2-19-15852/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

15.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-15852

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Kaire Põltsi tegevusele

(täiteasi nr 052/2016/1537)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja Philippe Hint

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts

(isikukood XXXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16.12.2021 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja

kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avalduse aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja/võlgnik) esitas 10.10.2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Kaire Põltsi

(puudutatud isik) tegevusele täiteasjas nr 052/2016/1537. Avaldaja täpsustas avaldust

19.11.2019 ja palus rahuldada tema kaebus ning kohustada kohtutäiturit läbi vaatama

07.05.2018 kaebust täiteasjas 052/2016/1537. Menetluskulud palus avaldaja panna puudutatud

isiku kanda.

2. Asjaolude kohaselt algatati avaldaja vastu täitemenetlus kohtutäituri Urmas Tärno juures

elatiskokkulepete täitmiseks (sissenõudja Soome Vabariigi Vantaa sotsiaalamet). Avaldaja

soovis nõuet hakata tasuma osamaksetena. Kohtutäitur Urmas Tärno (läbi justiitsministeeriumi)

saatis veebruaris 2017 sissenõudjale taotluse 20.06.2013 elatiskokkulepe nr 2013/996 ja

2014/1423 maksegraafiku alusel tasumiseks. Sissenõudja vastas kohtutäiturile, et on nõus

maksegraafikuga 335 eurot kuus. Samuti andis sissenõudja kohtutäiturile loa, et kohtutäitur

võib kuumakset vähendada, kui see on võlgnikule liialt koormav.

Kohtutäitur leidis, et sissenõudja ei olnud nõus maksegraafikuga. Sellest algasid probleemid.

Kohtutäitur hakkas võlgnikku kiusama ja tegutsema pahatahtlikult – ei sõlminud

maksegraafikut, jätkas täitetoimingutega ega pöördunud täpsustuste saamiseks sissenõudja

poole. Maksegraafiku teemaline kaebus jäigi lahendamata. Kuna maksegraafikut ei sõlmitud,

ei teadnud võlgnik, kuidas jätkata maksegraafikuta sissenõudja pakutud summade tasumist (kas

koos või ilma kohtutäituritasuta), sest sissenõudja andis kohtutäiturile piisavad volitused

otsustamaks selle üle. Vaatamata sellele alustas võlgnik maksete tasumist.

Avaldaja esitas kohtutäituri Urmas Tärno tegevuse peale 13.06.2017 kaebuse (alus 29.05.2017

lisatasu otsus). Selle lahendamise tähtaeg oli 14.07.2017. Kohtutäitur otsust ei esitanud.

Avaldaja esitas Harju Maakohtusse kaebuse kohtutäituri tegevuse peale (kohtuasi nr 2-17-

12736). Kohtutäitur tühistas 10.10.2017 ise kaebuse aluseks oleva lisatasu otsuse. Sama

kuupäev koostas täitur uue lisatasu 112,56 euro välja mõistmise otsuse juba teise alusega

(sõidukulu võlgniku vara pildistamiseks). Kuna kohtutäitur ise tühistas tasu otsuse, lõpetas

kohus asja menetluse ja mõistis menetluskulud 425 eurot välja kohtutäiturilt.

Kohtutäitur Urmas Tärno koostas 19.12.2017 arestimisakti, mille alusel arestis iseendalt välja

mõistetud menetluskulud 425 eurot, millest 72,25 eurot oli kohtutäituri tasu ja 352,75 eurot

kandis sissenõudjale. Arestimisakti võlgnikule ei saadetud. Võlgnik sai väljamõistetud

menetluskulude arestimisest teada 06.03.2018 kohtutäituri Katrin Velleti kaudu, kellele esitati

täitmiseks antud menetluskulude välja mõistmise kohtulahend. Sissenõudja tagastas 2018

kevadel võlgnikule 352,75 eurot välja mõistetud menetluskulu, mille kohtutäitur kandis algselt

sissenõudjale.

Avaldaja esitas 17.10.2017 (kaebus kannab 16.10.2017 kuupäeva) ja 20.10.2017 kaebused

kohtutäituri Urmas Tärno tegevuse peale. Kaebuste sisuks oli kohtutäituri keeldumine

menetluse üleandmiseks pädeva piirkonna kohtutäiturile (võlgniku elukoht Viljandimaal),

maksegraafiku mittekoostamine ja 10.10.2017 ebaseadusliku lisatasu 112,56 eurot välja

mõistmine. Kaebuste esitamise tingisid kohtutäituri ebaseaduslikud töövõtted. Kaebuste

läbivaatamine toimus kohtutäituri büroos 07.11.2017, kohal viibis võlgniku esindaja. Võlgniku

esindaja palus näha täitetasu otsuse kuludokumente, kuid kohtutäitur teatas, et kuludokumendid

olid kadunud. Kohtutäituri tähtaeg otsuse esitamiseks oli 17.11.2017, kohtutäitur pikendas

korduvalt otsuse tegemise aega viidates oma terviseprobleemidele. 01.03.2018 kohtutäitur

Urmas Tärno tagandati ametist. Avaldaja 16.10.2017 ja 20.10.2017 kaebused jäid lahendamata.

Kohtutäituri Urmas Tärno täitemenetlused anti üle kohtutäiturile Kaire Põltsile. Võlgniku

esindaja suhtles ülevõtnud kohtutäituribürooga probleemist ning võlgnikul paluti esitada uus

kaebus. Võlgnik esitas uue kaebuse 07.05.2018 (avaldaja palus lahendada 16.10.2017 ja

20.10.2017 kaebusi ning tagastada avaldajale täituri tasu 72,25 eurot). Kohtutäitur pikendas

kaebusele vastamise tähtaega, kuid lõpuks ei vastanud ikkagi kaebusele.

Sissenõudja teatas 17.05.2018 võlgnikule, et täitemenetlus Eestis lõpetati ja võlgnik peab

hakkama maksma otse KELA arvele Soomes.

Kohtutäituri abi 28.06.2018 teatas, et sissenõudja soovib menetlust lõpetada. Võlgnik esitas

sellepeale päringu, et mis saab rahalistest nõuetest. Rohkem vastuseid kohtutäiturilt ei tulnud.

Menetlus jäi endiselt aktiivseks.

Võlgniku 16.10.2017, 20.10.2017 ja 07.05.2018 kaebused jäid lahendamata.

Puudutatud isiku I (kohtutäituri) seisukoht

3. Puudutatud isik nõustus, et kaebuste lahendamine viibis. Kui avaldaja oleks varem (2018

alguses, kui oli selge, et avaldaja kaebusi ei lahendata) pöördunud kohtusse kohtutäituri Urmas

Tärno vastu, siis oleks avaldaja saanud kohtutäiturilt nõuda selgitusi kõikide tõstatunud

küsimuste kohta. Puudutatud isikule polnud teada kõiki asjaolusid ja miks kohtutäitur Urmas

Tärno käitus selliselt.

Avaldaja 16.10.2017 kaebuse osas märkis puudutatud isik, et täitemenetluses oli võimalik

täitmist ajatada (maksegraafikut sõlmida), kuid mille tõttu kohtutäitur Urmas Tärno nimetatut

võlgnikule ei selgitanud, oli puudutatud isikule teadmata. Samas oli võlgnikul õigusteadmistega

esindaja, kes sai võlgnikule eeltoodud asjaolu selgitada, vältimaks võlgnikule põhjendamatut

ajakulu kohtutäituri tegevuse vaidlustamisel. Avaldajal tuli täitemenetluse ajatamiseks

pöörduda avaldusega kohtu poole, mitte kaebusega kohtutäituri poole. Lisaks oli avaldajal

võimalik teha võlanõuete katteks kohtutäiturile makseid omal initsiatiivil kohtutäituri

ametialasele kontole, mis oli avalikult kättesaadav. Juhul kui avaldaja sai 06.03.2018 teada

lisatasudest ja selle aluseks olevatest asjaoludest, siis tuli esitada kaebus seaduses ettenähtud

tähtaja jooksul. Kohtutäitur Urmas Tärno selgitas 10.07.2017, miks täitemenetlus algatati just

Tallinnas, mitte mujal. Seega puudus iseenesest sisuline vajadus esitada kohtutäiturile veel

uuesti 16.10.2017 kaebust nõudega täitetoimiku üleandmiseks teisele kohtutäiturile võlgniku

vara asukoha järgi (Mõisaküla linn, Viljandi maakond). Täitetoimiku üleandmiseks

täitemenetluse jätkamiseks teisele kohtutäitutile oli vajalik sissenõudja taotlust, mida polnud.

Vastuseks 20.10.2017 kaebusele (tasu 112,56 eurot) leidis puudutatud isik, et täitetoimikus ei

sisaldunud dokumente ega põhjendusi, miks kasutas kohtutäitur Urmas Tärno võlgniku

kinnisasjaga tutvuma sõites tema poolt valitud transpordiliiki (isikliku sõiduautoga sõitmine

Tallinnast Mõisakülla ja tagasi). Samas oli kohtutäituril õigus nõuda sõiduki kasutamise korral

võlgnikult kulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter (lisandub käibemaks). Kohtutäituri

nimetatud täitekulu otsuses sisaldus läbitud kilometraaž ja kalkulatsioon, mille kaudu täitekulu

summani jõuti. Seega oli viidatud täitekulu väljamõistmise otsus formaalselt õiguspärane ning

polnud midagi erakordset, kui kohtutäitur nimetatud transpordiliiki kasutas. Kohtutäitur käis

võlgniku korteriomandit pildistamas, et seda vajadusel müüma hakata.

Seoses avaldaja 07.05.2018 kaebusega avaldas puudutatud isik, et talle teadaolevalt (nagu

võlgnik ise avaldas) sai avaldaja juba sissenõudjalt tagasi 352,75 eurot. Järelikult puudus

vajadus nimetatud summa võlgnikule tagastamiseks. Kohtutäituri tasu võimalikuks

tagastamiseks täiteasjas ei antud kohtutäituri Urmas Tärno poolt kohtutäiturile Kaire Põlts

rahalisi vahendeid üle. Lisaks polnud kohtutäituri Kaire Põltsi tegevuse tulemusena võlgnikult

midagi sisse nõutud. Kohtutäiturile Kaire Põltsile polnud võlgnikult üldse midagi laekunud.

Kaebuse nõue kohtutäiturile Kaire Põltsile mingite rahasummade tagastamiseks ei olnud

õigustatud. Juhul kui kohtutäitur Urmas Tärno sai alusetult raha, siis peab võlgnik ise

otsustama, kuidas ta võlanõuet kohtutäiturilt Urmas Tärnolt sisse nõuab.

Puudutatud isik selgitas, et täitemenetlus polnud lõpetatud, kuna sissenõudja oli üksnes

soovinud täitetoimingute lõpetamist Eesti Vabariigis.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus

menetluskulusid välja ei mõistnud, kuna puudutatud isikul menetluskulud puudusid. Kohus

lahendas avaldust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15, § 477 lg-te 1,2, 5

ja 7 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 alusel hagita menetluses.

Avaldaja esitas 07.05.2018 puudutatud isikule kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kaebuse

sisuks oli, et puudutatud isik vaataks läbi kohtutäiturile Urmas Tärnole 16.10.2017 ja

20.10.2017 esitatud kaebused. Ühtlasi palus avaldaja tagastada kohtutäituri Urmas Tärno poolt

kinni peetud kohtutäituri tasu 72,25 eurot.

Kohus leidis, et puudutatud isik ei edastanud avaldajale seadusest tuleneva aja jooksul kaebuse

läbivaatamise aega ega vaadanud ka kaebust läbi. Kohus asus seisukohal, et kuna puudutatud

isik ei teinud otsust tähtaegselt pärast kaebuse esitamist, siis oli avaldaja avaldus esitatud

õiguspäraselt ning õigele maakohtule.

Kohtutäiturile Urmas Tärnole 17.10.2017 esitatud kaebus (I kd tl 18-20, II kd tl 27).

Võlgnik heitis kohtutäiturile ette, et ta polnud pädeva piirkonna kohtutäitur ning keeldus

alusetult täitemenetlust üle andmast. Maakohus ei nõustunud avaldaja väitega. Sissenõudja

näitas võlgniku elukohana XXX, Maardu. Täiteasja materjalidest nähtus, et võlgniku elukoht

oli 01.02.2017 seisuga Harju maakond, Tallinn, Lasnamäe linnaosa (I kd tl 164 pöördel).

Kohtutäituri poolt kontrollitud andmete kohaselt oli ka 10.07.2017 rahvastikuregistri järgi

võlgniku elukohaks Tallinn ja viimaseks võlgniku poolt teatatud informatiivseks elukohaks

XXX, Maardu. Kohtutäitur sai lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Lisaks oli kohtutäitur

sellele väitele 10.07.2017 otsuses vastanud. Kohtule arusaadavalt selles osas Harju Maakohtule

kaebust ei esitanud, seega ei saanud võlgnik enam selles osas, et sissenõudja nõuet täidab vale

piirkonna kohtutäitur, kaebust uuesti esitada. Kohtutäitur alustas täitemenetlust õigesti ja

tulenevalt TMS § 4 lg-st 1-3 polnud alust anda täitemenetlust üle teise piirkonna täiturile. Lisaks

polnud sissenõudja nimetanud teise piirkonna kohtutäiturit, kellele menetlus üle anda (vt

15.12.2009 vastu võetud Justiitsministri määruse nr 42 (edaspidi kohtutäiturimäärustik) § 30

lg-t 1).

Täitemenetluse raames oli võlgnikul ja sissenõudjal võimalik leppida kokku maksegraafikus

(TMS § 24 lg 3 p7, § 1771 lg 1 p 2, § 1773 lg 1 p 3, § 1774 lg 2 p 2, 1775 lg 1 p 2). Asja

materjalidest nähtuvalt palus võlgnik läbi kohtutäituri sissenõudjalt võimalust tasuda täiteasjas

olevat nõuet maksegraafiku alusel 200 eurot kuus (I kd tl 179, pöördel). Kohtutäitur edastas

võlgniku palve läbi Justiitsministeeriumi sissenõudjale. Sissenõudja selgitas 04.05.2017, et kui

võlgniku majanduslik olukord on püsivalt muutunud, nii et ta ei suuda kokkulepitud summat

311 eurot kuus kahe lapse kohta pluss natuke rohkem tekkinud võlgnevuse katteks tasuda, tuleb

tal pöörduda Soome vastava ametniku poole arutamaks elatisraha suuruse muutmist.

Sissenõudja avaldas, et miinimumsumma, millega nad saaksid nõustuda oli 355 eurot kuus.

Samas jäeti kohtutäituri otsustada, kas ka väiksem kuumakse võiks olla aktsepteeritav (I kd tl

189 pöördel). Seega polnud kohtutäiturile ette heidetav, et ta ei aktsepteerinud võlgniku poolt

välja pakutud maksegraafiku summat 200 eurot kuus, kuna sissenõudja oli selgelt väljendanud,

et talle oli vastuvõetav suurem summa. Kui võlgnik leidis, et kohtutäitur rikkus oma

otsustuspädevust maksegraafiku sõlmimata jätmisel, oleks ta pidanud pöörduma kohtu poole

vastavalt TMS § 45 (kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist

pikendada või ajatada). Seda õiguskaitsevahendit võlgnik ei kasutanud. Kohus leidis, et

17.10.2017 kaebuses kohtutäiturile etteheidetav tegevus oli õiguspärane.

Kohtutäiturile Urmas Tärnole 20.10.2017 esitatud kaebus (I kd, tl 21-22, 44).

Avaldaja vaidlustas selles kaebuses 10.10.2017 otsust, millega mõisteti võlgnikult välja

täitekulu summas 112,56 eurot (I kd, tl 21-22, 44). Otsuse kohaselt oli täitekuluks 19.05.2017

sõidukulu 112,56 eurot (375,2 km x 0,25 eurot). Kohtu hinnangul põhines täitekulu otsus

seadusega sätestatud alusel kohtutäituri sõiduki kasutamisele (TMS § 37 lg 1 p 5, § 38 lg 1 ja

kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 1 ja lg 3).

Vaidlust polnud, et kohtutäitur käis 19.05.2017 Tallinnast Mõisakülas võlgniku kinnisasja

pildistamas. Järelikult oli täitekulud reaalselt kantud. Kinnisasja pildistamine oli

täitemenetluseks vajalik tegevus, mis oli reaalselt tehtud toiming ning seega ka põhjendatud

ning vajalik. Kohtutäitur ei pea väljaspool büroo asukohta tehtavale täitetoimingule liikuma

ühistranspordiga, vaid kohtutäiturite tööaja otstarbekaks kasutamiseks võimaldab seadusandja

täituritel isikliku sõiduki kasutamist. Seega isikliku sõiduki kasutamises polnud midagi

ebatavalist ega keelatut. Kuigi kohtutäitur peab vältima võlgnikku koormavaid liigseid kulutusi

ja lähtuma säästlikkuse põhimõttest, ei ole kohtutäitur isiklikku sõidukit eelistades käesoleval

juhul seda põhimõtet rikkunud. Ei ole muuhulgas välistatud, et ühistranspordiga võlgniku

kinnisasja pildistamise toimingule liikudes oleks võinud täitekuluna lisanduda hoopis täituri

majutuskulud.

Kohtu hinnangul ei pea kohtutäitur erinevalt teiste kulude tõendamisest sõidukulude suuruse

tõendamiseks lisama täitetoimikusse bensiinitšekke vms, kuivõrd ei ole eluliselt võimalik

üheselt tuvastada palju just konkreetsele toimingule täituril kulus kütust ja millises ulatuses

kulus täituri isiklik sõiduk. Selleks ongi kohtutäiturimäärustiku § 63 lg-s 3 sätestatud, et sõiduki

kasutamise korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter.

Kohtutäitur tõi välja, et kinnisasja kaugus Tallinnast on 187,72 km (II kd tl 5), kulu tuleb

arvestada liikumiseks täitetoimingu tegemise kohta ja tagasi büroo asukohta. Kohtu arvutuste

kohaselt on kohtutäituri arvutuskäik korrektne. Seega oli 10.10.2017 täitekulu väljamõistmise

otsus kooskõlas seadusega ja võlgniku kaebus selles osas põhjendamatu.

Kohtutäiturile Kaire Põltsile 07.05.2018 esitatud kaebus (I kd tl 25).

Avaldaja nõudis 07.05.2018 kaebuses, et kohtutäitur Kaire Põlts vaataks läbi kohtutäiturile

Urmas Tärnole 16.10.2017 ja 20.10.2017 esitatud kaebused ja tagastada kohtutäituri Urmas

Tärno poolt kinni peetud kohtutäituri tasu 72,25 eurot.

Kohtutäitur Urmas Tärno tegi 19.12.2017 arestimise akti, mille alusel arestis iseendalt välja

mõistetud menetluskulu 425 eurot. Sellest summast kandis täitur 352,75 eurot sissenõudjale

ning eraldas sealt endale tasu 72,25 eurot. Täitetoimikust ei nähtunud, et kohtutäitur oleks

võlgnikule 19.12.2017 arestimise akti kätte toimetanud. Selles osas oli kohtutäitur võlgniku

õigusi rikkunud. Avaldaja selgitas, et ta sai menetluskulude arestimisest teada 06.03.2018 (I kd,

tl 1 ja 53 pöördel, p 1.3.7). TMS § 217 lg 1 näeb ette kaebuse esitamise tähtaja kümme päeva

alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest.

Seega oleks avaldaja pidanud kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustama arestimise

hiljemalt 17.03.2018. Võlgnik vaidlustas selle alles 07.05.2018. Seega kaebus oli selles osas

esitatud hilinemisega ja läbivaatamisele ei kuulunud. Kohtutäituri otsuse vaidlustamise tähtaja

algus ei sõltunud sellest, kellelt võlgnik arestimise akti kätte sai.

Kui võlgnik oli seisukohal, et kohtutäitur Urmas Tärno sai temalt alusetult tasu, siis tuleb

võlgnikul esitada kohtusse hagi kohtutäituri Urmas Tärno vastu alusetult tasutud summa

tagasisaamiseks. Kohtutäitur Kaire Põlts ei vastuta endise kohtutäituri eksimuste eest.

Puudutatud isik selgitas kohtule, et endine kohtutäitur polnud talle täiteasja raames mingeid

rahalisi vahendeid üle andnud.

Lisaks palus avaldaja 10.10.2019 menetlusdokumendis kohustada viivitamata lõpetama

täitemenetlust. Kohus leidis, et käesoleva asja sai kohus kaebusena läbi vaadata üksnes avaldaja

esialgsetest kaebustest lähtuvalt, s.t kohus pidi lähtuma konkreetselt nimetatud kaebuses

esitatud nõuetest. Täitemenetluse lõpetamise suhtes kohus seisukohta ei võtnud.

Avaldaja määruskaebus

5. Avaldaja palus tühistada maakohtu määrus ja vaadata üle 07.05.2018 kaebus osas, mis

puudutas 10.10.2017 täitekulu otsust. Kogu menetluskulu (sh kohtueelsed kulud) tuli jätta

puudutatud isiku kanda. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus olulisel määral

menetlusõigust, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.

Kohus palus avaldajal 18.09.2021 täpsustada, kas avaldaja loobub mitteaktuaalsetest nõuetest,

st nõuded, mille suhtes puudub vajadus edasi menetleda seoses sissenõudja avaldusega

täitemenetlus lõpetada Eestis. Avaldaja vastas 29.11.2021, et hetkel oli aktuaalne üksnes

täitekulude kaebus, muud kaebused luges avaldaja loobunuks ning neid ei pidanud kohus

hindama. Seega oli arusaamatu, miks kohus analüüsis nõudeid, millest võlgnik oli loobunud.

Käesolevas menetlus kuulus lahendamisele üksnes täitekulude vaidlus.

Kohtutäitur Urmas Tärno saabus võlgniku juurde 19.05.2017 (reedene päev) peale kella 22.00.

Kogu menetluse jooksul polnud tõendamist saanud, kas täitur liikus avaldaja juurde autoga või

isikliku autoga ning kas sõiduteekond vastas otsuses märgitule. Kohtutäitur oli avaldaja

esindajale öelnud 14.02.2017 järgmist: “mul on seal kandis üks sõber, kelle juures ma käin

vahel grillimas ja õlut joomas, kui ma mõnikord sinna sattun, siis vaatan arestitud pinna üle.”

Samuti pole tõendatud, kuidas täitur peale pidu Tallinna tagasi sai, kas bussiga või kellegi

autoga. Igal juhul ei saa siin rääkida kohtutäituri ametiülesannete täitmisest tuleneva sõidu

eesmärgiga. Kui täitemenetluseseadustik sätestab selgelt, et võlgniku või sissenõudja nõudel

peab kohtutäitur esitama täitekulude kohta dokumentaalseid tõendeid, siis oli ühemõtteliselt

selge – kui pole kuludokumente, ei saa seda kulu välja mõista. Kui seaduses on vastav nõue,

siis puudub kohtul pädevus ületada seaduse norme.

Menetluskulusid poleks tohtinud jätta avaldaja kanda. Käesoleva menetluse põhjustas

kohtutäitur, kes ei lahendanud ära kaebust seaduses ettenähtud aja jooksul ning eiras võlgniku

kirjasid. See tingis ka kohtumenetluse algatamise. Menetluskulud olid oma olemuselt kahju

hüvitamine. Kohtutäitur vastutab selle eest, et ta ei lahendanud kaebust.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele

vastamiseks.

7. Puudutatud isik vaidles avaldaja määruskaebusele vastu.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel.

Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades kaebuse sisu ja nõudeid

soovis avaldaja, et kohus vaataks maakohtu määruse uuesti läbi osas, mis puudutas 07.05.2018

kaebust (10.10.2017 täitekulu otsust) ja menetluskulude jaotust. Seega puudub ringkonnakohtul

alus muus osas maakohtu määrust tühistada ja kaebust läbi vaadata. Kohus on asja lahendamisel

seotud kaebuse piiridega.

10. Avaldaja leidis, et kohtutäitur Urmas Tärnu polnud õigustatud saama täitekulu 112,56 eurot,

kuna kulu aluseks olevaid tõendeid polnud avaldajale esitatud. Kohus leiab, et avaldaja väited

ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjenduste ja järeldustega.

Maakohus tuvastas, et avaldaja esitas 20.10.2017 kohtutäiturile Urmas Tärnole täiteasjas nr

052/2016/1537 kaebuse, milles avaldaja vaidlustas kohtutäituri 10.10.2017 otsust, millega

mõisteti võlgnikult välja täitekulu summas 112,56 eurot (I kd, tl 21-22, 44). Otsuse kohaselt oli

täitekuluks 19.05.2017 sõidukulu 112,56 eurot. Avaldaja esitas kohtutäiturile Kaire Põltsile

07.05.2018 kaebuse, milles palus lahendada eelmise kohtutäituri tegevuse peale 16.10.2017 ja

20.10.2017 esitatud kaebused.

Täitekuluks on TMS § 37 lg 1 p 5 järgi täitetoimingutega seotud sõidu- ja majutuskulud. TMS

§ 38 lg 1 järgi täitekulud kannab võlgnik. Kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 1 kohaselt on

kohtutäituril õigus nõuda sõidu- ja majutuskulude hüvitamist seoses täitetoimingute tegemisega

väljaspool kohtutäituri büroo asukohta. Sama paragrahvi kolmas lõik näeb ette, et sõiduki

kasutamise korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter.

Kohtutäituri sõidu pikkus oli 375,2 km (teekond Kaupmehe tn 14, Tallinn – Pärnu tn 26,

Mõisaküla, Viljandimaa – Kaupmehe tn 14, Tallinn). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud,

et kohtutäitur Urmas Tärno käis 19.05.2017 Tallinnast Mõisakülas avaldaja kinnisasja

pildistamas. Menetlusosalised ei vaielnud selle üle, et vastava teekonna pikkus kohtutäituri

büroost sihtkohta oli edasi-tagasi 375,2 km. Teekonna pikkus on kontrollitav ka internetist

vabalt kättesaadava kaardirakenduse abil. Ringkonnakohtu hinnangul vastab märgitud

sõidupikkus kohtutäituri büroost sihtkohta tegelikkusele. Eeltoodu põhjal moodustas sõidukulu

93,80 eurot (375,2 x 0,25). Nimetatud summale lisandus 20% käibemaks 18,76 eurot. Kokku

moodustas tasu 112,56 eurot. Eeltoodust nähtub, et tasu suurus oli välja arvutatav ja kontrollitav

ilma kuludokumentidega. Seega oli kohtutäituri tasu suurus ja selle aluseks olev arvutuskäik

kooskõlas seaduses kehtestatud nõuetele. Kaebuse väide, et kohtutäitur ei esitanud võlgnikule

kuludokumente selle kulu kohta, ei ole tasu väljamõistmata jätmise alus. Isegi kui kohtutäitur

võis teha vahepeatusi (vahepõikeid), siis ei nõua kohtutäitur sõidukulusid rohkem, kui tal oli

õigus seaduse alusel saada. Samuti pole kulu väljamõistmisel tähtsust, kelle autot kohtutäitur

kasutas. Ringkonnakohtu hinnangul pole määruskaebus selles osas edukas.

11. Lisaks vaidlustas avaldaja menetluskulude jaotust. Avaldaja leidis, et menetluskulud oli

õiglane jätta kohtutäituri kanda, kuna kohtusse pöördumine oli põhjustatud täituri tegevuse

tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja

lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud

kandma kohtuvaidluse kaotanud poole. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul

õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 teisest

lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab menetluskulud avaldaja, kui kohus jätab avalduse

rahuldamata. Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid jätta avaldaja

menetluskulud kohtutäituri kanda. Isegi juhul kui kohtutäiturid oleksid õigeaegselt kaebused

lahendanud, siis polnud välistatud avaldaja pöördumine kohtusse TMS § 218 lg 1 alusel.

Avaldajal on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja kohtutäituril avaldusele vastu

vaielda. Praegusel juhul puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks.

12. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud

avaldaja kanda, kuivõrd avaldaja määruskaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohus määrab

TsMS § 174 lg 3 alusel, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Avaldajal ei tule

määruskaebemenetluses menetluskulusid hüvitada, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole

puudutatud isikul käesoleval juhul tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)