2-20-5634/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-5634

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Kaja Krämani hagi Anu Söödi vastu looma

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kaja Krämani apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

100 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Kaja

Kräman

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli

Kostja

(vastustaja):

Anu

Sööt

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 1. juuli 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Kaja Krämani kanda. Anu Söödil apellatsioonimenetluses

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

2(10)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kaja Kräman (hageja) esitas 15. aprillil 2020 Tartu Maakohtule hagi Anu Söödi

(kostja) vastu koera kiibi numbriga XXXXXXXXXXXXXXX väljanõudmiseks kostja

ebaseaduslikust valdusest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus kohustada kostjat looma

hageja valdusesse üle andma kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale koer Lotte (koer, loom). Koer on märgistatud

mikrokiibiga. Hageja kaotas koera valduse 13. juulil 2019. Koer leiti ja toimetati Tallinna

varjupaika. Koer anti kuni omaniku väljaselgitamiseni hoiulepingu alusel Liina Jägerile.

Varjupaikade MTÜ teavitas L. Jägerit 24. juulil 2019 vajadusest koer omanikule tagastada,

kuid L. Jäger keeldus sellest. L. Jäger teavitas 4. septembril 2019, et ta on koera edasi

andnud kolmandatele isikutele ja looma asukohta ei avalda. Hageja sai teada, et koer anti

edasi An-Liis Amurile, kes võõrandas koera 1. septembril 2019 kostjale. Koer on kostja

valduses.

Kostjal valdus on ebaseaduslik. A.-L. Amuril ei olnud õigust hagejale kuuluvat koera

vallata ja käsutada. A.-L. Amur ei sõlminud hageja ega Varjupaikade MTÜ-ga

kokkuleppeid koera hoidmiseks. L. Jäger valdas koera hoiulepingu alusel, kuid see ei

andnud talle õigust koera üle anda kolmandatele isikutele. Kui L. Jäger andis koera

õigusliku aluseta A.-L. Amurile üle, rikkus ta õigusvastaselt otsest valdust ja teadlikult

kohustust anda koer välja selle omanikule.

Kostja valdus koera omandamisel oli pahauskne (asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2).

Hageja on kostjat 2. aprillil 2020 teavitanud, et tema valdus on ebaseaduslik ning hageja

soovib koera tagasi. Kostja hageja nõudele ei vastanud. Samas ei saanud hageja kiri olla

kostjale üllatuslik, kuna politsei kuulas kostja sama küsimuses üle 5. veebruaril 2020.

Kostja ei pidanud vajalikuks kontakteeruda koera omanikuga ka siis, kui ta sai teada koera

kiibist ja omanikust. Mõistlik isik võtaks koera omanikuga ühendust registris andmete

muutmiseks nõusoleku saamiseks, kui ta soovib koera endale. Kuna kostja seda ei teinud,

teadis ta, et koeral on omanik, kes soovib teda tagasi, ning vältis koera loovutamist. Ei saa

välistada, et A.-L. Amur ei avaldanud kostjale õigeid andmeid koera omaniku kohta, kuid

3(10)

kostja pidi mõistma, et koeral võib olla omanik. Ei ole usutav, et kostjal puudus huvi koera

omandisuhte ja selle kohta, kas A.-L. Amuril on õigus koera kostjale loovutada. Nii

L. Jäger, A.-L. Amur kui ka kostja tegutsesid teadlikult eesmärgiga jätta koer hagejale

tagastamata.

Heauskset omandamist ei toimunud ka AÕS § 95 lg 3 järgi, kuna hageja on kaotanud koera

valduse oma tahte vastaselt. Hageja ei ole omandist ega valdusest loobunud. Seda kinnitab

asjaolu, et hageja on koera aktiivselt otsinud.

Isegi kui pidada kostjat koera heauskseks omandajaks, ei kaitse heausksus omandajat vara

tasuta omandamise korral. Loovutuslepingu kohaselt loovutati koer kostjale tasuta. Hageja

on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1040 tähenduses õigustatud isikuks. Seega peab kostja koera

hagejale välja andma ka juhul, kui kohus tuvastab kostja heausksuse.

2. Maakohus rahuldas 16. aprilli 2020. a määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt

ning keelas kostjal koera käsutamise (sh kinkimise, müümise, edasiandmise) kuni

käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta hagi läbi vaatamata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja omandas koera heauskselt (AÕS § 95 lg 1). Ta kuulis A.-L. Amurilt koera eelnevast

keerulisest saatusest. A.-L. Amuril dokumente kostjale üle anda ei olnud. Kostja sai

suusõnalise kinnituse, et probleeme koera võtmisega ei kaasne, kuna asjasse on kaasatud

loomakaitse ja politsei. See andis kostjale kindluse, et tal on õigus koera omandamiseks.

Kostjal oli teadmine, et koera omanik võõrandamise hetkel on A.-L. Amur. Kostja eeldas,

et esimene omanik loobus koerast või võeti see temalt loomakaitse ja politsei poolt ära

ning anti üle A.-L. Amurile. Kostjal ei olnud kahtlusi, et koer oleks esimeselt omanikult

ära võetud tema tahte vastaselt. Kostja luges hageja ja L. Jägeri nime esmakordselt

hagiavaldusest.

Kostja käis koeraga loomakliinikus ja uuris kiibi kohta. Registrist selgus, et kiip on

registreeritud ja kuulub loomakaitsele. A.-L. Amur pidi suhtlema loomakaitsega ning

andma neile kostja andmed, et vajadusel saaks koera leidmisel kostjaga ühendust võtta.

Hageja esindaja saatis kostjale 2. aprillil 2020 Facebooki messengeris sõnumi ning

elektroonilise kirja. Kostja küll luges neid, kuid ei vastanud, kuna nõue oli ähvardav ja

alusetu. Kostja oli kirjade saamise hetkeks saanud ka koera omanikuks.

AÕS § 95 lg 3 ei välista koera heauskset omandamist. L. Jäger, Mikk Jäger ja Sten-Erik

Remmel on kinnitanud, et hageja, olles joobetunnustega, andis koera ise neile üle. Kuna

hageja tagasi koera otsima ei tulnud, viisid nad koera varjupaika. Hageja sellist käitumist

tuleb käsitleda looma hülgamisena loomakaitseseaduse § 4 lg 1 mõttes. Kuna hageja on

koerast ise loobunud, ei ole tema omandiõigust rikutud ning hagi tuleks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Samadel põhjusel ei kohaldu asjas ka VÕS § 1040.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 1. juuli 2021. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja

9. juuni 2021. a menetlusdokumendi jättis kohus otsusega tähelepanuta ning kostja taotluse

4(10)

hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning

märkis, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Sama otsusega tühistas maakohus

otsuse jõustumisel 16. aprilli 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise.

4.1.

Otsuse kohaselt nõuab hageja kostjalt koera valduse väljaandmist AÕS § 80 lg 1

alusel ning alternatiivselt VÕS § 1040 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui

seaduses pole sätestatud teisiti. Seega kohalduvad praeguses vaidluses asjaõigusseaduses

vallasomandit reguleerivad sätted. Samas ei ole loomad tavalised asjad, vaid valu tundvad,

inimestega teataval määral sarnased elusolendid, kellega seotud piirangud tulevad looma-

ning looduskaitseseadusest.

4.1.1. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et koer on kuulunud hagejale ja kostja on

praegu koera otsene valdaja. Pooled vaidlevad selle üle, kas koera omand on hagejalt

kostjale üle läinud seaduslikul alusel ning kas kostja on kohustatud koera valduse hagejale

üle andma või on kostja koera heauskne omandaja. AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt loetakse

vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei

ole tõendatud vastupidist. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja tõendama, et ta on asja

omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. AÕS § 83 lg 1 kohaselt võib valdaja

asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Seega omanik,

kes esitab vindikatsioonihagi, peab tõendama oma omandi tekkimise õigusliku aluse ja

kostja võib sellele esitada vastuväiteid.

4.1.2. Hageja väitel kaotas ta koera valduse oma tahte vastaselt ja heauskset omandamist

kostja poolt ei ole seetõttu toimunud. AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu heauskset

omandamist, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema

valdusest välja läinud. Samas järeldub kostja esitatud L. Jägeri, M. Jägeri ja S.-E. Remmeli

seletuskirjadest, mis on on usaldusväärsed dokumentaalsed tõendid (TsMS § 272 lg 2), et

koer ei ole hageja valdusest välja läinud hageja tahte vastaselt – koera ei varastatud ning

ta ei kadunud. Hageja jättis koera vabatahtlikult eelmärgitud isikutele ega tulnud sellele

enam järele. Seega puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks.

Kostja heausksust või pahausksust koera omandamisel saab hinnata koera üleandmise

hetkel, s.o omandaja poolt otsese valduse saamisel. Tähtsust ei ole kostja võimalikul

teadmisel või mitteteadmisel omandiküsimustest pärast koera üleandmist kostjale. Seetõttu

ei oma tähtsust hageja väited, et kostja pidi saama hageja võimalikust õigusest teada

hiljem, koera kiipi kontrollides või hageja poolt elektroonilise kirja või messengeris

sõnumi saamisest.

AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasasja omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab

asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

Üldjuhul läheb asja omandiõigus üle koos asja valduse üleminekuga. Kostja sai koera

valduse loovutuslepingu alusel 1. septembril 2019, milles lepiti kokku koera üleandmises

kostjale.

Hageja arvates ei saa kostja tugineda heausksele omandamisele, kuna kostja oli koera

valduse omandamisel AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne. Heauskse omandamise eelduse

ümberlükkamiseks tuleb sellele asjaolule tuginejal tõendada asja omandanud isiku

pahausksust, st teadmist või teadma pidamist sellest, et võõrandajal ei olnud õigust

5(10)

omandit üle anda. Kostja on kinnitanud, et ta oli looma omandamise hetkel kindlal

veendumusel, et A.-L. Amur on looma omanik. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid

tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Seejuures on ka hageja ise möönnud, et ei saa

välistada, et A.-L. Amur ei avaldanud kostjale õigeid andmeid koera omaniku kohta. Seega

omandas kostja koera heauskselt, mis välistab hageja nõude rahuldamise AÕS § 80 alusel.

4.1.3. Hageja nõude rahuldamiseks VÕS § 1040 alusel tuleb tuvastada A.-L. Amuri kui

koera vahepealse valdaja hea- või pahausksus. A.-L. Amuri heausksuse puhul puuduks

hagejal VÕS §-le 1040 tuginev nõue kostja vastu, kuna A.-L. Amur oleks koera

üleandmisel õigustatud isikuks ning koera käsutus kostjale oleks kehtiv. Asjas pole

vaidlust selle üle, et L. Jäger andis koera üle A.-L. Amurile, kes omakorda tegi tasuta

käsutuse kostjale. Samas ei selgu esitatud faktilistest asjaoludest ja tõenditest, mis hetkel

on koer A.-L. Amurile täpselt üle antud ning seega ei ole võimalik tuvastada, kas koera

valduse saamise hetkel võis A.-L Amur olla pahauskne. Heausksust tuleb eeldada

(TsÜS § 139). Kuna A.-L. Amuri valdus koera osas oli eelduslikult heauskne, ei olnud

tema käsutus heausksele kostjale õigustamata isiku käsutus. Seega puudub alus hageja

nõude rahuldamiseks VÕS § 1040 alusel.

4.1.4. VÕS §-s 6 ja TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest lähtuvalt on vastuoluline

kui ka vastuvõtmatu olukord, kus loom jäetakse ebaadekvaatses seisundis teadmata ajaks

avalikus kohas võõrastele kolmandate isikutele ning seejärel asutakse tema väidetava

kadumise tõttu teostama omaniku õigusi. Selline käitumine annab erandliku aluse

loomaomaniku subjektiivseid õigusi looma väljanõudmisel piirata.

4.2.

Maakohus jättis hageja 9.juuni 2021. a menetlusdokumendi tähelepanuta, kuna see

esitati pärast kohtu määratud tähtaega ning kohtu hinnangul puudus TsMS § 64 lg 1 ja

§ 331 lg 1 tähenduses tõendatud mõjuv põhjus dokumendi menetlemiseks.

4.3.

Kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks jättis kohus rahuldamata, kuna kostja

esile toodud asjaolu ei ole seotud TsMS § 423 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud eeldustega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 15. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks

maakohtule teises koosseisus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustub hageja maakohtu seisukohaga, et kostja omandi

heausksuse olemasolu või puudumine tuleb tuvastada koera üleandmise hetkel, kuid ei

nõustu, et selle asjaolu tõendamisel ei oma tähtsust kostja hilisem käitumine. Kostja

heausksuse puudumine koera valduse vastuvõtmisel võib olla tõendatav kaudsete

tõenditega ning olla mh tuletatav kostja hilisemast käitumisest. Üldjuhul ongi keeruline

tõendada asja valduse saaja pahausksust otseste tõenditega. Heausksuse puudumise

tõendamise lubamine üksnes otseste tõenditega oleks tõendite vaba hindamise põhimõtte

rikkumine. Seetõttu tuleb heausksuse puudumise väljaselgitamisel hinnata kõiki tõendeid

kogumis, sh kaudseid tõendeid ning analüüsida, kas isiku hilisem käitumine saab tõendada

tema poolt asja heauskset omandamist. Maakohus ei analüüsinud hageja esitatud väiteid ja

tõendeid kostja heausksuse puudumise kohta, vaid üksnes märkis, et hageja ei ole esitanud

usaldusväärseid tõendeid kostja pahausksuse kohta. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442

6(10)

lg-t 8. Lisaks ei teinud maakohus teinud kindlaks asjaolusid, mida oleks kostja pidanud

kontrollima, et olla koera heauskne omandaja.

Maakohus kohaldas VÕS §-i 1040 ebaõigesti. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et A.-

L. Amur ei ole VÕS § 1040 tähenduses õigustamata isik ning et tähendust omab see, kas

A.-L. Amur oli hea- või pahauskne valdaja. Tähtsust ei oma valduse, vaid omandamise

küsimus, st tuvastada tuleb omandamise heausksus. Seejuures ei ole A.-L. Amur saanud

koera omanikuks, kuna koer viidi tema juurde üksnes hoiule ning ta oli teadlik koera

hagejale tagastamise vajadusest. Lisaks ei ole A.-L. Amur ise end koera omanikuna

määratlenud. Seega sai A.-L. Amur üksnes koera ajutise valduse, mitte omandi ega

omanud õigust omandi üleandmiseks kostjale. Järelikult on ta VÕS § 1040 tähenduses

mitteõigustatud isikuks. Samas ei oma tähtsust hetk, millal A.-L. Amur koera valduse sai.

Kui aga maakohus leidis, et A.-L. Amuri omanikusuhe koera suhtes on ebaselge, pidanuks

kohus hagejale selgitama täiendavate tõendite esitamise vajadust.

Lubamatu ja asjakohatu on maakohtu seisukoht hageja väidetava hoolimatuse kohta oma

koera osas. Maakohus väljus sellega väljunud hagi piiridest ning lahendas hageja nõude

erapoolikult. Omandiküsimuse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kuidas loomaomanik

kellegi arvates loomaga käitus.

Maakohus rikkus TsMS § 331 lg-t 1, kui jättis mõjuva põhjuseta hageja 9. juuni 2021. a

menetlusdokumendi, sh menetluskulude nimekirja tähelepanuta. Dokumendi esitamine

40 minutit pärast kohtu määratud tähtaega ei põhjustanud menetluse viibimist. Lisaks oli

hageja esindajal mõjuv põhjus – harvaesinev terviserike.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Kostja jääb varem esitatud seisukohtade juurde – ta omandas koera heauskselt,

AÕS § 95 lg 3 heauskset omandamist ei välista ning VÕS § 1040 praeguses asjas ei

kohaldu.

Asjakohatud on apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu poleks A.-L. Amur saanud

koera omanikuks. A.-L. Amur omandas koera L. Jägerilt pärast seda, kui hageja oli koerast

loobunud ning talle andnud. Eelneva tõttu ei kohaldu asjas VÕS § 1040. Selle sätte

eesmärgiks on reguleerida nõudeid isiku vastu, kelle antakse üle ese, mida rikkuja

õigustamata käsutas. Koera käsutustehinguid teinud isikuid ei saa käsitleda VÕS § 1040

tähenduses rikkujatena. Lisaks on hageja ise koerast loobunud (hüljanud).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või

tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses palunud

tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, kuid maakohtu otsuse resolutsioon ei ole

vaidlustatav osas, milles maakohus jättis hageja esindaja 9. juunil 2021 esitatud

menetlusdokumendi tähelepanuta ning kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks

rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2). Sellised ohtu korralduslikud

otsustused menetluse juhtimisel ja korraldamisel ei ole vaidlustatavad (TsMS § 660 lg 1),

7(10)

kuid menetlusosaline saab nendele üldjuhul esitada vastuväite apellatsioonkaebuses

(TsMS § 660 lg 2). Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, et hageja sooviks

vaidlustada otsust osas, milles maakohus jättis kostja taotluse hagi läbi vaatamata

jätmiseks (TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel) rahuldamata.

9. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis hageja viidatud 9. juuni 2021. a

menetlusdokumendi (tl-d 134–135) põhjendamatult tähelepanuta. Asja materjalidest

nähtuvalt määras maakohus 13. mai 2021. a määrusega pooltele mh tähtaja soovi korral

õiguslike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 8. juunini 2021

(tl 131). Hageja esitas lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja 9. juunil 2021.

Ringkonnakohtu arvates tulnuks hageja 9. juuni 2021. a menetlusdokumenti TsMS § 331

lg 1 järgi menetleda, kuna selle dokumendi menetlusse võtmine ei põhjustanuks asja

lahendamise viibimist. Hageja esitas selles menetlusdokumendis enda lõplikud seisukohad

ja menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohus käsitleb apellatsioonkaebuses märgitut

vastuväitena maakohtu tegevusele (TsMS § 333 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et hageja

saab TsMS § 333 lg-s 2 ja 3 sätestatut arvestades tugineda maakohtu menetlusnormi

rikkumisele apellatsioonkaebuses, kuna kaebus oli rikkumise järel esimene kohtule

esitatav menetlusdokument. Ringkonnakohus saab maakohtu vea ise kõrvaldada,

arvestades asja lahendamisel ka hageja 9. juuni 2021. a menetlusdokumendi.

10. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja nõuab kostjalt koera

väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel (vindikatsiooninõue). Samuti on maakohus õigesti

jaotanud poolte tõendamiskoormise. Vindikatsiooninõude esitanud isik (hageja) peab

vaidluse korral tõendama, et ta on vindikatsiooni esemeks oleva asja (koera) omanik ning

et asi on isiku valduses, kelle vastu nõue esitatakse (kostja) (AÕS § 82 lg 1). Kui valdaja

väidab, et asi kuulub talle, kehtib AÕS § 90 lg 1 kohaselt valdaja omandiõiguse eeldus.

Seejärel

valdaja, kes

soovib asja väljaandmisest

keelduda, peab tõendama

AÕS § 83 lg-s 1 nimetatud valdusõiguse olemasolu. Kuna kostja on praeguses asjas koera

väljaandmisest keeldunud, väites, et koer kuulub talle, pidi hageja tõendama, et ta on koera

omanik. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostja on koera omandanud ning

ta ei ole kohustatud koera hagejale tagastama. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks

muuta maakohtu põhjendusi osas, mis puudutab koera omandamist L. Jägeri, A.-L. Amuri

ja kostja poolt, samuti VÕS § 1040 kohaldamist puudutavaid põhjendusi.

Ringkonnakohus märgib, et kohus kohaldab õigust ise ega ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust

tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

11. Maakohus tuvastas põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kaotas

koera valduse oma tahte vastaselt. Kostja on tõendanud, et hageja loobus koerast. Kostja

esitatud L. Jägeri, M. Jägeri ning S.-E. Remmeli kirjalike selgituste (tl-d 105, 106, 107)

järgi ei läinud koer hageja valdusest välja hageja tahte vastaselt, vaid ta jättis koera

eelnimetatud isikute valdusesse. Lisaks on L. Jäger täiendavalt selgitanud, et hageja andis

koera üle sõnadega "võtke ta endale" (tl 162 pöördel). Ringkonnakohtul puudub alus

kahelda L. Jägeri, M. Jägeri ega S.-E. Remmeli esitatud selgituste ja väidete

usaldusväärsuses. Liiatigi on nimetatud kolme isiku selgitused olulises osas kattuvad.

8(10)

Hageja on viidatud 9. juuni 2021. a menetlusdokumendis (tl 134 pöördel) asunud küll

väitma, et kaotas koera valduse tahtevastaselt (koer jooksis vabalt ringi ning hageja kaotas

koera silmist), kuid need hageja väited on tõendamata ning miski asjas ka ei viita looma

valduse tahtevastasele kaotamisele.

11.1. Ringkonnakohtu arvates järeldub aga hageja eelkirjeldatud käitumisest ka see, et

ta lõpetas valduse koera üle, loobudes koera valdusest omandist loobumise tahtega

(AÕS § 39 lg 1). Ka kostja on juba 18. mai 2020 menetlusdokumendis tuginenud asjaolule,

et hageja andis ise koera ära (tl 84 pöördel), ning esitanud selle väite tõendamiseks

ülalkäsitletud kirjalikud selgitused. Hageja pidi aru saama, et sellise käitumise tagajärjel

kaotab ta koera suhtes tegeliku võimu ja selle teostamise võimaluse. Kuivõrd hageja loobus

koera valdusest omandist loobumise tahtega, muutus koer ringkonnakohtu arvates AÕS §

96 lg 3 järgi peremehetuks.

11.2. Kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks,

tekib hõivamisega vallasomand (AÕS § 96 lg 1). Hõivamise teel omandi tekkimise

eelduseks on isiku tahe vallata asja kui omanik (nn omavaldustahe). Objektiivsele tegeliku

võimu saamisele peab seega lisanduma subjektiivne tahe, mille kohaselt isik asub käsitama

asja kui talle kuuluvat. Tahe saada hõivamise teel asja omanikuks on isiku sisemine nn

loomulik tahe, mitte tahteavaldus TsÜS § 67–69 mõttes. Ilma niisuguse tahteta asja oma

valdusesse võtmise korral tuleb asja esialgu lugeda jätkuvalt peremehetuks. Samas võib

valdaja saada asja omanikuks ka hiljem nn omavaldustahte kujundamise kaudu.

11.3. Ringkonnakohus leiab, et L. Jäger sai hõivamise teel koera omanikuks, kui võttis

koera enda valduse. Seda ei mõjuta kokkuvõttes ka asjaolu, et asja materjalidest nähtuvalt

L. Jäger ei soovinud esialgu saada koera omanikuks, sõlmides 14. juulil 2019 Varjupaikade

MTÜ-ga kokkuleppe koera ajutise hoidmise kohta (tl-d 7–8). L. Jägeri edasisest

käitumisest saab järeldada, et ta asus koera käsitama kui talle kuuluvat asja, sh keeldus

koera hagejale tagastamisest ning soovis pakkuda koerale vähemalt ajutiselt kodu (tl-d 105

ja 162). Järelikult oli L. Jägeril tahe olla koera omanikuks (vähemalt ajutiselt).

11.4. Hõivamine on nn algne (e originaarne) omandamisviis ning hõivajal tekkinud

omand ei põhine võimaliku varasema omaniku õigusel. Hageja kui endise omaniku

õigused omandist loobumise tagajärjel lõppesid. See juba välistab hageja AÕS § 80 lg-

le 1 tugineva nõude rahuldamise, kuna hageja ei ole enam koera omanik.

11.5. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide põhjal ei ole lõpuni selge, millised

kokkulepped olid koera omandi edasiandmise osas L. Jägeri ja A.-L. Amuri vahel – kas

L. Jäger võõrandas koera A.-L. Amurile või andis ta koera A.-L. Amurile kokkuleppel

üksnes ajutiselt hoida (vrdl tl-d 69–71, 111 ja 162 pöördel). Samas ei ole sellel hageja

nõude lahendamise seisukohalt ka määravat tähtsust. Juhul kui L. Jäger võõrandas koera

A.-L. Amurile, oli viimane õigustatud võõrandama koera edasi kostjale ning kostja sai

AÕS § 92 lg 1 alusel koera uueks omanikuks (tl 12). Juhul kui A.-L. Amur ei saanud koera

omanikuks ning ei olnud õigustatud koera omandit kostjale üle andma, omandas kostja

koera A.-L. Amurilt heauskselt AÕS § 95 lg 1 kohaselt. Esitatud tõenditest ei nähtu

asjaolusid, mis välistaksid koera heauskse omandamise A.-L. Amurilt, mh ei ole L. Jäger

kaotanud valdust koerale enda tahte vastaselt (AÕS § 95 lg 3). Ringkonnakohus lisab, et

9(10)

isegi kui (hüpoteetiliselt) L. Jägeril ja A.-L. Amuril omandamistahe puudus, sai kostja ise

koera hõivata (AÕS § 96 lg 1).

12. Hageja nõuet ei saa ringkonnakohtu arvates rahuldada ka VÕS § 1040 alusel.

Maakohus on õigesti välja toonud VÕS § 1040 kohase nõude rahuldamise eeldused:

mitteõigustatud isik teeb käsutuse, käsutus on tehtud tasuta ning käsutus kehtib. Kuna

ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt ei olnud hageja koera kostjale

võõrandamise ajal 1. septembril 2019 enam looma omanik, ei saanud A.-L. Amur olla

hageja suhtes käsutamiseks õigustamata isik VÕS § 1040 tähenduses. Juhul kui A.-

L. Amur ei olnud koera L. Jägerilt omandanud, võiks VÕS § 1040 kohane nõue kostja

vastu olla L. Jägeril.

13. Muus apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Maakohtu

seisukohad

on

nimetatud

osas

otsuses

nõuetekohaselt

põhjendatud

ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuses ülalkäsitlemata väidele märgib ringkonnakohus

lühidalt, et kaebuse rahuldamiseks ei anna ka alust selles toodud muud väited.

13.1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus iseenesest õigesti, et kostja heausksust

AÕS § 95 lg 1 tähenduses tuleb hinnata koera üleandmise momendi seisuga, s.o omandaja

poolt otsese valduse saamise ajal, ning tähtsust ei ole kostja võimalikul teadmisel või

mitteteadmisel

omandiküsimuste

kohta

pärast

koera

üleandmist.

Arvestades

ringkonnakohtu seisukohta, et L. Jäger sai koera omanikuks hõivamisega (mis on algne

omandamisviis), ei tõusetu aga hageja ja kostja vahelises suhtes üldse koera heauskse

omandamise küsimust. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel

apellatsioonkaebuse väidetele koera heauskse omandamise kohta AÕS § 95 lg 1 alusel.

13.2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et kui maakohus leidis, et hageja

esitatud tõendid on ebapiisavad tõendamaks A.-L. Amuri omandiõiguse puudumist, oleks

maakohus pidanud seda hagejale selgitama ning tegema ettepaneku täiendavate tõendite

esitamiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et kohtu

selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid.

Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud

asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest

ei ole selge, millisele alusele ta tugineb. Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse

üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele

eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega

seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Olukorras, kus hagejat esindas menetluses

advokaat ning kohus lahendas asja hageja poolt esile toodud õiguslikel alustel (s.o

AÕS § 80 lg 1 ja VÕS § 1040), ei rikkunud maakohus ringkonnakohtu arvates

selgitamiskohustust.

13.3. Hageja hinnangul on lubamatu ja asjakohatu maakohtu otsuse p-s 54 esitatud

seisukoht hageja väidetava hoolimatuse kohta talle kuulunud koera suhtes. Hageja leiab,

et maakohus väljus sellega hagi piiridest ning lahendas hageja nõude erapoolikult.

10(10)

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka need hageja etteheited maakohtu otsusele

põhjendatud. Kostja on menetluses mh tuginenud hageja hoolimatusele koera suhtes ning

maakohus võis nendele väidetele otsuses hinnangu anda. Asjaolu, et hageja jättis koera

teadmata ajaks avalikus kohas olnud võõrastele kolmandate isikutele, on maakohus

menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud. Nagu eelnevalt märgitud, kohaldab kohus

asja lahendamisel õigust ise.

14. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

15. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

15.1. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

15.2. Kostja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning

hüvitatavaid menetluskulusid ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kostjal

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest