2-19-12436/101 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-12436

Tsiviilasi

R.V. hagi Valli Murde vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

51 784,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. mai 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. jaanuar 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.V. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Silver

Reinsaar

Vastustaja

(kostja):

Valli

Murde

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet

Laasik

Kolmas isik kostja poolel: ERGO Insurance SE

(registrikood 10017013), esindaja Vaho Vahkal

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Tartu

Maakohtu

25. mai

2021

otsus

muutmata

ja

R.V.

apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta rahuldamata R.V. vastuväide ringkonnakohtu tegevusele.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.V. kanda.

4. Välja mõista R.V.lt Valli Murde kasuks menetluskuluna 768 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

5. Välja mõista R.V.lt menetluskuluna 1100 eurot riigituludesse, mis tuleb tasuda

riigituludesse 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsusele

lisatakse makseinfo leht makserekvisiitidega. Riigituludesse tasumisega

viivitamisel tuleb R.V.l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.V. (hageja) esitas kohtule 12. juulil 2019 hagi V. Murde (kostja) vastu kahju

hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 51 784,50 eurot.

Kostja oli hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tsiviilasjas nr 2-15-2894. Nimetatud

tsiviilasjas esitas hageja kohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu) vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tartu Maakohus jättis 13. aprilli 2017 otsusega hagi

rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus

keeldus 19.

juuni

2017 määrusega hageja

apellatsioonikaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle põhjusel, et apellatsioonikaebus ei

olnud esitatud tähtaegselt. 29. juuni 2017 määrusega jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata

ka hageja taotluse apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Riigikohus hageja

määruskaebuseid ei rahuldanud ja jättis Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2017 ja 29. juuni 2017

määrused muutmata.

Hageja leiab, et kostja hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadina rikkus oma kohustusi,

millega seoses tekkis hagejale kahju.

Tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud hagis nõudis hageja Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju

hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Hagi aluseks oli asjaolu, et vanglas ei osutatud hagejale

nõuetekohast tervishoiuteenust, jäeti hagejal diagnoosimata aktiivsus- ja tähelepanuhäire

(ATH) ning raviti teda 30. augustist 2011 kuni 29. septembrini 2014 valede ravimitega

anafranil ja orfiril, mis tekitasid hagejal agressiivsust ja rahutust ning mille tulemusel käitus

hageja ettearvamatult ja vägivaldselt. Ravimite manustamise perioodil 19. jaanuar 2012 kuni

13. detsember 2012 algatati hageja suhtes mitu kriminaalasja seoses tema vägivaldse ja solvava

käitumisega vanglaametnike suhtes. Valeravi põhjustas hageja tervise halvenemise ja hageja

agressiivsusperioodil kohaldati tema suhtes korduvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille

tulemusena viibis hageja ca kaks aastat üksikvangistuses. Tartu Maakohus põhjendas 13. aprilli

2017 otsuses hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist sellega, et ei ole tõendatud, et

hageja käitumine 2012. aastal oli põhjustatud raviveast ja hagejale ravimite Anafranil ja Orfiril

manustamisest. Kohus tugines tsiviilasjas teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviinud

ekspertide arvamusele.

Hageja leiab, et tsiviilasjas nr 2-15-2894 teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemisel ei

võetud arvesse kõiki olulisi asjaolusid, ekspertiis oli ebatäielik ja ekspertide arvamus ebaõige.

Hageja heidab kostjale ette, et ta ei kasutanud tema esindajana menetluslikke võimalusi

ekspertide järelduste kummutamiseks, sh ei taotlenud ekspertide täiendavalt küsitlemist kohtus.

Sealjuures hageja ise esitas kohtule mitmeid pöördumisi, kus pööras tähelepanu ekspertiisiakti

puudustele ning esitas tõendeid, sh Ravimiameti vastused. Ravimiameti 23. jaanuari 2017 ja

26. jaanuari 2017 vastustest tulenevalt olnuks ekspertidel kohane võrrelda hageja agressiivsuse

episoode ja ravimite manustamist. Eksperdid hageja agressiivsuse tõusu ja langust perioodil

2012-2014 ei käsitlenud.

Kostja ei selgitanud hagejale Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsuse peale apellatsioonikaebuse

esitamise tähtaega ega esitanud otsuse peale apellatsioonikaebust. Maakohtu otsus toimetati

kostjale kui hageja esindajale e-toimiku infosüsteemis kätte 18. aprillil 2017. Kostja sellest

hagejat ei teavitanud ega selgitanud, et sellest ajast alates hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema.

Alles apellatsiooni menetlusse võtmisest keeldumise määrusest sai hageja teada, et

apellatsiooni esitamise tähtaeg hakkas kulgema juba 18. aprillil 2017, s.o alates kostjale kui

esindajale kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohtud ei ole lõpetanud kostja poolt hagejale riigi

õigusabi osutamist. Hageja teavitas alles 27. mail 2017 e- kirjaga kostjat, et tal on tsiviilasjas

lepinguline esindaja.

Hageja on seisukohal, et kostja poolt ekspertide arvamuse kummutamiseks ekspertide

küsitlemise taotlemata jätmine ja täiendavate tõendite kogumata jätmine ning hagejale

apellatsiooni tähtaja selgitamata jätmine on käsitletavad käsunduslepingu raske rikkumisena,

millega seoses tekkis hagejal kahju. Hageja minetas võimaluse nõuda Eesti Vabariigilt

ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju hüvitamist. Selle kahjuhüvitise

kaotuses seisneb kahju, mille hüvitamist hageja käesolevas menetluses nüüd kostjalt nõuab.

Hageja on seisukohal, et tema kasuks tsiviilasjas nr 2-15-2894 väljamõistetav mittevaralise

kahju hüvitis oleks olnud vähemalt 51 784,50 eurot. Süüteomenetlusega põhjustatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt võetakse kahjuhüvitise mõõtmisel arvesse kahju hüvitamise nõude

esitamise kuule eelnenud kvartali keskmist brutokuupalka. Puuduvad põhjendused, miks

analoogia korras ei võiks kahjuhüvitise suuruse hindamisel võtta arvesse sama või sarnast

arvutuskäiku. Keskmine päevamäär tuleb selle järgi 43,70 eurot. Korrutades selle päevade

arvuga 1185, peaks mittevaralise kahju hüvitise suurus juba pelgalt pikenenud karistusaja eest

olema 51 784,50 eurot.

Hageja leiab, et mittevaralise kahju suuruse hindamisel omab suurendavat mõju ka asjaolu, et

raviveast

tingitud

agressiivsuse

ohjamiseks

kohaldati

hageja

suhtes

täiendavaid

julgeolekuabinõusid ning hageja viibis ca kaks aastat üksikvangistuses. Ravimi Anafranil

üleannustamisega põhjustati hagejale lihaspingeid ja liigesevalusid, mis vajasid ravimitega

sekkumist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele täies ulatuses vastu.

Kostja leiab, et hagejale riigi õigusabi osutades ei rikkunud ta mistahes kohustusi ning isegi,

kui oleks esinenud hageja väidetav rikkumine, siis ei saanud sellega seoses tekkida hagejale

kahju, mida hageja kostjalt nõuab.

Hageja lähtub väärast eeldusest justkui oleks ekspertide küsitlemisega olnud võimalik

ekspertarvamuse järeldused ümber lükata. Hageja ei ole ka esile toonud, milline küsimus või

küsimused oleksid tema hinnangul sellise tulemuseni viinud.

Hageja ei ole selgitanud, milliseid tõendeid oleks kostja pidanud veel koguma. Ravimiameti

23. jaanuari 2017 vastuse esitas hageja ise maakohtule ja kohus sai sellega otsuse tegemisel

arvestada. Ravimiameti 26. jaanuari 2017 vastusele ei ole hageja tuginenud ka

apellatsioonikaebuses, mille ta lepingulise esindaja vahendusel ringkonnakohtule esitas.

Puudub mistahes alus arvata, et Ravimiameti 26. jaanuari 2017 vastus oleks muutnud maakohtu

otsust. Ravimiametile ei olnud samast kirjast nähtuvalt teada ei hageja haiguslugu,

terviseandmed, ravimite kasutamise ega ravi lõpetamise aeg. Need andmed olid olemas

ekspertidel, kes seda vastavalt ka arvesse võtsid.

VÕS § 621 lg 1 teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele

teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi

täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Samast põhimõttest lähtub ka Advokatuuri eetikakoodeksi

§ 8 lg 2. Advokaadist esindaja ei ole seotud kliendi juhtnööridega, vaid ta võib ise valida

menetlustaktika. Esindajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud kohtule asjasse mittepuutuvat

ebaolulist Ravimiameti kirja, mis ei oleks menetluse tulemust muutnud.

Kostjal puudus apellatsioonkaebuse esitamise kohustus. Kostja esindusõigus hageja suhtes

lõppes enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega, mistõttu ta ei saanud rikkuda selle

esitamise kohustust.

Hageja teavitas kohut kostja esindusõiguse lõppemisest 28. veebruaril 2017 kirjaga ja

veelkordselt 17. aprillil 2017 kohtule esitatud dokumendis. Hageja teatas 24. aprilli 2017 kirjas

kohtule, et ta soovib kaebuse ise esitada ning kordas, et talle määratud esindaja ei ole pädev

teda esindama. Seetõttu lõppes kostja esindusõigus ka menetlusõiguslikus mõttes

28. veebruaril 2017 ning hageja edasine käitumine menetluses kinnitas, et see oli tema

28. veebruari 2017 avalduse mõte ja eesmärk. Hageja sai maakohtu otsuse kätte enne

apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja möödumist. Ta sõlmis kliendilepingu teise advokaadiga,

kes tema nimel ka ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse esitas.

Kui oleks tuvastatav kostja rikkumine, siis ei saanud hagejal sellega seoses tekkida kahju, mille

hüvitamist ta hagis nõuab. Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-2894 oli õige ning selle

vaidlustamine oli perspektiivitu.

Hageja on pannud vägivallasüütegusid toime vähemalt alates aastast 1998 ning tõenditest

nähtub hageja varasem agressiivsus enne perioodi 2012-2014. Hageja varasema nõude peamine

eeldus on ekslik. Isegi kui hageja agressiivsus oleks olnud tingitud ravimitest, ei oleks tegemist

raviveaga vaid ravimi kõrvaltoimega. Ravimi kõrvaltoime avaldumine ei anna alust mistahes

kahju hüvitamise nõudele. VÕS § 770 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude eelduseks

diagnoosi- või raviviga ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse

rikkumine. Ravimi kõrvaltoime ei ole samastatav raviveaga. Hageja eksib ka põhjusliku seose

hindamisel. Hageja kahju hüvitamise nõue ravivea korral oleks saanud seisneda vaid

mittevaralise kahju hüvitises kõrgenenud agressiivsusega kaasnenud ebamugavuse eest. Kui

hageja pani toime konkreetseid vägivallategusid, mille eest ta sai karistada, siis need karistused

ja nende tagajärjed hageja jaoks ei ole põhjustatud raviveast ega agressiivsusest vaid hagejast

endast. Puudub mistahes alus arvata, et ekspertide arvamus oleks olnud vale või et sellele

tuginevat maakohtu otsust oleks olnud võimalik tühistada apellatsioonkaebuse õigeaegse

esitamisega. Kui kostja oleks kohustust rikkunud, ei oleks see saanud kaasa tuua hageja poolt

väidetud kahju.

3. Kolmas isik ERGO Insurance SE nõustus kostja seisukohtade ja vastuväidetega.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja oli hagejale tsiviilasjas nr 2-15-2894 riigi õigusabi

korras esindajaks määratud advokaat.

Hageja leiab, et kostja rikkus temale riigi õigusabi osutamisel kohustusi, millega seoses tekkis

hagejal kahju 51 784,50 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

Kostja kui hagejale õigusabiteenust osutanud advokaadi rikkumine sai seisneda selles, et ta ei

tegutsenud vajaliku hoolsusega ja advokaadi kutsestandarditele ja eetikanõuetele vastavalt ega

teinud

kõike

mõistlikult

vajalikku

hageja

soovitava

tulemuse

saavutamiseks

(VÕS §- d 24, 620 ja 621). Kostja kui hagejat esindanud advokaadi rikkumiseks ei saa lugeda

hageja soovitud tulemuse saavutamata jäämist ehk hagi rahuldamata jätmist.

Kohus leidis, et esindusõiguse lõppemise tuvastamisel tuleb eristada esindusõiguse sisesuhet

esindaja ja esindatava vahel ning välissuhet kolmandate isikute ja kohtuga. RÕS § 19 lg 1, § 20

ja TsMS § 216 lg-st 6 lähtuvalt asus kohus seisukohale, et välissuhtes saavad kolmandad isikud

lähtuda sellest, et riigi õigusabi osutajaks määratud advokaat on isiku esindaja kuni kohtuasja

lõpliku lahendamiseni, v.a juhul, kui kohus ei ole advokaati määrusega riigi õigusabi andmisest

vabastanud. Kolmandad isikud ja kohus saavad kuni selle ajani lugeda määratud advokaadi

teadmise esindatava teadmiseks.

Riigi õigusabi osutama määratud advokaadi ja esindatava sisesuhtes tuleb esindusõiguse

lõppemisele kohaldada TsÜS-i sätteid esindusõiguse kohta (TsÜS § 125 lg 1 p 5 ja § 126 lg 1).

Sarnaselt sätestab TsMS § 225 lg 1, et kui esindatav võtab volituse tagasi, lõpeb volitus

vastaspoole ja kohtu suhtes volituse tagasivõtmisest vastaspoolele ja kohtule teatamisega.

Tsiviilasja nr 2-15-2894 toimikust nähtub, et eksperdid esitasid 20. detsembril 2016 kohtule

ekspertiisiakti ja jõudsid järeldusele, et hagejal ei esinenud ajavahemikul 19. jaanuar 2012 kuni

13. detsember 2012 psüühikahäireid ega seisundeid, mis välistasid tema võimet õigesti hinnata

oma käitumist sel perioodil. Eksperdid hindasid, et sel perioodil esines hagejal segatüüpi

isiksushäire ja sõltuvus amfetamiinist, kuid nimetatud häired ei ole tingitud ravimite orfiril ja

anafranil tarvitamisest. Nimetatud ravimid ei võinud põhjustada hagejal vaidlusalusel

ajavahemikul hallutsinatsioone, segasusseisundeid, unehäireid ega agressiivsust ning

psühhiaatri poolt määratud raviskeem vastab kaasaegse meditsiini ravistandarditele. Kohus

nõustus kostjaga, et ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu ekspertide arvamuse ja järeldustega,

ei saa anda alust hinnata tõendit ebausaldusväärseks või ekspertide arvamust ebaõigeks.

Ekspertiisi teostasid riiklikult tunnustatud eksperdid, kes vastasid kohtumäärusega neile

esitatud küsimustele, sh hageja poolt kohtu kaudu esitatud küsimustele. Hageja ei ole välja

toonud asjaolusid, mis annaksid alust hinnata ekspertide vastused puudulikuks, ebaselgeks või

vasturääkivaks.

Tulenevalt AdvS § 44 lg-st 1 ja VÕS § 620 lg-st 1 oli kostjal hagejale riigi õigusabi korras

määratud esindajana kohustus kasutada kohtumenetluses kõiki seadusega kooskõlas olevaid

vahendeid ja tegutseda vajaliku hooldusega, et saavutada hageja soovitud tulemus. Hageja ei

ole põhjendanud, et oleks olnud olemas veel mingeid olulisi tõendeid, millega oleks saanud

hageja jaoks ebasoodsat ekspertide arvamust kummutada. Ravimiameti vastused selliseks

arvamuseks alust ei anna. Need tõendid olid kohtule hageja poolt enne otsuse tegemist esitatud

ning kohus sai nendega asja lahendamisel arvestada. Karistusregistri teatest (II kd tl 4-5)

nähtub, et hagejat on aastatel 1998 kuni 2016 korduvalt süüdi tunnistatud ja karistatud

vägivallaga seotud süütegude eest. See ei toeta hageja väidet, et tema vägivaldne käitumine

2012 aastal oli tingitud temale vanglas ravimite orfiril ja anafranil manustamisest. Eksperdid

on 20. detsembril 2016 ekspertiisiaktis analüüsinud hageja elukäiku tema lapseeast saati, on

uurinud hageja kohta käivaid meditsiinidokumente, viinud uuritava suhtes läbi kliinilise ja

diagnostilise intervjuu. Hageja ei ole põhjendanud, et oleks olnud olemas veel täiendavaid

andmeid või tõendeid, mida eksperdid oleksid pidanud arvamuse andmisel arvesse võtma ja

mis oleks ekspertide arvamust saanud oluliselt mõjutada või muuta. Kohus ei tuvastanud, et

esindaja oleks seoses ekspertarvamuse vaidlustamisega hoolsuskohustust rikkunud või ei oleks

tegutsenud advokaadi kutsestandardile ja teadmistele vastavalt.

Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsuse tegemise ajal sai välissuhtes lugeda tsiviilasjas

nr 2- 15- 1894 hageja esindajaks kostja. Kohus toimetas kohtuotsuse kätte kostjale kui hageja

esindajale. Kostja kinnitas kohtuotsuse kättesaamist 18. aprillil 2017. Tulenevalt TsMS § 216

lg-st 6 sai kohus lugeda kostja kui esindaja teadmise võrdseks hageja teadmisega ning alates

kohtuotsuse kostjale kättetoimetamisest hakkas kulgema kohtuotsusele apellatsioonikaebuse

esitamise tähtaeg.

AdvS § 44 lg 1 järgi on õigusabi osutaval advokaadil kohus teavitada esindatavat kohtuotsuse

vaidlustamise võimalustest, sh apellatsioonikaebuse esitamise tähtajast. VÕS § 621 lg 1

kohaselt saab advokaadil olla apellatsioonikaebuse koostamise ja esitamise kohustus üksnes

siis, kui esindatav on andnud selleks vastava käsundi. Apellatsioonikaebuse esitamise

perspektiivitust peab advokaat esindatavale selgitama. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ja selgitanud otsuse peale apellatsioonikaebuse

esitamise tähtaega. Pooled ei vaidle, et kostja hageja nimel apellatsioonikaebust ei koostanud

ega esitanud. Hageja ei ole ka vastava käsundi andmist tõendanud. Advokaat S. Reinsaar esitas

30. mail 2017 hageja nimel maakohtu otsuse vaidlustamiseks apellatsioonikaebuse

ringkonnakohtule.

Maakohus leidis, et hageja 28. veebruari 2017 avaldust kohtule saab käsitleda TsÜS § 126 lg 1

mõttes hageja tahteavaldusena kostjale riigi õigusabi osutamiseks volituse tagasivõtmiseks,

mida kinnitab hageja 24. aprilli 2017 avaldus kohtule. Avalduse sisust võib aru saada, et hageja

ei pea kostjat kui esindajat pädevaks ja soovib tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse ise vaidlustada.

TsÜS § 125 lg 2 p 5 alusel poolte sisesuhtes kostja esindusõigus lõppes 28. veebruaril 2017

hageja poolt volituste tagasivõtmisega. Kostjal ei saanud olla enam kohustust ega ka õigust

hagejale õigusabi osutada ega hagejat esindada, kostja ei pidanud hagejat teavitama 13. arpillil

2017. kohtuotsuse edasikaebevõimalustest, sh edasikaebetähtajast ega esitama ka

apellatsioonikaebust.

Kuna hageja poolt kostjale etteheidetavad rikkumised tuvastamist ei leidnud, siis ei ole

VÕS § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõude esmane eeldus täidetud. Hageja ei ole tõendanud

teiste kahju hüvitamise eelduste esinemist. Hageja peab tõendama asjaolusid, mille põhjal saab

pidada tõenäoliseks, et kui kostja rikkumist ei oleks esinenud, siis oleks ta kahjuna nõutava

summa saanud. VÕS § 127 lg 4 järgi saab sellise nõude rahuldada üksnes juhul, kui klient

tõendab, et esindaja poolt kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud.

Kui lugeda kostja poolt hageja teavitamata jätmist apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast

kostja kohustuse rikkumiseks, saab seda rikkumist seostada hageja apellatsioonikaebuse

menetlusse võtmata jätmisega. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille

põhjal võiks hinnata tõenäoliseks, et tema apellatsioonikaebuse menetlusse võtmisel oleks see

ka rahuldatud.

Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, et isegi, kui apellatsioonimenetluses oleks kostja

rikkumisena raviviga tuvastatud, oleks kostjalt hageja kasuks välja mõistetud mittevaralise

kahju hüvitisena vähemalt 51 784,50 eurot. Hageja nõudis hagis kohtult mittevaralise

kahjuhüvitise määramist kohtu õiglasel äranägemisel ning 51 784,50 euro suurust kahjuhüvitist

ei ole hageja ei hagis ega apellatsioonikaebuses maininud. Sellise kahju suuruse arvestuse on

hageja esitanud alles käesolevas asjas esitatud hagis.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega rahuldada

hagi.

Hageja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele asjaoludele:

1) Maakohus esitas hagi rahuldamata jättes väite, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis

annaksid alust hinnata ekspertide vastused puudulikuks, ebaselgeks või vasturääkivaks. Hageja

on need asjaolud esile toonud 14. augusti 2020 menetlusdokumendi p-des 7 ja 8 ja nimelt, et

ekspertiisiakti teostamisel võeti aluseks metoodika, kus ravimi tarvitamise aeg jäeti vaatluse alt

välja ja seepärast ei võetud arvesse hageja agressiivsuses aset leidnud muudatusi võrrelduna

ravimiannuste tõstmise ja langetamisega. Seda tulnuks teha tulenevalt Ravimiameti vastuskirjas

märgitust.

2) Maakohus leidis hagi rahuldamata jättes, et hageja pole viidanud, et oleks olnud olemas veel

tõendeid, millega oleks saanud hageja jaoks ebasoodsat ekspertide arvamust kummutada.

Kohtu see seisukoht on otseselt väär. Hageja on kogu menetluse kestel osutanud, et tulnuks

taotleda ekspertide ülekuulamist, kordusekspertiisi määramist või kaasata omapoolseid

asjatundjaid menetlusse. Hageja on sellele viidanud 14. augusti 2020 menetlusdokumendi

p-s 9, samuti 8. septembri 2020 menetlusdokumendi p-des 4–5. Hageja taotles seda ekspertiisi

ka maakohtu menetluses, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Seetõttu taotleb hageja

ekspertiisi määramist ringkonnakohtus.

3) Maakohus nõustus kostja väitega, et tema esindussuhe lõppes sisesuhtes alates

28. veebruarist 2017 tulenevalt hageja poolt kohtule edastatud pöördumisega. Maakohus jättis

selles osas hageja vastuväited käsitlemata. Kohus pole hinnanud kostja poolt hageja uuele

lepingulisele esindajale 28. mail 2017 edastatud e-kirja.

4) Hageja on menetluses selgitanud, millele tugineb tema kahju hüvitamise nõude suurus.

6. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse ekspertide

arvamuses kahelda. Hageja ei suutnud kogu maakohtu menetluse vältel selgitada, mida täpselt

oleks ekspertidelt nende küsitlemisel pidanud küsima selleks, et eksperdid oleksid oma

arvamusest taganenud ja selle ümber lükanud. Puudub mistahes alus arvata, et ekspertide

küsitlemisega saaks ekspertarvamuse ümber lükata. Kordusekspertiisi määramiseks puudub

alus.

Omapoolsete asjatundjate menetlusse kaasamata jätmise etteheide on konkretiseerimata, sest

hageja ei ole siiani esile toonud, kes või miks oleks asjatundjana ekspertiisi tulemused ümber

lükanud. Ka hageja ise ei ole senisesse menetlusse kaasanud ühtegi omapoolset asjatundjat.

Kostja ja hageja uue esindaja kirjavahetus pärast seda kui kostja esindussuhe hagejaga oli

lõppenud, ei saa muuta juba toimunud esindusõiguse lõpetamise aluseid.

Maakohus leidis põhjendatult, et tsiviilasjas 2-15-2894 ei esitanud hageja kahjunõuet

51 784,50 eurot ning ka käesolevas asjas puudub alus arvata, et hagejal on tekkinud selles

ulatuses kahju.

Kõik hageja väited aastate 2012 – 2014 kohta on ekspertiisiaktis nr 77/16 juba arvesse võetud.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks aluse arvata, et olemasolev ekspertarvamus

on vale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus jätta hagi rahuldamata on seaduslik ja

põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Asja materjalide kohaselt on vaidluse tuum selles, kas kostja esindades hagejat tsiviilasjas

nr 2-15-2894 riigi õigusabi korras, jättis oma kohustused süüliselt täitmata (sh jättes

apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tähtaegselt esitamata), millega põhjustas hagejale

hagi rahuldamata jätmise tõttu varalise kahju 51 784, 50 eurot. Hageja hinnangul oli tema

mittevaralise kahju hüvitamise nõue vangla vastu edukas ja see edukus ei realiseerunud üksnes

kostja poolt osutatud ebakvaliteetse õigusabi tõttu.

9. Asjas puudub vaidlus, et hageja apellatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-15-2894 ei võtnud

ringkonnakohus menetlusse, kuna see oli esitatud hilinenult ning apellatsioonkaebuse tähtaja

ennistamise taotlus jäeti rahuldamata. Maakohtu 13. aprilli 2017 otsus hageja nõude

(mittevaralise kahju hüvitamise nõue kohtu õiglasel äranägemisel) rahuldamata jätmise osas on

jõustunud.

10. Maakohus asus seisukohale, et sisesuhtes lõppes kostja esindusõigus hageja suhtes

tsiviilasjas nr 2-15-2894 28. veebruaril 2017 hageja poolt esindusõiguse tagasivõtmisega ning

seetõttu ei pidanud kostja hagejat teavitama 13. aprilli 2017 maakohtu otsusele

edasikaebevõimalusest, edasikaebetähtajast ega esitama ka hageja nimel apellatsioonkaebust.

11. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga poolte sisesuhtes kostja esindusõiguse lõppemise

osas ei nõustu.

11.1. Kostja tugineb sisesuhtes esindusõiguse lõppemise alusena hageja poolt 28. veebruaril

2017 kohtule tsiviilasjas nr 2-15-2894 saadetud kirjale, millest kostja sai toimikuga tutvudes

teada samal päeval (tsiviilasja nr 2-15-2894 toimik teadete leht ja lk 80). Viidatud kirjas kohtule

palus hageja “välja vahetada mind kaitsev advokaat. Sest meil puudub igasugune üksteise

mõistmine ja koostöö. Advokaat ei saa siiamaani aru, mis on minu probleem ja kuidas mind

kaitsta. Me ei saa üksteisest üldse aru. Kui kohtunik võimaldab seda, siis palun teda mitte minu

juurde enam saata.“ Maakohus lahendas hageja taotluse 13. aprilli 2017 kohtuotsusega ja jättis

hageja taotluse riigi õigusabi korras määratud esindaja vahetamiseks rahuldamata, millisest

kohtu seisukohast sai kostja teada 18. aprillil 2017. Kostja kinnitas hageja esindajana e-toimiku

infosüsteemis 13. aprilli 2017 kohtuotsuse kättesaamist. Tsiviilasja nr 2-15-2894 toimikust ei

nähtu, et kostja oleks maakohut teavitanud, et poolte sisesuhtes on kostja esindusõigus

lõppenud ja palunud kohtul edastada kohtuotsus ka hagejale ja/või mitte lugeda kohtuotsust

hagejale kättetoimetatuks kostjale kättetoimetamisega TsMS § 321 lg 1 alusel. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et kostja tegevus kohtuotsuse vastuvõtmisel oli vastuolus tema väitega, et ta

pidas oma esindusõigust sisesuhtes alates 28. veebruarist 2017 lõppenuks seoses hageja poolt

volituse tagasivõtmisega.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja 28. veebruari 2017 avaldust kohtule

tuleb mõista sisesuhtes volituse tagasivõtmise tahteavaldusena. Selles avalduses hageja

tõepoolest taotles kohtult riigi õigusabi korras määratud esindaja väljavahetamist, kuid tema

tahe ei olnud lõpetada esindussuhet kostjaga ka olukorras, kus kohus tema taotlust ei rahulda ja

jääda seeläbi kohtumenetluses esindajata. Samas on hageja 28. veebruari 2017 avaldusest

võimalik mõistlikul inimesel aru saada, et hageja oli kaotanud igasuguse usalduse kostja kui

enda esindaja vastu. Usaldamatust oma esindaja vastu avaldas hageja kohtule ka 24. aprilli 2017

kirjas.

11.2. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 5 lg 1 kohaselt osutab advokaat riigi õigusabi

advokatuuriseaduse alusel, arvestades käesoleva seaduse erisusi. RÕS § 19 lg 1 kohaselt kui

advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema

kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Advokaadil on õigus

keelduda riigi õigusabi osutamisest RÕS § 19 lg 2 ja 3 sätestatud asjaolude esinemisel. Viidatud

sätete kohaselt ei või advokaat isikule riigi õigusabi osutada ning ta on kohustaud õigusteenuse

osutamisest keelduma või alustatud õigusteenus osutamise viivitamata lõpetama AdvS § 44

lõikes 4 nimetatud asjaolude esinemisel ning samuti juhul, kui tema enda või tema abikaasa või

lähedase sugulase või tema abikaasa lähedase sugulase huvid samas asjas on vastuolus riigi

õigusabi saaja huvidega (selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine). Samuti on advokaadil

õigus advokatuuri juhatuse nõusolekul riigi õigusabi osutamine lõpetada AdvS § 44 lõikes 5

nimetatud alusel või juhul, kui ta on AdvS § 45 lõikes 5 sätestatud korras vabastatud

kutsesaladuse hoidmise kohustusest. AdvS § 44 lg 5 kohaselt võib advokaat omal algatusel ja

advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud kohustusest või lõpetada

kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks advokaat peab rikkuma seadust

või kutse-eetika nõudeid või kui klient on rikkunud kliendilepingu olulisi tingimusi.

11.3. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-185-09 asunud seisukohale, et olukorras, kus klient

on viidanud usalduse kaotamisele riigi õigusabi korras määratud esindaja vastu ja esindaja

leiab, et tal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse

osutamist, peab ta kooskõlas RÕS § 20 lg-ga 2 esitama kohtule taotluse uue riigi õigusabi

osutaja määramiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja leidis, et alates 28. veebruarist 2017

olid tema volitused sisesuhtes lõppenud ja tal ei olnud enam seetõttu võimalik õigusabi andmist

jätkata, pidi ta tekkinud olukorrast informeerima viivitamatult kohut. Samuti võimaldab

RÕS § 20 lg 3 sellises olukorras riigi õigusabi osutaval advokaadil taotleda kliendile uue

advokaadi määramist advokatuurilt. Kostja sellist avaldust maakohtule või advokatuurile ei

esitanud. Seega jätkus kostja esindusõigus TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni.

11.4. Asja materjalide kohaselt kostja jätkas pärast 28. veebruari 2017 arvestades maakohtu

13. aprilli 2017 otsustust jätta hageja taotlus uue esindaja määramiseks rahuldamata, hageja

esindamist tsiviilasjas nr 2-15-2894. Kostja kinnitas 18. aprillil 2017 maakohtu otsuse

kättesaamist ning vestles 21. aprillil 2017 hagejaga telefoni teel. Ringkonnakohtu istungil antud

seletuse kohaselt soovis kostja hagejale 21. aprilli 2017 kõnes selgitada, et kohtuotsust saab

vaidlustada, kuid hageja vastas talle, et „see ei ole sinu asi“ ja ei soovinud, et kostja koostaks

apellatsioonkaebuse, hageja soovis noort advokaati. 28. mai 2017 e-kirjas (I kd lk 8) advokaat

S. Reinsaarele avaldas kostja, et tema esindusõigus lõppes „kohtumääruse jõustumisel.“ Seega

tõendab ka kostja tegevus pärast 28. veebruari 2017, et ta ei pidanud enda esindusõigust

lõppenuks, nagu ta väidab käesolevas vaidluses.

Kostja esindusõiguse lõppemist sisesuhtes ei tõenda advokatuuri aukohtu 26. oktoobri 2017

otsus ega advokaat K. Jennseni 4. juuni 2018 arvamus. Aukohus on andnud hinnangu kostja

tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisele, mitte esindusõiguse lõppemisele.

Advokaat K. Jennseni arvamuses ei ole käsitletud kostja tegevust tsiviilasjas nr 2-15-2894

kohtuotsuse kättetoimetamisel ega 21. aprilli 2017 telefonikõnega seonduvalt, mistõttu ei

pruukinud info arvamuse andmiseks olla piisav.

12. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas kostja on oma kohustusi hageja

esindamisel tsiviilasjas nr 2-15-2894 rikkunud. Hageja heidab kostjale ebakvaliteetset esindust

ja hoolsuskohustuse rikkumist nii maakohtu menetluses kui ka pärast maakohtu otsuse

tegemist. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus kostja hoolsuskohustust sellega, et ei vaielnud

vastu ekspertarvamusele ega esitanud tõendeid hagejale ebasoodsa ekspertarvamuse

kummutamiseks. Kostja jättis esitamata hageja nimel ka apellatsioonkaebuse maakohtu

otsusele ega nõustanud hagejat kaebetähtaegade osas.

Kuivõrd kostja on advokaat, st õigusteenust majandus- ja kutsetegevuse raames osutav jurist,

siis tuleb kostja hoolsuskohustuse sisustamisel lähtuda nii VÕS § 620 lg 2 esimesest kui ka

teisest lausest. VÕS § 620 lg-st 2 ja AdvS § 44 lg 1 p-st 1 tulenevalt on õigusteenust osutava

vandeadvokaadi esmane kohustus anda kliendi soovile õiguslik hinnang ning kliendi huvide

eest seista. Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine,

menetlusliku taotluse esitamine või tõendi kogumine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud

kutseoskustest tuleb advokaadil seda ka teha. Ringkonnakohus märgib, et esindaja vastu

esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö

nõuetelevastavust ühe kohtuastme menetluse piires. Kõik asjaolud ja tõendid, mille esitamine

on võimalik maakohtus, tuleb esitada maakohtus ning vaatamata edasikaebamise võimalusele

peab advokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi

rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 2-13-6457) Kui aga advokaat vastavalt oma teadmistele ja võimetele leiab, et sõltumata

täiendavate taotluste ja tõendite esitamisest ei saa tulemuseks olla kliendi soove rahuldav

kohtuotsus, ei saa advokaadile ette heita hoolsuskohustuse rikkumist.

Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks tegutsenud hoolsuskohustust rikkudes või ei oleks

tegutsenud advokaadi kutsestandardile ja teadmistele vastavalt, leides, et hageja ei ole välja

toonud asjaolusid, mis annaksid alust hinnata tsiviilasjas nr 2-15-2894 ekspertarvmust

ebausaldusväärseks ja ebaõigeks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.

13. Vastuseks apellatsioonkaebusele seoses etteheidetega kostja tegevusele maakohtus

tõendite kogumisel ja ekspertarvamuse vaidlustamata jätmisel märgib ringkonnakohus

järgmist.

13.1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja hinnanguga tsiviilasjas nr 2-15-2894 ekspertiisi

läbiviinud ekspertide arvamuse puudulikkuse osas. Ringkonnakohus leiab, et ekspertarvamus

vastas TsMS §-s 301 ekspertarvamusele sätestatud nõuetele, sisaldades nii uuringute

üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi kui ka põhjendatud vastuseid

kohtu küsimustele.

TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi

nõudvate asjaolude selgitamiseks. Tsiviilasjas nr 2-15-2894 hagi alusena esitatud asjaolude

kohaselt algatati hageja suhtes perioodil 10. jaanuar kuni 13. detsember 2012 mitu

kriminaalasja seoses vägivaldse ja solvava käitumisega vangla ametnike vastu. Midagi sellist

ei olnud varem juhtunud ning hageja seostas sellist käitumise muutust tablettide anafranil ja

orfiril tarvitamisega kinnipidamisasutuses viibimise ajal perioodil 2012-2014. Ravimite mõjul

tekkinud agressiivsus tõi kaasa hageja karistamise uute kuritegude toimepanemise eest vanglas.

Ringkonnakohus möönab, et kuigi ekspertidele esitatud küsimus nr 1 hagejal esinenud

psüühikahäirete kohta on piiritletud üksnes perioodiga 19. jaanuar kuni 13. detsember 2012

(ajavahemik, mil hageja pani toime teod, milliste osas algatati tema suhtes uus kriminaalasi),

siis vastused küsimustele nr 5 ja nr 6 raviskeemi vastavuse ja reageeringute kohta ravimi

kõrvaltoimete tekkimisele hõlmasid kogu ravimite manustamise perioodi. Eksperdid on

üldistavalt leidnud, et kuna hagejal oli esinenud ärrituvust, konflikte ja agressiivset käitumist

ka enne märgitud ravimite tarvitamist, siis ei saa väita, et nimetatud psüühikahäired oleksid

tingitud ravimitest. Ekspertarvamuse kohaselt ei saa psüühiliste häirete tekkimist

kinnipidamiskohas seostada määratud ravimitega, kuna erinevatel psüühilistel häiretel on

kattuvad sümptomid ning mitmed sümptomid käitumises olid hagejal juba enne ravi ja on

jätkunud ka ravi lõpetamisel. Ravi määrati sümptomite alusel, mida hageja esitas ning olid

kooskõlas ravistandardiga. Arst on seejuures võtnud arvesse patsiendi soovi/arvamust ning

reageerinud kõrvaltoimete tekkimisele. Seega on eksperdid andnud hinnangu hagejale osutatud

ravi asjakohasusele kogu tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud hagi aluseks oleva perioodi osas.

Ekspertarvamus sisaldab ka hinnangut hagejal aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimise

vajalikkuse osas.

13.2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja kriitikaga ekspertide valitud uurimismetoodika osas.

Hageja esitab võrdluseks enda tehtud analüüsi (vt tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud

apellatsioonkaebuse p 10), milles on esitatud võrdlus agressiivsuse episoodide ja ravimiannuste

tõstmise ja langetamise vahel. Ringkonnakohus märgib, et analüüs põhineb hageja

meditsiinilise kaardi väljavõttel (I kd lk 41 jj), kusjuures hageja on võtnud arvesse üksnes need

sissekanded, mis võiksid toetada hageja nõuet. Sissekandeid, kus hageja oli raviga rahul

(näiteks 6. juuni 2103, 7. jaanuar 2014) või keeldus anafranili annuse langetamisest (näiteks

26. november 2013) hageja analüüsis käsitletud ei ole. Erinevalt hageja analüüsist on eksperdid

kasutanud oma arvamuse põhistamiseks kõiki tsiviilasja materjale, sh hageja haiguslugu ja ka

psühhiaatrilist intervjuud.

13.3. Tuginedes eelnevale nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole

tõendanud, et kostja pidi hoolsuskohustuse täitmiseks taotlema ekspertide küsitlemist, täiend-

või kordusekspertiisi määramist. Selleks ei anna põhjust ka Ravimiameti vastused kostja

päringutele. Hageja ei ole avaldanud, milliseid küsimusi pidi kostja ekspertidele täiendaval

küsitlemisel esitama, neid küsimusi ei ole märgitud ka ringkonnakohtule esitatud ekspertiisi

taotluses. Eksperdid on oma arvamuses käsitlenud kogu hagejale ravimite manustamise

perioodi 2012-2014. Põhjendatud ei saa olla hageja arusaamine, et eksperdid oleksid pidanud

jõudma järeldusele, et hageja 2012. aasta agressiivsushood, mistõttu tema suhtes kohaldati

kriminaalvastutust, olid põhjustatud ravimite anafranil ja orfiril manustamisest. Hageja ei ole

tõendanud, et ekspertide täiendava küsitlemise või uue ekspertiisi määramisega, mida kostja ei

taotlenud, oleks saanud ekspertarvamuse kummutada. Ravimiameti kirjades on hagejale antud

soovitusi teavitada ravimi võtmisest tingitud reaktsioonidest arsti. Ravimiameti kompetentsi ei

kuulu hinnangu andmine raviarsti tegevusele ja nende arvamustest ei saa ka tuletada

ekspertarvamuse metoodika viga, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses. Ravimi

kõrvaltoimed ei anna alust VÕS § 770 lg 1 kohasele nõudele (st selliste asjaolude tuvastamine

ei oleks toonud kaasa hagi rahuldamist tsiviilasjas nr 2-15-2894).

13.4 Apellatsioonkaebuses ja hageja 14. augusti 2020 menetlusdokumendi p-des 7 ja 8 on

hageja juhtinud tähelepanu enda 16. jaanuari 2017 pöördumisele ja oma varasematele väidetele

selles, et Tartu vangla ametnikud on valetanud ja eksitanud eksperte. Tegemist on hageja

väidete, mitte tõenditega. Maakohus ei ole jätnud neid väiteid tähelepanuta, kuid väited ei ole

õiged. Hageja tugineb ka Ravimiameti kirjadele (tsiviilasja nr 2-15-2894 I kd lk 155, II kd

lk 44, 71). Need Ravimiameti kirjad olid maakohtule 13. aprilli 2017 otsuse tegemise ajal teada,

seega ei saa kostjale ette heita nende mitteesitamist. Justiitsministeeriumi 10. augusti 2020

vastuse kohaselt on hagejat karistatud vägivallakuritegude eest alates 1998. aastast ning hageja

viidatud tõendid, sh Ravimameti kirjad ei lükka seda ümber.

14. Järgnevalt hindab ringkonnakohus hageja etteheiteid kostjale seoses apellatsioonkaebuse

esitamata jätmisega. Advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621.

VÕS § 621 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Seda

isegi siis, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele

tuginedes (VÕS § 621 lg 1 teine lause). Kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale

ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja VÕS § 621 lg 3 kohaselt järgida juhiseid alles

siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei

muuda juhiseid (Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 13).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse esitamise aluseks on kliendi juhis, samuti on

oluline advokaadi hinnang kaebuse perspektiivikusele. Advokaat peab oma erialastest

teadmistest

tulenevalt

klienti

nõustama

kaebuse

esitamise

perspektiivi

osas.

Apellatsioonkaebuse esitamata jätmine kliendile ebasoodsa kohtulahendi peale ei ole advokaadi

absoluutne kohustus ja vaidluse korral peab üldisest tõendamiskoormusest (TsMS § 230 lg 1)

lähtudes tõendama korralduse andmist klient, st hageja.

14.1. Kostja hoolsuskohustuse täitmise hindamiseks hageja esindamisel pärast maakohtu otsuse

tegemist tuleb välja selgitada hageja juhised kostjale. Asjas on tuvastatud, et eelnevalt oli hageja

korduvalt avaldanud kostja suhtes usaldamatust, sh taotlenud 28. veebruari 2017 kirjas tema

vabastamist. Maakohus informeeris kostjat 13. aprilli 2017 otsusest Tartu vangla e-posti kaudu

(tsiviilasi nr 2-15-2894 II kd, tl 97), kuid hageja väidete kohaselt talle kohtuotsust kätte ei

toimetatud. Hageja seletas ringkonnakohtu istungil, et ta helistas 21. aprillil 2017 kostjale ja

küsis, miks kostja ei ole talle otsust toonud. Sellest järeldab ringkonnakohus, et kohtuotsuse

tegemise faktist oli kinnipidamisasutuses viibiv hageja enne 21. aprillil 2017 kostjale

helistamist siiski teadlik. Telefonikõne toimumise aja ja kõne pikkuse 2 minutit ja 12 sekundit

osas pooltel vaidlust ei ole, küll aga on vaidlus kõne sisu osas. Kostja seletus kõne sisu osas on

kooskõlas hageja 24. aprilli 2017 kirjaga maakohtule (tsiviilasi 2-15-2894 II kd, lk 14), milles

ta palus kohtult „võimaldada talle kohtuotsus, et tal oleks võimalik valmistada kolmekümne

päeva jooksul määruskaebus…. Kahjuks ei ole riigi poolt määratud kaitsja päris pädev mind

esindama, sest väidab, et ta ei tea mida teha.“

14.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale

käsundi apellatsioonkaebuse koostamiseks. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta avaldas

kostjale telefonikõnes soovi, et kostja koostaks tema nimel apellatsioonkaebuse. Kostja väited,

et hageja avaldas telefonikõnes, et ta soovib apellatsioonkaebuse koostajaks teist advokaati, on

kooskõlas järgnevate asjaolude ja tõendite kogumiga: hageja oli kostja suhtes kaotanud

usalduse ja pidas kostjat ebapädevaks, ta avaldas pärast kostjaga peetud telefonikõnet

24. aprillil 2017 maakohtule, et „kostja ei tea, mis selle asjaga teha, mistõttu ta soovib ise esitada

kaebust“, misjärel hageja valiski end esindama teise advokaadi, kes esitaski hageja nimel

apellatsioonkaebuse. Hageja ei ole väitnud, et ta on pärast 24. aprilli 2017 kostja poole

apellatsioonkaebuse koostamise sooviga pöördunud.

14.3. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja avaldas kostjale, et ta soovib

apellatsioonikaebuse koostamist teiselt advokaadilt, pidi kostja hagejat selgelt teavitama

apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast. TsMS § 321 lg 1 kohaselt kui menetlusosalist esindab

kohtumenetluses esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte üksnes

esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele isiklikult.

Seetõttu loeti kostja poolt maakohtu 13. aprilli 2017 kohtuotsuse vastuvõtmisega 18. aprillil

2017 kohtuotsus ka hagejale kättetoimetatuks ning sellest ajast algas apellatsioonitähtaja

kulgemine. AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse

osutamisega seotud tegevusest. Seega pidanuks kostja teavitama hagejat sellest, millal saadi

maakohtu otsus kätte ja kuidas arvestada apellatsiooni esitamise tähtaega. Kostja selgitustest

advokatuuri aukohtule (I kd lk 117) nähtub, et kostja hagejaga pärast 13. aprilli 2017

kohtuotsuse kättesaamist ei suhelnud. Kostja rikkus esindajana hoolsuskohustust, mille

tagajärjeks oli hageja poolt hilinenult 30. mail 2017 esitatud apellatsioonkaebus, mille

menetlemisest ringkonnakohus keeldus ja hageja avaldus tähtaja ennistamiseks jäeti

rahuldamata. Kui kostja ei saanud hagejale edasikaebetähtaega selgitada 21. aprilli 2017

telefonikõnes, pidi kostja selleks valima esimesel võimalusel muu viisi.

15. Hageja nõuab varalise kahju hüvitamist, mida ta kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse

tagajärjel jäi ilma võimalusest saada hüvitist vanglalt hagi rahuldamise kaudu. Tegemist on nn

hüpoteetilise kahjuga, mis on sarnane saamata jäänud tulule. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab

sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes

oleks tema hagi rahuldatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et isegi juhul kui hageja oleks esitanud

apellatsioonkaebuse õigeaegselt ja see oleks menetlusse võetud, ei oleks see kaasa toonud

maakohtu otsuse tühistamist. Tõendatud ei ole põhjusliku seose olemasolu kostja tuvastatud

rikkumise (samuti muude hageja väidetud rikkumiste) ja hagi rahuldamata jätmise vahel.

Kostja teistsugune käitumine hageja esindamisel tsiviilasjas nr 2-15-2984 ei oleks võimaldanud

hagi kas täielikult või osaliselt rahuldada. Ei ole tõenäoline, et hageja nimetatud võimalikud

täiendavad tõendid või taotlused täiendavate tõendite kogumiseks oleks muutnud tsiviilasjas nr

2-15-2894 lõpplahendust.

Isegi ravivea olemasolul (millega ringkonnakohus ei nõustu), ei ole tõendatud põhjuslik seos

ravivea ja hageja poolt toime pandud kuritegude vahel, mille eest hagejale mõisteti täiendav

vabaduskaotuslik karistus. Siinjuures võtab ringkonnakohus arvesse ka kriminaalasjas hageja

suhtes 7. veebruaril 2013 läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi, mille kohaselt oli hageja

8. juunil 2012 talle süüks pandud kuriteo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude

keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellest arusaamisele juhtima, tegutses sihipäraselt ja

kooskõlas enda isiksuse omadustega.

16. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid kostjalt nõutava kahju 51 784, 50 eurot kohta. Käesolevas

asjas saab hageja nõuda varalise kahjuna hüvitist üksnes ulatuses millest ta jäi kostja osutatud

ebakvaliteetse õigusabi tõttu ilma tsiviilasjas nr 2-15-2894. Viidatud asjas nõudis hageja Eesti

Vabariigilt (Tartu vangla kaudu) mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel.

Mittevaralise kahju hüvise määramisel pidanuks kohus tsiviilasjas nr 2-15-2894 arvestama mh

ka asjakohase kohtupraktikaga. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna kohtupraktika

analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018-2019. aastal“ kohaselt on

tervise kahjustamise korral kohtu poolt määratud hüvise suuruseks sel perioodil olnud 338,11

– 17 000 eurot, mediaan on 1000 eurot. Hageja ei ole oma kahju suuruse hindamisel kehtiva

kohtupraktikaga arvestanud. Hageja nõutav kahju suurus on tõendamata.

Lõppjäreldusena jõudis maakohus õigele seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõude

eeldused ei ole täidetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

17. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta maakohtu hinnang advokaat S. Reinsaare

koostatud apellatsioonkaebusele. Kostja hoolsuskohustuse täitmise hindamisel ei oma tähtsust,

millise sisuga kaebuse esitas hageja nimel tema uus esindaja.

18. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus hageja kanda. Hagejale on antud menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu

(1100 eurot) tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 järgi kui hageja sai menetlusabi menetluskulude

kandmisel, mõistetakse temalt hagi või kaebuse rahuldamata jätmisel menetluskulud riigi

tuludesse täielikult välja. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse 1100

eurot, millele lisandub viivis.

Kostja on esitanud 3. detsembril 2021 ja 26. jaanuaril 2022 menetluskulude nimekirja, mille

kohaselt on kostja kulu õigusabile 6 h ja 05 minutit hinnaga 120 eurot/h, kokku 876 eurot (koos

käibemaksuga). Kohtuistungiga seotud kulud sellest on 480 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

tegemist on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku kuluga, välja arvatud

kohtuvaidluse teeside koostamise kulu 108 eurot, mida ringkonnakohus ei ole kostjalt nõudnud.

Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 768 (876 – 108) eurot, millele

lisandub viivis.

19. Hageja esitas ringkonnakohtu istungil TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu

tegevusele seoses hageja ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisega. Hageja taotles täiendavat

ekspertiisi tsiviilasjas nr 2-15-2894 läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi osas

(ekspertarvamus 1. novembrist 2016).

Ringkonnakohus jääb 30. septembri 2021 määruses võetud seisukoha juurde, et kostja

tegevusele hinnangu andmiseks ei pea käesolevas menetluses asendama neid toiminguid, mille

tegemata jätmist hageja kostjale tema esindamisel ette heidab. Hageja ei ole taotluses ega koos

vastuväitega esitanud ka täiendava ekspertiisi määramiseks vajalikke küsimusi, mis on üheks

eelduseks täiendekspertiisi vajalikkuse üle otsustamisel. Asja materjalide kohaselt ei esinenud

tsiviilasja nr 2-15-2984 menetluses TsMS §-st 304 tulenevat alust täiendava ekspertiisi

määramiseks, samuti ei olnud alust ekspertide täiendavaks küsitlemiseks. Vastuväide kohtu

tegevusele tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks