2-20-13562/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13562

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu kinnisasja ebaseaduslikust

valdusest vabastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.09.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik ning

kaebuse hind

Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

X

(isikukood

XXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Hendrik Mühls

Kostja

Y

(isikukood

XXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 24.09.2021 otsuse sõnastust ja sellega määratud

otsuse täitmise korda (resolutsiooni punktid 3 ja 4) järgnevalt:

1.1. Mõista Y valdusest välja kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX, asukohaga

XXX) ja selle asuv hoone nr 9-1 X otsesesse valdusesse ning kohustada Y

nimetatud kinnisasi ja hoone viivitamatult vabastama.

1.2. Kui Y keeldub kohtuotsuse resolutsiooni eelmise punkti vabatahtlikust

täitmisest, tõsta Y kinnisasjalt ja sellel asuvast hoonest nr 9-1 koos talle

kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

3. Jätta kostja taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ja esitatud tõendid

lugeda Y-le tagastatuks.

4. Jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ja määrata need rahaliselt

kindlaks vastavalt tervikresolutsiooni punktis 6.5 märgitule.

6. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine.

6.1. Rahuldada

X

hagi

Y

vastu

kinnisasja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks.

6.2. Mõista Y valdusest välja kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX, asukohaga

XXX) ja selle asuv hoone nr 9-1 X otsesesse valdusesse ning kohustada Y

nimetatud kinnisasi ja hoone viivitamatult vabastama.

6.3. Kui Y keeldub kohtuotsuse resolutsiooni eelmise punkti vabatahtlikust

täitmisest, tõsta Y kinnisasjalt ja sellel asuvast hoonest nr 9-1 koos talle

kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

6.4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

6.5.Mõista Y-lt välja X kasuks maakohtu menetluskulude katteks 2160 eurot ja

ringkonnakohtu kulude katteks 630 eurot. Hüvitatavatelt menetluskuludelt

tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 17.09.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus:

− mõista kostja ebaseaduslikust valdusest välja ½ mõtteline osa kinnisasjast asukohaga

XXX (kinnistu) ja sellel asuv hoone numbriga 9-1 hageja kasuks ning kohustada kostjat

nimetatud kinnisasi viivitamatult vabastama;

− määrata kohtuotsuse täitmise viisina õigus hagejale, kohtutäiturile ja kohtutäituriga

koos olevatele isikutele (sh kohtutäituri abile ja sissenõudjale) siseneda kinnistul

asuvatesse ning kostja poolt vallatavatesse ruumidesse (maja nr 9-1) ilma kostja

nõusolekuta eesmärgiga viia seal läbi täitetoiminguid, sh võtta kinnistu ebaseaduslik

valdus kostjalt üle ning kohustada kostjat nimetatud kinnistu vabastama;

− jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale ½ suurune mõtteline osa kinnisasjast. Vastavalt

kaasomanike vahelisele kasutuskorrale oli hageja ainukasutuses kinnistul olev maja nr 1.

Eelnevalt kuulus kinnisasi selles osas kostjale (hageja endine elukaaslane ja hageja lapse isa).

Hageja omandas kinnisasja osa kostjalt 07.06.2010 pangalaenuga, kuivõrd kostjal olid selleks

ajaks tekkinud suured võlgnevused. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub igakuised

laenumakseid hagejale ning kui kostja saab kogu laenu maksed tasutud, siis on hageja nõus

kinnisasja omandiõiguse andma üle kostjale. Kostja elas kinnisasjal asuvas majas. Kostja rikkus

hagejaga sõlmitud kokkulepet, sh hageja pidi ainuisikuliselt tasuma alates 07.06.2010 kinnistu

soetamiseks

võetud

laenukohustusi.

Samuti

pidi

hageja

tasuma

osade

kinnistu

kommunaalkulude eest ehkki kostja oli korduvalt lubanud seda ise teha.

Hageja oli aastate jooksul üritanud korduvalt kostjaga kokkuleppele jõuda, kuid see ei

õnnestunud. Kostja lubas korduvalt olukorda parandada ja võlgnevuse tasuda, kuid jättis oma

lubadused täitmata. Kinnisasjal asuval elamul puudus kasutusluba. Hagejal polnud võimalik

seda organiseerida, kuivõrd kostja ei võimaldanud kolmandatele isikutele ligipääsu kinnistule.

Kuivõrd kostja oli pidevalt tugevas joobes, siis ei saanud kinnistut müüki panna ja

ostuhuvilistele tutvustada. Kostja ei hoolitsenud kinnisasja ega hoone heakorra eest, mistõttu

selle väärtus ajas langeb.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus keelduda hagi menetlusse võtmisest ja jätta menetluskulud

hageja kanda. Kinnistu maa-ala oli ostetud kaasomandisse ja kostja omandiks oli ½ mõtteline

osa maa-ala kasutusest. Kaasomanikel oli sõlmitud kinnistu kasutuskorra kokkulepe, mis kehtis

kinnistu igakordsete omanike suhtes.

Kostja ehitas kinnistule üksikelamu oma perekonna elamistingimuste parandamiseks. Ehituse

ettevalmistamise ja ehistustööde läbiviimise aastad olid 2000-2008. Kõik puitmaterjal oli kostja

varutud (ise puud langetatud, palkideks saetud, metsast välja toodud, palgid kooritud,

kuivatatud õhkkuivaks jne). Metsa varumine toimus kostja emale kuuluvatelt kinnistutelt

Lääne-Virumaal, mille edasitöötlemise tellis kostja vastavatest teenindusettevõtetest. Lisaks

metsavarumisele eraldasid kostja vanemad ehitustööde finantseerimiseks 500 000 eesti krooni,

mõeldes, et üks tuba elamu teisel korrusel võiks vajaduse korral olla kasutatav nende jaoks.

Hoonete ehitustööde läbiviimisel ega muude maksete tegemisel polnud hageja osalenud.

Kinnisasi oli perekonna ühisvara. Kostja elas iseenda poolt ehitatud majas õiguslikul alusel.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Kohus

mõistis kostja ebaseaduslikust valdusest välja ½ mõttelise osa kinnisasjast ja sellel asuva hoone

nr 9-1 hageja otsesesse valdusesse ning kohustas kostjat nimetatud kinnisasja ja selle asuvat

elamut viivitamatult vabastama. Kohus määras, et juhul, kui kostja keeldub kohtuotsuse

vabatahtlikult täitmast, tuleb kostja tõsta ½ mõtteliselt osalt kinnisasjast ja sellel asuvast

hoonest koos talle kuuluva varaga välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohus

jättis otsusega rahuldamata kostja taotlused allkirjaekspertiisi läbiviimiseks ja hagiavalduse

menetlusse võtmiseks keeldumiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kostjal tuli hüvitada

hagejale menetluskulu 2 160 eurot ning tasuda menetluskuludelt viivist seaduses sätestatud

määras ja ulatuses.

5. Hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul

nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Hageja pidi tõendama, et ta

on asja omanik ja tooma esile, et kostja valdab asja ebaseaduslikult.

Hageja oli kinnistusraamatusse kantud kinnisasja XXX ½ suuruse mõttelise osa

kaasomanikuna. Kinnisasja kaasomanike vahelise kasutuskorra kokkuleppe kohaselt kuulus

hageja ainukasutusse kinnistul asuv maja nr 1. Hageja selgitas, et omandas kinnisasja osa

07.06.2010 kostjalt pangalaenuga. Kostja kinnitas seda väidet. Kostja avaldas, et hageja leidis

ühise kodu päästmiseks võimaluse ja sõlmis pangaga laenulepingu ning kinnitas, et talle

kuulunud kinnistu vormistati hageja nimele ja nii sai hageja kinnistu enda omandisse.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kinnistu mõtteline osa on poolte ühisvara. Vaidlust

polnud, et pooled ei olnud kunagi teineteisega abielus. Mitteabielulise kooselu puhul ei teki

ühisvara, seega olid kostja viited ühisvarale asjakohatud. Samuti polnud asjakohased kostja

viited sellele, et ta oli vaidlusaluse elamu ise ehitanud. Kostja tõi esile, et elamu ehitamine

toimus aastail 2008-2009, st enne kinnistu osa hagejale võõrandamist (07.06.2010). Seega ei

omanud kostja viited elamu ehitamisele ja kostja vanematelt raha saamisele asja lahendamisel

tähendust. Kinnisasja mõttelise osa ja vastavalt elamu omand läks hagejale üle. Seega oli hageja

vaidlusaluse kinnisasja omanik. Vastavalt AÕS § 68 lg-le 1 on omand isiku täielik õiguslik

võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt

isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Puudus

vaidlus, et kostja elas ja valdas kinnistul asuvat elamut.

Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 oli kostja kohustus tõendada, et tal on õiguslik alus kinnistu ja seal

asuva elamu valdamiseks. Kohus selgitas 18.06.2021 kostjale asjas kohalduvat õigust ja kostja

tõendamiskoormist, kuid kostja ei esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest nähtuks kostja

õigus kinnisasjal olevat elamut vallata. Kostja tõi esile, et ta elas iseenda poolt ehitatud majas

õiguslikul alusel. Pooled olid vastava kokkuleppe suusõnaliselt elus ka teinud.

Kohus tuvastas, et kostja võõrandas kinnisasja hagejale ja kostja jätkas elamus elamist. Kumbki

pool ei tuginenud asjaolule, et kostja oleks pidanud hagejale tasuma elamu kasutamise eest tasu

ehk üüri, seega ei kasutanud kostja elamut üürilepingu alusel. Samuti ei nähtunud

kinnistusraamatu väljavõttest, et kostja kasuks oleks seatud isiklik kasutusõigus AÕS § 227 lg

1 mõttes. Kohtu hinnangul võis kostja kasutada elamut tasuta kasutamise lepingu alusel.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik

(kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 393 lg

3 järgi kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist,

võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu

sõlmimist. Asjast ei nähtunud, et pooled oleksid kokku leppinud elamu kasutustähtajas ja

kumbki pool kasutustähtajale ei viidanud. Seega oli hagejal õigus igal ajal nõuda elamu

vabastamist. Hageja oligi seda teinud, kuid kostja elamut ja kinnisasja osa ei vabastanud. Kostja

esitas pangakonto väljavõtteid ja pangaga sõlmitud lepingu, kuid kostja ei näidanud ära kuidas

vastavad dokumendid tõendasid elamu kasutamise õigusliku aluse olemasolu. Arvestades

eeltoodut kuulus hagi rahuldamisele.

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulu hageja kanda. Lisaks palus kostja võtta vastu uued tõendid.

Tõenditega ei ole kooskõlas maakohtu järeldus, et tegu võis olla elamu tasuta kasutamise

lepinguga. Kohus ei analüüsinud pangakontode väljavõtteid. Kostja maksis hagejale kinnistu

kasutamise eest regulaarselt. Need maksed tuli lugeda üüri tasumiseks. Kostja hinnangul oli

poolte vahel tähtajaline üürileping. Poolte kokkuleppe järgi oli kostjal laenumaksete tasumise

eest õigus kasutada elamut kuni laenutähtaja lõpuni. Laenutähtaeg oli 15.02.2037. Hageja ise

kinnitas, et kostja kasutas kinnistut alates ajast, mil hageja sai selle omanikuks, hageja tahte

kohaselt, mitte omavoliliselt. Kostja kasutusõigus ei olnud tasuta, vaid kostja pidi tasuma

hageja pangalaenu tagasimakseid. Regulaarsete maksete hulka kuulus ka maamaks. Kostja

tasus ka üürilepingule tüüpiliselt seoses maja kasutamisega tarbitud teenuste eest. Kostja valdus

ei olnud ebaseaduslik, üürileping oli kehtiv ja kostjal oli lepinguline alus elamu kasutamiseks.

Maakohus ei asunud asja menetledes välja selgitama pooltevahelise õigussuhte tegelikku sisu

ja alust ning mille alusel teostas kostja hagejale makseid. Kohus oleks pidanud kaaluma

võimalust, et tegu oli üürilepinguga. Kohus ei juhtinud eelmenetluses poolte tähelepanu

asjaolule, et võib pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerida tasuta kasutamise lepinguks. Hageja

tõi esile, et soovis kostja tõsta välja, sest kostja rikkus regulaarsete maksete tasumise

kokkulepet. Hageja ei ole esitanud väljatõstmise alusena seda, et soovib lihtsalt üles öelda

tähtajatu tasuta kasutamise lepingut. Kohus ei arutanud pooltega, kas hageja oli tasuta

kasutamise lepingu kehtivalt üles öelnud (kas formaalsed ja materiaalsed ülesütlemise eeldused

olid täidetud) ning kas sel alusel on kostja kohustatud eluruumi vabastama. Kuna tegemist oli

üürilepinguga, siis ei vastanud lepingu ülesütlemine seaduses ettenähtud reeglitele.

Kostja leidis, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, kohaldas ebaõigesti VÕS § 389 ja §

393 lg 3 (tasuta kasutamise leping) ning jättis kohaldama eluruumi üürilepingut ja selle

ülesütlemist reguleerivad sätted (VÕS § 271, § 272, § 316 ja § 325).

Vastustaja seisukoht

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja

esitas uusi väiteid ja tõendeid, mille vastuvõtmiseks puudus alus.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohus on põhjendatult hagi

rahuldanud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust sisuliselt muuta otsust hagi rahuldamise

osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse resolutsiooni p 1 ei ole apellatsiooni

korras iseseisvalt vaidlustatav.

9. Samas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 sõnastust kaebuse põhjendustest

olenemata muuta ja täpsustada. Hageja esitas hagi kaasomanikuna, kellel on ühise asja suhtes

kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused (AÕS § 71 lg 4). Hagi ese on kinnisasja valduse

väljanõudmine, mitte aga mõttelise osa valdus. Nimelt on mõtteline osa üksnes õiguslik

fiktsioon, mitte aga reaalne ese (või osa sellest). Lisaks märkis hageja oma nõudes ja maakohus

vaidlustatud otsuse resolutsioonis asjakohatult, et kinnistu ja hoone nõutakse välja kostja

ebaseaduslikust valdusest. Otsuse täitmise seisukohalt pole oluline, millistel asjaoludel kohus

hagi rahuldas, aga valduse ebaseaduslikkus on just üks neist asjaoludest (vt nt Riigikohtu

12.6.2012 otsus 3-2-1-67-12, p 32). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eksimus seaduse

kohaldamisel tuleb parandada ja kostja valdusest tuleb välja nõuda kogu kinnisasi ja hageja

nõudes märgitud hoone.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja selle muutmiseks puudub alus. Ülaltoodud

muudatus ei tähenda apellatsioonkaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

kostja kanda jäävad menetluskulud ringkonnakohtus.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, siis märgib ringkonnakohtus

otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 22).

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja valduses on hagejale kuuluv kinnisasi, mida kostja

väidetavalt ilma õigusliku aluseta valdab ja kasutab. Hageja esitas kinnistu valduse

väljaandmise nõude ja palub, et kohus kohustaks kostjat kinnistu vabastama.

Hageja nõude õiguslik alus on AÕS § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe

vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 71 lg 4 järgi on hagejal kaasomanikuna

ühise asja suhtes kostja ees kõik omaniku õigused. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 80

kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja

ebaseaduslikult

(Riigikohtu

30.11.2011

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-110-11,

p 12).

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga.

12. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise,

millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte

esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).

13. Hageja on tõendanud, et ta on kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna

(kinnistusraamatu väljavõte, tlk 5-6). Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja omandas ½

kaasomandi osa kostjalt, kuid hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt omandas

hageja vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osas W ja Q-lt, kuid nimetatul puudub asja

lahendamise seisukohalt tähtust.

Kostja ei ole praegusel juhul maakohtus hageja omandi eeldust ümber lükanud. Kostja ei ole

tõendanud, et kinnistusraamatu kanne oleks vale ja et vaidlusaluse kinnisasja tegelik omanik on

tema. AÕS § 641 kohaselt tekib kinnisomand sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse.

14. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ning

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 oli kostja

kohustus tõendada, et tal oli õiguslik alus hagejale kuuluva kinnistu valdamiseks. Vastavat on

kinnitanud ka Riigikohtu varasem praktika (Riigikohtu 23.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

85-07, p 16).

Maakohus on 18.06.2021 määruses (parandatud 28.06.2021) täitnud selgitamiskohustust ja

kostjale selgitanud, et tal tuleb selgitada, millisel õiguslikul alusel ta kinnisasja valdab ja

omakorda esitada tõendid selle kohta, et tal on seaduslik alus kinnisasja XXX valdamiseks.

Õiguslik alus saab olla nt üürileping vms. Kui kostjal on olemas mõni õiguslik alus kinnisasja

valdamiseks, tuleb kostjal nimetatud asjaolu esile tuua ja esitada ka sellekohased tõendid.

Maakohus andis kostjale tähtaja kinnistu valdamise õigusliku aluse esiletoomiseks hiljemalt

30.07.2021. Kui kostja toob nimetatud asjaolu esile, on hagejal aega sellele vastata kuni

14.08.2021. Lisaks andis kohus pooltele aega kompromissi sõlmimiseks ka kohtule esitamiseks

kuni 06.09.2021.

15. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et kinnistu on tema valduses. Kostja ei ole kohtule

esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal olnuks õiguslik alus kinnistut vallata. Hageja väitel

ei ole vaidlust, et kinnisasi kuulus kunagi kostjale ja seoses võlgnevustega omandas hageja

kinnisasja pangalaenuga 07.06.210. Hageja väitel oli tal kostjaga kokkulepe, et kui kostja tasub

kinnistu soetamiseks võetud laenukohustuse, on hageja nõus kinnisasja omandiõiguse andma

üle kostjale. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et pangalaenu teenindab hageja. Alates

07.06.2010 kuni tänaseni tasub makseid ja kommunaalkulutusi hageja. Hageja väitel

kohtuvälised ja rahumeelsed võimalused kinnisasja vabatahtlikuks vabastamiseks kostja poolt

jäid tulemusteta.

16. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja uue väite lubatavusega ja apellatsioonkaebusele

lisatud uute tõendite vastuvõtmise küsimusega. Kostja esitas apellatsioonkaebuses

esmakordselt väite, mille kohaselt oli temal sõlmitud hagejaga tasuline tähtajaline üürileping ja

hageja ei ole temaga sõlmitud kinnistu kasutamise lepingut kehtivalt enne kohtusse pöördumist

üles öelnud. Kostja polnud maakohtus tuginenud, et kostja kasutusõigus ei olnud tasuta.

TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende

esitamine on lubatud.

Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu ja seda järgnevatel põhjustel.

Tegemist on uue väitega. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses

või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi

esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud

juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi

vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Pooled ei tuginenud maakohtu menetluses asjaolule,

et kinnistu kasutamine oli tasuline. Kostja ei väitnud, et tal oli hagejaga sõlmitud kinnistu

kasutamiseks üürileping. Seda ei väitnud menetluses ka hageja. Seega jätab ringkonnakohus

uue asjaolu tähelepanuta, kuivõrd kostja ei ole selle esitamist põhjendanud ega põhistanud.

17. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmise taotlus ei kuulu

rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendused tõendite esitamise kohta alles

apellatsioonimenetluses ei anna alust nende tõendite vastuvõtmiseks. TsMS § 652 lg 4 kohaselt

kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta,

välja arvatud kui tõend on ilmselt vajalik asja õiglasemaks lahendamiseks ja vastaspool on

tõendi vastuvõtmisega nõus. Käesoleval juhul hageja uue väite ja uute tõendite vastuvõtmisega

ei nõustunud ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kostja esitanud apellatsioonkaebuses selliseid põhjendusi, mis õigustaksid uute tõendite

esitamist. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid

üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid

asjaolusid ja tõendeid varem esitada võimalik. Kostja ei tuginenud ühelegi TsMS § 652 lg-s 3

nimetatud asjaolule, mis oleks aluseks tõendite vastuvõtmise taotluse rahuldamiseks

ringkonnakohtus.

18. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus tõendeid hinnates, et poolte vahel oli

sõlmitud suuline tähtajatu tasuta kasutuslepingu, kuivõrd kostja on peale hageja poolt kinnistu

omandamist 07.06.2010 kinnistul asuvas elamus elanud. Pooled maakohtus kinnistu tasulisele

kasutamisele ei tuginenud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei ole hageja öelnud kostjaga sõlmitud

lepingut üles, järgmist. Kohtul oli tõepoolest alust kontrollida lepingu ülesütlemist VÕS § 393

lg 3 alusel. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Seadus tasuta

kasutamise lepingu ülesütlemise avaldusele vorminõudeid ei sätesta. Hageja on väitnud, et ta

on püüdnud kokkuleppeliselt kostjaga keelitada kostjat kinnistut vabastama, kuid see ei

õnnestunud. Ringkonnakohus leiab, et ülesütlemisavaldus võib sisalduda ka hagiavalduses ning

seega on leping üles öeldud hiljemalt 09.10.2020 hagiavalduse kostjale kätte toimetamisega.

Leping on kehtivalt VÕS § 393 lg 3 järgi kehtivalt üles öeldud. Kohtuotsuse tegemise ajaks on

möödunud VÕS § 195 lg-st 3 tulenev mõistlik etteteatamistähtaeg. Kostja on 23.10.2020

avaldanud hagejale, et vastu talve ei väljakolimine käib talle üle jõu ja palub selleks pikemat

aega (tlk 51).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hagi

rahuldamise osas tühistada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole

alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171

lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab tulenevalt TsMS § 174 lg-st 3 hageja menetluskulud kindlaks

rahaliselt. Hageja menetluskulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu 630 eurot

käibemaksuga 3,5 tunni eest tasumääraga 180 euro tunnis (tunnihind käibemaksuta 150 eurot)

järgmiste toimingute eest: tutvumine kaebusega ning sellele vastuse koostamine (2,5 tundi,

450 eurot); menetluskulude nimekirja koostamine ja seisukoha koostamine kostja

menetluskulude nimekirjale (1 tund, 180 eurot). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja

kulud vastavad menetluse käigule ja arvestades nende sisu on kõik toimingud ning nendele

kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

Esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuga 180 eurot), on mõistlik ja põhjendatud ning

vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud vandeadvokaadist esindaja tasumäärale.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks

täies ulatuses.

Kostjal tuleb vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist

seadusjärgses määras ja ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)