3-21-911/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-911

Haldusasi

24-7 Fitness OÜ kaebus varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: 24-7 Fitness OÜ, seaduslik esindaja Gerry Insler

Vastustaja: Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja Merle

Põld

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus, digitoimik

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24-7 Fitness OÜ (edaspidi kaebaja) esitas 29.03.2021 Vabariigi Valitsusele (edaspidi

vastustaja) varalise kahju nõude väikeettevõtjale täieliku majandustegevuse ajutise peatamisega

tekitatud kahjude hüvitamiseks. Kahju tekkimise aluseks on peaministri 14.03.2020

korraldusega nr 29 „Eriolukorra juhi korraldus seoses avalikuks kasutamiseks mõeldud

asutustele kehtestatavate piirangutega“ (edaspidi korraldus nr 29) ja Vabariigi Valitsuse

19.08.2020 korraldusega nr 282 „COVID-19 haiguse leviku haiguse tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“ (edaspidi korraldus nr 282) kehtestatud piirangud järgmistel

ajavahemikel: 1) 16.03.2020 kuni 18.05.2020; 2) 11.03.2021 kuni 11.04.2021. Vastustaja nimel

vastas nõudele Kultuuriministeerium 13.04.2021 kirjaga 8-3/838-2, leides, et puudub alus kahju

hüvitamiseks.

2. Kaebaja esitas 29.04.2021 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse järgmiste

nõuetega: 1) tuvastada vastustaja toimingu Kultuuriministeerium 13.04.2021 kiri 8-3/838-2

õigusvastasus või alternatiivselt tunnistada haldusakt Kultuuriministeerium 13.04.2021 kiri 8-

3/838-2 õigusvastaseks; 2) mõista kaebaja kasuks välja kahju 7470,94 eurot.

3. Kohus võttis 19.05.2021 määrusega kaebuse menetlusse varalise kahju hüvitamise nõudes.

Kohus määras 17.01.2022 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub vastavalt 07.11.2021 esitatud seisukohale vastutajalt välja mõista tekitatud

kahju 5148,17 eurot. Kaebaja ei nõustu vastustaja 13.04.2021 vastuses toodud etteheitega, et

kaebajad ei ole järginud kohustust kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Vastustaja on

tõlgendanud riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi

ja mõttega.

5. Kaebaja sai vastustaja 13.04.2021 vastusest teada, et Spordikoolituse ja -Teabe SA (edaspidi

SKTSA) on kultuuriministri määruse alusel („COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi

spordiobjektide valdajate toetamiseks“) on jaganud toetusmeetmeid kaks korda. SKTSA on

saatnud e-kirjad e-posti aadressile fitnessanytime724@gmail.com. Kaebaja sai samuti teada, et

viimases toetusvoorus sai taotlusi esitada 25.01.–08.02.2021. SKTSA on saatnud

meeldetuletuse kolm korda: 25.01.2021, 01.02.2021 ja 08.02.2021.

Kaebaja kui spordiobjekti valdaja e-posti aadressiks spordiregistris on gerry.insler@gmail.com.

SKTSA on suhelnud kaebajaga korduvalt selle e-posti aadressi kaudu. Seega oli SKTSA-le see

e-posti aadress teada. Jääb arusaamatuks, miks saatis SKTSA teabe toetusmeetmete kohta

korduvalt üksnes e-posti aadressile fitnessanytime724@gmail.com, kuid mitte aadressile

gerry.insler@gmail.com.

Kui e-posti aadressilt ei võeta e-kirju korduvalt vastu ja seda juba ajal, mil esimest korda toetust

jagati, oleks SKTSA pidanud pöörduma kaebaja poole spordiregistris asuva e-posti aadressi

kaudu.

Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 25 ei tulene vastustajale kohustust saata teavitus

vaid elektrooniliselt ning äriregistris märgitud aadressil. Seega pidi vastustaja valima kaebaja

teavitamiseks ka mõne muu viisi, mis tagaks teabe jõudmise kaebajani. Kaebaja ei pea tegema

ebamõistlikke pingutusi selleks, et igapäevaselt jälgida sotsiaalmeediat. Toetusmeetmeid ei

kajastatud laialdaselt ka sotsiaalmeedias.

6. Kaebaja

on

korduvalt

pöördunud

nii

Kultuuriministeeriumi,

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ja Riigikantselei poole teabe saamiseks toetusmeetmete

kohta. Isegi juhul, kui selline teave olnuks kaebajal ja kaebaja vastava taotluse esitanuks, ei ole

vastustaja tõendanud, et kaebaja vastanuks toetuse andmise tingimustele ja/või kaebaja taotlus

oleks rahuldatud.

Kui taotluse esitajale ei tagata toetuse saamist, ei saa seda pidada võimaluste loomiseks. Samuti

ei saa pidada võimaluste loomiseks olukorda, kus meetmetes osalemiseks ei täideta piisavalt

teavitamiskohustust.

7. Iga toetusmeetme puhul on riik seadnud taotlejale erinevad piirangud. Riik on kohelnud

ettevõtjaid erinevalt, võimaldades osale ettevõtjateat pehmemaid piiranguid kui teistele, sh

kaebajale. Riik piiras kaebaja põhiõiguse (ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse riive) teostamist

täielikult ning seda olenemata asjaolust, et kaebaja suhtes võinuks rakendada pehmemaid

meetmeid (2+2 reegel, 50% täituvus, hügieenivahendite olemasolu jne, arvestades, et kaebaja

juures ei ole avastatud koroona koldeid, kaebaja tegevuspiirkonnas on testide koguarvust

positiivsete testide arv madal). Sellega võttis riik kaebajalt täielikult võimaluse tulu teenimiseks

tema põhitegevusalal.

8. Kõik ettevõtjad on olnud sarnases olukorras, kuid osa ettevõtjatest (laevandus, lennundus) ei

ole pidanud majandustegevust täielikult peatama. Seega on kaebajat on koheldud piirangute

seadmisel ebavõrdselt.

9. Korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282 on põhjendamatult piiratud kaebaja

ettevõtlusvabadust. Korralduste kaalutlused ei ole üksikaktile kohaselt jälgitavad, rikutud on

võrdse kohtlemise põhimõtet ning kohaste toetusmeetmete välja töötamata jätmisega riivati

kaebaja ootust õiguskindlusele. Korraldusega nr 29 kohaldatud meede ei olnud kaebaja suhtes

sobiv olukorras, kus võimalik oli kasutada paindlikemaid ning kahju vältivaid või vähem kahju

põhjustavaid meetmeid: kaebajal oli võimalik desinfitseerida ruume ja seadmeid

desovahenditega, tagada jõusaali kasutajatele käte desinfitseerimise võimalus, kontrollida

maski kandmist ruumides, pidada kinni ruumide täituvusele kehtestatud nõuetest, st 2+2

reeglist. On üldteada, et spordiga tegelevad inimesed on teadlikumad, sh teadlikumad tervisliku

käitumise seisukohast ja oskavad ennast kaitsta, nendel on selles osas ka suurem vastutus- ja

kohustustunne. Samuti on teada, et üldjuhul spordiga tegelevad inimesed ei kuulu

riskigruppidesse (vanurid kui kõrgendatud riskiga grupp), kellel 2020.a kevadel pidavat viirus

väidetavalt suurema tõenäosusega levima.

10. Korraldust nr 29 muudeti 16.03.2020, 27.03.2020, 02.05.2020 ja 18.05.2020 ning sisuliselt

puudutasid muudatused erandite kehtestamist. Nagu nähtub 16.03.2020 muudatusest, viidi

piirangute alt välja sportlased, nende treenerid ja abipersonal vaid põhjusel, et tagada Tokyo

suveolümpiamängudel osalemine. Seega piirangutest vabanemise otsustamisel ei lähtunud riik

teatud huvigruppide puhul kaalutlustest, et piirata või tõkestada viiruse levikut nii nagu eesmärk

piiranguteks oli seatud, vaid muudest huvidest/väärtustes (Eesti esindamine jne). Seega on

Covid-19

leviku

tõkestamise

põhjendused,

millistega

seati

jõusaalidele

täielik

majandustegevuse piirang, asjakohatud.

11. Ühestki dokumendist ei nähtu, et vastustaja oleks piirangute kehtestamisel arvestanud

selliste asjaoludega nagu piirkonna või tegevuse eripära. Samas hiljem toetusmeetmete

kehtestamisel ei ole kõigi suhtes toetusmeetmeid ühetaoliselt kehtestatud, mis on samuti

võrdsuspõhimõttega vastuolus.

12. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja majandustegevusele täieliku piirangu seadmine oli

vältimatult vajalik Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks.

Proportsionaalsuse hindamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et kahtlused piirangute mõju kohta

tuleb tõlgendada ettevõtlusvabaduse kasuks.

13. Korraldusest 282 nähtub, et sellega on seatud piirangud paljudele isikutele ning mitmetes

erinevates valdkondades ehk see on antud piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Tegemist

on õigustloova aktiga nii formaalses kui ka materiaalses tähenduses. Seega ei vasta korralduse

kui üksikakti sisu selle vormile, mistõttu tuleb pidada korraldust nr 282 õigus- või

põhiseadusvastaseks. Tallinna Ringkonnakohus on avaldanud, et korraldus nr 282 võib olla

õigusvastane oma vormist tulenevalt. Kui asuda seisukohale, et korraldus on suunatud üldiste

tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele (HMS § 51 lg 2), on korralduse vorm õige.

Piirangute kestvust ja piirangutest puudutatud isikute ringi silmas pidades ei ole aga välistatud,

et tegemist on õigustloova üldaktiga.

14. Juhul, kui kohus leiab, et korraldus nr 29 ja/või korraldus nr 282 on õiguspärased, palub

kaebaja kontrollida ja kohaldada kahju hüvitamisele RVastS § 16 sätteid. Arvestades asjaoluga,

et kaebaja tegevus toimub rendipinnal ning kaebajale tulenevad majandustegevusest mitmed

kohustused, s.h lepingulised, kaebaja tegevuseks on vaid jõusaali pidamine, kaebaja on

väikeettevõtja, siis ei saa Covid-19 levikut pidada äririskiks, millisele vastutus tuleneks vaid

kaebajale. Nii intensiivsete ja korduvate piirangute tagajärjel kaebaja varaline kaotus ületas

talumiskohustuse ning selliste piirangutega tekkinud kahju jätmine üksnes kaebaja kanda ei ole

õigustatud. Juhul, kui riik pidas vajalikuks täiendavate piirangute kehtestamist, siis tulnuks riigil

leida ka meetmed, millega korvata tekkinud kahjud kõigile, kellele sellised piirangud seati,

ühetaoliselt. Antud juhul sellised meetmed kõigile maksumaksjatele/ettevõtjatele ühetaoliselt ei

kohaldunud. Väikeettevõtja puhul on ka majandustegevuse ajutise sulgemise puhul tegemist

kaebaja põhiõigust – ettevõtlusvabadust – erakordselt piirava toiminguga, mistõttu piirangu

tulemusena tekkinud kahju tuleb käsitleda varalise kahju hüvitisena RVastS § 16 tähenduses.

15. Kahjunõue 7470,94 eurot lähtub VV-le 29.03.2021 esitatud nõudest. Kaebaja on kahju

hüvitise nõudes ekslikult arvestanud palgakulu märts 2020 kokku 1573,54 eurot (sh

sotsiaalmaksu kulu) ja aprill 2020, kokku 1573,55 eurot (sh sotsiaalmaksu kulu), mistõttu tuleb

nõudest maha arvata riiklik palga sihtfinantseering: märts 2020 1161,38 eurot ja aprill 2020

1161,39 eurot. Eeltoodust tulenevalt vähendab kaebaja kahjunõuet (1161,38+1161,39=)

2322,77 euro võrra, st kahjuhüvitise suurus on 5148,17 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja ei sea kahtluse alla, et korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282 (vastavas

redaktsioonis) kehtestatud piirangud ja meetmed mõjutasid kaebaja majandustegevust.

Korraldusega 282 (ja selle muudatustega) ning korraldusega nr 29 kehtestati piirangud inimeste

elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, mis olid hädavajalikud viiruse leviku

tõkestamiseks. Sarnased piirangud olid kehtestatud mitte üksnes kaebaja tegevusalale, vaid

kõikidele spordivaldkondadele ja teistele majandusvaldkondadele. Korraldusi oli võimalik

vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, kuid kaebaja ei kasutanud seda

õigust.

17. Koroonaviiruse leviku takistamiseks on Vabariigi Valitsus viimase aasta jooksul

kehtestanud nii eriolukorra kui ka selle järgselt mitmeid piiranguid. Eriolukord kuulutati välja

hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) alusel. Korraldusega nr 29 otsustas eriolukorra juht HOS

§ 31 lõigete 1 ja 3 alusel kehtestada liikumisvabaduse piirangu ja viibimiskeelu avalikuks

kasutamiseks mõeldud spordisaalides ja jõusaalides. Korraldus nr 29 on materiaalselt ja

formaalselt õiguspärane ning vastab HMS-i nõuetele. Praegusel juhul on põhiõiguse kaitsealas

erinevad väärtused. Esiteks, inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik

võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti avalik huvi, et viiruse levik ja inimeste massiline

haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks. Olukorras, kus teiste

inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht

miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute

kokkupuutumise võimalusi. Õigust vabalt liikuda on lubatud seaduses sätestatud juhtudel ja

korras piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks. Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks on õigustatud

kohaldada teatud piiranguid. Õigusi ja vabadusi piirates tuleb leida õiglane tasakaal piirangu

eesmärgi ning piirangu ulatuse ja mõju vahel. Seejuures tuleb arvestada, milline on inimeste

võimalus pikemas perspektiivis realiseerida oma teisi põhiõigusi, nt õigust vabalt liikuda ja

tegeleda ettevõtlusega, kui Eestis ei saada Covid-19 haigust põhjustavat viirust kontrolli alla

ning tervishoiuasutused ja -töötajad on ülekoormatud. Viiruse tõkestamiseks vajalikke

proportsionaalseid piiranguid õigustavad järgnevalt nimetatud kaalukad eesmärgid.

Koroonaviiruse SARS-CoV-2 põhjustatav Covid-19 haigus on nakkushaigus, mis levib

inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega,

kellel on iseloomulikud sümptomid. See tähendab, et viirust on võimalik saada nakatunud

inimesega lähikontaktis olles või saastunud pindade ning käte kaudu. Viirus levib kiiremini

siseruumides ning riskirühmadel (sh vanemaealistel) on suurem risk haiguse raskekujuliseks

kulgemiseks, tüsistusteks ning haiglaravi vajaduseks. Seega oli viiruse leviku ennetamiseks ja

tõrjumiseks sobiv abinõu vähendada isikutevahelisi kontakte ning vältida suuremate hulkade

inimeste koosviibimist ja seeläbi viiruse levimist.

18. Korralduse kehtestamisel ei olnud sellele efektiivsemaid alternatiive ega leebemaid

piiranguid. Avalikes siseruumides oli viiruse levik väga kõrge riskiga ning seetõttu oli

proportsionaalne meede kehtestada korralduses nimetatud asutustes viibimiskeeld ning

liikumisvabaduse piirangud. Kehtestatud avalik-õiguslike piirangute eesmärk ei ole olnud

kaebajale kahju tekitamine, vaid nende kehtestamisel on lähtutud rahvatervise kaitse eesmärgist

ning vajadusest vältida tervishoiusüsteemi üle koormamist. Piirangute eesmärk oli vähendada

isikutevahelisi kontakte ning vältida suuremate hulkade inimeste koosviibimist ja seeläbi

viiruse levikut. Kaebaja õiguste kõrval tuli samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja

kolmandate isikute õigustega. Piirangute eesmärk oli kaitsta Eesti inimeste tervist ja elu ning

vältida tervishoiusüsteemi üle koormamist, mida siiski ei suudetud ka täielikult nimetatud

piirangutega vältida. Need eesmärgid kaaluvad üles kaebaja huvi majandustegevusele.

Korraldusega nr 29 kehtestatud piirangud olid vajalikud, sobivad ja mõõdukad ja nende

rakendamisel vähenes nakatumine viirusesse. Korraldus nr 29 on seega õiguspärane haldusakt,

kuna on täidetud HMS §-s 54 sätestatud eeldused. Seega ei ole võimalik määratleda õigusvastast

tegu, mis oleks põhjustanud kahju ja puudub ka põhjuslik seos. Kuna puudub õigusvastane tegu

ja põhjuslik seos, puudub alus RVastS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks.

19. Korraldus nr 282 kehtestati inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks,

sealhulgas kehtestati riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud Covid-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. VV

korraldusega nr 111 muudeti korraldust nr 282. Korralduses nr 282 ja VV korralduses nr 111

nimetatud piirangute kehtestamise lähtekohaks oli, et SARS-CoV-2 põhjustatav Covid-19

haigus on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt

lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Kehtestatavate piirangute eesmärk oli senisest veelgi

laialdasemalt ja tõhusamalt vähendada inimestevahelisi kontakte ning takistada viiruse levikut.

Terviseameti hinnangul oli korralduse kehtestamise eel Eestis viiruse üleriigiline ulatuslik

epideemiline levik ning haigestumise intensiivsus väga suur. Kiireks nakkuse leviku

pidurdamiseks, mis oli laialdase leviku ja kollete rohkuse olukorda silmas pidades Eestis

vajalik, oli teiste riikide praktika kohaselt vajalik kehtestada rangeid ja üldisi piiranguid

inimeste liikumisele ja kogunemisele sarnaselt Saksamaale, Suurbritanniale, Hispaaniale,

Iirimaale ja Leedule. Kogu epideemilise leviku perioodil on Eestis kehtinud piirangud, mis olid

ja on jätkuvalt ühed leebemad Euroopas. Seetõttu on Vabariigi Valitsus kaalunud erinevate

isikute huve, sealhulgas ettevõtjate huve tegeleda majandustegevusega nii, et see oleks rahva

tervise huvidega kooskõlas. Seetõttu ei ole õige analüüsida ühe ettevõtja võimalikke

negatiivseid mõjusid, kui tegelikult oli kahjustada saanud kõik eluvaldkonnad. Eestis oli

nakkuse levik niivõrd laialdane ja ulatuslik, et valdkondlike või regionaalsete piirangute mõju

ei olnud tõenäoliselt piisav nakkuse leviku pidurdamiseks muuhulgas ka seetõttu, et suur hulk

inimesi ei olnud teadlikud, kust nakkus saadi. Terviseametil puudus täielik ülevaade haigete

nakatumise põhjustest. Korraldusega nr 282 (ja muudatustega) kehtestatud piiranguid ja

meetmeid toetas Vabariigi Valitsust nõustav tervishoiu ekspertidest moodustatud

teadusnõukoda. Sellel perioodil hindas Vabariigi Valitsus vähemalt kaks korda nädalas

koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmeid. Seetõttu ei kehtestatud ühtegi piirangut

ettevõtjate majandustegevuse kahjustamiseks, vaid haiglate ülekoormuse vältimiseks, samuti

oli piiratud plaaniline ravi, mistõttu ei saanud vajalikke tervishoiuteenuseid isikud, kes seda

soovisid. Riigile olulised tähtsad teenused suudeti tagada, kuid enam olid piiratud tegevused,

mis võimaldasid tekitada olukorra, kus on juhuslikud nakkusohtlikud olukorrad. Täiendavalt

töötas Vabariigi Valitsus samal ajal välja toetusmeetmed ettevõtjatele võimaliku kahju

hüvitamiseks. Vabariigi Valitsus oli eelnevalt kehtestanud ka leebemaid piiranguid ning

piirkondlikke piiranguid, kuid need ei olnud viiruse leviku tõkestamiseks piisavad.

Korraldusega nr 282 (vaidlusaluses redaktsioonis) kehtestatud piirangud olid vajalikud, sobivad

ja mõõdukad ja nende rakendamisel vähenes nakatumine viirusesse. Korraldus nr 282

(vaidlusaluses redaktsioonis) on õiguspärane haldusakt, kuna on täidetud HMS §-s 54 sätestatud

eeldused. Kuna puudub õigusvastane tegu ja põhjuslik seos, saab järeldada, et puudub alus

RVastS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks.

20. Kaebajale on etteheidetav, et ta ei ole kasutanud esmased õiguskaitsevahendeid. Kaebaja ei

saa nõuda avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamist, kui ta ei püüdnud kahju seda

põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse õigeaegse vaidlustamisega kõrvaldada. Seega

puudub kaebajal võimalus otsustada, kas astuda oma õiguste väidetava rikkumise vastu välja

või seda taluda, leppides hiljem kahjunõuet esitades enda kaassüü tõttu väiksema hüvitisega,

kui see üldse määratakse. Kui kaebaja arvas, et tegemist on õigusvastase korraldusega, siis oleks

kaebaja pidanud nõudma esmalt õigusvastase tegevuse ehk õigusvastase haldusakti kehtetuks

tunnistamist või õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja on jätnud kasutamata sobivad

õiguskaitsevahendid, et kahju tekkimist vältida või vähendada.

21. Kaebaja ei ole kasutanud võimalusi vähendada kahju, kuna ei ole taotlenud SKTSA välja

kuulutatud spordiobjektide valdajatele mõeldud taotlusvoorudest toetust. Vastustaja ei nõustu

kaebaja seisukohaga, et kaebaja on ära tõendanud, et toetusmeetmed ja teave toetusmeetmetest

on olnud ebapiisav selleks, et vähendada kaebajale tekkinud kahjusid. Kaebaja oleks saanud

vähendada võimalikku kahju, kui ta oleks olnud hoolsam. Ettevõtja üheks hoolsuskohustuse

komponendiks on informeeritus. Kaebaja ei ole taganud enda piisavat informeeritust, kuna ta

ei ole jälginud SKTSA kodulehte ega tutvunud tema äriregistris toodud e-posti aadressile

saadetud SKTSA korduvate teavitustega. Ettevõtja hoolsuspõhimõtte alla käib ettevõtja

kontaktandmete ajakohasus ja vajalik muutmine äriregistris. SKTSA oleks pidanud saama e-

kirjaga veateate, kui kiri ei oleks kätte toimetatud (kaebuses kirjeldatud justkui e-kirju

nimetatud e-posti aadressilt vastu ei võeta). Sellist veateadet SKTSA ei saanud ja seega ei olnud

tal alust arvata, et e-kirjad ei jõudnud kaebajani. On mõistlik eeldada, et spordiklubi jälgib

äriregistris kontaktandmetena toodud e-posti aadressile saabunud kirju. Kaebaja põhjendused

ei ole objektiivsed, kuna need ei ole seotud haiguse või side- või elektrikatkestusega, tõrgetega

postiteeninduse töös vmt. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei ajakohasta

äriregistris toodud e-posti aadressi, kui kaebaja seda ei kasuta ning kui see ei lange kokku

spordiregistris toodud kontaktandmetega.

22. Kaebaja viide HMS §-le 25 ei ole asjakohane, kuna tegemist ei olnud haldusakti, kutse, teate

või muu dokumendi kättetoimetamisega menetlusosalisele. Isegi kui tegemist oleks HMS § 25

mõistes dokumendi kättetoimetamisega, siis HMS § 27 lg 2 punkt 3 sätestab, et elektrooniliselt

kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui see dokument või

teade dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta on edastatud äriühingu äriregistrisse kantud

elektronposti aadressil.

23. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja oleks pidanud valima teavitamiseks ka

mõne muu viisi, mis tagaks teabe reaalse jõudmise kaebajani. Kultuuriministri 28. mai 2020 nr

14 määruses „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi spordiobjektide valdajate

toetamiseks“ on sätestatud toetuse andmise tingimused. Määruse § 1 lg-s 5 on sätestatud, et

määruses reguleerimata küsimustele kohaldatakse haldusmenetluse seadust. Määrus on

eriõigusakt haldusmenetluse seadusele. Määruse § 7 lg 2 sätestab, et taotluste esitamine toimub

vooruliselt ning taotluste esitamise tähtajast ja taotlusvooru eelarvest teavitab toetuse andja oma

veebilehel vähemalt kolm kalendripäeva enne taotlusvooru avamise päeva. SKTSA, kes

rakendab määrust, esitas teabe vooru kohta oma veebilehel. SKTSA täiendav teavitamine e-

posti teel ja sotsiaalmeedias ei olnud nõutud. Sellest hoolimata soovis SKTSA, et info

taotlusvoorust jõuaks kõikide potentsiaalsete toetuse taotlejateni. Seetõttu on SKTSA saatnud

igas taotlusvoorus kokku kolm teavitust kõikidele võimalikele taotlejatele. SKTSA kaalus, kas

võtta kontaktandmed äriregistrist või spordiregistrist. Kaalumise tulemusel jõudis SKTSA

järeldusele, et saadab teated äriregistris toodud e-posti aadressidele, sest äriregistris toodud

kontaktandmete kaudu peab olema ettevõtja kättesaadav. SKTSA jaoks oleks olnud

ebamõistlikult koormav ja põhjendamatu iga võimaliku taotlejaga veel eraldi telefoni teel

ühendust võtta. SKTSA on teinud endast kõik oleneva, et teavitada võimalikke taotlejaid.

24. Kaebaja seisukoht ebavõrdse kohtlemise osas võrreldes laevanduse ja lennunduse

valdkonnaga ei ole arusaadav. Kaebaja võrdleb ennast nendega, kuid jätab esile toomata

tunnused, milliste alusel ta seda teeb. Kaebaja esitatud võrdlus ei ole asjakohane. Esiteks, ka

neis kohtades kehtisid viiruse leviku tõkestamiseks piirangud ning teiseks, nende

tegevusvaldkondade iseloomud ei ole võrreldavad sportimisega, millest lähtuvalt on ka

kehtestatud piirangud erinevad.

25. Õiguspärase haldusakti andmisega tekkinud kahju hüvitamise eesmärk on kompensatsioon.

Korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282 (vastavas redaktsioonis) kehtestatud piirangud ja

selle osana kaebaja põhiõiguste piiramine oli abinõuna sobiv, et tõkestada Covid-19 edasist

levikut Eestisse ja Eestis, tagada tervishoiusüsteemi toimetulek Covid-19 tõrje ja raviga, tagada

inimeste toimetulek Covid-19-st tulenevate kaudsete mõjudega ning tagada Eesti majanduse

võimalikult normaalne toimimine. Piirangute kehtestamisel kaaluti ühelt poolt isiku põhiõiguste

riivet ning teiselt poolt avalikku huvi, milleks oli kollektiivse hüve saavutamine. Piirati

tervikuna ühiskonna liikumisvabadust, piirangud ei puudutanud vaid kaebajat. Kehtestatud

piirangud olid ka kaebaja huvides, sest teenisid nii tema kui ka tema klientide tervist ja heaolu.

Piirangud olid vältimatult vajalikud ning seega ka kaebaja põhiõiguste riivamine oli

põhjendatud. Avalikes huvides ei oleks olnud kehtestatud piirangutele alternatiive ega

leebemaid piiranguid. Kontaktide vähendamine soodustas viiruse leviku piiramist ning kontrolli

alla saamist. Piirangud ei olnud pikaajalised arvestades olukorra kriitilisust kogu ühiskonnas.

Kui piiranguid ei oleks kehtestatud, siis oleks olnud negatiivne jälg rahvatervisele,

tervishoiusüsteemile ja majandusele veelgi laastavam ja pikaajalisem. Piirangute kehtestamise

hetkel 2020. a ei olnud ka veel vaktsiini, mida alternatiivse abinõuna kasutada. Samuti ei olnud

2021. a aprillikuus veel piisavalt inimesi vaktsineeritud, et tagada viiruse üle kontroll.

Varasemad leebemad ning piirkondlikud piirangud ei olnud viiruse leviku tõkestamiseks

piisavad. Kehtestatud piirangutega kaasneva kasu ja kahju vahel oli mõistlik suhe.

26. Nii eriolukorra kui ka piirangute kehtestamisest tekkinud kahjulike tagajärgede

hüvitamiseks on Vabariigi Valitsus loonud mitmeid meetmeid, millest vähemalt kahest kaebaja

oleks vastustajale teadaolevatel andmetel võinud toetust taotleda. Esiteks Eesti Töötukassa

töötasu hüvitise meetmest (millest kaebaja sai töötasu hüvitist 2020. aasta märtsi ja aprilli eest,

mõlemal kuul oli saadud hüvitiste brutosumma 868 eurot) ning teiseks kultuuriministri määruse

alusel kehtestatud „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi spordiobjektide valdajate

toetamiseks“ toetusmeetmest, mida on vastuse koostamise hetkel juba neli korda jaganud

SKTSA. Arvestades eeltoodut on vastustaja seisukohal, et Vabariigi Valitsuse Covid-19

haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud lühiaegse siseruumides sportimistegevuse keelamise

puhul ei olnud tegemist sedavõrd intensiivse riivega isiku põhiõigustesse, et seda saaks käsitleda

isiku põhiõiguste erakordse piiramisena RVastS § 16 lg 3 tähenduses. Seega puudub alus kahju

hüvitamiseks RVastS § 16 alusel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

28. Vaidlus puudutab Vabariigi Valitsuse poolt järgmiste õigusaktidega kehtestatud piiranguid:

1) peaministri 14.03.2020 korraldus nr 29 (16.03.2020 kuni 18.05.2020). Korralduse nr 29

punkt 1 kehtestas HOS § 31 lõigete 1 ja 3 alusel liikumisvabaduse piirangu ja viibimiskeelu mh

avalikuks kasutamiseks mõeldud spordisaalides, jõusaalides, spordiklubides. Piirang

spordisaalidele, jõusaalidele ja spordiklubidele kehtestati korralduse nr 29 14.03.2020

jõustunud redaktsiooniga ning kehtis kuni 18.05.2020.

2) Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldus nr 282 (11.03.2021 kuni 11.04.2021). Korralduse

nr 282 punkti 2014 alapunktiga 1 sätestati, et alates 11. märtsist 2021. a kuni 11. aprillini 2021.

a (kaasa arvatud) kohaldatakse mh järgmisi meetmeid ja piiranguid: siseruumides sportimine,

treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe ei ole lubatud.

Piirang siseruumides sportimisele ja treenimisele kehtestati korralduse 11.03.2021

redaktsioonis.

29. Kaebaja leiab, et talle tekis kahju nii vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel, s.o

korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282 sätestatud piirangute kehtestamisega, kui ka

vastustaja tegevusetuse tagajärjel. Juhul kui kohus ei tuvasta vastustaja tegevuse või

tegevusetuse õigusvastasust, leiab kaebaja, et sellisel juhul on kehtestatud (õiguspärased)

piirangud olnud tema subjektiivsetele õigustele erakordselt piiravad. Seega tuleb kohtul, esiteks,

analüüsida kaebaja kahjunõuet RVastS § 7 alusel. Kui kohus leiab, et vastustaja tegevus oli

õiguspärane, tuleb kahjunõuet hinnata RVastS § 16 alusel.

Riigi õigusvastase tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju

30. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on RVastS § 7 lg 1 alusel kahjunõude esitamise

eeldused järgmised: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus; 2) tekkinud on kahju; 3)

õigusvastase tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos; 4) muude õiguskaitsevahendite

ammendatus.

Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi

õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS

§ 7 lg 2).

RVastS § 7 lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (RVastS

§ 7 lg 3). Kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete

olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid (RVastS § 7 lg 4). Seega

kohalduvad teatud reservatsioonidega avalik-õiguslikule kahju hüvitamise regulatsioonile ka

võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatud kahju hüvitamise sätted.

31. Varaline kahju hüvitatakse rahas; hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu

oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). RVastS § 13 lg 1 kohaselt

arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

32. Korraldusega nr 29 kehtestatud piirangutest põhjustatud kahju.

32.1. Korraldusega nr 29 kehtestati vahemikus 16.03.2020 kuni 18.05.2020 liikumisvabaduse

piirang ja viibimiskeeld avalikuks kasutamiseks mõeldud spordisaalides, jõusaalides,

spordiklubides. Korralduses nr 29 on toodud, et meetmed kehtestati inimeste elu ja tervise ning

ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, mis olid hädavajalikud viiruse leviku tõkestamiseks. Ühelt

poolt oli viiruse ulatusliku leviku kontekstis kaalutavaks huviks isikute elu ja tervise kaitse ning

selle kaudu ka huvi meditsiinisüsteemi ülekoormamise vältimise vastu ning pikemas

perspektiivis ka majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikkus tervikuna. Teisalt mõjutasid piirangud

ettevõtjaid, kelle tegevusalas piirangud seati ning seeläbi tuli kaaluda nende huvi jätkata oma

tavapärase majandustegevusega ning teostada ettevõtlusvabadust.

32.2. Covid-19 viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel

kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomulikud sümptomid, eelkõige

köha. Covid-19 haige on nakkusohtlikuks ca 2 päeva enne ja kuni 10 päeva pärast

haigusnähtude tekkimist.1

32.3. Kohus nõustub meetme vajalikkuse osas vastustajaga, et viiruse leviku takistamiseks tuli

rakendada meetmeid, mille kaudu vähendada inimeste vahelisi kontakte ning seega tõkestada

viiruse leviku võimalusi. Olukorras, kus viirus levib justnimelt inimeste vaheliste kontaktide

kaudu piisknakkusega, ei olnud võimalik jätta olukorrale reageerimata. Covid-19 viirusesse

nakatumise kasv tähendas eelkõige märgatavat koormuse suurenemist meditsiinisüsteemile.

Selleks, et tagada adekvaatne ning kättesaadav arstiabi ka muude haigusjuhtumite korral, oli

vajalik piirata inimeste vahelisi kokkupuuteid, et vältida nakatumiste arvu kiiret kasvu ning

sellega seonduvat võimaliku haiglaravi vajaduse tõusu ja haiglate ülekoormatust.

32.4. Samuti on vastustaja asjakohaselt põhjendanud, et sportimiseks mõeldud siseruumides

viibimiskeelu kehtestamine oli sobiv vahend, et vähendada inimeste vahelisi kontakte ning

seega ka nakatumise võimalusi. Siseruumides sportimisel on piisknakkuse levikuks soodne

keskkond. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et tol hetkel puudusid sobivamad alternatiivid

viibimiskeelu kehtestamisele. 2020. aastal ei olnud vaktsiinid veel kättesaadavad, mistõttu ei

olnud võimalik selle kaudu nakatumise tõenäosust vähendada. Võrreldes käesoleva otsuse

tegemise hetkega oli 2020. aastal ka oluliselt suurem teadmatus Covid-19 haiguse osas, sh

kuidas haigust põhjustav viirus käitub, milliseid lühemaajalisi ning pikaajalisi tüsistusi tekitab,

millised meetmed on efektiivseimad viiruse leviku takistamisel jne. Seega oli asjakohane

lähtuda ettevaatuspõhimõttest ning pigem rakendada ajutiselt rangemaid piiranguid, mis

suurema tõenäosusega toovad nakatumiste arvu madalamale. Kohus ei pea asjakohaseks

kaebaja väidet, et spordiga tegelevatel inimestel oli väiksem tõenäosus viirusesse nakatuda ning

viirust edasi kanda, põhjusel, et nad on teadlikumad tervisliku käitumise seisukohast. Ka

hoolsalt käituval inimesel, kes hoolitseb enda hügieeni eest ning harrastab tervislikke eluviise,

ei ole nakatumine välistatud. Viiruse leviku probleemkohaks, nagu vastustaja on ka viidanud,

on ka olnud asjaolu, et inimesed ei tea tihtipeale, miskaudu nakatumine on toimunud, s.t nad ei

ole olnud teadlikud kokkupuutest nakkusohtliku isikuga. Samuti ei saa eeldada, et spordiga

tegeleksid üksnes noored ja tugeva tervisega inimesed. Ka riskigruppi kuuluvad inimesed

külastavad spordisaale ja jõusaale. Piirangute eesmärk oli katkestada nakatumise ahelaid, sh

näiteks olukorda, kus nakatumine toimub siseruumides asuvas spordisaalis ning nakatunud isik

kannab sealtkaudu viiruse omakorda edasi oma lähedaste ja kolleegide hulka, kelle seas võib

kahtlemata olla riskigruppi kuuluvaid inimesi. Samuti ei leia kohus, et kaebajale piirangute osas

erandi tegemine oleks tol hetkel olnud mõistlik ning kooskõlas piirangu eesmärgiga. Kriisi

olukorras ei ole võimalik igal konkreetsel juhul kaaluda iga indiviidi või ettevõtte üksikhuve,

1 Terviseameti veebileht https://www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus.

vaid lähtuda tuleb kollektiivsest hüvest, mida saavutada püütakse. Kriisisituatsioonis on

põhjendatud lähtuda üldisemast huvist kriisiolukorrast väljumise vastu. Seda eriti olukorras, kus

Covid-19 levik mõjutas kogu maailma tervishoiusüsteeme ja majandust ning kus teaduslikult

põhistatud teadmisi viiruse olemuse ja käitumise kohta nappis. Kohus ei pea asjakohaseks ka

kaebaja võrdlust teiste valdkondadega (nt lennundus). Piirangud kehtestati reeglina vastavalt

valdkonna eripärale (s.t, milline on inimeste vaheliste kontaktide iseloom ja hulk). Piiranguid,

mis halvasid ettevõtete tegevust, kehtestati mh nt nii turismisektorile, meelelahutusele,

toitlustuse valdkonnale jne.

32.5. Kohus on seisukohal, et avalik huvi rahva elu ja tervise kaitse ning meditsiinisüsteemi

toimimise vastu oli viiruse ulatusliku leviku olukorras kaalukam kaebaja üksikhuvist tegelda

ettevõtlusega. Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et viiruse leviku tõkestamise eesmärgil

kehtestatud meetmete olulisus seisnes ka selles, et pikemas perspektiivis tagada ühiskonna, sh

majanduse ja tervishoiusüsteemi taastumine ning toimimine. Seega olid piirangud nii kaebaja

enda kui ka kaebaja klientide huvides. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mille vastu on

kahtlemata oluline avalik huvi. Seega oli korraldusega nr 29 sätestatud piirangud mõõdukad.

32.6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja tegevus korralduses nr 29 sätestatud

piirangute kehtestamisel oli kantud legitiimsest eesmärgist, meetmed olid eesmärgi

saavutamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed ning vastustaja tegevus seega

õiguspärane.

33. Kohus selgitab esmalt korralduse nr 282 õiguslikku olemust. Korralduse nr 282 punkti 2014

alapunktist 1 nähtub, et piirang kehtestati siseruumides sportimisele ja treenimisele (teatud

eranditega) ning piirang oli ajaliselt määratletud (11.03.2021-11.04.2021). Seega puudutas

piirang isikuid, kes siseruumides spordivad ja treenivad ning ettevõtteid, kes seda teenust

pakuvad. Järelikult on tegemist üldkorraldusega, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaks määratud isikute ringile.

Seadusandja andis Vabariigi Valitsusele piirangute kehtestamise õiguse NETS § 28 lg-s 6

sätestatud volitusnormiga: kui NETS § 28 lg-s 5 sätestatud meetmete ja piirangute kohaldamine

toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need VV korraldusega.

Eelnõu seletuskiri (165 SE I, Meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu, www.riigikogu.ee) selgitab, et Terviseametil on pädevus anda

üldkorraldus NETS § 28 lg-s 5 nimetatud erimeetme kohaldamiseks. Kui erimeetme

kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need meetmed

Vabariigi Valitsus korraldusega. Nii näiteks kehtestaks kogu Saaremaal liikumisvabaduse

piirangud või Eestis kõikide kaubanduskeskuste sulgemise Vabariigi Valitsus.

VV korraldus on üksikakt (Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 1). Seega oli seadusandja tahe,

et piirangud kehtestatakse üldkorralduse kui haldusaktiga. Kohtu hinnangul ei ole seadusandja

eksinud, kui kehtestas NETS § 28 lg-s 6 sätestatud volitusnormi.

34. Korralduse nr 282 punkti 2014 alapunktiga 1 kehtestati alates 11.03.2021 kuni 11.04.2021

(kaasa arvatud) siseruumides sportimise ja treenimise keeld. Korralduses on toodud, et

korralduse andmisel on arvestatud asjaolu, et viiruse põhjustatud haigusele puudub efektiivne

ravi ja haiguse levik võib ületada haiglate ravivõimekuse ning korraldusega kehtestatavad

nõuded, meetmed ja piirangud toovad ilmselgelt kaasa olulise ühiskondliku ja majandusliku

mõju. Korralduses märgitakse, et korralduse andmise hetkel oli viiruse leviku risk väga suur,

mistõttu on selle vähendamiseks proportsionaalne piirata korralduses nimetatud kohtades

isikute liikumisvabadust inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, et

tõkestada Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut.

Sh on toodud VV 09.03.2021 korraldusega nr 111 tehtud muudatuste põhjendused: korralduses

ette nähtud piirangud on vältimatult vajalikud, sest koroonaviiruse SARS-CoV-2 levik Eestis on

endiselt laialdane ning nakatumine ulatuslik. Seetõttu on korralduses esitatud nõuete

kehtestamine tõhus ning proportsionaalne meede inimeste elu ja tervise ning üldiselt

rahvatervise ja meditsiinisüsteemi toimepidevuse kaitseks. Korraldusega kehtestatavad

piirangud on hinnatud erinevatest võimalikest alternatiividest tõhusaks ning isikute õigusi ja

vabadusi võimalikult vähe piiravaks. Uued, senisest rangemad piirangud on vajalikud, kuna

korralduse kehtestamise ajal, märtsis 2021, kujutab viiruse epideemia endast mitte üksnes

suurt, vaid ka kõrgendatud ohtu korrakaitseseaduse § 5 lõigete 3 ja 4 tähenduses. Ohus on nii

inimeste tervis ja elu kui ka üldine arstiabi kättesaadavus. Kuna haigestumuse intensiivsus on

endiselt väga suur ja viiruse levik ulatuslik, on ohus ka muude valdkondade toimepidevus ja

riigi suutlikkus täita kõiki põhiseadusega ettenähtud kohustusi (nt turvalisuse tagamine,

hariduse andmine). /…/ 8. märtsi 2021. a seisuga lisandus 5496 testi tulemust, nendest 1181

ehk 21,49% olid positiivsed. Haiglaravil oli haiglate edastatud andmete põhjal 626 patsienti,

kellest omakorda juhitaval hingamisel oli 36 patsienti. Ööpäeva jooksul lisandus

14 surmajuhtu. Kokku on Eestis surnud 667 koroonaviirusega nakatunud inimest. Viimase

14 päeva jooksul on tehtud testide seast osutunud positiivseks kokku 17 749 testi, mis teeb

suhtarvuks 100 000 elaniku kohta 1335,54. Lisapiirangute kehtestamise aluseks on ka suurema

nakatamisvõimega viiruse tüvede, eelkõige tüve B.1.1.7 senisest laialdasem levik, mille osakaal

Eestis levivate SARS-CoV-2 tüvede hulgas on veebruari keskpaigast alates pidevalt suurenenud

ja on endiselt olulises tõusutrendis. /…/ Teadusnõukoja hinnangul on erinevatele

teadusallikatele tuginedes B.1.1.7 tüve ülekandumine nakatunult tervele inimesele

hinnanguliselt 1,3–1,5 korda tõenäolisem võrreldes seni levinud tüvedega.

34.1. Korralduses esitatud põhjendustest ning ühtlasi ka vastustaja seisukohast nähtub, et

korraldusega nr 282 kehtestatud piirangud siseruumides treenimisele ja sportimisele olid kantud

eesmärgist tõkestada viiruse levikut, vähendades inimeste vahelisi kontakte. Korralduse tekstist

nähtuvalt oli piirangute eesmärk hoida ära nii meditsiinisüsteemi kokku kukkumine ning ühtlasi

tagada muude eluvaldkondade toimimine (sh riigi julgeoleku, hariduse andmine jmt). Rahva elu

ja tervise ning riigi toimimise tagamine on piirangute seadmiseks legitiimne eesmärk.

34.2. Korralduse nr 282 tekstist ilmneb ka, et korralduse andmise hetkel oli nakatumiste arv

kõrge, samuti oli kõrge haiglaravil viibivate nakatunute arv (08.03.2021 seisuga 626 patsienti).

Selleks, et tagada ka teistele abivajajatele vältimatu arstiabi kättesaadavus ning hoida toimivana

ka muid eluvaldkondi, oli nakatumiste arvu kontrolli alla saamine ning selleks meetmete

kehtestamine vajalik.

34.3. Sarnaselt korraldusega nr 29, kehtestati korraldusega nr 282 alates 11.03.2021-11.04.2021

piirangud siseruumides sportimisele ja treenimisele selleks, et vähendada inimeste vahelisi

kontakte. Kuivõrd Covid-19 viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt

lähikokkupuutel nakkusohtliku inimesega, kellel on iseloomulikud sümptomid, on inimeste

vaheliste kontaktide piiramine sobiv vahend. Kui piirata inimeste sportimist ja treenimist

siseruumides, kus viiruse levik on soodsam, kui välitingimustes, ning kus nakatumine on ühtlasi

võimalik saastunud pindade ja käte kaudu, on võimalik ära hoida täiendavate kontaktide ja

nakkusahelate ja -kollete tekkimist. Vastustaja on selgitanud, et Eestis oli nakkuse levik niivõrd

laialdane ja ulatuslik, et valdkondlike või regionaalsete piirangute mõju ei olnud tõenäoliselt

piisav nakkuse leviku pidurdamiseks muuhulgas ka seetõttu, et suur hulk inimesi ei olnud

teadlikud, kust nakkus saadi ning Terviseametil puudus täielik ülevaade haigete nakatumise

põhjustest. Seega ei olnud viiruse kõrge leviku tingimustes võimalik rakendada leebemaid

alternatiivseid meetmeid, sh teha erandeid kaebajale või teistele spordivaldkonna ettevõtetele.

Arvestati ka asjaolu, et piirangu kehtestamise hetkel oli hakanud levima esialgsest nakkavam

ning agressiivsem viiruse tüvi. Kohus nõustub vastustajaga selles, et õige ei olnud analüüsida

ühe ettevõtja võimalikke negatiivseid mõjusid, kui tegelikult oli kahjustada saanud kõik

eluvaldkonnad.

34.4. Kohus on seisukohal, et korralduse nr 282 põhjendustes ning vastustaja seisukohas toodud

asjaoludele tuginedes oli korraldusega nr 282 kehtestatud piirangud perioodil 11.03.2021-

11.04.2021 mõõdukad. Esines kõrge avalik huvi meditsiinisüsteemi toimimise ning ka muude

eluvaldkondade jätkusuutlikkuse tagamiseks, mis oli kaalukam kui kaebaja huvi tegeleda sel

perioodil ettevõtlusega. Kohtu hinnangul mängib olulist rolli ka asjaolu, et piirangud kehtestati

ajutiselt (11.03.2021-11.04.2021). Isikutele oli teada piirangute kestvuse periood ning oli seega

võimalus edasisi samme teatud määral ette planeerida.

34.5. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et piirangutest vabanemise otsustamisel (korralduse nr

282 punktis 2014 alapunktis 1 toodud erandid, kellele piirangut ei kohaldata) ei lähtunud riik

teatud huvigruppide puhul kaalutlustest, et piirata või tõkestada viiruse levikut, vaid muudest

huvidest/väärtustes (nt Eesti esindamine tippsportlaste poolt spordivõistlustel). Kahtlemata

lähtuti ka erandite tegemisel viiruse ulatusliku leviku tõkestamise eesmärgist. Tegemist oli kitsa

ringi professionaalsete sportlastega, riigi sõjalise kaitse ja siseturvalisusega seotud tegevustega

hõlmatud isikutega, kvalifikatsiooni omandamist tõendava tähtajalise tunnistuse saamiseks

vajalike tegevustega ning puudega isikute tegevustega. Seejuures oli erandi tegemise

tingimuseks, et tagatud on korralduse nr 282 punktides 81 (2 + 2 reegel) ja 82 (maski kandmise

nõue) sätestatud nõuete täitmine, desinfitseerimisvahendite olemasolu ja desinfitseerimisnõuete

täitmine Terviseameti juhiste kohaselt. Vaieldamatult on piirangute kehtestamisel alati olnud

kaalumisel ka muud huvid ja väärtused, sh kultuuri alalhoidmine, riigikaitse ja julgeoleku

tagamine. Vastustajale ei saa ette heita ka asjaolu, et puudega inimestele sooviti ka kriisi

tingimustes tagada juurdepääs vajalikele teenustele. Kaebaja ei saa eeldada, et erinevate

inimgruppide puhul oleksid piirangute kehtestamise eeldused või nendest vabastamine alati

samaväärsetel tingimustel. Vastasel juhul oleks justnimelt tegemist olukorraga, kus teostamata

on vajalik kaalumine ning oluliste asjaolude arvestamine.

34.6. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustaja tegevus korralduses nr 282 sätestatud piirangute

kehtestamisel perioodil 11.03.2021-11.03-2021 oli kantud legitiimsest eesmärgist, meetmed

olid eesmärgi saavutamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed ning vastustaja tegevus

seega õiguspärane.

35. Kohus nõustub vastustaja kriitikaga selles, et kaebaja ei kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid. Juhul kui kaebaja leidis, et korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282

kehtestatud piirangud on õigusvastased ning et tema suhtes on võimalik kohaldada leebemaid

meetmeid, siis oleks kaebaja pidanud esmalt vaidlustama korraldustega kehtestatud piirangud

ning nõudma haldusaktide kehtetuks tunnistamist. Selliselt oleks kaebajal olnud võimalik

astuda samme, et kahju tekkimist ära hoida.

36. Vastustaja tegevusetusega tekitatud kahju.

36.1. Kaebaja väite kohaselt oli vastustaja käitumine kriisi juhtimisel puudulik ning et

vastustaja ei astunud vajalikke samme kahju ära hoidmiseks.

36.2. Kohus märgib, et 2020. aastal oli Covid-19 osas palju teadmatust ning ka 2021.aasta

esimeses pooles oli viiruse leviku osas mitmeid küsimusi, sh viiruse uute tüvede ilmnemisel,

esimeste vaktsiinide kättesaadavaks muutumisel, vaktsiinide mõju osas jne. Samas puudusid nii

korralduse 29 kui ka korralduse nr 282 andmise hetkel laialdased vaktsineerimise võimalused.

Seega tegutses vastustaja kriisi juhtimisel piiratud teadmiste tingimustes, lähtudes pädevate

isikute ja asutuste nõuannetest (sh teadusnõukoda, Terviseamet), teiste riikide praktikast. Kohtu

hinnangul on ka sisuliselt võimatu tõsikindlalt öelda, milliseid samme oleks vastustaja pidanud

astuma, millega oleks olnud võimalik majanduse ja üldise elukorralduse halvamine ära hoida.

Vastasel juhul ei oleks tegemist olnud kriisiga. Puudub põhjus arvata, et vastustaja ei tegutsenud

oma parima teadmise kohaselt, konsulteerides vastava eriala pädevate isikute ja asutustega.

Täielikku kahju tekkimist oli sisuliselt võimatu ära hoida. Selleks nägigi vastustaja ette erinevad

toetus- ja hüvitusmeetmed, millega kriisis kannatanud valdkonna ettevõtete kahjusid mingis

osas kompenseerida ning ettevõtete toimetulekut kriisi tingimustes toetada.

36.3. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ka ebavõrdset kohtlemist seoses toetusmeetmete

väljatöötamisega. Kohus on seisukohal, et erinevate valdkondade toetusmeetmed võisidki

erineda (sh toetuse saamise tingimused, toetuste jagamiseks saadaolevad ressursid jne) sõltuvalt

valdkonna tegevuse eripärast ning sellest, kui palju viiruse levik valdkonda mõjutas. Kaebaja

valdkonnale olid samuti ette nähtud võimalused toetusmeetmete taotlemiseks. Kaebajal oli ka

endal kohustus olla äriühinguna aktiivne ning tunda huvi oma valdkonna toetusvõimaluste

vastu.

37. Kohtu hinnangul ei saa vastustajale ette heita asjaolu, et kaebajani ei jõudnud info SKTSA

jagatavatest toetusmeetmetest ja -voorudest.

Vastustaja on asjakohaselt viidanud kultuuriministri 28.05.2020 määrusele nr 14 „COVID-19

puhangust tingitud erakorraline abi spordiobjektide valdajate toetamiseks“. Määruse kohaselt

rakendab määrust SKTSA (edaspidi toetuse andja) (määruse § 1 lg 8) ning taotluste esitamise

tähtajast ja taotlusvooru eelarvest teavitab toetuse andja oma veebilehel vähemalt kolm

kalendripäeva enne taotlusvooru avamise päeva (määruse § 7 lg 2). Seega oli toetuse andjal

kohustus teavitada toetusvoorust üksnes oma veebilehel ning täiendav teavitamine ettevõtete

äriregistris toodud e-posti aadressidel oli kantud toetuse andja soovist, et info toetusvoorude

kohta jõuaks võimalikult paljude valdkonna toetusest huvitatud isikuteni. Kohus nõustub

vastustajaga, et äriregistris märgitud kontaktidest lähtuti asjakohastel põhjustel, kuivõrd

äriregistris toodud e-posti aadressil peab äriühing igal juhul tagama teadete ja dokumentide

vastuvõtmise. Toetuse andjal puudus kohustus astuda eraldi samme, et igaühe puhul kontrollida,

kas äriregistris toodud e-posti aadress on kontakt, millelt äriühing oma e-posti kontrollib.

Ettevõttel on kohustus tagada, et äriregistris on esitatud andmed, millelt äriühing ka info kätte

saab. Kaebaja ei saa eeldada, et toetuse andja hakkaks kõigi puhul eraldi tuvastama, kas

äriregistris toodud andmed on õiged. Seega oli kaebajal hoolsa ettevõtjana käitumise korral

võimalik saada infot jagatavatest toetusmeetmetest ning selle kaudu kahju tekkimist ära hoida

või seda vähendada.

Riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju

38. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et vastustaja tegevus korraldusega nr 29 ning korraldusega

nr 282 sätestatud piirangute kehtestamisel oli õiguspärane ning et vastustaja ei olnud

õigusvastases tegevusetuses, mistõttu ei ole täidetud RVastS § 7 kahjunõude eeldused, siis

analüüsib kohus, kas korraldustega nr 29 ja 282 riivati kaebaja põhiõigusi sedavõrd erakordselt,

et mõista kaebajale õiguspäraste haldusaktidega põhjustatud kahju eest õiglane hüvitis.

38.1. RVastS § 16 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -

vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju

hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: 1)

haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi; 2) varalise

kahju tekkimine ning; 3) põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel.

Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2021 otsuses nr 3-16-245 (p 25) kohaselt ei näe RVastS §

16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase

hüvitise maksmise.

38.2. Kohus tuvastas eelnevalt, et nii korraldus 29 kui ja korraldus nr 282 ning nendes sätestatud

vaidlusalused

piirangud

kehtestati

õiguspäraselt.

Seega

on

tegemist

õiguspäraste

haldusaktidega.

38.3. Vaidlus puudub selles, et korralduste kaudu piirati kaebaja ettevõtlusvabadust. Omaette

küsimus on selles, kas piirangud olid kaebaja jaoks erakordselt piiravad. Kohus nendib, et

olukorras, kus jõusaalides ning spordisaalides kehtestati viibimiskeeld ning keelati

siseruumides sportimine ja treenimine, oli kaebaja majandustegevus spordiobjekti valdajana

ulatuslikult takistatud. Kaebaja klientidel ei olnud võimalik vaidlusalustel perioodidel kaebaja

teenuseid kasutada, mistõttu oli kaebaja jaoks häiritud ettevõtlustulu saamine, samas kaasnesid

siiski teatavad kulud seoses spordiobjekti ülalpidamisega.

38.4. Kohtu hinnangul ei saa aga öelda, et piirangud oleksid kaebaja jaoks olnud erakordselt

piiravad. Esiteks märgib kohus, et piirangud kohaldusid kõigile spordiobjektide valdajatele

ühteviisi, s.t piirangute tõttu oli üle-eestiliselt takistatud nii suuremate kui ka väiksemate

spordisaalide ja jõusaalide tegevus. Teiseks oli piirangutel legitiimne eesmärk, mida kohus

käesolevas otsuses eelnevalt ka analüüsis. Inimeste vaheliste kontaktide vähendamine oli

nakatumiste arvu tõusu tingimustes olulisimaks vahendiks, et viiruse levik kontrolli alla saada,

seda eriti olukorras, kus puudus veel vaktsineerimise võimalus. Viibimiskeeld ning

siseruumides sportimise ja treenimise keeld ei olnud kahtlemata esimene valik piirangute

skaalal, kuid varasemad leebemad meetmed (vt nt korralduse nr 282 alates 06.03.2021

jõustunud redaktsiooni – distantsi hoidmine, desinfitseerimisvahendite olemasolu tagamine,

ruumi täituvuse nõue) ei toonud soovitud tulemusi. Kolmandaks ei olnud piirangud kehtestatud

pikaajaliselt. Korraldusega nr 29 kehtestatud piirangud kehtisid vahemikus 16.03.2020 kuni

18.05.2020 ning korraldusega nr 282 kehtestatud piirangud 11.03.2021-11.04.2021. Seejuures

oli spordiobjektide pidajatele ette nähtud võimalused taotleda toetusi, mis kompenseeriks neile

kasvõi osaliselt piirangutest tekkinud kahju ning toetaksid piirangute perioodist üle saamist.

38.5. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldustega nr 29 ja nr 282 kehtestatud

vaidlusalused piirangud ei piiranud kaebaja põhiõigusi (sh ettevõtlusvabadust) erakordselt.

Kuivõrd kohus ei tuvastanud RVastS § 16 eelduseks olevat põhiõiguste erakordset riivet, ei ole

täidetud RVastS § 16 eeldused kahjuhüvitise väljamõistmiseks vastustajalt.

39. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustaja tegevus spordisaalides ja jõusaalides

viibimiskeelu kehtestamisel ning siseruumides sportimise ja treenimise keelamisel

(korraldusega nr 29 ja korraldusega nr 282) perioodidel 16.03.2020 kuni 18.05.2020 ja

11.03.2021 kuni 11.04.2021 ei olnud õigusvastane. Kohus ei tuvastanud ka, et vastustaja oleks

kriisi reguleerimisel olnud õigusvastases tegevusetuses. Samuti ei esinenud kaebaja õiguste

erakordset piiramist õiguspäraste haldusaktide läbi. Seega puudub alus kahjunõude

rahuldamiseks nii RVastS § 7 kui ka RVastS § 16 alusel, mistõttu jääb kaebus täies ulatuses

rahuldamata.

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom