3-21-1027/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1027

Haldusasi

X ja Y kaebused Kaitseväe 29.03.2021 käskkirja nr

144P p 1.2 ja 29.03.2021 käskkirja nr 143P p 1.2, nende

käskkirjade lisaks olevate ressursimahuka koolituse

kulu hüvitamise nõuete ning Kaitseministeeriumi

30.04.2021 vaideotsuste nr 10.4-1/21/1434 ja nr 10.4-

1/21/1433 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad X ja Y, esindaja v.adv Indrek Kukk

Vastustajad

Kaitsevägi,

esindaja

ML;

Kaitseministeerium, esindajad EA ja TS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.10.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.10.2021 otsus ning teha asjas uus otsus, millega

jätta X ja Y kaebused rahuldamata.

3. Jätta esimese ja teise kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.03.2022.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

3-21-1027

2(12)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Y on lõpetanud Eesti Lennuakadeemia nelja-aastase rakenduskõrghariduse õppe

õhusõiduki juhtimise õppekava kopteripiloodi peaerialal. X teenis alates 2018. a oktoobrist

Kaitseväe juures kopteripiloot-vaatlejana ning alates 2019. a juunist täitis lisaks

lennuohutusohvitseri ülesandeid kuni 2020. a oktoobrini, misjärel oli lennuohutusohvitser. Y

teenis alates 2017. a novembrist Kaitseväe juures kopteripiloot-vaatlejana ning alates 2020. a

oktoobrist piloodina. X-le ja Y-le selgitati nende teenistusse asudes, et Kaitsevägi jätkab

kopterite opereerimist vähemalt aastani 2025.

2. Kaitseväe struktuurimuudatusega kavatseti alates 01.01.2021 kaotada õhuväe lennubaasis

kopteripilootide ametikohad ja muuta lennuohutusohvitseri ametikoht piloodi ametikohaks, mis

tähendab, et kõik kopteripiloodid ning kopteripiloodi taustaga lennuohutusohvitserid pidid

ümber õppima lennukipiloodiks. Kaitsevägi pakkus X-le ja Y-le teenistussuhte jätkamist kas n-

ö mittelendaval ja väiksemapalgalisel, kuid auastmelt samaväärsel ametikohal, või

alternatiivina õppida ümber lennukipiloodiks. Kaebajad nõustusid ümber õppima

lennukipiloodiks Kaitseväe korraldatud koolitusel.

3. Kaitsevägi suunas 11.11.2020 teatise alusel X ja Y 16.11.2020–31.12.2022 toimuvale

lennukipiloodi koolitusele. Teatises märgiti, et koolitust viib läbi aktsiaselts Pakker Avio

(koolitaja) ning koolitusega seotud kulu on koolitatava kohta 90 030 eurot. Teatise alusel

kohustusid X ja Y jätkama kaitseväeteenistuses neli aastat alates 16.11.2020.

4. Kaitsevägi sõlmis 28.10.2020 koolitajaga hankelepingu koolituse korraldamiseks, mille

järgi on hankelepingu objektiks 24 kuud kestev piloodikoolitus neljale õppurile maksumusega

ühe õppuri kohta 90 030 eurot. Kaitsevägi lähtus hankelepingut koostades 14.07.2020 sõlmitud

raamlepingust ja selle lisast 1 „Tehniline kirjeldus PILOODIKOOLITUS (223656)“. Hanke

esemeks oli õhuväe kopteripilootide ümberõpe lennukipiloodiks ehk ATP(A) tervikkursus

(ATP(A) integrated course), mis muu hulgas pidi koosnema ATP täisprogrammist (680 h) ning

MCC teooria (25 h) ja praktika programmist (15 h).

5. Kaitsevägi otsustas 2020. a detsembris, et kopterite kasutamist jätkatakse ka aastal 2021,

kuid võimalust jätkata kopteripiloodi ülesannete täitmist pakuti neile teenistujatele, kes juba

ümberõppes ei osalenud.

6. X ja Y teavitasid 02.02.2021 e-kirjaga õhuväestaabi personaliosakonna ülemat major LK ja

03.02.2021 e-kirjaga instruktor major MS, et neil on tekkinud võimalus asuda teenistusse

Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) kopteripiloodi ametikohale. X ja Y esitasid 04.02.2021

Kaitseväele teenistusest vabastamise taotlused seoses sooviga asuda teenistusse PPA-s ning

19.02.2021 taotlused piloodikoolituse lõpetamiseks, lugedes koolituse viimaseks päevaks

19.02.2021.

7. Kaitseväe juhataja vabastas 29.03.2021 käskkirjaga nr 144P X ja 29.03.2021

käskkirjaga nr 143P Y teenistusest kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 140 lg 1 p 1 ja §

142 lg 4 alusel (p 1). Käskkirja p-ga 1.2 kohustati mõlemat hüvitama ressursimahuka koolituse

kulu, mis vastavalt käskkirjade lisadele on 14 175 eurot. Kumbki nõue moodustub ATP teooria

täisprogrammi ja MCC teooria programmi maksumusest kokku summas 15 120 eurot, millest

arvestatakse maha 945 eurot proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta (kuutasu 315 eurot,

koolitusel osaleti 3 kuud).

3-21-1027

3(12)

8. X ja Y esitasid vaided 29.03.2021 käskkirjade lisaks olevate ressursimahuka koolituse

kulude hüvitamise nõuete kehtetuks tunnistamiseks. Kaitseministeerium jättis 30.04.2021

vaideotsustega nr 10.4-1/21/1434 ja nr 10.4-1/21/1433 vaided rahuldamata.

Vaide esitajate tegevteenistusest lahkumise ajendiks oli soov asuda varasemal erialal tööle

PPA-s. Kaitseväe juhataja otsustas vaide esitajatele vastu tulles nad KVTS § 142 lg 4 alusel

ennetähtaegselt tegevteenistusest vabastada. Tegevteenistustest ennetähtaegne vabastamine ja

soov töötada teise tööandja juures ei ole mõjuv põhjus katkestada koolitus. Hüvitamisnõude

esitamise tähtaja sätestamisel kaitseministri 06.02.2013 määruse nr 8 „Tegevväelase

ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga

tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ (määrus nr 8) § 3 lg-s 1 on arvestatud

sellega, et osa koolituse kulusid võib ilmneda pärast koolituse lõppemist. Seega ei saa nõustuda

vaide esitajate seisukohaga, et hüvitamisele kuulub üksnes kulu, mis on tehtud enne koolituse

katkestamist. Riik jõudis koolitajaga kokkuleppele, et kahe piloodikoolituse katkestanud õppuri

eest tasutakse kokku 30 240 eurot, sh ATP teooria täisprogrammi maksumus 14 400 eurot

õppuri kohta ja MCC teooria programmi maksumus 720 eurot õppuri kohta. Vaide esitajad ei

saanud eeldada, et hüvitamisele kuuluv summa on 09.02.2021 Kaitseväe kirjas märgitud

5241,18 eurot, kuivõrd kirjas lisati, et summa ilmselt kasvab. Kirja saatmise ajaks ei olnud

Kaitseväele teada, mis ulatuses koolitajaga kokkuleppele jõutakse. Vaide esitajad olid teadlikud

koolituse maksumusest ning sellest, et koolituse katkestamisega kaasneb koolituskulude

hüvitamise kohustus. Hüvitatava koolituskulu vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et vaide

esitajad olid koolitusel õpetatu osaliselt juba varasemalt omandanud, sest vaide esitajad ei

teavitanud sellest Kaitseväge koolituse läbimise kohta nõusolekut andes. Seetõttu ei olnud

Kaitseväel võimalik koolituse mahtu ja sellele kuluvat summat vähendada. Ressursimahuka

koolituse kulude sissenõudmisel puudub Kaitseväel kaalutlusõigus.

9. X (kaebaja I) ja Y (kaebaja II) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Kaitseväe

29.03.2021 käskkirjade nr 144P ja nr 143P resolutsiooni p-de 1.2, nende käskkirjade lisaks

olevate ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõuete ning Kaitseministeeriumi

30.04.2021 vaideotsuste nr 10.4-1/21/1434 ja nr 10.4-1/21/1433 tühistamiseks.

1)

Hüvitamisnõuded on materiaalselt õigusvastased, sest nende esitamiseks puudub õiguslik

alus. Kui koolitusel osalemine sõltub teenistuja nõusolekust, sõlmitakse selleks haldusleping.

Seega on 11.11.2020 teatised ning kaebajate antud nõusolekud koolitusele suunamiseks

käsitatavad halduslepingu sõlmimisena. Kaitseväe ja kaebajate vahel sõlmitud haldusleping ei

näinud ette koolituse kulude hüvitamist. Isegi kui jaatada kaebajate kohustust hüvitada

koolitusega seotud kulud, saaks Kaitsevägi KVTS § 156 lg 2 p 1 alusel nõuda vaid reaalselt

kantud ja koolitusega otseselt seotud kulutuste hüvitamist. Koolitus katkestati kaebajate

19.02.2021 taotluste alusel ning pärast seda pole kaebajate koolitamisega seoses ühtegi

sündmust toimunud. Operatiiv- ja väljaõppe allohvitser veebel EV selgitustest nähtub, et

22.03.2021 seisuga oli koolituse eest kokku nelja osaleja kohta tasutud 20 964,72 eurot. Seega

sai koolituse katkestamise ajaks maksimaalne hüvitamisnõue kummagi kaebaja kohta olla vaid

4913,61 eurot (5241,18 eurost arvestatud maha 327,57 eurot proportsionaalselt koolitusel

osaletud aja kohta).

2)

Koolitaja sõnul on ATP teooria täisprogrammi kogumaksumuseks ühe osaleja kohta

12 000 eurot. Seega ei saa hüvitamisnõue mingil juhul seda summat ületada. Koolitajaga

sõlmitud raamlepingu p-st 3 tuleneb, et koolitaja esitab arve tellijale pärast seda, kui teenus on

osutatud. See tähendab, et vastustaja pidi koolituse kuludena tasuma täpselt nii palju, kui teenust

osutati. Enne arve esitamist ei saanud ka nõue muutuda sissenõutavaks, s.o kulu tekkida. Samuti

ei ole põhjendatud MCC teooria programmi maksumuse hüvitamise nõue, sest see koolituse

3-21-1027

4(12)

osa oli kõigil koolitusel osalejatel juba varasemalt läbitud. MCC teooria programm on

koolitusprogrammi lisatud vastustaja eksimuse tõttu.

3)

Koolituse

katkestamisel

tuleb

proportsionaalselt

tegevteenistusajaga

hüvitada

ressursimahuka koolitusega seotud kulu, mida riik on kandnud, kui koolitus katkestati mõjuva

põhjuseta (KVTS § 156 lg 2 p 1). Mõjuva põhjuse olemasolu välistab hüvitamisnõude.

Hüvitamisnõude esitamine ilma kaalutlusõigust teostamata on võimatu, sest mõjuv põhjus tuleb

sisustada kaalutlusõiguse alusel. Haldusorgan peab kaaluma olulisi asjaolusid, haldusorgani ja

tegevväelase põhjendatud huve ning andma hinnangu, kas katkestamise tingis mõjuv põhjus.

Hüvitamisnõuetes ei ole sellist kaalutlusõigust kasutatud. Hüvitamisnõuete esitamisel ja

mõjuva põhjuse sisustamisel pole arvestatud järgmiste oluliste asjaoludega: kaebajad lahkusid

kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust nende valitud erialal;

kaebajad jätkasid avalikku teenistust nende valitud erialal PPA-s; kaebajad on teenistusest

vabastatud KVTS § 142 lg 4 alusel, s.o mõjuva põhjuse tõttu. Kui teenistusest vabastamine

toimus mõjuva põhjuse tõttu, siis tulnuks seda arvestada ka hüvitamisnõuete esitamisel, sest

teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samadel asjaoludel. Arvestada tuleb

ka sellega, et koolitusel osalemine oli kaebajate jaoks sundkäik, mitte vabast tahtest lähtuv

otsustus.

4)

Haldusakti andmisel tuleb järgida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid.

Vastustaja kinnitas kaebajatele, et hüvitamisele kuulub äärmisel juhul vaid kulu, mis on kantud

enne koolituse katkestamist. Personaliosakonna ülem selgitas kaebajatele telefoni teel lisaks, et

Kaitseväel võivad tekkida koolituse katkestamisest täiendavad kulud, mis tulenevad sõlmitud

hanke- ning raamlepingust, kuid nende kulude kandmise eest kaebajad ei vastuta. Kaebajad

mõistsid neile antud selgitusi nii, et kui nad jätkavad koolitusel osalemist, siis kasvab ka

võimalik koolituse katkestamisel hüvitamisele kuuluv summa, st kaebajatele on kasulikum

koolitus katkestada pigem varem kui hiljem. Kaitsevägi ei andnud kaebajatele pärast

09.02.2021 kirja, kuid enne hüvitamisnõuete koostamist teada, et hüvitatav summa kujuneb

oluliselt suuremaks. Seega oli kaebajatel õiguspärane ootus, et hüvitamisnõue – kui see

esitatakse – ei ületa 09.02.2021 teada antud summat, kui koolitusel osalemine ka viivitamatult

katkestatakse. Kui kaebajad oleks 09.02.2021 saanud info, et hüvitamisnõue esitatakse oluliselt

suuremas ulatuses, siis oleks neil olnud võimalik teenistusest vabastamise taotlus veel tagasi

võtta.

5)

Kaitseväe tegevus on vastuoluline ka muus osas. Kaebajatele selgitati teenistusse asudes,

et kopterite opereerimine jätkub vähemalt aastani 2025. Kaitsevägi otsustas, et kopterite

opereerimine lõppeb juba 2020, kuid seejärel otsustati pärast kaebajate koolitusele asumist

2020. a detsembris, et kopterite opereerimine jätkub veel vähemalt 2021. aastal. Seega ei

olnudki kaebajatel mõistlikult võimalik oma tegevust ette planeerida, sest poole aasta jooksul

muutis Kaitsevägi oma varasemaid otsuseid kaks korda.

6)

Hüvitamisnõudes ei ole selgitatud hüvitatava summa kujunemist.

10. Kaitsevägi ja Kaitseministeerium vaidlesid kaebusele vastu ning palusid jätta see

rahuldamata.

1) Tegevväelasele antavat ressursimahukat koolitust reguleerib KVTS § 156, mis erinevalt

avaliku teenistuse seadusest (ATS) ei näe ette kaalutlusõigust ressursimahukal koolitusel

osalemiseks halduslepingu sõlmimiseks. Kaitsevägi saab tegevväelase saata ressursimahukale

koolitusele üksnes tegevväelase kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul

(KVTS § 156 lg 8). Kuivõrd kaebajate antud nõusolekutele ei kohaldu halduslepingule

ettenähtud nõuded, ei ole õige kaebajate väide, et nad ei ole võtnud kohustust tasuda

koolituskulude eest, vaid ainult kohustuse jätkata teenistuses neli aastat alates 16.11.2020.

Tegevväelase

kohustus

hüvitada

ressursimahuka

koolituse

kulu

proportsionaalselt

3-21-1027

5(12)

tegevteenistusajaga tuleneb otse KVTS § 156 lg-st 2. Andes nõusoleku osaleda ressursimahukal

koolitusel, kinnitab tegevväelane, et ta on aru saanud nii tegevteenistuses olemise kohustuse

pikkusest kui ka varasema teenistusest lahkumise korral ressursimahuka koolituse kulu

hüvitamise kohustusest proportsionaalselt tegevteenistusajaga ehk võimaliku hüvitatava summa

suurusest. Teatisel on viidatud KVTS § 156 lg-le 7, millega määratakse mh ressursimahuka

koolituse kulu arvestamine ja selle hüvitamine vastavalt määrusele nr 8.

2) Määruse nr 8 § 3 lg 1 kohaselt esitatakse tegevväelasele ressursimahuka koolituse kulu

hüvitamise nõue koos tegevteenistussuhte lõpetamise või sõjaväelise auastmega rahuaja

ametikohalt vabastamise käskkirjaga, või 30 päeva jooksul KVTS § 156 lg 2 p-s 1 sätestatud

asjaolust teada saamisest arvates. Nõude esitamise aja sätestamisel on võetud arvesse, et osa

kulusid võib ilmneda pärast koolituse lõppemist. Seega ei ole õige kaebajate seisukoht, et

hüvitamisele kuulub üksnes kulu, mis on tehtud enne koolituse katkestamist. Kaitsevägi võttis

koolitajaga sõlmitud hankelepinguga rahalise kohustuse. Hankelepingu kohaselt ei olnud

koolitus osadeks jaotatud viisil, mis oleks näinud ette koolituse etappide eraldi planeerimise ja

nende eest tasumise. Koolitajal oli ootus, et Kaitsevägi täidab oma lepingulised kohustused,

tagades õpingutele neli koolitatavat, ja koolitaja saab kokkulepitud tasu. Järelikult oli tegemist

koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõttes. Kaebajate poolt koolituse

katkestamisel oli Kaitseväel kohustus tasuda koolitajale kokku 90 030 ühe kaebaja kohta ning

nõuda see summa sisse kaebajatelt. Kaitsevägi saavutas koolitajaga kokkuleppe, mille kohaselt

pidi Kaitsevägi tasuma koolitajale kahe piloodikoolituse katkestanud õppuri eest kokku 25 200

eurot (millele lisandub käibemaks), sh ATP teooria täisprogrammi maksumus 12 000 eurot ning

MCC teooria maksumus 600 eurot ühe koolitatava kohta. Teooriatundide eest tasumine oli

põhjendatud, kuna koolitaja kasutas teooriakoolituseks alltöövõttu, et tagada kvaliteetne õpe.

Seetõttu oli koolitaja sõlminud eelkokkulepped ning võtnud kohustused tasuda grupikoolituste

eest, olenemata osalevate isikute arvust. Teiste hankelepingu lisades toodud koolituse osade

eest kaebajatelt tasu ei nõutud. Kaebajad andsid 11.11.2020 nõusoleku enda koolitusele

suunamiseks maksumusega 90 030 eurot, sh MCC programm. Kaebajatel oli nõusoleku

andmisele eelnevalt õigus ja võimalus küsida koolituse kohta lisaselgitusi. Seega ei ole

põhjendatud jätta MCC teooria osa hüvitamisnõudest välja.

3) Kaitsevägi otsustas kaebajatele vastu tulla ja nad tegevteenistusest ennetähtaegselt

vabastada, kuid sellist vabastamist ei saa siduda ressursimahuka koolituse kulu hüvitamisega.

Kaebajad vabastati tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel. Arvestades, et ressursimahuka

koolituse kulu tuleb hüvitada, kui isik vabastatakse tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel

(KVTS § 156 lg 2 p 2), oli Kaitseväel alus ja kohustus ressursimahuka koolituse kulu hüvitamist

kaebajatelt nõuda. Asjaolu, et Kaitsevägi otsustas kaotada kopteripilootide ametikohad, ei ole

oluline, kuivõrd kaebajatele pakuti ümberõppe võimalust ning kaebajad nõustusid sellega.

Samuti ei ole tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu hüvitamisel oluline, kas isik jätkab

teenistust avalikus sektoris või mitte, kuivõrd tegevteenistusest lahkumine omal soovil

teenistuses jätkamise kohustuse ajal toob igal juhul kaasa koolituskulu hüvitamise nõude.

4) Kuni 04.02.2021 toimunud kirjavahetusest ilmneb, et selleks hetkeks kantud kulude kohta

puudusid täpsed andmed. Summa suurus selgus alles koolitajaga sõlmitud kokkuleppest.

Kirjavahetuses kajastus hüvitatava summa hinnanguline vahemik 12 000 – 16 000 eurot.

09.02.2021 kirjas toodi välja, et selle hetke seisuga oli hüvitatava summa arvestuse aluseks

5 241,18 eurot, kuid lisati, et summa ilmselt kasvab. Arvestades ka koolituse kogumaksumust,

ei saanud kaebajad eeldada, et viimati nimetatu on lõplik hüvitise summa, ega lähtuda sellest

ka teenistusest vabastamise taotluse esitamisel. Tegevteenistusest vabastamise taotlus jõustub

selle jõudmisest Kaitseväeni ja seda saab muuta või tühistada vaid poolte kokkuleppel kuni

avalduses näidatud tegevteenistuse lõppemise kuupäevani.

3-21-1027

6(12)

5) Hüvitamisnõude esitamisel ei ole rikutud põhjendamiskohustust. Hüvitamisnõudes on

toodud välja hüvitatava kulu arvestus konkreetsete koolitusmoodulite osas, mis tuli Kaitseväel

seoses kaebajate koolituse katkestamisega koolitajale tasuda, ning kõik olulised põhjendused,

mis olid olulised hüvitamisnõude esitamisel.

11. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.10.2021 otsusega kaebused ning tühistas Kaitseväe

29.03.2021 käskkirjade nr 144P ja nr 143P resolutsiooni p-d 1.2, käskkirjade lisaks olevad

hüvitamisnõuded ning Kaitseministeeriumi 30.04.2021 vaideotsused nr 10.4-1/21/1434 ja nr

10.4-1/21/1433. Halduskohus mõistis vastustajatelt solidaarselt kummagi kaebaja kasuks välja

menetluskulud 1590 eurot.

1)

Kaebajad tegid vabatahtliku otsuse jätkata Kaitseväes lennukipilootidena, nõustudes

11.11.2020 minema koolitusele ümberõppe eesmärgil. Kaebajad sõlmisid koolitusteatise kohta

nõusolekut andes koolituslepingu (KVTS § 156 lg 8). Ressursimahuka koolitusega seotud kulu

tagasimaksmise kohustus on sätestatud KVTS § 156 lg-s 2 ja KVTS alusel kehtestatud

määruses. Järelikult ei välista nõude esitamist see, et koolitusteatises pole koolituskulude

tagasinõude esitamise võimalusele viidatud. Kaebajad vabastati teenistusest omal soovil KVTS

§ 140 lg 1 p 1 alusel. KVTS § 142 omab tähendust teenistusest vabastamise aluste ja tähtaegade

osas lähtuvalt teenistuse olemusest (määramata ajaga, määratud ajaga). KVTS § 156 lg 2 p 2

järgi tuleb omal soovil tegevteenistusest vabastamisel koolituskulu hüvitada. Seega oli

Kaitseväel õiguslik alus kohustada kaebajaid hüvitama koolituskulu. Kaebajad teadvustasid

lepingut sõlmides, et neil on kohustus jätkata tegevteenistuses 4 aastat alates 16.11.2020.

Samuti teadvustasid kaebajad, et kaitseväeteenistusest omal soovil lahkudes tuleb hüvitada

koolituskulu. See nähtub kaebaja II kirjavahetusest Kaitseväe esindajatega, milles kaebaja

küsib hüvitamisele kuuluva summa kohta.

2)

Kaitseväe ja koolitaja vahel sõlmitud raamlepingu p 7.4 annab Kaitseväele õiguse

raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vajadus

piloodikoolituse järele. Kohus tõlgendab seda sätet selliselt, et Kaitseväel oli õigus ühepoolselt

hankelepingut muuta lähtuvalt vajadusest. Olukord, kus kavandatud kaheaastase koolituse

puhul jääb koolituse alguses 4 koolitatava asemel 2 koolitatavat, vastab raamlepingu p-le 7.4.

Raamlepingus ei ole reguleeritud Kaitseväe varalisi kohustusi koolitaja ees koolituse

katkestamise korral. Kaitsevägi nõustus läbirääkimiste tulemusel koolitajaga hüvitama kulutusi

teatud tegevuste eest, mille osas oli koolitaja eelkokkuleppeid sõlminud. Vastustajad ei ole

põhjendanud, miks Kaitsevägi nõustus koolitaja nõudega. Seetõttu ei ole kohus veendunud, et

täiendav kulu on käsitatav ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluna KVTS § 156 lg 2

mõttes. Kaitsevägi võis läbirääkimiste tulemusel võtta endale kohustuse hüvitada koolitajale

täiendav kulu, kuid oleks pidanud arvestama, et kaebajad ei osalenud läbirääkimistel ning

kaebajatel ei saanud Kaitseväe esindajate varasematest selgitustest tulenevalt olla teadmist, et

neil tuleb täiendav kulu hüvitada.

3)

Kaebajatega peetud kirjavahetuses 02.02.–09.02.2021 esitatud Kaitseväe esindaja

selgituste järgi on otseseks kuluks juba tehtud kulutused. Sellest lähtusid kaebajad ka

04.02.2021 tegevteenistusest lahkumise avaldust tehes. Kuigi kaebajad ei teadnud 04.02.2021

seisuga hüvitamisele kuuluvat summat, arvestasid nad õhuväe personaliosakonna ülema major

LK selgitusega, et tasuda tuleb juba läbitud teooria osa eest, mis ei tohiks olla kuigi kulukas.

09.02.2021 e-kiri, mille kohaselt tuleb kummalgi kaebajal hüvitada 5241,18 eurot, on kooskõlas

varasema kirjavahetusega. Major MS 04.02.2021 e-kirjas esitatud väide, et hüvitatav summa

on 12 000 – 16 000 eurot, kummutati personaliosakonna vastusega. Arvestades, et kaebajate

brutotöötasu PPA kopteripiloodina on 1800 eurot, on usutav kaebajate väide, et nad ei oleks

04.02.2021 esitanud teenistusest lahkumise avaldust, kui nad oleksid teadnud, et hüvitamisnõue

koolituse eest on üle 14 000 euro. Haldusorgani poolt enne haldusakti andmist antud selgitustest

3-21-1027

7(12)

tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, mida vastustaja oleks pidanud hüvitamisnõude esitamisel

arvestama. Kaitsevägi ei rakendanud kaalutlusõigust ning see rikkumine tingib

hüvitamisnõuete õigusvastasuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. Kaitsevägi ja Kaitseministeerium paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja jätta uue otsusega kaebused rahuldamata.

1)

Kaitseväe tegevus ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebajate

tegevteenistusest vabastamise taotlused registreeriti Kaitseväe dokumendihaldussüsteemis

pärast õhuväe instruktori 04.02.2021 kirja, milles oli toodud hüvitamisele kuuluva vahemikuna

12 000 – 16 000 eurot. Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et kaebajad ei oleks

esitanud lahkumisavaldust, kui nad oleksid teadnud, et hüvitamisnõue koolituse eest on üle

14 000 euro. Personaliosakond ei lükanud oma vastuses ümber õhuväe instruktori e-kirjas

märgitud summat. Kirjavahetusest kaebajatega nähtub, et personaliosakonnal ei olnud selleks

ajaks ega ka veel õhuväe personaliosakonna ülema 09.02.2021 e-kirja saatmise ajaks veel

täielikku selgust kulude ulatuse osas. Seega ei saanud 14 175 euro suurune hüvitamisnõue

kaebajatele üllatusena tulla.

2)

Hüvitamisnõude esitamise tähtaja sätestamisel määruse nr 8 § 3 lg-s 1 on arvestatud

sellega, et osa kulusid võib ilmneda pärast koolituse lõppemist. Seega ei ole õige halduskohtu

järeldus, et hüvitamisele saaks kuuluda üksnes otsene kulu, mis on tehtud enne koolituse

katkestamist. Otsese kulu hulka KVTS § 156 lg 2 mõttes kuulub ka kulu, mille puhul oli

Kaitsevägi teinud eelkokkulepped koolitajaga kaebajate koolitamiseks. Seda toetab ka määruse

nr 8 § 3 lg 3, mille kohaselt võib kulude loetelu, maksumus ja kogusumma erineda enne

koolitust koostatud ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatises toodud koolituskulude

loetelust, eeldatavast maksumusest ja kogusummast nende kulude osas, mis täiendavalt tehti

või jäeti tegemata seoses tegevväelase ressursimahuka koolitusega. Lisaks tuleb arvestada, et

koolitaja teeb kulutusi koolituse korraldamiseks ning ei pruugi olla teadlik, et osad koolitatavad

koolituse katkestavad. Sellest tulenevalt esitas koolitaja arve juba teostatud toimingute eest, mis

tuli Kaitseväel tasuda. On ilmselge, et kuivõrd kaebajad otsustasid omaalgatuslikult teenistusest

lahkuda ja koolituse katkestada, tuleb neil hüvitada ka Kaitseväe tehtud kulutused, sh need, mis

ilmnesid pärast koolituse katkestamist.

13. X ja Y vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Kaebajad lähtusid teenistusest vabastamise taotluse esitamisel PPA-s teenistuse

alustamise ajast (aprill 2021) ja KVTS § 142 lg-s 1, mille kohaselt tuleb taotlus esitada vähemalt

60 päeva enne soovitud teenistusest vabastamise aega. Kaebajatele kinnitati korduvalt, et neil

on võimalik teenistustest vabastamise taotlus tagasi võtta igal ajal kuni Kaitseväe juhataja selle

kooskõlastab. Teenistusest vabastamise taotluse esitamise ajaks ei olnud kaebajad teenistusest

lahkumise otsust veel langetanud. Kaebajate kirjavahetusest LK ja MS-ga vahemikus 03.02.–

09.02.2021 nähtub üheselt, et kaebajad alles kaaluvad teenistussuhte lõpetamist. Kaebajad

esitasid taotlused piloodikoolituse lõpetamiseks 19.02.2021, lähtudes LK 09.02.2021 e-kirjas

avaldatust, et koolituskulud ühe teenistuja kohta olid selleks hetkeks 5 241,18 eurot. Vastustaja

esindajad kinnitasid halduskohtu istungil, et LK 09.02.2021 vastus kaebajatele oli

kooskõlastatud Kaitseväe õhuväe juristi ja õhuväe personaliülemaga. Seega ei saa seda pidada

LK isiklikuks arvamuseks, vaid tegemist on Kaitseväe selgitusega.

2)

Vastustajad ei ole tõendanud, et kaebajate koolitamisega seoses tekkisid neil otsesed

kulud hüvitamisnõudes märgitud summas. Vastustajad on üksnes viidanud koolitajaga sõlmitud

3-21-1027

8(12)

kokkuleppele, kuid pole selle kohta kirjalikke tõendeid esitanud. Samas ka juhul, kui kulutuste

kandmine oleks tõendatud, on Kaitsevägi võtnud kokkuleppega endale vabatahtlikult kohustusi,

mille hüvitamist ei saa kaebajatelt nõuda. Raamlepingu järgi oli vastustajal õigus koolitajaga

sõlmitud leping igal ajal ilma täiendavate kohustusteta üles öelda. Kaebajaid läbirääkimistesse

ei kaasatud, mistõttu on neile ka arusaamatu kulude kujunemine. Kahtlust tekitab siinkohal

asjaolu, et Kaitseväge esindas läbirääkimistel koolitajaga Kaitseväe teenistuja (MS), kes on

ühtlasi koolitaja üks instruktoritest.

3)

Vastustajad pole arvestanud, et koolitus katkestati mõjuva põhjuse tõttu. Kaebajate

teenistussuhe loeti lõpetatuks KVTS § 142 lg 4 alusel ehk mõjuva põhjuse tõttu. Vastustajad

pole põhjendanud, miks loeti teenistussuhe lõpetatuks mõjuva põhjuse tõttu, koolituse

katkestamine aga mitte.

4)

Muus osas jäävad kaebajad halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja paluvad

ringkonnakohtul nendega arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

15. KVTS § 1 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse tegevteenistusele avaliku teenistuse seadust

KVTS-s sätestatud erisustega. KVTS § 101 järgi kohaldatakse tegevväelase koolitusele ja

koolituskulude hüvitamisele põhiosas ATS-is sätestatut, kuid ressursimahuka koolituse kulude

hüvitamist on eraldi reguleeritud KVTS §-s 156. KVTS § 156 lg 1 kohaselt on ressursimahukas

koolitus, mille kestus on pikem kui 90 päeva või mille maksumus ületab töölepingu seaduse

(TLS) § 29 lg 5 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuuekordset kuu töötasu alammäära.

16. Kaitsevägi väljastas mõlemale kaebajale 11.11.2020 ressursimahuka koolituse kulu

arvestamise teatise (dtl 51 ja 53), milles oli märgitud koolitusega seotud kulu (koolitustasu)

suurus 90 030 eurot. Puudub vaidlus, et tegemist oli ressursimahuka koolitusega. KVTS § 156

lg 4 näeb ette, et tegevväelane ei ole kohustatud hüvitama ressursimahuka koolituse kulu, kui

ta vabastatakse tegevteenistusest pärast ressursimahukale koolitusele lähetamise käskkirjas

märgitud tegevteenistuses olemise kohustuse tähtaja möödumist. Vastavalt määruse nr 8 § 4 lg

1 p-le 3 on ressursimahukal koolitusel osalenud tegevväelane kohustatud koos koolitusel oldud

ajaga jätkama tegevteenistuses 4 aastat, kui koolituse kulu on vahemikus 50 000 eurot kuni

124 999,99 eurot. Koolitusteatise allkirjastamisega nõustusid kaebajad koolitusele suunamisega

ning võtsid endale kohustuse jätkata tegevteenistuses 4 aastat alates 16.11.2020 või hüvitama

koolitusega tekkinud kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Nõusoleku küsimise ja

andmise eesmärk on teadvustada isikule koolitusega kaasnevaid kohustusi, millega ta peab

arvestama (KVTS eelnõu (172 SE) seletuskiri, lk 177). Seega pidid kaebajad arvestama, et

koolituse katkestamisel ilma mõjuva põhjuseta või tegevteenistusest omal soovil enne 4 aasta

möödumist lahkumisega kaasneb kohustus hüvitada koolituskulu kuni 90 030 euro ulatuses.

Nõusolekut hüvitada koolitusega tekkinud kulud seisuga 19.02.2021 avaldasid kaebajad ka

piloodikoolituse lõpetamise taotlustes (dtl 80 ja 82). Koolituskulude hüvitamise seisukohast ei

ole oluline see, et kaebajatel ei olnud Kaitseväe otsustest tulenevalt võimalik enam

tegevteenistuses omandatud erialal jätkata. Kaebajad otsustasid osaleda ressursimahukal

koolitusel ning võtsid endale sellega kaasnevad kohustused. Neil ei olnud kohustust sellele

koolitusele minna ja nad oleksid saanud jätkata kaitseväes teiste ametiülesannetega.

17. KVTS § 156 lg 2 p 2 järgi on tegevväelane kohustatud hüvitama proportsionaalselt

tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud otsese kulu, ümberasumise kulu,

päevaraha ja välislähetustasu ning lähetusega seotud kulu, mida riik on kandnud, kui ta vabastati

3-21-1027

9(12)

tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 p 1, 4–7 või 10–13 alusel. Määruse nr 8 § 3 lg 1 kohaselt

esitab Kaitsevägi tegevväelasele ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise nõude koos

tegevteenistussuhte lõpetamise käskkirjaga. Kaebajad vabastati tegevteenistusest nende omal

soovil KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel. Vaidlustatud käskkirjades on viidatud ka KVTS § 142 lg-le

4, mis sätestab, et tegevväelane võib nõuda määratud ajaga tegevteenistusest erakorralist

vabastamist mõjuval põhjusel, eelkõige kui tegevväelase terviseseisund või perekondlikud

kohustused ei võimalda tal rahuaja ametikohal ettenähtud tööd teha. Asja materjalidest nähtub,

et kaebajad olid tähtajalises tegevteenistuses (LK 02.02.2021 e-kiri – dtl 66). Kuivõrd vaidluse

all ei ole kaebajate teenistusest vabastamine, ei ole see, kas esines mõjuv põhjus kaebajate

teenistusest vabastamiseks, praeguse vaidluse lahendamise seisukohast oluline. Vabastamise

aluseks olevat mõjuvat põhjust ei saa samastada koolituse katkestamise aluseks oleva mõjuva

põhjusega (KVTS § 156 lg 2 p 1). Isiku vabastamine tegevteenistusest omal soovil – sõltumata

vabastamise taotluse esitamise tinginud asjaoludest – toob KVTS § 156 lg 2 p 2 järgi kaasa

kohustuse

hüvitada

ressursimahuka

koolitusega

seotud

kulud

proportsionaalselt

tegevteenistusajaga. Seda on rõhutatud ka KVTS eelnõu seletuskirjas (lk 177). Kuivõrd KVTS

§ 156 lg 2 p 1 ei ole praegusel juhul asjakohane, ei pidanud Kaitsevägi põhjendama, miks ei

loeta koolitust katkestatuks mõjuva põhjuse tõttu.

18. KVTS § 156 lg 2 järgi on tegevväelane kohustatud hüvitama koolitusega seotud otsese kulu.

Määruse nr 8 § 3 lg 2 p 6 kohaselt esitatakse hüvitamisnõudes mh koolitusega seoses tehtud

kulude loetelu, maksumus ja kogusumma. Määruse nr 8 § 3 lg 3 järgi võib punktis 6 sätestatud

kulude loetelu, maksumus ja kogusumma erineda teatises märgitud koolituskulude loetelust,

eeldatavast maksumusest ja kogusummast nende kulude osas, mis täiendavalt tehti või jäeti

tegemata seoses tegevväelase ressursimahuka koolitusega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb

nendest sätetest, et kui tegevväelane on koolituse läbinud osaliselt, saab temalt nõuda nende

koolituskulude hüvitamist, mis on juba tekkinud või tekivad vältimatult.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hüvitamisnõude esitamisel rikutud määruse nr 8 § 3 lg 2

p-des 6 ja 7 sätestatud nõudeid ega põhjendamiskohustust. Praegusel juhul on ainsaks

koolitusega seotud kuluks 90 030 euro suurune koolitustasu (määruse nr 8 § 1 lg 2 p 1).

Kaebajatelt nõutavateks kuludeks on 15 120 eurot, millest arvestatakse maha 945 eurot

proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta (315 eurot/kuu × 3 kuud), s.o nõude suuruseks

on 14 175 eurot. Seega ei nõuta kaebajatelt mitte koolituse kogumaksumuse hüvitamist (millest

on tehtud mahaarvamine proportsionaalselt koolitusel osaletud ajaga määruse nr 8 § 5 lg 3

alusel), vaid osalise kulu hüvitamist. Hüvitamisnõude põhjal on piisavalt selge, milliseid

kulutusi on seoses kaebajate koolitusega kantud, ning hüvitamisele kuuluva summa

kujunemine.

20. Koolitajaga sõlmitud raamlepingu (dtl 56–61) p 7.4 järgi on tellijal õigus leping ja selle

alusel sõlmitud hankeleping üles öelda igal ajal, kui tal puuduvad lepingu täitmiseks vajalikud

rahalised vahendid või kaob olulises ulatuses vastav vajadus, teatades nimetatud soovist ette

vähemalt 30 kalendripäeva. Raamlepingus ei ole reguleeritud Kaitseväe varalisi kohustusi

koolitaja ees hankelepingu ülesütlemise ega muutmise korral. Raamlepingu alusel sõlmitud

hankelepingus (dtl 54–55) on märgitud lepingu kogumaksumus (360 120 eurot koos

käibemaksuga).

21. Vaideotsuste p-s 23 on märgitud, et koolitajaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus

Kaitsevägi tasuma kahe piloodikoolituse katkestanud õppuri eest kokku 30 240 eurot, sh ATP

täisprogrammi maksumus 14 400 eurot ja MCC teooria maksumus 720 eurot õppuri kohta.

Kõnealust kokkulepet vastustajad kohtule esitanud ei ole. Kaebajad on kohtule esitanud

koolitaja, Kaitseväe ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) esindajate vahelise

kirjavahetuse. Kirjavahetusest nähtuvalt soovis koolitaja ATP teooria programmi

3-21-1027

10(12)

kogumaksumuse 4 × 12 000 eurot (käibemaksuta) ja MCC teooria kursuse kogumaksumuse

tasumist (dtl 86–87). RKIK esindaja KKK märkis oma 22.03.2021 e-kirjas, et koolitaja on

tegevväelaste koolitamiseks juba ette teinud kulutused teooriakoolitustele (ATP ja MCC) ning

ühe inimese eest tasutav summa on 12 600 eurot (dtl 84–85).

22. Ringkonnakohus peab eelneva põhjal usutavaks, et Kaitseväel tuli koolitajale hüvitada kogu

teooriaprogrammi maksumus, sõltumata sellest, kas kaebajad olid koolituse katkestamise ajaks

programmi läbinud täies ulatuses või ainult osaliselt. Teooriaprogrammi maksumus oli kokku

12 600 eurot ühe õppuri kohta, sh ATP teooria programm 12 000 eurot ja MCC teooria

programm 600 eurot, koos käibemaksuga 15 120 eurot. Nimetatud kulu saab pidada koolitusega

seotud otseseks kuluks KVTS § 156 lg 2 mõttes. Selle kirjavahetuse ega muude kohtule esitatud

materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebajatelt nõutakse lisaks koolituskulule veel mingeid

täiendavaid kulusid, mis olid tingitud koolitajaga sõlmitud lepingu mahu vähenemisest. Kuigi

Kaitseväe operatiiv- ja väljaõppe allohvitseri EV 22.03.2021 e-kirjast (dtl 83–84) nähtuvalt oli

koolitaja esitanud selleks ajaks Kaitseväele ühe arve summaga 20 964,72 eurot, ei saa sellest

kirjast siiski järeldada, et tegemist oli kaebajate koolitamisega seotud kulude täieliku summaga,

arvestades, et raamlepingu p 3.3 kohaselt pidi koolitaja esitama tellijale arve pärast teenuse

osutamist. Ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise kohustuse suurus ei saa sõltuda koolituse

eest tasumise tingimustest, s.o kas arved esitatakse ja tasumine toimub ette või tagantjärele.

Lepingu ülesütlemisega raamlepingu p 7.4 alusel poleks Kaitsevägi saanud vältida kuni

ülesütlemiseni tekkinud koolituskulude kandmist, arvestades ka 30-päevase ülesütlemistähtaja

jooksul tekkivate kulutustega. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et

Kaitsevägi on koolitajaga sõlmitud kokkuleppe alusel võtnud kohustuse hüvitada täiendavad

kulud, mis ei ole käsitatavad otsese kuluna KVTS § 156 lg 2 mõttes.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et MCC teooria programmi maksumuse hüvitamise

nõudmine on põhjendamatu, sest kaebajad olid selle programmi juba varasemalt läbinud.

Kaebajad pole väitnud, et nad ei läbinud nimetatud programmi 2020. a novembris alanud

piloodikoolituse raames. Seega on Kaitsevägi ka seoses nimetatud kursusega teinud kaebajate

koolitamiseks kulutusi.

24. Kaebajate kirjavahetusest Kaitseväe esindajatega nähtub järgnev.

Kaebaja II informeeris 02.02.2021 e-kirjas LK temale ja kaebajale I avanenud võimalusest

asuda PPA-s teenistusse kopteripiloodina ning küsis koolituse lõpetamise ja sellega kaasnevate

kohustuste kohta (dtl 66–67).

LK selgitas 02.02.2021 e-kirjas kaebajatele, et tegevteenistusest vabastamisel tuleb neil

hüvitada ressursimahuka koolitusega võetud kohustused. LK ei osanud öelda hüvitamisele

kuuluvat summat, kuid märkis, et kaebajad peaksid ilmselt hüvitama nende koolitamisele juba

tehtud kulutused (dtl 66).

Vastuseks kaebaja II kirjale, milles paluti teada anda, kellelt on võimalik saada täpsemad

vastused koolituslepinguga seotud kulutustele, soovitas LK 03.02.2021 e-kirjas pöörduda MS

poole (dtl 65).

MS selgitas 04.02.2021 kl 8.36 kaebajatele saadetud e-kirjas, et hüvitamisele kuuluv summa

sõltub sellest, millist arvutusmetoodikat kasutatakse (on kaks erinevat lähenemist), ning jääb

vahemikku 12 000 – 16 000 eurot (dtl 70–71).

LK märkis 04.02.2021 kl 10:08 kaebajatele saadetud e-kirjas, et kaebajatelt on põhjendatud

sisse nõuda nende koolitamisele juba tehtud kulud. LK lisas, et ta ei tea, kui palju Riigi

3-21-1027

11(12)

Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) juba tasunud on, kuid teooria osa ei tohiks olla kuigi

kulukas (dtl 64).

Kaebaja

II

tegevteenistusest

vabastamise

taotlus

registreeriti

Kaitseväe

dokumendihaldussüsteemis 04.02.2021 kl 10.42 (dtl 78). Kaebaja I taotlus registreeriti samal

päeval kl 11.02 (dtl 75).

Kaebaja II palus 05.02.2021 e-kirjas MS-le (kiri saadeti ka kaebajale I, LK-le ja õhuväe juristile

ML-le) teenistusest vabastamise üle otsuse tegemiseks täpsustada hüvitamisnõuet puudutavaid

asjaolusid (dtl 69–70).

LK vastas kaebajale II 09.02.2021 e-kirjas (edastati ka kaebajale I ning Kaitseväe teenistujatele

MS-le, ML-le, TK-le ja TL-le), et „[s]ee teine arvutusmetoodika ei ole enam teemaks, seega ei

hakka me seda enam käsitlema“. LK märkis, et hüvitamisele kuuluvat summat (sõltuvalt

koolituse katkestamise ajast) on praegu keeruline prognoosida; kui Kaitseväe juhatus otsustab

kaebajad tegevteenistusest vabastada, arvutatakse välja lõplik summa. LK lisas, et seni on

Pakker Avio AS-lt saadud 20 964,72 euro suurune arve, mis on nelja teenistuja teooriaõppe

kulu; selle järgi tuleks ühel teenistujal hüvitada 5241,18 eurot, kuid kuu ajaga see summa ilmselt

kasvab (dtl 68–69).

25. Eelnevast järeldub, et Kaitseväele ei olnud enne seda, kui kaebajad esitasid teenistusest

vabastamise taotlused, teada konkreetne summa, mis kaebajatel tuleb teenistusest vabastamise

korral hüvitada. Isegi kui kaebajatel oli veel pärast taotluste esitamist võimalik need mingi aja

jooksul tagasi võtta, siis ei saanud kaebajad ka LK 09.02.2021 e-kirjast järeldada, et

hüvitamisele kuuluv summa on 5241,18 eurot või sellele ligilähedane summa. Hüvitamisele

kuuluva summa lõplik suurus ei saanudki selguda enne seda, kui oli teada koolituse

katkestamise kuupäev. Kaebajad esitasid Kaitseväele taotlused piloodikoolituse lõpetamiseks

19.02.2021 (dtl 80 ja 82). Kuivõrd raamlepingu järgi esitas koolitaja arved pärast teenuse

osutamist, siis ilmselgelt ei saanud millalgi enne 19.02.2021 Kaitseväele esitatud arve kajastada

kaebajate koolitamisega seotud kulusid kuni koolituse katkestamiseni. Seda, et koolitajalt

saadud arve ei kajasta ette tasutud kulusid, võisid kaebajad järeldada ka LK 09.02.2021 e-kirja

viimasest lausest. Seega ei saanud kaebajatel Kaitseväe esindajatega peetud kirjavahetuse

põhjal tekkida õiguspärast ootust, et hüvitamisele kuuluv summa ei ületa esimese arve alusel

tasutud summat jagatuna neljaga. Kaebajad olid saanud MS kirjast teada oluliselt suuremast

summast, mille nõudmist LK 09.02.2021 e-kirjas üheselt ei välistatud. LK kirjas mainitud „teine

arvutusmetoodika“ tähendab ilmselt ühte kahest MS viidatud metoodikast, mille kohaselt pidi

hüvitamisele kuuluv summa olema vähemalt 12 000 eurot. Praegusel juhul selgus hüvitamisele

kuuluv summa kaebajate teenistusest vabastamise käskkirja koostamise ajaks, millega koos

esitati määruse nr 8 § 3 lg 1 alusel ka hüvitamisnõue. Koolituse kogumaksumus oli kaebajatele

teada 11.11.2020 teatistest. KVTS-st ega määrusest nr 8 ei tulene, et hüvitamisele kuuluv lõplik

summa tuleb teenistujale teada anda juba enne koolituse katkestamist ja teenistusest

vabastamise otsustamist.

26. Asjaolu, et kaebajad jätkasid pärast Kaitseväest lahkumist tööd riigiteenistuses, ei välista

neilt koolituskulude hüvitamise nõudmist. Ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise kohustus

on seotud tegevteenistusest lahkumisega isikust endast tingitud põhjusel ning pole oluline, kas

isik asub pärast seda töötama riigiteenistuses või erasektoris. KVTS § 156 lg 2 p 2 järgi tuleb

koolitusega seotud kulud hüvitada ka isikul, kes vabastatakse tegevteenistusest näiteks

kaitseväeteenistusvälisele ametikohale nimetamisel ning Riigikogu, Euroopa Parlamendi või

kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks asumisel (KVTS § 140 lg 1 p-d 11 ja 12). Puuduvad

ka muud alused hüvitamisnõudest loobumiseks või nõutava summa vähendamiseks. Kaitsevägi

ei ole seega rikkunud kaalutlusõigust.

3-21-1027

12(12)

27. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on oma 17.05.2021 määruse p-s 15 ebaõigesti

leidnud, et vaidlusalused hüvitamisnõuded on täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel

täitedokumendid ja seega sundtäidetavad. Määruse nr 8 § 3 lg 6 järgi peab Kaitsevägi juhul, kui

isik ei täida hüvitamiskohustust, pöörduma vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule

halduskohtusse (vt HKMS 26. ptk, §-d 260–263). Samasugune põhimõte on sätestatud ka ATS

§ 32 lg-s 10. Seega ei ole täitedokumendiks mitte hüvitamisnõue, vaid kahju hüvitamiseks

algatatud kohtuasjas tehtav kohtulahend.

28. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

28.10.2021 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebused rahuldamata.

29. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebajate

esimese ja teise kohtuastme menetluskulud (3189+1171,20=4360,20 eurot) jäävad HKMS

§ 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustajad olid HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu

tasumisest vabastatud ning pole taotlenud muude kulude väljamõistmist kaebajatelt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 23.03.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2022. a otsus osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata X ja Y kaebused tühistada Kaitseväe

29. märtsi 2021. a käskkirjade nr 143P ja 144P resolutsiooni p-d 1.2 ja nende

lisaks olevad hüvitamisnõuded osas, millega Kaitsevägi kohustab kaebajaid

hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega

seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (ilma käibemaksuta).

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärgiga.