2-21-9860/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

18. veebruar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-9860

Tsiviilasi

Bigbank AS-i hagi X vastu käenduslepingust tuleneva

kohustuse täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. oktoobri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

62 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Bigbank AS (registrikood 10183757),

lepingulised esindajad Alena Starikova ja Aap Kulik

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2021 otsust täiendada otsustusega, et sama kohtu

28. juuni 2021 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek

kinnistule nr 18312301 summas 52 170,46 eurot hageja kasuks) jääb kehtima otsuse

täitmise tagamiseks.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda ja ringkonnakohtus kostja kanda.

5. Määrata hageja menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus null eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (6)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Bigbank AS (hageja) esitas 18. juunil 2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu

käenduslepingust tulenevas nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista 52 170,46 eurot, millest

35 238,35 eurot on tagastamata krediidisumma, 876,47 eurot intress, 1761,92 eurot leppetrahv

ja 14 293,72 eurot hagi esitamise ajal sissenõutav viivis. Lisaks palus hageja kostjalt välja

mõista alates 18. juunist 2021 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise

määraga 0,25% päevas tagastamata krediidisummalt.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja ja Varahaldus OÜ (kustutatud, edaspidi: võlgnik) sõlmisid 11. septembril 2019

krediidilepingu nr OL18-1589328-1 (edaspidi: krediidileping), mille alusel väljastas

hageja võlgnikule krediidi summas 41 500 eurot, intressimääraga 12% aastas ja

viivismääraga 0,25% päevas;

-

hageja ja kostja sõlmisid 10. septembril 2019 käenduslepingu nr SC-26568 (edaspidi:

käendusleping), millega kostja käendas krediidilepingust tulenevaid võlgniku rahalisi

kohustusi. Käenduslepingu kohaselt on käenduse piirmäär 62 250 eurot;

-

võlgnik jättis krediidilepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu esitas hageja

käenduslepingu alusel nõude kostja vastu.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Käenduslepingu sõlmimise

ajal puudus kostjal regulaarne palgatulu. Seega pidi hagejale olema ettenähtav, et kostja

ei suuda võlgniku kohustusi täita. Käenduse maksimumsumma ja krediidisumma on

sedavõrd suured, et nende tasumist ei saa füüsiliselt isikult eeldada. Krediidilepingu

järgi on viivise määr 0,25% päevas, st 41 500 euro puhul on viivis 3112,50 eurot kuus.

Regulaarse sissetulekuta füüsilise isiku jaoks on ka see ebaproportsionaalselt suur

rahaline kohustus;

-

käenduslepingu tühisuse tõttu on alusetud ka leppetrahvi ja viivise nõuded;

-

põhjendatud ei ole korraga nii leppetrahvi kui ka viivise nõue, sest mõlemad on kahju

hüvitised. Leppetrahvi tuleb vähendada nullini;

-

hageja soovib edasiulatuva viivise väljamõistmist ilma igasuguse piiranguta –

piiramata seda laenu põhisummaga (35 238,35 eurot) või käenduslepingus fikseeritud

maksimummääraga (62 250 eurot). Hagi rahuldamisel tuleb edasiulatuvat viivist

piirata põhivõla summa ja/või käenduslepingu maksimumsummaga.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 20. oktoobril 2021 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi

osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma

35 238,35 eurot, intressi 876,47 eurot, leppetrahvi 1761,92 eurot, seisuga 17. juuni 2021

sissenõutavaks muutunud viivise 14 293,72 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,25% päevas

tagastamata krediidisummalt (35 238,35 eurot) alates 18. juunist 2021 kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 10 079,54 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

3.1. Maakohus tuvastas krediidilepingu sõlmimise ja sellest tulenevad võlgniku kohustused,

samuti käenduslepingu sõlmimise. Pärast krediidilepingu ülesütlemist ei ole krediidisumma

katteks midagi tasutud, st tagastamata on 35 238,35 eurot. Maakohus kohaldas võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 142 lg 1, § 145 lg-d 1 ja 2 ning leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks

krediidilepingu, käenduslepingu ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel veel tagastamata

krediidisumma välja mõista.

3 (6)

3.1.1. Hageja tõendas poolte 18. detsembri 2018 e-kirjavahetusega, et käenduslepingule

eelnevalt kontrollis hageja kostja varalist olukorda. Kirjavahetusest nähtub, et hageja küsis

kostjalt lisainfot tulu, vara ja kohustuste kohta. Kostja teavitas hagejat vastuskirjas, et tema

sissetulekud koosnevad igakuistest juhatuse liikme tasudest ja ainuomaniku dividendidest.

Seega kinnitas kostja konkreetse küsimuse peale hagejale, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli

tal piisav sissetulek. Kostja märkis samas kirjas, et talle kuulus kaks kinnisasja. Lisaks kuulusid

kostjale ainuosalused äriühingutes, mille väärtuseks hinnati käenduslepingu sõlmimise ajal

350 012 eurot. Neil põhjustel ei ole veenev kostja väide, nagu puudunuks tal võimekus täita

käendatud rahalisi kohustusi. Kinnisasja kuulumine ühisvarasse või kaasomandisse ei tähenda,

et see on väärtusetu. Kinnisasja koormatus hüpoteegiga ei tähenda samuti, et see on väärtusetu.

Samuti tõendas hageja majandusaastate aruannetega, et kostjale kuuluvatel äriühingutel oli

väärtus. Kostjal oli seega käenduslepingu sõlmimise ajal vara ja ta oli maksevõimeline. Nii

puudub alus hinnata, et käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tühine.

3.1.2. Eeltoodu järgi tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaldamata

jätta, sest kostja tegutseb hea usu põhimõtte vastaselt (VÕS § 6 lg 2). Nimelt kinnitas kostja

18. detsembril 2018 oma maksevõimekust, kuid kohtumenetluses asus enda poolt kinnitatut

ümber lükkama. Selliselt on kostja meelega loonud hagejale väära ettekujutuse oma

maksevõimekusest ja üritab oma kohustusest enda poolt hagejale loodud väära ettekujutuse

tõttu vabaneda. Selline tegevus on lubamatu. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste

teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt,

et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule.

3.2. Krediidilepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud intress 876,47 eurot ja

pärast lepingu ülesütlemist ei ole hagejale intressina võlgnetava summa katteks midagi tasutud.

Kuivõrd käendusleping ei ole tühine, tuleb vastav summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Intressi üle sisuline vaidlus puudus.

3.3. Võlgnik rikkus krediidilepingut, milles oli lepingu rikkumise puhuks kokku lepitud

leppetrahv. Leppetrahvi vähendamise alust pole. Viivis ja leppetrahv on kaks eraldi hüvitise

liiki. Viivisenõue on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid

leppetrahvi eesmärk on lepingu ajal võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele või hüvitis

kohustuse täitmata jätmise eest. Seega on nende eesmärgid täiesti erinevad ja nende üheaegne

nõudmine on õigustatud. Mõlema õiguskaitsevahendi paralleelselt kasutamist tunnustab

kohtupraktika ja see ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Praegusel juhul ei esine VÕS § 162

lg-s 1 kirjeldatud olukorda, st leppetrahv ei ka ebamõistlikult suur. Samuti on hageja nõue

tagatud, mis võimaldab leppetrahvi sisse nõuda. Kuivõrd käendusleping ei ole tühine ja

leppetrahvi vähendamiseks alus puudub, tuleb leppetrahv 1761,92 eurot välja mõista.

3.4. Käenduslepingu kehtivuse tõttu tuleb lisaks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis

14 293,72 eurot. Viivisemäära vähendamiseks alus puudub. Eristada tuleb hageja ja võlgniku

vahel majandustegevuses sõlmitud krediidilepingut ning hageja ja kostja vahel sõlmitud

käenduslepingut. Kostja kohustused hageja ees tulenevad käenduslepingust, milles ei ole ette

nähtud viivise määra. Käenduslepingu p 2.2 kohaselt vastutab käendaja kõikide krediidi-

lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh viivise eest. Viivisemäär 0,25% päevas on

õiglane, tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.

3.5. Käenduslepingu alusel vastutab kostja krediidilepingust tulenevate kohustuste ees, sh

edasiulatuva viivise eest kuni 62 250 euro ulatuses. Edasiulatuvat viivisenõuet ei saa rahuldada

fikseerimata suuruses – nagu nõudis hageja, vaid seda tuleb piirata lähtudes kas põhivõlgnevuse

summast (millest viivist arvestatakse) või käenduslepinguga sätestatud vastutuse

maksimaalsest suurusest, olenevalt kumma piir enne saabub. Maakohus leidis, et kohane piir

on käesoleval juhul põhivõla summa, st edasiulatuvat viivist tuleb kõige rohkem tasuda

10 079,54 eurot (=35 238,35 – 14 293,72).

4 (6)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta

hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Ühtlasi palub ta

tühistada hagi tagamise.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks järgib kostja maakohtule juba esitatud väidet, et käendusleping on tühine vastuolu

tõttu heade kommetega. Lepingu maksimumsumma on tema jaoks ebaproportsionaalselt suur

ja ta ei ole suuteline võlgniku kohustusi täitma. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, nagu

oleks hageja tõendanud, et kostjal oli käenduslepingu sõlmimise ajal piisavalt vara.

Poolte e-kirjavahetus ei ole piisav tõend piisavate sissetuleku kohta, sest kostja ei nimetanud

sissetuleku suurust. Samuti jättis maakohus tuvastamata kostjale kuulunud kinnisvara väärtuse

ja äriühingute turuväärtuse, samuti selle, kuidas need mõjutasid tema võimekust täita käendus-

lepingutest tulenevaid kohustusi. Seega ei saa kinnisvara ega äriühingute väärtust arvestada.

4.2. Teiseks jättis maakohus vääralt kohaldamata TsÜS § 86 lg 1. Kui käendaja ka kinnitab

käenduslepingu sõlmimisel oma maksevõimekust, aga hiljem selgub, et käenduslepingu

maksimummäär on ebaproportsionaalselt suur, siis ei tähenda see käendaja käitumist hea usu

vastaselt. Kirjeldatud olukorras saab käendaja jätkuvalt tugineda käenduslepingu tühisusele.

Käenduslepingu kehtivus ei saa olla otseses sõltuvuses ainult käendaja poolt võlausaldajale

antud teabest. Kostja ei esitanud hagejale valeandmeid.

4.3. Kolmandaks on käenduslepingu tühisuse tõttu alusetu välja mõista kostjalt kõrvalnõuded.

4.4. Neljandaks jättis maakohus leppetrahvi ebaõigesti vähendamata. Samaaegselt leppetrahvi

ja viivise nõudmine on lubamatu – nimelt läbi viivisnõude on võlausaldaja legitiimsed huvid

juba kaetud. Viivisel ja leppetrahvil on samaaegselt nii sunni- kui hüvitiseesmärk. Mõlemad

motiveerivad võlgnikku oma kohustusi kohaselt täitma ja ühtlasi võimaldavad saada hüvitist

kohustuse täitmisega viivitamise eest. Maakohtu seisukoha järgi saab võlausaldaja ühe

rikkumise eest samaaegselt kaks hüvitist, mis on vastuolus hea usu põhimõttega ja lubamatu.

4.5. Viiendaks jättis maakohus viivise ebaõigesti seadusjärgse määrani vähendamata. Hageja

nõuab viivist määraga 91,25% aastas olukorras, kus VÕS § 94 lg-s 1 ettenähtud intressimäär

on juba aastaid 0%. Seega ületab lepingujärgne viivisemäär VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgset viivisemäära 11,4 korda. Tegemist on ilmselgelt ebaproportsionaalselt

kõrge viivisemääraga.

Hageja nõutav viivis on ülemääraselt suur ka absoluutarvuna. Põhivõla summa on

35 238,35 eurot, seega igakuine viivis on 2642 eurot (= 35 238,35 × 0,25% × 30). Samas oli

2020. aastal Eestis keskmine brutopalk 1448 eurot ja netopalk 1158,40 eurot. Nii on nõutav

viivis rohkem kui kahekordne Eesti keskmine palk, kuid kostjal püsiv sissetulek puudub.

Arvestada tuleb ka, et hageja on edukas krediidiasutus, kuid kostja on füüsiline isik, kellel

puudub regulaarne palgatulu.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1), aga täiendab seda otsustusega hagi tagamise abinõu

kehtima jäämise kohta. Kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja hageja

menetluskulude tema enda kanda jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

alusel edasi kaebamata jõustunud.

5 (6)

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest krediidilepingu ja käenduslepingu sõlmimise,

krediidilepingu ülesütlemise ja sellest tulenevate võlgniku rahaliste kohustuste ulatuse kohta.

Maakohtus ega apellatsioonimenetluses pole vaidlust nõudesummade arvutuse üle. Maakohus

eksis tsiviilasja toimiku pidamisel (TsMS § 56 lg-d 1–3), kui ei lisanud toimikusse

hagiavalduse lisana nr 1 väidetavalt esitatud krediidilepingut. Ringkonnakohtu andmetel on

viidatud fail tehnilise puudusega ega ole avatav. Samas ei mõjuta see asja lahendamist, sest

krediidilepingu sõlmimise ja tingimuste üle pooled ei vaidle (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4).

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus tuvastas õigesti, et käendusleping ei ole tühine vastuolu tõttu heade

kommetega. Selle tulemusel lähtus kohus õigesti lepingu kehtivusest.

9.2. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (Riigikohtu

24. mai 2001 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑76‑01). Käenduslepingut ei saa pidada heade

kommetega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu

sõlmimise ajal vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015

otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑157‑14, p 11). Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult

omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust

täitma (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Neil kaalutlustel

on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel.

9.3. Riigikohtu täpsustatud seisukoha järgi võib käendusleping olla heade kommetega

vastuolus eelkõige juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum (vt 31. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49 esimene lõik):

-

käendaja on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige,

kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;

-

käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;

-

käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh

nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba

lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja

põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;

-

eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.

9.4. Maakohus ei tuvastanud, et esineks eelmises alapunktis loetletud asjaolude kogum ja selle

esinemist ei saa järeldada ka apellatsioonkaebuse väidetest ega kostja viidatud tõenditest.

Kostja ei toonud esile sõltuvus- vms suhet, mis oleks teda teatavalgi määral sundinud käendus-

kohustust võtma. Samas tuvastas maakohus, et kostja oli enda 18. detsembri 2018 kinnituse

kohaselt võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, st tal oli võimalik saada isiklikku kasu talle

kuuluva ja tema juhitava äriühingu majandustegevusest. Lisaks tuvastas maakohus õigesti, et

kostja vastutuse maksimumsumma ei olnud äärmiselt ebaproportsionaalne ega andnud

käenduslepingu sõlmimise ajal alust eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda kostja

võlgniku kohustust olulises osas täita. Lõpuks on asjakohane ka maakohtu järeldus selle kohta,

et kostja kinnitas ise hagejale piisava sissetuleku ja vara olemasolu käenduskohustuse

täitmiseks, st hagejal ei pidanud olema äratuntav kostja väidetav varatus.

9.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus pidanuks kostja varalise olukorra

käenduslepingu sõlmimise ajal tuvastama täpsemalt. Tehingu tühisusele tuginev pool peab

tooma esile ja tõendama need asjaolud, mis tühisust kinnitavad (TsMS § 230 lg 1 esimese

lause). Niisiis pidi kostja tõendama eespool p-s 9.3 loetletud eelduste esinemise. Maakohtu

otsuse põhjendamiseks oli piisav tõdeda, et need eeldused on tõendamata.

6 (6)

9.6. Eeltoodud kaalutlustel jättis maakohus TsÜS § 86 kokkuvõttes õigesti kohaldamata ja

rajas otsuse asjakohaselt käenduslepingu kehtivusele.

9.7. Leppetrahvi vähendamata jätmise otsustust põhjendas maakohus piisavalt. Leppetrahvi

ja viivise kui õiguskaitsevahendite eesmärgid, aga ka kasutamise eeldused on erinevad.

Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 alusel võis

hagejal krediidilepingu ülesütlemisel nõuda leppetrahvi kuni 5% ülesütlemise ajaks tagastamata

krediidisummalt, aga viivist tuli krediidilepingu järgi maksta 0,25% päevas tähtaega ületanud

rahaliselt kohustuselt. Seega ei võlgnenud võlgnik leppetrahvi ja viivist sama rikkumise eest.

Muid leppetrahvi vähendamise aluseid kostja esile ei toonud.

9.8. Viivise vähendamiseks pole samuti põhjust, sest selle määra leppisid kokku äriühingud

ja määr ei ole äärmiselt ebamõistlik. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta

leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega

vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-14, p 13 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole ka 0,05% võrra suurem määr seadusega vastuolus.

Viivise vähendamiseks ei anna alust igakuise viivise summa, mida praegu nõutakse käendajalt.

Tulenevalt käenduskohustuse aktsessoorsusest ei saa hinnata võlgniku rikkumise tõttu

kujunenud viivise summat käendaja praeguse olukorraga. Vastupidisel juhul saaks käendaja

alati muuta kõrvalkohustuste käenduse sisutuks sel viisil, et teeb end varatuks.

9.9. Kokkuvõtvalt ei ole kaebuse ükski väide edukas ega anna alust maakohtu otsust muuta.

Seetõttu jääb muutmata ka maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus.

10. Maakohus tagas hagi 28. juuni 2021 määrusega ja määras seada hageja kasuks kohtulik

hüpoteek summas 52 170,46 eurot. Otsuse resolutsioonis maakohus hagi tagamise abinõude

kohta midagi ei märkinud. Nii rikkus maakohus TsMS § 442 lg 5 esimest lauset osas, milles

see näeb ette, et otsusega tuleb lahendada rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada ja täiendada maakohtu otsust

otsustusega, et hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks (TsMS § 445

lg 2). Hüpoteegi summat pole vaja muuta, sest maakohus rahuldas kõik nõuded, mille

tagamiseks hüpoteek seati (35 238,35 + 876,47 + 1761,92+ 14 293,72 = 52 170,46).

11. Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on 62 250 eurot (= 35 238,35 + 876,47 + 1761,92+

14 293,72 + 10 079,54).

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja

tema kulusid ei nähtu toimikust. Seetõttu määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks apellatsioonimenetluses TsMS § 174 lg 1 alusel null eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)