2-20-4226/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4226

Kohtuasi

X hagi OÜ TEZ Tour vastu 4291 euro 58 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, 3549 eurot 68 senti

OÜ TEZ Tour vastuapellatsioonkaebus, 1292 eurot

90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Meeli Rondel

Kostja (vastuapellant) OÜ TEZ Tour (registrikood

11468166), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Teele

Viilup ja Asko Pohla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Jätta OÜ TEZ Tour vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 30. märtsi 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis

hagi 354 euro 21 sendi ulatuses rahuldamata ning sellelt viivise välja mõistmata,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada hagi ka selles osas ja jätta menetluskulud poolte enda kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.1.1. Mõista OÜ-lt TEZ Tour X kasuks välja:

4.1.1.1. mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot;

4.1.1.2. sissenõutavaks muutunud viivis 304 eurot 77 senti;

2-20-4226

4.1.1.3. alates 23. veebruarist 2022 kuni hüvitise (1500 euro) täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.

5. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, reisija) esitas 17. märtsil 2020 Harju Maakohtule OÜ TEZ Tour (kostja,

reisikorraldaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise 4291 eurot 58 senti, hüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise 207 eurot 67 senti ning

alates 18. märtsist 2020 kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja tema abikaasa (Y) kostjaga 2018. a novembris

pakettreisilepingu, mille alusel kohustus kostja korraldama reisi kahele Tallinnast Mehhikosse

(Cancuni linna). Hageja abikaasa tasus reisi eest 8148 eurot, sh 2058 eurot lennupiletite eest ja

6060 eurot majutuse eest hotellis Paradisus Playa del Carmen La Perla. Reisi kestus oli 16

päeva.

Hageja astus 27. jaanuaril 2019 hotelli territooriumil jalutades taldriku kildude peale, sai vasaku

jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava. Hotellipidaja pakkus

hagejale ebamugavuste eest hüvitist, mis kinnitab seda, et hageja vigastas end hotelli

territooriumil. Hageja ei nõustunud pakutud hüvitisega, sest selle tingimuseks oli hotellipidaja

vastutusest vabastamine, kuid hageja ei teadnud, kas talle jääb püsiv vigastus.

Vigastuse tõttu oli hageja vasaku jala varvaste liigutamine piiratud. Järgmisel päeval

(28. jaanuaril 2019) opereeriti hageja jalga ning ta oli sunnitud manustama valuvaigisteid ja

kandma hüppeliigeselahast. Hageja viibis kolm päeva haiglas ega suutnud pärast seda

iseseisvalt liikuda. Ta kirjutati haiglast välja 29. jaanuaril 2019 ning talle määrati raviks tabletid

ja ratastooli kasutamine. 1. veebruaril 2019 pidi hageja käima ortopeedia vastuvõtus jalga

kontrollimas. Seega veetis hageja haigena üle poole oma puhkuseajast, s.o 9 päeva 16-st.

Vastavalt arsti ettekirjutusele liikus hageja lennujaamas ratastoolis ning pidi koju jõudes

kasutama karke. Hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude, kuid kostja keeldus hagejale

kahju hüvitamast.

2-20-4226

1.2. Kostja vastutab reisikorraldajana VÕS § 877 lg 2 järgi majutusteenuse pakkuja tekitatud

kahju eest. Kostja kohustuseks oli tagada majutusteenuse osutamine hotellipidaja poolt selliselt,

et hotellis on turvaline ning külastaja elu ega tervis ei satu seal ohtu. Hotelli territoorium oli

külastajatele ohtlik, sest üldkasutatavas ruumis olid killud maas (õigel ajal koristamata) ning

külastajaid ei teavitatud sellest.

1.3. Hagejal on VÕS § 877 lg 2 järgi õigus saada kasutult kulutatud puhkuseaja eest mõistlikku

hüvitist, mida kohtupraktikas arvutatakse reisi turuväärtuse järgi. Hageja ühe puhkusepäeva

väärtus oli 254 eurot 62 senti (8148:2:16) ning üheksa päeva hüvitis kokku 2291 eurot 58 senti.

Lisaks on hagejal õigus nõuda kerge kehavigastuse ja sellest tingitud ebamugavuste

hüvitamiseks mõistliku suurusega mittevaralise kahju hüvitist, mis on hageja hinnangul

2000 eurot. Hageja jalg tekitas valu ja segas und nii reisi ajal kui ka pärast seda. Kauaoodatud

ja kuluka reisi ebaõnnestumine tekitas pettumustunde. Hagejal on senini alajäsemevalu ja

muude lihaste ja kõõluste vigastus kanna- ja jalapiirkonnas, tema kolmanda varba

painutajakõõlus ei tööta ning kõnnak on muutunud. Hagejal on valus paljajalu kõndida ning

pikalt jalgel olles tekib turse labajalale ja säärele ning varvaste krambid. Hagejal on soovitatud

kasutada liikumisel keppi.

Kuna kostja keeldus hüvitist maksmast, on hagejal õigus nõuda hüvitiselt alates 10. augustist

2019 seadusjärgses määras viivist.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta vigastas jalga hotelli

territooriumil, ega seda, et ta ei saanud haiglast väljakirjutamise järel iseseisvalt liikuda,

seejuures ei ole hageja selgitanud, kuidas ta ülejäänud puhkuse veetis. Arusaamatu on hageja

väited, et kilde ei olnud õigel ajal ära koristatud.

2.2. Kostja ei ole pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning tal ei ole kohustust

hageja väidetud asjaoludel tekkinud kahju hüvitada. Kostja täitis kõiki reiskorraldaja kohustusi

nõuetekohaselt.

2.3. Kostjal ei ole VÕS § 877 lg 2² p-de 1–3 ja VÕS § 127 lg 2 järgi kohustust kahju hüvitada,

sest hageja oli ise hooletu ega pannud üldkasutatavates ruumides jalanõusid jalga. Hotelli

üldkasutatavates ruumides paljajalu käimine ei ole tavapärane. Hageja hooletusest tekkinud

riski eest ei vastuta reisikorraldaja. VÕS § 877 lg 2 kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud reisi ajal

juhtunud õnnetus, mis ei ole seotud reisikorraldaja tegevuse ega tegevusetusega.

2.4. Kostja väidetav rikkumine oleks VÕS § 103 järgi vabandatav.

Mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saanud kostja ette näha, et hotelli territooriumil kukub

taldrik maha, hageja kõnnib hotelli üldkasutatavates ruumides paljajalu ning astub killu peale.

Hotellipidaja kinnitusel juhtus hagejaga õnnestus siis, kui ta jooksis alanud vihma tõttu paljajalu

rannast hotelli ning astus killule, mis pärines prügikasti peale jäetud keraamilisest kausist, mis

oli intensiivse tuule ja vihma tõttu maha kukkunud ja purunenud. Seega oli tegemist vääramatu

jõu situatsiooniga, mis väljus kostja ja hotellipidaja mõjusfäärist. Arvestades muutunud

ilmaolusid pidi hageja olema hoolsam.

2-20-4226

Hotellipidaja kinnitusel saabus 27. jaanuaril 2019 ootamatult tugev torm, mis põhjustas

märkimisväärseid kahjustusi hotelli territooriumil.

2.5. Hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist nii VÕS § 877 lg 2 kui ka VÕS § 134 alusel,

sest VÕS § 877 lg 2 on erinorm. Lisaks peab hageja tõendama VÕS § 134 kohaldamise

eelduseks olevad asjaolud.

2.6. Kahju hüvitamine viiks hageja alusetu rikastumiseni, mis ei ole kahju hüvitamise eesmärk

VÕS § 127 lg 1 järgi.

Hageja jättis kohtule avaldamata, et ta on sõlminud ka reisikindlustuslepingu. Ei ole teada,

millises ulatuses on kindlustusandja hagejale kahju hüvitanud.

Hageja reisi 9 päeva ei olnud kasutud, sest hageja sai jätkuvalt kasutada hotellituba koos

teenustega ning viibida rannas.

2.7. Hageja nõuab põhjendamatult suurt kahjuhüvitist.

VÕS § 877 lg 2 alusel saab välja mõista mõistliku hüvitise, mitte 100% reispäeva väärtusest.

Seejuures saab arvestada üksnes haiglas veedetud päevi, s.o ühte täispäeva, sest hageja kirjutati

haiglasse sisse 27. jaanuari 2019. a hilisõhtul ja haiglast välja 29. jaanuari 2019. a

varahommikul.

VÕS § 134 lg 2 alusel on kerge kehavigastuse puhul olnud kohtupraktikas hüvitise suurus 100–

1500 eurot. Hageja viitab kriminaalasjades väljamõistetud hüvitiste suurusele, mis ei ole

asjakohane. Mh tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada hageja enda hooletust.

2.8. Kuna hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, siis ei saa hageja nõuda ka viivist.

Igal juhul oleks viivise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja on olnud ise

hooletu ja sellisel juhul oleks äärmiselt ebaõiglane kohustada kostjat tasuma ka viivist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 30. märtsi 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1145 eurot 79 senti, hüvitiselt sissenõutavaks

muutunud viivise 149 eurot 93 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus 70% ulatuses

hageja ja 30% ulatuses kostja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja tema abikaasa sõlmisid 2018. a novembris pakettreisilepingu, millega kostja

kohustus korraldama 20. jaanuarist kuni 4. veebruarini 2019 (kestusega 16 päeva) reisi

kahele Tallinnast Mehhikosse, majutusega hotellis Paradisus Playa del Carmen La

Perla;

-

hageja abikaasa tasus reisi eest 8148 eurot, sh 2058 eurot lennupiletite ja 6060 eurot

majutuse eest;

-

27. jaanuaril 2019 muutusid järsul ilmastikutingimused ning hageja vigastas hotelli

territooriumil vasakut jalga põrandal olnud keraamilise killuga ning sai lõikehaava

sisselõigetega teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse;

2-20-4226

-

hageja võeti 27. jaanuaril 2019 kell 22.15 haiglasse, teda opereeriti 28. jaanuaril 2019

ning ta kirjutati haiglast välja 29. jaanuaril 2019 kell 9.55

-

hageja viibis operatsiooni tõttu haiglas kolm päeva.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus saada mittevaralise kahju

hüvitamiseks VÕS § 877 lg 2 alusel mõistlikku hüvitist, s.o 1145 eurot 79 senti ning kostja

peab tasuma sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist alates 10. augustist 2019

kuni põhivõla tasumiseni.

Pakettreisileping on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning mittevaralise kahju

hüvitamise nõue tekib VÕS § 877 lg 2 teise lause alusel ainult juhul, kui kohustuse rikkumine

on niivõrd oluline, et selle tõttu kulutab reisija puhkuseaja kasutult. Pakettreisilepingu puhul

vastutab reisikorraldaja kõikide pakettreisi osaks olevate teenuste kokkulepitud viisil osutamise

eest. Seega kannab kostja vastutust ka tegeliku teenuse osutaja tegevuse eest, sh majutusteenuse

pakkuja eest hageja ees. Kostja vastutab VÕS § 877 lg 1 alusel lepingust tulenevate teenuste

kokkulepitud viisil osutamise eest.

Kuigi ootamatut tuule- ja vihmahoogu ei saanud hotellipidaja mõjutada, oleks hotellipidaja

pidanud üles näitama hoolsust ja kergesti purunevad asjad ära koristama. Prügikastile asetatud

kausi purunemine ei ole käsitatav vääramatu jõu situatsioonina, mis väljus hotellipidaja

mõjusfäärist.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille

esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Praegusel juhul esinevad alused

mittevaralise kahju nõudmiseks kasutult kulutatud puhkuseaja eest. Hageja vigastas oma jalga

puhkuse kaheksandal päeval ja jalga opereeriti. Hageja selgituste kohaselt oli ta jalg lahases, ta

ei suutnud iseseisvalt liikuda ning ülejäänud puhkuse liikus ratastoolis. Hageja esindaja selgitas

kohtuistungil, et hageja sõitis ringi, kuna koht oli ilus ja ta ei hakanud koju sõitma. Ta sai mingil

määral abikaasa abil ringi liikuda, kuid ta ei saanud veeta puhkust tavapäraselt. Hageja oli oma

tegevustes oluliselt piiratud ja sõltus oma abikaasast. Jalg tegi valu ja ta ei saanud oma puhkust

nautida selliselt, nagu ta oleks tavaolekus oma puhkust nautinud. Seega oli jalavigastuse tõttu

hageja puhkus häiritud ja osa puhkust kasutu. Samas ei olnud pärast vigastust hageja puhkus

täiesti kasutu, sest hageja sai abikaasa abil ringi liikuda ning kasutada majutust ja toitlustust.

Seetõttu ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja 100% puhkusepäeva väärtusest. Kuna hageja

viibis haiglas kokku 1,5 päeva, tuleb selle aja eest mõista kostjalt hageja kasuks välja

100% puhkusepäeva väärtusest (254 eurot 62 senti × 1,5 päeva) ning ülejäänud kuue päeva eest

50% puhkusepäeva reisiväärtusest (127 eurot 31 senti × 6 päeva)

Kostja ei ole tõendanud VÕS § 877 lg 2² sätestatud asjaolude esinemist.

3.3. Hagejal ei ole õigus nõuda lisaks kasutult veedetud puhkusepäevadele mittevaralise kahju

hüvitamist VÕS § 134 alusel, sest VÕS § 877 lg 2 on erisäte, mille järgi saab reisija lisaks

varalisele kahjule nõuda mittevaralise kahjuna üksnes puhkuse ärajäämise eest mõistlikku

hüvitist.

3.4. Menetluskulud tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 alusel 70% ulatuses hageja ja 30% ulatuses kostja kanda.

2-20-4226

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud koos viivise maksmise kohustusega kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 887 lg-t 2, kui asus

seisukohale, et hageja ei saa lisaks kasutult kulutatud puhkuseajale nõuda kostjalt

kehavigastusega põhjustatud muu mittevaralise kahju hüvitamist.

Maakohus vähendas õigusliku aluseta kasutult kulutatud puhkuseaja hüvitist, kuigi

tervisekahjustuse tõttu oli hageja elukvaliteet ja meeleolu oluliselt langenud ja ebameeldivuste

tõttu ei saanud ta reisi nautida.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

Vastuapellatsioonkaebus

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus hagi rahuldades põhjendamatult

arvestamata kostja väited VÕS § 877 lg 2² p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolude esinemise ja

VÕS § 877 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi kohta ega põhjendanud, miks ta

nendega ei arvesta. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja esile toodud ja

tõendatud asjaolud ning hageja enda rolli kahju tekkimisel. Õnnetust ei tinginud hotellipidaja

ega kostja väidetav hooletus.

Maakohus jättis vääralt kohaldamata VÕS § 103. Isegi kui kostja oleks oma kohustusi rikkunud,

oleks rikkumine olnud vabandatav, sest esines vääramatu jõu olukord (kauss kukkus maha

ootamatu tormi tõttu).

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus

saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses. Kostja

vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon selle alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta

ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning kostja osas,

2-20-4226

millega maakohus hagi rahuldas. Seega on pooled vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning

ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 2018. a novembris pakettreisilepingu, mille alusel

kohustus kostja korraldama hagejale ja tema abikaasale Eestist Mehhikosse reisijateveo ning

Mehhikos 16 päeva jooksul majutuste. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

reisikorraldajana kohustatud hüvitama hagejale kui reisijale kostja korraldatud reisi toimumise

ajal, s.o 27. jaanuaril 2019 majutusasutuse territooriumil saadud jalavigastuse tõttu tekkinud

mittevaralise kahju. Samuti vaidlevad pooled väidetava mittevaralise kahju suuruse üle.

10. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja vastutab

hotellipidaja rikkumisega põhjustatud kahju eest.

10.1. Kolleegium selgitab, et pakettreisilepingu regulatsiooniga on Eesti õigusesse üle võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. a direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb

pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ)

nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse

kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (pakettreisidirektiiv). Direktiivi artiklite 1 ja 4 ning

preambuli p 51 järgi on direktiivi eesmärk aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele

ning kõrge ja võimalikult ühtse tasemega tarbijakaitse saavutamisele. Sellest tulenevalt ei ole

liikmesriikidele jäetud olulist kaalumisruumi direktiivi ülevõtmisel ning pakettreisilepingut

puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus Euroopa Liidu õigusega ning Euroopa Kohtu

praktikaga.

10.2. Eestis on pakettreisileping reguleeritud VÕS §-des 866–882. Pakettreisilepingu määratlus

tuleneb VÕS § 866 lg-st 1, mille kohaselt kohustub ettevõtja (reisikorraldaja)

pakettreisilepinguga teise lepingupoole ees korraldama ühele või mitmele isikule (reisija)

pakettreisi, teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu). Seejuures on pakettreisiks

turismiseaduse (TurS) § 7 lg 1 järgi üldjuhul vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks

reisiks, kui reisiteenuste kogumi on pannud kokku üks reisikorraldaja. Seega, kuna

reisikorraldaja pakub reisijale sama lepingu alusel vähemalt kahte erinevat teenust (üldjuhul

vähemalt reisijateveo- ja majutusteenust), kasutab reisikorraldaja oma kohustuste täitmiseks,

s.o vastavate teenuste osutamiseks üldjuhul teisi isikuid.

10.3. Eeltoodu aga ei tähenda seda, et reisikorraldaja ei vastuta reisijale teenuste nõuetekohase

osutamise eest.

Pakettreisidirektiivi preambuli p 22 järgi on pakettreisi peamine tunnus see, et üks ettevõtja

vastutab korraldajana pakettreisi kui terviku teenuste nõuetekohase osutamise eest. Sellest

tulenevalt peavad liikmesriigid direktiivi artikkel 13 lg 1 järgi tagama, et reisikorraldaja

vastutab pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas

selliseid teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad. Reisikorraldaja

vastutust teiste isikute, sh majutusteenuse osutaja rikkumise eest on kinnitanud ka Euroopa

Kohus (vt Euroopa Kohtu 18. märtsi 2021. a otsus kohtuasjas C-578/19 varem kehtinud

pakettreisidirektiivi sarnase sätte (artikkel 5 lg 1) kohta).

Eesti on võtnud direktiivi artikkel 13 lg 1 üle VÕS § 877 lg-ga 1, mille järgi vastutab

reisikorraldaja lepingu täitmise eest reisija ees sõltumata sellest, kas reisikorraldaja lepingulised

kohustused peab reisija ees täitma reisikorraldaja ise või keegi teine. See, et isik vastutab tema

kohustusi täitva isiku tegevuse eest, tuleneb ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132

lg-st 2, mille kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest,

2-20-4226

kui ta kasutab teist isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad

asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Ülaltoodut arvestades kehtib pakettreisilepingu

puhul seega õiguslik fiktsioon, mille järgi loetakse tegeliku teenuse osutaja tegu või tegevusetus

reisikorraldaja kohustuste täitmisel reisikorraldaja tegevuseks, ning lisaks teenuse tegelikule

osutajale vastutab rikkumise eest ka reisikorraldaja. Sellest tulenevalt ei ole õige kostja

arusaam, et ta ei vastuta majutusteenuse osutamisel hotellipidaja põhjustatud kahju eest. Kuna

kostja pakkus reisikorraldajana hagejale mh majutusteenust, siis vastutab kostja majutusteenuse

osutamisel hotellipidaja rikkumiste eest.

11. Maakohus asus vaidlust lahendades õigesti seisukohale, et kostja vastutab hagejale

põhjustatud mittevaralise kahju eest, kuid maakohus tõlgendas vääralt VÕS § 877 lg 2 II lauset

ja leidis seetõttu ekslikult, et hagejal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes

kasutult kulutatud puhkuseaja eest.

11.1. Olukorras, kus majutusteenuse osutaja rikub reisikorraldaja kohustusi, on reisijal õigus

lisaks majutusteenuse osutajale nõuda ka reiskorraldajalt sellega põhjustatud kahju hüvitamist.

Pakettreisilepingu rikkumise korral peab reisija sellest VÕS § 875 lg 1 järgi viivitamata

reisikorraldajale teatama ning reisikorraldaja peab VÕS § 875 lg 1¹ I lause järgi võtma

rikkumise kõrvaldamiseks üldjuhul oma kulul tarvitusele mõistlikud abinõud. Kui abinõude

tarvitusele võtmine on võimatu või sellega kaasnevad ebaproportsionaalsed kulud, on reisijal

õigus nõuda reisikorraldajalt kahju hüvitamist või alandada reisitasu. Seejuures ei välista ega

piira VÕS § 877 lg 2 I lause järgi reisija õigust nõuda talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist ja alandada reisitasu see, kui reisikorraldaja on võtnud omal kulul tarvitusele

mõistlikud abinõud või reisija on lepingu üles öelnud.

Pakettreisilepingu rikkumise korral on reisijal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1

alusel kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, seejuures võib hüvitatav kahju olla

VÕS § 128 lg 1 järgi nii varaline kui ka mittevaraline. Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128

lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kuigi üldjuhul ei hüvitata lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral mittevaralist kahju,

võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist juhul,

kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või

kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine

võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1). Arvestades seda, et VÕS § 877 lg 2 II

lause järgi võib reisija muu hulgas nõuda mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlikku hüvitist

kasutult kulutatud puhkuseaja eest, on puhkamiseks mõeldud pakettreisileping suunatud

mittevaralise huvi järgimisele ning reisikorraldaja vastutab pakettreisilepingu rikkumise puhul

mh sellise mittevaralise kahju eest, mis seondub reisikorraldaja kohustuste täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmise tõttu reisija puhkuse ära jäämise või rikkumisega.

Seejuures ei piirdu reisikorraldaja vastutus kolleegiumi hinnangul üksnes kasutult kulutatud

puhkuseajaga, nagu leidis ekslikult maakohus. Kuna pakettreisileping on suunatud laiemalt

mittevaralise huvi järgimisele, sh reisiteenuste osutamise käigus reisija ohutuse, heaolu, tervise

ja kehalise terviklikkuse kaitsele, vastutab reisikorraldaja igasuguse mittevaralise kahju eest,

mida põhjustab reisikorraldaja kohustuste rikkumine. VÕS § 877 lg 2 II lause kitsendav

tõlgendamine, mille kohaselt vastutaks reisikorraldaja üksnes reisi ära jäämise või rikkumise

eest, ei oleks kooskõlas pakettreisidirektiiviga. Kuigi pakettreisidirektiivi preambuli p 34 järgi

peaks hüvitis katma ka mittevaralist kahju, nagu reisi või puhkuse nauditavuse vähenemine

märkimisväärsete probleemide tõttu asjaomaste reisiteenuste osutamisel, on reisijal direktiivi

2-20-4226

artikkel 14 lg 2 järgi õigus saada korraldajalt asjakohast hüvitist igasuguse kahju eest, mida

reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu. Seejuures peetakse pakettreisidirektiivi artikli 3

p 13 järgi mittevastavuseks pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmist või

mittenõuetekohast täitmist.

Eeltoodut arvestades leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et reisikorraldaja vastutab

majutusteenuse osutaja kohustuste rikkumisega reisijale põhjustatud kehavigastuse või

tervisekahjustusega kaasnenud mittevaralise kahju eest ning peab hüvitama reisijale nii selle

tõttu kasutult kulutatud puhkuseaja kui ka muu mittevaralise kahju, sh füüsilise ja hingelise

valu.

12. Maakohus järeldas kolleegiumi hinnangul õigesti, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud

ning kostja rikkumine ei ole vabandatav, kuid maakohus tegi seda osaliselt ekslikel ja

puudulikel põhjendustel.

12.1. Ringkonnakohus selgitab, et pakettreisilepingu rikkumise korral võib reisija nõuda

mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised tingimused:

-

reisikorraldaja või isik, keda reisikorraldaja kasutab oma kohustuste täitmisel, on

rikkunud lepingust tulenevat kohustust (VÕS § 100 ja § 875 lg 1¹);

-

kohustus on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kohustuse eesmärk on kaitsta

reisijat mittevaralise kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2, § 134 lg 1, § 877 lg 2 II);

-

lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai reisikorraldaja aru või pidi

aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju (VÕS § 127

lg-d 2 ja 3, § 134 lg 1 ja § 877 lg 2 II);

-

reisijale on tekkinud või tekib mittevaraline kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128, § 134);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

-

kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1 ja § 877 lg 2²).

12.2. Praegusel juhul heitis hageja kostjale ette seda, et kostja jättis täitmata kohustuse tagada

hagejale ohutu majutusteenus.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

pakettreisilepingu

sisuks

on

erinevate

reisiteenuste,

sh majutusteenuse osutamine raha eest. Selline teenus peab olema reisijale ohutu.

Majutusteenuse osutaja peab majutusteenust osutades TurS § 19 lg 1 järgi tagama, et

majutusasutuse hooned, ruumid, sisustus ja maa-ala ei kujuta külastajate elule ja tervisele ohtu,

st pakettreisilepingust, mis hõlmab majutusteenust, tuleneb ühtlasi reisikorraldaja kohustus

kaitsta reisija elu ja tervist. Kui majutusteenuse osutaja ei taga külastajatele ohutuid tingimusi,

rikub ta lepingust tulenevat kaitsekohustust ning vastutab sellega põhjustatud kahju eest (vt ka

Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p-d 17–19).

Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hotelli territooriumil olid maas keraamilise kausi

killud, st hotelli territoorium ei olnud liikumiseks ohutu. Sõltumata sellest, kas külastajad

liikusid paljajalu või jalanõudes, võinuks kildude peale astumine või nende peale kukkumine

külastajaid vigastada. Maakohus leidis õigesti, et hotellipidaja oleks pidanud külastajate

ohutuse tagamiseks kergesti purunevad nõud ära koristama, kuid ei teinud seda. Seejuures ei

ole tähtis, kui kaua olid nõud koristamata või killud maas. Kuna hotellipidajal oli kohustus

tagada turvaline ja ohutu keskkond, oli tal kohustus nõud või vähemalt purunemise järel killud

viivitamata ära koristada või hoiatada külastajaid kildude eest. Seda aga hotellipidaja ei teinud,

mistõttu jättis hotellipidaja külastajate ohutuse tagamata ja rikkus sellega reisikorraldaja eest

majutusteenust osutades oma kohustust VÕS § 100 ja § 875 lg 1¹ tähenduses.

2-20-4226

12.3. Hotelli külastajatele ohutute tingimuste tagamise kohustuse eesmärgiks on kolleegiumi

hinnangul kaitsta külastajaid mh kehavigastuste ja tervisekahjustuste eest, mis toovad endaga

kaasa valu ja kannatusi, ning reisikorraldaja peab majutusteenust sisaldavat pakettreisilepingut

sõlmides aru saama, et kui majutusteenus ei ole reisija elule või tervisele ohutu, võib reisijal

tekkida mittevaraline kahju.

Praegusel juhul oli hotellipidaja kohustatud purunenud keraamilise kausi killud viivitamata ära

koristama, et külastajad ei vigastaks end. Seega oli kohustuse kaitse-eesmärgiks VÕS § 127

lg 2 tähenduses külastajate elu ja tervise hoidmine ning kostjale pidi olema VÕS § 127 lg 3

tähenduses ettenähtav, et sellise kohustuse rikkumisega võib kaasneda mittevaraline kahju,

s.o kehavigastusest või tervisekahjustusest tingitud valu ning puhkuse luhtumine.

12.4. Kehavigastuse põhjustamisega kaasneb reisijale mittevaraline kahju, mis tuleb VÕS § 134

lg 2 järgi hüvitada. Riigikohus on leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb

hagejal üldjuhul tõendada mh kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju

hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Praegusel juhul ei vaide pooled selle üle, et hageja sai hotelli territooriumil maas olnud killule

astudes vasaku jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava, s.o kerge

kehavigastuse. Seega on tõendatud asjaolu, mis toob endaga kaasa mittevaralise kahju.

12.5. Külastajatele ohutute tingimuste tagamata jätmise ja hagejale mittevaralise kahju

tekkimise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Kuna hotellipidaja ei viinud

kergesti purunevat kaussi ära ega koristanud viivitamatult selle purunemise järel kilde (ega

hoiatanud külastajaid ohu eest), astus hageja hotelli territooriumil kildude peale ja sai vasaku

jala talda lõikehaava, mille tõttu kannatas hageja valu ning tema puhkus oli vähemalt osaliselt

rikutud.

12.6. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada,

et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 tähenduses.

12.6.1. Selgituseks kostja vastuväidetele märgib kolleegium esmalt, et reisikorraldaja vastutus

on olemuselt garantiivastutus, st reisikorraldaja vastutab reisija ees oma kohustuste rikkumise

eest sõltumata süüst. Iseenesest võib reisikorraldaja vastutus olla VÕS § 103 lg 1 järgi

vabandatav, seejuures eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav, kuid pakettreisilepingu puhul

ei kohaldu VÕS § 103 lg-d 2 ja 3, sest VÕS § 877 lg-s 2² on pakettreisidirektiivi sätteid

arvestades sätestatud kitsendatult ja ammendavalt alused, millal reisikorraldaja vabaneb

vastutusest.

VÕS § 877 lg 2² ja pakettreisidirektiivi artikkel 14 lg 3 järgi ei ole reisijal õigust saada

kahjuhüvitist, kui reisikorraldaja tõendab, et mittevastavus (s.o pakettreisis sisalduvate teenuste

osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine direktiivi artikkel 3 p 13 tähenduses)

tuleneb: 1) reisijast või 2) kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva

reisiteenuse osutamisega, ning see on ettenägematu või vältimatu või 3) vältimatutest ja

erakorralistest asjaoludest. Seejuures peetakse pakettreisidirektiivi artikkel 3 p 12 järgi

vältimatuteks ja erakorralisteks asjaoludeks olukorda, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli

all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral.

2-20-4226

Kuigi kehtiva pakettreisidirektiivi artikkel 14 lg 3 alusel ei ole Euroopa Kohus reisikorraldaja

vastutusest vabanemist selgitanud, on Euroopa Kohus ülal viidatud otsuses nõukogu direktiivi

90/314/EMÜ sarnase sisuga artikkel 5 lg-t 2 tõlgendades leidnud, et vastutusest vabanemise

aluseid tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse direktiivi eesmärki. Kuna

säte teeb erandi üldreeglist, tuleb sätet tõlgendada kitsalt. Seejuures leidis Euroopa Kohus selles

kohtuasjas, et kohustuse täitmise eest vastutava teenuse osutaja töötaja teod ja tegevusetus

lepinguliste kohustuste täitmisel on teenuse osutaja kui tööandja kontrolli all ega vabasta

reisikorraldajat p 3 alusel vastutusest.

Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et reisikorraldaja vabaneb vastutusest üksnes juhul, kui

ta on jätnud oma vastutuse aluseks oleva kohustuse nõuetekohaselt täitma reisija enda käitumise

tõttu või kolmanda isiku käitumise tõttu, mida teenuse osutaja ei saanud ette näha ega ära hoida,

või muu asjaolu tõttu, mis ei olnud teenuse osutaja kontrolli all ja mida ta ei saanud kõiki

mõistlikke meetmeid rakendades ära hoida.

12.6.2. Eeltoodut arvestades vabaneks kostja vastutusest, kui ta toob esile ja tõendab

VÕS § 877 lg-s 2² nimetatud asjaolud.

Praegusel juhul tõi kostja esile järgmised asjaolud: 1) hagejaga juhtus õnnetus ajal, mil ta

jooksis järsku alanud troopilise tormi tõttu paljajalu rannast hotelli, ning 2) kild, millele hageja

astus, pärines väikesest keraamilisest kausist, mis oli asetatud kolmanda isiku poolt prügikasti

peale, kuid mis intensiivse tuule ja vihma tõttu sealt maha kukkus ja purunes.

Kolleegiumi hinnangul ei saa neist asjaoludest järeldada, et kostja ei vastuta hagejale tekkinud

kahju eest VÕS § 877 lg 2² alusel, sest tegemist ei olnud ettenägematute, vältimatute ega

erakoraliste asjaoludega. Ringkonnakohus selgitab, et hageja sai lõikehaava seetõttu, et

hotellipidaja jättis killud koristamata ega hoiatanud külastajaid ohtlike kildude eest, ning selline

rikkumine ei olnud tingitud hagejast, st tähtsust ei ole sellel, kas hageja liikus paljajalu või oleks

kandnud jalanõusid. Rannaäärse hotelli puhul peab hotellipidaja arvestama sellega, et

külastajad võivad liikuda ka paljajalu, eriti ilmastikuolude järsu muutumise korral

siseruumidesse kiirustades. Ka juhul, kui hotelli külastaja jättis kausi prügikasti peale, mis

ootamatult muutunud ilmastikuolude (tugeva tuule) tõttu maha kukkus ja purunes, võis

hotellipidaja ette näha, et külastajad jätavad oma nõusid õue, mis võivad tuule tõustes puruneda,

ning nõude purunemine oli välditav sellega, et hotelli teenindajad koristavad nõud viivitamatult

ära. Asjaolu, et õnnetuse juhtumise päeval muutus ilm ootamatult ja tõusis tugev tuul, ei anna

alust järeldada, et tegemist oli erakorralise asjaoluga, mille tagajärgi ei oleks hotellipidaja

saanud vältida mõistlike meetmete võtmise korral. Kolleegiumi hinnangul on üldtuntud asjaolu,

et Mehhiko rannikul esineb sageli tugevat tuult ja tormi ning hotellipidajad peavad olema

sellisteks ootamatuteks olukordadeks valmis ning tagama külastajate ohutuse ka ootamatult

tõusva tuule korral. Seega on hotelli territooriumil ohutuse tagamine oma töötajate abiga

hotellipidaja kontrolli all ka siis, kui ilmastikutingimused muutuvad.

13. Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale

mittevaralise kahju.

13.1. Kui menetluses on tuvastatud mittevaralise kahju tekitamine, otsustab kohus kahju

suuruse VÕS § 127 lg 6 I lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades. Seega on hüvitise suurus kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire (vt Riigikohtu

15. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19).

2-20-4226

Isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta

VÕS § 134 lg 2 järgi mõistlik rahasumma. Seejuures arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise

määramisel VÕS § 134 lg 5 järgi rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Riigikohus on selgitanud, et kehavigastuse või tervisekahjustusega põhjustatud mittevaralise

kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse

raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu, st mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates tuleb isikukahju tekkimisel

mh arvestada selle tagajärgi kannatanule (tema eeldatavat „valu suurust“), samuti hageja

võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju

tekkimises või suurenemises (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-

08, p 14, 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14 ja 15. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19).

Kolleegiumi hinnangul saab kehavigastusest tingitud muuks negatiivseks tagajärjeks pidada mh

ka puhkuseaja kasutut kulutamist VÕS § 877 lg 2 II lause tähenduses ning seda tuleb

mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada. Seejuures saab kohus puhkuseaja väärtust hinnates

arvestada reisi maksumust, kuna reisipäeva hind võib näidata seda, kui palju oli puhkus reisijale

väärt.

13.2. Praegusel juhul leidis hageja, et tal on õigus saada kasutult kulutatud 9 puhkusepäeva eest

hüvitist 2291 eurot 58 senti ning kehavigastuse põhjustamise eest 2000 eurot.

Hageja selgitas, et jalavigastuse tõttu oli tema puhkusest 9 päeva rikutud, sest ta viibis puhkuse

ajal haiglas, kus jalga opereeriti, ning pärast seda oli tal iseseisev liikumine piiratud (ta pidi

kasutama ratastooli ja hiljem karke). Jalg tekitas hagejale valu ja segas und nii reisi ajal kui ka

pärast seda, sh hageja kolmanda varba painutajakõõlus ei töötanud, pikalt jalgel olles tekkisid

turse ja krambid ning hageja kõnnak oli muutunud. Kostja tõi seevastu esile, et hageja oleks

hoolsust üles näidates saanud vigastust vältida, st hageja oli ise hooletu, kui ei pannud

üldkasutatavates ruumides jalanõusid jalga. Samuti ei veetnud hageja oma puhkust pärast

vigastuse saamist täielikult kasutult.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai hotelli territooriumil paljajalu liikudes killule astudes

vasaku jala talda teise ja kolmanda varba painutajakõõlustesse lõikehaava, mis on käsitatav

kerge kehavigastusena ja mis põhjustab füüsilist valu. Seejuures saanuks hageja jalanõusid

kandes vigastuse ohtu vähendada. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vigastus tekkis seetõttu,

et hotelli territooriumil oli ilmselt külastaja poolt õue jäetud keraamiline kauss ootamatult

tõusnud tuule tõttu maha kukkunud ja kildudeks purunenud. Sellele, et ilmastikuolud muutusid

õnnetuse päeval, ei ole hageja vastu vaielnud ning kostja on esitanud selle kinnituseks nii

hotellipidaja kirja kui ka fotod (tl 62–66). Neid asjaolusid arvestades oli tegemist halbade

asjaolude kokkusattumusega ning hotellipidaja rikkumist saab pidada pigem kergeks ning selle

ulatust väheseks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nii kostja kui ka hotellipidaja pakkusid

hagejale õnnetuse järel abi, sh pakkus hotellipidaja hagejale hüvitist, millest hageja keeldus.

Seega näitas hotellipidaja hageja vastu üles heatahtlikkust. Samas tuleb arvestada, et hageja

puhkus oli haiglas viibimise tõttu ca 1,5 ööpäeva täielikult rikutud ning pärast seda

jalavigastuse tõttu häiritud (hageja vajas kõrvalist abi), kuid hageja otsustas puhkust jätkata.

Seejuures ei ole hageja esile toonud, et jalavigastuse tõttu oleks tal jäänud puhkuse ajal midagi

tegemata, mida ta algselt teha plaanis. Sellest järeldab kolleegium, et hageja soovis hotellis

puhata ning veeta hotelli territooriumil ja rannas aega. Hageja ei ole esile toonud, et see eesmärk

2-20-4226

oleks tal jäänud täielikult täitmata. Küll aga mõjustas jalavigastus ning sellest tingitud valu ja

raskendatud liikumine osaliselt hageja puhkuse kvaliteeti. Samuti on hageja tõendanud, et

jalavigastusel on olnud pikemaajalised tagajärjed. Veel 2019. a märtsis on hageja vasak labajalg

olnud turses ja valulik, III varba painutajakõõlus ei paindunud (ilmselt rebend) ning hagejale

soovitati valu ravi ning tugiabivahendi kasutamist liikumisel (tl 14–14 pöördel) ning 2021. a

jaanuaris on täheldatud varvaste tundlikkuse häireid (tl 78).

13.3. Arvestades eeltoodud asjaolusid, sh kostja rikkumise ja hageja vigastuse raskusastet ja

ulatust, aga ka hageja enda osalust kehavigastuse tekkimisel ning hotellipidaja ja kostja

käitumist pärast õnnetust, asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal ei ole õigus saada

tema nõutud suurusega mittevaralise kahju hüvitamist.

Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hagejal on õigus saada 1,5 päeva eest

kasutult kulutatud puhkuse tõttu mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt reisipäeva väärtusele

(254 eurot 62 senti × 1,5 päeva = 368 eurot 43 senti). Kolleegium märgib, et hageja ei saanud

haiglas viibimise tõttu puhkust kasutada, mistõttu kaotas ta täielikult 1,5 päeva puhkuse.

Ülejäänud reisipäevadel, s.o kuue päeva jooksul oli küll hageja puhkus jalavigastuse tõttu

mõnevõrra häiritud ja osaliselt rikutud, kuid kõiki asjaolusid kogumise arvestades ei saanud

kolleegiumi hinnangul hageja jalavigastus rikkuda sedavõrd oluliselt hageja puhkust, et seda

võiks pidada pooles ulatuses kasutuks, nagu leidis ekslikult maakohus. Seejuures jättis

maakohus ülejäänud kuue puhkusepäeva puhul arvestamata nii hageja kehavigastuse

raskusastme ja ulatuse kui ka hotellipidaja rikkumise raskusastme ning käitumise õnnetuse

järel, aga ka hageja enda osaluse kahju tekkimisel. Kuna hageja sai jalavigastusest hoolimata

puhkust veeta, ei läinud tema puhkus raisku, kuid see oli asjaolusid arvestades ringkonnakohtu

hinnangul jalavigastuse tõttu 25% ulatuses rikutud. Sellest tulenevalt on hagejal õigus saada

ülejäänud päevade eest mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt reisipäeva väärtusele 381 eurot

93 senti (254 eurot 62 senti / 4 × 6 päeva = 381 eurot 93 senti).

Lisaks jättis maakohus hagejale ekslikult hüvitamata kehavigastusest tulenevad muud

kannatused. Arvestades seda, et hageja sai kehavigastuse ja kannatas selle tõttu füüsilist valu,

aga ka seda, et hageja elukvaliteet oli ka pärast reisi häiritud, on hagejal õigus saada

mittevaralise kahju hüvitamist ka nende kannatuste eest, kuid mitte hageja soovitud ulatuses.

Kolleegiumi hinnangul on kõiki ülaltoodud asjaolusid arvestades hagejale kerge

kehavigastusega põhjustatud füüsilise valu ja sellest tulenevate kannatuste eest, arvestades mh

kehavigastusest tingitud tagajärgede püsimist ka pärast reisi, mõistlik tasuda keskmise

suurusega hüvitis. Hüvitise suurust määrates arvestab ringkonnakohus seda, et kerge

kehavigastuse puhul on Eesti kohtupraktikas jäänud mittevaralise kahju hüvitised tsiviilasjades

vahemikku 100–1500 eurot (vt Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–

2019. Kohtupraktika analüüs. Riigikohus. 2020). Seega saab keskmise suurusega hüvitiseks

pidada u 750 euro suurust hüvitist.

13.4. Ülaltoodud põhjendustel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju

hüvitis 1500 eurot (368+382+750).

14. Kahjuhüvitise nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka hageja

viivisenõue.

Kolleegium märgib, et VÕS § 877 lg 2 II lause järgi peab reisikorraldaja maksma reisijale

kahjuhüvitise välja viivitamata. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

2-20-4226

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 I lause järgi viivist. Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis

loetakse VÕS § 113 lg 1 II lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas. TsMS § 367 järgi võib hageja lisaks

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Praegusel juhul palus hageja mõista kostjalt alates 10. augustist 2019 kuni kohustuse täitmiseni

välja seaduses sätestatud määras viivise. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on 1500 euro

suuruselt kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis viivisekalkulaatori

andmetel 304 eurot 77 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb kostjat

kohustada tasuma seadusjärgses määras viivist ka alates 23. veebruarist 2022 kuni hüvitise

täieliku tasumiseni.

15. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

hagi maakohtust suuremas ulatuses, tuleks poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele hageja ja kostja

kanda maakohust erinevas proportsioonis. Samas ei ole maakohus menetluskulusid jaotades

arvestanud seda, et praegusel juhul nõuab hageja mittevaralise kahju hüvitamist ning hagejal

on õigus seda nõuda, kuid kohtu kaalutlusi arvestades on hageja soovinud mittevaralise kahju

hüvitamist suuremas ulatuses kui kohus õiglaseks peab. Seda arvestades ei jaota kolleegium

menetluskulusid poolte vahel vastavavalt hagi rahuldamise ulatusele, vaid jätab menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik