2-20-8276/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-8276

Tsiviilasi

Kodumaa Kapital HLÜ hagi X (X) vastu võlgnevuse,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.05.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Kodumaa

Kapital

HLÜ

apellatsioonkaebus,

hind

177 829,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Kodumaa Kapital HLÜ (registrikood 12782505),

esindaja Carmen Tars

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.05.2021 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega hagi rahuldada täis ulatuses ja jätta poolte maakohtukulud kostja

kanda. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata.

2. Tühistada otsus menetluskulude kindlaksmääramine osas, milles maakohus jättis

hageja kasuks välja mõistmata menetluskulud 987,50 eurot ületava osa ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt

2 962,50 eurot välja.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Välja mõista X-lt (X) Kodumaa Kapital HLÜ kasuks 274 924,61 eurot (põhivõlg

155 738,92 eurot, intress 15 054,74 eurot, viivis perioodi 16.05.2020-05.06.2020

eest

5 548,21 eurot

ja

viivis

perioodi

06.06.2020-28.02.2022

eest

98 582,74 eurot).

4.3. Kohustada X tasuma Kodumaa Kapital HLÜ-le viivist 0,1% päevas

põhinõudelt 155 738,92 eurot alates 01.03.2022 kuni põhinõude kohase

täitmiseni.

4.4. Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse 18.06.2020 kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta poolte maakohtu menetluskulud kostja kanda.

6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

7. Määrata kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista

X-lt Kodumaa Kapital HLÜ kasuks välja menetluskulud hüvitis 7 334 eurot

(maakohtukulud 3 950 eurot).

8. Hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluse käik

1. Kodumaa Kapital HLÜ (hageja/laenuandja) esitas 05.06.2020 Harju Maakohtule hagi X

(kostja/käendaja I), Aino Mändmetsa (pankrotis, käendaja II) ja Kristine Konsultatsioonid OÜ

(pankrotis, põhivõlgnik) vastu.

Harju Maakohus kuulutas 05.11.2020 välja põhivõlgniku pankroti ning määras

pankrotihalduriks Kauri Rattuse (tsiviilasi nr 2-20-101407) ja 21.01.2021 kuulutas välja

käendaja II pankroti ning määras pankrotihalduriks Maire Armi (tsiviilasi nr 2-20-14945).

Käesolevas asjas jättis maakohus 27.04.2021 hagi käendaja II ja põhivõlgniku vastu

läbivaatamata. Menetlusse jäi hageja hagi kostja vastu.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja palus välja mõista kostjalt võlg 155 738,92 eurot, intress 15 054,74 eurot, viivis

perioodi 16.05.2020-05.06.2020 eest 5 548,21 eurot ning palus kohtul kohustada kostjat tasuma

hagejale viivist 0,1% päevas põhinõudelt alates 06.06.2020 kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

3. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 09.10.2018 laenulepingu, mille alusel andis hageja

põhivõlgnikule laenu 168 700 eurot tagasimakse tähtajaga 01.10.2023. Pooled leppisid kokku,

et põhivõlgnik maksab tagastamata laenusummalt intressi 18% aastas. Põhivõlgnik pidi

teostama laenu tagastamise osamakseid ja intressimakseid igakuiselt alates 01.11.2018

hiljemalt iga kalendrikuu esimeseks päevaks. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise

viivitamisel on viivitusintress 0,1% päevas. Põhivõlgnik ei teostanud laenumakseid piisavas

summas ega tähtaegselt. Laenuandja ütles laenulepingu üles 16.05.2020.

Laenulepingu tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja (põhivõlgniku juhatuse liige) 09.10.2018

käenduslepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tagada laenulepingu täitmist

253 000 euro ulatuses. Põhivõlgniku varale seati vallaspant, kuid laenuandjal polnud võimalik

rahuldada oma nõuet selle arvelt. Vara asus põhivõlgniku üüripinnal ning üürileandja teostas

vallasvara osas enda pandiõigust. Põhivõlgniku ajutise pankrotihalduri hinnangul oli vallasvara

(köögitehnika ja sisustus) mittelikviidne, millel puudus järelturg. Põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamisega lõppes kostja õigus nõuda hagejalt nõude rahuldamist pandi arvelt.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja sai rahuldada

enda nõude põhivõlgniku vallasvarale seatud kommertspandi arvelt ning ei saanud nõuda

kohustuse täitmist kostjalt. Laenuandja ei öelnud laenulepingut kehtivalt üles, kuna põhivõlgnik

ei saanud lepingu ülesütlemise teadet kätte.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

24 181,83 eurot, intressi 14 458,28 eurot ja viivise 14 069,29 eurot ning kohustas kostjat

maksma hagejale viivist 0,1% päevas 24 181,83 eurolt alates 20.05.2021 kuni põhinõude

kohase täitmiseni. Kohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse 18.06.2020

kohaldatud hagi tagamise abinõud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 2).

Menetluskulud jäid 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 987,50 eurot ja kohustas kostjat tasuma

kuludelt viivist seadusjärgses ulatuses.

6. Hageja nõue kostja vastu tulenes 09.10.2018 käenduslepingust (võlaõigusseadus (VÕS) 142

lg 1). Kostja käendas hageja ja põhivõlgniku 09.10.2018 vahel sõlmitud laenulepingust

nr 09_102018 tulenevaid kohustusi 253 000 euro ulatuses. Vaidlus laenu- ja käenduslepingu

sõlmimise ja selle tingimuste osas puudus.

Käenduslepingu kohaselt vastutas kostja kui käendaja I kõikide lepingust tulenevate

põhivõlgniku olemasolevate ja tulevikus tekkida võivate kohustuste eest (p 1.2). Kostja kui

käendaja I vastutab lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest solidaarselt

põhivõlgnikuga (p 1.3). Laenulepingu ja maksegraafiku kohaselt kohustus põhivõlgnik

teostama laenu tagastamise osamakseid ja intressimakseid igakuiselt alates 01.11.2018

hiljemalt iga kalendrikuu 1. päevaks kogusummas 4 268,49 eurot (p 2.3). Põhivõlgnik

laenumakseid vastavalt maksegraafikule ei tasunud. Kostja vastupidist ei tõendanud.

Kostja esitas vastuväite, et laenuandja saab oma nõude rahuldada pandi arvelt, sest

laenulepinguga seati pant põhivõlgniku vallasvarale (VÕS § 149 lg 1 ja lg 5). Kohtu hinnangul

oli kostja vastuväide ainetu. Menetluse kestel kuulutati välja põhivõlgniku pankrot.

Hagejal oli õigus laenuleping üles öelda laenulepingu p 7.1.6. ja VÕS § 399 lg 1 p 1 alusel.

Laenusaaja oli viivituses enam kui kahe osamaksega. Põhivõlgnik tasus 29.10.2019

maksegraafiku järgsed osamaksed kuni augustini 2019, kuid pärast seda laekus veel 500 eurot

18.11.2019 ning 1 500 eurot 24.01.2020. Viimased summad katsid üksnes kogunenud viivise.

Seisuga 29.04.2020 oli põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 43 399,39 eurot. Kahel eelneval

kuul oli põhiosa makse kokku 4 456 eurot. Lepingu ülesütlemise materiaalne eeldus oli

täidetud.

Kostja leidis, et laenuleping polnud kehtivalt üles öeldud, kuna põhivõlgnik ei saanud

ülesütlemise teadet kätte. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud ülesütlemise teate

kättetoimetamist põhivõlgnikule (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seadus § 69 lg-d 1

ja 3). Hageja saatis 30.04.2020 põhivõlgnikule ja kostjale e-kirja teel võlanõude koos

tingimusliku teatega laenulepingu ülesütlemiseks, milles teatas, et hageja loeb lepingu

ülesöelduks 16.05.2020. Põhivõlgnikult saabus automaatvastus kättesaamise kohta. Tõenditest

nähtus, et automaatvastus ei puudutanud vaidlusalust laenulepingut. Automaatvastus ei

kinnitanud, et laenulepinguga seotud nõue ja ülesütlemise avaldus jõudsid põhivõlgniku

elektronposti serverisse. Hageja ei öelnud lepingut kehtivalt üles. Ülesütlemine oli tagajärjetu.

Käenduslepingu p 2.1 kohaselt, kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi

nõuetekohaselt (sealhulgas tähtaegselt), võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist omal

äranägemisel, kas põhivõlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Võlausaldajal on õigus

esitada käendaja vastu nõue, kui põhivõlgnik ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi

nõuetekohaselt ning võlausaldaja on andud põhivõlgnikule vähemalt 5-päevase täiendava

tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid põhivõlgnik ei ole oma kohustusi ka selle aja jooksul täitnud.

Eeltoodud arvestades sai laenulepingu järgseks võlgnevuseks pidada kuni hagi esitamiseni ja

sissenõutavaks muutunud osamaksed. Hagiavalduse kohaselt seisuga 29.04.2020 oli

põhivõlgniku võlgnevus 43 399,39 eurot (võlg 24 181,83 eurot, intress 14 458,28 eurot ja viivis

4 759,28 eurot). Vaidlus nõude suuruse üle puudus. Kostja ei esitanud vastuväidet, et ta ei

saanud kätte tingimuslikku nõuet käenduskohustuse täitmiseks. Teate kohaselt, juhul kui

laenusaaja ei täida võlanõuet 43 399,39 eurot tähtaegselt ja/või tervikuna kohustub kostja

täitma nõude võlanõude hiljemalt 15.05.2020. Hageja ei tõendanud, et tal oleks õigus

käendajalt I nõuda pärast 29.04.2020 tekkinud võlgnevust vastavalt käenduslepingu p 2.1

tingimustele. Hageja ei toonud esile, et oleksid täidetud kostjaga sõlmitud käenduslepingus

kokku lepitud kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõutavaks muutumise tingimus

(vt pankrotiseadus § 42 ja Riigikohtu 22.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16). Seega sai

kohus kostjalt välja mõista üksnes 29.04.2020 seisuga põhivõlgniku võlgnevuse hageja ees.

Kohus arvestas viivist 0,1% päevas 24 181,83 eurolt perioodi 30.04.2020-05.06.2020 eest ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 894,73 eurot (VÕS § 113 lg 1 ja Riigikohtu

29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41). Edasiulatuv viivisenõue kuulus

rahuldamisele TsMS § 367 alusel.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldama ja

menetluskulud hageja kanda. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega palus rahuldada hagi

täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus tugines üllatuslikult asjaoludele, mida menetluse käigus ei arutatud ja millele

kumbki pool ei tuginenud. Sellega rikkus kohus selgitamiskohustust, kui jättis juhtimata hageja

tähelepanu asjaolule, et hageja esitas ekslikult laenulepingu ülesütlemise tõendina teise

laenulepingu ülesütlemise edastamise automaatvastuse. Kostja ei tuginenud asjaolule, et hageja

esitas vale tõendi. Seetõttu taotles hageja apellatsioonimenetluses võtta vastu tõendina

automaatvastus, mis kinnitas, et laenulepinguga seotud nõue ja ülesütlemise avaldus jõudis

põhivõlgniku elektronposti serverisse e-posti aadressidele MMM ja UUU. Tõendist nähtus, et

nii kostja kui ka põhivõlgnik said 30.04.2020 saadetud dokumendid kätte. Seda seisukohta

toetas ka osapoolte vahel peetud kirjavahetus.

Otsuse p-d 15. ja 18. olid vastuolulised. Ühelt poolt leidis kohus, et laenulepingu ülesütlemise

formaalsed eeldused olid täitmata, samas leidis, et kostja kui käendaja I sai 30.04.2020 nõude

kätte. Põhivõlgnik ise polnud esitanud vastuväidet, et ta laenulepingu ülesütlemise avaldust

kätte ei saanud. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et praeguseks oli kostja ülesütlemisest

igal juhul teadlik (kostjale toimetati kätte hagi koos lisadega). Ülesütlemise avaldust võis

esitada ka kohtumenetluses.

Kohus asus ebaõigele ja vastuolulisele seisukohale, et hageja ei esitanud tõendeid, et tal oli

õigus nõuda kostjalt kui käendajalt I pärast 29.04.2020 tekkinud võlgnevust vastavalt

käenduslepingu p 2.1 tingimustele. Tegemist oli asjaoluga, mida menetluse käigus ei arutatud

ja mille osas kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kostja kui põhivõlgniku juhatuse liige oli

teadlik, kas ja millises ulatuses põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust oli täitnud.

Kohus tuvastas, et kostja sai kätte nõude käenduskohustuse täitmiseks. Seega oli

käenduslepingu p-st 2.1. tulenev 5 päevane tähtaeg möödunud. Lisaks kuulutati 05.11.2020

välja põhivõlgniku pankrot. Kostja oli sellest asjaolust teadlik. Samuti teadis kostja halduri

seisukohast, et pankrotivõlgniku varast ei jätku kohustuste täitmiseks. Pankrotimenetluse

materjal oli kostjale kättetoimetatud.

Kuivõrd kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja polnud laenulepingut kehtivalt üles öelnud, siis

arvestas kohus ebaõigesti viivist ja intressi.

Vastustaja seisukoht

8. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus teeb

selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täiendavalt põhinõude 131 557,09 euro, intressi

596,46 euro ja viivise 788,93 euro (periood 16.05.2020-05.06.2020) osas, millele lisandub

edasiulatuva viivise nõue (st hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses) ning jätab kõik maakohtu

menetluskulud kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebuse kuulub rahuldamisele. Kuivõrd hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses, siis tuleb muuta ka kostjalt väljamõistetav menetluskulude

summat maakohtus. Ringkonnakohus tühistab otsuse kulude osas, milles maakohus jättis

hageja kasuks välja mõistmata 987,50 eurot ületava osas ja mõistab täiendavalt välja

2 962,50 eurot (kokku 3 950 eurot). TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud ja menetluskulude tema kanda jätetud osas.

mises. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele

vastuväiteid osas, milles maakohus hagi rahuldas (põhivõlg 24 181,83 eurot, intress

14 458,28 eurot, viivis 14 069,29 eurot ja edasiulatuv viivis) ning jättis menetluskulud kostja

kanda. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).

10. Hageja tugines menetluses asjaolule, et ta esitas 30.04.2020 põhivõlgnikule ja kostjale

võlanõude koos tingimusliku teatega käenduskohustuse täitmiseks ja laenulepingu

ülesütlemiseks. Hageja teatas mõlemale, et laenuleping loetakse erakorraliselt üles öelduks

16.05.2020, kui põhivõlgnik või käendaja I jätavad hageja nõude täitmata. Kirja edastamisel sai

hageja automaatvastuse. Maakohus tuvastas, et automaatvastusest selgus, et hageja edastas

ülesütlemise teate, mis ei puudutanud käesoleva vaidluse esemeks olevat laenulepingut. Seega

polnud hageja laenulepingut põhivõlgnikuga kehtivalt üles öelnud.

Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega maakohtule, et maakohus oleks pidanud hagejale

selgitama enne otsuse tegemist, et hageja esitatud tõend (automaatvastus) ei tõendatud

vaidlusaluse lepingu ülesütlemist, st hageja esitas vale tõendi (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja §

392 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus sellega oluliselt menetlusõiguse norme.

TsMS § 392 lg 1 p 4 näeb ette, et eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse

kohta. Kohtuistungil uurib kohus kõiki vastuvõetud tõendeid (TsMS § 399 p 5). Toimikust

nähtub, et 27.04.2021 toimus kohtuistung kostja osavõtuta, kus kohus arutas hagejaga

kättetoimetamise küsimust. Samas nähtub, et kohus ei uurinud tõendeid nõuetekohaselt, sest

kohus ei selgitanud välja, millist hagi aluseks olevat asjaolu soovis hageja tõendada

konkreetsete tõenditega (antud juhul tõenditega, mis ei käinud hagi aluseks olevate lepingute

kohta). Maakohus oleks pidanud andma hagejale võimaluse asjakohaste tõendite esitamiseks.

Lisaks tuli arvestada, et kostja ei tuginenud menetluses asjaolule, et tegemist oli ebaõige

tõendiga.

Hageja selgitas, et ta oli sõlminud kolme erineva kostjale kuuluva äriühinguga laenulepingud

(nr 22_092017, nr 25_072018 ning nr 09_102018), millest tulenevate kohustuste täitmisega

sattusid kõik laenusaajad sisuliselt üheaegselt makseraskustesse (vt ka I kd lk 34). Hageja

avaldas, et inimliku eksituse tõttu esitas ta kohtule ebaõige automaatvastuse. Samuti selgitas

hageja, et laenulepingu ülesütlemise edastaja tegi eksituse aastaarvus, märkides e-kirja

pealkirjas laenulepingu numbriks 09_102019, kuigi õige on 09_102018. Hageja polnud

sõlminud ühtegi laenulepingut numbriga 09_102019. Kostja ka selles osas hageja nõuetele

vastu ei vaielnud. Viidatud asjaolu nähtus ka 24.03.2020 e-kirjast (vt ka I kd lk 34) ning hageja

juhatuse liikme ja laenuhalduri kinnitusest (II kd lk 26).

Kuivõrd maakohtu ebaõige tegevuse tagajärjel jäid hagejal esitamata asjakohased tõendid, siis

võttis ringkonnakohus apellatsiooniastmes vastu hageja poolt esitatud täiendavad tõendid.

Ringkonnakohus leiab, et hageja tõendas, et põhivõlgnik aga ka kostja said 30.04.2020 saadetud

e-kirja ja selle manuses oleva avalduse kätte, st e-kiri saabus nende isikute valitud

teenusepakkuja serverisse e-posti aadressidele MMM ja UUU (II kd lk 28-35). Seda seisukohta

toetavad täiendavalt ka tõendid, millest nähtub, et hageja oli kostjaga, sh kui põhivõlgniku

esindajaga, pidanud e-kirjavahetust nii enne kui ka pärast 30.04.2020 (vt I kd lk 37-38, 146-

148).

Hageja andis 30.04.2020 põhivõlgnikule tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 05.05.2020 ja

käendajatele kuni 15.05.2020 (II kd lk 29-30). Kuivõrd kohustusi hageja ees ei täidetud, loeti

laenuleping alates 16.05.2020 ülesöelduks (II kd lk 30). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ja

põhivõlgnik said hageja nõuded kätte. Seega oli laenulepingu üles öeldud nõuetekohaselt ja

käendaja I sai kätte hageja nõude kohustuste täitmiseks. Maakohus tuvastas mh, et kostja ei

esitanud vastuväidet, et ta ei saanud kätte tingimusliku nõude käenduskohustuse täitmiseks.

Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, ta ei esitanud tõendeid, et hagejal on õigus nõuda

kostjalt kui käendajalt I võlgnevust vastavalt käenduslepingu p 2.1 tingimustele.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viidatud maakohtu seisukoht polnud õige, sest eespool

tuvastatust nähtub, et kostja sai hageja nõude kätte ja tähtajaks oma kohustusi hageja ees ei

täitnud. Seega käenduslepingu kokkulepitud tingimused olid täidetud ja kostjal kui käendajal I

tuli hageja ees oma kohustusi täita vastavalt käenduslepingule (I kd lk 16-17 pöördel), st kostjal

tuli tagastada tasumata põhivõlg ja intress ning kohustus tasuda maksete viivitamise eest viivist.

11. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses. Laenuosa võlg moodustas

155 738,92 eurot ja intressivõlgnevus 15 054,74 eurot. Kuivõrd käendaja I ei täitnud

käenduslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, siis oli hageja õigustatud nõudma

käenduslepingu alusel ka viivist ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 16.05.2020-

05.06.2020 eest oli 5 548,21 eurot määraga 0,1% päevas (nõuete arvestus I kd lk 47-48 ja lk 4-

4 pöördel, p 2.4.3.) Kostja nõuete arvestusele vastu ei vaielnud. Võlg oli kokku

176 341,87 eurot.

Hageja palus kohustada kostjat tasuma edasiulatuvat viivist võlgnevuselt 155 738,92 eurot

alates 06.06.2020 kuni põhinõude lõpliku tasumise kuupäevani määras 0,1% tasumata summast

päevas. Ringkonnakohus leiab, et edasiulatuv viivisenõue kuulub rahuldamisele täies ulatuses

(TsMS § 367). Viivis alates 06.06.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.02.2022) moodustab

98 582,74 eurot

(633 päeva x 0,1% x 155 738,92 eurot).

Seega

kostjalt

kohtuotsusega

väljamõistetav summa on 274 924,61 eurot (176 341,87 eurot + 98 582,74 eurot). Alates

01.03.2022 tuleb tasuda viivist 155 738,92 eurolt 0,1% päevas kuni põhinõude tasumiseni.

Käenduslepingu p 2.2. järgi on hageja õigustatud nõudma viivist kostjalt käendaja kohustuste

rikkumise eest 0,15% päevas (I kd lk 16 pöördel). Hageja nõudis viivist määraga 0,1% päevas.

Eeltoodu ei mõjuta hagi rahuldamise ulatust.

Kostja kui käendaja vastutuse piirmäär on 253 000 eurot (I kd lk 16, VÕS § 142 lg 1 ja lg 3, §

143 lg 1 ja lg 2). Hagiavalduse kohaselt ei piiranud hageja resolutsioonis oma nõuet

piirmääraga. Ringkonnakohus märgib, et käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt

vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt,

kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei

saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingus lepiti kokku solidaarse vastutuse

kohaldumises (I kd lk 16, p 1.4.). Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse

eest täies ulatuses. Nimetatud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse

põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Samas ei piira

eeltoodu aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Riigikohus on

12.03.2013 otsuse nr 3-2-1-8-13 p-s 12 selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma

kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest

tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab

võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus osalisele

tühistamisele, siis muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust

maakohtus. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad maakohtus kantud hageja menetluskulud hagi

rahuldamisel kostja kanda ning kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse hageja esitatud uue tõendi pinnalt, mille

hageja oleks võinud esitada juba maakohtus, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 171 lg 2 alusel poolte endi kanda (vt 17.06.2020 otsus nr 2-19-6317, p 15).

13. Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks rahaliselt ning leidis, et vajalik ja

põhjendatud kulu moodustas 3 950 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja lepingulise esindaja tasu

1 800 eurot 15 tunni eest tunnitasuga 120 euro). Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsustust

selle kohta, millised olid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud toimingud ja

sellele kulunud aeg. Ringkonnakohtu puudus alus selles osas asuda hindama nende kulude

suurust (TsMS § 651). Seega tuleb kostjalt välja mõista maakohtukulud 3 950 eurot ja TsMS §

177 lg 4 alusel tasuda menetluskuludelt viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)