2-21-107/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

10.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-107

Kohtuasi

Demarone

Trading

OÜ

kaebus

Tallinna

kohtutäituri Risto Sepa (Sepp) 27.12.2020

otsusele täiteasjas nr 027/2020/2056

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.04.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Demarone Trading OÜ määruskaebus

Tallinna kohtutäituri Risto Sepa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja Demarone Trading OÜ (registrikood

14847935),

esindaja

vandeadvokaat

Marko

Kaevando

Puudutatud isikud:

Tallinna

kohtutäitur

Risto

Sepp

(isikukood

37612110236)

Kinnisvaravalduse AS (registrikood 10434202),

esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Alliku Kaubandus OÜ (registrikood 14988943),

esindaja KK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16.04.2021 määrus osas, milles kohus jättis avaldaja

maakohtu menetluskulud tema enda kanda ja teha tühistatud osas uus määrus,

millega jätta avaldaja maakohtukulud kohtutäituri kanda. Muus osas jätta

maakohtu määrus muutmata.

2. Kohtumääruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

2.1. Jätta Kinnisvaravalduse AS vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2.2. Rahuldada Demarone Trading OÜ kaebus Tallinna kohtutäitur Risto Sepa

27.12.2020 otsusele täiteasjas nr 027/2020/2056.

2.3. Tühistada Tallinna kohtutäituri Risto Sepa 27.12.2020 otsus täiteasjas nr

027/2020/2056.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2.4. Jätta Demarone Trading OÜ maakohtu menetluskulud Tallinna kohtutäituri

Risto Sepa kanda.

2.5. Jätta Kinnisvaravalduse AS, Alliku Kaubandus OÜ ja Tallinna kohtutäituri

Risto Sepa maakohtu menetluskulud nende endi kanda.

2.6. Demarone

Trading

OÜ

määruskaebusega

seotud

menetlusosaliste

menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda.

2.7. Tallinna kohtutäituri Risto Sepa määruskaebusega seotud menetlusosaliste

menetluskulud jätta Tallinna kohtutäituri Risto Sepa kanda.

2.8. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

käesoleva määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

3. Avaldaja määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtutäituri määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja

kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avalduse aluseks olevad asjaolud

1. Demarone Trading OÜ (avaldaja) esitas 05.01.2021 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna

kohtutäituri Risto Sepa (Sepp, kohtutäitur) 27.12.2020 otsusele täiteasjas nr 027/2020/2056.

Avaldaja palus tühistada kohtutäituri otsus ning kohustada kohtutäiturit avaldaja 16.11.2020

kaebust uuesti läbi vaatama. Avaldaja palus jätta kõik menetluskulud puudutatud isikute kanda

võrdsetes osades.

2. Asjaolude kohaselt algatati avaldaja suhtes täitemenetlus nr 027/2020/2056. Nimetatud

täiteasjas oli täitedokumendiks Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määrus tsiviilasjas

nr 2-19-14222. Avaldaja esitas 16.11.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur

jättis 27.12.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohtutäitur tegi hagi tagamise määruse alusel 06.11.2020 täitetoimingu, millega võttis

kaubanduspinna avaldaja otsesest valdusest ära enda valdusesse. Täitedokumendist nähtus, et

avaldaja polnud selles tsiviilasjas menetlusosaline. Kohtutäitur oleks võinud teha kohtumääruse

alusel täitetoiminguid avaldaja suhtes üksnes juhul, kui avaldaja oleks olnud kõnealuse

kohtumääruse järgi kohustatud isik. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et kohtumääruse

resolutsiooni p-ga 2.6 anti kohtutäiturile õigus võtta kaubanduspinna valdus ära igaühelt.

Olukorras, kus kohtumääruse järgi väljanõudmisele kuulunud kaubanduspind oli avaldaja

valduses, kes ei olnud kohtumääruse järgi kohustatud isikuks ning kelle suhtes kohtumäärus ei

kehtinud, oleks kohtutäitur pidanud kohaldama TMS § 181 lg-t 1. Kohtutäituril ei olnud

praegustel asjaoludel alust kohaldada TMS § 181 lg-t 2. Kohtutäitur ei järginud täitetoimingu

tegemisel TMS §-s 180 sätestatud nõudeid. TMS § 180 kohaldus ka juhul, kui kinnisasja

väljanõudmine (selle valduse äravõtmine) toimub hagi tagamise määruse alusel, nagu see oli

praegusel juhul. Kohtutäitur ei andnud avaldajale tähtaega kaubanduspinna valduse

vabatahtlikuks väljaandmiseks.

Kohtumääruse resolutsiooni p-ga 2.6 anti kohtutäiturile õigus võtta enda valdusesse ruumid

suurusega 1200 m2, mis olid markeeritud kohtumääruse lisaks 2 oleval plaanil viirutatud alana.

Olukorras, kus kohtumääruse lisana 2 viidatud plaani ei olnud vormistatud kohtulahendi osana,

oleks kohtutäitur pidanud kohtumääruse täitmisele võtmisest keelduma. Kohtutäituri

27.12.2020 otsusele lisatud ruumide asendiplaani ei saanud käsitleda täitedokumendi osana

ning kohtutäitur ei saanud sellest täitetoimingu tegemisel lähtuda.

Avaldaja oli täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 tähenduses, kuna täitetoiming puudutas

avaldaja õigusi, kes oli kaubanduspinna otsene valdaja.

Puudutatud isiku I (kohtutäituri) seisukoht

3. Puudutatud isik I vaidles avalusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Täitemenetluse

algatamise aluseks oli hagi tagamise määrus ja Kinnisvaravalduse AS (sissenõudja) avaldus.

Vaidlusaluses täitemenetluses oli avaldaja muu isik, kelle nimel oli sõlmitud üürileping Alliku

Kaubandus OÜ-ga (puudutatud isiku III/võlgnik) kinnistul asukohaga Instituudi tee 132, Saue

vald, asuva hoone esimesel korrusel asuva kaubanduspinna suurusega 1260 m2 kohta. Avaldaja

tuli lugeda täitemenetluse osaliseks.

Täitedokumendi resolutsiooni p 2.6. ja 2.7. sisu ei saanud käsitleda klassikalise väljatõstmise

lahendina, vaid tegemist oli hagi tagamise korras kohtutäituri vahendusel kohustava lahendi

täitmise erisusega, mida reguleeris TMS § 182. Kohtutäitur, omades õigust, mis tulenes

täitedokumendist, tegi toimingu kohustatud isiku (puudutatud isik III) ja mistahes kolmanda

isiku suhtes. Täitedokumendi p 2.6. kohaselt andis kohus kohtutäiturile õiguse võtta enda

valdusesse kaubanduspind igaühelt, kelle valduses see on. Vaidlusalune täitedokument oli

viivitamata täidetav.

Vabatahtliku täitmise andmise välistas kohus. Kohus märkis täitedokumendis, et määruse

kättetoimetamine tuli edasi lükata kuni määruse täitmiseni. Järelikult, kui määrus oli

viivitamatult täidetav ning tuli täita enne selle kättetoimetamist kohtutäituri abiga (resolutsiooni

p-d 3, 4 ja 5) siis määras kohus ka vabatahtliku täitmise tähtaja (viivitamatu) TMS § 25 lg 1

kohaselt. Sarnase operatiivsusega ning menetlusosalisi teavitamata, tuli toimingutega jätkata

sarnaselt kohtumenetlusele ka jätkuvas täitemenetluses. Vastasel juhul puuduks hagi tagamisel

tehtaval kohtulahendil, kus menetlusosalisi ei teavitata, igasugune õiguslik eesmärk.

Vaidlusaluse lahendi resolutsioonis puudus ebaselgus. Kohtutäitur ei nõustunud väitega, et

täitedokumendi lisa muudab kehtivaks sellel oleva allkirja olemasolul. Viidatud plaani

siduvusest täitedokumendi resolutsiooniga kinnitas kohtutäiturile lahendi teinud kohtunik.

Kohtulahendi resolutsiooni sisustamine vaidlusaluses menetluses plaani lisamata, võis anda lisa

tõlgendamise võimalusi ning välistada arusaamise selgust. Vaidlusaluses menetluses oli kohus

lisanud täitedokumendile lisa 2 (plaan), millele viitas ka resolutsioonis (mida ja millises

ulatuses täita). Kohtutäituril ei tekkinud kohtulahendi resolutsiooni ja selle lahutamatuks lisaks

oleva plaani jälgimise valguses mistahes ebaselgust täitmise asukoha või ulatuse osas.

Puudutatud isiku II (sissenõudja) seisukoht

4. Puudutatud isik II palus jätta kaebus rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isik II nõustus ja ühines kohtutäituri seisukohtade ja põhjendustega. Kohtutäitur ei

rikkunud hagi tagamise määruse täideviimisel ühtegi seaduse nõuet. Avaldajal puudus

kaebeõigus kohtutäituri tegevusele, kuna ta polnud täitemenetluse osaline. Hagi tagamise

määruse täideviimine ei rikkunud avaldaja õigusi, kuna avaldaja viidatud üürileping, mille

alusel avaldaja valdas kaubanduspinda, oli heade kommete vastane ja tühine. Samuti puudus

avaldajal 06.11.2020 seisuga tegelikkuses kaubanduspinna valdus ning kaubanduspinna valdus

oli tegelikkuses puudutatud isikul III või tema poolt määratud kolmandal isikul. Kuna avaldajal

puudus kaubanduspinna valdus, siis ei saanud täituri tegevus teda ka piirata ega kahjustada.

Puudutatud isiku III (võlgniku) seisukoht

5. Puudutatud isik III avalduse osas seisukohta ei esitanud.

Maakohtu määrus

6. Maakohus rahuldas avalduse ja tühistas kohtutäituri 27.12.2020 otsuse täiteasjas nr

027/2020/2056. Kohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda, v.a. avalduselt tasutud

riigilõiv, mis jäi kohtutäituri kanda. Kohus mõistis selle summa välja kohtutäiturilt ja kohustas

maksma sellelt viivist seadusjärgses määras. Sissenõudja ja võlgniku menetluskulud jäid nende

endi kanda.

Kohus lahendas kaebust hagita menetluses TsMS § 475 lg 1 p 15, § 477 lg 1 ja lg 5 ning TMS

§ 11 lg 1 p 4, § 217 lg 1 ja § 218 lg-te 1 ja 2 alusel. Kohtutäituri menetluses oli täiteasi nr

027/2020/2056, mille sisuks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse täitmine.

Avaldaja esitas 16.11.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis nimetatud

kaebuse 27.12.2020 otsusega rahuldamata, mille peale avaldaja esitas kohtule kaebuse

kohtutäituri otsusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 05.02.2021 määrusega Harju

Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse resolutsiooni p 2 alapunktid 2.1-2.4, 2.6 ja 2.7.

Kohtutäitur teatas 14.04.2021, et täitemenetlus täiteasjas nr 027/2020/2056 lõppes 01.03.2021.

Kohtutäituri 06.11.2020 täitetoiming (kaubanduspinna valduse äravõtmine) puudutas avaldaja

õigusi, kuna avaldaja oli kaubanduspinna otsene valdaja. Seega oli avaldaja täitemenetluse

osaline TMS § 5 lg 1 tähenduses.

Hagi tagamise määrus andis kohtutäiturile õiguse täitetoimingute läbiviimiseks avaldaja suhtes.

Valduse äravõtmisel juhindus kohtutäitur kehtivast täitedokumendist ja sissenõudja avaldusest.

Tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist saab kohtutäitur sundkorras

täita üksnes selget kohtulahendi resolutsiooni. Ühtegi lisa 23.10.2020 määrusele polnud lisatud.

Vaidlusalusest hagi tagamise määruse põhjendustest ei tulnud välja, missuguse konkreetse

dokumendi lisa 2 oli kohus mõelnud. Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas 2-19-14222 05.02.2021

määruse p-s 25, et vaidlustatud määruse, milleks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 määrus,

resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, sest selles viidatud lisa tegelikult polnud.

Kohtutäituri seisukoha kohaselt lisas vaidlusaluse määruse teinud kohus lahendile lisaks plaani.

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et 23.10.2020 määrusel on lisa 2 (plaan). Nimetatu ei

nähtunud ka kohtu ja kohtutäituri vahelisest 22.12.2020 e-kirjavahetusest. Kohtutäitur küsis

hagi tagamise teinud kohtult täitmiseks vajalikku informatsiooni. Kohus teatas 22.12.2020

e-kirjaga, et pani plaani manusesse, millisele kohus määruses viitas ning plaan oli lisatud hagi

tagamise avaldusele. Eeltoodust tulenevalt polnud määruse resolutsiooni p 2.6 selge ega

täidetav. Kohtutäitur ei saanud täitmisel asuda kohtulahendi resolutsiooni parandama ega

tõlgendama.

Kui võlgnik peab välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi

või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja

täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 180 lg 1). Kohus nõustus kohtutäituri

seisukohaga, et täitedokumendi resolutsiooni p 2.6. ja 2.7. sisu ei saanud käsitleda klassikalise

väljatõstmise lahendina, vaid tegemist oli hagi tagamise korras kohtutäituri vahendusel

kohustava lahendi täitmise erisusega mida reguleeris TMS § 182. Kohtutäitur, omades õigust,

mis tulenes täitedokumendist, tegi toimingu kohustatud isiku (puudutatud isik III) ja mistahes

kolmanda isiku suhtes. Täitedokumendi p 2.6. kohaselt andis kohus kohtutäiturile õiguse võtta

enda valdusesse kaubanduspind igaühelt, kelle valduses see oli. Täitedokumendi p 2.7. kohaselt

oli kohtutäituril õigus avada valduse võtmiseks kõiki kinnisasjal asuva hoone ukse ja lukke.

Täitemenetluse eelduseks oli nõude ja täitedokumenti olemasolu (TMS § 2 lg 1). Viivitamata

täidetavaks tunnistatud kohtulahend täidetakse enne jõustumist ning selle kohta tehakse märge

kohtulahendis (TsMS § 467 lg 1). Täitedokumendi resolutsiooni p 5 kohaselt oli kohtumäärus

viivitamata täidetav. Seega oli täidetud täitedokumendi eeldused täitmise võimalikkuse osas

selle täitmise õigusest (viivitamatult täidetav) tulenevalt. Tulenevalt asjaolust, et

täitedokumendi resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, siis ei saanud kohtutäitur hoolimata

viivitamata täitmisest täitetoimingut läbi viia. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus täielikult

rahuldada. Samuti ei saanud kohtutäitur viia 06.11.2020 täitetoimingut läbi ruumide

asendusplaani alusel, kuna kõnealust plaani ei saanud käsitleda täitedokumendi osana. Kuna

hagi tagamise määruse p 2.6 ei olnud üleüldse täidetav, siis ei saanud seda ka viivitamatult täita.

Vastavalt tühistas kohus kohtutäituri otsuse. Harju Maakohtu 23.10.2020 määrus oli tühistatud,

sundtäitmise hagi rahuldatud ja valdus avaldajale tagastatud. Täitemenetlus lõpetati

01.03.2021. Seetõttu ei kohustanud kohus kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama.

Avaldaja määruskaebus

7. Avaldaja palus tühistada määruse osas millega jäeti kõik avaldaja menetluskulud peale

kaebuselt tasutud riigilõivu avaldaja enda kanda ja teha tühistatud uus määrus, millega jätta

avaldaja menetluskulud maakohtus puudutatud isikute (sissenõudja ja kohtutäitur) kanda

võrdsetes osades ning mõista nendelt välja avaldaja poolt maakohtu menetluses kantud

menetluskulud. Määruskaebemenetluse kulud tuli jätta samuti puudutatud isikute kanda

võrdsetes osades.

Avaldaja ei vaidlustanud avalduse rahuldamist, kuid ta ei nõustunud maakohtu põhjendustega.

Hagi tagamise määrus ei andnud kohtutäiturile õiguse teha täitetoiminguid isikute suhtes, kes

ei olnud selle tsiviilasja menetlusosalised. Seda sõltumata sellest, et määruse kohaselt oli

kohtutäituril õigus võtta kaubanduspinna valdus ära igaühelt.

Maakohus märkis, et teeb lahendi avaldaja huvides. Sellest järelduvalt tugines maakohus

menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt kannab

menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 esimene lause kohaldatav

juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, kuid

mitme menetlusosalisega hagita menetluses tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 172 lg 1 teise

lause alusel, st lähtudes õigluse põhimõttest. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on

üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

Kohtupraktikas jäävad kulud täituri kanda. Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma ja tema

kaebus rahuldati täies ulatuses. Kulude jätmine täituri kanda poleks ebaõiglane.

Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt sai sundkorras täita üksnes selget lahendit.

Täitedokumendi selguse ja täidetavuse kontrollimine on kohtutäituri kohustus. Suur osa

kuludest tekkis sissenõudja tegevuse tulemusel. Sissenõudja soovis täitetoimingute läbiviimist

ka pärast seda, kui ta sai teada asjaolust, et kaubanduspind on avaldaja valduses. Lisaks esitas

sissenõudja oma seisukohad 18-l lehel, mis olid suures osas asjakohatud ning alusetu vastuväite

maakohtu tegevusele. Seega ei jaganud maakohus menetluskulusid õiglaselt.

Puudutatud isiku I määruskaebus

8. Kohtutäitur palus tühistada maakohtu määrus, jätta avaldaja kaebus rahuldamata ning mitte

määrata menetluskulud ja viivis kohtutäituri kanda. Menetlusega seonduvad kulud tuli jätta

avaldaja kanda. Maakohus ei selgitanud, millega kohtutäitur rikkus menetlusnormi ega toonud

esile selle kohta seaduslike aluseid. Kohtutäitur jäi varasemate seisukohtade juurde, et

täitedokumendi resolutsioonis puudus ebaselgus ning täidetud oli ka TsMS § 442 lg 5 teises

lausega märgitud eeldus, mille kohaselt pidi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka

muu otsuse tekstita. Täitedokumendi resolutsioonis nimetatud plaan (lisa 2) oli lisatud hagi

tagamise avaldusele ja sissenõudja esitatud plaan ühtis kohtumääruse teinud kohtuniku

22.12.2020 esitatud plaaniga. Puudus vaidlus, et kohtutäitur võttis ära õige valduse

(kaubanduspinna). Täitedokument oli kohtutäiturile täitmiseks selge.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtajad nendele

vastamiseks.

10. Kohtutäitur ja avaldaja vaidlesid teineteise kaebusetele vastu ja palusid jätta need

rahuldamata. Sissenõudja toetas kohtutäituri ja vaidles avaldaja määruskaebusele vastu.

Võlgnik seisukohta ei avaldanud.

11. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kohtutäituri määruskaebus ei

ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel. Avaldaja

määruskaebus on põhjendatud osaliselt ja vaidlustatud maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg

2 ja § 659 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda

kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab avaldaja maakohtus kantud

menetluskulud kohtutäituri kanda. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja lahendamisel seotud

kaebuse piiridega. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis

sissenõudja ja võlgniku menetluskulud nende endi kanda. Vaidlustamata osas on maakohtu

määrus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.

Ringkonnakohus lahendab kõigepealt avaldaja kaebuses märgitud etteheited maakohtu

põhjendustele ja kohtutäituri määruskaebuse avalduse rahuldamise osas ning selle järgselt

avaldaja ja kohtutäituri määruskaebused menetluskulude jaotuse peale.

Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Avaldaja märkis kaebuses, et ta ei vaidlusta avalduse rahuldamist, kuid ta nõustunud

maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus selgitab, et kuna menetlusosalistele on siduv üksnes

jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei

mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu

kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral (Riigikohtu 20.03.2019 määrus

tsiviilasjas nr 2-17-11804, p 24). Seega jäävad avaldaja eeltoodud vastuväited tähelepanuta.

14. Kohtutäituri määruskaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus vaidlustatud määruses

vääralt, et täitedokumendiks olnud Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.6. ei

olnud selge ja täidetav. Kohtutäitur leiab, et täitedokument oli selge ning et ta täitis seda õigesti.

Ringkonnakohus kohtutäituri väidetega ei nõustu.

Puudub vaidlus, et Harju Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p-ga 2.6. anti

kohtutäiturile õigus võtta enda valdusesse Saue vallas Instituudi tee 132 asuva hoone esimesel

korrusel asuv kaubanduspind, mis on markeeritud lisaks 2 oleval plaanil viirutatud alana.

Samuti puudub vaidlus, et ühtegi lisa kõnealusel määrusel tegelikult ei olnud.

Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas

täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima

materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16.01.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-

07, p 11; 16.11.2016. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Tulenevalt täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu

ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kohtulahendis või muus täitedokumendis kirjas

(vt nt Riigikohtu 15.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11; 16.11.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16; 21.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32).

Praegusel juhul pidi kohtutäitur määruse täitmiseks tegelema täitedokumendi sisu kontrollimise

ning tõlgendamisega. Maakohus tuvastas, et kohtumäärusele polnud lisatud plaani ning

kohtutäitur küsis hagi tagamise teinud kohtult täitmiseks vajalikku informatsiooni. Kohus teatas

22.12.2020 e-kirjaga, et pani plaani e-kirja manusesse, millisele kohus määruses viitas ning

plaan oli lisatud hagi tagamise avaldusele. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohus otsuse

resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse

tekstita. Määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut (TsMS § 463 lg 2). Juhul kui

kohus rikub TsMS § 442 lg 5 nimetatud kohustust, siis ei saa formaliseerituse põhimõttest

tulenevalt asuda kohtutäitur kohtu viga parandama. Praegusel juhul ei saanud ka kohus

22.12.2020 e-kirjaga asuda kõrvaldama enda poolset rikkumist, kuivõrd see polnud kooskõlas

menetlusseadustiku põhimõtetega. Asjaoludest nähtus, et täitmine polnud ilma plaanita

võimalik. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäitur ei saanud täitmisel asuda kohtulahendi

resolutsiooni selliselt parandama ega tõlgendama. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Harju

Maakohtu 23.10.2020 määruse resolutsiooni p 2.6 selge ega täidetav.

15. Määruskaebuste esitajad vaidlesid ka menetluskulude jaotuse üle. Avaldaja leidis, et tema

maakohtus kantud menetluskulud tuli jätta võrdsetes osades puudutatud isikute kanda

(sissenõudja ja kohtutäitur) kanda ning kohtutäitur leidis, et menetlusega seonduvad kulud tuli

jätta avaldaja kanda.

TsMS § 172 lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jagada kulud

menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14,

p 29). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme

kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu

15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus

menetluskulude jaotuse üle otsustades ei kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ja ületas

diskretsiooni piire.

Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise

regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud poole.

Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on

otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi

menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 02.06.2008

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis

võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud vaidluse kaotanud osaliselt väljamõistmata.

TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab avaldaja menetluskulud kohtutäitur,

kui kohus avalduse rahuldab.

Maakohus leidis, et praegusel juhul oli ebaõiglane jätta menetluskulud osaliselt kohtutäituri

kanda. Ringkonnakohus leiab, et avaldajat puudutavas osas ei ole see seisukoht õige.

Täitemenetluse algatamise otsustab kohtutäitur ning kui täitedokument ei ole sundtäidetav

(praegusel juhul puudus kohtulahendi lisa ehk plaan, mille alusel sai hagi tagamise määrust

täita), siis oli kohtutäituril võimalik keelduda täitetoimingu tegemisest. Juhul kui kohtutäitur

võtab täitmisele ebaselge täitedokumendi, siis peab ta selle pinnalt tekkinud vaidlusega seotud

kaebaja (avaldaja) kulud kandma. Praegusel juhul puuduvad sellised ebaõiglusele viitavad

asjaolud, mis õigustaksid maakohtu seisukohta.

Avaldaja leidis, et tema kulusid peab kandma ka sissenõudja, kuna käesolev menetluse oli

põhjustatud sissenõudja tegevuse tõttu (esitas täitmiseks ebaselge kohtumääruse) ja sissenõudja

põhjustas avaldajale kulusid. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohtadega. Avaldaja

kaebus oli suunatud täituri ebaõige tegevuse vastu. Kohtutäituri kui ka kohtu poolt läbiviidavas

menetluses on täitemenetluse osalistel õigus olla ärakuulatud, esitada seisukohti ja taotlusi, kuid

see ei muuda vaidluse olemust. Täitemenetluse algatamise otsustab kohtutäitur. Sissenõudja ei

pea eeldama, et talle väljastatakse mittetäidetav kohtulahend ja ta ei pea vastutama avaldaja

kulude eest, mis tekkisid kohtu ja kohtutäituri tegevuse tagajärjel. Praegusel juhul puudub alus

panna sissenõudja vastutama koos kohtutäituriga avaldaja menetluskulude eest.

Eeltoodust tulenevalt jääb kohtutäituri määruskaebus menetluskulude jaotuse osas rahuldamata

ning avaldaja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Avaldaja maakohtu kulud jäävad

täies ulatuses kohtutäituri kanda.

TsMS § 656 lg-te 2 ja 4 alusel märgib ringkonnakohus, et kohtutäituri maakohtu menetluskulud

jäävad tema enda kanda.

16. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ringkonnakohtus

määruse tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt TsMS § 654 lg-le 22.

17. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad avaldaja kaebusega seotud ringkonnakohtus kantud

menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda, kuivõrd avaldaja määruskaebus kuulus

rahuldamisele osaliselt. Kuna kohtutäituri määruskaebus jäi rahuldamata, siis jäävad tema

kaebusega seotud kõik menetlusosaliste menetluskulud kohtutäituri kanda.

18. Kuivõrd maakohus avaldaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda

ka ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)