid asjaolusid. Maakohus ei ole küllaldast tähelepanu pööranud K.J-i vanusele teo toimepanemise ajal ja tema isikule. Maakohus on küll konstateerinud, et K.J-i käitumises esineb mõningal määral kergendav asjaolu see, et ta kahetseb toimunut ning et ta on ennast ka eeluurimisel ja kohtus süüdi tunnistanud. Samas leidis maakohus, et puudub võimalus teda karistada selliselt, et kogu karistus jätta tingimisi mõistetuks.

Kaitsja on seisukohal, et arvestada tuleb sellega, et K.J oli kuriteo toimepanemise ajaks vahetult ületanud täisea künnise, et ta õpib käesoleval ajal XXX Soome Vabariigis ning on edukalt lõpetanud I kursuse ehituserialal. Koolitöö peaks jätkuma 2010. aasta septembris ning kooli peaks ta lõpetama 2011.aasta kevadel. Reaalne vangistus aga katkestaks õpingud koolis. K.J on varasemalt näidanud ennast tubli õpilasena, seda kinnitavad gümnaasiumi ja põhikooli hinnetelehed. Seega oleks äärmiselt kahetsusväärne kui õpingud Soomes peaksid katkema põhjusel, et tal tuleks minna vanglasse karistust kandma.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kaitsja on seisukohal, et vaagides K.J-i vanust (teo toimepanemise ajal 18 aastane) ja teo toimepanemise asjaolusid, on tema suhtes võimalik kohaldada seadusesätteid ja ka Riigikohtu lahendites sisalduvaid suuniseid, mis sisustavad noorukitele mõistetavate karistuste kohaldamise aluseid ja eripära. Osundatakse, et eriti hoolikalt tuleb kaaluda vangistuse kohaldamist alaealisele, ehk isikule, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui 18-aastane.

Viimaste puhul tuleb kaaluda, kas karistusõiguse üldja eripreventiivsed eesmärgid on saavutatavad kergemaliigilise karistusega ning esmajoones seda, kas nimetatud eesmärkide jaoks ei piisa muude mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamisest (KarS § 87). Mitte ainult vangistuse, vaid kõikide karistuste mõistmine noorukitele on põhjendamatu, kui nende hoidumine uute kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitse on saavutav muude mõjutusvahendite kohaldamisega. Riigikohus osundab lahendis nr 3-1-1-43-06, et ehkki klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale, siis alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune – karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus.

Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid, kusjuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist laadi (nii nagu seda ka varem karistamata K.J-i puhul). Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon, karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, mitte karistamine.

Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. Apellant leiab, et ka selliste Riigikohtu seisukohtadega ei ole maakohus K.J-i karistamisel arvestanud. K.J on varem karistamata ning praktika/töökohast iseloomustatakse teda kui kohusetruud ja abivalmis töötajat. Teda soovitakse näha töötajana ka peale kooli lõpetamist samas kollektiivis. K.J ümbritseb positiivne infrastruktuur – tal on olemas kõik eeldused, et elada ja käituda seaduskuulekalt ning integreeruda normaalsetes tingimustes täiskasvanute maailma.

K.J-ile mõistetud karistus, osaline reaalne vangistus ettevaatamatult toimepandud kuriteo eest, ei teeni antud juhul karistuse mõistmise eesmärki ja võimalust mõjutada noort süüdlast kõige efektiivsemalt hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Reaalse vangistuse kohaldamine on siiski äärmuslik karistusliik, mida saab ja tuleb kohaldada vaid siis kui muud võimalused on ammendunud. K.J-i isiku puhul ei ole need võimalused kaugeltki ammendunud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Esiteks märgib ringkonnakohus, et apellatsioonis taotletakse K.J-ile kergema karistuse mõistmist, mis apellatsiooni motiivide kohaselt tähendaks KarS § 73 kohaldamist, see tähendab karistusest tingimisi vabastamist. Vaidlustatud otsuse kohaselt mõisteti K.J-ile KarS § 422 lg 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja ärakantavaks mõisteti 2 aastat ja 4 kuud vangistust.

Kuna KarS § 422 alternatiivseid karistusi ette ei näe, tähendaks kergema karistuse mõistmine karistusmäära vähendamist. Sellekohaseid põhjendusi apellatsioonis ei ole esitatud. Seega saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid K.J-i karistusest tingimisi vabastamise kohta, aga mitte otsustada mõistetud karistuse kergendamist. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole kehtiva karistusseadustiku kohaselt iseseisev karistusliik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja sellest tuleneva veenva järeldusega, et K.J-ile mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise vangistusega (vt - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Käesolevas kohtuasjas koheseks ärakandmisele mõistetud vangistust kuus kuud saab ringkonnakohtu arvates käsitleda lühiajalise vangistusena. Samas otsuses on Riigikohus pidanud põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74 esimese lõike sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad nendes sätetes nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega.

See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste eripära Ringkonnakohtu arvates on maakohus ka sellise kohtupraktikaga arvestanud. Kriminaalasja materjalide kohaselt sai K.J esmased juhiload 24.07.2008 ja vähem kui aasta möödudes juhib sõidukit alkoholijoobes (etüülalkoholi sisaldus veres 2, 56 promillitl 13) ja lubatust tunduvalt suurema kiirusega. 18-aastane isik peab aru saama sellise käitumise lubamatusest ja äärmisest ohtlikkusest, isegi siis, kui ta ei ole saanud sõidu -ja liiklusalast koolitust.

K.J oli aga läbinud vastava koolituse, teinud eksami ja saanud sõidukijuhtimise õiguse. Enne liiklusõnnetuse toimumist oli K.J karistatud korduvalt alkoholiseaduse rikkumist eest, ühel korral ka siis, kui toimus käesolevas kriminaalasjas kohtueelne uurimine.

Neil asjaoludel ei saa nõustuda apellatsioonis esitatuga, mille kohaselt K.J-ile mõistetud karistus, see on osaline reaalne vangistus ettevaatamatult toimepandud kuriteo eest, ei teeni karistuse mõistmise eesmärki ja võimalust mõjutada noort süüdlast kõige efektiivsemalt hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohus, nagu ka maakohus leiab, et just lühiajaline vangistus ja edasine kriminaalhooldus on just need vahendid, mis sunnivad K.J hoiduma süütegude toimepanemisest. Apellatsioonis kirjeldatakse tagajärgi, mida toob süüdistatavale kaasa lühiajaline vangistus (väidetav õpingute katkemine). Samas ei saa arvestamata jätta, millised tagajärjed kaasnesid K.J-i poolt toimepandud kuriteoga, milliseid kannatusi tõi see kaasa kannatanule ja tema väikesele lapsele. Maakohus on käsitlenud süüdistatava kohta antud positiivseid hinnanguid, kuid ringkonnakohus leiab, et ka need ei anna alust KarS § 73 kohaldamiseks.

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Ago Kutsar