2-20-1074/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1074

Kohtuasi

Y hagi Q vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2790 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Ilya Zuev

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vitali Denikin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus osas, millega maakohus jättis

elatisenõude alates 21. jaanuarist 2020 kuni 17. novembrini 2020 rahuldamata, ja

saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas

on maakohtu otsus jõustunud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-1074

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja, tütar) esitas 21. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule Q (kostja, isa) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt alates hagi esitamisest kuni hageja õpingute lõpetamiseni, kuid mitte

kauem kui hageja 21-aastaseks saamiseni, välja elatise 310 eurot kuus (sh 2020. a jaanuari 10

päeva eest elatise 110 eurot). 13. detsembril 2020 palus hageja alternatiivselt rahuldada hagi

kuni 17. novembrini 2020.

Hagiavalduse kohaselt sai hageja 19. jaanuaril 2020 täisealiseks, kuid jätkab õpinguid ja

omandab rakenduskõrgharidust Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Kuna hageja õpib, ei ole tal

võimalik tööd teha ja end ise ülal pidada. Hagejat toetab tema ema W, kelle sissetulekuks on

töötasu ca 500 eurot kuus ning töövõimetuse hüvitis ca 250 eurot kuus. Hageja vajaduste

rahuldamiseks kulub 620 eurot kuus, sh on hageja eluasemekulud 300 eurot, toidukulud 200

eurot, riiete ja jalanõude kulud 40 eurot, hügieenitarvete kulud 20 eurot, meelelahutuskulud 30

eurot ning interneti- ja telefonikulud 30 eurot. Hageja eluasemekulud on tingitud sellest, et

hageja on pärit Narvast, kuid õpib Tallinnas, mistõttu üürib ta Tallinnas XXX asuvat korterit

230 euro eest kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Tallinna Tehnikakõrgkool ei paku

ühiselamus elamise võimalust. Alates 1. maist 2020 üürib hageja Tallinnas YYY asuvat

ühetoalist korterit 295 euro eest kuus, millele lisanduvad kommunaalmaksed.

Hageja on tasunud üürikorteri eest C-lt laekunud raha eest. C oli hageja emale võlgu ja tasus

selle hageja kontole. Lisaks andis ta täiendavalt raha üürikorteri eest tasumiseks, mis tuleb talle

tagastada.

Hageja asus 17. novembril 2020 ½ koormusega tööle mängude esitlejana osaühingus F,

töötasuga 600 eurot (bruto), millest ei piisa hageja vajaduste rahuldamiseks. Juhul, kui kohus

leiab, et hageja varaline seisund on kohtumenetluse ajal muutunud, tuleb hageja kasuks elatis

välja mõista alates hagi esitamisest kuni hageja tööle minekuni 17. novembril 2020.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on ta tasunud hagejale kuni täisealiseks saamiseni elatist 270 eurot

kuus, sh 2020. a jaanuaris, mistõttu ei ole alust nõuda elatist enne 1. veebruari 2020. Elatise

maksmise ajal elas hageja rahalistes raskustes oleva isa arvel luksuslikku elu (kandis kalleid

brändirõivaid ja -jalanõusid, pidas limusiiniga sõites sünnipäeva).

Kostja varaline seisund ja perekondlik olukord ei võimalda tal maksta elatist hageja luksusliku

elustiili tagamiseks. Kostja töötasu on keskmiselt 1150–1200 eurot (neto) kuus. Kostja tasub

kodulaenu 450 eurot kuus, kommunaalmakseid keskmiselt 155–159 eurot kuus, millele

lisandub elektriarve 27–64 eurot kuus, ning telefoniarve 19 eurot kuus. Lisaks tasub kostja oma

isa hooldekoduarvest 110 eurot kuus (tasu 570 eurot kuus, milles 460 eurot on kaetud kostja isa

pensioniga), mis suureneb alates 1. märtsist 2020 200 euroni kuus, ning kostja isale kuuluva

2-20-1074

korteriomandi kommunaalmakseid 100–142 eurot kuus. Seega jääb kostjal ka kõige väiksema

kuluga kuus toimetulekuks ja muude igapäevaste kulude kandmiseks 289 eurot kuus, millest ei

jätku elatise tasumiseks ning elatise maksmine kahjustaks kostja enese tavalist ülalpidamist.

Hageja kulud on ülepaisutatud. Hagejal ei ole vaja üürida kahetoalist korterit, sest ta saaks elada

ühiselamus, kus on kohamaksumus 97 eurot kuus. Muud kulud ei ole põhjendatud, sest

arvestades hageja ema sissetulekut, ei ole eluliselt usutav, et ta saaks sellises ulatuses hagejat

ülal pidada. Vanemate sissetulek ei võimalda selliseid väljaminekuid.

Hageja saab end ülal pidada oma teenitud vahendite eest. Hageja on asunud tööle

baariteenindajana X OÜ-s ning osaühingus F. Hageja varjab oma sissetulekuid.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 20. jaanuari 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja on hageja isa;

-

kostja ei anna hagejale ülalpidamist;

-

hageja omandab rakenduskõrgharidust Tallinna Tehnikakõrgkoolis;

-

hageja on jätkuvalt noorem kui 21-aastane;

-

hageja tasus alates 2019. a juulist kuni 2019. a detsembrini korteri eest N-le kokku 2088

eurot 39 senti ning alates 1. maist 2020 sõlmitud üürilepingu alusel 295 eurot kuus ja

kommunaalkulude arved;

-

hageja on tasunud 2019. a juulist kuni detsembrini interneti eest kokku 106 eurot 4 senti;

-

hageja töötab alates 17. novembrist 2020 ja tema töötasu on 600 eurot kuus (bruto);

-

hageja on teinud oma pangakontole sularahasissemakseid;

-

hageja pangakontole on teinud ülekandeid L, M, C, Z, A;

-

kostja töötasu täiskohaga bussifirmas töötamise eest on 1150–1200 eurot kuus ja kulud

861 eurot kuus, sh eluasemelaen 450 eurot kuus, kommunaalmaksed keskmiselt 155–

159 eurot kuus, elektriarved 27–64 eurot kuus, kostja isa hooldekodu kulud 110 eurot

kuus ning kostja isa korteri kommunaalkulud 100–142 eurot kuus, telefoni- ja

internetikulu 19 eurot kuus.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue perekonnaseaduse (PKS) § 96,

§ 97 p 2 ja § 99 lg 1 alusel põhjendatud.

Hageja tõi esile, et tema igakuised kulud on 620 eurot. Hageja kulud toidule, riietele ja

jalanõudele, hügieenile, meelelahutusele ning internetile ja telefonile ei ole ülepaisutatud ning

korteri üürimine oli põhjendatud, sest TTÜ Üliõpilasküla vastuse kohaselt ei saanud nad hetkel

ühiselamukohtadele pakkumisi teha.

Täisealiseks saanud laps ei pruugi vajada kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks elatist, sest

erinevalt alaealisest lapsest eeldatakse tema puhul, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid

ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud lapsel ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa

õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste

rahuldamiseks, tekib tal õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus tema

abivajaduse ulatusest. Arvestades hageja töötamist alates 17. novembrist 2020 ning tema

pangakontole laekuvaid summasid, võib hageja varaline seisund olla parem, kui ta kohtule

2-20-1074

avaldab. Hageja suudab tema pangakontole laekuvaid summasid arvestades oma tavapäraseid

kulutusi ise kanda ja end ise ülal pidada.

Kostjal on seadusest tulenev kohustus pidada ülal oma isa, isa korterit ei ole võimalik

võõrandada ega üürile anda, sest ei ole teada, kas isa saab hooldekodust koju. Kui hageja saab

ise sissetulekut teenida, siis kostja isal see võimalus puudub.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha

asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi alates hagi esitamisest kuni 17. novembrini 2020.

Menetluskulud palus hageja jätta poolte kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuleb täiskoormusega üliõpilasel omandada eriala ja

keskenduda õpingutele, mitte käia tööl. Majandusliku olukorra tõttu oli hageja sunnitud asuma

alates 17. novembrist 2020 tööle. Hageja küll peab hankima rahalised vahendid enda

ülalpidamiseks, kuid peab teisalt ka õppima, mistõttu puudub tal võimalus tööle minna. Tööle

asudes on alati oht, et langeb õpitulemus.

Kohtu viide asjaolule, et hagejat toetavad kolmandad isikud, ei ole asjakohane. Hageja

ülalpidamiskohustus lasub hageja vanematel, mitte kolmandatel isikutel. Seetõttu ei saa neilt

laekunud rahaga arvestada.

Kostja väidetud kulud on ülepaisutatud ning tal ei ole otseselt kohustust tasuda oma isa

hooldekodu eest.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Vastuväidete kohaselt ei ole igal juhul alust rahuldada hagi 2020. a jaanuari elatise osas, sest

selle kuu eest on kostja elatist maksnud. Sama kuu eest ei ole võimalik nõuda elatist nii alaealise

kui ka täisealise isikuna.

Kostja ülalpidamisel on kostja abivajav isa.

Hageja on olnud menetluses pahauskne, varjates oma töökohti ja sissetulekuid, sh töötamist

baariteenindajana.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu vaidlustatud osas sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja

selles esitatud asjaoludest tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust tühistatud osas lahendades

selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud

valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa

ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2-20-1074

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja elatisenõude alates

21. jaanuarist 2020 kuni 17. novembrini 2020 rahuldamata. Edasiulatuva elatisenõude

rahuldamata jätmise osas ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud. Seega kontrollib

ringkonnakohus maakohtu otsust ja põhjendatust üksnes ülal nimetatud ajavahemiku osas.

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja pidi andma hagejale, s.o oma

täisealisele rakenduskõrgharidust omandavale lapsele alates 21. jaanuarist kuni 17. novembrini

2020 ülalpidamist, s.o tasuma elatist 310 eurot kuus. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas

hageja vajas ülalpidamist või sai hageja rahuldada oma vajadused teenitud töötasu ja muude

tema käsutuses olnud vahendite arvel, samuti selle üle, kas kostja muid kohustusi, sh oma isa

ülalpidamise kohustust, ja varalist seisundit arvestades vabanes kostja hageja ülalpidamise

kohustusest.

9. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal on PKS § 97 p 2

alusel iseenesest õigus nõuda kostjalt ülalpidamist, st viidatud sätte eeldused olid vaidlusalusel

ajavahemikul täidetud.

Täisealine esimese astme üleneja on PKS § 96 järgi kohustatud andma ülalpidamist ning PKS

§ 97 p 2 järgi on mh ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab kõrgharidust,

kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on

rahvastikuregistri kande järgi hageja isa (I kd, tl 4), hageja oli hagi esitamise ajal 18-aastane

ning vaidlusalusel perioodil õppis hageja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Kõrgkooli väljastatud

tõendi (I kd, tl 5) kohaselt immatrikuleeriti hageja 23. augustil 2019 ning ta õppis

riigifinantseeritaval õppekohal 1. õppeaastal keskkonnatehnoloogia ja -juhtimise õppekava

alusel, mille nominaalne õppeaeg oli neli aastat. Seega oli vaidlusalusel ajavahemikul hagejal

õigus saada PKS § 97 p 2 alusel ülalpidamist, nagu leidis õigesti ka maakohus.

10. Maakohus jättis aga vaidlust lahendades nõuetekohaselt tuvastamata hageja vajadused ja

nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning pooltele selgitamata nende

tõendamiskoormise seoses hageja kulutuste suurusega.

10.1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et õpinguid jätkava täisealise lapse

ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest

elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste

kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi. Riigikohus on leidnud, et

erinevalt alaealisest lapsest ei kehti täisealise lapse ülalpidamise puhul PKS § 101 lg-s 1

sätestatud elatise miinimummäär ja seetõttu peab täisealine õppiv laps elatise saamiseks

PKS § 99 järgi igal juhul tõendama kohtumenetluses oma vajadused (vt Riigikohtu 19. oktoobri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10).

Eeltoodut arvestades pidi hageja elatise saamiseks põhistama ja tõendama, millised on tema

tavalist elulaadi arvestades tema vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad kulutused.

Maakohus ei ole seda pooltele selgitanud ega juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et ta ei ole

esitanud oma kulutuste kohta ammendavalt tõendeid ega oma kulutusi põhistanud. Selliselt on

maakohus rikkunud oluliselt eelmenetluse ülesandeid, sh selgitamiskohustust.

10.2. Lisaks on maakohus paljasõnaliselt pidanud hageja põhjendatud vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruseks 620 eurot kuus (sh eluasemekulud 300 eurot, toidukulud

200 eurot, riiete ja jalanõude kulud 40 eurot, hügieenitarvete kulud 20 eurot, meelelahutuskulud

2-20-1074

30 eurot ning interneti- ja telefonikulud 30 eurot) ning jätnud hageja vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruse nõuetekohaselt tuvastamata ja esitatud tõendid kohaselt hindamata.

Esmalt märgib kolleegium, et maakohus jättis kostja vastuväited hageja eluasemekulude

suuruse kohta osaliselt arvestamata. Kostja väitel olid hageja eluasemekulud ülepaisutatud

seetõttu, et hageja ei vajanud üksi elamiseks kahetoalist korterit ning oleks saanud elada korteris

mitmekesi või siis ühiselamus, mis oleks olnud odavam. Kostja avaldas kahtlust, et suure

tõenäosusega elab hageja korteris koos kellegi teisega. Maakohus tuvastas, et hageja

pangakontole on erinevad isikud kandnud korduvalt erineva suurusega summasid, sh oli L

kandnud alates 2020. a veebruarist kuni maini iga kuu hageja pangakontole raha, kuid

maakohus jättis tuvastamata, mis põhjusel L ülekandeid tegi. Võrreldes hageja ema

pangakontot (I kd, tl 163–170 pöördel) ja selle väljavõtet (I kd, tl 8), järeldab ringkonnakohus,

et hageja ema on teinud alates 2019. aasta juulist kuni 2020. a maini hageja elukohaks olnud

Tallinnas asuva korteri eest makseid N-le ning maksetest saab järeldada, et korteri üür oli 230

eurot ja kõrvalkulud sõltuvalt kuust ca 100–150 eurot. Võrreldes hageja ema ülekantud

summasid ja kuupäevi hageja pangakonto väljavõttel (I kd, tl 87–91 pöördel ja tl 142–162

pöördel ning II kd, tl 5–20) Li ülekannetega hagejale, ilmneb, et samal ajal, mil hageja ema on

teinud ülekandeid N-le, on L teinud ülekandeid hagejale. Seejuures on L märkinud 9. jaanuari

2020 ülekande selgituseks „За кв + долг“ ning 15. jaanuaril 2020 tehtud ülekande järel on

hageja teinud oma emale sama suure summaga ülekande selgitusega „Квартира от X“. L on

kandnud iga kuu alguses hagejale üle 115 eurot, mis on ½ hageja ema poolt N-le iga kuu alguses

ülekantud summast (230 eurot), ning lisaks iga kuu keskpaigas summa, mis on ligikaudu pool

hageja ema poolt N-le kuu keskpaigas kantud summast. L on teinud makseid kuni 2020. a maini

ja sama kaua on teinud makseid Nle ka hageja ema. Seega on hageja esitanud kohtule

valeandmeid oma eluasemekulude suuruse kohta, kui väitis, et hageja ema kantud kulud on

kogu ulatuses hageja kulud, ja vaikinud maha asjaolu, et korteris elas ilmselt ka L, kes hüvitas

poole korteri kuludest. Seda arvestades võisid hageja tegelikud eluasemekulud olla kuni 2020.

a maini poole väiksemad.

Alates 2020. a maikuust on hageja väitel tema eluasemekulud 400 eurot. Oma eluasemekulude

tõendamiseks esitas hageja 13. detsembril 2020 üürilepingu koos üürileandja kinnitusetega iga

kuu raha kättesaamise kohta (II kd, tl 27–31 pöördel). Selle kohaselt on hageja alates 1. maist

2020 üürinud ühetoalist korterit ning tasunud iga kuu 295 eurot üüri ning lisaks kõrvalkulusid

sõltuvalt kuust 35–60 eurot kuus. Samas on hageja esitanud lisaks kaks Eesti Energia ja V KÜ

esitatud arvet (II kd, tl 21–23 pöördel ja 26). Neid tõendeid koosmõjus hinnates ei ole

ringkonnakohtul võimalik aru saada, kui suured olid hageja elamiskulud iga kuu lõikes, sh

millised kulud tasus hageja sularahas otse üürileandjale ja millise arve alusel arve esitajale.

Hageja ei ole 13. detsembri 2020. a menetlusdokumendis oma kulusid kuidagi selgitanud ega

esitanud ammendavalt tõendeid selle korteriga seotud eluasemekulude kohta kuni 17.

novembrini 2020. Kuigi hageja esitas nimetud asjaolud ja tõendid pärast maakohtu antud

tähtaega, on maakohus nendega otsust tehes arvestanud. Samas ei nähtu kohtutoimikust, et

maakohus oleks küsinud uute asjaolude ja tõendite kohta kostja seisukohta või et kostja oleks

saanud nende kohta oma arvamust avaldada. Olukorras, kus hageja esitas uusi asjaolusid ja

tõendeid, ei olnud maakohus asja ammendavalt arutanud ja asi ei olnud lõpliku lahendi

tegemiseks valmis. Sellest hoolimata tegi maakohus asjas 20. jaanuaril 2021 otsuse.

Ka seda, kas esmalt kahetoalise korteri ja seejärel ühetoalise korteri üürimine oli hageja tavalist

elulaadi arvestades vajalik, ei ole maakohus nõuetekohaselt hinnanud. Maakohus lähtus korteri

üürimise vajadust hinnates põhjendamatult üksnes TTÜ Üliõpilasküla 30. aprilli 2020. a

e-kirjast, milles oli märgitud, et nad ei saa hetkel ühiselamu toale pakkumisi teha, kuid jättis

arvestamata, et see oli tol hetkel tingitud toona kehtinud eriolukorrast, samas oli neil vabu tube.

2-20-1074

Samuti ei ole maakohus hinnanud üürikorteris ja ühiselamus elamise korral eluasemekulude

suurust.

Ülejäänud kulude osas leidis maakohus, et hageja väidetud kulud ei ole ülemäärased. Samas

jättis maakohus arvestamata, et hageja ei olnud oma väidetud kulude kinnituseks esitanud

kohtule tõendeid ega põhistanud kulude suurust. Hageja tõendas lisaks eluasemekulule üksnes

internetikulu (I kd, tl 7 pöördel), mis oli 2019. aastal keskmiselt 18 eurot kuus. Seda, kas ja

millise kuutasuga internetti kasutas hageja 2020. aastal, ei ole hageja tõendanud. Ka muude

kulude kohta ei esitanud hageja ühtki tõendit ega selgitust. Kolleegium möönab, et

enesestmõistetavalt vajab iga inimene eluks toitu, riideid ja jalanõusid ning tänapäeval ka

hügieenitarbeid, telefoni ja meelelahutust, kuid nende vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud

peab hageja elatise saamiseks kohtule põhistama ja võimaluse korral ka tõendama. Praegusel

juhul ei ole hageja seda teinud. Samas ei ole aga maakohus ka hagejale tema tõendamiskoormist

selgitanud.

11. Lisaks asus maakohus ennatlikult, poolte seisukohti välja selgitamata, seisukohale, et

hageja vajadusi saab rahuldada tema pangakontole kolmandatelt isikutelt laekuva raha ja

töötasu arvel.

11.1. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et kuigi ülalpidamist vajava isiku ülalpidamise ulatus

määratakse PKS § 99 järgi kindlaks, lähtudes tema vajadustest, tuleneb perekonnaseaduse

mõttest see, et täisealisel isikul on üldjuhul õigus saada ülalpidamist siis, kui ta vajab abi, st ta

ei ole võimeline ennast ise oma vahendite arvel ülal pidama. Kolleegium märgib, et täisealiseks

saanud haridust omandava lapse puhul saab iseenesest eeldada, et õpingute tõttu ei ole tal

võimalik oma vajaduste rahuldamiseks ise sissetulekut teenida ning tal ei ole ka sellist

kohustust. Selleks, et laps saaks täisealiseks saades õpinguid jätkata ega peaks enda

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tööle minema, ongi PKS § 97 p 2 järgi lapsel õigus

nõuda oma vanematelt ülalpidamist. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhul, kui täisealiseks

saanud laps suudab õpinguid kahjustamata paralleelselt ka töötada ja endale sissetulekut

hankida, ei tuleks ülalpidamise ulatust määrates arvestada tema enda teenitud sissetulekutega.

Eelkõige tuleb see kõne alla osakoormusega õppimise korral.

Praegusel juhul tõi hageja esile, et ta õpib täiskoormusega ning kostja ei ole sellele vastu

vaielnud. Kuigi hagejal ei olnud kohustust teenida endale ise sissetulekut, asus hageja

17. novembril 2020 osalise koormusega tööle ning möönab, et alates sellest ajast ta ei vaja

ülalpidamist. Samuti nähtub hageja 2019. a tuludeklaratsioonilt (I kd, tl 93–96), et hageja on

saanud erinevatelt tööandjatelt palka juba 2019. aastal. Asjas ei ole siiski kogutud ega esitatud

otseseid tõendeid selle kohta, et hageja oleks töötanud ja teeninud endale sissetulekut alates

21. jaanuarist kuni 17. novembrini 2020.

11.2. Samas tõi kostja esile, et hageja varjab oma sissetulekuid ja võis töötada ka sel ajal mh

baariteenindajana. Kostja esitas oma väite kinnituseks väidetavalt hageja Facebooki konto

väljavõtte (I kd, tl 76–79), kus hageja oli oma töö kohta 22. jaanuaril 2020 märkinud „Barmaid

B X“ (baaridaam Xs). Kuigi viidatud tõendi alusel ei saa kohus kindlalt järeldada, et hageja

töötas vaidlusalusel ajal baariteenindajana ja teenis sisstulekut, ning seda ei kinnita ka

maakohtu nõutud maksuandmete tõend (I kd, tl 186), annab see ometi alust kahelda ja

kontrollida, kas hageja võib varjata kostja eest oma töötamist ja sissetulekuid ning on jätnud

kostjale ja kohtule andmata õige teabe oma varalise seisundi kohta PKS § 104 tähenduses.

Hageja pangakonto väljavõtetest (I kd, tl 87–91 pöördel ja 142–162 pöördel ning II kd, tl 5–20)

nähtub, et peale hageja ema on ka kolmandad isikud kandnud hagejale teatud regulaarsusega

2-20-1074

märkimisväärseid summasid (sh L, C, M, M, S) ning hageja on ka ise teinud oma pangakontole

märkimisväärse suurusega sularahasissemakseid. Seega ei ole välistatud, et hageja võis teenida

sissetulekut, mida ta ei ole Maksu- ja Tolliametile deklareerinud. Jagades maakohtu poolt

väljanõutud hageja pangakontodel kajastatud sissetulekud vastavate kuude arvuga, on hagejale

nii tema emalt kui ka teistelt isikutelt laekunud alates 21. jaanuarist kuni 28. augustini 2020

kokku u 6948 eurot, s.o keskmiselt u 990 eurot kuus, ning sarnases suuruses on olnud kokku

ka väljaminekud. Seega on hageja käsutuses olnud vaidlusalusel ajal oluliselt rohkem raha kui

oli vaja tema väidetud kulude katmiseks. Seejuures ei ole hageja selgitanud, millistel asjaoludel

on talle nimetatud summasid üle kantud. Hageja on paljasõnaliselt väitnud, et L ja C ei ole

seotud hageja sissetulekuga, ega ole millegagi oma väiteid tõendanud ega usutavaks teinud, sh

tõendanud, et C oli hageja emale võlgu ja tasus võlga tagasi hagejale ning andis hagejale laenu

korterikulude tasumiseks. Ülejäänud isikute ülekannete ja sularaha sissemaksete kohta ei ole

hageja kohtule midagi selgitanud. Samas ei ole maakohus ka hagejal oma sissetulekuid

selgitada palunud. Seetõttu asus maakohus ennatlikult seisukohale, et nimetatud summade arvel

sai hageja end ise ülal pidada.

Kolleegium möönab, et asjaolu, et hageja pangakontole on laekunud erinevatelt isikutelt

erinevaid summasid, ei tähenda iseenesest veel seda, et hageja sai ja pidi saadud raha arvel end

ise ülal pidama. Sellest tulenevalt ei saanud maakohus jätta hagi rahuldamata seetõttu, et hageja

varaline seisund võib olla parem, kui ta kohtule avaldab. Olukorras, kus ei ole teada, milleks ja

millisel põhjusel on hagejale ülekandeid tehtud, ei saa kohus järeldada, et saadud raha oli hageja

käsutuses tema vajaduste rahuldamiseks, ning peab nõude rahuldamata jätmiseks esmalt välja

selgitama ülekannete tegemise aluse.

12. Viimaks märgib kolleegium, et arvestades hageja vanemate sissetulekuid ja varalist

seisundit, tuli maakohtul hinnata, kui suur on kummagi vanema osa hageja ülalpidamiskulude

kandmisel, ning kas kostja võiks oma kohustuste ja varalise seisundi tõttu vabaneda (mingis

ulatuses) hageja ülalpidamise kohustusest.

Ringkonnakohus selgitab, et esmalt tuleb elatist välja mõistes arvestada, et PKS § 105 lg 3 järgi

täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku

kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Lisaks tuleneb

PKS § 102 lg-st 1, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega sõltub kummagi vanema osa tema sissetulekust

ja varalisest seisundist ning erinevalt alaealise lapse ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse

ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt

ülal (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).

Maakohus arvestas elatisenõuet lahendades mh vääralt ka asjaolu, et kostja peab kandma oma

isa hooldekodu kulusid ja korteri kommunaalkulusid. Ringkonnakohus selgitab, et kui

ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile

kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse PKS § 98 lg 1 järgi alanejat sugulast ülenejale

sugulasele. Seega pidi kostja vaidlusalusel ajavahemikul enne oma isa kulude kandmist andma

hagejale ülalpidamist ning nende kuludega ei saa kohus PKS § 102 lg 1 kohaldamisel arvestada.

13. Eeltoodut arvestades jättis maakohus kolleegiumi hinnangul vaidlust lahendades olulisel

määral täitmata TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja rikkus olulises ulatuses

selgitamiskohustust. Samuti jättis maakohus kohtuotsuse TsMS § 436 järgi olulises ulatuses

nõuetekohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus teeb TsMS § 435

2-20-1074

lg 1 järgi otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks

valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Praegusel juhul on maakohus teinud asjas ennatlikult otsuse, mistõttu tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse ja saadab vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus tõendada ja põhistada oma

vajaduste rahuldamiseks alates 21. jaanuarist kuni 17. novembrini 2020 tehtud kulutusi, hinnata

hageja esitatud tõendeid ning tuvastada nende alusel kohaselt hageja tavapärasest elulaadist

tulenevad vajadused ja nende vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus. Samuti tuleb

maakohtul välja selgitada, kas ja millises ulatuses sai hageja vaidlusalusel ajavahemikul oma

vajadusi rahuldada oma sissetuleku või muude tema käsutuses olnud vahendite arvel. Ulatuses,

milles hageja ei saanud oma sissetuleku ja vara arvel oma vajadusi rahuldada, on hagejal õigus

nõuda ülalpidamist oma vanematelt, kuid vastavalt nende sissetuleku ja varalise seisundi

proportsioonile. Seejuures tuleb kohtul hinnata, kas kostja on oma kohustuste ja varalise

seisundi tõttu vabastatud talle langevas osas ülalpidamiskohustuse täitmisest. Maakohtul tuleb

mh hinnata, kas kostja on 2020. a jaanuari eest juba elatist maksnud või pidi tasutud elatis katma

hageja vajadused üksnes kuni tema täisealiseks saamiseni.

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik