3-21-1934/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1934

Haldusasi

Kentmanni Hotell OÜ kaebus Eesti Töötukassa 02.06.2021

otsuse nr 421057068 ja 22.07.2021 vaideotsuse nr 2110

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata

avaldus töötasu hüvitise saamiseks uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Kentmanni Hotell OÜ, volitatud esindaja Mirjam-

Mari Marastu

Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja Helle

Rebane

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.03.2022.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kentmanni Hotell OÜ esitas 01.06.2021 Eesti Töötukassale (Töötukassa) avalduse töötasu hüvitise

määramiseks 12 töötajale perioodi 01.05.2021–31.05.2021 eest Vabariigi Valitsuse 19.11.2020

määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021-2023“ (määrus nr 87) alusel.

2. Töötukassa jättis 02.06.2021 otsusega nr 421057068 (otsus) avalduse rahuldamata. Otsuse

põhjendused olid järgmised:

2.1. Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021– 2023“ §

3-21-1934

2(6)

193 lg 1 kohaselt makstakse töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest

asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Sama määruse § 193 lg 2 kohaselt loetakse tegevuse

märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja Maksu- ja Tolliametis

deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest

töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel

järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari keskmise käibe või

tuluga; 2) 2020. aasta juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga.

2.2. Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt ei ole ettevõttel toimunud nõutavat käibe vähenemist

kummagi eelnimetatud perioodiga võrreldes (käibe langus vastavalt 44% ja 42%), millest tulenevalt

ei vasta ettevõte töötasu hüvitise maksmise tingimusele. Käibe arvutamisel on aluseks võetud valem

(r1 + r2 + r3 + r8 + r9) - (r6 + r7), milles r tähendab käibedeklaratsiooni rida.

3. Kentmanni Hotell OÜ esitas 05.07.2021 Töötukassale vaide, mis jäeti 22.07.2021 vaideotsusega

nr 2110 (vaideotsus) rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 23.08.2021 Kentmanni Hotell OÜ (kaebaja) kaebus Töötukassa

02.06.2021 otsuse ja 22.07.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning Töötukassa kohustamiseks vaadata

avaldus töötasu hüvitise saamiseks uuesti läbi.

5. Halduskohus võttis 31.08.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat esitama

kaebusele kirjalik vastus.

6. Töötukassa esitas kaebusele vastuse 30.09.2021.

7. Kohus määras 14.01.2022 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

8. Kaebaja täidab määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sätestatud tingimust ning vastustaja vastupidine järeldus

on väär.

9. Kaebaja avas tema poolt opereeritava majutusasutuse Hestia Hotel Kentmanni esmakordselt alles

27.12.2019. Kuni sinnani viidi hoones läbi põhjalik remont, et kohtuhoone ehitada ümber

hotellihooneks. Seetõttu ei ole õige ega kaebaja suhtes õiglane arvestada kaebaja mõne päeva käive

ümber kogu 2019. aasta detsembrikuu käibeks. Kaebaja loeb käibe tekkimise ajaliseks alguseks seda

momenti, millal kaebaja alustas oma põhitegevust ehk majutusteenuse osutamist. Kaebaja alustas

majutusteenuse osutamist 27.12.2019. Seega kaebaja 2019. aasta käive oli sisuliselt üksnes

detsembrikuus 5 päeva eest ning seda ei saa jagada 31-päevase perioodi peale.

10. Kaebaja 2019. aasta detsembrikuu käivet tuleb arvestada perioodi osas, millal Hestia Hotel

Kentmanni oli avatud, s.o perioodi 27.12.2019 kuni 31.12.2019 osas, mitte aga perioodi osas, millal

Hestia Hotel Kentmanni ei olnud avatud. Selline käsitlus tagaks kaebaja suhtes õiglase otsuse

tegemise. Õige detsembrikuu käibeni jõuab selliselt kui arvestada Hestia Hotel Kentmanni avatuna

oleku aja (27.12.2019 kuni 31.12.2019) käibe järgi keskmine päevakäive ning laiendada vastav

päevakäive kogu 2019. aasta detsembrikuule.

11. Määruse nr 87 eesmärk ei saa olla asetada kehvemasse seisu need taotlejad, kelle majutusasutus

ei olnud tervikuna avatud perioodil 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar. Vastasel juhul

oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega, s.o taotlejad, kes olid avatud terve 2019. aasta detsembrikuu

kuni 2020. aasta veebruarikuuni, on automaatselt soodsamas olukorras, kui taotlejad, kes perioodil

2019. aasta detsembrist kuni 2020. aasta veebruarikuuni olid avatud ainult osaliselt. Viidatud käsitlus

oleks seda enam ebaõiglane, et just need majutusasutused, kes alustasid tegevust alles 2019. aasta

lõpus, ei jõudnud koguda mitte mingit rahalist puhvrit enne kui tuli COVID-19 pandeemia mõju,

vaatamata hotelli avamiseks tehtud väga olulistele investeeringutele.

3-21-1934

3(6)

12. Kaebaja eeltoodud käsitlus on kooskõlas hea halduse tavaga. Vastupidine käsitlus aga vastuolus

haldusõiguse üldpõhimõtetega. Euroopa hea halduse tava eeskirja artikkel 6 kohaselt peab otsus

(haldusakt) olema proportsionaalne ning artikkel 11 kohaselt õiglane ning mõistlik. Kaebaja

hinnangul tuleb käesolevas olukorras Euroopa hea halduse tava eeskirja, HMS § 3 lg 2 ning analoogia

korras TsÜS § 138 lg 1 ja üldiste õiguse põhimõtete kohaselt arvestada kaebaja 2019. a käibeks

perioodi käive, mil kaebaja majutusasutus Hestia Hotel Kentmanni oli avatud, s.o perioodi

27.12.2019 kuni 31.12.2019 käive.

13. Riigikohtu praktikas on jõutud järeldusele, et seaduse ülimuslikkuse nõude rakendamine eeldab

ka seaduste ja määruste õiget tõlgendamist, samuti juhtumi asjaolude piisava põhjalikkusega

kindlakstegemist ja neile õige hinnangu andmist. Samuti ka sellele, et tõlgendamise esmaseks

lähtealuseks on küll seaduse tekst, kuid tõlgendamine ei või olla vaid keeleline. Õigusliku otsuse

tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest, mitte keelekasutuse juhuslikest vääratustest.

Seega on ainuõige tõlgendada määrust nr 87 seadusandja tegelikule tahtele vastavalt. Määruse

tõlgendamisel tuleb silmas pidada seda, et kõik puudutatud ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks

Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest tulenevat kahju. Kaebaja on üks 5 nimetatud ettevõtjate

hulka kuuluvatest (turism ja hotellimajandus) ja asub Harjumaal. Kaebaja tegevus oli oluliselt

mõjutatud. Kusjuures, tegelikkuses oli kaebaja tegevus mõjutatud isegi enam paljudest teistest turismi

sektori ettevõtjatest, sest kaebaja avas hotelli esmakordselt alles 2019 detsembrikuus pärast

ulatuslikke investeeringuid uude hotelli. Vaatamata väga keerulisele olukorrale hoidis kaebaja hotelli

maksimaalses ulatuses avatuna.

Vastustaja seisukohad

14. Vastutaja on seisukohal, et kaebaja nõue tema 01.06.2021 esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks

on põhjendamatu ning Eesti Töötukassa 02.06.2021 otsus nr 421057068 ja 22.07.2021 vaideotsus nr

2110 on õiguspärased ja põhjendatud.

15. Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega ja selgitab, et lähtus otsuste vastuvõtmisel määruse nr

87 § 193 lõikes 2 sätestatust, millal loetakse, et ettevõtja tegevus on märkimisväärselt häiritud. Samuti

võttis vastustaja otsuste tegemisel arvesse määruse nr 87 muutmise määruse seletuskirja, kus on välja

toodud järgmist: „Kuna töötasu hüvitist saab taotleda 2021. aasta märtsi ja aprilli eest eraldi, siis peab

mõlema kuu käive või tulu olema langenud vähemalt 50% võrreldes perioodi 2019. aasta detsember

kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tuluga. Kui ettevõtja käive või tulu perioodil 2019.

aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar ei olnud veel vähenenud 50% või tal veel ei olnudki käivet

(nt tegutseb hooajaliselt, kuna alustas tegevust hiljem), võrreldakse vastavalt 2021. märtsi või aprilli

käivet või tulu 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tuluga. Perioodi 2019. aasta

detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse 2019.

aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja saadud summa jagatakse kolmega. Juhul,

kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk

2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega. 2020. aasta teise poolaasta kuu

keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember

käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega, sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus

sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud või tulu olnud.“ Määruse seletuskiri on

koostatud märtsi- ja aprillikuu taotlemise kohta, kuid 06.05.2021 on vastu võetud määrus „Töötasu

hüvitise maksmise jätkamisega seotud Vabariigi Valitsuse määruste muutmine“, millega on

taotlemist pikendatud ka maikuu osas varasemate kuudega samadel tingimustel. Seega ei ole alust

arvata, et maikuu osas peaks määruse rakendamine toimuma teistmoodi. Seletuskirjast nähtub, et

kaebaja olukorraga on määruses ka arvestatud. Olukorras, kus ettevõtja käive esimesel perioodil ei

olnud veel vähenenud 50% või tal ei olnudki käivet, kuna alustas tegevust hiljem, on tal võimalik

tugineda teisele võrdlusperioodile (juuli–detsember 2020). Kui ka teise võrdlusperioodiga võrreldes

ei ole nõutavat käibe vähenemist toimunud, siis ei vasta taotleja töötasu hüvitise tingimustele.

Määruse sõnastus ja selle seletuskiri ei anna võimalust jagada võrdlusperioodi käivet millegi muu kui

3-21-1934

4(6)

3 või 6-ga (seletuskirjast: „kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet

deklareeritud või tulu olnud“).

16. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. aasta detsembris käivet üldse deklareeritud, jääb

arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega.

Vastustaja on seisukohal, et just eeltooduga on õigusakti väljaandja selgitanud, mida peetakse

tööandja erakorralistest asjaoludest tulenevalt igapäevase tegevuse oluliseks häireks. Seletuskirjast

nähtub, et kui tööandja ei tegutsenud üldse või alustas igapäevategevust 2019. aasta detsembrikuus,

siis tähendab see, et tema igapäevategevusest saadava käibe laiendamine statistilise keskmise alusel

oleks meelevaldne ja kalduks kõrvale välja antud õigusakti eesmärgist ja mõttest. Vastustaja on

seisukohal, et määruse tõlgendamisel kaebaja poolt väljatoodud põhimõtteid järgides seataks

eelistatud olukorda just need ettevõtjad, kellel tegelikult puudus igapäevategevus kogu ajaperioodi

01.12.2019 kuni 29.02.2020 vältel, kuna sellisel juhul ei arvestataks tegelikku käivet või tulu, vaid

võimalikku statistilist keskmist käivet või tulu. Vastustaja ei saa aluseks võtta mingit muud perioodi

ega ka muud metoodikat, kui ainult see, mis on määruses välja toodud. Kaebaja kaebuses välja toodud

väide selle kohta, et taotlejad, kes olid avatud terve 2019. aasta detsembrikuu kuni 2020. aasta

veebruarikuu lõpuni oleksid automaatselt soodsamas olukorras, ei ole asjakohane, kuna just nende

taotlejate puhul on võimalik tuvastada COVID-19 haiguse tõkestamise piirangutest tingitud raskused

igapäevategevuses võrreldes perioodiga, mille eest on määruse väljaandja ette näinud töötasu

hüvitise.

17. Samuti ei saa vastustaja otsuse tegemisel arvesse võtta asjaolu, kas taotlejad on jõudnud koguda

kaebuses välja toodud rahalist puhvrit.

18. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et vastustaja on rikkunud Euroopa hea halduse tava eeskirja

artikleid 6 ja 11, st vastuvõetud otsus ei ole kaebaja suhtes proportsionaalne, vastuvõetud otsused

õiglased ega mõistlikud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. Otsuste vastuvõtmisel on

vastustaja lähtunud õigusaktis sätestatud meetme eesmärgist, milleks on COVID-19 pandeemia

piirangutest põhjustatud häired ettevõtete igapäevategevuses. Seadusandja on üheselt määranud, et

hüvitise määramisel tuleb aluseks võtta MTA-s deklareeritud andmed. Vastustaja on seisukohal, et

kaebaja suhtes vastuvõetud otsused on kooskõlas hea halduse tavaga ning vastustaja ei ole rikkunud

hea halduse tava põhimõtteid. Vastustaja möönab, et kaebaja ettevõtte 2019. aasta detsembrikuu tulu

või käibe arvutamisel statistilise keskmise alusel võib käesoleva aasta maikuu käive või tulu olla

erinev MTA andmetest, kuid pidades silmas määruse § 193 lg 2 sõnastust ja õigusakti väljaandja

seletuskirja, puudub vastustajal kõnealuse õigusakti kohaldamisel sisuliselt kaalutlusõigus ja

võimalus kasutada teistsugust metoodikat hüvitise taotleja käibe või tulu arvutamiseks, kui õigusaktis

ette on nähtud. Vastustaja hinnangul võivad just need hüvitise taotlejad, kellele hüvitis määrataks

kaebaja poolt välja toodud statistilise keskmise alusel arvutatud käibe või tulu kasutamisel, jätta

deklareeritud käibe või tuluga ettevõtted ebaõiglaselt hüvitisest ilma ning saada soodsamad

tingimused käibe või tulu võrdlemisel.

19. Vastustaja on otsuste vastu võtmisel lähtunud seadusandja tahtest ja võtnud arvesse määrusele

lisatud seletuskirja. Õigusakti väljaandja on andnud hüvitise määramise otsustamiseks konkreetsed

alused ja metoodika. Otsuse vastuvõtmise aluseks on MTA-s deklareeritud käibe või tulu võrreldes

etteantud võrdlusperioodidega, milleks on eelpool nimetatud 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta

veebruar ja 2020. aasta juuli kuni detsember. Sellest tulenevalt ei saa vastustaja hüvitise määramise

otsuses lähtuda muust metoodikast ega võrdlusperioodist, vastasel juhul rikuks vastustaja hüvitise

määramise otsustamisel välja antud õigusakti eesmärki määrata hüvitis nendele ettevõtetele, kelle

igapäevategevus on olnud häiritud COVID-19 pandeemia põhjustatud piirangutest. Eelnevast

tulenevalt on vastustaja vaidlustatud haldusaktides õigesti märkinud, et MTA andmete kohaselt ei ole

kaebajal 2021. aasta maikuus toimunud nõutavat käibe vähenemist kummagi määruse nr 87 § 193 lg

2 nimetatud perioodiga võrreldes. Kaebajal oli mais 2021 igapäevategevuses võrdlusperioodiga

detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes käibe langus 44% ja võrdlusperioodiga juuli 2020 kuni

3-21-1934

5(6)

detsember 2020 käibe langus 42%. Käibe arvutamisel on aluseks võetud valem (r1 + r2 + r3 + r8 +

r9) - (r6 + r7), milles r tähendab käibedeklaratsiooni rida.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas rakendada määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sätestatud normi

ehk tuvastada taotleja tegevuse erakorralistest asjaoludest tulenev märkimisväärne häire. Kaebaja ei

nõustu sellega, kuidas vastustaja on normi kohaldanud ning on seisukohal, et kaebaja vastab normis

sätestatud tingimusele ning vastustaja on jõudnud otsustamisel väärale järeldusele. Asjakohase

õigusakti ja selle seletuskirja analüüsi ning poolte seisukohtadega tutvumise ja nende hindamise järel

olen seisukohal, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õiguspärased ja kaebuses esitatud väited ei

anna alust nende tühistamiseks, seega jääb kaebus nii tühistamisnõudes kui ka olemuslikult seotud

kohustamisnõudes rahuldamata.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama

vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-

3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited ühtivad

nendega, mida kaebaja on vaides juba vastustajale esitanud ning millele vastustaja on vaideotsuses

põhjalikult vastanud, siis vastustaja põhjendustega nõustudes ei korda ma vastustaja kõiki

vaideotsuses ja ka vastuses kaebusele esitatud põhjendusi. Vastuseks kaebusele selgitan üsnes põhilist

seoses määruse nr 87 § 193 lg 2 tõlgendamisega.

22. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sisalduv norm sätestab:

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuse märkimisväärseks häireks loetakse olukorda, kus

käibemaksukohustuslasest

ettevõtja

Maksu-

ja

Tolliametis

deklareeritud

käive

või

mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse,

vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest:

1) 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks

summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja jagatakse kolmega

või

2) 2020. aasta juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2020.

aasta juuli kuni detsembri käive või tulu ja jagatakse kuuega.

23. Eeltoodud normi grammatilise tõlgendamise tulemusel saab asuda seisukohale, et kalendrikuul,

mille eest töötasu hüvitist taotletakse, peab taotleja käive olema vähenenud vähemalt 50% võrreldes

deklareeritud käibega ühel kahest võimalikust ajavahemikest, milleks on periood 2019. aasta

detsember kuni 2020. aasta veebruar või 2020. aasta juuli kuni detsember. See tähendab, et kui

võrrelduna vähemalt ühega neist perioodidest on kaebaja käive kalendrikuul, mille eest hüvitist

taotletakse, vähenenud vähemalt 50%, vastab taotleja määruses sätestatud tingimustele taotluse

saamiseks. Lisaks ütleb norm, et esimesel juhul summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020.

aasta veebruari käive ja jagatakse kolmega ning teisel juhul summeeritakse 2020. aasta juuli kuni

detsembri käive ja jagatakse tulemus kuuega. Normist tuleneb seega üheselt, et liidetakse kogu

perioodi deklareeritud käive ja jagatakse see konkreetse arvuga. Grammatiliselt tõlgendades on

tingimus üheselt arusaadav ning ei anna ruumi mingisuguse muu perioodi ega jagaja või metoodika

rakendamiseks tingimuse täitmise kontrollimisel, seega tuleneb minu hinnangul määruse sõnastusest

selgelt millise metoodika alusel ja perioodist lähtudes taotleja tingimustele vastavust kontrollida

tuleb.

24. Samale tulemusele jõuan ka normi teleoloogilise tõlgendamise teel. Määrusandja tahte

väljaselgitamiseks on võimalik pöörduda määruse seletuskirja1 poole. Määruse nr 87 seletuskirjas on

selle normiga seoses märgitud järgmist: „Kuna töötasu hüvitist saab taotleda 2021. aasta märtsi ja

1 Kättesaadav aadressil: https://eelnoud.valitsus.ee/main#tTBcTzg2.

3-21-1934

6(6)

aprilli eest eraldi, siis peab mõlema kuu käive või tulu olema langenud vähemalt 50% võrreldes

perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tuluga. Kui

ettevõtja käive või tulu perioodil 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar ei olnud veel

vähenenud 50% või tal veel ei olnudki käivet (nt tegutseb hooajaliselt, kuna alustas tegevust hiljem),

võrreldakse vastavalt 2021. märtsi või aprilli käivet või tulu 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise

käibe või tuluga. Perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või

tulu leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja

saadud summa jagatakse kolmega. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet

deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad

jagatakse kolmega. 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse

perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega,

sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud

või tulu olnud.“

25. Seletuskirjas on määrusandja seega arusaadavalt kirjeldanud, et olukorras kus taotlejal ei olnudki

käivet, nt taotleja alustas tegevust hiljem või tegutses hooajaliselt, siis teise alternatiivina võrreldakse

selle kuu, mille eest hüvitist taotletakse, käivet 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibega.

Lisaks rõhutab seletuskiri, et arvestuse alus jääb samaks ka olukorras, kus taotlejal ühes kuus

deklareeritud käivet ei olnudki. Määrusandja toob seletuskirjas konkreetselt näite, et kui ettevõte ei

deklareerinud 2019. aasta detsembris käivet, siis ka sellisel juhul jagatakse perioodi kogukäive

kolmega. Seega isegi juhul kui käive on deklareeritud üksnes jaanuar kuni veebruar 2020, saadakse

nende keskmine mitte kahega vaid kolmega jagamise teel. Olen seisukohal, et määrusandja on oma

tahet normis sätestatud tingimuste kontrollimisel piisavalt ja arusaadavalt väljendanud ning

seletuskirjast ei nähtu võimalust normi teistsuguseks tõlgenduseks. Samuti ei nähtu vastuolusid normi

sõnastuses ja seletuskirjas väljendatud määrusandja tahtes.

26. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kaebaja 2019. aasta detsembrikuu viie päeva käive tuleks

teisendada ümber selliselt, et hotelli avatud oleku aja 27.12.2019 kuni 31.12.2019 käibe järgi leida

keskmine päevakäive ning laiendada see kogu 2019. a detsembrikuule. Sellise lähenemise korral ei

oleks tegemist kaebaja tegeliku MTA-s deklareeritud käibega nagu selle näeb ette määruse nr 87

sõnastus, vaid statistilise tuletisega. Nõustun vastustajaga, et määruse sõnastus ega seletuskirjas antud

selgitus määruse kohaldamise kohta ei anna vastustajale võimalust kasutada teistsugust metoodikat

hüvitise taotleja käibe arvutamiseks, kui see on määruses ette nähtud. Vastupidi, määrusandja on

näinud alternatiivse võimaluse olukorras, kus mingil põhjusel ei ole taotlejal esimesel perioodil

igakuist käivet deklareerida, võrrelda kaebaja käivet 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise

käibega.

27. Samuti ei nõustu ma kaebajaga, et määruse sellisel rakendamisel koheldakse ebavõrdselt neid

taotlejaid, kes ei olnud tervikuna avatud perioodil 2019. aasta detsembrist kuni 2020. aasta

veebruarini. Vaidlusalune norm annab ebavõrdsuse vältimiseks võimaluse arvestada nende taotlejate

osas võrdlusperioodi 2020. aasta juulist detsembrini. Puudub vaidlus, et kaebaja käive 2021. aasta

mais ei olnud vähenenud vähemalt 50% võrreldes kaebaja 2020. aasta juuli kui detsembri keskmise

kuu käibega.

Menetluskulud

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb tervikuna rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulusid

tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma