3-21-111/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-111

Haldusasi

X kaebus Viimsi valla tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja GK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Viimsi valla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Viimsi valla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus osas, millega Viimsi vallalt mõisteti

X kasuks välja kahjuhüvitis 387,31 eurot ületavas osas. Teha uus otsus, millega mõista

Viimsi vallalt X-le tekitatud varalise kahju hüvitisena välja 387,31 eurot.

4. Mõista X-lt Viimsi valla menetluskulude katteks välja 9,05 eurot. Ülejäänud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 põ 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-111

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-l sündis XX.XX.XXXX laps. X lisas lapse 10.01.2019 Viimsi valla haridusteenuste

haldamise süsteemis ARNO lasteaia järjekorda, soovides viia lapse lasteaeda 2019/2020.

õppeaasta alguses. Viimsi vald ei pakkunud X lapsele soovitud ajaks lasteaiakohta ega

koostanud ka haldusakti koha andmisest keeldumise kohta. X sõlmis 25.07.2019 XXX

eralasteaiaga lasteaiakoha kasutamise lepingu, lükkas ARNO süsteemis lasteaiakoha saamise

soovitud aja 08.08.2019 edasi 2020/2021. õppeaastasse ja 09.08.2019 läks tema laps XXX

eralasteaeda. X lükkas lasteaiakoha saamise soovitud aja 11.02.2020 edasi 2021/2022.

õppeaastasse.

2. X esitas Viimsi Vallavalitsusele 16.11.2020 taotluse hüvitada eralasteaia ja

munitsipaallasteaia õppe- ja kohatasude (kohatasu) vahe 1166,80 eurot ajavahemiku

09.08.2019–31.12.2020 eest ning määrata alates 2021. a jaanuarist lasteaia kohatasuks 58 eurot

kuus.

3. Viimsi Vallavalitsus jättis taotluse 16.12.2020 vastusega rahuldamata. X on ARNO

süsteemis oma taotlust muutnud ja soovib lasteaiakohta alates 2021/2022. õppeaastast. See

tähtaeg ei ole veel saabunud. Viimsi vald ei saa määrata eralasteaia kohatasuks 58 eurot kuus.

Munitsipaallasteaiaga võrdne kohatasu on üksnes neil eralasteaia kohtadel, mille vald on

hankelepinguga tellinud. X laps ei ole XXX lasteaias hankelepinguga hõlmatud kohal.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitada Viimsi valla

tekitatud varaline kahju 1238,80 eurot seoses ajavahemikul 09.08.2019–31.01.2021 enam

makstud lasteaia kohatasuga.

1) Kaebaja lisas oma lapse järjekorda 10.01.2019 ja soovis viia lapse lasteaeda 2019/2020.

õppeaasta algusest. Vastustajalt ei tulnud taotluse kohta eitavat vastust, mistõttu kaebaja eeldas,

et saab lasteaiakoha soovitud ajal. Kaebaja kuulis 2019. a mais teistelt vanematelt, et mõned on

lasteaiakoha saanud, kuid teised mitte. Vallavalitsusse helistades sai kaebaja teada, et ARNO

süsteemi kaudu laekub teave vaid neile, kellele pakutakse lasteaiakohta. Kaebaja pidi ise leidma

koha eralasteaias ja tema laps alustas 2019. a augustis õppetööd eralasteaias XXX, kellega

Viimsi vald on sõlminud sihtfinantseerimise lepingu. Munitsipaallasteaias tasus lapsevanem

vaidlusalusel perioodil kohatasu 58 eurot, kuid kaebaja tasus eralasteaias 130 eurot kuus, s.o 72

eurot rohkem. Kaebaja pidi maksma suuremat kohatasu, sest vastustaja jättis täitmata koolieelse

lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse tagada kaebaja lapsele koht

lasteaias. Kahjuhüvitis koosneb järgmistest summadest: 2019. a augusti eest 28,80 eurot;

01.09.2019–30.06.2020 eest 72 eurot kuus, s.o kokku 720 eurot; 2020. a juuli eest 130 eurot,

kuna munitsipaallasteaias ei ole kollektiivpuhkuse ajal kohatasu, kuid eralasteaias küll;

01.08.2020–31.01.2021 eest 72 eurot kuus, s.o kokku 432 eurot.

2) Vastustaja tegevus ei olnud kooskõlas Viimsi Vallavalitsuse 28.02.2017 määruse nr 5

„Munitsipaallasteasutuste Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikese Päikese lasteaeda ja Püünsi

Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lastaiast väljaarvamise kord“

(määrus nr 5) §-ga 3, mis reguleerib lasteaia järjekorra pidamist ning lapsevanema teavitamist.

Vastustajale oli juba 2019. a aprillis teada, kellele on võimalik lasteaiakohta pakkuda. Kaebaja

3-21-111

3(10)

lükkas 10.01.2019 taotluses märgitud õppeaasta 08.08.2019 edasi põhjusel, et vastustaja rikkus

oma kohustusi, sh ei teavitanud kaebajat lasteaiakoha mitteandmisest, mistõttu oli kaebaja

sunnitud panema lapse eralasteaeda. Kaebaja järgis oma tegevuses Viimsi valla juhiseid. Pole

mõeldav, et kaebaja pidi midagi tegemata ootama õppeaasta alguseni (s.o kuni 01.09.2019), sest

vanema jaoks on oluline varakult teada, kuhu lasteaeda tema laps läheb.

3) Kaebajat koheldakse Viimsi Vallavolikogu 21.06.2016 määruse nr 21 „Eralasteaedade

toetamise kord“ (määrus nr 21) 04.09.2020 jõustunud muudatuste järel halvemini kui teisi

lapsevanemaid, kelle laps on jäänud ilma kohast munitsipaallasteaias, kuna kaebaja pidi

maksma suuremat eralasteaia kohatasu. Kaebajat koheldakse halvemini ka võrreldes

lapsevanematega, kelle lapsele võimaldati koht munitsipaallasteaias soovitud ajal, kuna kaebaja

peab samasuguse kohatasu maksmiseks vastu võtma valla poolt suvalisel ajal pakutava

munitsipaallasteaia koha, mis tähendab vallapoolse rikkumise tõttu eralasteaeda pandud lapse

jaoks keerulist ümberkohanemise protsessi ja tema heaolu vähenemist. Alates 01.04.2021

kehtiva Viimsi Vallavolikogu 16.02.2021 määruse nr 3 „Eralasteaia ja eralapsehoiu teenuse

toetamise kord“ (määrus nr 3) järgi on lasteaedade kohatasud võrdsustatud, sh kohaldub

kaebajale kohatasu 58 eurot. Selle määruse alusel on vastustaja andnud eralasteaedade juhtidele

suunise, et vanemad, kes soovivad oma lapse jätkamist eralasteaias, peaksid ARNO süsteemis

taotluses märgitud koha saamise soovitud õppeaasta edasi lükkama, et vald ei pakuks neile

lasteaiakohta. Samas kohatasu suurus ei sõltu õppe alguse edasilükkamisest.

5. Viimsi vald palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt. Eeldatavalt ei oleks kaebaja laps saanud alates

01.09.2019 kohta munitsipaallasteaias, kuid kaebaja muutis 08.08.2019 esialgses taotluses

märgitud õppeaastat ja seejärel lükkas õppe algust veelkord edasi. ARNO süsteemi kohaselt

soovib kaebaja kohta munitsipaallasteaias alles 2021/2022. õppeaastast. Kaebaja oleks pidanud

jääma lasteaia järjekorda ning vastustaja oleks talle seejärel pakkunud lasteaiakohta esimesel

võimalusel (vt määruse nr 5 § 3 lg-d 2 ja 24). Kui kaebaja ei oleks taotlust muutnud, oleks vald

alates 01.09.2019 tõepoolest rikkunud KELS § 10 lg-s 1 nimetatud kohustust ja hüvitanud

kaebajale tema taotluse alusel ka munitsipaal- ja eralasteaia kohatasude vahe. Vanemal on õigus

otsustada, et ta ei soovi õppeaasta keskel või järgmise õppeaasta alguses lasteaeda vahetada,

kuid siis tuleb arvestada selle otsuse tagajärgedega. Määrus nr 3 ei ole praeguse vaidluse

lahendamisel asjassepuutuv.

2) Hüvitise suurus 130 eurot 2020. a juuli eest ei ole korrektne, sest kaebaja laps oleks saanud

kasutada kohta munitsipaallasteaia valverühmas.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2021 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viimsi

vallalt kaebaja kasuks välja 994 eurot (resolutsiooni p 1) ning mõistis vastustajalt välja kaebaja

menetluskulud 12 eurot, jättes ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3).

1) KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimiseks peab laps ja vähemalt üks tema vanem

olema valla elanik, laps peab olema vähemalt pooleteise aastane ning lapsevanem peab olema

avaldanud soovi lasteaiakoha saamiseks. Kahe esimese kriteeriumi täidetuses ei ole vaidlust.

2) Asja lahendamisel tuleb lähtuda õigusaktidest, mis kehtisid 09.08.2019–31.01.2021, s.o

kaebajale kahju tekitamise ajal. Määruse nr 5 § 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb lapsevanemal

lasteaiakoha saamiseks esitada taotlus, milles tuleb märkida muu hulgas lasteasutuses koha

saamise soovitud aeg (õppeaasta algus). Vanemal on võimalus muuta koha saamise soovitud

aega ja jälgida lapse kohta järjekorras (määruse nr 5 § 2 lg 5). KELS § 10 lg-st 1 koos määrusega

nr 5 tuleneb kohalikule omavalitsusele kohustus võimaldada lasteaiakoht lapsevanema taotluses

märgitud ajast, mitte automaatselt lapse 1,5-aastaseks saamisest. Vanemal on õigus otsustada,

3-21-111

4(10)

millal oma laps lasteaeda panna. See ei tähenda aga, et kui kohalik omavalitsus ei paku lapsele

lasteaiakohta, peaks lapsevanem taotluses märgitud kuupäeva ära ootama, enne kui võib teha

järgmisi toiminguid.

3) Kaebaja lisas lapse 10.01.2019 Viimsi valla munitsipaallasteaia järjekorda ja soovis saada

kohta 2019/2020. õppeaasta alguses. Kaebaja lükkas 08.08.2019 koha saamise soovitud aja

edasi 2020/2021. õppeaasta alguseks. Selleks ajaks ei olnud vastustaja kaebajale lasteaiakohta

pakkunud. Lasteaiakoha andmise otsustus on haldusakt ja selle andmisest keeldumise kohta

tuleb samuti anda haldusakt. Haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal

lasteaiakoht jääb rahuldamata, kuid isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi. Järjekorda jäämine

ei tähenda niisuguses olukorras isiku taotluse rahuldamist. Määruse nr 5 kohaselt viiakse

lasteasutuse rühmade põhikomplekteerimine läbi hiljemalt iga aasta 10. aprillil (§ 3 lg 15), mille

järel on lapsevanemal aega kuni 14 päeva kohapakkumine vastu võtta või sellest loobuda (§ 3

lg 16). Seega pidanuks vastustaja hiljemalt 24.04.2019 teada andma, millisesse lasteaeda

kaebaja laps koha sai. Kuna vastustaja ei suutnud seda kohustust täita, oleks ta pidanud tegema

otsuse kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta ja kaebajat sellest teavitama. Kuna vastustaja

ei pakkunud kaebajale 2019/2020. õppeaastaks munitsipaallasteaia kohta, võis kaebaja

põhjendatult eeldada, et peab leidma lapse lasteaeda panemiseks muu võimaluse.

4) Kuigi kaebaja helistas enne koha saamise soovitud aja edasilükkamist vastustajale, ei saanud

ta juhiseid, kuidas peaks edasi toimima. Seetõttu ei saa kaebajale ette heita, et ta lähtus XXX

eralasteaia direktori soovitusest muuta ARNO süsteemis koha saamise soovitud aega, et tal

oleks võimalik saada vastustajalt hüvitist selle eest, et ta paneb lapse eralasteaeda. Kaebaja

käitumine ei olnud ebamõistlik, kuna ta eeldas, et vastustaja täidab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva

kohustuse, kuid pidi siis lühikese aja jooksul leidma lapse lasteaeda panemiseks teise

võimaluse. Kui kohalik omavalitsus ei suuda KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täita, on tal

kõrgendatud selgitamiskohustus. Vastustaja pidanuks juba 2019. a aprillis koos lasteaiakoha

andmisest keeldumise otsusega selgitama võimalust saada tulevikus koht munitsipaallasteaias,

lapse eralasteaeda panemise valikut ja sellega kaasnevat õigust saada hüvitist, samuti

menetluslikke aspekte. Vastustajal ei olnud alust eeldada, et kui vastustaja poolse rikkumise

tõttu ei saanud kaebaja oma lapsele kohta munitsipaallasteaias, soovis ta lapse panna suurema

tasuga eralasteaeda, kasutamata õigust nõuda selle eest hüvitist. Vallale oli teada nii see, et

kaebaja muutis taotlust pärast seda, kui kaebaja sai teada, et vald ei täida KELS § 10 lg-s 1

sätestatud kohustust, kui ka see, et kaebaja pani oma lapse eralasteaeda, millel oli Viimsi vallaga

leping õppemaksu osaliseks hüvitamiseks. Seega pidi vastustaja mõistma, et kaebaja pani lapse

eralasteaeda sellepärast, et talle ei pakutud kohta munitsipaallasteaias, loobumata samas

õigusest saada lapsele lasteaiakoht munitsipaallasteaiaga võrdse tasu eest. On ilmselge, et

kaebaja soovis leida lasteaiakohta 2019/2020. õppeaastast, et ta saaks tööle naasta. Vastustaja

ei ole tõendanud, et ta oleks saanud pakkuda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta

2019/2020. õppeaastast. Väide, et selle õppeaasta jooksul võis kohti vabaneda, on hüpoteetiline.

Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vastustaja ei oleks suutnud kaebaja lapsele kohta pakkuda ka

siis, kui kaebaja ei oleks koha saamise soovitud aega edasi lükanud.

5) Kaebaja ei saanud siiski eeldada, et vald ei paku tema lapsele kohta munitsipaallasteaias ka

järgmisest õppeaastast. Kaebaja lükkas 11.02.2020 koha saamise soovitud aja veelkord edasi

2021/2022. õppeaasta alguseks, sest ei soovinud saada munitsipaallasteaia koha pakkumist, et

laps ei peaks uue lasteaiaga kohanema. Seega ei olnud sel korral edasilükkamise põhjuseks

vastustaja poolne KELS § 10 lg 1 rikkumine, vaid kaebaja enda soov. Kaebaja ei oleks

kohapakkumist vastu võtnud, sest soovis vältida lasteaia vahetamisega lapsele kaasnevat stressi.

Kaebaja arvates oleks vastustaja kohast keeldumise korral lõpetanud kaebajale lasteaiaga seotud

hüvitise maksmise, kuid pole võimalik eeldada, et vastustaja oleks just selliselt käitunud.

3-21-111

5(10)

Vastustaja on praegu vastu võtnud määruse, mille järgi rakendatakse alates 01.04.2021 kohatasu

58 eurot ka neile lastele, kes on sunnitud käima eralasteaias põhjusel, et neile ei ole tagatud

kohta munitsipaallasteaias.

6) Kokkuvõttes tuleb kaebajale hüvitada vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju

selle eest, et septembrist 2019 kuni augustini 2020 maksis kaebaja eralasteaias kohatasu kokku

994 eurot rohkem, kui ta oleks maksnud munitsipaallasteaias. Kaebaja nõue ei ole põhjendatud

2019. a augusti eest (28,80 eurot), sest esialgse taotlusega soovis kaebaja vastustajalt

lasteaiakohta alates 01.09.2019, kuid eralasteaeda pani lapse juba 2019. a augustist. Kuna

kaebaja selgituse järgi peab vanem eralasteaia kollektiivpuhkuse ajal maksma kohatasu 130

eurot, sõltumata valverühma kasutamisest, ning kaebaja lapse eralasteaeda panek on tingitud

vastustaja õigusvastasest tegevusest, tuleb vastustajal hüvitada ka nimetatud summa.

Kokkuvõttes tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning vastustajalt kaebajale tekitatud kahju

hüvitisena välja mõista 994 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi

rahuldamata, ja uue otsusega tema kaebus rahuldada.

1) Kohus ei kontrollinud kaebuse rahuldamata jätmise osas kahjunõude eelduste täidetust ega

viidanud ühelegi õigusaktile, mistõttu ei ole kohtu mõttekäik arusaadav. Otsusest ei selgu,

millise õigusakti alusel tuli jätta kahjunõue osaliselt rahuldamata.

2) Kohus heitis kaebajale alusetult ette, et ta pani oma lapse eralasteaeda juba 2019. a augustis.

Kaebajal tuli lasteaiakoht leida väga kiiresti ja ta lähtus XXX eralasteaias kehtivast korrast.

Kaebaja laps hakkas eralasteaias käima samal ajal, kui kõik teised sinna 2019/2020. õppeaastaks

vastu võetud lapsed. Ka Viimsi valla munitsipaallasteaedades on tavapärane, et lapsed hakkavad

lasteaias käima juba augusti lõpus, kuigi õppetegevus algab 1. septembrist. Kohatasu hakatakse

samuti arvestama ajast, mil lapsel tekib tegelik võimalus lasteaeda minna, mitte õppeaasta

algusest. Seega tulnuks kahjunõue rahuldada ka 2019. a augusti osas.

3) Kohtuotsusest ei selgu, millisest õigusaktist tulenes kaebajale kohustus esitada 2020/2021.

õppeaasta osas uus avaldus. Kui kohus tugines 2020/2021. õppeaasta osas kahjunõuet

rahuldamata jättes KELS § 10 lg-le 1, siis ei ole kohtu seisukoht kooskõlas nimetatud sätte

mõtte ja eesmärgiga. KELS § 10 lg-st 1 ei tulene, et lapsevanem peab lasteaiakohta taotlema

igal õppeaastal ning on üldteada asjaolu, et üle Eesti seda ka ei tehta. Kaebaja avaldas juba

10.01.2019 soovi saada lasteaiakoht, kuid vald ei täitnud oma kohustust. Kaebaja realiseeris

oma kohasoovi sellega, et viis lapse eralasteaeda, kellega Viimsi vallal on finantseerimisleping.

Õigusaktidest ei tulene, et kaebaja võis realiseerida KELS § 10 lg-st 1 tuleneva õiguse vaid

üheks õppeaastaks. Põhjusliku seose ahel ei katkenud järgmisel õppeaastal, sest kui vastustaja

oleks kohe täitnud KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse, ei oleks kaebaja pidanud oma last

eralasteaeda panema.

4) Kaebaja lähtus Viimsi valla õigusaktidest ja ametnike antud selgitustest ning tegutses heas

usus. Alates 2020. a septembrist on nt XXX eralasteaia kohatasu juhul, kui tegemist on valla

poolt hankelepinguga tellitud kohtadega, ühtlustatud munitsipaallasteaia kohatasuga (58 eurot),

kui vald ei võimaldanud lapsele kohta munitsipaallasteaias. Kaebaja jäi aga aasta varem valla

tegevusetuse tõttu lasteaiakohast ilma ja pidi lapse panema samasse eralasteaeda, kuid

kohatasuga 130 eurot. Selle tõttu hakkaski kaebaja põhjalikumalt valla õigusakte ja praktikat

uurima, paludes ka enda kohatasu ümber kvalifitseerida, et edasist kahju tekkimist ära hoida.

Kaebajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta oleks vahetanud lasteaeda õppeaasta keskel, kuna

3-21-111

6(10)

väikelapse jaoks on turvaline keskkond väga oluline. Vald on oma kodulehel andnud juhise

koha saamise soovitud aeg edasi lükata, kui laps käib juba eralasteaias.

5) Kuna kohus pidas õigusvastaseks koha pakkumata jätmist esimesel õppeaastal, olnuks

korrektne hüvitise summa 922 eurot, mitte 994 eurot.

8. Viimsi vald palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus

kaebuse rahuldas, ja uue otsusega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

1) Arusaamatuks jääb kahjunõude rahuldamine üksnes KELS § 10 lg 1 alusel, muid

kahjunõude eeldusi kontrollimata. Kohtu järeldus koha saamise soovitud aja edasilükkamise

põhjustest on väär ja otsus on vastuoluline.

2) Kaebaja seisukohad kinnitavad, et ta oli teadlik määrusest nr 5. Viidatud määrusest tuleneb,

et kui lasteasutuses puudub vanema soovitud õppeaastal vaba koht, jääb laps lasteaiakoha

taotlejana järjekorda (§ 3 lg 2) ning lasteasutuses kohtade vabanemisel õppeaasta keskel

täidetakse need lasteasutuse järjekorra alusel järgmise lasteasutusse soovijatega esimesel

võimalusel vähemalt kahe nädala jooksul (§ 3 lg 24). Seega kui vanem ei saa ARNO-s

määratletud ajal oma lapsele kohta lasteasutuses, on vastustaja rikkunud KELS § 10 lg-s 1

sätestatud kohustust ning hüvitab vanema taotlusel era- ja munitsipaallasteaia kohatasude vahe.

Selleks peab aga taotluses märgitud koha saamise soovitud aeg olema möödunud ja laps olema

jätkuvalt järjekorras sooviga saada koht sellel õppeaastal. Kui kaebaja ei oleks muutnud taotlust

enne 2019/2020. õppeaasta algust, oleks vastustaja talle mingite vaidlusteta kohatasude vahe

hüvitanud, nagu teistelegi lapsevanematele, kes on seda taotlenud. Vanemal on õigus otsustada,

et ta ei soovi lasteaia vahetamist õppeaasta kestel ega ka kohe järgmisest õppeaastast. Sellisel

juhul ei ole aga vastustajal alust maksta kaebajale kahjuhüvitist. Kaebaja kaalutlused olid

samasugused nii 08.08.2019 kui ka 11.02.2020 taotluse muutmise ajal, kuid kohus käsitles neid

olukordi erinevalt.

3) Kohus ei arvestanud selgitamiskohustuse täitmise hindamisel valla seisukohtadega. Osa

kohtu järeldusi ei rajane esitatud tõenditel. Kaebusest on aru saada, et kaebaja tegelikult mõistis

koha saamise soovitud aja edasilükkamise tagajärgi. Kohtu viide XXX eralasteaia direktori

soovitusele puudutab kaebaja kolmandat (25.02.2021) taotluse muutmist, millega ta lükkas

koha saamise soovitud aja edasi 2022/2023. õppeaastaks. Soovituse andmise ajal kehtis juba

16.02.2021 määrus nr 3. Seega ei ole direktori soovitus (ega ka määrus nr 3) kahjunõude aluseks

olevat perioodi arvestades asjassepuutuv.

4) Kohtu arvutuskäik on arusaamatu. Kahjusumma iga kalendrikuu eest oli 72 eurot. Kui arvata

kaebaja taotletud 1238,80 eurost maha tasu 2019. a augusti eest (28,80 eurot) ja tasu

ajavahemiku eest september 2020 kuni jaanuar 2021 (5 x 72 = 360 eurot), jääks halduskohtu

põhjendusi arvestades vastustajalt väljamõistetavaks summaks 850, mitte 994 eurot.

10. X palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Väär on vastustaja seisukoht, et ta rikub KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust alles siis, kui

1. septembriks ei ole tagatud lapsele kohta lasteaias. Määruse nr 5 § 3 lg-te 15 ja 16 kohaselt

toimub lasteaia kohtade komplekteerimine 10. aprilliks ning hiljemalt 24. aprilliks peab olema

selge, millisesse lasteaeda laps koha sai. Pole vaidlust, et 2019. a aprillis ega ka kaks kuud

hiljem ei tulnud kaebajale vallalt mingit vastust. Kaebaja sai alles valda helistades teada, et tema

lapsele kohta ei pakuta. Ebamõistlik on eeldada, et lapsevanem ootab 1. septembrini, et siis

tõdeda lasteaiakoha mittepakkumist, sest sellest ajast alates peab saama lapse juba lasteaeda

3-21-111

7(10)

viia. Vastustajal ei ole õigust kehtestada lisatingimusi, kuidas lapsevanem peab kohast

ilmajäämise korral tegutsema, sh kui kaua ta peab vallalt kohapakkumist ootama ja mitu korda

ta peab taotlusi esitama. Kaebaja lähtus teabest, mis oli valla veebilehel. Seal suunati kaebaja

valima sobiv sihtfinantseeringuga eralasteaed ja toimima vastavalt lepingu sõlmimise ajal

saadud infole, mida kaebaja ka tegi. Valla ametnikud ei selgitanud kaebajale, kuidas tal tuleb

toimida. Viimsi vallas on aastaid olnud praktika, et lapsevanematel soovitatakse koha saamise

soovitud aeg edasi lükata – siis paistab infosüsteemist, et vald ei ole jätnud oma kohustust

täitmata, vaid hoopis lapsevanem on õppeaasta osas meelt muutnud. Nüüd soovib vastustaja

kasutada seda kaebaja vastu.

2) Vastustaja ei ole selgitanud, miks jäeti kaebajale nõuetekohane haldusakt väljastamata. See

on aga põhjus, miks kaebaja koha saamise soovitud aja 08.09.2019 edasi lükkas. Vastustaja ei

ole esitanud tõendeid, kus kaebaja laps järjekorras 01.09.2019 seisuga paiknes ja kas koha

pakkumine õppeaasta kestel oleks olnud kaebaja lapse järjekohta arvestades üldse realistlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. X taotles kaebuses Viimsi valla tekitatud varalise kahju hüvitamist. Halduskohus rahuldas

kaebuse osaliselt ja mõlemad pooled on esitanud apellatsioonkaebuse osas, milles halduskohus

tegi otsuse nende kahjuks. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida halduskohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses.

12. KELS § 10 lg 1 ls 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile

pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil

ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

Sellest sättest tuleneb isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Vald ei

saa seda kohustust täita pelgalt isiku lisamisega lasteaiakoha järjekorda, vaid selline võimalus

tuleb luua mõistliku aja (s.o senise praktika kohaselt üldjuhul umbes kahe kuu) jooksul pärast

taotluse esitamist. KELS § 10 lg-le 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu ei sõltu kohaliku

omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2018 otsus

nr 3-17-449, p 8 ja seal viidatud lahendid).

13. KELS § 15 lg 4 kohaselt kehtestab laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise

korra valla- või linnavalitsus. Nimetatud korra all tuleb mõista menetlust ehk seda, kuidas

toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi

küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist (vt Riigikohtu

19.03.2014 otsus nr 3-4-1-66-13, p 32). Viimsi vallas reguleeris 28.02.2017–27.02.2021 laste

lasteasutusse vastuvõtu menetlust määrus nr 5 ning alates 28.02.2021 Viimsi Vallavalitsuse

17.02.2021 määrus nr 4 „Viimsi valla lasteaedadesse ja valla hankelepinguga eralasteaedadesse

laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“ (määrus nr 4).

14. Lasteasutuse koha taotlemine on ette nähtud määruse nr 5 §-s 2. Lapse lasteasutusse

vastuvõtmise taotlemiseks täidab lapsevanem taotluse, sh võib taotluse täita elektrooniliselt

lasteaiajärjekorra süsteemis (§ 2 lg 1). Vastuvõtu taotlusesse märgitakse kuni kolm lasteasutuse

maja valikut ja lasteasutuses koha saamise soovitud aeg (õppeaasta algus) ning võimalusel

arvestab vald taotluses märgitud eelistustega (§ 2 lg 3). Vanemal on võimalus muuta valikuid

muu hulgas lasteaia koha saamise soovitud aja osas ning jälgida lapse kohta järjekorras (§ 2 lg

5). Kui lapsevanem ei soovi enam Viimsi vallas kohta munitsipaallasteasutuses, tuleb tal koha

taotlus elektroonilises lasteaiajärjekorra süsteemis tühistada või esitada selle kohta kirjalik teade

Viimsi Lasteaedade sekretärile (§ 2 lg 7). Taotlused reastatakse koha kasutamise alustamise

õppeaasta põhiselt ja arvestades taotluse esitamise aega (§ 2 lg 8).

3-21-111

8(10)

15. Rühmade komplekteerimine on reguleeritud määruse nr 5 §-s 3. Lasteaia järjekord on

ühine kõigile määruses nimetatud lasteasutustele (§ 3 lg 1). Kui lasteasutuses puudub vanema

soovitud õppeaastal vaba koht, jääb laps lasteaiakoha taotlejana järjekorda (§ 3 lg 2).

Lasteasutuse rühmade põhikomplekteerimine viiakse elektroonilises lasteaiajärjekorra

süsteemis läbi hiljemalt iga aasta 10. aprillil (§ 3 lg 15). Seejärel on lapsevanemal 14 päeva

otsustamaks, kas kohapakkumine vastu võtta või sellest loobuda. Vanem peab oma otsusest

valda teavitama (§ 3 lg 16). Uued lapsed võetakse lasteasutusse rühma avamisel pärast

lasteasutuse suvepuhkust (§ 3 lg 23). Lasteasutuses kohtade vabanemisel õppeaasta keskel

täidetakse need lasteasutuse järjekorra alusel järgmiste lasteasutusse soovijatega esimesel

võimalusel vähemalt kahe nädala jooksul (§ 3 lg 24). Rühmade komplekteerimine lõppeb

õppeaasta 10. septembriks, mil lasteasutuse direktor kinnitab oma käskkirjaga rühmade

koosseisud (§ 3 lg 25).

16. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata,

tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2018 otsus nr 3-17-449, p 8 ja seal viidatud lahendid). Kahju

hüvitamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud

järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2)

avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3)

põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi

kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse § 127 lg 2). Kui kahjunõude rahuldamise eeldused on

täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3).

17. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kaebaja laps sai 1,5-aastaseks 30.03.2019;

kaebaja lapse ja vähemalt ühe tema vanema elukoht on Viimsi vallas; kaebaja lisas oma lapse

10.01.2019

ARNO

süsteemis

esitatud

taotlusega

järjekorda,

soovides

lapsele

munitsipaallasteaia kohta 2019/2020. õppeaasta algusest (s.o alates 01.09.2019, vt KELS § 161

lg 2); vastustaja ei andnud enne 08.08.2019 soodustavat haldusakti, pakkumaks kaebaja lapsele

lasteaiakohta 2019/2020. õppeaasta algusest ega ka haldusakti koha pakkumisest keeldumise

kohta. Kaebaja väitel sai ta 2019. a mais vallavalitsusse helistades teada, et tema laps ei saa

alates 01.09.2019 kohta munitsipaallasteaias, mistõttu oli ta sunnitud otsima lapsele koha

eralasteaias. Asja materjalide järgi sõlmisid kaebaja ja XXX lasteaia direktor 25.07.2019

tähtajatu lasteaiakoha kasutamise lepingu (vt kaebaja 03.03.2021 seisukohale lisa 1). Kaebaja

muutis 08.08.2019 ARNO süsteemis oma varasemat taotlust, märkides lasteaiakoha saamise

soovitud ajaks 2020/2021. õppeaasta. Alates 09.08.2019 hakkas kaebaja laps käima eralasteaias

XXX. Kaebaja lükkas lasteaiakoha saamise taotluse 11.02.2020 veelkord edasi 2021/2022.

õppeaastasse. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja maksis ajavahemikul 09.08.2019–

31.01.2021 eralasteaia koha kasutamise eest suuremat igakuist tasu, kui ta oleks pidanud

maksma juhul, kui tema laps oleks käinud kõnealusel ajal munitsipaallasteaias, s.o kaebajale on

tekkinud kahju. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas kaebajale on kõnealusel ajavahemikul kahju

tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on rikkunud KELS § 10 lg-st 1

tulenevat kohustust. Kaebaja soovis 10.01.2019 taotluses oma lapsele lasteaiakohta 2019/2020.

õppeaasta algusest. Seega oli vastustajal KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks

ligikaudu kaheksa kuud, mis on mõistlik aeg. Määruse nr 5 kohaselt pidi vastustaja reastama

kõik esitatud taotlused koha kasutamise õppeaasta põhiselt ja arvestades taotluse esitamise aega

(§ 2 lg 8) ning vastustajale pidi olema 2019. a aprilli lõpuks teada, kellele järjekorras olevatest

lastest 2019/2020. õppeaasta algusest munitsipaallasteaias kohti jagub (vt määruse nr 5 § 3 lg-

d 15 ja 16). Neile, kelle taotlus jäi rahuldamata, tulnuks teha haldusakt soovitud ajal koha

mitteandmise kohta (Riigikohtu 12.05.2014 määrus nr 3-3-1-5-14, p 15). Arvestades kaebaja

3-21-111

9(10)

10.01.2019 taotlust, pidanuks vastustaja teatama kaebajale hiljemalt 10. aprilliks, millisesse

lasteaeda tema laps alates 01.09.2019 koha saab. Pole vaidlust, et vastustajal ei olnud võimalik

kaebaja lapsele 2019/2020. õppeaasta algusest lasteaia kohta pakkuda. Kaebaja soovitud ajal

lasteaiakoha andmisest keeldumise kohta ei antud ka haldusakti, samuti ei teavitanud vastustaja

kaebajat muul viisil tema taotluse rahuldamata jätmisest ega selgitanud, millal võib järjekord

kaebaja lapseni jõuda.

19. Ringkonnakohus ei kahtle, et kaebaja otsus viia oma laps alates 2019/2020. õppeaastast

eralasteaeda tulenes temale 2019. a mais valla ametnikule helistades teatavaks saanud asjaolust,

et kaebaja lapsele ei pakuta soovitud ajaks kohta munitsipaallasteaias. Sellele ei ole

põhimõtteliselt vastu vaielnud ka vastustaja. Praeguse asja lahendamisel ei ole tähtsust, et

kaebaja lükkas 08.08.2019 lasteasutuses koha saamise soovitud aja edasi 2020/2021.

õppeaastasse. Pole kahtlust, et kaebajal oli sel ajal jätkuvalt soov viia laps alates 01.09.2019

lasteaeda. Vastustaja oli aga lasteaia rühmad 2019/2020. õppeaastaks juba komplekteerinud ja

oli selge, et vastustaja ei suuda täita KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust 2019/2020. õppeaasta

algusest, s.o ei võimalda kaebaja lapsele kohta munitsipaallasteaias. Seega ei olnud kaebajal

08.08.2019 ega ka 01.09.2019 mingit võimalust realiseerida oma lapse lasteaeda viimise soovi

munitsipaallasteaias. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mitmes kaebaja laps sel

ajal järjekorras oli ja millal võinuks järjekord jõuda kaebaja lapseni. Seega on hüpoteetilised

vastustaja väited, et kui kaebaja ei oleks 08.08.2019 oma taotlust muutnud, oleks vastustaja

saanud pakkuda kaebaja lapsele kohta munitsipaallasteaias õppeaasta jooksul (vt määruse nr 5

§ 3 lg 24).

20. Eelnevast ei tulene siiski, et kaebajale tuleks kahjuhüvitis välja mõista kogu taotletud

ajavahemiku eest. Määrusest nr 5 tuli vastustajale kohustus lahendada kaebaja taotlus hiljemalt

2019. a aprilliks ja teavitada kaebajat oma otsusest. Samas ei soovinud kaebaja 10.01.2019

taotluses lasteaiakohta enne 01.09.2019, mistõttu ei olnud vastustajal kohustust seda enne

nimetatud tähtaega kaebajale ka võimaldada. Järelikult ei ole kaebajale 2019. augustis lapse

eralasteaias käimisega seotud lisakulud tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest, vaid

kaebaja enda soovist hakata last juba enne õppeaasta algust lasteaiaga harjutama.

21. Täiendavalt tuleb kahjuhüvitise põhjendatuse hindamisel arvestada, et kaebaja lükkas

munitsipaallasteaia koha saamise soovitud aja 11.02.2020 veelkord edasi 2021/2022.

õppeaastasse. Kaebaja seisukohtadest on ilmne, et taotluse muutmise põhjuseks oli soov vältida

lasteaia vahetamist ja vastustaja poolset munitsipaallasteaia koha pakkumist (vt kaebus ja

kaebaja 16.11.2020 kahjunõue vastustajale, kaebuse lisa 1). Seega kaebaja 11.02.2020 tsotlust

arvestades ei olnud vastustajal kohustust arvestada 2020. a aprillis 2020/2021. õppeaasta

rühmade komplekteerimisel kaebaja lapsega. Kaebaja väljatoodud põhjendus õppeaasta

edasilükkamiseks – lapse heaolu ja vajadused ning soov vältida uue lasteaiaga kaasnevaid

kohanemisraskusi – on mõistetav. Samas on asjaolu, et vastustaja ei pakkunud kaebajale alates

12.02.2020 lasteaia kohta, juba kaebaja enda valikute, mitte vastustaja õigusvastase tegevuse

tulemus. Arvestada tuleb sedagi, et kaebaja piiritles kahjunõude ajavahemikuga 09.08.2019–

31.01.2021, kuid 31.01.2021 ei olnud veel alanud rühmade komplekteerimine 2021/2022.

õppeaastaks. Kaebaja soove arvestades ei olnud vastustajal seega 12.02.2020–31.01.2021 enam

kohustust võimaldada kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta. Kohtule esitatud tõenditest ei

tulene, et kaebaja lükkas 11.02.2020 koha saamise soovitud aja vastustajalt saadud juhiste tõttu

ekslikult edasi ning tegelikult soovis kaebaja kohta munitsipaallasteaias esimesel võimalusel.

Ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend (16.08.2021 seisukoha lisa 1 – XXX

lasteaia juhataja 06.10.2020 juhis) kinnitab, et lapsevanematel soovitati ARNO süsteemis õppe

algus edasi lükata selleks, et vald ei pakuks lapsele kohta munitsipaallasteaias ja laps saaks edasi

käia eralasteaias, säilitades samas eralasteaia toetuse, kuna munitsipaallasteaia kohast

3-21-111

10(10)

keeldumise korral oleks lõpetatud ka toetuse maksmine (vt määrus nr 21 § 4 lg 4). Kokkuvõttes

ei ole kaebajal alust nõuda vastustajalt ajavahemiku 12.02.2020–31.01.2021 eest lapse

eralasteaias käimisest tingitud lisakulude hüvitamist, kuna sel perioodil ei tekkinud kahju

vastustaja KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu.

22. Eelneva põhjal on RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kahjunõude eeldused täidetud

ajavahemiku 01.09.2019–11.02.2020 osas. Vastustaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et nimetatud

ajavahemikul tasus kaebaja eralasteaias kohatasu 130 eurot kuus, kuid munitsipaallasteaias

oleks kohatasu olnud 58 eurot kuus, s.o 72 euro võrra väiksem. Kaebajale tekkis seega

ajavahemikul 01.09.2019–31.01.2020 lisakulusid 5 × 72 = 360 eurot ja ajavahemikul

01.02.2020–11.02.2020 (11 × 72) ÷ 29 = 27,31 eurot, kokku 387,31 eurot.

23. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise

ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4)

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt

tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet

täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju

tekkimise ära hoidnud. Riigi vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab

välja tooma kahju tekitaja (vt nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014

otsus nr 3-3-1-9-14, p 56). Vastustaja ei ole välja toonud asjaolusid, mille tõttu tuleks praeguses

asjas kahjuhüvitist vähendada.

24. Eelneva

põhjal

jääb

kaebaja

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

vastustaja

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja 387,31 eurot ületavas osas.

Ringkonnakohus mõistab uue otsusega vastustajalt kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks välja

387,31 eurot.

25. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS

§ 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS §

109 lg 1). HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab ka ringkonnakohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud.

26. Mõlema poole menetluskuludeks on üksnes riigilõiv. Kaebaja tasus halduskohtus

riigilõivu 37,20 eurot ja ringkonnakohtus 15 eurot. Vastustaja tasus apellatsioonimenetluses

riigilõivu 29,82 eurot. Lõivukulu on mõlema menetlusosalise puhul täies ulatuses vajalik.

Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse kaebus ligikaudu 31% ulatuses. Seega tuleb

vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 11,53 eurot. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja apellatsioonkaebuse eest tasutud

riigilõiv

tema

enda

kanda

ning

kaebajalt

tuleb

välja

mõista

69%

vastustaja

apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust ehk 20,58 eurot. Kokkuvõttes tuleb kaebajalt

vastustaja kasuks välja mõista 20,58 – 11,53 = 9,05 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)