2-21-108985/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik Reena Nieländer

Otsuse avalikult 15. veebruar 2022, Tallinn

teatavakstegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

2-21-108985

Kohtuasi Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi J J vastu

põhivõla 3074,64 euro, intressi 171,60 euro,

sissenõudmiskulude 30 euro, sissenõutavaks muutunud

viivise 291,80 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind 3814,01 eurot

Menetlusosalised ja nende Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

Esindajad 11919806), asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn

Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask, e-post xxx

Kostja: J J (isikukood xxx), elukoht xxx; e-post xxx

Kostja lepinguline esindaja: Philippe Hint, Mirotex

Consult OÜ; e-post xxx

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1) Rahuldada hagi osaliselt.

2) Välja mõista kostjalt J Jlt (J) hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital

kasuks põhivõlgnevus 1584,64 eurot; intress 171,60 eurot; sissenõudmiskulu 30 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivis (summalt 1584,64 eurot) alates 28.03.2020 kuni

15.02.2022 summas 239,38 eurot.

3) Välja mõista kostjalt J Jlt (J) hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks viivis

võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses põhinõudelt (1584,64 eurot)

päevas alates 16.02.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (1584,64 eurot) ulatuses.

4) Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5) Jätta menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled

kannavad oma menetluskulud ise.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (15.02.2022).

HAGEJA NÕUDED

1) Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas hagi kostja J J vastu põhivõla 3074,64 euro, intressi

171,60 euro, sissenõudmiskulude 30 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 291,80 euro ja

lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja kreeditor M OÜ 31.08.2018

laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr xxx, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi

vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas kreeditor kostjale kokku 1500 eurot. Kostja

kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt

väljaostu- ja intressimakseid. Kostja ja kreeditor sõlmisid 11.02.2019 lepingu nr xxx, mille

alusel suurendati laenusummat 3000 euro võrra. Tagatislepingu p 4.1.7 järgi kohustus kostja tagama,

et kogu lepingu kehtivuse ajal vastab sõiduk õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele ning on

läbinud tähtaegselt riikliku tehnonõuetele vastavuse kontrolli ehk tehnoülevaatuse. Seoses sellega,

et kostja ei taganud sõidukile kohustuslikku liikluskindlustust, ütles liisinguandja 27.03.2020

lepingu erakorraliselt üles. Kostja tagastas sõiduki 27.04.2020 M OÜ-1e. Hageja on

selgitanud ja tõendanud, et liisinguandjal õnnestus 18.05.2020 sõiduk võõrandada oksjonil

hinnaga 360 eurot, mida tuleb pidada sõiduki harilikuks väärtuseks (turuhind) TsÜS § 65 mõttes,

kuivõrd müügihind kujunes turutingimustel pakkumise ja nõudluse tulemusena, s.o oksjonist osa

võtnud isikute poolt sõiduki ostupakkumiste võistluses. Hageja soovib juhtida tähelepanu

asjaolule, et müügikuulutusel muu informatsiooni all on kirjeldatud, et sõiduki tehniline

seisukord ei olnud kõige parem ning esinesid puudusid. Hageja on arvamusel, et kostja poolt

esitatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta ning tagastada need kostjale, sest liisinguese tagastati

liisinguandjale 2020 aasta mais, mitte aga oktoobris 2021. Praeguses asjas ei ole kostja vastuses

välja toonud, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Kostja väidab, et hageja on

kostjale teadlikult ja tahtlikult kahju tekitanud, mis annab alust vähendada kahju hüvitist VÕS §§

139 ja 140 alusel. Hageja on arvamusel, et kui kostja soovib esitada hageja vastu nõudeid, tuleb

kostjal esitada vastuhagi. Hageja on seisukohal, et lepingu pooled on lepingu juurde kuuluvates

üldtingimustes kokku leppinud, et kulutuste kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme

jääkväärtuse ja müügihinna vahest, mistõttu ei saa ilma selgesõnalise kokkuleppeta

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-17 p-s 23.3 toodud põhimõttele tugineda. Vastava kokkuleppe

puudumise tõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3. Hageja hinnangul tuleb kostjal

tõendada oma vastuväidet, nimelt, et sõiduk võõrandati alla turuhinna. Sõiduki turuhinna

tõendamiseks on kohased tõendid näiteks samasuguste sõidukite müügikuulutused

liisingueseme tagastamise hetkel ja asjatundja või eksperdi arv.

2) Hagejal nõuab kostjalt liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksete tasumist.

Liisingulepingu p-de 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kreeditorile perioodilisi

väljaostumakseid vastavalt liisingulepingus kokkulepitud maksegraafikule. Maksegraafiku järgi

pidi kostja väljaostumaksed tasuma iga kuu 15-ndaks kuupäevaks. Kostja jättis kreeditorile

osaliselt tasumata osamakse nr 13 (maksetähtpäev 15.02.2020, lepingu maksegraafik - lisa

1.1). Liisinguandjal õnnestus 18.05.2020 sõiduk võõrandada oksjonil hinnaga 360,00 eurot.

Lähtuvalt eeltoodust moodustab tagastamata põhiosa summas 3074,65 eurot (3434,65 - 360).

3) Hageja nõuab kostjalt intressi liisingulepingu p-de 4.1 järgi kohustus kostja lisaks

väljaostumaksetele tasuma hagejale intressi ja seda määras 2,50% kuus, 30,00% aastas

(liisingulepingu tingimuste p 2). Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust

kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditoril

oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist summas 171,60

eurot.

4) Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 järgi, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja arvestab viiviseid

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni, võttes aluseks

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt ja viivise

arvestus on järgnev: 3074,64 * 434 * 8% aastas. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni

(3074,64 eurot * 8% aastas 245,97 eurot). Tegutsedes heas usus nõuab hageja viivist kuni

põhivõla summani.

5) Hagejal nõuab kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude tasumist. VÕS § 113 2 lg 2

p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagis toodud nõue kostja vastu on

hagihinnaga 3912,37 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma

kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on

toimetanud teenusena kaks võlateatist 02.02.2021 ja 08.03.2021 (hagiavalduse lisad nr 5.1 -

5.2) hagejale teadaolevale kostja aadressitele xxx mn. Seetõttu juhindudes § 113 21g 2 p 3 on

hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 30 eurot (10.05.2021 ja

04.06.2021 hagiavaldus).

KOSTJA VASTUS

6) Kostja palub enda 04.10.2021 vastuses jätta hageja hagiavalduse rahuldamata. Hageja pidi arvestama,

et tagatiseks olev auto peab suutma katta vähemalt põhivõla. Kostjalt ei nõutud täiendavaid tagatisi

ega tõendeid vara kohta, seega pidi hageja ehk liisinguandja olema veendunud, et tagatiseks olev

auto katab vähemalt põhinõude. Kostja on seisukohal, et kui hageja müüs auto alghinnaga 1 euro,

mille eest väljastas põhiosaga 4594,72 eurot laenu, siis tegu on kostjale teadlikult ja tahtlikult

kahju tekitamisega, mis annab alust vähendada kahju hüvitist VÕS §§ 139 ja 140 alusel. Hageja on

alusetult müünud kostjalt tagasi saadud vara väga olulisel määral alla turuhinna. Kostjat

müügitegevusse ei kaasatud, kostja ei saa olla vastutav antud toote alla turuhinna müümisest.

Seetõttu on vajalik välja selgitada, millise turuhinnaga läks auto üle kostjalt hagejale.

7) Kostja märgib 26.11.2021 seisukohas, et mitte mingil juhul ei nõustu ta hageja nägemusega sõiduki

turuhinnast. Kui teha enampakkumine 1 eurose alghinnaga, mis ilmselgelt pole antud auto

turuhind, kujundavad selle enampakkumise hinna need huvilised, kes selle piiratud aja jooksul

olid sellest autost huvitatud. Kostja käest ei küsitud kordagi, millise hinnaga võiks sõidki

enampakkumisele panna, kui vaidlusesemeks oli just kostja kohustus hageja ees, mida kostja

soovis vähendada. Liisinguandja oleks pidanud läbi viima oksjoni, kus ta oleks pidanud auto

alghinnaks seadma turuväärtuse ja siis seda vajadusel alandades. Praegusel juhul liisinguandja käitus

liisinguvõtja, kui lepingupartneri suhtes pahatahtlikult kuritarvitades oma tsiviilõiguseid. Hageja

võttis teadlikult riski, et auto võidaksegi võõrandada 1 euroga. Tegemist on selge kahju

tekitamisega, kus on esindatud kõik kahju elemendid. Kostjal oleks võimalus oma kohustust

vähendada hageja ees, kuid selle asemel võtab hageja otsuse vastu, et enampakkumise alghinnaks

on 1 eurot. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja pahauskselt võõrandas auto allapoole

turuhinda, et kostjal oleks suurem kohustus hageja ees, mida hageja oleks saanud heas usus toimides

oluliselt rohkem vähendada. Kostja ei nõustu ka väidetega, mis puudutavad puuduseid autol.

Autol pole 1 tool puudu, see oli kokku pakitud põranda sisse, mis on selle mudeli puhul

võimalik. Vale on väide, et üleandmise toimumisel leppisid pooled puudustes kokku. Samuti juhib

kostja kohtu tähelepanu sellele, et viited "pooled leppisid milleski kokku", on alusetud, kuna

lepingulise suhte alusdokument ehk liisinguleping koosneb tüüptingimustest, kus kostjal puudus

võimalus kaasa rääkida tingimuste sisu osas. Kostja esitab asjakohase müügikuulutuste

väljavõtte, kus on võrdlusmaterjali piisava olemasolu jaoks ja võrdlusperioodi piisava

pikkuse jaoks esitatud kuulutused perioodist 01.01.2020 kuni 31.07.2020 ja auto väljalaske

aastas 2004 kuni 2006. Läbisõidu parameeter oli 300 000 kuni 350 000 km. Võrdlustabel

pärineb autoportaalist www.auto24.ee, kus on vastav teenus olemas. Kostja arvates on tegu

asjakohase võrdlusmaterjaliga, mille kohaselt on antud mudeli keskmine turuväärtus 1850

eurot. Seega tegelik kostja põhivõlgnevus on 3434.65 eurot - • 1850 eurot - 1584.64 eurot -

lisanduv viivis.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8) Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

9) Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

•

Kostja ja kreeditor M OÜ sõlmisid 31.08.2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr

XXX, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi vormis kostjale (hagi lisa 1).

•

Kostja ja kreeditor sõlmisid 11.02.2019 lepingu nr XXX-G1, mille alusel suurendati

laenusummat 3000 euro võrra (hagi lisa 1.1).

•

Liisinguandja ütles 27.03.2020 lepingu erakorraliselt üles, kuna kostja ei taganud sõidukile

kohustuslikku liikluskindlustust (hagi lisa 3).

•

25.01.2021 loovutas liisinguandja oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital ASile.

Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult (hagi lisa 4).

•

Kostja tagastas sõiduki 27.04.2020 M OÜ-le (hageja 26.11.2021 seisukoha lisa

1)

•

Liisinguandja võõrandas sõiduki 18.05.2020 oksjonil hinnaga 360 eurot (hageja

26.11.2021 seisukoha lisa 2).

• Müügileping liisingulepingu tagatiseks olnud sõiduki realiseerimiseks sõlmiti ostajaga

19.05.2020 (hageja 18.10.2021 seisukoha lisa 1).

10) Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas liisinguandja müüs liisingulepingu järgse vara

(sõiduki) turuhinnaga või alla turuhinna.

11) Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 361, mille kohaselt

liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud

eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma

liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt

kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on seisukohal, et vajalik

on välja selgitada, millise turuhinnaga läks auto üle kostjalt hagejale. Kostja leiab, et aluseks

tuleb võtta sõiduki turuväärtus ja tasumata põhivõlast tuleks maha arvata sõiduki keskmine

turuväärtus. Kohtule jääb arusaamatuks, et juhul, kui kostja on seisukohal, et välja tuleb selgitada

sõiduki turuhind hetkel, kui kostjalt läks sõiduk üle hagejale, siis miks on kostja arvestanud lähiaja

müügikuulutuste sõiduki keskmise turuväärtuse. Kohus selgitab, et VÕS § 367 lg 3 tulenevalt

tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel.

12) Riigikohus on 18.05.2016 otsuses nr 3-2-1-33-16 leidunud, et olukorras, kus liisinguandja ütleb

liisingulepingu erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmise

nõuded: 1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi)

tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude

hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3); 3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise

nõue (VÕS § 367 lg 4) (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15,

p 12). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on liisinguvõtja

kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26) (p 13).

13) Riigikohus on 05.05.2017 otsuses nr 3-2-1-21-17 leidunud, et VÕS § 367 lg 3 kohustab

liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS

§ 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle

tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik

väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (p 23.1). Poolte

kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse

asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama

mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme

turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning

liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga

kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme vöörandamise hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt Riigikohtu 29.

aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18; 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-184-12, p 18) (p 23.3).

14) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 65 alusel loetakse eseme väärtuseks selle harilik

väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Õiguskirjanduses on leitud, et kohaliku keskmise

turuhinna määramine on suhteliselt lihtsalt määratlev olukorras, kus konkreetset liiku

esemega tehakse tehinguid ning vastavate esemete osas on välja kujunenud hinnatase

(kinnisvara, autod jne). Tegelikult toimunud müügi hind võib olla tõendiks, mille abil saab

tõendada eseme harilikku väärtust, seda näiteks juhul, kui näidatakse ära, et kõrgema

hinnaga ei õnnestunud eset müüa ja selleks tehti mõistlikke pingutusi. Kohalik keskmine

müügihind ei ole sama, mis kiirmüügihind, ega sama, mis vastavate esemete hinnaks

kujuneb täitemenetluse käigus. Kohaliku keskmise müügihinna määratlemisel tuleb

aluseks võtta see, milliseks võiks hind kujuneda olukorras, kus tavaline käibesosaleja

üritaks vastavat eset võõrandada ning teeks selleks mõistlikke pingutusi (Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse kommenteeritud väljaanne, P.Varul, I.Kull jt, lk 212). Eeltoodud

asjaolusid on kohus pooltele selgitanud 1 1.1 1.2021 kohtumääruses.

15) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et peale laenulepingu ülesütlemist tagastas kostja

sõiduki 27.04.2020 M OÜ-le (hageja 26.1 1.2021 seisukoha Iisa l ), mille kohta koostas M

OÜ töötaja I V 28.04.2020 üleandmise-vastuvötmise akti (hageja 26.1 1.2021 dokumendi

Iisa l ). Vastava akti kohaselt olid sõidukil järgmised puudused: külmalt käivitub raskelt;

käigukastiga probleem; mootoris ühtlane metalli „hääl"; esineb iluvigu; paremal tagumisel

tiival värv koorub; juhi päikesesirmi kinnitus katki; armatuuris põleb salongi Iisasoojendi

hoiatustuli. Samuti on aktis märked: „käesoleva akti koostamisel ei ole varale teostatud

tehnilist ülevaatust/kontrolli" ning „sõiduk on üle antud, et laenuandja saaks selle kui

tagatise realiseerida." Nimetatud akti allkirjastas kostja 30.04.2020. Kostja on 04.05.2020

saatnud M OÜ töötajale I Vle e-kirja, milles kostja selgitab, et enne akti allkirjastamist

vestles ta halduriga ja ta ei nõustunud mootori heli asjaga, kuid talle öeldi, et ta saab

märkused edastada vaid kirja teel ning kui ta esitas need kirja teel, siis sai vastuseks, et ta

on ise olnud üleandmise aktiga nõus (kostja 26. I I .2021 dokumendi Iisa 2).

16) Kostja ja M OÜ vahel 31.08.2018 sõlmitud tagatislepingu nr xxx p 6.6 kohaselt kui

laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus tagatis laenusaaja tagatisega

tagatud rahaliste kohuste katteks realiseerida. Lepingu p 6.7 alusel tagatise realiseerimisel

selle kolmandale isikule võõrandamise teel on laenuandjal õigus valida, millisel viisil ta

tagatise võõrandab, Muu hulgas vöib laenuandja võõrandada tagatise, avaldades

müügikuulutuse tagatisega sama liiki asjade müügiks tavapäraselt kasutatavas portaalis.

Müügikuulutusega avaldamisega võõrandamise korral määrab tagatise müügihinna

laenuandja. Tagatise müügihinna määramisega seotud kulud kannab laenusaaja. Juhul, kui

laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku

ajajooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt

asjaoludele mõistlikuks. Lepingu p 6.8 kohaselt kui laenuandja tagatise selle

realiseerimisel võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi

tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind.

17) Vaidlustamata asjaoludel korraldas liisinguandja liisinguesemeks olnud sõiduki müüki

läbi auto24.ee internetiportaali oksjoni, mil sõiduki alghind oli 1 euro ning oksjon lõppes

18.05.2020 kell 21.00, mil parimaks pakkumiseks oli 360 eurot (hageja 26.11.2021

dokumendi lisa 2). Vastavalt 19.05.2020 sõlmitud müügilepingule müüdi sõiduk hinnaga

360 eurot (hageja 18.10.2021 dokumendi lisa l). Kostja on esitanud tõenditena

autoportaali www.auto24.ee väljavõtted liisinguesemeks olnud sõidukiga samaväärsete

autode müügikuulutuste kohta. Täpsemalt autode väljalaske aastate 2004 kuni 2006

müügikuulutuste kohta perioodil 01.01.2020 kuni 3 1.07.2020, läbisõidu parameeteriga

300 000 km kuni 350 000 km. Nimetatud tõendite kohaselt on liisinguesemeks olnud

sõidukiga samasuguse mudeli keskmine turuväärtus 1850 eurot (kostja 26.11.2021

dokumendi lisa

18) Kohus leiab, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et liisinguesemeks olev sõiduk

võõrandati liisinguandja poolt alla turuhinna. Kohtu hinnangul on liisinguandja rikkunud

31.08.2018 sõlmitud tagatislepingu nr xxx punkti 6.7, mis sätestab, et juhul, kui

laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku aja

jooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt

asjaoludele mõistlikuks. Vastava sätte tõlgendamise kohaselt tulnuks liisinguandjal

määrata sõiduki võõrandamisel selle turuväärtusele vastav müügihind ning sõiduki

võõrandamise ebaõnnestumise korral oli liisinguandjal õigus alandada müügihinda

ulatuses, mida ta pidas mõistlikuks. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et

liisinguandja müüs sõiduki oksjonil, määrates selle alghinnaks ehk müügihinnaks I euro,

mis kohtu hinnangul on vastuolus eelpool nimetatud lepingu punktiga 6.7. Samuti ei ole

liisinguandja tegevus kooskõlas VÕS § 367 lõikega 3. VÕS § 367 lg 3 kohustab

liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust

selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse

kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha

arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi

loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik

keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et sõiduki harilik

väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) liisinguandjale tagastamise ajal

(27.04.2020) oli 1850 eurot, mitte selle tegelik realiseerimisväärtus 360 eurot.

19) Kostja leiab, et esinevad alused kahju hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 ja § 140

kohaselt. TsMS § 140 kohaselt vöib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel

põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige

vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas

kindlustuse olemasolu. Varalise kahju eest mõistetavat hüvitist saab vähendada

kannatanu tegevuse tõttu (VÕS § 139) vöi/ja muul põhjusel (VÕS § 140). Kohtu

hinnangul ei esine käesolevas asjas täiendavaid kahju hüvitise vähendamise aluseid,

mistõttu kohus jätab vastava kostja taotluse rahuldamata.

20) Hagi kohaselt on hageja esitanud kostja vastu põhivõlgnevuse nõude summas 3074,64

eurot, mis on kujunenud selliselt, et hageja on summast 3434,64 eurot lahutanud sõiduki

realiseerimisväärtuse 360 eurot. Kohus on käesolevas otsuses leidnud, et hageja on

müünud sõiduki alla turuhinna ning kostja on tõendanud sõiduki väärtuseks selle

üleandmise hetkel 1850 eurot. Seega kujuneb hageja põhinõue kostja vastu järgmiselt:

3434,64 eurot lahutada sõiduki turuväärtus 1850 eurot, so 1584,64 eurot. Kohtu

hinnangul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas

1584,64 eurot.

2 1 ) Vastavalt lepingule on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi määras 2,50 % kuus, 30

% aastas (Vt liisingulepingu tingimuste p 2). Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust

päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise

päevast alates. Kreeditoril oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni, so kuni

27.03.2020 arvestatud intressi tasumist summas 171 ,60 eurot. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista intress summas 171 eurot.

22) Samuti on õigus hagejal nõuda kostjalt viivist VÕS § 13 lg I järgi, mille kohaselt võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

Hageja arvestab viiviseid võlaõigusseaduse § 13 lõike I teises lauses ettenähtud ulatuses

tasumata summalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni,

võttes aluseks aasta intressimäära 8%. Põhivõlgnevuse summa on 1584,64 eurot, viivise

arvestamise perioodi algus on lepingu ülesiitlemisele järgnev kuupäev, so 28.03.2020

ning lõpp kohtuotsuse koostamise kuupäev, so 15.02.2022. Seega on (690 viivitatud

päeva) viivisesumma kokku 239,38 eurot. Hageja nöuab kostjalt ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvat viivist. VÕS § 13 lg I kohaselt rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS § 367

esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et hageja

kahjuhüvitise nöue on põhjendatud, siis on hagejal õigus nõuda viivise väljamõistmist.

23) Hagejal on õigus nõuda ja kostjal lasub tingimuste p 5.4 kohaselt kohustus hüvitada

mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud VÕS 1

13 2 lg 2 kohaselt. VÕS § 113 2 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja

lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni

5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic

OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse

kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kaks võlateatist 02.02.2021 ja 08.03.2021

(hagiavalduse Iisad nr 5.1 - 5.2) hagejale teadaolevale kostja aadressitele xxx. Seetõttu

juhindudes § 13 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas 30 eurot ning kohus rahuldab selles osas hageja nõude.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

24) TsMS § 173 lg I kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS §

173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

25) TsMS § 138 lg I kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 144 p I kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud.

TsMS § 175 lg I sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

26) TsMS 163 lg I alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Käesolevas asjas jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.

27) Hagejaja kostja on esitanud enda menetluskulude nimekirjad 10.12.2021 ning

vastuväited vastaspoole menetluskuludele 17.12.2021. Kohus jätab hagi osalise

rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg I alusel menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt

kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise.