2-19-121946/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-121946

Kohtuasi

Osaühingu Sadamarket hagi Osaühingu Grover

Kaubandus vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Grover Kaubandus apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2739,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Sadamarket (registrikood 10116235),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja

Osaühing

Grover

Kaubandus

(registrikood

10349695), lepinguline esindaja Aleksandr Nauts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-121946

osas, milles maakohus mõistis Osaühingult Grover Kaubandus Osaühingu

Sadamarket kasuks välja põhivõlgnevuse 1100 eurot (st põhivõlgnevust 1639,70

eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ning jaotada

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

Muus osas (st põhivõlgnevuse 1639,70 eurot väljamõistmist puudutavas osas) jätta

maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada Osaühingu Grover Kaubandus apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada Osaühingu Sadamarket hagi osaliselt.

3.2. Välja mõista Osaühingult Grover Kaubandus Osaühingu Sadamarket kasuks

põhivõlgnevus 1639,70 eurot.

3.3. Jätta maakohtus kantud Osaühingu Sadamarket menetluskuludest 27%

Osaühingu Grover Kaubandus kanda ning Osaühingu Grover Kaubandus

menetluskuludest 73% Osaühingu Sadamarket kanda.

3.4. Jätta ringkonnakohtus kantud Osaühingu Sadamarket menetluskuludest 60%

Osaühingu Grover Kaubandus kanda ning Osaühingu Grover Kaubandus

menetluskuludest 40% Osaühingu Sadamarket kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Sadamarket (hageja) esitas 14. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Osaühingult Grover Kaubandus (kostja) 2739,70 euro saamiseks.

Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 16. septembri 2019. a

määrusega hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.

2. Hageja esitas 3. oktoobril 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja 6039,70 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

3. Harju Maakohus võttis 11. veebruaril 2021 vastu hagi osalise tagasi võtmise, jättis hageja

nõude 3300 euro ulatuses läbi vaatamata ja lõpetas selles osas menetluse.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Pärast hagi osalist tagasi võtmist jätkus menetlus hageja nõudes kostja vastu põhinõude

2739,70 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. märtsil 2010

allüürilepingu (leping), mille alusel andis hageja kostjale allüürile Sadama 6/8, Tallinn A-

korpuse teisel korrusel asuvad äriruumid kuni 1. aprillini 2015. Lepingu tähtaja saabumisel

jätkas kostja ruumide kasutamist kuni lepingu lõppemiseni poolte kokkuleppel 31. augustil

2015. Pooled sõlmisid 21. septembril 2015 lepingule lisakokkuleppe (lisakokkulepe), mille p-s

4 tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 7857,64 eurot, millest 1267,94 eurot tasaarvestati kostja

tasutud deposiidiga. Lisakokkuleppe p 3 näeb ette, et kostja likvideerib võlgnevuse 6589,70

eurot igakuiste maksetega summas 550 eurot alates 25. oktoobrist 2015. Viimane makse pidi

olema summas 539,70 eurot 25. septembril 2016. Kostja tasus hagejale 3850 eurot, seega

võlgneb kostja jätkuvalt hagejale 2739,70 eurot. Kostja on andnud lisakokkuleppes

deklaratiivse võlatunnistuse. Kostja väide, mille kohaselt tasus ta hagejale 2016. a juulis

sularahas 1100 eurot, ei vasta tõele. Lepingujärgsed tasud tuli maksta pangaülekandega

(lepingu p 3.3) ning kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega

(lepingu p 10.1).

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt oli äritegevus väike ja ei toonud tulu, mistõttu proovis kostja

lepingut ennetähtaegselt lõpetada, kuid hageja ei võtnud kostja ettepanekuid vastu. Hageja ei

suutnud nõuetekohaselt reklaamida kaubanduskeskust, et meelitada kliente vastupidiselt

läheduses asuvatele kaubanduskeskustele, kes meelitasid oma reklaamidega ära ka juba

olemasolevad kliendid. Seejuures ei olnud leping võrdne, kuna hagejal oli võimalus

ennetähtaegselt leping lõpetada kaheksa lepingupunkti alusel, kuid kostjal vaid kolme

lepingupunkti alusel. Hageja on tasumisega viivitamise korral arvestanud esmajoones maha

viivised. Seega on võlgnevus kujunenud viivisest, mida hagejal oli kasulik nõuda, sest see tõi

kasumi (lepingu p 3.10).

Leping lõppes 10. aprillil 2015 (lepingu p-d 1.2 ja 6.1), mida kinnitab ka see, et kostja lõpetas

üüri tasumise ja ei kasutanud ruume, kuid hageja ei andnud võimalust viia ära kostjale kuuluv

vara, mistõttu lõpetati leping 21. septembril 2015 vormistatud paberite järgi 31. augustil 2015.

See tekitas kostjale täiendava ligikaudu 5 kuu üüri tasumise kohustuse, kuigi kostjal puudus

tahe jätkata üürisuhet. Kostja oli sunnitud alla kirjutama lisakokkuleppele, kuna vaid selle

kaasabil õnnestus saada oma vara. Lisakokkulepe on vastuolu tõttu heade kommetega tühine.

Kostja tasus hagejale pangaülekandega kokku 3850 eurot. Lisaks tasus kostja 2016. a juulis

hagejale sularahas 1100 eurot, kuid kostjal läks sularaha vastuvõtmise order kaduma. Hageja

on keeldunud sularaha vastuvõtmise orderi ärakirja väljastamisest. Üürnike poolt hagejale

ettenähtud tasude maksmine sularahas oli tavapärane praktika. Samuti ei näe lisakokkulepe ette,

millisel viisil peab kostja tasuma raha.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 2739,70 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja pöördunud hageja poole lisakokkuleppe

tühistamiseks. Seega on lisakokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, milles

kostja on kinnitanud võlgnevuse olemasolu ja pooled on kokku leppinud, et leping kehtib kuni

31. augustini 2015. Lisakokkulepe, mis mh on ka konstitutiivne võlatunnistus, on kehtiv ning

kõik lepingu ja selle lisakokkuleppe sõlmimisega seotud kostja väited on asjakohatud. Kostja

esile toodud argumendid ja tunnistaja ütlused ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et

kostja tasus hagejale 2016. a juulikuus sularahas 1100 eurot. Lepingu järgi pidi tasumine

toimuma pangaülekandega ja kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku

kokkuleppega. Esile ei ole toodud, et pooled oleksid sõlminud seesuguse kokkuleppe või hageja

oleks aktsepteerinud makseid sularahas.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata või osaliselt, arvestades hageja nõudest maha 1100 eurot või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut. Leping lõppes

10. aprillil 2015 ning kui hageja ei oleks pidanud kinni kostja vara ligikaudu 5 kuud ja nõudnud

selle aja eest tasu, ei oleks võlgnevust tekkinud. Heade kommetega vastuolus olev

lisakokkulepe on tühine. Samuti ei pea kostja maksma lepingujärgseid tasusid, kuna ei

kasutanud pärast lepingu lõppemist sihipäraselt ruumi. Peale selle tasus kostja hagejale 2016. a

juulis sularahas 1100 eurot, kuid hageja keeldub sularaha vastuvõtmise orderi duplikaadi

väljastamisest. Kahtlustäratav on hageja poolt isiku, kellele anti sularaha, ülekuulamise

taotlemata jätmine. Puuduvad ka muud tunnistajad, kelle ütlustega oleks ümber lükatud kostja

tunnistaja ütlused. Maakohus on alusetult seadnud kostja tunnistaja ütlused kahtluse alla.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 1100 eurot (st põhivõlgnevust 1639,70 eurot ületavas osas), samuti

menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega jätab selles osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse

tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (st põhivõlgnevuse 1639,70 eurot

väljamõistmist puudutavas osas) jätta maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli üürilepinguline suhe võlaõigusseaduse

(VÕS) § 271 mõttes. Samuti ei ole vaidluse all, et pooled sõlmisid 21. septembril 2015

üürilepingu lisana kokkuleppe, mille järgi loetakse leping lõppenuks 31. augustil 2015 ning

kostja kohustub likvideerima ülejäänud üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevuse hageja ees

summas 6589,70 eurot hiljemalt 25. septembriks 2016. a maksegraafiku alusel. Hageja nõuab

kõnealuse kokkuleppe alusel kostjalt 2739,70 euro tasumist.

Kostja on esitanud mitmeid vastuväiteid, mis tema arvates välistavad hagejale raha maksmise.

Kostja hinnangul on tal õigus kokkulepe tühistada või kokkulepe on tühine vastuolu tõttu heade

kommetega, üürileping lõppes 10. aprillil 2015, kostja ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada

ning kostja on tasunud hagejale sularahas 1100 eurot. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et

apellatsioonkaebuses

on

esitatud

uusi

väiteid.

Väited,

millele

kostja

tugineb

apellatsioonkaebuses, on esitatud ka maakohtu menetluses (vt nt kostja 8. märtsi 2021. a

menetlusdokument, dtl 129–134). Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8), sest ei ole kostja kõiki väiteid hinnanud.

11. Esmalt tuleb anda hinnang, milline on kokkuleppe õiguslik tähendus. Maakohtu

põhjendused vajavad selles osas täpsustamist. Maakohus on leidnud, et kokkuleppe näol on

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (maakohtu otsuse p 13), kuid samas lõigus märkinud,

et see on ka konstitutiivne võlatunnistus.

11.1. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;

10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole

konstitutiivse võlatunnistuse loomise tahe tõendatud. Kokkuleppe sisu ja eesmärki arvestades

on kostja võlga tunnistanud deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist

(vt nt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.2 ja selles viidatud

kohtupraktika).

11.2. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete

esitamisest. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb

kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse

sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Üldjuhul peaks võlgniku jaoks olema

välistatud sellised vastuväited, mida võlgnik võlatunnistuse üleandmisel teadis või millega ta

vähemalt pidi mõistlikult arvestama (Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-

08, p 16). Maakohus jättis välja selgitamata, milliste vastuväidete esitamisest kostja kokkuleppe

sõlmimisega loobus. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse

põhjendusi (vt ringkonnakohtu 18. jaanuari 2022. a selgituskiri, dtl 236–237).

11.3. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et

kokkuleppe sõnastusest tulenevalt sõlmiti see eesmärgiga leppida kokku allüürilepingu

lõpetamises 31. augustil 2015 ning võlgnevuse tunnustamises deklaratiivse võlatunnistusega.

Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust

hiljem nendele vastuväidetele tugineda. Seega on kostja loobunud vastuväidetest, mis on seotud

üürisuhte lõppemise ajaga, asja sihtotstarbeliselt kasutamise võimatusega ning üüri- ja

kommunaalteenuste võlgnevusega.

12. Kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas

võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda

õigusest tugineda tehingu tühisusele.

12.1. Kostja tugineb sunni viisil kokkuleppele alla kirjutamisele. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 esimese lause järgi tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse,

ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Tehingu tühistamine

toimub avalduse tegemisega teisele poolele (TsÜS § 98) ning seda tuleb teha TsÜS §-s 99

sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud

kokkuleppe tühistamise formaalseid ega materiaalseid eelduseid.

12.2. Lepingu sõlmimise sundi saab hinnata ka heade kommetega vastuolus oleva tehinguna,

mis TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine. Kohtupraktika kohaselt võib tehing olla heade kommetega

vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada

ebamoraalseks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja

õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu

tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13,

p 13). Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete

vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu

21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Kolleegiumi hinnangul ei ole

kostja esile toodud asjaolude pinnalt põhjust järeldada, et hageja käitus kostja suhtes

ebamoraalselt või et kokkulepe on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2).

13. Kohustustest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt sellele, et ta on hagejale tasunud sularahas 1100

eurot, kuid tal läks sularaha vastuvõtmise order kaduma. Maakohus hindas tunnistaja Q ütlusi

ning leidis, et need ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et kostja on 2016. a juulis

tasunud hagejale sularahas 1100 eurot (maakohtu otsuse p 19). Mh viitas maakohus

pooltevahelisele lepingule, mille kohaselt tuli võlgnevus tasuda pangaülekandega ning

kohustuse täitmise viisi oli allüürilepingu p 10.1 järgi võimalik muuta vaid kirjaliku

kokkuleppega. Kolleegium maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ei nõustu ning

muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et kostja

tasus hagejale võlgnevusest 1100 eurot sularahas.

13.1. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud tunnistaja ütlustes esinevad

vastuolud. Samuti on hageja viidanud allüürilepingu p-dele 3.3 ja 10.1, mille kohaselt tuli

makseid teostada üürileandja arveldusarvele ning kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta

vaid kirjaliku kokkuleppega. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodud asjaolud alust tunnistaja

ütluste arvestamata jätmiseks. Tunnistaja ütlustes detailide kõrvutamisel tuleb arvestada, et

ütluste andmise ajal oli vaidlusalusest sündmusest möödunud enam kui 5 aastat. Maakohus ei

ole välja toonud, milline muu asjas esitatud või kogutud tõend lükkab tunnistaja ütlused ümber,

v.a allüürilepingu kokkulepe kohustuse täitmise viisi kohta.

13.2. TsMS § 232 lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise

kohta. Praegusel juhul pidi kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud 1100 euro

suurust võlga, sest ta on selle täitnud. Kostja tõendas oma väidet tunnistaja ütlustega

(TsMS § 251 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud

võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole

oma kohustust täitnud (vt Riigikohtu 17. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11,

p 12). Samas ei tulene VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1, et võlgnik võib oma kohustuse täitmist

tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Võlgnik võib võla tasumist tõendada ka

muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Kuna kostja taotlusel koguti

tõend asjaolu tõendamiseks, siis oli ka hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma väidet

omakorda tõendada.

Kolleegiumi hinnangul on tunnistaja Q ütlused loogilised, tunnistaja on selgitanud, miks kostja

maksis 2016. a juunis-juulis hagejale sularahas ning on kirjeldanud maksmise asjaolusid nii, et

sellega on sündmuse aset leidmine tehtud usutavaks („Maksmine toimus nagu alati, et läksin

sekretäri Y juurde, tõin talle raha…“, „…tõin talle viis kupüüri 200 euroseid ja üks kupüür 100

euroga,“ „Raha võeti vastu ja kirjutati kassa sissetuleku order,“ „Sekretäril on kõrge pult ja ta

on selle taga madalamal ja tema kätt ja arvutit näha ei ole,“ „Ainuke mida mäletan oli see, kui

ta võttis raha vastu, siis me vestlesime lühidalt,“ dtl 184–187). Tunnistaja vande all antud

ütlused ühtivad tema varem kirjalikult antud seletusega (dtl 121–125). Tunnistaja ei olnud

ütluste andmise ajal kostja juhatuse liige ning asjaolu, et juhatuse liikmeks oli tema ema, ei

muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks.

13.3. Asjaolu, et pooled olid allüürilepingu p-s 3.3 kokku leppinud makse teostamises

üürileandja arveldusarvele, ei anna alust kostja poolt tehtud sularaha maksega arvestamata

jätmiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja on

õigesti osundanud VÕS § 76 lg-le 3, mille järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see

on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Samas tuleb igal juhul kohustus lugeda täidetuks, kui võlausaldaja on selle kätte saanud

(VÕS § 76 lg 4, § 91 lg 1). Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud rahalise kohustuse

täitmise viisis. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis hageja sekretär tema poolt sularahas täitmise

vastu. VÕS § 91 lg 1 järgi rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita

ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas

tavaliselt majandustegevuses.

14. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hagi kostjalt hageja kasuks 1100

euro väljamõistmise osas. Muu summa osas, s.o 1639,70 eurot, ei ole kostja tõendanud, et tal

deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole.

Menetluskulude jaotus

15. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

16. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud

võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Kolleegium märgib, et kostja ei

saa sama taotluse näilikult järjestatud taotlustena esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad

apellatsioonkaebuse osalise rahuldamata jätmisega (st riski, et kostja peab TsMS § 163 järgi

kandma osa menetluskuludest).

Hageja esitas maakohtule hagi kostjalt 6039,70 euro väljamõistmiseks. Hagi tuleb rahuldada

1639,70 euro ulatuses, s.o 27% kogunõudest. Hageja võttis 3300 euro nõudes hagi tagasi ja

maakohus jättis 11. veebruari 2021. a määrusega hagi vastavas osas läbi vaatamata (dtl 167–

168). TsMS § 168 lg-te 2 ja 4 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda, kui hagi jäetakse läbi

vaatamata. Seega jäävad TsMS § 163 lg 1 ning § 168 lg-te 2 ja 4 järgi maakohtus kantud hageja

menetluskuludest 27% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 73% hageja kanda.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 1639,70 euro ulatuses, s.o 60% apellatsiooniastmes

vaidluse all olevast kogunõudest. Seega jäävad ringkonnakohtus kantud hageja

menetluskuludest 60% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 40% hageja kanda.

17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)