3-21-697/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-697

Haldusasi

Aktsiaselts Väätsa Prügila kaebus Keskkonnaameti

03.03.2021 keskkonnatasu teate nr DM-114669-1

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: Aktsiaselts Väätsa Prügila

Kaebaja esindajad: v.adv Sandor Elias ja v.adv Ramil

Pärdi

Vastustaja: Keskkonnaamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti

03.03.2021

keskkonnatasu

teatega

nr

DM-114669-1

määras

Keskkonnaamet Aktsiaseltsile Väätsa Prügila saastetasu jäätmete (roheleelise sete koodiga 03

03 02) kõrvaldamise eest Väätsa prügila ladestusala IV-I rajamisel.

2. 01.04.2021 saabus Tallinna Halduskohtule Aktsiaselts Väätsa Prügila kaebus

Keskkonnaameti 03.03.2021 keskkonnatasu teate nr DM-114669-1 tühistamiseks.

3. 05.04.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 13.01.2022 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et keskkonnatasu teade on õigusvastane haldusakt, mis tuleb tühistada.

Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti kontrollakti ja keskkonnatasu teate kokkuvõtliku

seisukohaga, mille kohaselt kaebaja olevat jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete,

mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) koguses 2 160 tonni, mida ettevõte kasutas

ladestusala IV-I rajamisel suuremas mahus kui ehitusprojekti kohaselt oli ette nähtud,

kõrvaldanud ja et kaebaja peaks seetõttu täiendavat keskkonnatasu tasuma. Kaebaja põhjendab

oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja toob välja, et antud juhul puudub vaidlus järgmistes olulistes asjaoludes:

a) Projekti kohaselt pidi kaitsekihile paigaldama 10 cm paksune liivalus, et tagada dreenkihi

(purustatud rehvide) otsene kontakt kaitsekihiga;

b) Keskkonnaamet ei vaidlusta, et liivast kaitsekihi eesmärk oli projekti kohaselt mehaanilisi

vigastusi vältida (vältides purustatud rehvide ja geotekstiili otsest kontakti);

c) 06.08.2018 ehituskoosolekul otsustati ehitada 15-20 cm paksune kaitsekiht. Projekti

muudatusi ei vormistatud;

d) geotekstiilkile peale rajati liiva asemel jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 kaitsekiht 20 cm

paksuselt;

e) esimese 10 cm paksuse jäätme 03 03 02 kihi osas on Keskkonnaameti hinnangul tegemist

taaskasutamisega.

4.2. Vaidlus on aga selles, kas eeltoodud asjaoludest tuleb järeldada, et täiendava 10 cm paksuse

jäätme 03 03 02 kihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i

tähenduses.

Keskkonnaamet tugineb kontrollaktis ja keskkonnatasu teates järgmistele kokkuvõtlikele

asjaoludele ja järeldab neist, et tegemist on jäätmete kõrvaldamisega:

a) Projektis oli ette nähtud 10 cm paksune liivast kaitsekiht ja ehitada tuleb projekti kohaselt

(ehitusseadustik (EhS) § 12 lg 1);

b) Kaebaja keskkonnakompleksluba ei näinud ette jäätme 03 03 02 taaskasutamist;

c) Ei ole tuvastatud, et 10 cm paksune jäätme 03 03 02 kiht ei oleks funktsionaalselt piisav

asendamaks 10 cm paksust liivakihti, kuivõrd projektis puuduvad nõuded kaitsekihis

kasutatavale materjalile.

4.3. Kaebaja hinnangul on Keskkonnaameti järeldused ekslikud ning Keskkonnaamet ei ole

järginud uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seadus (HMS) § 6, maksukorralduse seadus

(MKS) § 11 lg 1).

Esiteks, keskkonnatasu ei ole karistus, vaid seda määratakse sisulistel asjaoludel (jäätmete

kõrvaldamine). Jäätmete kõrvaldamise saastetasu määramine põhineb üksnes küsimusel, kas

jäätmeid kõrvaldati (või näiteks hoopis taaskasutati). Võimalikud ehitusõiguslikud rikkumised

on kohaliku omavalitsuse teostatava võimaliku järelevalvemenetluse objektiks (EhS § 130 lg

2) ega saa kuidagi puutuda küsimusse, kas jäätmeid kõrvaldati või taaskasutati. Seejuures ei

leia kaebaja, et kaitsekihi paksuse muutmine üldse oleks sedavõrd oluline ehitusprojekti

muutmine, mis tingiks vajaduse ehitusloa kehtetuks tunnistamise/muutmise järele (EhS § 46 lg

1 p 1). Majandus- ja taristuministri määrus 17.07.2015 määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“

§ 10 lg 3 lubab seejuures ehitusprojekti tööprojekti faasis täpsustada.

Teiseks kohtupraktika järgi (vt Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-1542) ei saa

kõrvaldamise ja taaskasutamise eristamine põhineda keskkonnakompleksloas lubatul. Kaebaja

juhib tähelepanu, et vaidlus puudub selles, et esimene 10 cm jäätmeid 03 03 02 taaskasutati ka

Keskkonnaameti hinnangul olenemata sellest, et Keskkonnaameti väite järgi ei olnud see

keskkonnakompleksloa järgi lubatav.

Kolmandaks, nii JäätS-is, direktiivis 2008/98/EÜ kui ka Keskkonnaameti kontrollaktis ja

keskkonnatasu teates viidatud seisukohtadest tuleneb, et võtmeküsimus on, kas toimus muude

materjalide (antud juhul liiva) asendamine ning loogiline on ka see, et asendus ei saa toimuda

suuremas mahus kui vastava konstruktsioonielemendi eesmärgist tuleneb.

Asendamine on järelikult küsimus materjali kasutamise vajadusest eesmärgipärasuse suhtes.

Keskkonnaamet aga on jätnud tähelepanuta, et liiv ja roheleelis on keemilis-füüsikaliselt

erinevad materjalid. Seega ei saa väita, et 10 cm paksune liivaalus vastab 10 cm paksusele

roheleelise alusele.

Nimelt, roheleelise aluse kasutamisel kihi paksust võrreldes liivaga suurendati, kuna roheleelise

sete on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv. Selle tõttu roheleelise sette vastupanu

torkele on sama kihi paksuse korral liivaga võrreldes väiksem. Otsus kihi paksuse suurendamise

osas tehti eesmärgiga vastupanu torkele suurendada, tagades kihi paksuse, kust purustatud

rehvide traadid läbi ei ulatu (arvestades vajadust kanda ka rasketehnikat). Vaidlus puudub, et

see oligi kaitsekihi eesmärk.

Mingit tähendust ei oma seejuures, kas projektis puuduvad nõuded kaitsekihis kasutatavale

materjalile. Arvestades, et vaidlus puudub kaitsekihi eesmärgis, tuleb vaadelda, kas erinevate

materjalide omadused on selle eesmärgi suhtes samad või erinevad. Keskkonnaamet ei ole

vaielnud iseenesest, et jääde 03 03 02 on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv ehk

peab ka torkele sama kihipaksuse korral vähem vastu. Loogiline on järelikult, et 10 cm liiva

asendamiseks ei piisanud 10 cm jäätmest 03 03 02.

Seega vastas muudatus projekti seletuskirjas märgitud materjali kasutamise eesmärgile.

Järelikult oli roheleelise sette kasutamisel 20 cm kaitsekihi rajamiseks tervikuna kasulik

otstarve ja praktiline vajadus ning üksnes 10 cm roheleelise sette kiht ei oleks olnud

funktsionaalselt piisav 10 cm paksust liivakihti asendama. Seega kasutati jäädet 03 03 02

tervikuna (sh 4320 tonni ulatuses ja 20 cm paksuselt), mitte üksnes osaliselt liivakihi

asendusena ning tegemist oli tervikuna taaskasutamise, mitte jäätmete kõrvaldamisega.

Asjakohatu on Keskkonnaameti etteheide, et puudub info, mis kinnitaks, et 10 cm paksune

roheleelise kiht ei ole piisav asendamaks 10 cm paksust liivakihti. Juhul, kui Keskkonnaamet

leidis, et materjalide omadustega seonduvad asjaolud ei ole tuvastatud, pidanuks ta

uurimispõhimõttest tulenevalt seda ise tegema.

4.4. Kaebaja on esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt:

a) projekti koostanud OÜ Entec Eesti projektijuht-insener kinnitab, et: „/---/ Ehitusprojektis ei

olnud arvestatud, et tarnitud rehvijäätmetest võib metallkarkass üle 0,1 meetri pikkuselt välja

ulatuda. Omanikujärelevalve nõudmisel otsustati ehitustöö käigus suurendada HDPE

geomembraani kaitsmiseks paigaldatava roheleelise sette kihipaksust kuni 0,2 meetrini

(fikseeritud ehituskoosoleku protokollis nr 4, 06.08.2018). Roheleelise settest HDPE

geomembraani kaitsekihi paksuse suurendamise abil hoiti ära võimalik kestev keskkonnakahju,

mis oleks tekkinud kui nõrgvesi oleks läbinud kahjustatud geomembraani. Seega oli roheleelise

settest kaitsekihi paksuse suurendamine omanikujärelevalve nõudel kuni 0,2 meetrini

otstarbekas ja õigustatud.“ (06.05.2021 sk lisa 1 tl 188-189)

b) eriteadmistega isik E.Kõnd on OÜ Entec Eesti projektijuht-inseneri kinnituse kohta

märkinud: „Tuginedes nimetatud materjalidele nõustub arvamuse koostaja OÜ Entec Eesti

hinnanguga kaitsekihi paksuse suurendamise osas. Kui rehvitükkidest ulatusid välja ca 10 cm

pikkused metallorad oli otstarbekas HDPE geomembraani kaitsta paksema kaitsekihiga kui

seda kahjustada võivad orad. Keskkonnakahjude vältimiseks on jäätmelademe veekindla

põhjakihi kaitsmine üks olulisemaid konstruktsioonilisi elemente.“ (06.05.21 lisa 2, tl 190-191)

Eeltoodu kinnitab kaebaja seisukohta, et roheleelise sette kiht kogu 20 cm ulatuses asendas 10

cm liivakihti ning üksnes 10 cm roheleelise sette kiht ei olnuks funktsionaalselt piisav 10 cm

paksust liivakihti asendama. Seega on tervikuna tegemist taaskasutamisega ning jäätmete

kõrvaldamise eest keskkonnatasu rakendamine on õigusvastane.

4.5. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole ümber lükanud asjaolu, et 10 cm paksuse liivaaluse

asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise kihist ning seepärast oli ka

põhjendatud roheleelise kihi paksem rajamine ning väita ei saa, et roheleelist oleks kasutatud

enam kui eesmärgipäraselt vajalikus koguses. Vastavat asjaolu kinnitavad ka kaebaja poolt

06.05.2021 esitatud eriteadmistega isikute seisukohad.

4.6. Puutuvalt vastustaja vastusele lisatud Keskkonnaministeeriumi kirja, siis isegi kui seda

kuidagi siduvaks saaks pidada (tegu pole ju õigusaktiga), toetab see kaebaja arvates tõlgendust,

et igakordselt tuleb analüüsida materjalide omadusi.

4.7. Juhul, kui vastustaja üritab väita, justkui liiva ei tohtinud üldse roheleelisega asendada (st

seda ei saa üldse taaskasutuseks pidada), siis vastav tõlgendus pole kindlasti õige ning on

vastuolus ka vastustaja enda koostatud keskkonnatasu teatega.

4.8. Kokkuvõttes ei ole kaebaja roheleelise setet jäätmekoodiga 03 03 02 Väätsa prügila

ladestusala IV-I kaitsekihi rajamisel kõrvaldanud, vaid tervikuna taaskasutanud JäätS § 15 lg 1

ja direktiivi 2008/98/EÜ art 3 p 15 tähenduses. Seega on keskkonnatasu teade, milles määrati

keskkonnatasu jäätmete kõrvaldamise eest, õigusvastane ja tuleb tühistada.

4.9. Kaebaja menetluskulud antud asjas on kokku 750 eurot riigilõiv ja esindaja kulud kokku

2304 eurot koos käibemaksuga eurot (tl 73 ja 193-197p). Kaebaja on seisukohal, et kõik kulud

on olnud täies mahus vajalikud ja põhjendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Keskkonnaamet nõustub kaebuses toodud väidetega, mille kohaselt puudub vaidlus

asjaolus, et ehitusprojekti kohaselt pidi kaebaja geotekstiilist kaitsekihile rajama 10 cm paksuse

liivaaluse, et tagada dreenkihi (purustatud autokummide) otsene kontakt kaitsekihiga ning selle

asemel rajas kaebaja 20 cm paksuse kaitsekihi jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise

sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel).

5.2. Samuti ei ole vaidlust asjaolus, et jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 taaskasutamine

toimingukoodiga R5m (mehaaniline ringlussevõtt, sealhulgas anorgaaniliste ehitusmaterjalide

ringlussevõtt ja pinnase puhastamine, mille tulemuseks on pinnase taaskasutamine) polnud

kontrollperioodil kehtinud komplekslubade versioonidel lubatud.

5.3. Kaebaja viitab kaebuses Tartu Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas 3-09-1542, mille

kohaselt ei saa saastetasu määrata üksnes selle tõttu, et ettevõte on rikkunud kompleksloast

tulenevaid nõudeid, vaid saastetasu saab määrata ainult jäätmete kõrvaldamise eest. Antud

kohtu seisukohta kinnitab ka keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 18 lg 1, mille kohaselt

saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse tähenduses.

5.4. Keskkonnaamet rõhutab siinkohal, et on nimetatud põhimõttest ja KeTS-i sättest ka

lähtunud. Nimelt, keskkonnatasu teate p-st 2.3.1 tuleneb, et Keskkonnaamet luges ladestusala

IV-I rajamisel jäätmedjäätmekoodiga 03 03 02 JäätS § 15 lg 1 tähenduses taaskasutatuks, kuid

seda 2160 tonni ulatuses, st mahus, mis vastas ehitusprojektis ettenähtule. Samas on

Keskkonnaamet seisukohal, et nimetatud jäätmete ehitusprojektis ettenähtust suuremas mahus

kasutamine on käsitletav jäätmete kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 tähenduses (vt keskkonnatasu

teade p 2.3.2). Sellest tulenevalt oli kaebajal kontrollperioodil kohustus deklareerida ning

tasuda 2160 tonni jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldamisel saastetasu KeTS § 18 lg 1,

§ 5 lg 1 ja 14 lg 1 alusel. Seega ei ole Keskkonnaamet määranud saastetasu mitte kompleksloa

rikkumise eest, vaid jäätmete kõrvaldamise tõttu.

5.5. Kaebaja üritab kaebuses jätta muljet, et Keskkonnaamet on antud juhul tegelenud

ehitusõigusliku järelevalvega, mis pole aga Keskkonnaameti pädevuses (EhS § 130 lg 2).

Keskkonnaamet selgitab siinkohal, et ei ole maksukontrolli käigus andnud hinnangut

ehitustegevuse seaduspärasusele. KeTS § 331 lg 4 kohaselt täidab Keskkonnaamet

maksukorralduse

seaduses

sätestatud

maksuhalduri

ülesandeid

saastetasu

arvutuse

kontrollimisel, tasumisele kuuluva keskkonnatasu arvutamisel ja määramisel. Keskkonnaamet

kontrollis maksukontrolli raames kaebaja poolt esitatud keskkonnatasu deklaratsioonide

(jäätmete kõrvaldamise saastetasu) arvestamise ja deklareerimise õigsust ning jäätmematerjali

koodiga 03 03 02 taaskasutamist.

5.6. Keskkonnaamet selgitab lisaks, et kõnealune ehitustegevus toimub prügila territooriumil,

kus kehtib jäätmealane õiguslik regulatsioon, st kaebaja peab prügila käitamisel, sh sulgemisel

järgima JäätS-st ja teistest jäätmealastest õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja tulenevalt JäätS §

119 lg-st 1 on nende nõuete täitmise kontrollimise pädevus Keskkonnaametil.

5.7. Keskkonnaamet nõustub kaebuses toodud seisukohaga, et antud juhul seisneb vaidlus

asjaolus, kas projektiga vastuolus oleva, 10 cm paksuse täiendava jäätmekihi puhul on tegemist

jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i tähenduses.

5.8. JäätS § 17 lg 1 sätestab, et jäätmete kõrvaldamine on nende ladestamine prügilasse,

põletamine ilma energiakasutuseta või muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine,

kaasa arvatud jäätmete ettevalmistamine kõrvaldamiseks, isegi kui toimingul on osaliselt

teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol.

5.9. Keskkonnaamet märgib siinkohal, et prügila on mõeldud ennekõike jäätmete

kõrvaldamiseks ladestamise teel (JäätS § 34 lg 1). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et EhS § 12

lg 2 kohaselt peavad nii ehitis kui asjakohasel juhul ehitamine olema kooskõlas ehitise

asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga, st antud juhul tuleb silmas pidada, et

prügila puhul on eelkõige tegemist jäätmete kõrvaldamise kohaga, kus kehtivad sellest

tulenevad nõuded.

5.10. Keskkonnaministeerium on selgelt väljendanud seisukohta (tl 181-183), et jäätmete

taaskasutus saab toimuda vaid viisil ja mahus, mis vastab taaskasutuse definitsioonile JäätS §

15 lg 1 tähenduses, st toimub muude materjalide asendamine, mida muidu oleks samal otstarbel

kasutatud. Taaskasutuseks ei saa seetõttu lugeda suuremas mahus jäätmete kasutamist, kui on

vastava konstruktsioonielemendi osas ehitusprojektis ette nähtud. Keskkonnaamet märgib

lisaks, et kui kaebaja soovis rajada ehitusprojektis ettenähtust paksema kaitsekihti, peaks see

olema ka prügila ehitusprojektis vastavalt põhjendatud, st peab arvestama, kas paksem kiht

rajataks ka siis, kui jäätmete asemel kasutataks samas mahus looduslikke ressursse. Siinjuures

pole eluliselt usutav, et looduslikke materjale kasutataks rohkem kui kavandatud lahenduse

tagamiseks minimaalselt vajalik, sest see tooks kaebajale kaasa majanduslikke lisakulusid.

5.11. Keskkonnaministeerium viitab oma kirjas ka asjaolule, et „Kui teatud liiki jäätmed

vastavad samadele omadustele nagu ehitusprojektis ettenähtud, siis on igati põhjendatud

jäätmete kasutamine samas koguses nagu seda on kirjeldatud ehitusprojektis. Jäätmematerjali

kasutust võib sellisel juhul nimetada taaskasutuseks.“. Sellest tulenevalt olukorras, kus kaebaja

viitab, et roheleelise sete on suurema peenosise sisaldusega ja niiskem kui liiv, mistõttu tuleb

seda kasutada suuremas koguses, võib väita, et tegemist ei ole samade omadustega materjaliga

kui ehitusprojektis ette nähtud.

5.12. Eelnevast tulenevalt ei ole alust ka kaebaja väitel, et Keskkonnaamet on maksukontrolli

käigus rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6, MKS § 11 lg 1), sest ehitusprojektis liivaaluse

kohta ettenähtud paksusest ületavas osas jäätmete kasutamine on igal juhul käsitletav jäätmete

kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 mõttes. Kui ettevõtte otsustas ehitusprojekti ilma

kooskõlastamata muuta ning kompleksloas vastava õiguseta jäätmeid jäätmekoodiga 03 0302

toimingukoodiga R5m taaskasutada, siis pidi kaebaja ka ise veenduma, et tegemist on liivale

sarnase omadustega materjaliga, mis sobib asendama projektis märgitud liivaalust, kusjuures

samas koguses, nagu ehitusprojektis ette nähtud.

5.13. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet ei ole ümber lükanud asjaolu, et 10 cm paksuse

liivaaluse asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise kihist.

Keskkonnaamet selgitab, et ei olegi võtnud eraldi eesmärgiks antud asjaolu ümber lükata –

küsimus on antud juhul kaebaja poolse jäätmete kasutamise õiguslikus kvalifikatsioonis.

Teisisõnu – antud juhul on vaidlus, kas projektiga vastuolus oleva 10 cm paksuse täiendava

jäätmekihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega JäätS-i tähenduses.

JäätS § 15 lg1 alusel on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus

on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida

muidu oleks sellel otstarbel kasutatud. Taaskasutuseks ei saa seetõttu lugeda suuremas mahus

jäätmete kasutamist, kui on vastava konstruktsioonielemendi osas ehitusprojektis ette nähtud.

Keskkonnaamet märgib lisaks, et kui kaebaja soovis rajada ehitusprojektis ettenähtust paksema

kaitsekihti, peaks prügila ehitusprojektis olema see ka vastavalt põhjendatud, st peab arvestama,

kas paksem kiht rajataks ka siis, kui jäätmete asemel kasutataks samas mahus looduslikke

ressursse. Pole eluliselt usutav, et looduslikke materjale kasutataks rohkem kui kavandatud

lahenduse tagamiseks minimaalselt vajalik, sest see tooks kaebajale kaasa majanduslikke

lisakulusid.

5.14. Keskkonnaamet ei väida, et liiva ei tohtinud üldse roheleelisega asendada.

Keskkonnaamet on aga seisukohal, et sellist asendamist saab lugeda taaskasutatuks üksnes ja

ainult samas mahus, mida nägi ette ehitusprojekt. Kui aga kaebaja väidab, et roheleelist pidi

kasutama kaks korda suuremas mahus, siis see viitab automaatselt asjaolule, et tegemist ei ole

samade omadustega materjalidega. On selge, et looduslike materjalide asemel jäätmeid

kasutades peavad jäätmed oma omadustelt ka vastama vastavale looduslikule materjalile.

5.15. Kokkuvõttes ei saa kaebaja valimatus koguses jäätmeid prügilasse paigutada, märkides,

et tegemist on taaskasutamisega – viimane saab toimuda vaid mahus, mida ehitusprojekt ette

näeb. Vastasel juhul ei vasta jäätmete kasutus JäätS § 15 lg 1 mõistele ehk ei toimu looduslike

materjalide asendamist.

Keskkonnaamet on seisukohal, et 10 cm täiendava jäätmekihi rajamisel on kaebaja jäätmed

jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldanud 2160 tonni ulatuses. Seega on kaebajale väljastatud

keskkonnatasu teade õiguspärane ning kaebaja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

7. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tuvastatud järgmised asjas tähtust omavad

õiguslikud ja faktilised asjaolud.

7.1. Vaidlust ei ole selles, et Türi Vallavalitsus on 27.03.2018 kaebajale väljastanud ladestusala

IV-I (ehitisregistri kood 220856740) ehitamiseks ehitusloa nr 1812271/06181 ja 12.10.2018

kasutusloa nr 1812371/12765.

Ehitus- ja kasutusloa taotlemisel on ettevõte esitanud Türi Vallavalitsusele ehitisregistri

andmetel (vt www.ehr.ee katastritunnus 93701:002:0078) IV-I ladestusala ehitusprojekti nr

1138/17 (koostaja OÜ Entec Eesti) (projekt).

Ladestusala IV-I ehitusprojekti seletuskirja punkti 2.3.3.3.4 (lk 12) ning ehitusprojekti juurde

kuuluva joonise „Lõige 1-1 ja 2-2“ kohaselt rajatakse geotekstiilist kaitsekihi peale 0,1 meetri

paksune liivast kaitsekiht, vältimaks purustatud rehvidest dreenikihi otsest kontakti

geotekstiilist kihiga.

Keskkonnaamet ei vaidlusta, et liivast kaitsekihi eesmärk oli projekti kohaselt mehaanilisi

vigastusi vältida (vältides purustatud rehvide ja geotekstiili otsest kontakti).

7.2. OÜ IPT projektijuhtimine Töö nr 18-04-1414 "Väätsa Prügila ladestusala nr 4.1 järelevalve

2018.a. koondaruanne" punkti 2.5 järgi rajati kaitsekiht 0,1 meetri paksune roheleelise-sete (vt

https://drive.google.com/drive/folders/1yJU4S87c9bxWd_BaSaHpebPQBMm9n_KT?usp=sh

aring või www.ehr.ee ehitisregistrikood: 220856740 kasutusloa dokumendid). Nimetatud

dokumendi samas punktis viidatakse, et: „Kaetud tööde aktid liivast kaitsekihi paigaldamise

kohta on toodud digitaalselt allkirjastatud failides „Väätsa 4_1 teostus_etapp_1.bdoc“ ja

„Väätsa 4_1 teostus_etapp_2.bdoc“.“. Nimetatud dokumendid ei ole aga ehitusregistrist

kättesaadavad. Kohus märgib, et ilmselt kasutatakse siinkohal sõna liiv ekslikult ja see oleks

tulnud asendada sõnaga roheleelise sete.

Kontrollakti ja vaidlustatud keskkonnatasu teate 03.03.2021 nr DM-114669-1 kohaselt kaebaja

poolt Keskkonnaametile edastatud kirjavahetusest aruande koostanud Peeter Talvistega nähtub,

et järelevalve aruandes on tegemist kaitsekihi paksuse osas kirjaveaga „copy-paste tõttu“ ja

ladestusala 4.1 kaitsekiht rajati 0,2 meetri paksune. Vastuskirja nr 2 järgi HDPE kilele ehitatud

kaitsekihi paksus oli 0,2 meetrit, mitte aga 0,1 meetrit, nagu nägi ette ehitusprojekt (kontrolliakt

lk 5 punkt 2.6 ja vaidlustatud keskkonnatasu teade p 2.2.2 lk 2). Kuigi vastustaja ei ole kohtule

vastavaid haldusmenetluse dokumente esitanud, loeb kohus need väited tõendatuks, sest

kaebuse esitaja ei ole vastavatele väidetele vastu vaielnud.

Kaebaja on kohtule esitanud andmed, et 06.08.2018 ehituskoosolekul (tl 57-58p) otsustati

ehitada 15-20 cm paksune kaitsekiht, kuid vastavat projekti muudatust ei vormistatud.

Geotekstiilkile peale rajati liiva asemel jäätmetest jäätmekoodiga 03 03 02 kaitsekiht 20 cm

paksuselt. Kohus toob eraldi välja, et kohtule esitatud ehitusoosoleku protokollist ei nähtu, miks

kaitsekihti suurendati ja mis materjali kaitsekihiks kasutati, protokollis on märgitud üksnes, et:

„Kaitsekiht ehitada 15-20 cm“.

Kokkuvõttes ei vaidle pooled siinkohal selle üle, et kaebuse esitaja kasutas HDPE kilele

kaitsekihi ehitamiseks liiva asemel jäätmeid 03 03 02 (roheleelise sete, mis tekib tselluloosi

keedulahuse taaskasutamisel), (kontrolliakt lk 4 punkt 2.5 ja Väätsa Prügila ladestusala

nr 4.1 järelevalve 2018.a. koondaruanne" punkti 2.5) ilma vastavat projektimuudatust

tegemata. Vaidlust ei ole ka, et kaebaja kasutas perioodil 2017. aasta IV kvartal kuni 2019.

aasta I kvartal jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 ladestusala IV-I HDPE kaitsekihi

ehitamisel kokku 4 320 tonni (kontrolliakt lk 4 punkt 2.5) rajades 20 cm kaitsekihi.

7.4. Asjas on tõendamist leidnud, et jäätmete koodiga 03 03 02 taaskasutamine

toimingukoodiga R5m, ei olnud kontrolliperioodil kehtinud komplekslubade versioonidel

(praegu kehtiv versioon hakkas kehtima 23.07.2018 ning eelnev versioon kehtis 03.09.2004 –

22.07.2018) lubatav (vt tl 80-180).

7.5. Vaidlust ei ole ka selles, et esimese 10 cm paksuse jäätme 03 03 02 kihi osas on

Keskkonnaameti hinnangul tegemist taaskasutamisega ning selles osas ei ole keskkonnatasu

määratud.

7.6. 03.03.2021 Keskkonnatasu teatega nr DM-114669-1 määras Keskkonnaamet, et kaebuse

esitajal tuleb täiendavalt tasuda 2018. aasta III kvartali keskkonnatasu summas 64 454,40 eurot.

Nimelt leidis Keskkonnaamet, et kaebaja taaskasutas jäätmeseaduse (JäätS) § 15 lõige 1

tähenduses ladestusala IV-I rajamisel jäätmeid jäätmekoodiga 03 03 02 (roheleelise sete, mis

tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) 2 160 tonni ulatuses. Jäätmekoodiga 03 03 02

(roheleelise sete, mis tekib tselluloosi keedulahuse taaskasutamisel) jäätmete kogus (2 160

tonni), mida ettevõte kasutas ladestusala IV-I rajamisel suuremas mahus kui ehitusprojekti

kohaselt oli ette nähtud, kõrvaldas ettevõte JäätS § 17 lõige 1 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt oli kaebajal kontrolliperioodil kohustus deklareerida ning tasuda 2 160

tonni jäätmete jäätmekoodiga 03 03 02 kõrvaldamisel saastetasu (keskkonnatasude seadus

(KeTS) § 5 lõige 1, § 14 lõige 1, § 18 lõige 1, § 31 lõige 1; JäätS § 15 lõige 1 ja § 17 lõige 1)

(tl 68-72p).

8. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas selle täiendava 10 cm paksuse jäätme jäätmekoodiga

03 03 02 kihi puhul on tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega jäätmeseaduse

tähenduses.

Menetlusosalised on erineval seisukohal selles, kuidas sisustada jäätmeseaduses sätestatud

jäätmete taaskasutamise mõistet. Nad vaidlevad ennekõike selle üle, kas kaebaja poolt

kaitsekihi ehitamiseks liiva asemel jäätmete 03 03 02 kasutamise näol suuremas mahus, kui

projektis ette nähtud, oli tegemist jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamisega, millest viimasel

juhul tuleks tasuda keskkonnatasu (saastetasu).

9. Õiguslik regulatsioon

9.1. KetS § 341 lg 2 sätestab, et keskkonnatasu teade on haldusakt, mille suhtes rakendatakse

maksukorralduse seaduses maksuotsuse kohta sätestatut.

KetS § 18 lg 1 sätestab, et saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse

tähenduses (välja arvatud sättes viidatud eranditel, millega käesoleval juhul aga tegu ei ole – vt

p 1-3). KetS § 21 kehtestab saastetasumäärad jäätmete kõrvaldamisel.

KetS § 14 lg 1 kohaselt saastetasu rakendatakse, kui saasteaineid heidetakse välisõhku,

veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid.

Jäätmete taaskasutamisel keskkonnatasude seadus saastetasu ei sätesta.

9.2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (edaspidi ka jäätmete raamdirektiiv) (viimati

muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/851) artikkel 3 punkti 15

kohaselt on „taaskasutamine“ mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete

kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks

kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni

täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. Sama direktiivi art 3 punkti 17a kohaselt on

„tagasitäide“ taaskasutamistoiming, mille puhul kasutatakse kaevandatud ala korrastamiseks

või maastikukujunduse eesmärgil selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks kasutatavad

jäätmed peavad asendama materjali, mis ei ole jääde, nad peavad sobima eespool nimetatud

eesmärkidel ning olema rangelt piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud eesmärkide

saavutamiseks (Jäätmete raamdirektiivi art 3 p 17a võeti üle jäätmeseaduse ja pakendiseaduse

muutmise seadusega (RT I, 05.05.2021, 1) ning sellega seoses lisati JäätS teiste seas ka § 15

lõige 61. Muudatus jõustus 15.05.2021 ehk peale vaidlusaluse haldusakti andmist).

Viidatud direktiivi üle võtva JäätS (vt direktiivi art 6, JäätS § 21) § 15 lg 1 sätestab, et jäätmete

taaskasutamine on jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine

kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel

kasutatud, või jäätmete ettevalmistamine nende eelnimetatud otstarbel ja viisil kasutamiseks

kas tootmises või majanduses laiemalt.

Jäätmete taaskasutamiseks on vajalik jäätmeloa olemasolu vastavalt JäätS § 73 lg 2 p-le 2.

JäätS § 15 lõike 1 sõnastusest nähtub, et tegevuse kvalifitseerimiseks taaskasutamisena peab

jäätmete kasutamine toimuma selliselt, et „nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks

sellel otstarbel kasutatud“. Seega saab tegevust pidada taaskasutamiseks üksnes juhul, kui

tegemist on tõepoolest materjalide asendamisega.

Lauseosa „muidu oleks sellel otstarbel kasutatud“ viitab kohtu hinnangul selgelt kriteeriumile,

et kavandatav toimingu tegemine peab ka ilma jäätmeteta vähemalt tõenäoline olema. Euroopa

Kohus on kohtuasjas nr C‑147/15 (Città Metropolitana di Bari versus Edilizia Mastrodonato

Srl) selgitanud, et taaskasutamise toimingu põhieesmärk on loodusvarade säästmine (otsuse p

39). Ühtlasi selgitas kohus vajadust võtta sellistel puhkudel arvesse kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid ning ala täitmise toimingu tingimusi, et kindlaks määrata, kas see toiming oleks

tehtud isegi siis, kui jäätmed oleks puudunud (otsuse punktid 42-43).

Kohus leiab, et viidatud kriteerium on antud juhul põhimõtteliselt täidetud - ka ilma jäätmeteta

oleks viidud projekt ellu, kuid jäätmete asemel oleks kasutatud liiva. Samas analoogselt

tagasitäitmisega (mis on üks taaskasutuse alaliike) tuleb kohtu arvates käesoleval juhul vastata

küsimusele, kas ala oleks täidetud 20 cm kaitsekihiga projektis ette nähtud 10 cm kaitsekihi

asemel ka juhul kui jäätmete asemel oleks kasutatud liiva.

Teiseks aspektiks, mida tuleb analüüsida on jäätmete sobivus. Eeltoodust järelduvalt saab

pidada liiva asendamist roheleelise settega taaskasutamistoiminguks üksnes juhul, kui kõige

ajakohasemate teaduslike ja tehniliste teadmiste kohaselt on need jäätmed selleks eesmärgiks

sobivad. Selle aspekti hindamiseks on jäätmeseaduses ette nähtud, et taaskasutamiseks peab

olema vastav jäätmeluba.

Üksnes sellisel juhul, kui nimetatud küsimustele tuleks vastata jaatavalt, saab kohtu arvates

käsitleda liiva asendamist roheleelisega 20 cm ulatuses taaskasutamiseks.

Siinkohal märgib kohus etteruttavalt, et arvestades, et vaidlust ei ole selles, et 10 cm osas on

vastustaja nõustunud, et tegemist oli taaskasutamisega, kuivõrd projekt nägigi ette 10 cm

paksuse kaitsekihi, siis järelikult ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud roheleelise sette kui

materjali üldist sobivust soovitud eesmärgi saavutamiseks, millest tulenevalt ei pea kohus antud

küsimusel vajalikuks pikemalt peatuda.

9.3. JäätS § 17 lg 1 sätestab, et jäätmete kõrvaldamine on nende ladestamine prügilasse,

põletamine ilma energiakasutuseta või muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine,

kaasa arvatud jäätmete ettevalmistamine kõrvaldamiseks, isegi kui toimingul on osaliselt

teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol.

9.4. Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja

kõrvaldamistoimingute nimistud” (“määrus nr 148”) § 2 kohaselt on jäätmete

taaskasutamistoiminguks muu hulgas R5m – mehaaniline ringlussevõtt, sealhulgas

anorgaaniliste ehitusmaterjalide ringlussevõtt ja pinnase puhastamine, mille tulemuseks on

pinnase taaskasutamine.

10. Kohtu hinnangul on vastustaja lõppjäreldus, et kaebaja tegevust vaidlusaluses osas ei saa

konkreetses asjas tuvastatud asjaolude tõttu pidada jäätmete taaskasutamiseks JäätS § 15 lg 1

mõttes, õige. Kohus nõustub vaidlustatud keskkonnatasu teates ning selle aluseks olevas

kontrollaktis märgitud põhjendustega ning ei pea nende tervikuna kordamist vajalikuks (HKMS

§ 165 lg 2).

Täiendavalt märgib kohus järgmist.

11. Kohus nõustub kaebajaga selles, et keskkonnatasu määramise menetluses kohaldub

uurimispõhimõte (vt KetS § 1 lg 2 ja § 331 lg 1 ja lg 4, HMS § 6 ja MKS § 11). Küll aga ei ole

kaebaja kohtu arvates õigesti määratlenud piiri kui kaugele peab haldusorgan

uurimispõhimõttega minema sellises olukorras nagu käesoleva vaidluse puhul arvestades

käesolevas asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja ei ole käesoleval juhul uurimispõhimõtet

rikkunud, sest ehitusprojektis liivaaluse kohta ette nähtud paksusest ületavas osas jäätmete

kasutamine on käsitletav jäätmete kõrvaldamisena JäätS § 17 lg 1 mõttes.

Kohus selgitab, et vastustajal tuli käesoleval juhul esiteks hinnata, kas ala oleks täidetud 20 cm

kaitsekihiga projektis ette nähtud 10 cm kaitsekihi asemel ka juhul, kui jäätmete asemel oleks

kasutatud liiva. Vastustaja on seda teinud ja leidnud lõppastmes, et see ei oleks eluliselt usutav,

et juhul kui kaebaja ei oleks kasutatud roheleelise setet, oleks kaebaja kasutanud liiva samuti

20 cm ulatuses projektis ette nähtud 10 cm asemel. Vastavad põhjendused nähtuvad üheselt ja

selgelt nii kontrollaktist (vt p 2.9 tl 59-63p) kui ka vaidlustatud keskkonnatasu teatest (p 3.4 ja

3.5 tl 68-72p). Seejuures ei ole kaebaja ka ise kordagi väitnud, et ka liiva oleks tulnud kasutada

kaitsekihi ehitamiseks 20 cm. Vastupidi - kaebaja on asja menetluses läbivalt väitnud, et liivast

oleks piisanud 10 cm, kuid roheleelise setet tuli kasutada 20 cm, kuna liiva ja roheleelise

füüsikalised omadused on erinevad. Järelikult ei saa, arvestades ülal välja toodud

seisukohtadega ning JäätS § 15 lg 1 tõlgendusega ja Euroopa Kohtu praktikaga, ülejäänud 10

cm osas asuda seisukohale, et tegemist oleks taaskasutamisega, kuivõrd täidetud ei ole esmane

tingimus, et roheleelise sete asendaks ülejäänud 10 cm asemel teist materjali (antud juhul siis

looduslikku materjali liiva), mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud.

Kohus märgib eraldi, et kui kaebaja soovis taaskasutada roheleelise setet kogu tegelikult

kasutatud mahus, siis oleks tal tulnud vormistada vastav projekti muudatus, see kooskõlastada

Keskkonnaametiga (EhS § 42 lg 7 p 1 ja ) ja taotleda selleks vajalik jäätmeluba. Vaidlust ei ole,

et seda kaebaja ei teinud.

Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et tegemist on sellise muudatusega, mis ei tingi vajadust

ehitusloa kehtetuks tunnistamise/muutmise järele (EhS § 46 lg 1 p 1). Seda ei ole väitnud ka

vastustaja. Nimelt ka Väätsa prügila sulgemise keskkonnamõju hindamise aruanne lubab uute

ladestusalade rajamisel kasutada jäätmematerjale seal, kus nad oma omaduste poolest

asendavad looduslikke ehitusmaavarasid prügila ladestusala keskkonnakaitselist tõhusust

halvendamata

(vt

KMH

lk

ning

ka

lk

Kättesaadav

https://eteenus.keskkonnaamet.ee/publish/23928844/25764842 ). Seega oleks antud juhul

piisanud projekti muudatuse vormistamisest ja sellest, et kaebaja veendub selles, et

jäätmematerjali omadused võimaldavad looduslikku maavara asendada.

Kaebaja viitab õigesti, et Majandus- ja taristuministri määrus 17.07.2015 määrus nr 97 „Nõuded

ehitusprojektile“ (määrus nr 97) § 10 lg 3 lubab ehitusprojekti tööprojekti faasis täpsustada.

Selleks peavad olema täidetud on sama määruse § 12 lg 1 sätestatud eeldused. Määruse nr 97

§ 12 lg 1 sätestab, et käesolevat paragrahvi kohaldatakse üksnes sellisele ehitusprojekti

muudatustele, mille puhul muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea

taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt esitatakse

muudetud ehitusprojektis tehniline lahendus, mis võrreldes algse ehitusprojektiga võimaldab

kasutada alternatiivset ehitustoodet, -materjali ja -seadet, tehnosüsteemi, ehitise tehnilist

lahendust või parandada ehitusprojekti vigu ja ebatäpsusi. Vaidlust ei ole, et kaebaja vastavat

projekti muudatust ei vormistanud ja ei kooskõlastanud projekti muudatust ka

Keskkonnaametiga, mida antud juhul oleks tulnud igal juhul teha. Sellest tulenevalt ei saa asuda

seisukohale, et kaebaja taaskasutas roheleelise setet kogu mahus (so mahus, mis ei olnud

projektiga ette nähtud) JäätS § 15 lg 1 mõistes, kuivõrd tegemist ei olnud loodusliku materjali

projektijärgse asendamisega. Järelikult tuli projekti mahust suuremas ulatuses liiva asendamist

roheleelisesettega käsitleda kui jäätmete kõrvaldamist JäätS § 17 lg 1 mõttes.

Vastustaja on asunud ka põhjendatud seisukohale, et kui kaebaja otsustas projekti ilma

kooskõlastamata muuta (jättes muudatuse ka nõuetekohaselt vormistamata) ning kompleksloas

vastava õiguseta jäätmeid jäätmekoodiga 03 0302 toimingukoodiga R5m taaskasutada, siis pidi

kaebaja esmalt veenduma, et tegemist on liivale sarnase omadustega materjaliga, mis sobib

asendama projektis märgitud liivaalust samas koguses nagu ehitusprojektis ette nähtud. Kaebaja

seda ei ole teinud.

Kohus jagab eeltoodust tulenevalt ka vastustaja seisukohta, et vastustaja ei pidanud hakkama

käesolevas kohtumenetluses tõendama ja ümber lükkama kaebaja väidet, et 10 cm paksuse

liivalusel asendamiseks ei oleks piisanud ainult 10 cm paksusest roheleelise settest. See oli

kaebaja kohustus juhul, kui ta soovis kasutada roheleelise setet suuremas mahus kui projektis

ette nähtud nagu ka kohustus vormistada kõigepealt vastavad muudatused projektis ning

taotleda asjakohane luba.

Kaebaja soovis seda, et roheleelise setet on vaja kasutada suuremas mahus kui liiva, sisuliselt

tõendada haldusmenetluses, milleks palus vastustajalt võimalust esitada vastavad tõendid.

Kohus möönab, et vastustaja selleks kaebajale võimalust ei andnud, vaid väljastas vaidlusaluse

haldusakti lähtudes ilmselt sellest, et formaliseeritud nõudeid jäätmete taaskasutamise

seadustamiseks oli juba rikutud.

Kaebaja on kohtule esitanud kaks arvamust, millest esimese koostajaks on Entec Eesti OÜ (kes

oli ka ühtlasi projekti koostajaks) projektijuhi kinnitus, et roheleelise settest kaitsekihi paksuse

suurendamine oli põhjendatud (tl 188-189) ning E. Kõndi (projektijuht/projekteerija) arvamuse

(tl 190-191), mis tugineb üksnes OÜ Entec Eesti 05.04.2021 hinnangule. Kohus märgib, et

viimast hinnangut ei ole võimalik arvestada kui asjakohast tõendit, kuivõrd nimetatud isik on

tuginenud üksnes OÜ Entec Eesti 05.04.2021 hinnangule hindamata sisuliselt asja materjale

(ehitusprojekti ning roheleelise sette füüsikalisi omandusi). Vastav hinnang ei tõenda kaebaja

poolt viidatud asjaolusid ega anna mingit asjakohast täiendavat informatsiooni.

Mis puudutab Entec Eesti OÜ hinnangut, siis sisuliselt ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud

seda, et roheleelise setet võiski olla vaja kaitsekihi eesmärgi saavutamiseks kasutada suuremas

mahus, kuid arvestades kehtivat õiguslikku regulatsiooni, ei saa lugeda seda suuremas mahus

kasutamist enam taaskasutamiseks, vaid tegemist on jäätme kõrvaldamisega. Juriidilises mõttes

sai ilma täiendavate projektimuudatuste ja taaskasutamiseks vajalike lubadeta taaskasutamiseks

lugeda üksnes seda osa, milles asendati projekti järgne looduslik materjal.

12. Kaebaja on kaebuse esitamisel tuginenud Tartu Ringkonnakohtu otsusele, kus kohus

tühistas haldusasjas 3-09-1542 kaebaja sõnul analoogsetel asjaoludel Keskkonnaameti

makseteatise.

Kohus juhib esmalt kaebaja tähelepanu sellele, et tegemist on 05.05.2010 aasta lahendiga.

Vastav õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud (vt jäätmeseadus, keskkonnatasude seadus

jne).

Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas määras samuti vastustaja saastetasu jäätmete kõrvaldamise

eest, kuid ei põhjendanud haldusaktis, miks ta leiab, et tegemist oli jäätmete kõrvaldamise mitte

taaskasutamisega. Käesoleval juhul on vastustaja aga üheselt ja selgelt vastavad põhjendused

esitatud. Samuti oli viidatud kohtuasjas õigusliku alusena viidatud üksnes KeTS § 36 lg-le 5

(mis tänaseks päevaks ei kehti), muid õiguslikke aluseid ei olnud välja toodud, millest

tulenevalt kohus leidiski, et: „Kuna aktis ei ole välja toodud õiguslikke ja faktilisi aluseid, mille

alusel makseteatised on välja antud, siis kuuluvad need tühistamisele. Piisavaks õiguslikuks

aluseks ei saa olla ainult viide KeTS § 36 lg-le 5“. Käesolevas asjas on välja toodud aga nii

õiguslikud kui faktilised asjaolud ning antud põhjendatud haldusakt.

Lisaks tuleb välja tuua, et vastustaja on põhjendatult vaidlusaluses haldusaktis ära märkinud, et

viide lahendile nr 3-09-1542 ei ole asjakohane, kuna käesolev olukord ja viidatud otsuse aluseks

olnud olukord ei ole võrreldavad.

13. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud Keskkonnaameti 03.03.2021 keskkonnatasu teate

nr DM-114669-1 näol on tegemist HMS § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt

õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-

57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Vastustaja on järginud haldusmenetluse

seaduses sätestatud põhimõtteid sh uurimispõhimõtet ega ole teinud selliseid menetlus-või

vormivigu, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise. Eeltoodust tulenevalt on kaebus

tervikuna põhjendamatu.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik