2-17-6419/218 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-6419

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi F hagi X ja W vastu omandiõiguse

tunnustamiseks, nõusoleku andmiseks kohustamiseks

ja

kinnisasja

ebaseaduslikust

valdusest

väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Aktsiaseltsi F apellatsioonkaebus, hind 1 295 153,10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja aktsiaselts F (registrikood XXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Elmer Muna

Kostjad:

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Ott Saame

W

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Piret Kergandberg

Kohtuistungi aeg

13.01.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.06.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Menetluse käik

1. Harju Maakohus menetles tsiviilasja nr 2-14-52526 X (kostja I) hagis W (kostja II) vastu

ning kostja II vastuhagi kostja I vastu ühisvara jagamiseks (menetlus peatatud 20.03.2019

määrusega kuni käesolevas asjas lahendi jõustumiseni).

Tsiviilasjas nr 2-14-52526 esitas AS F (hageja) 02.08.2016 taotluse astuda iseseisva nõudega

kolmanda isikuna menetlusse ja hagi kostjate vastu. Kohus taotlust ei rahuldanud ja suunas hagi

24.04.2017 eraldi iseseisva nõudena menetlemiseks (tsiviilasi nr 2-17-6419). Hageja täpsustas

hagi 25.08.2017 ja 28.09.2017.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja palus tuvastada, et tal oli õigus nõuda kinnisasja XXX, London (XXXXXX),

Suurbritannia omandiõiguse üleandmist ja kostjate tahteavalduste kohtuotsuse asendamist

otsuse täitmiseks vajaliku tehingu sooritamiseks. Hageja palus kohustada kostjat I andma

kinnisasja valdus üle hagejale kümne päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Hageja

menetluskulud tuli jätta kostja I kanda ja kostjate kulud nende endi kanda.

3. Asjaolude kohaselt võttis hageja ainuaktsionär 16.10.2008 vastu otsuse investeerida

äriühingu kasutamata rahalised vahendid kinnisvarasse Suurbritannias. Otsuse kohaselt oli see

allkirja vastu teatavaks tehtud hageja nõukogule. Kostja I oli sel ajal hageja nõukogu liige ning

ta oli investeeringu tegemise asjaoludega kursis. Hageja juhatuse liige oli sel ajal kostja II.

Kostjad olid viidatud otsuse tegemise ja täitmise ajal abielus.

Pärast ainuaktsionäri otsuse tegemist otsis kostja I Londonis välja sobiva kinnisasja, millesse

investeerida äriühingu vabad rahalised vahendid. 20.01.2009 osteti eeltoodu tulemusel

kinnisasi ostuhinnaga 329 000 Suurbritannia naela. Kinnisasja eest tasumiseks kasutati hageja

rahalisi vahendeid. 12.01.2009 kanti hageja kontolt kostja II kontole 307 342,50 Suurbritannia

naela ulatuses rahalisi vahendeid, misjärel tehti ülekanne tehingut vahendava advokaadibüroo

Ormerods kontole. Kinnisasi kanti Suurbritannia maaregistrisse kostjate nimele, kusjuures

kanne kavandati hiljem parandada ning kanda omanikuna sisse äriühing. Hageja oli taotlenud

kostjatelt registrikande parandamist, kuid kostja I keeldus sellest. Kinnisasi osteti

majanduslikel eesmärkidel (välja üürimiseks) ja see kuulus hagejale. Kinnisasja soetamiseks

kasutatud vara oli arvel hageja bilansis. Hageja polnud kunagi rahalisi vahendeid üle andnud

kostjatele ega loobunud oma varast.

Hageja leidis, et praegusel juhul kohaldus Inglise õigus. Poolte vahel tekkinud õigussuhet

reguleeris Trusts of Land and Appointment of Trustees Act 1996 (TOLATA, maatrustide ja

usaldusisikute määramise seadus). Poolte tegevuse tulemusena tekkis poolte vahel nn tingitud

trust (resulting trust) hageja kasuks. Selle raames hoidsid kostjad kinnisasja enda nimel, kuid

hageja kasuks (beneficial interest).

Kostja I vastuväited hagile

2. Kostja I vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja ja kostja

II kanda. Hageja väidetud trusti loomist ei juhtunud. Tahteavaldusi, mis võimaldaksid järeldada

mingisuguse kolmepoolse tehingu tegemist poolte vahel, hageja ei esitanud ega tõendanud.

Hageja tõendid ei tõendanud, et poolte vahel oli mingi tehing, millega loodi / tingiti trust, mille

kohaselt kostjad pidid hageja ülesandel hageja eest ja jaoks nominaalselt enda nimel omama

kõnealust kinnistut. Ainuaktsionäri otsuse näol polnud tegemist hageja tahteavaldusega trusti

loomiseks. Samuti polnud see aktsionäri poolt allkirjastatud. Allkirjad olid andnud vaid

nõukogu liikmed, kuid tegemist polnud ka nõukogu otsusega, sest nõukogu oma tahet ei

väljendanud ega teinud mingit otsust. Tegemist oli üksnes post factum „poliitilise“ kinnitusega,

mis ei saanud luua ega asendada tehingut, mida tegelikult polnud.

Ostuhinna tasumise tõend kinnitas, et ostuhind tasuti ning kinnistu omanikeks olid kostjad.

Kostja II sai 12.01.2009 A OÜ-lt 500 000 Eesti krooni dividende. Kostja II (hageja toonane

juhataja) võttis 12.01.2009 hageja kontolt välja sularaha 4 925 000 Eesti krooni. Samal päeval

maksis ta sellesama summa sisse oma isiklikule kontole. Kostja II lisas hageja kontolt võetud

ja oma kontole sisse makstud sularahale OÜ-lt A saadud dividendid ning tegi seejärel ülekande

5 426 900,19 Eesti krooni Londoni advokaadibüroole Ormerods, märkides ülekande

selgituseks „Ormerods kliendikonto, ref 183, X, 307,342.50 GBP“. Selle üle, et kostja II maksis

kinnistu eest, polnud vaidlust. Kuna kostjad olid toona abielus ja nende vara oli ühisvara,

muutus ühisvaraks ka kontole sisse makstud sularaha, st kostja II tegi makse abikaasade

ühisvarast. Hagiavaldusele lisatud üürileping tõendas, et selle sõlmis üürileandjana kostja I.

Hagiavalduse lisana esitatud turuaruanne oli tellitud kostja II poolt. Raporti inglisekeelse

originaali sissejuhatuses tänatakse kostjat II kutse eest „külastada teie kodu“ („visit your

home“). Eestikeelses tõlkes kasutati „kodu“ asemel sõna „maja“. Hageja ei selgitanud, milles

seisnesid väidetavad „formaalsed põhjused“, miks kinnistut ei kantud hageja nimele. Isegi, kui

pooled oleksid loonud trusti, siis oleks tegemist tühise tehinguga. Tehingu oleksid pidanud

heaks kiitma hageja nõukogu ja aktsionäride üldkoosolek.

Kostjad ostsid endale ja oma perele Londonisse kodu. Maja tegelikeks ja lõplikeks

kasusaajateks olid kostjad. Kellelgi polnud kunagi plaani või kokkulepet olla hageja

usaldusisikuks või hageja vara hoidjaks või omand millalgi hagejale üle anda. Kui trust oleks

olemas, siis esineksid mingid jäljed sellest (eelkõige kostjate ja hageja vahelisele tehingule

antud nõusolekud/heakskiidud) ja nendest ilmnema tehingu tingimused. Tehing oleks pidanud

kajastuma ka hageja majandusaasta aruannetes. Trusti puudumist kinnitasid mõlemad kostjad

oma Londoni advokaadile ja Ühendkuningriigile.

Kostja II vastuväited hagile

3. Kostja II võttis hagi õigeks ja palus menetluskulud jätta kostja I kanda. Kostja II avaldas, et

ta oli hageja juhatuse liikmena teadlik, et kinnisasi osteti hageja raha eest ja menetlusosaliste

eesmärk oli algusest peale kanda kinnisasja omandiõigus hiljem edasi hagejale.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis vastu võtmata kostja II õigeksvõtu, kuna vaidlusalust õigussuhet sai

tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, kuid kostja I hagi õigeks ei võtnud

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 4) ning jättis hagi rahuldamata.

Menetluskulud jäid hageja kanda, kuid kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Puudus vaidlus, et 20.01.2009 osteti kinnisasi aadressil XXX Suurbritannia ning see kanti

maaregistrisse kostjate nimele (kd I lk 128).

Võttes arvesse, et 2008 oli hageja Eestis registreeritud äriühing, mis tegutses Eestis, ning

kostjad olid Eesti kodanikud, kes elasid Eestis, pidid pooled kooskõlas Eesti õigusega andma

tahteavaldused trusti sõlmimiseks. Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid või tõendeid, millest

ilmneks, et poolte vahel oli kokkulepe trusti sõlmimiseks, mistõttu puudus alus Suurbritannia

õiguse kohaldamiseks. Kohus lahendas vaidluse tuginedes Eesti õigusele.

Hageja väitis, et trusti loomist tõendas hageja ainuaktsionäri otsus (kd I lk 124), mille sisust

ilmnes, et hageja otsustas 15.10.2008 investeerida kinnisvara ostmiseks Londonis 300 000-

500 000 GBP suuruses summas äriühingu pangaarvel olevate finantsvahendite arvel. Otsus

tehti teatavaks äriühingu nõukogu koosolekul 16.10.2008 ning selle allkirjastasid nõukogu

liikmed D, K ja X.

Nimetatud dokumendist ei ilmnenud, et pooled oleksid teinud tahteavalduse (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1) trusti moodustamiseks, kuna vastav dokument oli küll

allkirjastatud kostja I poolt, kuid mitte kostja II poolt. Vastavast dokumendist ei nähtunud, et

äriühingu nõukogu (sealhulgas kostja I) oleks oma tahet väljendanud, vaid sellest nähtus

üksnes, et hageja väidetav ainuaktsionäri otsus oli hageja nõukogu liikmetele teatavaks tehtud.

15.10.2008 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 317 lg 8 kohaselt otsustas nõukogu juhatuse

liikmetega tehingute tegemise ja määras tehingute tingimused, samuti õigusvaidluste pidamise

juhatuse liikmetega. Tehingu tegemiseks ja õigusvaidluse pidamiseks määras nõukogu

aktsiaseltsi esindaja. Antud juhul puudus vaidlus, et kostja II oli 15.10.2008 hageja juhatuse

liige (vt ka äriregistri väljavõtet kd I lk 125-127). Seega juhul, kui hageja ja kostja II soovisid

ühiselt tehingu teha (s.o leppida kokku trusti loomises), pidi hageja nõukogu selle kohta otsuse

tegema. Käesolevas asjas polnud hageja väitnud ega tõendanud, et hageja nõukogu tegi otsuse,

mis võimaldas hagejal oma juhatuse liikme ehk kostjaga II trusti sõlmimise tehingu teha, ning

et selleks oli hageja nõukogu poolt määratud esindaja. Antud juhul nähtus tõenditest üksnes

asjaolu, et hageja ainuaktsionär otsustas investeerida Londonis asuvasse kinnisvarasse ning

sellest oli hageja nõukogu järgmisel päeval teavitatud, kuid hageja ei toonud kohtu ette

asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et nõukogu oleks võtnud vastu otsuse, mis oleks

kiitnud heaks poolte vahel trusti sõlmimise tehingu.

Tulenevalt 15.10.2008 kehtinud ÄS § 307 lg-st 3 on aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud

tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse

aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. ÄS § 318 lg 6

sätestas, et aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei

nõustunud üldkoosolek. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases

majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Antud juhul hageja ei väitnud ega

tõendanud, et poolte vahel väidetavalt sõlmitud trusti loomiseks oli olemas nii nõukogu

nõusolek kui üldkoosoleku nõusolek. Seega ka juhul, kui väidetava trusti loomine toimus, oli

kõnealune tehing tühine ÄS § 307 lg 3 ja § 318 lg 6 alusel. Tegemist ei olnud ka tavapärase

majandustegevuse raamesse jääva tehinguga, kuna hageja igapäevane majandustegevus ei

hõlmanud kinnisvaratehingute sooritamist.

Ka muud tõendid kinnitasid, et vaidlusalust kinnisvara ei soetatud hagejale, vaid kostjad ostsid

selle endale ja oma perekonnale ning väidetava trusti loomist ei toimunud. Kostja II

kontoväljavõttest (kd I lk 130) nähtus, et just kostja II tasus 12.01.2009 Ormerodsi

advokaadibüroole summa, mis oli tarvilik vaidlusaluse kinnisasja ostmiseks. Võttes arvesse, et

kostjad olid kõnealusel ajal abielus, oli antud raha näol tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja ei

esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks tasunud Ormerodsi advokaadibüroole kinnisvara

soetamiseks vajaliku summa. Hageja esitas oma pangakonto väljavõtte (kd I lk 131), millest

ilmnes, et kostja II oli hageja kontolt 12.01.2009 välja võtnud sularaha 4 925 000 Eesti krooni,

kuid võttes arvesse, et nähtuvalt kostja II pangakonto väljavõttest oli kostja II selle pannud enda

arvele, mitte tasunud selle eest Londoni kinnisasja müügihinda, siis ei olnud tegemist

olukorraga, kus hageja oleks tasunud Londonis asuva kinnisvara eest. Asjaolu, et kostja II kui

hageja juhatuse liige võis jätta hageja arvelt välja võetud summa korrektselt vormistamata, ei

tähendanud, et hageja oleks saanud nende esemete omanikus, mille kostja II enda arvelt tasus

pärast seda, kui sinna oli sisse makstud ka hageja kontolt võetud raha.

Olukorras, kus äriühing soovis saada kinnisvara omanikuks, oli tal võimalik enda vahenditest

nimetatud kinnisasja eest Ormerodsi advokaadibüroole otse tasuda ning samuti lasta ennast

maaregistris vormistada kinnisasja omanikuks. Hageja ei toonud kohtu ette ühtegi asjaolu või

tõendit, millest ilmneks, miks see ei olnud võimalik olukorras, kus hageja väidetavalt soovis

kinnisasja omanikuks saada. Hageja üksnes avaldas, et esinesid formaalsed põhjused, mis

takistasid hagejal ennast ametlikult omanikuks vormistamast, kuid hageja ei selgitanud, milles

need seisnesid. Seega olid hageja väiteid, et kinnisvara eest tasumine ja enda omanikuna

registrisse kandmine olid formaalsetel põhjustel takistatud, põhjendamatud ja paljasõnalised.

Ormerods advokaadibüroo 02.10.2008 kirjast (kd II lk 65) nähtus, et just kostjad palusid ennast

kinnisvara omandamisel advokaadibürool esindada. Ka teisest advokaadibüroo 02.10.2008

kirjast (kd II lk 68) nähtus, et just kostjad olid büroo kliendid ning sõlmitavale tehingule

kohaldusid tarbijatega seotud regulatsioonid. Kostjad kinnitasid oma allkirjadega, et nad

soovisid just sellistel tingimustel kinnisvara soetamise tehingut sõlmida (kd II lk 70 pöördel).

Advokaadibüroo 22.12.2008 kirjast (kd II lk 74) ilmnes, et just kostjad ostsid kinnistu.

Maksutagastusankeedil (kd II lk 75 pöördel) kinnitasid kostjad, et nemad kui kinnistu ostjad ei

tegutse kellegi teise nimel trustina. Kõik eelviidatud tõendid kinnitasid, et kinnistu soetamisel

tegutsesid kostjad teadlikult ja läbivalt üksnes enda nimel ning hageja ei omanud mingit

puutumist kinnisaja ostmisel. Seega puudus alus asuda seisukohale, et kinnisasja soetamise

hetkeks oli poolte vahel sõlmitud hageja väidetud trust. Trust ei tekkinud ka seaduse alusel, sest

kohus tuvastas eelnevalt, et kinnistu ostuks andsid raha kostjad (vt eelnevaid põhjendusi).

Asjaolu, et kinnisvara ei ostetud hagejale, tõendasid hageja 2008 ja 2009 majandusaasta

aruanded (kd II lk 108-116, 117-126). 12.01.2009 ostetud kinnisvara ei kajastatud aruannetes

hageja materiaalse varana, mis kinnitas, et tegemist polnud hagejale soetatud varaga. Hageja

asus seisukohale, et kinnistu kuulumist hagejale tõendas hageja 2016 majandusaruanne, millest

nähtuvalt oli kinnistu ostuks kulunud summa hageja bilansis investeeringuna arvel. Asjaolu, et

hageja bilanssi oli seitse aastat pärast kinnistu ostu kantud vaidlusalune summa

investeeringuna, ei tõendanud, et kinnisasi oleks soetatud äriühingu vahendite arvelt.

Ka üürilepingud (kd II lk 84-88) kinnitasid, et vaidlusaluse kinnisasja omanikud olid kostjad,

kuna igas lepingus oli kostja I või II või kostjad ühiselt nimetatud kinnisasja omanikena.

26.05.2021 kohtuistungil tunnistajana vande all üle kuutatud T (kostjate tütar), andis ütlusi, et

maja omandati tema vanemate soovil, et investeerida Inglismaal perekonna jaoks kinnisvarasse.

Tunnistaja avaldas, et kinnisasi üüriti hiljem välja ning ükski üürnikest ei maksnud üüri

kellelegi teisele kui kostjatele. Tunnistajale teada olevalt ei olnud hageja kõnealusega

kinnistuga seoses mingeid kulusid kandnud, hoone osteti ja renoveeriti kostjate säästudest ja

dividendide eest. Seega olid kõik kinnistuga seotud tehingud teinud üksnes kostjad ning üksnes

kostjad kandsid kõik kinnisasjaga seotud kulutused ja said kinnisasjast lähtuva tulu.

Hageja tuvastusnõue ei kuulunud rahuldamisele. Selle tõttu tuli jätta rahuldamata ka hageja

nõue valduse vabastamiseks, kuna seda oleks kohtul olnud alust asuda analüüsima üksnes juhul,

kui oleks leidnud tuvastamist, et hageja oli kinnisasja omanik.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt

tuli asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud tuli jätta kostja I kanda.

Kohus kohaldas asja lahendamisel vale riigi õigust. Kohus ei tuginenud ühelegi õigusnormile

kohaldatava õiguse väljaselgitamisel. Trustilepingu sõlmimist sai kohus tuvastada inglise

õiguse alusel. Kohalduva õiguse ebaõige tuvastamise tõttu oli kohtulahend sisuliselt ebaõige.

Kohus polnud õigussuhet õigesti inglise õiguse alusel kvalifitseerinud, mistõttu ei olnud ta

hinnanud ka asjakohaste õigusnormide kohaldamist ja selle mõju vaidluse lahendamisele.

Kohus jättis asja lahendamisel täitmata eelmenetluse ülesanded ning ei täitnud

selgitamiskohustust. Hageja ei teadnud, millised olid nõude eeldused ja talle ei antud võimalust

võtta nendes küsimustes seisukoht ning esitada tõendeid ja taotlusi. Kohus lõpetas eelmenetluse

vastuolus kohtu enda korralduste ja TsMSi regulatsiooniga. Kohus teatas üllatuslikult ja

õigusvastaselt 01.12.2020, et eelmenetlus lõppes 28.04.2020 ning jättis põhjendamatult vastu

võtmata hageja tõendid. Sisuliselt lõpetas kohus eelmenetluse pooli teavitamata. Kohtulahend

oli üllatav, kuna kohus pooltega olulisi asjaolusid ega õigusküsimusi ei arutanud. Esmakordselt

kohtulahendist selgus, et kohtu hinnangul olid mingid juhtorganite otsused tühised.

Kaebaja leidis, et kohtulahend oli sisuliselt ebaõige ka juhul, kui eeldada, et asjale kohaldus

Eesti materiaalõigus. Üllatav ja arusaamatu oli kohtu järeldus, justkui puuduks kostja II

tahteavaldus trusti moodustamiseks. Tahteavaldus ei pidanud väljenduma vaid allkirjas vaid

võis seisneda ka ainuaktsionäri otsuse nime kandva dokumendi nõukogule esitamises. Kui

kohus oleks ÄS § 307 lg 3 kohaldamise vajadust pooltele selgitanud, oleks saanud selles osas

üle kuulata selleaegsed nõukogu liikmed. Samuti pidanuks kohus hindama, kas selline nõukogu

nõusolek oli üleüldse asjakohane ja nõutav juhul, kui tehingu osas oli olemas ainuaktsionäri

otsus (ÄS § 298 lg 2). Kohus ei hinnanud ka seda, kui ka hageja ja kostja II vahel sõlmitud trust

oli ÄS § 307 lg 3 kohaselt tühine, siis ei laienenud see kostjale I, kes polnud kunagi hageja

juhatuse liige olnud. Seejuures oli olemas kinnisasja soetamist puudutav ainuaktsionäri otsus,

mida sai vaadelda ÄS § 298 lg 1 p-i 9 kohase otsusena kostjaga I tehingu tegemiseks.

Ülejäänud põhjenduste osas jättis kohus materiaalõiguse kohaldamata - kohus ei viidanud

ühelegi õigusnormile. Kohus ei selgitanud, mis õiguslikul alusel muutus äriühingu kontolt

võetud raha väidetavalt kostjate ühisvaraks ja kinnistu ühisvaraks. Maaregistri kande alusel võis

järeldada, et kinnisasja hoitakse kostjate nimel hoopis kaasomandis. Ka selle küsimuse

hindamiseks tuli kohaldada inglise õigust. Kohus ei selgitanud, kuidas ta Eesti õiguse alusel

hindas Inglismaal kinnisasja omandamise tingimusi ja mis õigusnormidele järeldused tuginesid.

Kohus asus seisukohale, et tuvastatud ei ole, et kinnisasja omandamine oleks läbi viidud hageja

varade arvelt. Kohus jättis hindamata asjaolu, et kostja II oli tehingu ajal hageja juhatuse liige

ehk esindaja. Esindaja võis tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võis tehingu tegemine

esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Selle

asemel eeldas kohus, et tegemist oli dividendi, kinke vms maksega, ehkki seda ei kinnitanud

ükski tõend. Kohus ei hinnanud hageja väidet, et nii varem kui hiljem oli kostja II hageja arvelt

saanud dividende ja igal korral olid dividendimaksed korrektselt vormistatud.

Hageja selgitas asjaolusid ja esitas tõendeid, mis kinnitasid trusti tekkimist, kuid kohus hageja

esitatut otsuses ei hinnanud. Kohus ei hinnanud mh tunnistaja ütluste usaldusväärsust.

Vastustajate seisukohad

6. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja II avaldas, et apellatsioonkaebuses esitatud faktid olid õiged, kuid õiguslikud

järeldused teeb nende kohta kohus ning lahendi kontrollimisele vastu ei vaidle.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud

apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese

astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist

vajalikuks.

Vastuseks

hageja

apellatsioonkaebuse

väidetele

märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt maakohus rikkus asja

lahendamisel menetlusõiguse norme.

Praeguses asjas rajas hageja oma nõude väitele, et 20.01.2009 Londonis kostjate omandina

Londoni maaregistrisse kantud kinnisasi ei ole kostjate poolt abielu ajal omandatud ühisvara,

vaid kuulub hagejale. Praeguses kohtuasjas ei piisanud hagejal oma nõude rahuldamiseks

väidete esitamisest, kuivõrd kostja I nendega ei nõustunud, leides, tegemist oli kostjate

ühisvaraga, mis omandati abielu ajal abikaasade ühiste vahendite eest.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab

TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020

otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Et hageja valis oma taktikaks ja otsustas

sisustada oma nõude, tuginedes inglise õigusele ja väites, et kostjad olid hagejaga moodustanud

trusti, kellele sooviti omandada vara, tuli hagejal oma väiteid tõendada.

Ekslik on hageja väide, mille kohaselt ei selgitanud maakohus eelmenetluses piisavalt

kohaldamisele kuuluvat õigust. Olukorras, kus hageja väited tuginesid maakohtus sellele, et ta

teab, millist õigust tuleb kohaldada ja kuidas see tema poolt väidetud asjaolude kohta käib, ei

ole need etteheited põhjendatud. Põhjendatud ei ole kaebuse väited, mille kohaselt ei saanud

hageja oma seisukohti maakohtu menetluses kujundada, tõendeid ja taotlusi esitada.

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt oli eelmenetluse

lõpetamine TsMS regulatsiooniga vastuolus. Maakohus poolt kohtuistungi edasilükkumine ei

tähenda, et edasi peaks lükkuma ka kohtukutses sätestatud menetluslikud tähtajad. Kohus teatas

kohtukutses, et kohtuistung toimub 08.05.2020 ja et eelmenetlus lõpeb 10 päeva enne istungit.

Et kostja II esitas taotluse istungi edasilükkamiseks, et tal pole võimalik istungil osaleda, ei

muutnud see asjaolu eelmenetluse lõppaega. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milline tõend ja

millise asjaolu kohta jäi hagejal maakohtus esitamata ning neid ei esitatud ka TsMS § 652 lg 2

korras ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus kui kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti

õigust. Selleks, et tuvastada, millise riigi õigust kohaldada, tuli esmalt tuvastada, kas ja kui, siis

millise tehingu menetlusosalised tegid. Apellant on kaebuses korranud enamuses maakohtus

esitatud väiteid ja neile kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. TsMS § 654 lg

6 kohaselt ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ja nõustub nendega.

Asjas ei leidnud tuvastamist, et hageja ja kostjad oleksid väljendanud tahet eesmärgiga

omandada XXX kinnistu. Nõustuda saab maakohtuga, et 15.10.2008 dokumendist ei ilmnenud,

et hageja ja kostjad oleksid teinud tahteavalduse nn väidetava trusti moodustamiseks.

Dokument oli kostja II poolt allkirjastamata. Samuti ei ilmne, et hageja nõukogu, sh kostja I

oleks oma tahet väljendanud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlusalust Londonis

asuvat kinnisvara oleks soetatud hagejale. Maakohus selgitas otsuse p-s 29, et olukorras, kus

hageja soovis saada Londonis asuva kinnisvara omanikuks, oli tal võimalik enda vahenditest

nimetatud kinnisasja eest otse advokaadibüroole tasuda ning lasta ennast maaregistris

vormistada kinnisasja omanikuks. Tõenditest nähtuvalt ei kasutatud Londoni kinnisvara eest

tasumiseks hageja rahalisi vahendeid ning neid vahendeid ei kantud hageja kontolt kostja II

kontole, vaid kostja II võttis 314 764 eurot hageja kontolt sularahas välja, maksis selle summa

oma isiklikule kontole sisse, lisades teisest ettevõttest saadud dividende ja kandis seejärel

307 342,50 Inglise naela oma isiklikult kontolt advokaadibüroole Ormerods eelnimetatud

kinnisasja osturahana. Seega ei kandnud hageja midagi üle kostjale II, vaid kostja II võttis

hageja kontolt raha ja maksis selle enda kontole. Asjakohased ei ole apellandi väited, mille

kohaselt maakohus ei hinnanud, mida kujutas endast kostja II poolt hageja kontolt sularahas

välja võetud, oma isiklikule kontole sisse makstud ja Ormerodsi advokaadibüroole XXX

omandamiseks edasi kantud raha õiguslikus mõttes. Nimetatu väljus praeguse vaidluse

tõendamisesemest, kuivõrd kohtul tuli kontrollida hageja väidet, kas seda raha sai lugeda

tõendiks hageja poolt väidetava trusti-tehingu kohta. Maakohus luges tuvastatuks, et nimetatud

raha sellistel asjaoludel ei tõenda hageja väidetavat trusti-tehingut. Millisel õiguslikul alusel

toimus kostja II poolt raha väljavõtmine hageja kontolt, ei puutu praegusesse vaidlusse, vaid on

hageja ja tema juhatuse liikme sisesuhte küsimus. Samuti ei puutu praegusse vaidlusse

dividendide maksmise või mittemaksmise, mida apellant püüab asjatult menetlusse suunata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist polnud olukorraga, kus hageja

oleks tasunud Londonis asuva kinnisvara eest. Väited mingitest esinenud formaalsetest

takistustest on paljasõnalised. Nõustuda saab maakohtuga selles, et kui kostja II hageja juhatuse

liikmena võis jätta hageja arvelt võetud rahasumma korrektselt vormistamata, ei tähenda, et

kinnisvara omanikuks oleks saanud hageja. Paljasõnalised on hageja väited, et millalgi pidi

eelnimetatud kinnisvara nn kirjutama hageja nimele. Väite paljasõnalisust kinnitab asjaolu, et

hagejal puudus tegelik tahe XXX kinnistu omandada, sest hageja selleks ei panustanud ja tema

bilansis seda kinnisasja kunagi ei kajastatud. Samas oli hageja raamatupidamine olnud kostja

II korraldada.

12. Kostja I on apellatsioonkaebuse vastuses põhjendatult märkinud, et kui oleks tuvastatud, et

hageja tõepoolest oleks tahtnud Londonisse kinnisvara omandada, et hageja on selleks raha

andnud ja et abikaasad oleksid hageja poolt selleks antud raha eest hageja jaoks Londonisse

kinnisasja ostnud, siis oleks põhjust arutada, kas sellisele tehingule peaks kohaldama Eesti või

Inglise õigust. Seega ei ole praeguse vaidluse keskseks küsimuseks Inglise õiguse

kohaldamisest, sest kohtul tuli lahendada küsimus, kas oli olemas tehing, mida hageja ja

kostja II väitsid olevat toimunud. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike

väidetega, vaid kohus kohaldab poolte esitatud ja tõendamist leidnud ajaolude põhjal õigust

iseseisvalt.

13. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite ebaõigele

hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab,

et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust

hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi

nende kogumis kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1.

14. Kohus on otsuse rajanud TsMS § 436 lg 2 kohaselt asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostjad ostsid Londonis asuva

kinnisvara endale ja oma perekonnale. Kostjad olid kõnealusel ajal abielus, nende vararežiimiks

oli ühisvara. Lisaks kostja I seletusele jt asjas kogutud tõenditele tõendas tunnistaja T

26.05.2021 kohtuistungil oma ütlustega, et pere otsis sobivaid kinnisasju ühiselt, ning et

loomulikult otsiti kinnisasju perele, mitte hagejale (IV kd, lk 185 jj). Sellega on ümber lükatud

ka kostja II väide, et tema hageja juhatuse liikmena otsis Londonis sobiva kinnisasja hagejale

ja väide, et ostame Londonis kinnisvara hagejale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et XXX kinnisasja omandamise tehing toimus kostjate nimel ja huvides.

Ilmselgelt ei tegutsenud kostja II tehingus hageja esindajana, kuigi oli samal ajal hageja

juhatuse liige.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulud

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole

alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171

lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)