3-21-1174/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.02.2022,

Tallinn Haldusasja number

3-21-1174

Menetlusosalised

X. X. kaebus keskkonnaministri 29.04.2021

käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) kohustamiseks algatama

menetlus Xxxxxxxxxx katastriüksuse (xxxxx:xxx:xxxx) ja

Yyyyyyyyyy katastriüksuse (yyyyy:yyy:yyyy) riigile

omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see

oleks kooskõlas põhiseaduse § 32 sätestatud õiglase ja

kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja

võtaks arvesse turuhinda

Asja läbivaatamine

Kaebaja – X. X., esindajad – vandeadvokaadid Indrek

Kukk ja Indrek Leppik

Vastustaja – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu),

volitatud esindajad Jana Arula, Marko Angerjärv

Kohtuistung 03.02.2022. a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata vastustaja taotlus jätta kaebus läbi vaatamata nõudes kohustada vastustajat

tegema maa riigile omandamise menetluses hinnapakkumine. 2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud (välja arvatud kaebajale 01.07.2021 määrusega tagastatud

riigilõiv) nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.03.2022. a.

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Ida-Viru

Maavalitsuse komisjoni 09.07.1996 otsustega nr 26-159 ja 27-159 tunnistati X. X. 1/6 osas

Tudulinna vallas asuvate endiste Xxxxxxxxxx ja Yyyyyyyyyy talu maade tagastamise õigustatud

subjektiks. 09.01.1997 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandas X. X. mõlema talu maa

osas kogu tagastamise nõudeõiguse.

2. Keskkonnaministri 10.07.1997 käskkirjaga nr 172 jäeti riigi omandisse Ida-Viru maakonnas

Tudulinna vallas asuv Riigimetsa Majandamise Keskuse Iisaku metskonna maatükk nr 22

katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 sihtotstarbega kaitsealune maa. Nimetatud

maaüksus paiknes 63,51 ha ulatuses endise talu Xxxxxxxxxx A-50 maadel ja 75,87 ha ulatuses

endise Yyyyyyyyyy A-47 maadel.

3. Keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirjaga nr 454 tunnistati keskkonnaministri 10.07.1997

käskkiri nr 172 kehtetuks, sama käskkirja punkti 3.1 kohaselt jäeti maatükk nr 22 uuesti riigi

omandisse katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 ha, sihtotstarbega kaitsealune

maa. Tudulinna Vallavalitsus andis 05.06.2002 korraldused nr 80 ja 81 tagastamata jäetud

Xxxxxxxxxx ja Yyyyyyyyyy talu maade eest kompensatsiooni määramise kohta, kuna nimetatud

maad olid jäetud riigi omandisse.

4. X. X. (kaebaja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse käskkirja nr 454 punkti 3.1 tühistamiseks.

Tallinna Halduskohtu 02.05.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja esitas Tallinna

Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, kuid ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2007

otsusega jäeti X. X.i apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas

11.10.2007 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-37-07 kaebuse ja tühistas keskkonnaministri

03.10.2000 käskkirja nr 454 punkti 3.1 menetlusnormide rikkumise tõttu maa riigi omandisse

jätmisel (ei kaasatud õigustatud subjekti, ei selgitatud välja tema tahet, ei kaalutud erinevaid huve

vaidlusaluse maa osas).

5. Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatas Riigimetsa Majandamise Keskus Iisaku

metskonna maatüki nr 22 maa riigi omandisse jätmise menetluse uutes piirides (välja arvates

endiste Xxxxxxxxxx ja Yyyyyyyyyy talu maad) kaitsealuse maana.

6. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 tagastati kaebajale endise

Xxxxxxxxxx talu maa suuruses 62,15 ha (Xxxxxxxxxx katastriüksus katastritunnusega

xxxxx:xxx:xxxx) ja endise Yyyyyyyyyy talu maa suuruses 87,97 ha (Yyyyyyyyyy katastriüksus

katastritunnusega yyyyy:yyy:yyyy). Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on määratud kaitsealune

maa. Kinnistusraamatusse on X. X. nimetatud maaüksuste (mõlemad katastriüksused kuuluvad

kinnistusraamatu registriossa nr 4606508 kantud kinnistu koosseisu) omanikuna kantud

18.08.2009.

7. Kinnistu omandamise hetkel olid nii Xxxxxxxxxx kui ka Yyyyyyyyyy maaüksuse kasutamise

sihtotstarve kaitsealune maa. Kinnistu paiknes täies ulatuses Qqqqqq looduskaitsealal, kus kehtis

Vabariigi Valitsuse 09.05.2007. a määrusega nr 135 kinnitatud „Qqqqqq looduskaitseala

kaitseeeskiri“. Xxxxxxxxxx maaüksus asus täies ulatuses Qqqqqq raba sihtkaitsevööndis ja

Yyyyyyyyyy maaüksus asus osaliselt Qqqqqq sihtkaitsevööndis ja osaliselt Suuresaare

sihtkaitsevööndis.

8. 30.10.2009 esitas kaebaja esindaja Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile

kinnistu nr 4606508 koosseisu kuuluvad ja Qqqqqq looduskaitsealal asuvad Xxxxxxxxxx ja

Yyyyyyyyyy katastriüksused.

3(11)

9. Keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 808 jäeti kaebaja avaldus rahuldamata tuginedes

looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lõikele 1¹, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse

alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega

viidatud sättes loetletud isikutelt.

10. Kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja halduskohtus (haldusasi nr 3-10-1814). Tallinna

Halduskohtu 10.11.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1814 jäeti kaebus rahuldamata ning

Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsusega jäeti rahuldamata ka apellatsioonkaebus.

Puuduvad andmed, et Riigikohus oleks kassatsioonkaebuse menetlusse võtnud.

11. Keskkonnaameti

02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keelduti katastriüksuste

omandamise menetluste uuendamisest, sest Qqqqqq looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja

omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise

lubatavust LKS § 20 lõike 11 alusel, ei olnud võrreldes 2010 aastaga muutunud.

12. Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus kaitsekord. Xxxxxxxxxx

katastriüksuse kaitserežiim ei muutunud; Yyyyyyyyyy katastriüksuse osas muutus kaitserežiim

rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Qqqqqq raba sihtkaitsevööndisse (varasemalt kuulus

Yyyyyyyyyy katastriüksus 12,5% ulatuses Suuresaare sihtkaitsevööndisse, kus oli lubatav ka

jahipidamine ning kaitseala valitseja nõusolekul metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-

eeskirjale).

13.

12.02.2021 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile (vastustaja) taotluse kinnistu täies

ulatuses riigile võõrandamiseks, kuivõrd kinnistut ei ole võimalik sellel lasuvatest

looduskaitsealastest piirangutest lähtuvalt kasutada; kinnistul lasuvad piirangud on sedavõrd

ranged, et sisuliselt on tegemist kinnistu sundvõõrandamisega; kinnistul on suur looduskaitseline

väärtus.

14.

29.04.2021

keskkonnaministri

käskkirjaga nr

1-2/214

keelduti

kinnistu

riigile

omandamisest, kuivõrd kinnisasja omandamine ei ole LKS § 20 kohaselt lubatav.

15. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille Tallinna Halduskohus võttis

01.07.2021 menetlusse nõudes keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/214

tühistamiseks ning Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kohustamiseks algatama

menetlus Xxxxxxxxxx katastriüksuse (xxxxx:xxx:xxxx) ja Yyyyyyyyyy katastriüksuse

(yyyyy:yyy:yyyy) riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks

kooskõlas põhiseaduse § 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega

sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse turuhinda. Kohus lõpetas menetluse kaebaja nõudes

hüvitise summas 3 170 359 eurot ja viivise saamiseks. Määrus jõustus 16.12.2021.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

16. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

16.1 Kinnistu omandamiseks LKS § 20 lg 11 tähenduses tuleb lugeda hetk, mil kaebaja

loeti õigustatud subjektiks.

16.1.1 LKS § 20 lg 11 kohaselt ei ole ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli looduskaitselistest piirangutest

teadlik aluseks, et keelduda maa riigile omandamisest. LKS § 20 lg 11 p 4 kohaselt esineb alus

keeldumiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamiseks on antud enne

1996. a 7.juunit. Viidatud säte kehtivas sõnastuses lisandus LKS-i 15.04.2013. a jõustunud

muudatusega. LKS vastuvõtmisel sellesisuline piirang puudus. Seega, kui kaebaja suhtes oleks maa

tagastamise menetlus viidud läbi mõistliku aja jooksul, oleks puudunud ka takistus LKS § 20 lg 11

4(11)

näol kinnistu riigile võõrandamiseks. Kaebaja hinnangul oleks menetlus tulnud läbi viia hiljemalt

2006 aasta lõpuks. Kohtumenetluses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 selgus 11.10.2007, et vara

tagastamata jätmine ei olnud õiguspärane. Haldusorgan oleks pidanud käituma juba algusest peale

õiguspäraselt ja vara tagastama ca aasta pärast vara tagastamise avalduse esitamist. 16.1.2 Ajal, mil

kaebaja tunnistati kinnistu osas õigustatud subjektiks, puudusid kinnistul piirangud, mis oleksid

välistanud kinnistu mõistliku majandusliku kasutamise, sh kinnistu kasutamise metsamajanduslikul

eesmärgil, mis vastab kinnistu parimale kasutusele. Omandi kande tegemine viibis vastustaja

õigusvastase tegevuse tõttu, st maa omandamine toimus enne piirangute kehtestamist.

16.2 Kui kohus leiab, et omandamise hetkeks ei saa lugeda õigustatud subjektiks

tunnistamise aega, siis esinevad praegu erandlikud asjaolud, mis võimaldavad

kinnisasja omandamist LKS § 20 lg 11 punktides 1-4 toodud asjaoludel. LKS § 20 lg

11 p 1 kohaselt on erandiks olukord, kus kaitsekord muutub rangemaks. Praegu on

kaitsekord kinnistu kui terviku osas muutunud rangemaks. Sättes ei räägita sellest, et

kaitsekord muutub oluliselt rangemaks või intensiivsemaks. Räägitakse vaid, et kui

muutub rangemaks, siis ongi alus nõuda omandamist. Määrus nr 242 ei ole

kohaldatav, sest see täpsustab vaid menetluslikke küsimusi. Muus osas volitusnormi

antud ei ole.

16.3 Kui kohus leiab, et siin esineb piirang siis leiab kaebaja, et LKS § 20 lg 11 p-s 4

toodud piirang, mille kohaselt ei kuulu kinnistu riigi poolt omandamisele, kui

kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 1996.

a 7. juunit, on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, mis sätestab võrdsuspõhiõiguse.

Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Asjaolu,

millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi tema suhtes läbi omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei

allunud kuidagi kaebaja tahtele. Asjaolu, millal kohalik omavalitsus andis maa

tagastamise korralduse, ei saa omada tähtsust ka seetõttu, et õigusvastaselt

võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb kohelda võrdselt. Kaebajal

võis küll tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest,

kuid see ei saa olla asjaoluks, mille alusel piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt

kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse teostamisega ei oleks ta saanud

hüvitist, mis vastaks kinnistu tegelikule väärtusele. Võrreldavad grupid on need, kelle

osas viidi menetlus läbi viivituseta (grupp 1) ja teine grupp on need kelle puhul

viivitati (grupp 2). Kaebaja arvates on põhiseadusega kooskõlas säte selliselt, et erand

kohaldub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise kohta ilma piirava tähtajata.

Protsess praegusel juhul venis kaebajast olenemata asjaoludel ning õiguskord muutus.

Kui vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei oleks maa tagastamise protsess

viibinud, siis ei oleks esinenud takistusi maa võõrandamiseks. Asjaolu, millise aja

jooksul viidi läbi menetlus ei saanud kaebaja tahtele alluda. Seega on kaeba hinnangul

põhjendamatu kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes isikutega, kelle suhtes viidi

läbi menetlus mõistliku aja jooksul. Tegelikkuses on kogu LKS § 201 lg 1

põhiseadusega vastuolus ning seda ei saa kohaldada juhtumitel, mil tegemist on

õigusvastaselt võõrandatud varaga. Vastustaja seisukoht

17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

17.1 Keskkonnaamet on oma 02.07.2012 kirjaga ja 04.07.2018 kirjaga keeldunud

katastriüksuste omandamise menetluse uuendamisest, sest Qqqqqq looduskaitseala

kaitsekord, kinnisasja omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille

alusel hinnatakse omandamise lubatavust LKS § 20 lõike 11 alusel, ei olnud võrreldes

2010 aastaga muutunud.

5(11)

17.2 Vastustaja hinnangul on kohtuasjas nr 3-10-1814 Tallinna Halduskohus ja Tallinna

Ringkonnakohus andnud põhjalikud selgitused vaidlusaluste maade omandamise

osas ning viidatud kohtuvaidluste ja Keskkonnaameti 2012 ja 2018 kirjadega

võrreldes on vahepeal muutunud vaid kaitsekord.

17.3 Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus kaitsekord. Kuna

kaitsekord muutus, vaadati asjaolud uuesti üle ja tehti uus otsus. Xxxxxxxxxx

katastriüksus paiknes omandamise ajal ja paikneb käesoleval ajal tervikuna Qqqqqq

raba sihtkaitsevööndis. Yyyyyyyyyy katastriüksus paiknes omandamise ajal 87,5 %

ulatuses looduslikus Qqqqqq raba sihtkaitsevööndis. Alutaguse rahvuspargi

moodustamisega arvati Yyyyyyyyyy katastriüksus tervikuna looduslikku Qqqqqq

raba sihtkaitsevööndisse. Seega kaitsekord on peale omandamist muutunud

rangemaks üksnes Yyyyyyyyyy katastriüksusel 12,5 % ulatuses katastriüksuse

pindalast. Kaebuse punktist 9 tulenevalt puudub vaidlus kaitsekorra rangemaks

muutumise osas.

17.4 LKS § 20 lõike 11 punkti 1 ja korra § 31 lõiget 7 tõlgendatakse selliselt, et kaitsekord

on muutunud kinnistute suhtes rangemaks siis, kui lisandunud piirangutega ala on

suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast), kui seniste piirangutega ala. Juhul, kui

tegemist on sihtkaitsevööndi laienemisega või uue kaitsekorra kehtestamisega, siis

selles kinnisasja osas, mis varasemalt juba oli sihtkaitsevööndis, ei ole kaitsekord

rangemaks muutunud, vaid on jäänud samaks. Seega kaitsekorra rangemaks

muutumisel hinnatakse, ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või

muutusid rangemaks peale omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna

võõrandada siis, kui lisandunud oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50%

kinnisasja pindalast.

17.5 Vastustaja hinnangul on kinnistu omandamise hetk LKS § 20 lg 11 mõistes ja LKS §

20 lg 11 erandite mitte kohaldamine esimese omandamismenetluse ajal, juba

varasemalt selgeks vaieldud haldusasjas nr 3-10-1814. Samuti on kohtupraktika

olnud seisukohal, et LKS § 20 lg 11 ei jäta haldusorganile kaalutlusruumi. Antud

olukorras ei ole täidetud LKS § 20 lg 11 toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla

omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte eesmärk

on vältida olukordi, kus riik omandab kaitstava loodusobjektiga kinnistud isikutelt,

keda on piirangutest teavitatud.

17.6 LKS § 20 lõikes 11 sätestatud isikute ring, kellelt riik maad omandab, jõustus

01.04.2007 ja kehtis samal kujul kuni 15.04.2013. Nimetatud ajavahemikku langes

ka esimene kinnistu riigile omandamisest keelduv otsus (käskkiri nr 808) ning isikute

ringist puudus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isikute erisus.

15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik siiski omandab.

Kuivõrd korraldus tagastamise kohta on antud pärast 1996. aasta 7. juunit, ei rakendu

käesolevas asjas LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erisus.

17.7 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja LKS § 20 alusel maa riigile

omandamise menetlus on kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Tähendust ei oma,

mis tingis vara tagastamise korralduse viibimise ning tähtsust ei saa omada

tagastamismenetluse pikkus. LKS eesmärgiks on olnud pidurdada selliste

kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnistud on

soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa. LKS § 20 lg 11 lg 4 sätestamise

põhjendus on, et MaaRS-s sätestatud võimalus loobuda looduskaitseliste piirangutega

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest jõustus 1996. aasta 7. juunil. Enne seda

6(11)

õigus loobuda puudus. Eeltoodust tulenevalt ei ole LKS § 20 lg 11p 4 põhiseadusega

vastuolus.

17.8 Kuna kinnisasja riigile omandamise menetlust ei ole alustatudki, ei ole asjakohane

kaebaja nõue kohustada vastustajat hinnapakkumise tegemiseks. Kuna kinnisasja

riigile omandamine ei ole lubatav, ei ole võimalik ka hinnapakkumise tegemine.

Seetõttu tuleks tagastada kaebus osaliselt hinnapakkumise tegemiseks kohustamise

nõudes HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

17.9 Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ja LKS § 20 alusel maa omandamine ei ole

sundvõõrandamine vaid omandikitsendus põhiseaduse § 32 lõike 2 mõttes. Seda on

leitud

ka kohtupraktikas.

Põhjalikult

on käsitletud olukorda Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3.

17.10 Vastustaja vaidleb vastu kaebaja poolt esitatud hüvitise arvutamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse

resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata

taotlused. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel hinnapakkumise tegemiseks

kohustamise nõudes tagastada, kuivõrd kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatav. Kohus jätab

taotluse rahuldamata.

18.1

Esmalt märgib kohus, et kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel on

võimalik enne kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud. Kohus võttis kaebuse tühistamis-

ja kohustamisnõudes menetlusse 01.07.2021 määrusega. Seega saab kohus vaid hinnata kas

esineb alus jätta kaebus

HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, kui peale kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS

§ 121 lõikes 1 sätestatud alused.

18.2

HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtu

arvates ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, kuivõrd nõude maksmapanek

sõltub pigem sellest, kas kohus tühistamisnõude rahuldab, st tuvastab, et kinnisasja riigile

omandamine on lubatav. Olukorras, kus kohus rahuldab tühistamisnõude ei esine olukorda,

kus kohustamisnõude eesmärki ei ole mingil juhul võimalik saavutada.

18.3

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata vastustaja nõude tagastada kaebus

osaliselt. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

19. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse rahuldamata

LKS § 20 alusel. Vastustaja leiab, et omandamise eeldused ei olnud täidetud. Nimetatud vaidluse

raames on poolte vahel on esmalt erimeelsus selles, millisel ajahetke omandas kaebaja kinnistu

LKS § 20 lg 11 tähenduses. Kaebaja leiab, et kinnistu omandamiseks LKS § 20 lg 11 tähenduses

tuleb lugeda hetk, mil kaebaja loeti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud

subjektiks. Vastustaja leiab, et oluline on hetk, millal kaebaja suhtes tehti maa tagastamise

korraldused ja kaebaja sai kinnisasja omanikuks.

19.1

LKS § 20 lg 1 alates 15.04.2013 kehtivas redaktsioonis sätestab reegli, mille kohaselt

omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava

või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille

sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu

eest. Nimetatud sättest sätestab erandid LKS § 20 lg 11, mille kohaselt riik ei omanda

7(11)

kinnistut, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Nimetatud

põhimõte ei kohaldu LKS § 20 lg 11 eraldi sätestatud juhtudel, kui: kinnisasja kaitsekord

muutub rangemaks (p 1); kinnisasi on omandatud pärimise teel (p 2); kinnisasi omandati

abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või

tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse

alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist (p 3); kinnisasi omandati õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa

tagastamise kohta on antud enne 1996. aasta 7. juunit (p 4).

19.2

Puudub vaidlus selles, et kaebaja omandas kinnistu õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise tulemusena ning maa tagastati kaebajale 23.02.2009 korralduste alusel ning

kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse 18.09.2009, see tähendab, et pärast

kinnistu osas looduskaitseliste piirangute seadmist.

19.3

Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites

haldusasjas nr 3-10-1814 andnud hinnangu 01.04.2007. a jõustunud LKS § 20 lõike 11 sisule

seonduvalt kaebaja väitega, mille kohaselt tuleb sätte tähenduses lugeda kinnisasja

omandamise hetkeks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise aeg. Nimetatud

asjades lahendite tegemisel kehtis LKS § 20 lg 11(jõustus 1.04.2007) sõnastuses, mille

kohaselt riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on

kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas

vastavalt LKS §-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui

kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise

teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või

vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle

omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist.

19.4

Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-10-1814 seoses sätte kohaldamisega välja

toonud, et väited, mille kohaselt ei saa õigustatud subjektiks tunnistamise otsust käsitleda

võõrandamistehinguna, on ekslikud. Maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa maa

omanikuks enne selle tagastamist. Omand isikul, kellele maa tagastati, tekib

kinnistusraamatu kande tegemisest (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p

63). Küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua

kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14). LKS

§ 20 lõiget 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse

silmas ka maa tagastamise korraldust. Vastasel korral poleks maa tagastamise õigustatud

subjektidel võrdset kaitset teiste isikutega, kes vara tsiviilõiguslike tehingutega omandavad,

ning maa riigi poolt omandamise keeld oleks kohaldatav juba tingimusel, et vara tagastamise

menetlus lõpeb maa kinnistamisega pärast 1. aprilli 2007 (otsuse tegemisel kehtinud LKS §

91 lõike 9 kohaselt ei kohaldatud LKS § 20 lõiget 11 juhtudel, kui maa omandati enne 1.

aprilli 2007).

19.5

Kohus leiab, et varasemas kohtuasjas normile antud tõlgendus on asjakohane ka

vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Ka alates 15.04.2013 jõustunud LKS § 20

lg 11 redaktsiooni sõnastus ei võimalda jõuda teistsugusele järeldusele küsimuses, mida

mõelda sätte tähenduses kinnisasja omandamise all olukorras, kus isik saab kinnisasja

omanikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Kaebaja ei saanud maatükkide

omanikuks mitte õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel, vaid nende

tagastamisel ja kinnistamisel. Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektiks

tunnistamise otsusele ei järgne ilmtingimata alati vara tagastamist kuna vara võidakse ka

kompenseerida. Isik saab maa omanikuks alles peale seda, kui see otsustatakse tagastada.

8(11)

Nii on see olnud ka praeguses asjas. Seega on kohus seisukohal, et kinnisasja omandamisena

LKS § 20 lg 11 tähenduses on käsitletav ajahetk, mil isik kantakse kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse ning võõrandamistehinguks on õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korraldus. Seega omandas kaebaja vaidlusaluse kinnisasja 23.02.2009

võõrandamistehingute (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldused nr 20 ja 21)

alusel 18.09.2009, mil kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

19.6

Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt tuleb LKS § 20 lg 11 mõista

selliselt, et sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel ning

säte on kohaldatav vaid tavapäraste võõrandamistehingute puhul. Tallinna Ringkonnakohus

on sätte kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni analüüsides juba leidnud, et selline tõlgendus

oleks vastuolus sätte tolleaegse sõnastusega, mis nägi ette tingimused, millal

keskkonnaministril kaalutlusõigus maa omandamisest keeldumisel puudub. Nendeks

tingimusteks on, et kui kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Ka alates 15.04.2013

jõustunud LKS § 20 lg 11 sõnastus ei võimalda kaebaja poolt soovitud tõlgendust. Ka kehtiva

sätte sõnastuse kohaselt ei ole riigil kaalutlusõigust maa omandamise küsimuse otsustamisel

juhul, kui isik on omandanud kinnisasja peale selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Sättes toodud

erandid käsitlevad kinnisasja omandamist pärimise teel ning omandamist õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise teel. Seega on sätte sõnastus muutnud pigem täpsemaks ning

läbi erandite loetelu on üheselt selge, et riigi kaalutlusõigus sättes toodud maatükkide

omandamise juhtumitel ei ole redutseeritud nullini mitte üksnes omandamisel tavapäraste

võõrandamistehingute alusel, vaid ka vara omandamisel õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise teel.

20. Võõrandamistehingutena käsitletavate Tudulinna Vallavalitsuse 23.veebruari 2009. a

korraldusetega nr 20 ja 21 tagastati kaebajale Xxxxxxxxxx talu maa suuruses 62,15 ha ja endise

Yyyyyyyyyy talu maa suuruses 87,97 ha. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on märgitud

kaitsealune maa ning korraldustes on välja toodud, et maaüksuste osas kehtivad piirangud tulenevalt

Vabariigi Valitsuse 25. veebruari 1997. a määrusega nr 43 kinnitatud „Qqqqqq looduskaitseala

eeskirja ja välispiiri kirjeldus“. Seega on kinnisasi omandatud kaebaja poolt peale looduskaitseliste

piirangute seadmist ning kaebaja oli omandamisel piirangutest teadlik. LKS § 20 lõige 11 ei jäta

haldusorganile otsuse tegemisel kaalutlusruumi ning antud juhul ei ole täidetud sättes toodud

kohane tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest

piirangutest teadlik.

21. Järgnevalt on vaidlus selles, kas praegusel juhul kuulub kohaldamisele LKS § 20 lg 11 p-s 1

sätestatud erand, mille kohaselt riik omandab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnistu vaatamata

asjaolule, et isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning olukorras, kus

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, kui kinnisasja suhtes

kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks.

21.1

Puudub vaidlus, et kinnistu kaebajale tagastamise hetkel Tudulinna Vallavalitsuse

23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 oli nii Xxxxxxxxxx kui ka Yyyyyyyyyy maaüksuste

tagastamise otstarve kaitsealune maa. Kinnistu paiknes täies ulatuses Qqqqqq

looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007.a määrusega nr 135 kehtestatud

„Qqqqqq looduskaitseala kaitse- eeskiri“. Xxxxxxxxxx maaüksus paiknes täies ulatuses

Qqqqqq raba sihtkaitsevööndis ja Yyyyyyyyyy maaüksus asus 87,5 % ulatuses Qqqqqq raba

sihtkaitsevööndis ja 12,5 % ulatuses Suuresaare sihtkaitsevööndis. Seoses Alutaguse

rahvuspargi moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamisega

9(11)

17.12.2020 Xxxxxxxxxx katastriüksuse kaitse-eeskiri ei muutunud. Yyyyyyyyyy katastriüksuse

osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Qqqqqq raba

sihtkaitsevööndisse. Seega muutus seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamisega kaitsekord

rangemaks üksnes Yyyyyyyyyy katastriüksusel, st 12,5% ulatuses kinnisasja kui terviku pindalast.

Seetõttu on vastustaja vaadanud õigesti kaebaja taotluse sisuliselt läbi.

21.2

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kinnisasja omanikul on LKS § 20 lg 11 p 1 järgi

õigus nõuda kinnisasja omandamist sõltumata sellest, millises ulatuses kaitsekord

rangemaks on muutunud. LKS § 20 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt omandab riik vaid

sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Nimetatud

üldreegel kohaldub ka LKS § 20 lg 11 p-s 1 toodud erandi sisustamisel, mis tähendab, et riik

omandab vaid sellise kinnisasja, mille suhtes kohaldatav kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab. Seega tuleb tuvastada piirangute ulatus

arvestades, et LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud erand ei muuda printsiipi, mille kohaselt ei

hüvitata kinnisasja omanikule juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid.

Nimetatud asjaoludest on lähtunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

oma 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3 (II osa). Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis, et isikul

ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende piirangute mõju

soodsamatel tingimustel, kui see ette on nähtud (p 34). Riigikohus selgitab ka, et riive

intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt arvesse võtta, millise osa moodustas lisandunud

piirangutega ala kinnisasja kui terviku pindalast ja teiseks, kui suurel määral välistasid

rangemaks muutunud kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise

valdamise, kasutamise ja käsutamise. Seega ei ole kaebajal õigus selles, et isikul on õigus

nõuda kinnisasja omandamist ainuüksi tulenevalt faktist, et kaitsekord muutus rangemaks.

Oluline on tuvastada, et kaitsekord muutus oluliselt rangemaks.

21.3

Kaebaja eksib selles, et piirangute ulatuse hindamisel ei ole kohaldatav Vabariigi

Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kinnitatud „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava

kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise ning kinnisasja väärtuse

määramise kord“ (Kord). Nimetatud kord määratleb, milliste kriteeriumite alusel loetakse

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, st täpsustab LKS § 20 lg-

s 1 sätestatu sisu. Seega tuleb LKS § 20 lõiget 11 ja Korra § 31 lõiget 7 tulenevalt eelpool

viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi nr 5-21-3 punktidest

34 ja 35 tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud oluliselt rangemaks, kui lisandunud

piirangutega ala on suurem, kui esialgsete piirangutega ala. Seega on õige vastustaja käsitlus,

mille kohaselt on riigile võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada vaid siis, kui lisandunud

oluliste piirangutega ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Nimetatud

kriteerium ei ole praegusel juhul täidetud, kuna kaitsekord muutus rangemaks üksnes 12,5%

Yyyyyyyyyy katastriüksusest ning arvestades kinnistu üldpindala, muutus kaitsekord

rangemaks alla 8% kinnistu pindalast. Nimetatu tähendab, et ning kinnisasja omandamine

ei olnud LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt lubatav.

22. Vastustaja on oma kirjalikus vastuses kaebusele õigesti märkinud, et kaebaja taotluse

lahendamisel ei olnud kohaldatav LKS § 20 lõike 11 punktis 4 sätestatud erand, kuivõrd korraldus

kinnisasja tagastamise kohta on antud pärast 1996. aasta 7. juunit.

23. Kokkuvõtvalt on vastustaja vaidlustatud korralduses õigesti leidnud, et kinnisasja

omandamine ei olnud LKS § 20 kohaselt lubatav.

24. Järgnevalt leiab kaebaja, et juhul, kui kohus tuvastab, et kinnisasja omandamine ei olnud

LKS järgi lubatav, tuleb hinnata LKS § 20 lõike 11 punkti 4 vastavust põhiseadusele. Kohus leiab,

et säte ei ole põhiseadusega vastuolus.

10(11)

24.1

LKS § 20 lg 11 üldiseks eesmärgiks tuleb pidada selliste kinnisasjade omandamise

piiramist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need

hiljem riigile edasi võõrandada, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. See

tähendab praegusel juhul, et isik ei saa teadlikult nõuda looduskaitseliste piirangutega maa

tagastamist eesmärgiga see hiljem riigile edasi müüa ning saavutada sellise tehingu läbi

hüvitise maksmine, mis oleks oluliselt kõrgem kompensatsioonist, mida kaebaja saaks vara

tagastamisest loobumisel. Muudatuse kehtestanud seaduseelnõu seletuskirjas (289 SE) on

selgitatud LKS § 20 lg 11 p 4 sätestamise põhjendusena, et kuivõrd maareformi seaduses

sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitseliste

piirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima alates 1996. aasta 7. juunil jõustunud

muudatusega (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus loobuda

looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), on vajalik luua alus, mille kohaselt ei laiene

säte enne viidatud kuupäeva antud kohaliku omavalitsuse korralduse alusel maa tagasi

saanud isikutele.

24.2

Kaebaja käsitlus, mille kohaselt tuleks lugeda, et looduskaitselise väärtusega maa

tagasi saanud isikul on ilma igasuguste tingimusteta õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud

ning looduskaitselisi väärtusi sisaldava maatükki omandamist riigi poolt, on vastuolus LKS

§ 20 lg 11 üldise printsiibiga, mille kohaselt ei omanda riik looduskaitseliste piirangutega

maatükki, kui omandaja oli piirangutest omandamise hetkel teadlik. Normi sõnastus kaebaja

poolt soovitud viisil tekitaks olulise eelise isikutele, kes omandavad maatüki tagastamise

teel olukorras, kus nad on piirangutest teadlikud. Nimetatud isikud oleksid eelisseisundis

võrrelduna nende isikutega, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid

tavapärase võlaõigusliku tehingu alusel. Kohtu arvates on võrreldavad grupid praeguses

asjas isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase

võlaõiguslike tehingute alusel ja isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid

sisaldavad maatükid õigusvastaselt võõrandatava vara tagastamise teel. Õige ei ole kaebaja

käsitlus, mille kohaselt on võrreldavateks gruppideks isikud lähtuvalt ajast, mil nad

õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi said, kuivõrd vara tagastamine ning looduskaitseliste

piirangutega maa omandamine on erinevad menetlused ning need ei ole omavahel

võrreldavad. Kaebaja poolt esile toodud käsitlus seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisega viivitamisega on kohtu hinnangul asjakohane üksnes kahju hüvitamise

nõuetega seonduvalt, kuivõrd kaebaja poolt kirjeldatud juhtumil võis riik või kohalik

omavalitsus olla kaebajale tekitanud viivitamisega vara tagastamise menetluse läbi viimisel

kahju. Nimetatud seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 2.03.2011 lahendis

haldusasjas nr 3-10-1814

(p 14). Viivitus vara tagastamise menetluse läbi viimisel võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude,

kuid ei muuda LKS § 20 lg 11 punkti 4 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja on kahju

hüvitamise võimaluse praeguseks minetanud.

24.3 Kuidagi ei ole põhjendatud ka kaebaja käsitlus, mille kohaselt on kogu LKS § 20 lg 11

põhiseadusega vastuolus, kuna säte ei peaks kohalduma õigusvastaselt võõrandatud vara puhul. Säte

sätestab üldise printsiibi, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud

pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava

loodusobjekti kohta. Käsitlus, mille kohaselt oleks riigil igal juhul kohustus omandada

looduskaitselisi piiranguid sisaldav kinnisasi omandireformi õigustatud subjektilt looks

ebaproportsionaalse eelise nendele isikutele, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldava

kinnisasja vara tagastamise teel ning oleks vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhiõigusega. Seega ei ole säte põhiseadusega vastuolus.

25. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tühistada Keskkonnaministri

11(11)

29.04.2021 käskkiri nr 1-2/21/214.

26. Kuivõrd kohus leidis, et haldusakt, millega keelduti kinnistu riigile omandamisest on

õiguspärane, siis jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus kohustada vastustajat algatama menetlus

Xxxxxxxxxx ja Yyyyyyyyyy maaüksuste riigile omandamiseks ning hinnapakkumise

tegemiseks.

27. Kokkuvõtvalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud osas, milles need ei ole hõlmatud

01.07.2021 määrusega tagastatud riigilõivuga summas 735 eurot, tema enda kanda. Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega menetluskulude hüvitamise küsimust ei tõusetu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm