2-20-1898/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1898

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1278 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja Agne Koks

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXX),

seaduslik esindaja C, lepinguline esindaja Karin Lehari

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu Harju Maakohtu 3. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas

nr 2-21-435.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 17. veebruari 2021. a otsus osas, millega maakohus

jättis hagi alates 1. jaanuarist 2022 rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldada hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt ja vähendada elatist

213 euro 44 sendini kuus ja määrata elatis muutava suurusena. Muus osas jääb

maakohtu otsus muutmata.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

4.2. Vähendada alates 1. jaanuarist 2022 X-lt Y kasuks Harju Maakohtu 14.

detsembri 2016. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-12523 väljamõistetud

elatise suurust.

2-20-1898

4.3. Kohustada X tasuma Y ülalpidamiseks alates 1. jaanuarist 2022 kuni Y

täisealiseks saamiseni (10. novembrini 2030) elatist 213 eurot 44 senti kuus

(200+43,44-60/2). Elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat (200

eurot) indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi

keskmise brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses

sätestatud lapsetoetuse suuruse (60 eurot) muutumise korral, arvestatakse

alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

6. Kohustada X tasuma Y-le menetluskulude hüvitisena 1607 eurot 60 senti.

Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, isa) esitas 4. veebruaril 2020 Harju Maakohtule Y (kostja, laps) vastu hagi, milles

palus vähendada alates hagi esitamisest kuni kostja täisealiseks saamiseni hagejalt Harju

Maakohtu 14. detsembri 2016. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-12523 kostja kasuks

väljamõistetud elatise suurust 150 euroni kuus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

seadusliku esindaja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt mõistis Harju Maakohus 23. septembri 2013. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-13-34790 hagejalt kostja kasuks välja elatise 100 eurot kuus ning

Harju Maakohus muutis 14. detsembri 2016. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-12523

elatise suurust ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja seaduses sätestatud miinimummääras

elatise. Kuna hageja elukaaslasel sündis menetluse ajal laps, jäi hagejal hagiavaldusele

vastamata. Hagejale on ebaselge, miks suurendas kohus toona elatist, kuigi hagis ei olnud välja

toodud, et lapse vajadused olid suurenenud.

1.2. Hageja ei suuda tasuda kostjale seaduses sätestatud miinimummääras elatist.

Hageja peab andma ülalpidamist ka teisele lapsele, kelle kasuks mõistis Tartu Maakohus 2. mai

2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3171 välja elatise 200 eurot.

2-20-1898

Hageja on juhatuse liige ettevõttes Q OÜ. Tegemist on väikeettevõttega, millel on alates

11.02.2019 maksuvõlg 12 771 eurot 40 senti. Hageja ei saa ettevõttest tulu ning tal ei ole püsivat

sissetulekut. Muu tulu teenimine ei ole halva tervise tõttu võimalik. Hagejal on probleemid

kilpnäärmega ja ei ole teada, milline on ravi tulem ja kaua see kesta võib. Hageja hangib

sissetulekut juhutöödest ning tema sissetulek on ca 500 eurot kuus. Hagejal ei ole eriharidust,

mistõttu ei saa ta keskmise palgaga tööd. Hageja elab vanemate juures.

1.3. Lapse vajadused on miinimumist väiksemad, st vajaduste rahuldamiseks ei kulu 644 eurot

kuus.

Miinimumelatise sidumine Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääraga ei ole õiglane

ega põhjendatud, sest see ei seondu lapse vajadustega ja on ebaproportsionaalselt suur. 2013. a

RAKE uuringu kohaselt kulus lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks keskmiselt 280 eurot

kuus, seejuures on tarbijahinnaindeksi muutus olnud üksnes ca 4%. 2020. a RAKE uuringu

kohaselt on 7–13-aastase lapse ülalpidamiskulu 333 eurot kuus.

Ema esitatud kulud on meelevaldsed ning tõendid ei kinnita lapse kulusid. Elisa arveid tasub

lapse emapoolne vanaema, kes on samuti ostnud osa riideid. Lapse trennikulu ei ole tõendatud,

sh käib laps tasuta huviringides. Esitatud üürileping ei ole allkirjastatud ja lapse osa

eluasemekuludest ei ole arusaadav. Lapse sõidukulusid Tartusse on osaliselt kandnud hageja

või tema vanemad, sh ei käi laps iga kuu Tartus. Lapse koolimineku kulud on kaetud

ranitsatoetusega (320 eurot).

Lapse vajadusi katab osaliselt peretoetus 60 eurot kuus.

Laps ei käi tasulistes ringides, lisaks on koolitoit ja bussisõit tasuta. Seaduses sätestatud elatise

miinimummäär on ebaproportsionaalne.

Kostja vastuväited

2. C (ema) vaidles lapse nimel hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused

vähenenud.

Lapse ülalpidamiseks on viimase kuue kuu jooksul kulunud keskmiselt 625 eurot 20 senti kuus

(sh üüri- ja kommunaalkulu 284 eurot 20 senti, kulud söögile, hügieeni- ja tualett-tarvikutele

135 eurot, internetile ja televisioonile 20 eurot 70 senti, telefonile 16 eurot 70 senti, riietele ja

jalatsitele 36 eurot, meelelahutusele 15 eurot, sõprade ja klassikaaslaste sünnipäevadele

20 eurot, lastejoogale 30 eurot, transpordile (isa juurde Tartusse sõit) 67 eurot 60 senti).

Eeltoodule lisanduvad esimesse klassi mineku kulud ja kulud õppimisnurga sisseseadmisele.

Suvel tuleb remontida ja sisustada koolilapsele sobiv tuba koos kirjutuslaua- ja tooli, voodi ja

valgustitega. Ilma emapoolse vanaema igakuise rahalise abita (vähemalt 200 eurot) ei oleks

emal võimalik kõiki kulusid katta ja endale lapsega omaette elamist tagada.

Elatise vähendamise hagi lahendades hindab kohus konkreetse lapse vajadusi ega lähtu

keskmise lapse vajadustest ja talle tehtavatest kulutustest.

2.2. Hagejal on kohustus hankida enda ja oma laste ülalpidamiseks vajalikud vahendid ja hageja

ei ole tõendanud, et tema suutlikkus last ülal pidada on vähenenud.

2-20-1898

Hageja soovib kohtule näidata end haige inimesena, kuid ta ei ole tõendanud, et tema töövõime

oleks püsivalt vähenenud. Ravimite tarvitamine ja võimalik krooniline haigus ei takista

töötamist.

Hageja ei ole tõendanud, et ta ei suudaks teenida Eesti keskmist töötasu (1472 eurot). Hageja

ei pea olema ettevõtja ning tal ei ole objektiivset põhjust keelduda töötamisest või töö

otsimisest. Hageja on omandanud Töötukassa toel C-kategooria autojuhiload, mis võimaldab

tal mõistlikku sissetulekut teenida. Hageja on pahatahtlikult võõrandanud tema omandis olnud

vara (sõiduauto Audi A6) oma vennale.

Asjaolu, et hageja maksab kompromissiga kinnitatud kokkuleppe alusel teisele lapsele elatist

200 eurot kuus, ei anna alust vähendada kostja elatist 150 euroni kuus. Selliselt jääks kostja

selgelt ebavõrdsesse olukorda võrreldes teise lapsega.

2.3. Hageja ei panusta lapse kasvatamisse võrdväärselt emaga. Hageja kohtub lapsega

keskmiselt korra kuus ja viimasel ajal üksnes siis, kui ema ise lapse rongiga Tartusse viib ja ta

sealt tagasi toob.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise

1085 eurot 10 senti koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Harju Maakohus mõistis 23. septembri 2013. a õigeksvõtul põhineva otsusega

tsiviilasjas nr 2-13-34790 hagejalt kostja kasuks välja elatise 100 eurot kuus kuni kostja

täisealiseks saamiseni ning muutis 14. detsembri 2016. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-16-12523 elatise suurust ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja seaduses sätestatud

miinimummääras elatise;

-

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast on otsuse tegemise ajal

292 eurot;

-

hagejal on diagnoositud XXX (XXX), mille raviks on määratud XXX (antibiootikum)

ja valu korral ibuprofeen või paratsetamool;

-

22.–24. jaanuari 2020. a epikriisi kohaselt hospitaliseeriti hageja üldkirurgia osakonda,

kuid lubati järgmisel päeval heas üldseisundis koju märkega „seisund paranenud“;

-

hagejale ei ole Sotsiaalkindlustusameti andmetel sotsiaal- ja peretoetusi ega pensioni

määratud;

-

hageja ei ole Töötukassa kinnitusel olnud registreeritud töötuna või tööotsijana;

-

hageja oli 2020. a veebruarist F OÜ-s töötajana arvel;

-

hageja oli 2020. a aprillis ja mais haiguslehel;

-

hagejal ei ole Maksu- ja Tolliameti andmetel ametlikku sissetulekut;

-

hageja tegi varem enda pangakontole sularahasissemakseid.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on olemas jõustunud kohtulahend, millega on

hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärale. Hageja on perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg-te 1 ja 2, § 100 lg-te 1 ja 2

ning § 101 lg 1 järgi kohustatud maksma kostjale elatise miinimummäära ulatuses elatist.

Seejuures eeldatakse, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust

arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad anda

2-20-1898

ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud elatise miinimummäär on pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei ole vaja lapse

vajadusi tõendada.

3.3. Kuigi kohus selgitas hagejale, et hageja peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mis

annaksid (PKS) § 102 lg 2 järgi alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud

miinimummäära, ei ole hageja neid asjaolusid tõendanud ning hageja väited on üldsõnalised ja

vastuolulised, mistõttu ei ole alust hagi rahuldada.

3.3.1. Asjaolu, et hageja ei nõustu lapsele miinimummääras elatist maksma ja tal on vastuväited

viimase kuue kuu kulunimekirjade kohta, ei pööra tõendamiskoormust ümber. Kuna kehtib

kulutuste suuruse eeldus, ei mõjuta kostja vastuväited kulutuste suurusele elatise suurust.

Seejuures saab ka vanavanema tehtud kulutused lugeda PKS §-s 106 sätestatud

asenduskohustuse tõttu lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutusteks.

Õige ei ole hageja arusaam, et Riigikohtu praktikast ja RAKE uuringust tulenevalt on ilmselge,

et lapse tegelikud kulud on väiksemad. RAKE uuring ei lähtu seaduses sätesatud ja

kohtupraktikas välja kujunenud elatise arvutamise metoodikast ja põhimõtetest ega võimalda

teha järeldusi kostja kulude ja hageja võimaluste kohta kostjat ülal pidada. Hoolimata

Riigikohtu kriitikast kehtivad miinimumelatise suuruse määramise põhimõtted (PKS § 101 lg 1

ja § 102 lg 2) edasi. Seega ei saa kohus ainuüksi RAKE uuringu alusel elatist alla

miinimummäära vähendada.

Muid objektiivseid asjaolusid, mis lükkaksid ümber kostja kulutuse suuruse, ei ole kostja

tõendanud. Kostja käib tasulises huviringis (laste jooga) ning üksnes see, et koroonaviiruse

leviku tõttu oli see ajutiselt takistatud, ei mõjuta kostja õigust saada nõutud elatist. Ka

püsikulude kõikuv suurus ei saa mõjutada igakuise elatise määramist. Kuna ühistransport ja

koolitoit on kõigile lastele ühtemoodi tasuta, ei anna see alust elatist vähendada.

3.3.2. Hoolimata kohtu tähelepanu juhtimisest, ei ole hageja kohtule selgitanud, kuidas

väidetavalt halb tervis (kilpnäärme probleemid) ei võimalda tal tööd teha ja tulu teenida, ega

tõendanud, et tal ei ole oma halva terviseseisundi tõttu võimalik kostjale ülalpidamist anda.

Hageja diagnoosist ja haigla epikriisist seda järeldada ei saa. Hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et tema töövõime oleks piiratud.

Hageja väide, et tema halb terviseseisund takistab tal tulu teenida, on vastuolus hageja väitega

selle kohta, et ta tegutseb oma ettevõttes ja tal ei ole aega tööle minna, samuti väitega, et ta

teenib tulu juhutöödest.

3.3.3. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära ei anna alust ka hageja

väited tema halva varalise seisundi ja puuduva sissetuleku kohta. Kohtule jääb arusaamatuks,

miks ei ole hagejal võimalik enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks sissetulekut teenida.

Hageja tõi esile talle kuuluva äriühingu Q OÜ halva majandusliku seisundi, kuid ei ole oma

väiteid tõendanud. Seejuures on hageja esitanud kohtule osaliselt eksitavaid andmeid, sh jätnud

välja osa, mis puudutab äriühingu 2018. a käivet ja kasumit, ning jätnud märkimata, et ühingu

maksuvõlg on ajatatud.

Lisaks selgitas kohus hagejale, et ainuüksi äriühingu halb majanduslik olukord ei anna alust

elatist vähendada, sest elatist peab maksma hageja, mitte äriühing, ning hagejal tuleb nõude

rahuldamiseks tõendada, et tal ei ole objektiivselt võimalik piisavalt tulu teenida. Hageja ei ole

2-20-1898

seda teinud. Kohus selgitas, et hagejal tuleb tuua esile oma amet ja võimalused tulu teenida,

sh kas ta on tööd otsinud. Samuti juhtis kohus tähelepanu kostja esile toodud asjaolule, et

hagejal on C-kategooria juhiluba. Hageja ei ole neid asjaolusid selgitanud ega sisustanud oma

võimalusi tulu teenida. Samuti ei ole hageja selgitanud, milles seisnevad tema juhutööd, kui

tihti ta saab neid teha ja kui suur on sellest tulenev tulu, ega seda, mis takistab hagejal leida

püsivat töökohta või teenida ka juhutöödega vähemalt 1000 eurot kuus. Hageja ei ole sisustanud

ega tõendanud oma üldsõnalist väidet, et ta teenib juhutöödega 500 eurot kuus. Hageja väitis

üldsõnaliselt, et erihariduseta ei ole tal võimalik tasuvat tööd leida, kuid hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks töö otsimisega üldse tegelenud ja see ei ole tulemust andnud. Hageja ei

ole töötuna ega tööotsijana arvel olnud. See, et hageja väitel kulub tema aeg väidetavalt

kahjumliku äriühingu juhtimisele, ei ole põhjus mitte tööle minna ja lapsele ülalpidamist anda.

Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hageja on teinud

pingutusi enda ja oma laste ülalpidamiseks.

Kohtu kogutud andmete kohaselt oli hageja 2020. aasta veebruarist töötajana arvel F OÜ-s.

Hageja kinnitusel oli ta selle äriühingu hingekirjas üksnes ravikindlustuse eesmärgil ja sealt

tulu ei teeninud. Samas oli hageja 2020. aastal haiguslehel ja sai haigushüvitist, kuid ei esitanud

kohtule tõendeid haigushüvitise saamise ja suuruse kohta, kuigi haigushüvitis on

asendussissetulek, mille arvel tuleb maksta elatist.

Asjaolu, et hageja pangakontol ei ole pärast 5. märtsi 2020 tehtud ühtegi tehingut, ei kinnita

seda, et hagejal ei ole kindlat sissetulekut. See kinnitab hoopis kohtu veendumust, et hageja

arveldas ja arveldab jätkuvalt sularahas. Hageja pangakonto väljavõtte alusel ei saa kindlaks

teha hageja sissetulekuid ega ka hageja väidetud kulutusi. Eluliselt ei ole usutav see, et hageja

ei ole sissetuleku puudumise tõttu ühtki kulu kandnud, ning see on vastuolus ka hageja esitatud

kulunimekirjaga. Kuigi hagejal ei ole ametlikku sissetulekut, ei kinnita see hageja halba

majanduslikku olukorda, sest hageja arveldab sularahas. Ajal, mil hageja kasutas veel

pangakontot, tegi ta iga kuu oma kontole sularaha sissemakseid ning ülekandeid tegid ka W

ning G. See viitab hageja eluviisile ja elukorraldusele. Hageja kinnitas, et tema ettevõttes

kasutati sularaha, mistõttu tehti töötasuks sularahas väljamakseid. Samuti väitis hageja, et

juhutöödest laekub sissetulek sularahas.

Hageja saanuks anda kostjale ülalpidamist talle kuulunud sõiduauto Audi A6 võõrandamisest

saadava raha arvel, kuid hageja lasi kanda sõiduauto vahetult enne kohtumenetlust oma venna

W nimele, jäädes ise sõiduki kasutajaks. Lisaks on hageja veel mitme sõiduki kasutajana

registrisse märgitud. Kuigi sõiduki kasutaja ei näita sõiduki omandiõigust, ei ole hageja väitnud

ega tõendanud, et ta võõrandas sõiduki oma vennale tasu eest. Hageja ei ole ka selgitanud, miks

ta sõiduki tasuta võõrandas ja miks ta ei ole selle arvel lapsele ülalpidamist andnud. Kui

sõiduauto anti üle tasuta, on sellega kahjustatud alaealise lapse huve.

3.3.4. Kuigi hageja väidab viimases menetlusdokumendis, et COVID-19 pandeemia on

mõjutanud tema ettevõtte sissetulekuid ja mõjutab tema võimalusi leida tööd, ei ole hageja ka

neid väiteid tõendanud. Asjaolu, et 2020. a kevadel kehtisid paar kuud teatud piirangud, ei

võimalda teha konkreetseid järeldusi hageja kohta, sh ei ole teada, kas hagejal oli võimalus

kasutada ja kas ta kasutas piirangutest tulenevate mõjude leevendamiseks pakutud tööturu

toetamise meetmeid. Lisaks esitas hageja hagi enne piirangute kehtestamist ning pandeemiat

puudutavad väited ei saanud olla hagi esitamise aluseks. Hageja tugineb hagis RAKE uuringule

ja lapse väiksematele kuludele, mitte oma tegelikele rahalistele võimalustele.

3.3.5. Kuna hageja ei ole toonud esile ega tõendanud seda, et ta ei teeni või ei ole võimeline

teenima piisavat tulu enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks, ei anna elatise vähendamiseks

2-20-1898

alust ka see, et hagejal on peale kostja veel teine laps, kellele ta peab ülalpidamist andma.

Hageja ei ole esitanud ega tõendanud oma majanduslikku olukorda ega võimalusi tulu teenida,

enda vajaduste suurust ega ka seda, et ta tasub teisele lapsele elatist. Ainuüksi teise lapse

olemasolu ei anna alust elatist vähendada.

3.4. Kuna hageja ei ole tõendanud, et esinevad asjaolud, mis annavad alust vähendada elatist

PKS § 102 lg 2 alusel alla miinimummäära, ei anna elatise vähendamiseks eraldi alust ka

asjaolu, et kostjale makstakse lapsetoetust 60 eurot. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib

riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate

halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimumist

väiksemad. Hageja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud.

3.5. Asjas ei olnud vaja nõuda välja ema pangakonto filtreerimata väljavõtet. Kostja ema esitas

pangakonto väljavõtte, millelt ei nähtu hageja väitel kõik lapsele tehtavad kulud ja emal võib

olla veel sissetulekuid. Ema pangakonto väljavõttel ei ole asjas tähtsust. Samuti ei ole tähtsust

sellel, kas pangakonto väljavõttelt nähtuvad kõik lapse huvides tehtud kulud, sest kostja ei pea

oma vajadusi tõendama.

3.6. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks on osaliselt põhjendatud. Kostja esindaja

tunnitasumäär 55 eurot on vaidluse olemust, keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni arvestades

põhjendatud. Kostja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on 19 tundi 35 minutit.

Põhjendatud ja vajalik oli ka Maanteeametile tehtud päringu eest tasutud riigilõiv 8 eurot.

Kokku on kostja põhjendatud ja vajalikud kulud 1085 eurot 10 senti. Kostja taotlusel tuleb

hagejal tasuda alates kohtulahendi jõustumisest sellelt summalt viivist.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus põhjendamatult välja selgitamata

lapse vajadused ning lähtus kulutuste suuruse eeldusest.

Hageja taotles kohtu abi, et teha kindlaks lapse vajadused, kuid maakohus jättis vääralt

rahuldamata kostja taotlused lapse ema pangakonto filtreerimata väljavõtte väljanõudmiseks.

Lapse kulud peaksid olema tasuta ühistranspordi ja koolitoidu tõttu väiksemad.

Maakohus jättis vääralt arvestamata RAKE uuringu.

4.2. Maakohus jättis välja selgitamata hageja võimalused ning hindas neid üldsõnaliselt ning

tegi järeldusi, ms ei vasta tegelikkusele.

Hageja viibis pea kaks kuud haiglas, mis on välja loetav epikriisidest, ning haiguslehel alates

17. veebruarist kuni 31. maini 2020, mis takistas tal tööd teha. Hageja sai haigushüvitist

ca 300 eurot ja esitas hüvitise saamise kohta tõendi (väljavõtte patsiendiportaalist).

Hageja tõendas, et temale kuuluval äriühingul oli maksuvõlg, ning on üldteada asjaolu, et

meelelahutus seiskus pandeemia tingimustes. Samuti on üldteada, et pandeemia piirab tugevalt

2-20-1898

võimalusi leida püsivat tööd ning töötuse määr on kõrge. Seega ei pidanud hageja töö otsimist

tõendama. Tõenduslikku tähendust ei olnud ka sellel, milliseid juhutöid hageja teeb. Hageja tõi

esile, et saab nende eest 500 eurot kuus.

4.3. Maakohus jättis tähelepanuta, et Harju Maakohus mõistis 23. septembri 2013. a otsusega

hagejalt kostja kasuks välja elatise 100 eurot kuus, mida muudeti tagaseljaotsusega, hindamata

kostja tegelikke vajadusi.

4.4. Maakohus jättis vääralt arvestamata asjaolu, et kostja saab lapsetoetust 60 eurot ning

hagejal on teine laps.

4.5. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhjendamatult suure menetluskulude

hüvitise. Hageja hinnangul on põhjendatud ajakulu 12,6 tundi ja menetluskulude hüvitis

693 eurot. Esindajal ei saanud kuluda toimingutele märgitud mahus aega ning Maanteeametile

päringu tegemiseks ei olnud vajadust.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning märkis täiendavalt, et

kostja kahekuuline haiguslehel viibimine ei anna alust elatist vähendada. Kuigi maakohus jättis

ekslikult hindamata hageja tõendi haigushüvitise saamise kohta, ei anna ka see alust maakohtu

otsust tühistada. Tõend kinnitab, et hageja kasutab oma venna W pangakontot oma tehinguteks.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 24. jaanuaril 2022 pooltele muutunud õiguslikku olukorda

ja palus pooltel esitada oma täiendavad seisukohad.

7. Hageja palus vähendada alates 1. jaanuarist 2022 elatist 56 euro 92 sendini kuus. Hageja tõi

esile, et tsiviilasjas nr 2-21-435 on kindlaks määratud hageja ja lapse suhtlemise kord, mille

kohaselt on hagejal õigus suhelda lapsega vähemalt 11 päeva kuus.

8. Kostja nõustus alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva miinimumelatisega ega pidanud vajalikuks

hakata tõendama kostja täpset kulude suurust. Suhtluspäevade arvutamise osas ei nõustunud

kostja hagejaga ning leidis, et kohtumääruse alusel suhtleb hageja lapsega 4,4 kalendripäeva.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega

rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi alates 1. jaanuarist 2022 osaliselt. Ülejäänud osas tuleb

apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata,

sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid.

10. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas maakohus pidanuks hagejalt kostja

kasuks varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurust muutma ning mõistma alates

hagi esitamisest hagejalt kostja kasuks välja hagi esitamise ajal kehtinud miinimumelatisest

väiksema elatise.

2-20-1898

Hageja tõi elatise vähendamist maakohtus taotledes ja apellatsioonkaebuses välja, et lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub RAKE uuringu kohaselt vähem raha ja osa lapse kuludest on

kaetud lapsetoetusega ning hagejal ei ole terviseseisundi tõttu võimalik teenida sissetulekut,

mis võimaldaks tasuda kostjale miinimumelatist, kahjustamata hageja teise lapse ülalpidamist.

Need asjaolud koosmõjus annavad PKS § 102 lg 2 järgi iseenesest alust mõista ülalpidamist

andma kohustatud isikult välja kehtivast miinimumist väiksem elatis, kuid praegusel juhul asus

maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud lapse väiksemaid kulutusi ega

enda võimetust teenida miinimumelatise maksmiseks piisavat sissetulekut. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks kostja

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11. Maakohus asus põhjendatult ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et

olukorras, kus hageja soovis vähendada kostja kasuks välja mõistetud elatist selliselt, et temalt

mõistetakse välja miinimumist väiksem elatis, ei olnud kostjal kohustust tõendada oma

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus saab eeldada, et lapse

vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis.

Kolleegium selgitab, et juhul, kui vanem soovib saada lapsele miinimumist suuremat elatist,

tuleb elatist nõudval vanemal tõendada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub rohkem kui

kahekordne miinimumelatis, ning kui elatist maksma kohustatud vanem soovib, et temalt

mõistetakse välja miinimumist väiksem elatist, tuleb temal tõendada, et lapse vajaduste

rahuldamiseks kulub kahekordsest miinimumelatisest väiksem summa elatis. Praegusel juhul

oli maakohus mõistnud hagejalt jõustunud lahendiga välja miinimumelatise, tuginedes lapse

kulutuste eeldusele, ning samale eeldusele tugines maakohus ka praeguses asjas elatise

vähendamise hagi lahendades. Seejuures selgitas maakohus hagejale õiguslikku olukorda ning

hageja tõendamiskoormust, kuid sellest hoolimata ei ole hageja toonud esile ega tõendanud

lapse väiksemaid kulusid.

Hageja lähtus kohtumenetluses peamiselt asjaolust, et Eesti lapse keskmised kulud on RAKE

uuringu järgi väiksemad, kuid ainuüksi uuringutulemustest nähtuva Eesti lapse keskmiste

kulude suuruse alusel ei saanud maakohus tuvastada, et kostja tegelikud kulud on väiksemad.

Seejuures põhistas ja tõendas kostja oma kulutusi. Hageja esitas mõned vastuväited ka kostja

esitatud kulutuste loetelule ja tõenditele, kuid ei ole oma vastuväiteid millegagi põhistanud ega

tõendanud ning enamiku vastuväiteid on kostja ka omapoolsete tõenditega kummutanud.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see, et hageja palus maakohtul kohustada lapse

ema esitama enda pangakonto kuue kuu filtreerimata väljavõtet, millelt oleks näha lapse

tegelikud kulutused, kuid maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata. Maakohus jättis

11. jaanuaril 2021 hageja taotluse rahuldamata seetõttu, et kostja oli pangakonto väljavõtte juba

esitanud (I kd, tl 104–107 ja 158–158 pöördel). Seepeale tõi hageja esile, et lapse ema

pangakonto väljavõttelt ei nähtu peale üüri, kommunaalkulude ja teleteenuse kulude muid

lapsele tehtavaid kulusid ega ema kõiki sissetulekuid. Hageja avaldas kahtlust, et lapse ema

kasutab ka teisi pangakontosid, sh lapse ja oma ema pangakontot, kuid ei esitanud taotlust lapse

või tema vanaema pangakontode väljavõtete väljanõudmiseks. Selleks ei oleks olnud ka

vajadust, sest kostja oli esitanud kohtule oma kulude loetelu ning tõendid, mis kinnitasid lapse

eluasemekulude, televisiooni- ja internetikulude, telefoniteenuse kulude, huvialaringikulude

(lastejooga), transpordikulude (rongipiletid) ning osaliselt riiete ja jalanõude kulude suurust.

Tõendamata

kuludena

sisaldusid

kulude

loetelus

lapse

kulutused

toidule

ja

esmatarbevahenditele, meelelahutusele ja sõprade sünnipäevadele. Neile kuludele ei ole aga

hageja esitanud kohtumenetluses ühtki vastuväidet. Kuna hageja ei väitnud, et lapse tegelikud

2-20-1898

toidu- ja esmatarbekulud, riiete ja jalanõude kulud ning vaba aja kulud on kostja esitatud

loetelus ülepaisutatud, ega toonud välja, kui suured peaksid olema tegelikult kulud, ei olnud

maakohtul

vajadust

selgitada

välja,

kui

palju

kulub

tegelikult

lapsel

toidule,

esmatarbekaupadele, riietele ja jalanõudele ning vaba aja veetmisele, ning maakohus võis

lähtuda eeldusest, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis.

Ainuüksi asjaolu, et koolitoit ja ühistransport on lapsele tasuta, ei anna alust järeldada, et kohus

peaks vähendama lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste eeldatavat suurust.

Seejuures ei ole hageja ka esile toonud ega tõendanud, millise suurusega kulusid kannab kohalik

omavalitsus lapsele tasuta koolitoitu ja ühistransporti pakkudes. Maakohus märkis õigesti, et

need on tasuta kõigile lastele ega mõjuta seetõttu miinimumelatise aluseks olevate lapse

eeldatavate kulutuste suurust.

Ka see, et Harju Maakohus mõistis 23. septembri 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-34790

hagejalt kostja kasuks välja elatise 100 eurot kuus ning suurendas seda 14. detsembri 2016. a

tagaseljaotsusega ilma lapse tegelikke kulusid tuvastamata miinimummäärani, ei anna alust

arvata, et maakohus pidanuks praeguses asjas elatist alla miinimumi vähendama. Hageja

saanuks oma vastuväited esitada toona, kuid ei teinud seda ega ole ka praeguses vaidluses

tõendanud lapse väiksemaid kulutusi.

12. Maakohus asus tõendeid hinnates ning hageja menetluses esitatud, aga ka esitamata jäetud

selgitusi arvestades põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et ta ei suuda

terviseseisundi tõttu teenida miinimumelatise maksmiseks vajalikku sissetulekut.

Kolleegium selgitab, et hagejal ei ole tuvastatud püsivat töövõime kaotust ning ajutine

töövõimetus ei anna tingimata alust vähendada lapse kasuks väljamõistetud elatist alla

miinimummäära. Seejuures ei saa hageja esitatud terviseseisundit puudutavatest tõenditest

järeldada, et kostja terviseseisund ei võimaldanud tal 2020. aastal sissetulekut teenida. Kuigi

ambulatoorse ja statsionaarse epikriisi (I kd, tl 10–16) kohaselt on hagejal diagnoositud

kilpnäärme tsüst, on hageja 24. jaanuaril 2020 lubatud punktsiooni järgselt heas üldseisundis

koju ning soovitati minna edasise ravi planeerimiseks endokrinoloogi vastuvõtule. Hageja ei

ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et pärast punktsiooni oli ta terviseseisundi tõttu

ajutiselt töövõimetu. Seda ei nähtu ka epikriisis sisalduvast ravisoovitusest.

Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus on jätnud hageja esitatud patsiendiportaali

väljavõtte hindamata, kuid see ei anna alust teha maakohtust erinevat otsust. Hageja esitas

kohtule 14. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi lisana 1 väljavõtte patsiendiportaalist (nähtav

kohtute infosüsteemis), kuid maakohus on lisanud toimikusse sellest menetlusdokumendist

ebaõnnestunud väljaprindi (I kd, tl 164), mistõttu jäi maakohtul lahendit tehes arvestamata ka

selles sisalduv teave. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ning lisab toimikusse

korrektse väljaprindi (II kd, tl 34). Väljavõtte kohaselt oli perearst väljastanud hagejale

17. veebruaril 2020 haiguslehe. Selgitust selle kohta, millise haigusseisundi tõttu kirjutas

perearst hagejale haiguslehe, ega tõendeid selle kinnituseks, ei ole hageja esitanud. Lisaks on

tõendi kohaselt märgitud hageja tööandjaks F OÜ, kuid hageja väitel ta selles äriühingus

tegelikult ei töötanud ja sealt tasu ei saanud. Seega ei jäänud hagejal väidetava haigestumise

tõttu ka töötasu saamata. Küll on aga hageja saanud haiguslehe ajal riigilt hüvitist. Seega on

hageja sissetulek haiguslehe tõttu hoopis suurenenud, mitte ei vähenenud 70%-ni, nagu see

oleks juhul, kui töötaja ei saa haiguse ajal töötada. Eeltoodu kohaselt ei kinnita ka see tõend

hageja püsivat või pikaajalist ajutist võimetust teenida elatise maksmiseks sissetulekut.

2-20-1898

Ka hageja väited selle kohta, et arvestades tööpuudust ja COVID-19 pandeemia olukorda ei saa

ta sissetulekut teenida, ei anna alust maakohtu otsust muuta. Hageja pidi kohtule selgitama ja

tõendama, kuidas need asjaolud on mõjutanud tema tööotsinguid ja sissetulekuid, ega saanud

tugineda paljasõnalistele väidetele ning sellele, nagu oleks üldtuntud asjaolu, et hageja ei suuda

tasuvat tööd leida. Iseenesest ei ole TsMS § 231 lg 1 järgi vaja tõendada asjaolu, mida kohus

loeb üldtuntuks, s.o asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest.

Paraku ei ole kohtul võimalik saada menetlusvälistest allikatest infot selle kohta, kas ja kuidas

mõjutas või mõjutab COVID-19 pandeemia või töötuse määr hageja võimalusi tasuvat tööd

leida. Hageja ei ole kohtule ka apellatsioonkaebuses selgitanud, kas ja mida ta on ette võtnud

selleks, et leida endale võimetekohane enda ja oma laste ülalpidamist võimaldava sissetulekuga

töö. Hageja paljasõnaline väide, et ta teenib juhutöödest 500 eurot kuus, ei ole kohtule veenev.

13. Eeltoodut arvestades jättis maakohus põhjendatult otsuse tegemise ajal kehtinud

õigusnormide alusel hageja nõude elatise vähendamiseks rahuldamata ning hageja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Küll on aga

apellatsioonimenetluse ajal alates 1. jaanuarist 2022 muutunud õiguslik olukord,

sh miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust rahuldada hagi osaliselt alates 1. jaanuarist

2022.

13.1. Kolleegium selgitab, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine

elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise

elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot,

mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva

aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal

baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale

lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel

avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse

vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–

15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

13.2. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat

3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates

1. jaanuarist 2022 miinimumelatis ühele lapsele 213 eurot 44 senti. Kostja nõustus elatise

vähendamisega alates 1. jaanuarist 2022 selle määrani, kuid hageja leidis, et lisaks tuleb

arvestada ka päevi, mil laps viibib suhtluskorra alusel hagejaga. Hageja arvutuste kohaselt

viibib laps temaga keskmiselt 11 päeva kuus, kostja arvutuste kohaselt 4,4 päeva. Sel põhjusel

ei saavutanud pooled ka alates 1. jaanuarist 2022 elatise suuruse muutmise osas kokkulepet.

Harju Maakohtu 3. juuni 2021. a määrusest tsiviilasjas nr 2-21-435 nähtub, et pärast esialgseid

lühiajalisi kohtumisi on hagejal õigus kohtuda kostjaga igal teisel nädalavahetusel Tartus, sh

algab kohtumine reede õhtul peale koolipäeva lõppu (mitte hiljem kui kell 17.00, sh viib lapse

Tartusse isa) ning laps peab olema tagasi oma elukohas Tallinnas pühapäeva õhtul hiljemalt

kell 18.00 (sh toob lapse tagasi Tallinnasse ema). Lisaks on isal õigus kohtuda lapsega

suvevaheajal vähemalt kahenädalase katkematu perioodi jooksul ning vanemate kokkuleppe

korral ka muudel koolivaheaegadel.

Arvestades määratud suhtluskorda, ei viibi kostja ringkonnakohtu hinnangul isa juures aasta

jooksul keskmiselt seitse või enam ööpäeva kuus ning seetõttu ei ole alust kohaldada praegusel

2-20-1898

juhul PKS § 101 lg-t 6. Kuna aastas on 52 nädalat, siis viibib kostja isa juures neist pooltel,

s.o 26 korda aastas. Seejuures viibib laps isa juures iga kord reede õhtust pühapäeva õhtuni,

s.o korraga ligikaudu kaks ööpäeva. Kokku viibib laps suhtluskorra järgi nädalavahetustel isaga

52 ööpäeva aastas (26 × 2 ööpäeva). Kui lisada sellele ka kaks nädalat (14 ööpäeva)

suvevaheajast, viibib laps isaga aastas kokku 66 ööpäeva, mis jagatuna 12 kuuga on keskmiselt

5,5 ööpäeva kuus. Seega ka juhul, kui laps veedab vanemate kokkuleppel veel mõned päevad

aastas isaga, ei oleks isa ja lapse koosveedetud keskmine aeg kuus 7 või enam ööpäeva.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus kostja kasuks väljamõistetava elatise suuruse

kindlaks PKS § 101 lg-te 3–5 alusel, mis on elatiskalkulaatori andmetel 213 eurot 44 senti,

s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot

(½ lapsetoetust).

Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust

pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral

elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib

kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse

arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud

summa, määrab ringkonnakohus, et elatise baassummat (200 eurot) indekseeritakse iga aasta 1.

aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega,

Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (43 eurot 44 senti) Statistikaameti poolt ametlikult

avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud

lapsetoetuse suuruse (60 eurot) muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest

toetuse muutunud suurust.

14. Ülaltoodud kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus hagi seadusemuudatuse tõttu üksnes

alates 1. jaanuarist 2022 ja sedagi osaliselt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Arvestades seda, et maakohus jättis hagi otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel

põhjendatult rahuldamata ning hagi osalise rahuldamise tingis apellatsioonimenetluse ajal aset

leidnud seadusemuudatus, aga ka seda, et kostja oli nõus sõlmima alates 1. jaanuarist 2022

edasiulatuva elatise vähendamiseks seaduses sätestatud miinimummäärani kompromissi samas

ulatuses, nagu ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldab, kuid hageja keeldus sellest, on

põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel

hageja kanda.

16. Kuna ka maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale

hüvitatavate menetluskulude suuruse, ei määra ringkonnakohus neid kulusid uuesti ja jätab ka

selles osas maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

korda neid.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele menetluskulude hüvitise suuruse kohta märgib

kolleegium järgmist. Maakohus ei ole eksinud hagejalt kostja kasuks väljamõistetava

menetluskulude hüvitise suuruse määramisel. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi

kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust

hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16,

p 56). Praegusel juhul nähtub maakohtu otsusest, et maakohus kontrollis põhjalikult kostja

2-20-1898

esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust, vähendas osaliselt esindajakulusid ja põhjendas

oma otsust selgelt ja arusaadavalt. Seejuures ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et maakohus

oleks eksinud ajakulu hinnates. Ainuüksi see, et hageja hinnangul peaks kuluma mõne

menetlustoimingu tegemiseks vähem aega, ei anna alust kahelda maakohtu järeldustes. Samuti

ei saa pidada põhjendamatuks kostja esindaja tehtud toiminguid seoses Maanteeametile päringu

tegemisega. Arvestades seda, et hageja oli vahetult enne kohtumenetlust talle kuuluva sõiduki

võõrandanud, ei oleks kostja avaliku päringuga selle kohta teavet saanud. Seetõttu oli ka see

toiming põhjendatud.

17. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 ja § 175 lg 1 järgi täiendavalt kindlaks

apellatsioonimenetluses hüvitatavad kulud.

Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 522 eurot 50 senti. Nimekirja kohaselt kulus

kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9 tundi 30 minutit,

sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks 7 tundi

30 minutit ning ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks ning

koostamiseks 2 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu ning esindaja

kvalifikatsiooni, on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud

aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu

55 eurot, mis on tavapärasest juristi tasumäärast madalam. Seega on kostja apellatsiooniastme

vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 522 eurot 50 senti (9,5 tundi × 55 eurot/tund

= 522,5 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

18. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis on eeltoodu kohaselt

kokku 1607 eurot 60 senti (1085,1+522,5). Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal

TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik