1-20-8166/62 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2022, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-20-8166

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik ja Maili Lokk

Kohtuasi

Jevgeni Moskaljov süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 ja

KarS § 113 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 17. juuni 2021 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav

Jevgeni

Moskaljov

(isikukood

38502242241), kodakondsuseta, emakeel vene keel,

viibimiskoht Viru Vangla, varem kriminaalkorras

karistatud Viru Maakohtu 4. septembri 2012. a otsusega

5 aasta 11 kuu ja 26 päeva pikkuse karistusega. Tõkend

vahistamine alates 23. maist 2020.

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Igor Belugin

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina

Pikma

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 17. juuni 2021 otsus muutmata ja Jevgeni Moskaljovi apellatsioon

rahuldamata.

Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata

prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik

advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. J. Moskaljovi süüdistatakse KarS § 113 lg 1 järgi. J. Moskaljov, viibides 21. mail 2020 pärast

kella 15.34 oma elukaaslase K.E. ga viimase korteris (XXX ), hakkas suusõnalise konflikti tõttu

rusikate ja jalgadega K.E. t peksma. Ta lõi K.E. le mitmeid kordi valimatult üla- ja alajäsemete

piirkonda ning keha elutähtsatesse osadesse - rindkere, kaela ja pea piirkonda, mille tagajärjel

tekkisid kannatanul nahaalused verevalumid, marrastused ja põrutushaav ülahuule

suuesikupoolsel pinnal. Peksmise käigus hüppas J. Moskaljov selili lamava K.E. rindkere

peale. Selle tagajärjel tekkisid kannatanul mõlemapoolsed roidemurrud mitmel anatoomilisel

joonel koos rinnakelme vigastusega. K.E. surm saabus 22. mail 2020 ajavahemikul 11.39 kuni

15.39 temale tekitatud kehavigastuste tagajärjel. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 20E-

IDS0014 kohaselt põhjustas K.E. surma rindkere tömp trauma mõlemapoolsete roiete

hulgimurdude, rinnaku murruga, mille tüsistusena tekkis äge kopsu-südame puudulikkus.

Kannatanu seisundit tüsistas ka aju-kolju kinnine tömp trauma peaaju kõvakelmealuse

verevalumiga.

2. J. Moskaljov tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 2 p 5, 8 - 25 lg 2 järgi, ent selles osas

apellatsioonimenetlust ei toimu.

3. Viru Maakohtu 17. juuni 2020 otsusega tunnistati J. Moskaljov süüdi KarS § 113 lg 1 järgi

ja karistati 12 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 199 lg 2 p-de 5, 8 - 25 lg 2 järgi mõisteti talle

karistuseks 3 kuu pikkune vangistus. Lugedes kergema karistuse raskemaga kaetuks, mõisteti

J. Moskaljovile 12 aastat vangistust. Arvates eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka, loeti

karistuse algusajaks 23. mai 2020.

4. Süüdistatav tunnistas ennast osaliselt süüdi kehavigastuste tekitamises, ent ei tunnistanud

tapmistahtlust.

4.1 Maakohus suhtus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt. J. Moskaljov korrigeeris ütlusi

ristküsitluse käigus enda kasuks, püüdis vältida kõikide tekitatud vigastuste omaksvõttu ja jätta

mulje, et lõi kannatanut küll korduvalt, ent mitte intensiivselt. Ekspertiisiaktist J. Moskaljovile

kannatanu surnukehal avastatud kehavigastuste loetelu ja nende paiknevuse ettelugemise järel

tunnistas süüdistatav, et mõned kehavigastused tekitas tema (näiteks kehavigastused pea

piirkonnas). Rinna, jäsemete piirkonnas avastatud kehavigastusi tunnistas süüdistatav enda

põhjustatuna osaliselt. Algul väitis, et lõi kannatanut kahel korral rusikaga roietesse, hiljem

möönis, et võis olla rohkem lööke.

4.2 Maakohus luges J. Moskaljovi süü tõendatuks J. Moskaljovi ütluste, 18. juunil 2020

koostatud ütluste olustikuga seostamise protokolli; kannatanu tööandja AS HKSCAN

ESTONIA vastuse; tunnistaja E.A. u ütluste; asitõendi vaatlusprotokolli ja salvestisega,

häirekeskusesse tehtud kõnega, asitõendi vaatlusprotokolli ja salvestisega; tunnistajate V.Z. i,

R.L. u, I.S. ütlustega; sündmuskoha vaatlusprotokolliga korterist XXX ; sündmuskoha

korduvate vaatlusprotokollidega; isiku läbivaatlusprotokolliga ning DNA ekspertiisi ja

jäljeekspertiisiaktiga.

4.3 Süüdistatav avaldas, et püüdis elustada kannatanut ühel korral, 22. mail kella 13.10 paiku

enne kõnet R.L. ule (vastates prokuröri küsimustele, väitis süüdistatav, et helistas enne R.L.

ule). Ei ole välistatud, et süüdistatav vajutaski kannatanu rinna peale, kuid see tegevus ei toonud

surmavaid kehavigastusi. Seda selgitas veenvalt kohtuistungil ekspert. Südamemassaaži korral

murtakse roided tüüpilistes kohtades ja rohkem murdusid ei tekigi. Selle massaaži kestel toimub

selline krõksatus, roided muutuvad vetruvamaks ja massaaž muutub kergemaks ja kergemaks,

sest roide vastupanu enam ei ole. Ekspert selgitas täiendavalt, et südamemassaaži vigastused

on reeglina sümmeetrilised ja asuvadki ühel joonel, näiteks see on rangluu keskjoon või siis

eesmine kaenlajoon ja reeglina paiknevad rinnaku keskosa kõrval, need on kohad, kus asuvad

II-VI roie, võib olla veel V roie. Ekspert selgitas, et käesoleva juhtumi puhul on tegemist

vasakult roidemuuruga II kuni XI, paremalt II kui XII ja seda mitmel anatoomilisel joonel,

nimelt rangluu keskjoon, rinnaku kõrvaljoon, eesmine kaenlajoon, keskmine kaenlajoon,

abaluujoon (see on isegi selja poole juba) ja mõned roided on murtud mitmes kohas. Need ei

ole südamemassaaži tagajärjed.

4.4 Eksperdi selgituste kohaselt ei põhjustanud roidemurde südamemassaaž, vaid hoopis

hüppamine kannatanu rinnale. Kui hüpatakse inimese rindkere peale, siis põhimõtteliselt on

vigastuste mehhanism samasugune aga palju tugevam, ehk erinevus on trauma mahus. Tekivad

lisavigastused võrreldes südamemassaažiga. Ekspert selgitas, et kannatanul roidemurdude

kõrval on tekkinud rinnakelme vigastused, nimelt vasakul pool rinnakelme kolmanda roide

piirkonnas ja paremal samuti kolmanda roide piirkonnas, mis tähendabki, et mõju rinnale oli

väga tugev. Eksperdiarvamuse p 6 kohaselt rindkere tömp trauma rinnaku ja roide murdudega,

mille tüsistusena tekkis äge kopsu-südame puudulikkus, ohustas kannatanu elu vigastuste

tekitamise momendil.

4.5 Süüdistatav ei eita 21. mail 2020 kannatanule kehavigastuste tekitamist (muuhulgas rinna

piirkonda). Kehavigastused on põhjustatud kahes osas, osa mitte rohkem kui 1 päeva enne

surma saabumist, teine osa mõned tunnid enne surma saabumist (surma saabumise ajavahemik

on 22. mail 2020 kl 11.39 kuni 15.39). Rindkere tömp trauma ei tekkinud südamemassaaži

tagajärjel, vaid löökidest rusikate ja/või kängitsetud jalaga, samuti hüppamisest kannatanu

rinnale ning oli eluohtlik selle tekitamise momendil ja surma saabumiseks põhjuseks. Sellega

on J. Moskaljovile esitatud süüdistus objektiivselt kinnitust leidnud.

4.6 Süüdistatav pidas võimalikuks, et ta seab kannatanu elu ohtu kehavigastuste tekitamise

momendil. Seega pidas ta võimalikuks surma saabumist. Teo toimepanemise ajal ei tegutsenud

süüdistatav surma põhjustamisel ettevaatamatusest, sest ei esinenud ühtki tõsimeelset,

konkreetset asjaolu, mille tõttu oleks süüdistataval tekkinud põhjendatud lootus, et surm

peksmise tagajärjel suure tõenäosusega ei saabu.

5. KarS § 113 lg 1 järgi toimepandud teos on J. Moskaljovi süü suurus vähemalt keskmine.

Raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine elukaaslase suhtes, kellega J. Moskaljov

elas kuriteo toimepanemise paigaks olnud korteris. Kergendavaid asjaolusid maakohus ei

tuvastanud.

5.1 Süü suurust iseloomustab lõpule viidud tapmine, mille tagajärg on korvamatu. Kannatanu

oli noor naine. Õnneks ei ole süüdistatava teo kaudu lapsed kaotanud oma ema (sest kannatanul

lapsi ei olnud), ent lapse saamine võis olla kannatanu tuleviku küsimus (millele osutas

süüdistatav ise). Süü suurust iseloomustab peksmise kestvus – see algas 21. mai 2020 õhtul ja

jätkus vastavalt eksperdiarvamusele ka hiljem, mõned tunnid enne surma saabumist. Kui

kannatanu oli kogu see aeg teadvusel (nagu seda väidab süüdistatav), tekitas selline mitme-

episoodiline peksmine rindkere piirkonda kannatanule tunde kestnud füüsilist ja laastavat

emotsionaalset kannatust. Kannatanu paljud roided olid murtud mitmest kohast. Teadvusel

kannatanu rindkere muutus järk-järgult murtud luudest koosnevast massiks.

5.2 Süüdistatava isikut iseloomustab vägivallatsemine. Varasemalt on teda karistatud röövimise

eest. J. Moskaljov ei ole võimeline oma tegu tunnistama, sellele adekvaatset hinnangut andma

ega kahetsema. Süüdistatava käitumine kohtuistungil (eriti ristküsitlusel) jättis kohtule mulje,

et ta püüdis vältida vastutust raske kuriteo toimepanemise eest. Ristküsitluse käigus korrigeeris

J. Moskaljov ütlusi jooksvalt, pöörates neid enda kasuks. Ta jäi lõpuni kannatanu elustamise

positsiooni juurde ning väitis, et üksnes hoolimatusest ei kutsunud ta kiirabi. Kohtueelsel

uurimisel ei tunnistanud süüdistatav ütluste olustikuga seostamisel üldse kannatanu löömist,

väites, et see kukkus ise ja lõi pea katki. Vastutuse vältimine või võimalusel kergendamine on

süüdistatava ainsaks mureks ja eesmärgiks. Süüdistatava sõnul tekkis tal šokk kannatanu

ülestunnistusest suhtest teise mehega. Selline argument ei ole tapmise õigustamisel edukas.

Armukadedust tekitavad sõnad on süüdistatavale ebameeldivad, kuid kohtuasja kontekstis ei

ole šokki tekitavad. Arvestades süü suurust, raskendava asjaolu esinemist, kergendavate

asjaolude puudumist ja süüdistatava isikut, pidas maakohus põhjendatuks karistada

süüdistatavat vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast veidi suuremal määral, s.o 12 aastat.

Apellatsioon

6. J. Moskaljov palub apellatsioonis teha uue kohtuotsuse, mõistes talle KarS § 113 lg 1 järgi

karistuseks 9 aastat vangistust.

6.1 21. mail 2020 pärast kella 15.34 kodus XXX teatas elukaaslane J. Moskaljovile, et tal on

tõsised suhted Tapal elava mehega, kes teda tihti apellandi äraolekul külastas. Avameelsusega

provotseeris kannatanu konflikti, J. Moskaljov muutus armukadedaks ja lõi äkilise hingelise

erutuse seisundis K.E. t.

6.2 Ekspertiisi kohaselt elas kannatanu pärast talle eluohtlike kehavigastuste tekitamist veel 12

h. Surm saabus 22. mail 2020 ajavahemikul 11.39-15.39. 21. mail 2020 osutas J. Moskaljov

kannatanule esmaabi – asetas tema pea ja näo peale roosa saunalina, kannatanu käis end

vannitoas pesemas, J. Moskaljov aitas tal ära võtta ülemised asjad, mis hiljem pesti, kannatanu

käis sel päeval köögis sigarette suitsetamas. 21. mail ta liikus palju ning võis arvata, et temaga

on kõik korras. Ta ei kaevanud sisemiste valude üle, märgata olid üksnes põrutused kehal ja

näol. Kannatanu suhtles J. Moskaljoviga ja koos heideti ühel ajal magama. Kannatanule

viivitamatu abi osutamine või abi kutsumine võivad vastavalt Riigikohtu praktikale kujutada

endast asjaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Maakohus

ei ole kergendava asjaoluna arvestanud esmaabi andmist kannatanule 21. ja 22. mail 2020.

6.3 Maakohtu arvates pani J. Moskaljov teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. J. Moskaljov

väga kahetseb, et kannatanu tema süül suri. 22. mail helistas ta R.L. ule, kellelt küsis, mida ta

peab tegema, sest K.E. ei hinga enam. R.L. soovitas kunstlikku hingamist teha või kutsuda

kiirabi. 22. mail tegi J. Moskaljov K.E. le südamemassaaži. Ta ei teadnud, kuivõrd see aitab,

sest meditsiinilist haridust ega praktikat tal pole. Intensiivsete tõugete tulemusel rinnakorvile

tekkis terav südame kopsu puudulikkus, mis ainult süvendas kõike, mis saigi surma põhjuseks

(seda sai J. Moskaljov teada ekspertiisiaktist).

6.4 J. Moskaljov ei õigusta ennast ega ürita vastutust vähendada. Võimalik, et kannatanu

kehatraumad (s.o roiete murrud), võisid tekkida 21. mail tehtud löökidest. Küll aga ei tunnista

J. Moskaljov ekspertiisis märgitut, et ta võis hüpata kannatanu rinnale. Ta tunnistab kannatanu

rinnale vajutamist. Arusaamatuks peab apellant, miks ta pidi tekitama 22. mail K.E. le kehalisi

vigastusi ja hüppama tema rinnakorvile mitu tundi enne kannatanu surma.

6.5 Prokuröri küsimusele vastas J. Moskaljov, et tegi 21. mail kanntanule kunstlikku hingamist

ja südamemassaaži, kohtunikule aga, et see toimus 22. mail. Vastuolu selgitab J. Moskaljov

prokuröri küsimusest mittearusaamise ja segadusse sattumisega. Maakohus aga hakkas

J. Moskaljovi sõnades kahtlema ega taha kannatanule esmaabi osutamist uskuda.

Prokuratuuri seisukoht

7. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni esitamisega seotud

menetluskulud J. Moskaljovilt välja mõista.

Maakohus on analüüsinud kannatanu ja süüdistatava käitumist, süüdistatava isikut ja asjas

uuritud tõendeid ning mõistnud J. Moskaljovile süü suurusele vastava karistuse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Maakohtus leidis tuvastamist, et J. Moskaljov viibis 21. mail 2020 pärast kella 15.34 oma

elukaaslase K.E. ga aadressil XXX . Omavaheline konflikti tõttu hakkas J. Moskaljov

kannatanut rusikate ja jalgadega peksma. Ta lõi K.E. le mitmeid kordi üla- ja alajäsemete

piirkonda ning keha elutähtsatesse osadesse - rindkere, kaela ja pea piirkonda, mille tagajärjel

tekkisid kannatanul nahaalused verevalumid, marrastused ja põrutushaav ülahuule

suuesikupoolsel pinnal. Maakohus tuvastas K.E. surma põhjusena surma rindkere tömbi

trauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdude, rinnaku murruga, mille tüsistusena tekkis äge

kopsu-südame puudulikkus. Kannatanu seisundit tüsistas ka aju-kolju kinnine tömp trauma

peaaju kõvakelmealuse verevalumiga. Kannatanu surm saabus 22. mail 2020 ajavahemikul

11.39-15.39 talle tekitatud vigastuste tagajärjel.

9. Apellatsioonis vaidlustab J. Moskaljov talle K.E. tapmise eest mõistetud karistust, mida

palub vähendada 9 aastani. Samal ajal vaidlustab J. Moskalov ka süüküsimust. Tegu ajendas

toime panema kannatanupoolne provokatsioon. J. Moskaljov ei mõistnud K.E. le tekitatud

vigastuste ulatust ega soovinud tema surma ning osutas kannatanule esmaabi.

10. Kohtukolleegium J. Moskaljovi teos privilegeeritud koosseisu alust ei näe. Apellatsiooni

kohaselt teavitas elukaaslane J. Moskaljovi 21. mail 2020 oma suhetest Tapa mehega, kes teda

apellandi äraolekul tihti külastas. Oma avameelsusega provotseeris kannatanu konflikti ning

J. Moskaljov lõi K.E. t äkilise hingelise erutuse seisundis. Ringkonnakohtu arvates ei saa

tuvastatud asjaoludest ega kaebusest järeldada, et kannatanu oleks tõsise isikuvastase ründe või

solvamisega süüdlase tapmiseni viinud. Kohtuistungil rääkis J. Moskaljov, et lõi

armukadedusest (III kd, tl 114 pöördel). Esmalt tekkis tüli sellest, et K.E. tundis alkoholilõhna

ja hakkas J. Moskaljovilt tema viibimise kohta aru pärima. Sel päeval otsustas K.E. kõik ära

rääkida, mh tuttavast mehest, kes käis J. Moskaljov tööl oleku ajal seal ning seksuaalkontaktist.

Ehkki J. Moskaljovile see ei meeldinud, ei hakanud ta kõike täpsustama – talle ei meeldinud,

et armastatud naine, kes temalt last tahab, teeb sellist asja ning ta lõi (III kd, tl 115). Tol hetkel

sai ta lausutud sõnadest šoki (III kd, tl 118).

11. Tugeva hingelise erutuse seisund on juriidilisele hindamisele avatud tunnus, mis tuleb

tuvastada eelkõige asja tehioludele tuginevalt. Koosseis eeldab, et tugeva hingelise erutuse

seisundi teke süüdlasel oleks põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-1-15 p 11). Kannatanu tegu

(avameelsust) ei saa käsitleda solvamisena. Kohtupraktikas peetakse solvamiseks teise inimese

(või tema lähedase) halvustamist ebasündsas vormis, nt välimuse või isikuomaduste

puudulikkuse esiletoomises, tema tegevuse agressiivses ja vahendeid valimatus kritiseerimises,

elukutse alavääristamises jne. Ebasünnis vorm ei hõlma seejuures mitte üksnes vulgaarseid

sõnu, vaid ka sisult negatiivseid ja halvustavaid piltlikke väljendeid (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-80-97). J. Moskaljov ei ole apellatsioonis ega

kohtumenetluses viidanud sellele, et kannatanu oleks teda ebasündsas vormis halvustanud,

solvanud või kritiseerinud. J. Moskaljovi tõukas kannatanut halastamatult peksma

armukadedus, mis vallandus pärast avameelset vestlust K.E. ga. Ehkki kannatanu avameelsus

ja teisest suhtest teadaandmine võis J. Moskaljovile mitte meeldida ning teda ehk hingeliselt

erutadagi, ei ole koosseisu mõttes tegemist solvamisteoga, mistõttu puudub alus provotseeritud

tapmise koosseisu edasiseks analüüsiks.

12. Apellandi väitel ei mõistnud K.E. le tekitatud vigastuste ulatust ega soovinud kannatanu

surma ning osutas talle esmaabi.

12.1 Antud väidete näol on tegemist maakohtuski esitatud kaitsestrateegiaga: kvalifitseerida

J. Moskaljovi tegu ümber raske kehavigastuse tekitamiseks, millega põhjustati kannatanu surm.

Ringkonnakohtus jääb see väide edutuks - varasemad menetlejad on teole õige õigusliku

hinnangu andnud.

12.2 Väär on apellandi arusaam, et ekspertiisi kohaselt elas kannatanu pärast talle eluohtlike

kehavigastuste tekitamist veel 12 tundi. Ekspertiisiakti kohaselt tekitati K.E. le rindkere tömp

trauma mõlemapoolsete hulgimurdude, rinnaku murruga, s.o surma põhjustanud vigastused,

mitte rohkem kui mõned tunnid enne tema surma (II kd, tl 19). Ekspert on kohtus ümber

lükanud väite, nagu võinuks kannatanu surma põhjustada tema elustamine südamemassaaži

tehes (vt käesoleva otsuse p 4.3 põhjendusi), samuti on ekspertiisiaktis välistatud, et rindkere

tömp trauma, mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega mitmel anatoomilisel joonel võis tekkida

kannatanu kukkumisel oma kasvu kõrguselt (II kd, tl 20).

12.3 J. Moskaljovi maakohtuski kõlanud versiooni kohaselt ei saanud aru kannatanu seisundist.

Kui konstrueerida sündmustik J. Moskaljovi kohtuistungil ja ütluste olustikuga seostamisel

antud selgituste järgi, siis lõi ta 21. mail 2020 kannatanut üks kord näkku ja kaks korda kehasse

korteri väikses magamistoas armukadedusest. Toimus tõuge, K.E. kukkus ja lõi vastu diivanit

pea ära pea. J. Moskaljov märkas, et kannatanul hakkas pea kuklaosast verd tulema, mis jooksis

mööda kaela alla. Ta osutas kannatanule esmaabi. Konflikt lõppes kusagil 19.00. Peale

lükkamist tahtis kiirabi kutsuda, ent kannatanu ei pidanud seda vajalikuks. Ta pesi kannatanu

riided, keetis teed ja nad lihtsalt rääkisid, telekat ei vaadanud ja heitsid magama. Magama mindi

kusagil kell 20.00 ajal.

Ütluste olustikuga seostamisel rääkis J. Moskaljov kuidas ta 22. mail 2020 hommikul rääkis

K.E. ga niisama tühjast-tähjast ning sai temalt kinnituse, et „kõik on normaalne“. Edasi käis J.

Moskaljov WCs, pesi end ja võttis K.E. pangakaardi. Kodus toimetas ta ja lahkus umbes poole

12 või 12 ajal. Seejärel ostis Alko Cityst õlut, kohtas vana tuttavat, kellega jõi õlut ja viina neli

tundi. Siis jalutas J. Moskaljov üksipäini umbes 2,5-3 h ning läks koju. Õhtul umbes 7 või 7

läbi jõudis koju. J. Moskaljovile jäi silma, et lamav K.E. oli kuidagi kokku tõmbunud. Ta

puudutas K.E. t vasakult poolt peast ja rinna piirkonnast. Ta püüdis kahe sõrmega kannatanu

siniseks tõmbunud huuli avada ja läks E.A. u juurde, sest ei suutnud kiirabi välja kutsuda (II

kd, tl 218-225).

Kohtuistungil rääkis J. Moskaljov aga, et 22. mai 2020. a hommikul oli K.E. elus, ent ta ei

rääkinud, pilgutas silmi. J. Moskaljov küsis temalt midagi, ent vastust ei saanud, kuulda oli vaid

mõminat (III kd, tl 115). Umbes 11.40-12 paiku väljus J. Moskaljov korterist. Ka siis, kui ta

kodust lahkus, ei öelnud K.E. midagi, ta vaid lebas silmad lahti, lihtsalt mõmises (III kd, tl

116). Enne väljumist proovis J. Moskaljov K.E. le südamemassaaži teha, K.E. seisund sellest

ei paranenud, ta lebas lahtiste silmadega, kannatanu pulssi ta ei katsunud, hoolimatusest kiirabi

ei kutsunud. Küsimusele, kas 22. mail kannatanu tegi aktiivseid liigutusi, vastas J. Moskaljov

„vist mitte“ (III kd, tl 116 pöördel). Seejärel oli J. Moskaljov kella 14.20-16 või 17 pargis, kus

jõi üksinda, umbes 20 paiku läks E.A. juurde ning naasis sealt koos viimase ja V.Z. uga

korterisse (III kd, tl 116 pöördel).

12.4 J. Moskaljovi konstrueeritud sündmustik ei vasta maakohtu poolt tõendipõhiselt tuvastatud

tehioludele ja kannatanul tuvastatud vigastustele ning nende tekkemehhanismile. Esmaabi

andmine kannatanu kuklahaavale ei ole eluliselt usutav. Süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta

kannatanu kukla vasakus piirkonnas haava, kuhu asetas vere peatamiseks käteräti. Küll aga ei

osanud süüdistatav vastata kohtu küsimusele, kuidas ta seletab sellise haava puudumist

kannatanul. Esmaabi andmine vere peatamiseks olematust haavast näitab selgelt J. Moskaljovi

püüdu enda süü või karistuse vähendamiseks. Eksperdi selgituste kohaselt võis kannatanul verd

tulla vaid suu sisepinna haavast ja ninast (III kd, tl 101). Tõestena ei võta ringkonnakohus

apellandi väiteid sellest, kuidas kannatanu 21. mail 2020 palju ringi käis. J. Moskaljovi poolt

ütluste olustikuga seostamisel antud selgitustest teeb kohtukolleegium järelduse, et 21. mai

2020. a õhtul liikus K.E. minimaalselt, s.o vaid korra vannituppa pead loputama. Ta küll ka

istus, ent peamiselt lamas. Lamamine on ka usutav, kui arvestada, et kannatanut oli 21. mail

2020 kõvasti pekstud (ekspertiisiakti kohaselt olid paljud vigastused tekitatud mitte rohkem kui

üks päev enne kannatanu surma saabumist, millele viitavad kannatanule tekitatud hulgalised

välised vigastused (põrutushaav ja verevalumid peas, rindkerel ja jäsemetel)). Välised

vigastused näitavad, et K.E. suhtes rakendatud vägivald oli intensiivne ning tema seisund oli

21. mai õhtul 2020 märksa tõsisem, kui J. Moskaljov seda apellatsioonis näidata püüab. Lisaks

muudab esmaabi andmise kannatanule täiesti ebausutavaks fakt, et vaid mitte rohkem kui

mõned tunnid enne kannatanu surma saabumist tekitas J. Moskaljov talle uued, sedapuhku

eluohtlikud vigastused.

12.5 22. mail 2020 väidetavalt toimunud elustamisest J. Moskaljov kohtueelses menetluses ei

rääkinud – seda hakkas ta väitma alles kohtumenetluses. Lisaks ilmnesid maakohtus vastuolud

süüdistatava ütlustes – kui prokuröri küsimusele vastates väitis J. Moskaljov, et elustas

kannatanut enne kõnet R.L. ule, siis kohtule kinnitas, et pärast kõnet. Maakohus on palju

otsuseruumi pühendanud J. Moskaljovi ütlustes ilmnenud vastuolude ümberlükkamisele teiste

asjas kogutud tõenditega ning välja toonud süüdistatava ütlustes ilmnenud ebakõlad ja valed.

Süüdistatav korrigeeris pidevalt enda kasuks ristküsitluse käigus antud ütlusi. Tema ütlused ei

riimunud ütluste olustikuga seostamise protokollis, ekspertiisiaktis ega jäljeekspertiisis

kajastatuga. J. Moskaljovi ütlused menetluse erinevatel etappidel on ebajärjepidevad ning

suunatud vastutuse vähendamisele. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohuski, et

J. Moskaljovi ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Objektiivset teopilti nende alusel

konstrueerida ei saa. Ringkonnakohus ei tuvastanud esimese astme kohtu lahendis tõendite

hindamisel vigu. Kohtukolleegium teeks süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi

põhjal maakohtuga samasuguse otsuse.

13. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga, et süüdistatav tegutses kannatanule eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamisel vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma saabumise osas.

Kaudse tahtluse jaatamiseks piisab sellest, kui isik peab võimalikuks surma saabumist ja

möönab seda. Maakohus on asjakohaselt osutanud välisele teopildile - kannatanu korduva

löömisega rusikatega pähe ja jalgade ning rusikatega rinna piirkonda – s.o elutähtsate organite

südame ja kopsude piirkonda ning tema tugevalt ette ja taha pressimisega (näiteks hüppamisega

kannatanu rindkerel), tekitas süüdistatav kannatanule roidemurrud koos rindkere vigastustega.

Hulgalised roidemurrud erinevates kohtades erinevatel joontel ning mõnede roiete murdmine

mitmest kohast näitab tegude korduvust. Kehavigastuste tagajärjel tekkinud äge südame-kopsu

puudulikkus, mis põhjustaski kannatanu surma, näitab tegude intensiivsust. Teo väline

avaldumine, sh löögi suund ja rakendatud jõud, näitab, et tahtlusega oli hõlmatud kannatanu

surma saabumine. Vastavalt ekspertiisiaktile ja eksperdi selgitustele oli peksmine lisaks

intensiivsusele ka sihipärane – just rinda löödi kõige tugevamalt, murtud on mõlemalt poolt

roided II-XI ja II- XII erinevatel joontel, kohati on roie murtud mitmes kohas.

13.1 Maakohus osutas sellelegi, et peksmine ei olnud ühekordne ega lühiajaline, sest osad

vigastused olid ekspertiisiakti kohaselt põhjustatud mitte rohkem kui 1 päev enne kannatanu

surma, osad aga mitte rohkem kui mõned tunnid enne surma saabumist. See lükkab ümber

apellandi arutluse, nagu võisid kõik traumad kannatanu kehal tekkida J. Moskaljovi poolt 21.

mail 2020. a tehtud löökidest. J. Moskaljov ei tunnista ekspertiisiaktis märgitut, et ta võis hüpata

kannatanu rinnale. Tõsi – lisaks rindkere tugevale pressimisele ette-taha suunas (nt hüppamisel

selili lamava inimese rindkere peal) võisid ekspertiisiaktist tulenevalt surmavad vigastused olla

tekitatud ka kängitsetud jala või rusikaga (II kd, tl 19-20). Ekspert selgitas istungil, et lähtus

K.E. le tekitatud rindkere tömbi trauma tekkemehhanismi osas nii analüüsist kui ka praktilisest

kogemusest sarnaste traumade puhul (III kd, tl 102). Ja ehkki apellandile jääb arusaamatuks,

miks pidi ta 22. mail paar tundi enne K.E. surma talle kehalisi vigastusi tekitama ja mitu korda

rinnakorvile hüppama, on kohtukolleegiumi arvates mõttetu J. Moskaljovi tegudes üldse

mingitki loogikat otsida. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei saanud keegi teine

peale J. Moskaljovi kannatanule ekspertiisiga tuvastatud vigastusi tekitada.

13.2 Süüdistatavale oli kannatanu seisund näha ja enda tegu teada. Arvestades kannatanule

tekitatud vigastusi (ekspertiisiakti kohaselt tuvastati kannatanul üle 30 erineva raskusastmega

vigastuse), nende paiknemist ja tekitamise intensiivsust, pole reaalne, et süüdistatav kannatanu

surma võimalikuks ei pidanud. Arvestades kannatanu vastu suunatud tegusid, ei saanud

süüdistatav loota kannatanu surma mittesaabumist. Teo objektiivsest avaldumisest saab

järeldada J. Moskaljovi täielikku arusaama, et tema tegevus asetab kannatanu elu ohtu.

Ekspertiisi kohaselt J. Moskaljov mõjutas kannatanu keha rinnapiirkonda pressides seda

tugevalt ette ja taha kuni roided murdusid. Ei esine konkreetseid asjaolusid, millele tuginedes

võis J. Moskaljov loota, et tema loodud oht K.E. elule tagajärjes ei realiseeru. Süüdistatav lõi

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega olukorra, kus kannatanu terviseseisundi muutumine

ei olnud enam tema kontrolli all. Maakohus möönis, et tekitades peksmise kestel kahel korral

(21. ja 22. mail) kannatanule hulgalised roidemurrud koos rinnakukeha murruga ning

rinnakelme vigastusega intensiivse peksmisega, millega põhivigastustega kaasnesid veel muud

vigastused (nt neeru pinnal 2,5 cm rebend), on kõrvalseisjale selge, et iga järgnev löök

vähendab võimalust hoida kontrolli all kannatanu tervist ja elu. Sellise seisukohaga jääb

ringkonnakohtul üle vaid soostuda.

13.3 Maakohus märkis sedagi, et kannatanule tekitatud vigastused olid eluohtlikud nende

tekitamise momendil, need olid hulgalised ja väljendusid nii välimiselt kui ka sisemiselt.

Kannatanule tekitatud eluohtliku tervisekahjustuse ja tema surma vahel esineb ajalis-ruumiline

seos. Kannatanu suri peksmiskohas. Tal puudus võimalus korterist lahkuda või abi kutsuda.

Ilmselt oli kannatanu võime reageerida ja liikuda juba 22. mai 2020. a kella 5 paiku oluliselt

häiritud, sest ta ei olnud mitte ainult võimeline tööle minema, vaid ka telefoni vastu võtma või

töökaaslase sõnumile vastama. Osa vigastustest oli tekitatud vaid mõned tunnid enne surma.

13.4 Subjektiivse koosseisu kontrollimisel ja tuvastamisel pöördus maakohus abistava

kriteeriumina ka J. Moskaljovi teojärgse käitumise poole – süüdistatav vältis kannatanule abi

osutamist. Sisuliselt terve päeva jooksul 22. mail ei võtnud ta tarvitusele meetmeid arstiabi

tagamiseks, ehkki tal selline võimalus oli. Selmet kutsuda läbipekstud kannatanule kiirabi,

hüppas ta kannatanu rinnal mõned tunnid enne tema surma, põhjustades talle sellega veelgi

roidemurdusid. Seejärel jättis ta kannatanu üksi koju, käis linnas ja tunnistaja E.A. u juures

alkoholi tarvitamas. Viimane helistas lõpuks häirekeskusele. Selline käitumine kinnitab, et

süüdistataval ei olnud tõsiseltvõetavat lootust kannatanu ellujäämisele.

13.5 Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tahtlus ei hõlmanud üksnes

eluohtlikku tervisekahjustuse tekitamist, vaid ka sellele järgnenud surma. Süüdistatav selgitas

rinnapiirkonda tehtud löökide osas, et oli šokis kannatanu lausutud sõnades ega tea, mitu lööki

ta tegi. Ta ei katsunud lamava kannatanu pulssi ega kutsunud kiirabi („vist hoolimatusest“).

Seega suhtus süüdistatav teosse, selle käiku ja tagajärgedesse ükskõikselt ega teinud teo

kontrolli alla saamiseks midagi.

14. Viimaks leiab J. Moskaljov, et tema karistust tuleks vähendada alla sanktsiooni keskmist,

s.o 9 aastani. Ta põhjendab seda kahetsuse ja kannatanule abi andmisega.

14.1 Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjakohaselt arvestanud J. Moskaljovi süüd

lähtudes tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes sisalduvast teo ebaõigluse mahust.

Kohtukolleegium möönab, et arvestades kannatanule tekitatud hulgalisi vigastusi ning nende

tekitamise ja surma saabumise vahelist aega, oli K.E. agoonia kahtlemata piinarikas.

Kannatanu surmaheitlust pealt näinud J. Moskaljov ei teinud midagi selle kergendamiseks – ei

kutsunud kiirabi ega viibinud kannatanu juures, vaid lahkus jättes K.E. üksi surema. Mingitki

põhjust uskuda J. Moskaljovi, et ta soovis kannatanut südamemassaaži tehes aidata,

ringkonnakohtul pole. Ainuüksi kõne põhjal R.L. ule ei saa järeldada, et J. Moskaljov

kannatanule üleüldse südamemassaaži tegi. Küll aga osutavad süüdistatava kohtus antud

ütlused sellele, et ta nägi 22. mail 2020 pealt kannatanu piinasid („nägin, et tal hakkas suust

vahtu tulema“ (III kd, tl 116)) ja kuulis, et K.E. ei suuda sõnugi moodustada, vaid üksnes

mõmiseb (III kd, tl 116). Kannatanu kriitilisele seisundile vaatamata ei kutsunud J. Moskaljov

kiirabi, vaid lahkus aravereliselt korterist, jättes elukaaslase saatuse hoolde. Süü suurus ning

süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra kaitsmise huvid karistuse

korrigeerimiseks mingitki põhjust ei anna.

14.2 Apellatsioonikohus ei nõustu J. Moskaljovi karistust kergendava asjaoluna arvestama tema

väidetavat süü kahetsemist. Kui süüdistatav pidevalt korrigeerib oma ütlusi, püüdes neid enda

kasuks pöörata ning vastutust vähendada, ei ole tema kahetsus puhtsüdamlik.

14.3 J. Moskaljovi karistust raskendab KarS § 58 p 4 mõttes süüteo toimepanemine oma

lähedase vastu. Mitmete tunnistajate ja ka süüdistatava enda ütlustest järeldab kolleegium, et

süüdistatav elas kannatanuga koos. Tunnistaja E.A. u teadmise kohaselt kestis J. Moskaljovi

kooselu K.E. ga 3-4 kuud (III kd, tl 78), tunnistaja R.L. teadis J. Moskaljovi jutu järgi tema

kooselust K.E. ga (III kd, tl 82). Süüdistatava õe kinnitusel elas vend koos K.E. ga ning oli

õnnelik (III kd, tl 96 pöördel ja tl 97). Töökaaslasele O.O. le rääkis K.E. lapsesaamise

plaanidest Jevgeni-nimelise noormehega, kellest rääkis head (III kd, tl 97 pöördel). Kannatanu

sõbranna K.R. i kinnitusel elasid J. Moskaljov ja K.E. viimase korteris ning nende vahel olid

lähedased suhted (III kd, tl 100 ja pöördel). Tunnistajate ütlused riimuvad J. Moskaljovi enda

ütlustega, mille kohaselt elas ta K.E. juures XXX alates veebruarikuust (III kd, tl 114). Seega

loeb ringkonnakohus tõendatuks, et J. Moskaljov ja K.E. elasid ühises majapidamises ning

jagasid tegelikku sotsiaalset ja emotsionaalset sidet, millele viitab ühise lapse saamise soov

ning K.E. poolt temaga kooselavast süüdistatavast ning viimasega seotud emotsioonidest

tunnistajatele rääkimine.

15. Ehkki kohtukolleegiumi arvates on võrdselt taunitav nii vanemaealise kui ka noore inimese

tapmine (mistõttu seda fakti süü suuruse juures põhjendatud arvestada ei ole), ei saa

ringkonnakohtu hinnangul muus osas kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid

teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtuniku siseveendumuse

kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul järgitav. Ühtlasi nähtub maakohtu

otsusest, miks kohus nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades leidis, et

J. Moskaljovi tuleks karistada 12-aastase vangistusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega ja leiab, et J. Moskaljovile mõistetud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne

toimepandud süüteoga.

16. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-

st 1 muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)