2-19-8397/115 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Sten Lind ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8397

Kohtuasi

X hagi Y vastu varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

18 484,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11. jaanuari 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsust tsiviilasjas nr 2-19-8397

resolutsiooni punkti 1 osas ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X hagi rahuldamata.“

2. Jätta muus osas Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-19-8397 muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Jätta X hagi rahuldamata.

4.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad kulud Y-l puuduvad.

4.3. Välja mõista X-lt riigituludesse riigilõiv 750 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 30

päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigilõiv tasutakse

otsusele lisatud makseinfo kohaselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 2. juunil 2019 (täpsustatud 1. juulil 2021) Harju Maakohtule Y (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju eest hüvitis 10 287,70

eurot, intress alates 17. maist 2017 määras 40% aastas summalt 1940,27 eurot sissenõutavaks

muutunud osas kindla summana ja edasi määras 2,13 eurot päevas kuni selle aluseks oleva

nõude täitmiseni, seadusjärgses määras viivis põhinõude osalt 9563,95 eurot alates 17. maist

2017 kuni selle aluseks oleva nõude täitmiseni ning mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu

äranägemisel.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt esitati hagejale kahtlustus karistusseadustiku

(KarS) § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Hagejale määrati kaitsjaks

kostja. Süüdistusakti järgi seisnes kuritegu selles, et hageja ja Q jälgisid ajavahemikus 11.

oktoobrist kuni 2. novembrini 2013 salaja mitmeid kordi W-le (kannatanu) kuuluval kinnistul

asuvas elamus toimuvat ning W, tema elukaaslase Z ning hageja ja W ühise poja C (laps)

tegevust, eesmärgiga koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel. Kostja esitas

kaitseakti, mis ei olnud kooskõlastatud hagejaga ja millele ei olnud lisatud tõendeid. Hageja

mõisteti XX.XX.XXXX. a Pärnu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

(kriminaalasi) süüdi ja teda karistati vangistusega 10 kuud, mida suurendati asjas nr Y-YY-

YYYY mõistetud ärakandmata 8 kuulise vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta

6 kuud. Hagejale mõistetud ärakandmata vangistus asendati üldkasuliku tööga 540 tundi.

Süüdimõistmine

jõustus

Riigikohtu

XX.XX.XXXX.

a

lahendiga,

millega

jäeti

kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Hageja süüdimõistmise tingis kostja ebaprofessionaalsus. Kostja ei teatanud, millal tuleb

tõendid esitada ega sellest, kui talle anti toimik, et hagejal oleks võimalik sellega tutvuda.

Samuti jättis kooskõlastamata kaebused ning selgitamata süüstavate ütluste andmisest

hoidumise võimaluse. Kostja oli alates hageja kahtlustatavana ülekuulamisest 24. septembril

2014 teadlik nii lapse jälgimise asjaoludest kui ka W teavitamisest. Maakohtu istungile võttis

hageja kaasa kõnede eristuse, kuna oli kannatanuga jälgimisest vestelnud, kuid kohus tõendit

selle hilinenult esitamise tõttu vastu ei võtnud. Juhul, kui kannatanu oleks väitnud, et temaga ei

ole üldse suheldud, saanuks tema ütlused uurija juures avaldada, mille kohaselt ta midagi teadis,

mis teda ei häirinud ja mida ta teadis, seda ta hästi ei mäleta. Kostja jättis aga W ütlused

usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Ütluste avaldamisel oleks hageja õigeks

mõistetud, sest kannatanu ütlused tulnuks tõendina kõrvale jätta ning teisi tõendeid asjas ei

esitatud. Samuti oleks tulnud ütlused kõrvale jätta, kui kostja oleks esitanud kirjavahetuse.

Maakohus leidis, et on jälgitud majas elava perekonna igapäevast elu ja tegemisi ning akendest

paistvat ka pildistatud. Kõikidel piltidel on üksnes laps, kelle kohta soovis hageja andmeid

saada, kuid sellist süüdistust ei ole esitatud. Lisaks leidis maakohus, et süüdistatavad said aru

tegevuse lubamatusest. Tsiviilasjas nr 2-13-19728 läbi viidud lepitusmenetluse materjalide

hulgas on kirjad, millest nähtuvalt oli laps alates 2013. a septembri algusest haige ning hagejal

oleva kirjavahetuse järgi on tervis paranenud oktoobri lõpus. Maakohus ei pidanud kinni sellest,

et eesmärk tuleb tuvastada teo toimepanemise aja seisuga, kuid kostja kaebust selle kohta ei

esitanud. Kostjal oli ka kohustus esitada tõendid selle kohta, et lapse jälgimine oli põhjendatud.

Ainuüksi asjaolu, et andmeid kasutati hiljem kohtus, ei võimalda järeldada, et hageja

eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel, kuid selle kohta kostja

kaebust samuti ei esitanud.

Maakohus on juhtinud võimaliku õigusvastasust välistava asjaoluna tähelepanu hädaseisundile.

Hageja püüdis saada lapse haiguslugu, tõendamaks, et tal olid enesetapumõtted, ning ütles

kostjale, et lastehaigla keeldub selle väljastamisest, kuid kostja ei võtnud midagi ette. Kui kostja

oleks lepitusmenetlust puudutava toimikuga tutvunud, oleks ta leidnud sealt kirjavahetuse selle

kohta ning ka näinud võimalust kutsuda tunnistajaks Ü, kes käis lapsega psühhiaatri juures.

Samuti ei soovinud kostja kirjavahetust, milles hageja teavitas lastekaitset. Maakohus leidis ka,

et eksimust ei esine, sest kui hageja ja Q oleksid arvanud, et nende tegevus on lubatud, siis ei

oleks nad käinud jälgimas vaid õhtupimeduses. Tegelikkuses käidi õhtusel ajal seetõttu, et

afektihood esinesid lapsel õhtuti ning hagejal on ka teine laps, kes tuli magama panna. Juhul,

kui kostja seda ei teadnud, siis seetõttu, et ta ei küsinud. Samuti on sellekohane kirjavahetus

lepitusmenetluse materjalide hulgas. Pealegi ei ole süüdistusaktis ega menetluses arutatud

asjaolusid, et õues oli pime ja lastekaitset ei teavitatud, mistõttu ei saanud neid tuvastada, kuid

kostja kaebust selle osas ei esitanud.

Apellatsioonkaebuses esitas kostja väite kannatanu teadlikkuse kohta, kuid ei lisanud tõendit.

Ringkonnakohus leidis kriminaalasjas samuti, et tõendid ei kinnita kannatanu teadlikkust. W-

ga peetud kirjavahetuste esitamise korral oleks hageja õigeks mõistetud, sest W oli teadlik või

seetõttu, et tema ütlused tulnuks kõrvale jätta. Seejuures nähtub kirjadest, et jälgitud on last.

Samuti tõendab kohtutäituri juriidilise fakti tuvastamise akt, et W eeluurimisel antud ütlused

jälgimisest teada saamise kohta 2014. a jaanuaris ei vasta tõele. Kostjal oli teave kirjavahetusest

olemas, kuid ta ei soovinud seda. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus väitega, et tegevus ei

olnud varjatud, sest tõenditest nähtuvalt liikus Q ümber maja. Kostja jättis tähelepanuta

tänavavalgustuse ning asjaolud, et W on 10. oktoobri 2013. a kirjas nimetanud tegevust ümber

maja luuramiseks, kusjuures see teda ei häirinud, aias käidi ainult W kutsel ning kriminaalasi

ebaseaduslikus sisenemises lõpetati aluse puudumise tõttu. Peale selle on kohus

süüdistusperioodi korrigeerinud selliselt, et ütlusi ei ole võimalik süüdistusperioodiga siduda.

Selle rikkumise kaebuses esile toomine andnuks võimaluse saata asi maakohtule tagasi, aga

kostja seda ei teinud. Kostja jättis ka viitamata süüdistusakti puudustele ja süüdistusaktist

väljumisele ning kohtu tuginemisele tõenditele, mida ei uuritud. Juhul, kui kostja ei näinud

õigeksmõistmise võimalust, siis oleks pidanud seda selgitama ja menetluse oleks saanud

lõpetada lihtmenetluses või kokkuleppel. Kostja aga kinnitas, et last võis jälgida.

Hageja varaline kahju seisneb järgnevas: sõidukulud uurija juurde ja kohtusse 359,28 eurot;

sundraha 645 eurot; kaitsjale makstud tasu ja kulud maakohtus 749,35 eurot ja ringkonnakohtus

96 eurot; täitekulud 449,92 eurot; üldkasuliku tööga seoses tekkinud kahju 6480 eurot ja sellega

seotud sõidukulud 784,40 eurot; advokaat Tibarile makstud tasu toimikuga tutvumise eest 360

eurot; 1940,27 euro tasumiseks sõlmitud laenulepingu lepingutasust 24,25% ehk 363,75 eurot

ja intress. 2018. a juulis teavitas hageja kostjat soovist toimikut näha, kuid kostja hagejale

toimikut ei tutvustanud. Toimikule ligipääsu saamiseks sõlmis hageja lepingu advokaat

Tibariga. Hagejal on tekkinud ka mittevaraline kahju kriminaalmenetluse, süüdimõistmise ja

karistamise ning eraelu meediaväljaannetes kajastamise tõttu. Siinjuures tuleb arvestada

liitkaristuse mõistmisega ja vanglaga peetud vaidlusega, et saada hageja lapsele vajalik ravi

Venemaal.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Samuti ei vastuta kaitsja ebasoodsa

kohtuotsuse eest. Hageja ei esitanud ka kriminaalasja menetluse käigus tõendite kogumise

nõuet ega teinud ettepanekut selle kohta ning kaebuste esitamist soovis hageja. Lisaks kaasneb

sundraha iga süüdimõistva otsusega ja kostja ei vastuta selle määramise eest. Kaitsjale makstud

tasu vastab kehtinud tasumääradele ja asja arutamise kestusele. Karistuse täitmise kulu eest ei

vastuta kostja, sest alternatiivselt oleks võinud selle kanda vangistuses olles. Eeluurimise ajal

kantud sõidukulu tekkis enne kohtulahendit ja seda oleks saanud optimeerida ühiskondlikku

transporti kasutades. Täitekulu põhineb hageja enda valikutel, sest kostja ei saanud mõjutada

hageja majanduslikku toimetulekut. Alternatiivse õigusabi kasutamine on hageja valik ja risk.

Viivise ja intressi nõuded ei põhine võlaõigusseadusel ning sellekohaseid kokkuleppeid poolte

vahel ei ole.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 7. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Samas eeluurimise ajal või

kohtusse ilmumiseks kantud sõidukulud ei seondu kostjaga. Samuti ei ole alust asuda

seisukohale, et lepitusmenetluse materjalide hulgas olev kirjavahetus oleks selle esitamisel

kriminaalasjas välistanud hageja süüdimõistmise. Tegu ei muuda lubatavaks jälgimisest ette

teatamine ega jälgimise aruannete tagantjärele saatmine. 17. ja 18. oktoobri 2013. a aruandeid

ka ei ole W-le saadetud, kuid just nendes nimetatakse teda. W vastus „Jätka samas vaimus“ ei

ole käsitatav loana. Lisaks ei pea paika hageja väide, et ta korraldas lapse jälgimist, sest laps

elas koos isaga ning vähemalt 17. ja 18. oktoobri 2013. a jälgimiste kokkuvõtted sisaldavad

tähelepanekuid ka majas viibivate täiskasvanute kohta.

Kriminaalasja tulemust ei oleks muutnud ka kõneeristuste esitamine, sest need ei kajasta sisu.

Samuti on kostja kriminaalasja kohtuistungil küsinud W-lt tema ja hageja vahelise suhtluse

kohta, millele W vastas, et lapse pärast suheldakse kogu aeg, mistõttu oli see asjaolu

kriminaalasjas teada. Q ei mäletanud kohtuistungil, et hageja oleks telefoni teel jälgimisest ette

teatanud. Lisaks ei oleks kriminaalasja lõpptulemust muutnud lastehaiglalt dokumentide

küsimine ega Ü kinnituskiri või ütlused lapse tervise osas. Lapse epikriisist ei nähtu ähvardav

suur oht ning suitsiidsete kalduvuste korral tulnuks kaasata lastekaitse ja taotleda

hooldusõiguslikus vaidluses esialgset õiguskaitset. Peale selle ei õigusta jälgimist

perekonnaseaduse (PKS) sätted, sest isikuhooldusõigust ei teostata kuriteo toimepanemisega.

Veel ei nähtu asjas esitatust W ütluste usaldusväärsuse kontrolli puudujääke, sh vastuolusid

ütluste vahel. Isegi, kui üksikud vastuolud on, siis ei tingi need ütluste kõrvalejätmist. Seega,

kuigi kostja pidanuks kriminaalasjas varem selgitama välja asjaolud ja esitama tõendid, siis on

ebatõenäoline, et ükski esitamata jäänud tõend oleks tinginud muu kui süüdimõistva otsuse.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu seisukoht sõidukulude osas on ebaõige, sest õigeksmõistva kohtulahendi korral oleks

need hüvitatud või jäänud tekkimata, kui menetlus oleks prokuratuuris lõppenud. Samuti oleks

kohus pidanud kriminaalasja tõendeid hindama uuesti kogumis kannatanu nõusoleku ja

teadmise ning vastuoluliste ütlustega. Lisaks jättis kohus arvestamata, et kannatanu nõusolek

välistab õigusvastasuse ning kannatanu teadmine jälgimisest välistab selle salajasuse ja seega

koosseisu. Kostja ei esitanud e-kirjavahetust ega kõneeristusi, mis kinnitavad W teadlikkust ja

heakskiitu, ning jättis tähelepanu juhtimata sellele, et aias käidi ainult W kutsel. Kohus hindas

10., 17. ja 18. oktoobri 2013. a e-kirju ebaõigesti ning leidis vääralt, et kõneeristustes sisalduv

teave oli kriminaalasjas teada. Seejuures ei tuginenud kostja käesolevas asjas sellele. Veel ei

soovinud kohus W üle kuulata, kuid vaidlustatud otsuses leidis, et ei ole piisavalt tõendeid

ütluste lahknemise kohta. Kohus jättis seisukoha võtmata väite osas, mille kohaselt ei soovinud

kostja ühtegi W hagejat süüstavat väidet kontrollida. Lepitusmenetluse materjalid tõendavad ka

W oluliselt varasemat teadmist lapse jälgimisest, kui ta kohtus ja eeluurimisel avaldas.

Maakohus tuvastas jälgimise eesmärgi ebaõigesti ning jättis käsitlemata hageja väited selle

kohta, et kriminaalasjas tehtud otsusest ei nähtu, mille põhjal on leitud, et eesmärgiks oli koguda

andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel. Ainuüksi asjaolu, et neid andmeid kasutati

hiljem kohtus, ei võimalda sellist järeldust teha. Fotod ega e-kirjad ei kinnita W ega Z jälgimist.

E-kirju ei ole ka kohtus uuritud, mistõttu ei saanud neile otsuses tugineda, kuid kostja kaebust

selle kohta ei esitanud. Kriminaalasjas jäi kostja tegevusetuse tõttu tuvastamata, et jälgiti last,

kes oli avaldanud, et tal on enesetapumõtted. Fotodel on üksnes laps ja lastekaitse teavitamist

tõendab kirjavahetus. Maakohus leidis kriminaalasjas, et lastekaitset ei ole teavitatud, kuid

selliseid asjaolusid ei ole süüdistusaktis ega ka menetluses arutatud. Samas jättis kostja kaebuse

selle kohta esitamata. Lisaks jättis kohus seisukoha võtmata selle kohta, et kostja ei sisustanud

kriminaalasjas süüdimõistmist välistavaid karistusõiguslikke kategooriaid nagu eksimus,

hädaseisund jm. Samuti on väär seisukoht, et PKS sätted ei õigusta jälgimist, sest tegemist on

kohustuste kollisiooniga.

Kostja oleks pidanud suunama hagejat hoiduma ennast süüstavate ütluste andmisest. Samuti

jättis kostja viitamata süüdistusakti puudustele ja kohtu süüdistusaktist väljumisele. Z ei ole

kannatanu, sest hagejal ei olnud tema suhtes andmete kogumise eesmärki. Süüdistusaktis

puuduvad asjaolud salajasuse ja eesmärgi kohta. Hagejale ei ole ka esitatud süüdistust, et ta

oleks kuriteo toime pannud 10. oktoobril 2013, kuigi ta on sellise teo eest süüdi mõistetud.

Peale selle ei ole ütlused kriminaalasjas episoodidega seotud ning kostja ei koostanud

kohtuvaidluseks teese ega kooskõlastanud kaitsestrateegiat, kaebuste esitamist ega nende sisu.

Kostja jättis tähelepanuta ka selle, et jälitustoimingu puhul on eesmärgiks varjata andmete

töötlemise fakti ja sisu, kuid hageja puhul andmete varjamise eesmärki ei esinenud. Juhul, kui

kostja ei näinud võimalust õigeksmõistvaks otsuseks, pidanuks ta seda selgitama ja sellisel

juhul oleks saanud menetluse lõpetada lihtmenetluses või kokkuleppel. Maakohus jättis

kohaldamata kaitsjale kutsestandardina sätestatud juhendi.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb resolutsiooni p 1 osas täpsustada (vt

käesoleva

otsuse

p 8).

Muus

osas

tuleb

maakohtu

otsuse

resolutsioon

jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Vahetult enne ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungit saatis hageja kohtule e-posti teel

menetlusdokumendi (kd IV, tl 63–68), millega kolleegium sai tutvuda pärast kohtuistungit.

Kohtuistungil ei kandnud hageja kirjalikult esitatud seisukohti suuliselt ette. Kõnealune

dokument võib endas sisaldada uusi väiteid, mis tuleb TsMS § 652 lg 4 järgi jätta tähelepanuta,

mistõttu lähtub kolleegium asjaoludest, mis on välja toodud 8. novembril 2021 esitatud

apellatsioonkaebuses.

8. Maakohus menetles ebaselget nõuet, rikkudes sellega eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 442

lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh

poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja

täidetav ka otsuse muu tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on

maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus

nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1). Kui maakohus jätab selle ülesande

täitmata, peab rikkumise kõrvaldama ringkonnakohus (TsMS § 656 lg 2; vt ka Riigikohtu

18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.4; 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-4-06, p 54).

Kuivõrd hageja apellatsioonkaebuses märgitud nõue oli ebaselge ning asja materjalidest nähtus,

et ka maakohtus ei olnud hageja nõue selge, siis palus ringkonnakohus hagejal oma nõuet

täpsustada (kd IV, tl 16 ja pöördel, tl 33 pöördel). Tulenevalt hageja täpsustustest on tema

nõudeks varalise kahju hüvitamise nõue 10 287,70 eurot, sissenõutavaks muutunud intress

1588,36 eurot ja tulevikus lisanduv intress, sissenõutavaks muutunud viivis 1565,87 eurot ja

tulevikus lisanduv viivis ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega on maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1 ebatäpne, sest sellega on jäetud rahuldamata varalise kahju ja viivisenõue

kogusummas 16 843,82 eurot. Selguse huvides tuleb resolutsiooni p 1 täpsustada ja sõnastada

see järgmiselt: „Jätta X hagi rahuldamata.“ Selliselt on resolutsioon kooskõlas TsMS § 442 lg-

s 5 sätestatud nõudega.

9. Hageja kui klient esitas advokaadi vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude. Maakohus on õigesti leidnud, et advokaadi ja kliendi vahel on käsundussuhe

võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 mõttes ning advokaat käsundisaajana peab käsundi täitmisel

tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.

9.1. Käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb

analüüsida järgmist (vt Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457/143, p 13):

• kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1);

• kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas

rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav;

• kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

• kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2);

• kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise

ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu

(VÕS § 127 lg 3);

• kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Põhjendamatu on hageja väide, et maakohus rikkus võistleva menetluse põhimõtet (TsMS § 5)

ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7). Praeguse asja lahendamisel tuli hagejal

kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, mis räägivad selle kasuks, et hoolsuskohustust täites oleks

hageja kriminaalasjas õigeks mõistetud.

9.2. Hageja hinnangul seisneb kostja rikkumine ebakvaliteetse õigusteenuse osutamises

kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtueelses menetluses ja kohtus. Hageja on pidanud kostja

hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahjuks järgnevat:

• sõidukulud uurija juurde ja kohtusse 359,28 eurot;

• sundraha 645 eurot;

• kaitsjale makstud tasu ja kulud maakohtus 749,35 eurot ja ringkonnakohtus 96 eurot;

• kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise otsuse täitmisel tekkinud täitemenetluse

kulud 449,92 eurot;

• üldkasuliku tööga seoses tekkinud kahju 6480 eurot ja sellega seotud sõidukulud 784,40

eurot;

• advokaat Tibarile makstud tasu toimikuga tutvumise eest 360 eurot;

• 1940,27 euro tasumiseks sõlmitud laenulepingu lepingutasu 24,25% ehk 363,75 eurot

ja intress summalt 1940,27 eurot perioodi 17. mai 2017. a kuni 17. mai 2027. a eest

määras 40% aastas;

• mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.

9.3. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt saab VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele

kuuluda kahju, mida hageja kandis seetõttu, et ta kostja tegevuse tõttu kriminaalasjas süüdi

mõisteti. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu

halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks

toimunud (diferentsihüpotees). Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga

üksnes juhul, kui hageja tõendab, et ta oleks kostja kohase hoolsusega tegutsemise korral

kriminaalasjas õigeks mõistetud. Kahju hüvitamine sõltub lõppastmes sellest, milline on

konkreetselt kostjale etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses tekkinud

kahjuga VÕS § 127 lg 4 järgi.

10. Maakohus leidis, tuvastamata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi, et sõidukulude

nõudmine kahju hüvitamisena ei ole võimalik ettenähtavuse ja põhjusliku seose puudumise

tõttu, viidates VÕS § 127 lg-tele 3 ja 4. Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et maakohus

on ebaõigesti leidnud, et sõidukulude kandmine ei sõltu kriminaalasja lahendamise tulemusest.

Seetõttu muudab kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1, mille

kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-

s 182 sätestatud erandeid. Kolleegium märgib, et ka sõidukulud kuuluvad menetluskulude

hulka, sest KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt kuuluvad menetluskulude hulka menetlusosalise

vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Eeltoodust tulenevalt ei ole

sõidukulude hüvitamine maakohtu otsuses toodud põhjendustel välistatud ning sõidukulude

hüvitamisele kuulumine eeldab käesoleva otsuse p-s 9.1 toodud kahju hüvitamise eelduste

hindamist.

11. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei andnud hinnangut nendele tõenditele, mille

alusel hageja kriminaalasjas süüdi mõisteti, ning pidas võimalikuks hinnata üksnes seda, kas

kostja teistsugune käitumine käsunduslepingu täitmisel oleks viinud erineva tulemuseni.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja etteheide põhjendatud, sest maakohus asus õigesti

seisukohale, et hageja ei saa kriminaalasjas tehtud kohtuotsust tsiviilasja menetluses uuesti

vaidlustada. Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas advokaat

rikkus oma hoolsuskohustust ning kas kohase hoolsusega tegutsedes oleks hageja

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitatud süüdistuses õigeks mõistetud, hinnates hagis välja

toodud rikkumiste mõju kriminaalmenetluse reeglite järgi (vt Riigikohtu 15. veebruari 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12, p 16).

12. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et vaatamata hageja etteheidetele on ebatõenäoline, et ükski

kõnealune esitamata jäänud tõend oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Samuti

märkis maakohus, et kostja töös esines hoolsuskohustuse täitmise mõttes puudujääke (kostja

oleks pidanud kriminaalasjas välja selgitama kõik asjaolud ja esitama tõendid tulenevalt hageja

väidetest W teadlikkuse ja nõusoleku kohta). Maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, kas

kostja rikkus hoolsuskohustust või mitte. Samuti ei ole maakohus vastanud kõigile hageja

väidetele, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 ja § 442 lg 8).

Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada, hinnates iga etteheidetava rikkumise puhul, kas

kostja on rikkumise toime pannud, ning täiendades selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Kuid vaatamata eespool toodud minetustele jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.

12.1. Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb lisaks võlaõigusseaduse 35. peatükis

sätestatud käsunduslepingu sätetele arvestada advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika

(advokatuuriseaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi) nõuetega ning kaitsja õiguste ja

kohustustega kriminaalmenetluses (KrMS § 47). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 järgi

peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite,

õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma

kliendi huvides tõendeid. AdvS § 44 lg 1 p 1 järgi on advokaat kohustatud kasutama kliendi

huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.

12.2. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis kohaldamata Eesti Advokatuuri

juhatuse 25. novembri 2014. a otsusega kinnitatud „Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi

õigusabi osutamise juhendi“ (õigusabi osutamise juhend). TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1

esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus kahju hüvitamise nõude

hindamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel

rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel. Kuivõrd maakohus kostja hoolsuskohustuse

täitmist iga etteheidetava rikkumise puhul eraldi ei käsitlenud, siis puudus ka vajadus juhendi

põhjal käsundi täitmist hinnata. Kolleegium märgib, et õigusabi osutamise juhend aitab küll

sisustada õigusteenuse osutamise kvaliteeti, kuid sellest üksi hagi rahuldamiseks ei piisa. Hagi

rahuldamise eeldusena on vaja tuvastada ka teised kahju hüvitamise eeldused, sh põhjuslik seos.

13. Hageja mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 137 lg 1 järgi, s.o eraviisilises

jälitustegevuses. Hageja heidab kostjale ette, et ta jättis esitamata kriminaalmenetluses olulised

tõendid (e-kirjavahetuse ja kõnede eristuse), mis oleksid välistanud tema süüdi mõistmise.

Maakohus analüüsis neid tõendeid ning leidis, et isegi kui need tõendid oleksid

kriminaalmenetluses kaitsja poolt esitatud, siis võimalikust ebaseaduslikust jälgimisest ette

teatamine ei muuda tegu lubatavaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et isegi kui

kaitsja oleks kõnealused tõendid esitanud, ei oleks see mõjutanud kriminaalasja lahendamise

tulemust. Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

13.1. Kolleegiumi hinnangul on kostja rikkunud oma hoolsuskohustust, sest ei kogunud kliendi

huvides tõendeid. Õigusabi osutamise juhendi § 2 lg 5 järgi peab kaitsja vajaduse korral

koguma kliendi huvides tõendeid. Sama sätestab AdvS § 40 lg 2 teine lause. Kostja pidi teadma,

et hageja väiteid kinnitavad tõendid on olemas. Kostja osales 24. septembril 2013 hageja

kahtlustatavana ülekuulamisel. Selle käigus avaldas hageja, et W oli jälgimisest teadlik. Nimelt

helistas hageja W-le ning saatis talle elektrooniliselt esimese oktoobrikuu jälgimise kokkuvõtte,

teiste kokkuvõtete saatmise kohta hageja täpselt enam ei mäletanud (kd I, tl 54–55). Lisaks

sellele

on

põhjendatud

hageja

etteheide

tõendite

esitamata

jätmise

kohta

apellatsioonimenetluses. Kostja pidi tõendite esitamise vajalikkusest olema teadlik, sest

kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud (maakohtu otsuse lk 11), et asjaolu, et

kannatanu oli teadlik maja ümber käimisest ja jälgimisest, kohtus tõendamist ei leidnud.

13.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kõnealused tõendid ei oleks

õigeksmõistvat kohtuotsust kaasa toonud. Kõnede eristuse (kd III, tl 49–51) mõju kriminaalasja

lahendamise tulemusele on käsitletud vaidlustatud otsuse p-s 23 ja kolleegium nõustub

maakohtuga. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 10.2 on märgitud, et kõnede

eristus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, sest see ei kajasta kõnede sisu (kd I, tl 39–

44). E-kirjavahetuse (kd II, tl 82–87) mõju kriminaalasja lahendamise tulemusele on käsitletud

vaidlustatud otsuse p-s 22 ja ka selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Maakohus on

kolleegiumi hinnangu õigesti leidnud, et hageja 8. oktoobri 2013. a e-kiri sisuga „hakkan nüüd

last eemalt jälgima et sa teaks“ ei muuda hageja tegu õiguspäraseks, sest e-kirjas pole

täpsustatud, kes, millal ja milliste vahenditega hakkab last jälgima, samuti saadeti jälgimiste

kokkuvõtted W-le pärast nende toimumist.

13.3. Kolleegium

märgib

vastuseks

hageja

apellatsioonkaebuse

väidetele

järgmist.

Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 8.2 on kolleegium e-kirjavahetuse osas

märkinud, et varjatud jälgimise järgselt kannatanule kokkuvõtte ja piltide edastamine ei

välistaks eelnevalt toimepandud jälgimise ebaõigust, sest kuriteo objektiivne koosseis on

täidetud juba jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku varjatud jälgimisega.

Eelneva etteteatamise kohta on kriminaalkolleegium otsuse p-s 9.2 märkinud, et see väide on

tõendamata. Kolleegium leiab, et ka praeguses asjas esitatud e-kirjad (kd II, tl 82–87) ei tõenda,

et hageja on iga kord enne W elukoha jälgimisele asumist teavitanud seal elavaid inimesi oma

tegevusest ning veelgi enam, et talle oleks antud selleks nõusolek.

13.4. Kolleegiumi hinnangul on W 12. oktoobri 2013. a e-kirjas (kd II, tl 85) avaldatu „jätka

samas vaimus“ sarkastiline reaktsioon hageja poolt saadetud e-kirjadele. Isegi kui lähtuda

sellest, et hageja arvas, et on saanud W-lt oma tegevusele heakskiidu, ei välista see tema teo

koosseisupärasust ega õigusvastasust. Nagu kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes märgitud,

heidetakse hagejale ette varjatud jälgimist. W üldine teadmine, et hageja käib tema pere

tegevust jälgimas, ei tähenda, et ta oleks olnud igast konkreetsest korrast teadlik. Seda

teadlikkuse küsimust on kohtud ka kriminaalmenetluses käsitlenud ja jõudnud järeldusele, et

seda, millal täpselt neid jälgimas käidi, W ei teadnud. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu

otsuse p-s 10.2 on põhjendatud, miks ei oleks teistsugusele järeldusele viinud ka kõnede eristus,

mida maakohus vastu ei võtnud (ja mille vastu võtmist ringkonnakohtult ei taotletud). Kohus

selgitas, et telefoni kõneeristus annab informatsiooni edastatavate sõnumite edastamise fakti,

kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja kohta, aga ei kajasta tehtud kõnede sisu.

Kohus tõdes, et selle üle, et hageja ja W telefoni teel tihedalt suhtlesid, vaidlust pole.

Kriminaalasjas tehtud nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses on toodud välja, et W pere

tegemisi käidi jälgimas pimedal ajal. Kohtud tegid sellest igati põhjendatult järelduse, et hageja

ja Q tahtsid jälgida W majas toimuvat varjatult.

13.5. W soovitus hagejale, et too jätkaku samas vaimus, ei välista ka hageja teo õigusvastasust.

Lisaks sellele, et selline soovitus on mõeldud sarkastilisena, on see nii üldine, et ei saa õigustada

konkreetseid varjatud jälgimisi. Kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluna

seaduses nimetatud ei ole, see tuleneb üksnes kohtupraktikast. Senise kohtupraktika kohaselt

saab kannatanu nõusolekust rääkida konkreetse tema vastu toime pandud kuriteokoosseisule

vastava teo kontekstis (vt pikemalt kannatanu nõusoleku kohta Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 30. septembri 2020. a otsus asjas nr 1-20-2071 lähenemiskeelu

rikkumisega seoses). Kõnealuses asjas oli kaitseväide, et kannatanu ise oli ka mingitel kordadel

süüdistatavaga suhelnud, näidates seega, et ta on hoolimata lähenemiskeelust suhtlemisega

nõus. Ringkonnakohus asus kriminaalasjas nr 1-20-2071 seisukohale, et süüdistatav pani iga

kord, kui ta kannatanuga suhtles, toime kuriteokoosseisule vastava teo, kuid nendel juhtudel,

kui kannatanu oli selle suhtlusega ise nõus või lausa otsis ise kontakti, välistas kannatanu

nõusolek süüdistatava teo õigusvastasuse (ringkonnakohtu otsuse lk 9). Praeguse asja

seisukohalt on oluline Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et kannatanu

nõusolek kehtis ainult nende konkreetsete juhtude kohta, kui ta ise vabatahtlikult suhtles

süüdistatavaga, kuid tema sellekohane nõusolek ei laienenud kogu suhtlusele.

Eeltoodust tulenevalt peab luba olema seotud konkreetse ja piisavalt määratletud ajal ja kohas

toime pandava teoga. Praegusel juhul ei ole aeg kuidagi määratletud. Kuna asjaolud, mille

kaebustes välja toomata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei välista hageja teo

koosseisupärasust ega õigusvastasust, ei oleks nende argumentide esitamine apellatsioonis või

kassatsioonis kaasa toonud hageja õigeksmõistmist.

14. Hageja heidab kostjale ette, et kostja jättis W ristküsitlemisel eeluurimisel antud ütlused

usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Samuti olid hageja hinnangul W ütlused vastuolus

e-kirjavahetusega ning seega ebausaldusväärsed. Maakohus leidis, et isegi kui mõned üksikud

sõnastuse või detailide vastuolud kannatanu ütluste vahel eeluurimisel ja kohtuistungil olid, siis

ei olnud need W ütluste kõrvalejätmiseks piisavad (vaidlustatud otsuse p 26). Kolleegium ei

näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.

14.1. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele järgmist. Hageja

tugineb W ütluste vastuolule, mille kohaselt W kohtuistungil eitas, et talle oleks saadetud

perioodil 11. oktoober–2. november 2013 teade, et hageja jälgib tema elukohta (vt

kriminaalasjas toimunud maakohtu 18. novembri 2015. a istungi protokoll; kd I, tl 25).

Kannatanuna ülekuulamisel 27. veebruaril 2014 on W avaldanud, et „ühel korral küll X ühes

mulle saadetud meilis mainis, et tema sõbranna, vist oli ka see Katrini nimi kirjas, olevat näinud,

et mingis toas tuli põleb ja et kuskil pandi tuli kustu või midagi sellist, ma täpselt ei mäletagi

enam“ (kd II, tl 136 pöördel). Kolleegium leiab, et W ütluste tõendikogumist kõrvalejätmiseks

alus puudus, seda isegi koosmõjus e-kirjavahetuse ja kõnede eristusega.

14.2. KrMS § 289, mis reguleerib tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist, ei näe ette, et vastuolu korral tuleb isiku ütlused igal juhul

kõrvale jätta. Vastuolu korral peab kohus hindama, kas ütluste andjat saab tõendiallikana

usaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13,

p 20.2). Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt tuleb jätta ütlused tõendikogumist

välja osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust

kohtule arusaadavalt selgitada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015 otsus asjas

nr 3-1-1-25-15, p 7). W kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole

diametraalset vastuolu. Tema kohtueelses menetluses antud ütlused on tsiteeritud osas üsna

ebamäärased ja neist ei tule välja, et W oleks informeeritud tema koduse elu tahtlikust

jälgimisest. Seda, et kuskil toas tuli põles, võib märgata ka lihtsalt majast möödudes, ilma

kedagi tahtlikult jälgimata.

14.3. Lisaks sellele on kohtupraktikas leitud, et üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu

üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt

ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Praeguses asjas,

kuna tegemist on isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisega, tuleb

ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu

seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-66-15, p 11). Kolleegiumi hinnangul on maakohus

sellele asjaolule tähelepanu pööranud, tuues välja, et kriminaalasjas toimunud maakohtu

istungil vastas kannatanu konkreetse ajavahemiku osas esitatud prokuröri küsimusele ning W

reaktsioonist („jätka samas vaimus“) saab järeldada, et ta ei pööranud sellele suuremat

tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul saab e-kirjavahetuse põhjal teha järelduse, et W ei saanud

tegelikult aru, millist tegevust hageja lapse jälgimise all silmas peab. Nii eeluurimisel kui ka

asja kohtulikul arutamisel antud ütluste kohaselt on W hageja tegevuse hukka mõistnud,

selgitades, et jälgimine on toimunud tema teadmata, see tuli üllatusena ning selliseks tegevuseks

ei oleks ta hagejale luba andnud (vrd 27. veebruari 2014. a ülekuulamine: „Minu ja minu lapse

jälgimisega ja pildistamisega ilma minu loata ja ilma minu teadmata on tõsiselt häiritud ja

rikutud minu ja minu lapse, samuti minu elukaaslase, kes elab minuga, rahu ja kindlustunnet

ning isikliku elu privaatsust,“; maakohtu 18. novembri 2015. a istung (vastus prokuröri

küsimusele, kas hageja teatas talle perioodil 11. oktoober–2. november 2013, et ta tuleb W

elukoha aia taha vaatama, mis kodus toimub ja teeb sellest fotosid): „Ei, sellist teadet ei ole ma

saanud.“). Ka ülejäänud hageja väited W ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei anna alust asuda

teistsugusele seisukohale.

15. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei sisustanud hageja süüdimõistmist välistavaid

karistusõiguslikke kategooriaid nagu eksimus, hädaseisund vms. Maakohus on hageja väiteid

hinnanud ja leidnud, et need on põhjendamatud. Kolleegium nõustub maakohtuga.

Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele, et kriminaalasjas tehtud

maakohtu otsuses on õigusvastasust ja eksimust teo keelatuses analüüsitud (maakohtu otsuse lk

10–11). Praeguses asjas pidi hageja tooma esile asjaolud ja esitama tõendid selle kohta, et kostja

ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ning kriminaalmenetluses esitamata asjaolud oleksid

süüdimõistmise välistanud. Esitatud asjaolusid ja tõendeid tuleb tsiviilasja menetluses hinnata

kriminaalmenetluse reeglite järgi. KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on seda ka teinud. Nii hageja kui ka kostja olid

veendumusel, et hageja tegu oma last sellisel viisil jälgida oli lubatav. Selliste asjaolude pinnalt

kujundati välja kaitsestrateegia, kaitseakt ja kohtuvaidlus (kd I, tl 22; kd III, tl 124–125).

Kuigi kostja koostatud kaitseaktile saab ette heita õigusliku vormi puudulikkust, siis kostja

hoolsuskohustuse rikkumiseks seda praegusel juhul pidada ei saa, sest aktis on KrMS § 227

lg 3 järgi kõik kaitseaktis vajalik märgitud.

16. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei vaidlustanud kaebuses alama astme kohtu otsuse peale

järgmisi asjaolusid: kriminaalasjas tehtud otsusest ei nähtu, millest tulenevalt kohtud järeldasid,

et hageja tegevuse eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel; W

aias käidi ainult viimase kutsel ning hagejal puudus andmete varjamise eesmärk. Maakohus ei

ole kõiki hageja väiteid hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

16.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust kostjale ette heita, et ta maa- või ringkonnakohtu

otsust vaidlustades ei esitanud väidet, et kohtuotsustest ei selgu, millest tulenevalt kohtud

järeldasid, et hageja eesmärk oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel (see

on andmetena, mida hageja soovis koguda, nimetatud sõnaselgelt ära juba süüdistuses).

Kriminaalasja lahendanud maakohus on seda järeldust ammendavalt põhjendanud ja

ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga (vt kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu

otsuse p 9). Kolleegium märgib, et KarS § 137 räägib eraviisilisest jälitustegevusest teise isiku

suhtes (mis praegusel juhul seisnes varjatud jälgimises) tema kohta andmete kogumise

eesmärgil. See tähendab, et eesmärk peab olema teise isiku kohta andmete kogumiseks, mitte

aga nende andmete varjamiseks, lisaks sellele pidi olema tahtlus tegutseda (jälgida) varjatult.

16.2. Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud, et ei ole „võimalik lahutada lapse

elu ja pere elu, kus laps kasvab. Kui jälgitakse last, siis sellega kaasneb ka terve pere jälgimine.

Teisest küljest süüdistatavate ütlused, et nad kogusid vaid lapse olukorra kohta andmeid, on

ümber lükatud Q kirjade sisuga, kust on näha, et jälgitud ja kirjeldatud on kõigi majas viibinud

isikute tegevust.“ (maakohtu otsuse lk 9). Kohus lisas: „...X enda õigustuseks öeldu, et tegi

kõike lapse huvides, sest laps ei saanud kuidagi terveks ning lapse ja isa jutt lapse

kasvatamistingimuste kohta ei läinud kokku, ei tee tema käitumist lubatavaks.“ See viimane

asjaolu näitab selgelt, et jälgimise eesmärk ei olnud kuidagi isoleeritult seotud lapse

tegemistega, vaid hagejale pakkuski huvi see, kuidas W lapse eest hoolitseb. Mis puutub hageja

väitesse, et majas toimuvat jälgiti lapse enesetapumõtete pärast, siis ei ole hageja selgitanud,

kuidas see aeg-ajalt toimunud jälgimine pidi tagama lapse turvalisuse. Hädaseisund välistab

kuriteokoosseisule vastava teo õigusvastasuse ainult siis, kui tegu on ohu tõrjumiseks sobiv ehk

kohane ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim.

Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses refereeritud hageja ja Q ütlustest nähtub, et hageja

püüdis saada kinnitust sellele, et isa ei hoolitse lapse eest piisavalt või ei tee temaga tegelemisel

õigeid valikuid (millele viitab ka see, et saadud infot kasutati hooldusõiguse üle käivas

kohtuasjas). Maakohtu otsuse kohaselt tegi hagejale muret lapse tugev köha, mis ei läinud üle:

ema heitis isale ette, et kuigi laps koolis ei käinud, siis ujuma viidi teda ikka. Soov teada, mida

isa lapsega teeb, tähendab selgelt eesmärki koguda andmeid isa kohta. Seda, et sooviti koguda

andmeid sisuliselt kogu pere kohta, näitab kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes välja toodud

tõik, et pildistamisel on püütud jäädvustada maja elutoas toimuvat.

17. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei hoiatanud ega suunanud hagejat hoiduma ennast

süüstavate ütluste andmisest. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

Kostja ei osanud öelda, kas ta selgitas hagejale ütlustest andmise keeldumise õigust või soovitas

ütluste andmisest keelduda (vt ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungi protokoll, ajamärk

00:20:51). Tulenevalt õigusabi osutamise juhendi §-st 10 peab kaitsja hoolitsema selle eest, et

kaitsealune oleks õigeaegselt ja õigesti teavitatud oma menetlusõigustest, nende kasutamise

korrast ja õigustest loobumise tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul eeldas kriminaalasjas

kujundatud kaitsestrateegia hageja poolt ütluste andmist. Nii hageja kui ka kostja olid

veendumusel, et hageja poolt avaldatavad asjaolud välistavad kuriteokoosseisu. Hagejale on

KrMS § 8 p 1, § 34 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 35¹ lg 1 järgi selgitatud kahtlustatava õigusi ja

kohustusi 24. septembri 2013. a ülekuulamisel (kd I, tl 53–55). Lisaks on kriminaalasja

lahendanud maakohus selgitanud hagejale 18. novembril 2015 toimunud istungil tema õigusi,

st et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu

(kd I, tl 30 pöördel). Kostja on ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil selgitanud, et

hageja tahtis väga ütlusi anda ja rõhutada, et tema tegevus oli tingitud eelkõige lapse heaolu

kontrollimisest (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51).

Asjaolusid kogumis hinnates leiab kolleegium, et hageja oli õigeaegselt ja õigesti teavitatud, et

tal on õigus ütluste andmisest keelduda ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu.

Kostja ei pidanud täiendavalt neid õigusi hagejale selgitama.

18. Samuti heidab hageja kostjale ette seda, et kostja ei tuginenud süüdistuse puudustele ega

sellele, et kohus on teda süüdi mõistes süüdistusest (ajaperiood ei alga 10. oktoobrist 2013)

väljunud. Hageja väitel ei sisalda süüdistusakt selliseid faktilisi asjaolusid nagu kannatanute

teadmatus nende jälgimisest ega fotoaparaadiga seotud asjaolusid. Lisaks ei ole süüdistusaktis

märgitud W elukaaslase Z kohta andmete kogumise eesmärki. Maakohus hageja väiteid ei

hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle

rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

18.1. Kolleegium leiab, et hageja etteheited kostja poolt kõnealuste asjaolude esile toomata

jätmise kohta ei ole põhjendatud. Nende esitamine apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ei

oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Esiteks ei pea süüdistus kajastama iga

detaili, vaid peab kirjeldama teo asjaolusid sellise täpsusega, et oleks tuvastatav, et tegu vastab

süüdistatavale inkrimineeritava kuriteokoosseisu tunnustele. Süüdistusest tuleb välja see, et

kannatanud ei olnud nende jälgimisest teadlikud – süüdistuses on öeldud, et hageja ja Q

vaatlesid ja fotografeerisid kannatanute tegevust „salaja“ ning panid toime „varjatud jälgimise“.

Seega ütleb süüdistus, et tegutseti kannatanute teadmata ja nende eest varjatult. KarS § 137

mõttes ei ole oluline, kuidas teavet kogutakse ja talletatakse.

Kuna tõendite järgi hageja ja Q pildistasid elamus toimuvat, on see ka süüdistuses välja toodud

(see on ka asjaolu, mis kinnitab soovi koguda andmeid – majas olijate elukorraldust

iseloomustavaid asjaolusid; pildistamisega need andmed jäädvustati). Selles kontekstis ongi

oluline vaid pildistamise fakt, mitte aga see, millega pildistati.

18.2. Mis puudutab hageja väidet, et süüdistuses pole märgitud, et hagejal ja Q-l oleks olnud Z

suhtes andmete kogumise eesmärk, siis süüdistusest nähtub, et see on taotluslik. Kui süüdistust

lugeda, ilmneb, et prokurör ongi lähtunud sellest, et eesmärk oli just W kohta andmete

kogumine. Süüdistuse kohaselt tegutsesid süüdistatavad „eesmärgiga koguda andmeid W

käitumise kohta C kasvatamisel“, st prokurör on süüdistuses määratlenud andmed, mida koguda

sooviti. Seega, süüdistuse kohaselt jälgiti salaja nii W, C kui ka Z, kuid seda kõike tehti just W

kohta andmete kogumiseks. Kuna salaja jälgiti ka Z, kahjustati ka tema õigushüve (õigust

eraelule) ja seetõttu on ta ka KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu.

19. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et kostja ei selgitanud talle, et kui võimalused

õigeksmõistva otsuse tegemiseks puuduvad, oleks olnud otstarbekas lõpetada menetlus

lihtmenetluses (nt kokkuleppemenetlus). Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

19.1. Kolleegiumi hinnangul on hageja etteheited põhjendatud, sest õigusabi osutamise juhendi

§-d 10 ja 11 hõlmavad endas ka kaitsja kohustust selgitada kaitsealusele erinevaid

menetlusliike.

Selgitatavate

menetlusõigustena

tuleb

mõista

kõiki

õigusi,

mis

menetlusseadustik kahtlustatavale või süüdistatavale annab. Selliste õiguste hulka kuulub ka

õigus taotleda asja arutamist lühi- või kokkuleppemenetluses. Kuid vaatamata sellele, et kaitsja

jättis hagejale lihtmenetluse võimalused tutvustamata, ei saanud see kolleegiumi hinnangul

mõjutada asja lahendamise tulemust.

19.2. Kostja selgitas ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil, et neil oli hagejaga ainult

üks versioon – lapsevanemal on õigus teada, kuidas laps temast eemal olles viibib. Teisi

menetlusliigi valikuid ei olnud (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51). Kolleegiumi hinnangul ei ole

hageja esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja täiendava selgituse

puhul oleks ta olnud nõus lihtmenetluse kohaldamisega. Kuna hageja soovis kindlalt taotleda

õigeks mõistmist, oli kokkuleppemenetlus välistatud – kokkuleppemenetlus eeldab kokkulepet

süüdi tunnistamises ja karistuses (vt KrMS § 245). Lühimenetluses oleks kohus kriminaalasja

lahendanud KrMS § 233 lg 1 järgi kriminaaltoimiku materjali põhjal ning üksnes selline

menetlusliigi valik ei oleks kaasa toonud õigeksmõistvat kohtuotsust.

Lisaks sellele märgib kolleegium, et hageja väide kõnealuse hoolsuskohustuse rikkumise kohta

on ka vastuoluline. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et talle on tekkinud kahju,

sest kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu mõisteti ta kuriteo toimepanemises süüdi.

20. Lõpetuseks heidab hageja kostjale ette, et kostja ei koostanud kohtuvaidlusteks teese, ei

kooskõlastanud kaitsestrateegiat ega apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamist või nende

sisu. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse

põhjendusi.

20.1. Kolleegium nõustub hageja etteheidetega osaliselt. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et

kostjale saab hoolsuskohustuse rikkumisena ette heita kohtuvaidluste teeside koostamata

jätmist. Sellist nõuet KrMS §-dest 299 ja 300 ei tulene. KrMS § 300 lg 3 järgi võivad

kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle

lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kriminaalasjas toimunud maakohtu 11. jaanuari 2016. a

istungil kandis kostja kohtuvaidluse sisu suuliselt ette, mis KrMS § 155 lg 2 p 10 kohaselt

protokolliti (kd III, tl 124–125). Kohtuvaidlus vastas välja töötatud kaitsestrateegiale, mille

kohaselt: hageja jälgis oma last, eesmärgiks oli saada lapse kohta andmeid ja W oli sellest

teadlik (kd IV, tl 70–71, ajamärk 00:15:09).

Nõustuda ei saa hageja väitega, et kaitsestrateegia oli kooskõlastamata. Hageja selgitas

ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil, et kohtus kaitsjaga esimest korda uurija juures

ning pärast seda istusid nad pubis ja arutasid (kd IV, tl 70 pöördel, ajamärk 00:13:46).

Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjale ette heita õigusabi osutamise juhendi § 17 rikkumist, sest

kostja on hagejaga kohtunud ning esitatud asjaoludest nähtuvalt peeti omavahel nõu. Kostja

arvestas kaitsetaktika valikul hageja seisukohtadega, uskudes ka ise hageja avaldatud faktiliste

asjaolude põhjal teo õiguspärasust.

20.2. Kolleegium nõustub hageja etteheitega osas, mis puudutab apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuste esitamise või nende sisu kooskõlastamist. Tulenevalt õigusabi osutamise

juhendi § 25 lg-st 2 peab kaitsja pidama enne apellatsiooni või kassatsiooni esitamist nõu

kaitsealusega, selgitades muu hulgas, millistele argumentidele kavatseb kaitsja kaebuses

tugineda. Nõupidamise käigus peab kaitsja välja selgitama argumendid, mille väljatoomist

kaebuses soovib kaitsealune. AdvS § 44 lg 1 p 2 sätestab, et advokaat on kohustatud teavitama

klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Kuid vaatamata sellele, et kostja jättis

kaitsja kohustused kaebemenetluses nõuetekohaselt täitmata, ei saanud see kolleegiumi

hinnangul mõjutada apellatsioon- ega kassatsioonkaebuste lahendamise tulemust.

Kostja hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena jäid kaebustesse lisamata argumendid, mille

välja toomist oleks soovinud hageja. Samas, nagu eespool argumente eraldi käsitledes välja

toodud, ei oleks asjaolud, mida soovis rõhutada hageja, välistanud tema teo koosseisupärasust

ega õigusvastasust ega oleks toonud kaasa tema õigeks mõistmist.

21. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja on hagejale teenuse

osutamisel rikkunud oma hoolsuskohustust. Kuid vaatamata sellele ei ole alust hageja nõuet

rahuldada, sest nii nagu leidis ka maakohus, ei oleks hagejat ka juhul, kui kostja oleks

tegutsenud kohase hoolsusega, KarS § 137 lg 1 järgi õigeks mõistetud. Seetõttu põhjuslik seos

rikkumise ja kahju vahel VÕS § 127 lg 4 järgi puudub.

Menetluskulude jaotus

22. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

23. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud kostjal puuduvad.

24. Maakohus vabastas 18. septembri 2020. a määrusega hageja hagiavalduse esitamisel

riigilõivu 750 euro tasumisest (kd III, tl 9–11). Ringkonnakohtu 17. novembri 2021. a

määrusega määrati hagejale riigilõivu 750 euro tasumine osamaksetena (kd IV, tl 36–38), mis

praeguseks on tasutud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtus rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, on põhjendamatu, et maakohus otsustab eraldi

määrusega riigilõivu riigituludesse väljamõistmise. Seega määrab kolleegium TsMS § 190 lg 4

järgi riigilõivu riigituludesse väljamõistmise.

Kuna hageja vabastati riigilõivu tasumisest selle hilisema hüvitamise kohustusega TsMS § 190

lg 4 kohaselt, siis hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigilõiv riigituludesse täies ulatuses välja

mõista. Kuigi TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb üldjuhul kohtulahendi alusel raha riigituludesse

tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest, siis võttes

praeguses asjas arvesse, et hagejale anti menetlusabi selle hilisema hüvitamise kohustusega,

määrab kolleegium, et riigilõiv tuleb riigituludesse tasuda 30 päeva jooksul lahendi

jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude

tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

25. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)