2-19-20735/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-20735

Kohtuasi

X ja C hagi Y vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X nõude osas 2178 eurot

C nõude osas 2358 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (vastustajad) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja C (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

Q, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y 1. veebruari 2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendid vastu võtmata,

v.a Y konto väljavõte 2021–2022 makstud elatise kohta.

2. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2020. a otsus osas, millega maakohus

mõistis alates 1. jaanuarist 2022 C ülalpidamiseks välja suurema elatise kui 175

eurot 94 senti kuus ning X ülalpidamiseks suurema elatise kui 132 eurot 55 senti

kuus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi neid summasid ületavas osas

rahuldamata, kuid määrata elatis muutuva suurusena. Muus osas tühistada

maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis elatist välja mõistes arvestamata

tasutud elatise, ning muuta ja täiendada osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada C ja X hagi osaliselt.

2-19-20735

4.2. Kohustada Y tasuma C ülalpidamiseks enne hagi esitamist tekkinud elatise võlg

466 eurot 11 senti ja alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2021

tekkinud elatise võlg 1362 eurot 16 senti.

4.3. Kohustada Y tasuma C ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2022 kuni C

täisealiseks saamiseni elatist 175 eurot 94 senti kuus (200+43,44-60/2-300/8).

Elatise

arvutamise

aluseks

olevat

elatise

baassummat

(200 eurot)

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud

eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi keskmise

brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses

sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või lasterikka pere toetuse (300 eurot)

suuruse muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse

muutunud suurust.

4.4. Kohustada Y tasuma X ülalpidamiseks enne hagi esitamist tekkinud elatise võlg

507 eurot 11 senti ja alates 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2021

tekkinud elatise võlg 1604 eurot 32 senti.

4.5. Kohustada Y tasuma X ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2022 kuni X

täisealiseks saamiseni elatist 132 eurot 55 senti kuus (200+43,44-100/2-300/8).

Elatise

arvutamise

aluseks

olevat

elatise

baassummat

(200 eurot)

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud

eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi keskmise

brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses

sätestatud kolmanda lapse lapsetoetuse (100 eurot) või lasterikka pere toetuse

(300 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest

toetuse muutunud suurust.

4.6. Elatist makstakse iga kuu eest ette. Väljamõistetud elatis tuleb Y-l tasuda Q

pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, märkides makse selgituseks

„C ja X elatis“.

4.7. Lisaks igakuisele elatisele tuleb Y-l tasuda kuue kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumiseks elatise võlg, kui Y ja Q ei lepi kokku teisiti.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-19-20735

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (ema) esitas 23. detsembril 2019 C (hageja I, vanem laps) ja X (hageja II, noorema laps)

nimel Pärnu Maakohtule Y (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kummagi lapse

kasuks alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 270 eurot kuus,

kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast kuus. Samuti

palus ema mõista vanema lapse kasuks välja elatise võla 1347 eurot 27 senti ja noorema lapse

kasuks 1439 eurot 54 senti. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed emaga ja isa ei anna neile ülalpidamist. Ema on pöördunud

korduvalt elatise saamiseks isa poole ja soovinud sõlmida miinimumelatise tasumiseks

kokkuleppe, kuid see ei ole õnnestunud.

Vanematel oli 2019. a alguses kokkulepe, et isa maksab kummalegi lapsele 350 eurot elatist

kuus. Isa ei ole 2019. a aprillist kuni augustini lastele üldse elatist maksnud. 2019. a septembris

ja oktoobris tasus isa miinimumelatist ning alates 2019. a novembrist on isa täitnud

ülalpidamiskohustust osaliselt (vanemale lapsele 180 eurot 91 senti ja nooremale 150 eurot

82 senti). Seega on isal tekkinud enne hagi esitamist elatise võlg.

Alates hagi esitamisest peab kostja tasuma lastele vähemalt miinimummääras elatist. Vanema

lapse kulud on 624 eurot 25 senti kuus ning noorema lapse kulud 613 eurot 95 senti, arvestades

asjaolu, et lapsed elavad neljaliikmelises perekonnas. Eeltoodu ei sisalda laste taskuraha ning

tulevikus tekivad lastel erinevad huvid ning vajadus käia ka trennis ja huviringides. Ema soovib

siiski saada lastele miinimummääras elatist, millest on nõus maha arvama pool kummalegi

lapsele makstavast lapsetoetusest. Miinimumelatise saamiseks ei ole vaja laste kulutusi

tõendada. Isa varaline olukord võimaldab lastele miinimumelatist maksta.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud pahatahtlikult. Ema ei kasuta raha laste

ülalpidamiseks ja soovib kostja arvel rikastuda ning oma ülalpidamiskohustusest vabaneda.

Kostja elab ja töötab juba aastaid Soomes ning kuni 2019. a augustini, mil vanemate kooselu

lõppes, oli tal kaks elukohta. Kuni selle ajani kandis kostja laste kulusid vahetult (sh tasus üüri)

ja kandis täiendavalt laste emale raha laste vajaduste rahuldamiseks. Vanematel ei ole olnud

kokkulepet 350 euro suuruse elatise maksmise kohta. Pärast vanemate lahkuminekut on kostja

tasunud laste ema pangakontole iga kuu elatist. 19. ja 26. novembril 2019 palus kostja laste

emal esitada laste ülalpidamiskulude täpse arvestuse, kuid ema keeldus sellest. 3. detsembril

2019 kandis kostja ema pangakontole 331 eurot 73 senti vastavalt enda tehtud arvutustele. Ema

ei ole isa arvutustele vastu vaielnud. Isa on alates 2019. a novembrist tasunud lastele

miinimumelatist, millest on maha arvatud emale makstavad peretoetused (lapsehooldustasu,

lapsetoetus ja lasterikka pere toetus), st vanemale lapsele 2019. aastal 180 eurot 91 senti ja

nooremale 150 eurot 82 senti ning 2020. aastal vastavalt 202 eurot 91 senti ja 172 eurot 82 senti.

Ema esitatud laste kulud on osaliselt ülepaisutatud ja tõendamata, sh laste toidukulu,

eluasemekulu, vaba aja veetmise kulu ja transpordikulu ei vasta RAKE 2013. a ja 2020. a

uuringule. Elatist välja mõistes tuleb arvestada laste tegelikke vajadusi, lastele makstavaid

riiklikke toetusi ning mastaabisäästu. Vanema lapse põhjendatud kulud on 373 eurot 14 senti

2-19-20735

kuus, millest 178 eurot 18 senti on kaetud toetustega, seega jääb vanemate kanda 194 eurot

96 senti, s.o ühe vanema kanda 97 eurot 48 senti. Noorema lapse kulud on 377 eurot 84 senti

kuus, millest 238 eurot 36 senti on kaetud toetustega, seega jääb vanemate kanda 139 eurot 48

senti, s.o ühe vanema kanda 69 eurot 74 senti. RAKE 2020. a uuringu kohaselt on lapse kulud

keskmiselt 343 eurot kuus. Arvestades seda, et laste tegelikud kulud on väiksemad ja laste

vajadused on kaetud peretoetustega, esineb mõjuv põhjus miinimummäärast väiksema elatise

maksmiseks.

Tagasiulatuv elatisenõue ei ole põhjendatud, sest isa pidas sel ajal lapsi vahetult ülal ja tasus

elatist. Elatise võla väljamõistmine paneks kostja keerulisse olukorda, sest tal ei ole selleks

vahendeid ning ta on Swedbank AS-ile 4928 eurot 95 senti võlgu.

Kuna kostja on kohtumenetluse ajal tasunud elatist, siis on põhjendatud rahuldada hagi alates

kohtuotsuse tegemisest ning siduda elatis perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-ga 1 selliselt, et isa

ei pea pöörduma seaduse muutumise korral uuesti kohtu poole (jätta elatis sidumata Vabariigi

Valitsuse kuupalga alamääraga).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 30. detsembri 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2020 kuni lapse täisealiseks saamiseni

välja elatise 262 eurot kuus ja noorema lapse kasuks 242 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalne elatis, millest on maha arvatud pool lapse eest

makstavatest lapsetoetustest. Ühtlasi märkis maakohus, et PKS § 101 lg 1 tühistamise või

muutmise järel ei või elatis olla väiksem uute reeglite järgi määratavast minimaalsest elatisest,

kui see ületab lapse kasuks väljamõistetud elatist. Lisaks mõistis maakohus kostjalt vanema

lapse kasuks välja elatise võla 466 eurot 11 senti ja noorema lapse kasuks 507 eurot 11 senti

ning määras, et elatise võlg tuleb tasuda kuue kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja on kantud isana laste sünniaktidesse;

-

lapsed elavad isast eraldi, ema juures;

-

vanemate sissetulekute suurus ja varaline olukord võimaldab vanematel maksta

miinimumelatist;

-

kostja tasus 2019. a jaanuaris ja märtsis kummagi lapse ülalpidamiseks 350 eurot ja

veebruaris 425 eurot ning on tasunud alates 2019. a novembrist miinimumist väiksemat

elatist, arvates elatisest maha laste emale makstavad perehüvitised (lapsetoetus,

lasterikka pere toetus ja lapsehooldustasu);

-

2019. aastal oli miinimumelatise suurus 270 eurot ja 2020. aastal 292 eurot;

-

ema sissetulek on keskmiselt 2420 eurot kuus, isa sissetulek 2260–4957 eurot kuus.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kehtib siiani PKS § 101 lg 1, mille järgi on elatise

alammäär seotud alampalgaga, ning PKS § 102 lg 2 järgi võib elatist vähendada alla

miinimummäära üksnes mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei ole asjas toodud esile selliseid

asjaolusid.

Elatise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et laste ema ei ole laste kulusid dokumentaalselt

tõendanud. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis põhistaksid tema kahtlust, et ema ei kasuta

raha laste kulude katmiseks. Riigikohtu praktika järgi eeldatakse, et lapse vajaduste

2-19-20735

rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses ei ole vaja laste vajadusi

tõendada. Kui kostja väitis, et laste ülalpidamiskulud on tegelikult väiksemad, pidi kostja seda

ka tõendama, kuid kostja ei ole seda teinud ega lükanud ümber kohtupraktikas tunnustatud

kulude eeldust. Seejuures ei saa laste vajadusi PKS § 99 tähenduses tuletada automaatselt lastele

juba tehtud kulutustest (ema pangakonto väljavõttest).

3.3. Poolte esitatud seisukohti, põhjendusi, tõendeid ja vastuväiteid arvestades ulatuvad

kummagi lapse põhjendatud ja vajalikud kulud, arvestades nende elulaadi, vähemalt Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani, mis oli 2019. aastal 540 eurot ja 2020. aastal 584

eurot.

Vanema lapse kulud on praegu kokku vähemalt 540 eurot ja noorema lapse kulud vähemalt

515 eurot kuus, sh kummagi eluasemekulu 145 eurot, toidukulu 140 eurot, riiete ja jalanõude

kulu 60 eurot, televisiooni ja interneti kulu 8 eurot 25 senti, majapidamis- ja hügieenitarvete

kulu 11 eurot, tervishoiukulu 10 eurot, transpordikulu 10 eurot, juuksurikulu 8 eurot, lapse

sünnipäevakulu 12 eurot 50 senti ja erinevad vaba aja veetmise kulud kokku 27 eurot 50 senti.

Lisaks on vanemal lapsel lasteaiakulu 93 eurot 30 senti ja trennikulu 12 eurot ning nooremal

lapsel lasteaiakulu 80 eurot, mis vanuse suurenedes suureneb. On selge, et hagiavalduse kulude

loetelu ei hõlma kõiki kulusid (sh mööbli, kodutehnika, sporditarvete, kodutekstiili jms

kestvuskaupade kulud) ning tuleb arvestada, et lapse kasvades tema vajaduste koosseis ja

erinevate kulude suurus muutub. Lastele 2019. aasta jaanuarist märtsini tasutud elatis (350–425

eurot lapse kohta) kinnitab, et laste tavapärane elulaad oli kõrgem, kui on võimalik

miinimumelatisega tagada.

Arvestades laste väikest vanusevahet, vajavad lapsed samal ajal sama suurusega riideid ja

jalanõusid, mistõttu ei saa mastaabisäästu arvestada.

3.4. Kuna kostja on tasunud lastele juba 2019. a jaanuaris elatist, siis pidi vanemate kooselu

olema juba selleks ajaks lõppenud. Elatise maksmise tõttu ei ole tähtsust sellel, millal vanemate

kooselu tegelikult lõppes. Kostja vahetut ülalpidamist ei tõenda kostja esitatud fotod, sest isaga

vahel aja veetmine ja söömas käimine ei tähenda isa osalemist laste igapäevases kasvatamises.

Laste ülalpidamist ei tõenda ka isa pangakontolt nähtuvad toidupoe ostud, sest isa vajas ka ise

süüa. Laste ülalpidamiseks saab pidada üüri ja kommunaalkulude tasumist.

3.5. Mõlema vanema majanduslik olukord võimaldas lahumineku järel säilitada lastele senise

elustandardi.

Ema sissetulekud oli 2020. a aprillist augustini keskmiselt 2420 eurot kuus. Kostja kinnitas, et

vanemate kooselu ajal suutis ta võimaldada lastele paremat elulaadi, kuid nüüd vajab ta endale

lisaks elukohta. Samas väitis kostja, et tal oli kaks elukohta juba kooselu ajal, ning kostja on

jaanuaris suutnud tasuda lastele suuremat elatist. Kuigi kostja väitis istungil, et tema töötasu on

1900 eurot kuus, kinnitab kostja pangakonto väljavõte suuremat sissetulekut (2260–

4957 eurot). Igal juhul suudab kostja tasuda lastele miinimumelatist. Kostja on võtnud 1. juulil

2019 14 775 eurot laenu ja teinud 13. juulil 2019 ülekande selgitusega „Audi Q7“. Lisaks on

kostja kasutanud krediitkaardi krediiti 4957 euro 42 sendi ulatuses. Kostja võetud

laenukohustused ei anna alust laste elatist vähendada.

3.6. Peretoetuste maksmise fakt ei anna Riigikohtu praktika järgi alust vähendada elatist alla

miinimummäära, kuid asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, võib olla mõjuvaks

põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas.

2-19-20735

Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et laste vajadused on väiksemad Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, ning mõlema vanema sissetulek ja varalik seis

võimaldab lastele sellises ulatuses ülalpidamist anda. Kuna ema nõustus arvestama lastele

makstava peretoetuse elatisest maha, tuleb alates hagi esitamisest arvestada elatise suuruse

määramisel seda, et vanem laps saab lapsetoetust 60 eurot kuus ja noorem laps 100 eurot kuus.

Elatise vähendamine lapsehooldustasu ja lasterikka pere toetuse võrra ei ole põhjendatud.

Lapsehooldustasu on tasu lapse hooldamise eest ega ole nähtud ette lapse kulude katmiseks.

Lasterikka pere toetuse eesmärk on toetada lasterikka pere üldist toimetulekut. Olukorras, kus

üksikvanem peab üksi toime tulema lasterikka pere elu korraldamisega, oleks äärmiselt

ebaõiglane vähendada selle arvel lastele makstavat elatist.

3.7. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks mõista alates 1. jaanuarist

2020 välja elatis 262 eurot kuus ((584–60):2) ja noorema lapse ülalpidamiseks 242 eurot kuus

((584–100):2). Elatiseotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt menetluse ajal makstud

elatist. Kohus mõistab elatise välja muutuva suurusena, sidudes elatise suuruse seaduses

sätestatud miinimumelatise suurusega. Arvestades kavandatavat seadusemuudatust, ei ole

põhjendatud siduda elatist Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Seetõttu

mõistab kohus elatise välja konkreetses summas, kuid klausliga, et väljamõistetud elatis ei tohi

olla väiksem PKS § 101 alusel edaspidi määratavast miinimumelatisest.

3.8. Tagasiulatuva elatise nõue on osaliselt põhjendatud.

Kostja on tasunud 30. aprillil 2019 lastele elatist selgitusega „Elatis: X 270 ja C 270 mai“. Seega

on kostja mai kuu eest elatist tasunud ja selle võrra tuleb tagasiulatuvat elatisenõuet vähendada.

Lisaks tuleb vähendada kummagi lapse tagasiulatuvat eluasemenõuet 402 euro 89 sendi võrra,

sest selles ulatuses kandis isa kummagi lapse eluasemekulusid 2019. aasta juunis, juulis ja

augustis. Ülejäänud ulatuses on tagasiulatuvad elatisenõuded põhjendatud.

3.9. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud poolte enda kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus kostja jätta laste ema kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PKS § 100 lg-t 2 ja jättis

põhjendamatult tuvastamata, millal lõppes laste vahetu ülalpidamine ja tekkis elatise maksmise

kohustus. Hagejad ei ole tõendanud, et vahetu ülalpidamine oli 1. maiks 2019 lõppenud.

Kostjale ei ole arusaadav, milliste tõenditega oleks olnud piisavalt tõendatud see, et ta osales

vahetult laste ülalpidamises kuni 2019. a augustini. Ainuüksi elatise ülekandmisest ei saa

järeldada, et tekkis kohustus elatist maksta.

4.2. Maakohus leidis vääralt ja arusaamatult, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäär, kuigi leidis kulusid

analüüsides, et kulud on tegelikult väiksemad (vastavalt 515 ja 540 eurot kuus). Maakohus ei

ole tuvastanud laste tegelikke kulusid ega tuvastanud seda tõendite alusel. Kui maakohus

tuvastas laste väiksemad kulud, siis ei saanud maakohus lähtuda sellest, et tegelikud kulud olid

suuremad. Arvestades tegelike kulutuste suurust, arvutas maakohus vääralt tagasiulatuva elatise

suuruse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära järgi.

2-19-20735

4.3. Maakohus leidis vääralt, et lasterikka pere toetus ei ole mõeldud laste vajaduste

rahuldamiseks.

4.4. Maakohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, sest lähtus otsust tehes üksnes laste ema

esitatud tõendamata väidetest ja asus ilma hagejate vastuväideteta kostja väiteid kummutama.

Maakohus ei olnud otsust tehes objektiivne ja tegi kostjale erinevaid põhjendamatuid

etteheiteid. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust.

4.5. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning kordas, et hagi on esitatud

pahauskselt, kostja ei ole elatise maksmise kohustust rikkunud, tal ei ole tekkinud elatise võlga

ja ei ole põhjendatud mõista temalt laste kasuks elatist välja ning hagis näidatud kulud on

osaliselt ülepaisutatud, põhjendamatud ega vasta tegelikkusele.

Vastustaja seisukoht

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 24. jaanuaril 2022 pooltele muutunud õiguslikku olukorda

ja palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad. Ühtlasi tegi ringkonnakohus pooltele

ettepaneku lahendada alates 1. jaanuarist 2022 elatise vaidlus kompromissiga.

7. Kostja tegi hagejatele omapoolse kompromissiettepaneku, mille kohaselt peaksid hagejad

loobuma elatise võla nõudest ning kostja tasub alates 1. märtsist 2022 elatist vanema lapse

ülalpidamiseks 163 eurot 44 senti kuus ning noorema lapse ülalpidamiseks 121 eurot 92 senti

kuus ning elatise suurust määrates arvestatakse edaspidi selle aluseks olevate asjaolude

muutumist.

8. Hagejad ei nõustunud kostja kompromissiettepanekuga, sh sellega, et nad peaksid loobuma

elatise võla nõudest. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus rahuldab hagi alates

1. jaanuarist 2022 vastavalt uuele elatise alammäärale. Hagejad ei nõustunud, et arvesse tuleb

võtta lasterikka pere toetust, sest vanematel on üksnes kaks ühist last.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse,

millega rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates 1. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas

ulatuses. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis

arvestamata juba tasutud elatise, ning muuta ja täiendada osaliselt ka kohtuotsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi. Osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi rahuldamise osas.

10. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel

põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks

2-19-20735

miinimummääras elatist. Seejuures mõistis maakohus ema nõusolekul laste kasuks välja elatise,

mis ole poole lapsetoetuse võrra miinimumist väiksem.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult ning kooskõlas Riigikohtu

praktikaga seisukohale, et olukorras, kus hagejad soovisid saada seaduses sätestatud

miinimummääras elatist, ei olnud hagejatel kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub

kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis.

Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud

olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, mis oli 2020. ja 2021. aastal 292 eurot.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi,

st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus

ning

tuleb

eeldada,

et

lapse

ülalpidamiseks

kulub

kummagi

vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad

suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 9. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27).

Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus,

peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama.

Eeltoodut arvestades juhindus maakohus iseenesest õigesti sellest, et PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimumelatise nõuet esitades ei pea hageja tõendama oma vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuid asus ekslikult lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurust poolte paljasõnaliste vastuväidete alusel hindama olukorras, kus

kostja ei olnud tõendanud, et laste tegelikud kulud on miinimumist väiksemad. Seetõttu jätab

kolleegium maakohtu otsusest välja põhjendused, mis puudutavad hagejatele tehtavate

kulutuste suurust, ning juhindub kulude suurust määrates ülal nimetatud eeldusest. Kuna kostja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et laste eluaseme-, toidu- ja vaba aja veetmise kulud on

vanemate ja laste elulaadi arvestades tegelikult väiksemad, sai maakohus lähtuda sellest, et

2020. aastal kulus kummagi lapse ülalpidamiseks 584 eurot.

10.2. Maakohus ei ole eksinud ka PKS § 102 lg 2 kohaldamisel, kui leidis, et praegusel juhul

ei ole kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja on kohustatud

tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist.

Kolleegium selgitab, et kohus võib PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja

miinimumist väiksema elatise üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele

ülalpidamist.

Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas

on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

2-19-20735

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks

seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt

kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt

ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on iseenesest möönnud, et PKS § 102 lg 2

tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena olla käsitatavaks

mõjuvaks põhjuseks mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, st kohus saab mõista

vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist

seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda

tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast

väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Seega, kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise

väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid

asjaolusid tõendama. Riigikohus on küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda

miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki,

kui paljudel juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise

väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 30). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane

ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid konkreetseid asjaolusid ei

tuleks kohtumenetluses esile tuua ja tõendada.

Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks

miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ta maksta

oma lastele miinimummääras elatist ning tema sissetulek võimaldas maksta lastele ka sellest

suuremat elatist, st tegemist ei olnud PKS § 102 lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma kahele alaealisele

lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

10.3. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni 31. detsembrini 2021

kohustatud tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist

ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda. Kostja

väited selle kohta, et Eesti Vabariigis on RAKE uuringu kohaselt laste keskmine kulu väiksem,

miinimumelatis põhjendamatult suur ning hagejate vajadused kaetud erinevate riiklike

peretoetustega, ei andnud koosmõjus kostja sissetuleku suurusega alust mõista kostjalt välja

miinimumist väiksemat elatist.

10.4. Maakohus on siiski eksinud alates 1. jaanuarist 2020 sissenõutavaks muutunud elatise

osas kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamisel, kui jättis kostjalt hagejate kasuks elatist välja

mõistes arvestamata kostja poolt kohtumenetluse ajal juba tasutud elatise ning elatise võla

kohtuotsuse tegemise aja seisuga välja arvutamata.

Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel

rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu

2-19-20735

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal

juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus alates 1. jaanuarist 2022 tuleb välja mõista

varasemast erinevas suuruses miinimumelatis.

Arvestades seda, et kostja oli kohustatud tasuma 2020. ja 2021. aastal vanema lapse

ülalpidamiseks elatist 262 eurot kuus, s.o kokku 6288 eurot (262 eurot × 24 kuud), kuid tasus

selle aja eest elatist 4869 eurot 84 senti, on kostja jätnud kahe aasta jooksul vanema lapse

ülalpidamiseks tasumata elatise 1418 eurot 16 senti. Arvestades seda, et kostja oli kohustatud

tasuma 2020. ja 2021. aastal noorema lapse ülalpidamiseks elatist 242 eurot kuus, s.o kokku

5808 eurot (242 eurot × 24 kuud), kuid tasus selle aja eest elatist 4147 eurot 68 senti, on kostja

jätnud kahe aasta jooksul noorema lapse ülalpidamiseks tasumata elatise 1660 eurot 32 senti.

Lisaks nähtub kostja pangakontolt, et kostja on tasunud laste emale laste talveriiete eest

112 eurot. Ringkonnakohus arvestab ka seda kulu laste ülalpidamiskuluna ning loeb kummagi

lapse elatise veel 56 euro ulatuses. Seega kohustab ringkonnakohus kostjat tasuma vanema

lapse ülalpidamiseks 2020. ja 2021. a eest elatist 1362 eurot 16 senti ja noorema lapse

ülalpidamiseks 1604 eurot 32 senti.

11. Maakohus ei ole eksinud ka kostjalt enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise

väljamõistmisel.

Ringkonnakohus selgitab, et alaealise lapse vanem täidab PKS § 100 lg 2 järgi lapse

ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta

ei osale lapse kasvatamises. Seega võib vanem täita ülalpidamiskohustust teisele vanemale raha

makstes ka siis, kui vanemad elavad koos või üks vanem elab vahelduvalt kahes eri riigis.

Praegusel juhul väitis kostja, et ta elas juba aastaid nii Eestis kui ka Soomes, st kostja ei elanud

2019. aastal pidevalt lastega koos. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja andis juba 2019. aasta

alguses lastele ülalpidamist elatise maksmise teel, mistõttu oli vanematel kujunenud hiljemalt

selleks ajaks elatise maksmise praktika. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, kas vanemad elasid

kuni 2019. aasta augustini koos ja millal lõppes vanemate omavaheline suhe. Oluline on see,

kas ja mil viisil andis kostja alates 1. maist 2019 lastele ülalpidamist. Seda, et kostja andis

lastele regulaarset ja piisavat ülalpidamist, pidi kostja kohtumenetluses tõendama, kuid kostja

ei ole peale eluasemekulude kandmise suutnud veenvalt põhistada ega tõendada muude

kulutuste kandmist. Seetõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka tagasiulatuva elatise nõude.

12. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates 1. jaanuarist 2022 tühistada, sest

apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud miinimumelatise

regulatsioon, mis annab alust rahuldada hagi alates 1. jaanuarist 2022 maakohtust väiksemas

ulatuses.

12.1. Kolleegium selgitab, et 1. jaanuari 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise

elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot,

mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel

avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse

vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–

2-19-20735

15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

12.2. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat

3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates

1. jaanuarist 2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213 eurot 44 senti. Ühtlasi selgitas

ringkonnakohus hagejatele seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad hagejad

tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Hagejad nõustusid sellega, et ringkonnakohus

mõistab kostjalt alates 1. jaanuarist 2022 välja kehtivas miinimummääras elatise. Kostja tõi aga

täiendavalt esile, et laste ema kasvatab peres kokku kolme last ning saab lasterikka pere toetust,

sh on noorema, s.o pere kolmanda lapse lapsetoetus 100 eurot.

12.3. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hagejad ei olnud maakohtule esitanud oma

kulutuste suuruse kinnituseks tõendeid, ei saanud maakohus nõuetekohaselt tuvastada hagejate

tegelike kulutuste suurust, kuid sai lähtuda miinimumkulutuste eeldusest. Sellest tulenevalt

saab ka ringkonnakohus elatist alates 1. jaanuarist 2022 välja mõistes lähtuda eeldusest, et

hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on

lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles

ulatuses ei tule hagejate vajadusi tõendada. Hagejad ei soovinud praeguses vaidluses sellest

suuremaid kulusid kohtule tõendada.

12.4. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere

toetuse arvel.

Pooled ei vaidle selle üle, et laste vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, s.o vanema lapse

vajadused on lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi 60 euro ja

noorema lapse vajadused 100 euro ulatuses.

Pooled on aga eri meelt selles, kas laste vajadused saab rahuldada ka lasterikka pere toetuse

arvel. Kostja väitel kasvab laste ema peres kokku kolm last. Laste ema on kinnitanud, et tema

peres on neli liiget ega ole kostja väitele vastu vaielnud. Samuti kinnitab ema pangakonto

väljavõte seda, et ema saab perehüvitiste kogusuurust arvestades mh lasterikka pere toetust.

Lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on PHS § 21 lg 2 järgi

300 eurot. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(474 SE) seletuskirja kohaselt on lasterikka pere toetuse arvestamine elatise summa

vähendamisel õigustatud eeskätt olukorras, kus lapsed, kelle tõttu seda toetust makstakse (kolm

või enam last), on elatist maksma kohustatud vanema ja lapsi peamiselt kasvatava vanema

ühised lapsed. Praegusel juhul see nii ei ole – vanematel on kaks ühist last, kuid emal on kokku

kolm alaealist last. Lisaks tuleb lasterikka pere toetuse puhul arvestada ka selle maksmise

eesmärki. Perehüvitiste seaduse eesmärk on PHS § 2 järgi toetada lastega peresid ja laste

kasvatamist. Kui lapsetoetuse saamise õigus on PHS § 17 lg 1 järgi lapsel, siis lasterikka pere

toetuse saamise õigus on PHS § 21 lg 1 järgi vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat

last. Perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt on peretoetused suunatud

rohkem vähemkindlustatud, sh suurtele peredele, ning lasterikka pere toetuse eesmärgiks on

tagada rohkem rahalist tuge paljulapselistele peredele. Seejuures on lasterikkus sotsiaalne risk,

mis võib sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi

vaesusesse langemata suuta kanda. Mh põhjustab lasterikkus peale laste eest hoolitsemise

suurtele kuludele ka takistusi elatise teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb

vähemalt ühel vanemal pahatihti töötamisest täielikult või osaliselt loobuda. Eeltoodut

arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et lasterikka pere toetuse eesmärgiks on

2-19-20735

pere üldise toimetuleku toetamine, et laste arvu suurenemisega pere elatustase oluliselt ei

langeks. Seejuures märkis maakohus õigesti, et perre laste lisandumise korral muutub

keerukamaks ja kulukamaks kogu pere igapäevase elu töö kõrvalt korraldamine ka olukorras,

kus peres on kaks vanemat, rääkimata olukorrast, kus sellega peab toime tulema üks vanem.

Arvestades seda, et lasterikka pere toetus on mõeldud kogu pere toimetuleku toetamiseks, sh

perele piisava sissetuleku tagamiseks, et katta ära suure pere kõigi liikmete vajadused ja

vähendada lasterikka pere vaesusriski, mitte üksnes lasterikka pere laste kulutuste katmiseks

(selleks on mõeldud lapsetoetus), on kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud jagada

lasterikka pere toetus võrdselt kõigi toetust saava vanema pereliikmete vahel. Praegusel juhul

tähendab see seda, et lasterikka pere toetus 300 eurot tuleb jagada võrdselt ema ja tema kolme

lapse vahel ning kummagi hageja vajadused saab lasterikka pere toetuse arvel lugeda kaetuks

75 eurot ulatuses.

12.5. Lisaks tuleb noorema lapse elatist PKS § 101 lg 7 alusel vähendada, sest laste vanusevahe

on väiksem kui kolm aastat. Vanem laps on sündinud 9. märtsil 2015 ja noorem laps

1. veebruaril 2018 (I kd, tl 9–14).

12.6. Eeltoodut arvestades on vanemal lapsel õigus saada alates 1. jaanuarist 2022 elatist

175 eurot 94 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest

brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti (1/8 lasterikka pere toetust)) ning

nooremal lapsel 132 eurot 55 senti kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot

(3% keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ kolmanda lapse lapsetoetust) – 35 eurot 50 senti

(1/8 lasterikka pere toetust) – 15%).

Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust

pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse

suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II

alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks

elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS

§ 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et elatise baassummat (200 eurot)

indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta

tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti)

Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega

ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot), kolmanda lapse toetuse (100 eurot) või

kolmelapselise lasterikka pere toetuse (300 eurot) muutumise korral, arvestatakse alates toetuse

muutumisest toetuse muutunud suurust.

12.7. Kolleegium selgitab, et juhul, kui laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb teha iga

kuu miinimumist suuremaid kulutusi, on hagejatel õigus pöörduda elatise suurendamise hagiga

kohtu poole ja tõendada laste vastavalt suuremad kulutused. Arvestades maakohtu tuvastatud

asjaoludest nähtuvat pere elulaadi enne vanemate lahkuminekut ja kostja sissetuleku suurust,

võivad laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused olla miinimumist suuremad.

Ühtlasi märgib kolleegium, et kui kostja on tasunud 2022. aastal lastele miinimumist suuremat

elatist või teinud suuremaid kulutusi, siis ei ole kostjal õigus seda tagasi nõuda ega

tasaarvestada.

13. Ringkonnakohus jätab kostja 1. veebruari 2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendid

TsMS § 238 lg 1 p 1 ja 236 lg 3 vastu võtmata, v.a Y konto väljavõte 2021–2022 makstud

elatise kohta, sest kostja on juba esitanud maakohtule elatise tasumist kinnitavad tõendid 2020.

2-19-20735

aasta lõpu seisuga ega ole põhjendatud, millist asjaolu ta soovib lisatud kulutõendiga tõendada

ja kuidas kohus peaks seda miinimumelatist välja mõistes arvestama.

14. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue

otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 164 lg 1

järgi tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. Kuigi kostja taotles menetluskulude jätmist

laste ema kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul selleks alust, sest ema on põhjendatult ja laste

huvides esitanud lastele miinimumelatise saamiseks kostja vastu hagi.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik