3-21-1572/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1572

Haldusasi

kaebus tühistada Keskkonnaameti 05.05.2021 käskkiri nr

1-1/21/93 osaliselt ning 11.06.2021 käskkiri nr 1-1/21/117

tervikuna

ja

kohustada

Keskkonnaametit

kaebaja

hüvitamistaotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Johanna

Jürima

Asja läbivaatamine

20.01.2022 istung

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.03.2022 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ajavahemikul 12.06.‒25.11.2020 esitas X Keskkonnaametile (edaspidi: KeA) kokku 21

kahju hüvitamise taotlust, milles taotles hundi poolt murtud lammaste eest hüvitisena kokku

150 865 eurot (8 murtud lamba puhul oli isendi maksumusena toodud 300 eurot, 24 murtud

lamba puhul isendi maksumusena oli toodud 721,88 eurot, 181 murtud lamba puhul oli isendi

maksumusena toodud taotluses 723 eurot).

2. KeA määras 05.05.2021 käskkirja nr 1-1/21/93 „Looma tekitatud kahju hüvitamine“

punktiga 46 Xle hüvitise summas 21 848 eurot.

3. X esitas 21.05.2021 KeA 05.05.2021 käskkirja nr 1-1/21/93 punkti 46 peale vaide, milles

taotles hüvitamisotsuse teda puudutava punkti tühistamist, uue otsuse tegemist ja temale

kahjude täielikku hüvitamist, uue ametniku määramist tema kahjude hindamiseks käesolevaks

hooajaks ning KeA kiiret ja asjakohast sekkumist huntide arvukuse reguleerimisel.

4. KeA jättis 11.06.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/117 (edaspidi ka: vaideotsus) vaide KeA

05.05.2021 käskkirja nr 1-1/21/93 „Looma tekitatud kahju hüvitamine“ punkti 46 peale

rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtus registreeriti 11.07.2021 X kaebus nõuetes tühistada KeA 05.05.2021

käskkiri nr 1-1/21/93 osaliselt, teha uus otsus, millega hüvitada kaebajale tekitatud kahjud

täielikult, ning kohustada KeA-d kiirelt ja asjakohaselt sekkuma suurkiskjate ohjamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 25.08.2021 määrusega kaebaja kaebuse käiguta ning andis talle

tähtaja kaebuse nõuete täpsustamiseks, kaebuse põhjenduste täiendamiseks ning riigilõivu

tasumiseks.

7. Kaebaja esitas 05.09.2021 kaebuse täienduse, milles selgitas, et nõuab KeA-lt kahju tekitatud

summa ulatuses lambaid, et taastada hukkunud kari. Kaebaja ei soovi vähese või suure

tähtsusega abi, vaid tekitatud kahjude korvamist. Samuti nõuab kaebaja erakorraliste piiramatu

arvu ja piiramata ajaga jahilubade väljaandmist Ohulepa-Kodila piirkonna suurkiskjatest

nuhtlusloomade kõrvaldamiseks. Kaebaja nõuab jahilube isenditele, kes tulevad majale

lähemale kui 50 m, ja isenditele, kes tulevad karjaaia sisse. Kaebaja avaldas soovi riigilõiv

lammastes maksta.

8. Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2021 määrusega kaebaja kaebuse teistkordselt käiguta

ning andis kaebajale tähtaja kaebuse nõuete täpsustamiseks ning vajadusel täiendava riigilõivu

tasumiseks.

9. Kaebaja esitas 16.09.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et nõuab

KeA-lt inspektori poolt koostatud aktide ja kaebaja poolt esitatud taotluste uut menetlemist.

Kaebaja ei nõua KeA-lt raha, vaid looduskaitseseaduse (LKS) § 61 lg 3 p 5 täitmist.

10. Tallinna Halduskohus võttis 27.09.2021 menetlusse X kaebuse nõuetes tühistada KeA

05.05.2021 käskkiri nr 1 1/21/93 osas, millega kaebaja hüvitamistaotlus jäeti rahuldamata, ning

11.07.2021 käskkiri nr 1-1/21/117 tervikuna ja kohustada KeA-d kaebaja hüvitamistaotlust

rahuldamata jäänud osas uuesti läbi vaatama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Suurkiskjate (hunt) rünnakud kaebaja lambakarjadele olid 2020. aastal eriti tihedad ja seeläbi

kandis kaebaja suurt vaimset ja majanduslikku kahju. See oli etteaimatav, kuid kaebaja

korduvatele abipalvetele KeA ametnikele sai kaebaja vastuse “peaks”, “võiks”, “oleks” jne.

KeA otsuse kahjude välja maksmise kohta sai kaebaja maikuus ehk ca aasta pärast esimest

rünnakut (esimene rünnak toimus mais 2020). Ebameeldiva üllatusena märkas kaebaja, et ligi

pool tekitatud kahjudest on jäänud hüvitamata, kaebaja saadetud taotlus arvestamata ja kaebaja

inimlik eksimus ühe taotluse esitamisel jäetud tähelepanuta. Kaebaja vaidlustas KeA käskkirja

nr 1-1/21/93, kuid saabunud vaideotsuses ei leidnud oma küsimustele vastust.

2) Suurkiskjate poolt tekitatud kahjude hüvitamist reguleeriva LKS § 61 lg 3 punkt 5 ütleb, et

hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju hüvitatakse 100 protsendi ulatuses, olles

kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64-128 eurot. Ebaselgeks jääb,

millise seaduse alusel on KeA siiski kehtestanud hüvitamisele limiidi. Kaebaja on iga

kahjunõude juures märkinud, et vajalik on nuhtlusloomade küttimine. Üle Eesti kütitakse

lubatud arv hunte, aga kaebaja karjapidamise piirkonnas seda ei tehta. Mis õigusega jääb

rahaline kahju vaid kaebaja kanda? Kaebaja on oma muret huntide arvukuse kohta jaganud KeA

jahindusspetsialisti U. Treieriga, KeA looduskaitse peaspetsialisti T. Talviga ja

Keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialisti P. Männiliga. Toimivat lahendust

nuhtlusloomade ohjamiseks pole leitud. Ettepanek, et kaebaja peab pärast huntide rünnakut oma

karja lauta või ründamise kohast mujale toimetama, ei ole aktsepteeritav ettepanek. Kaebaja

loomad olid rünnakute ajal oma aias.

3) Võrreldes kaebaja esitatud kahjunõudeid ja käskkirja protokolli, märkas kaebaja mitmeid

erinevusi – nt kuupäevade erinevused, koguste erinevused, saadetud taotlust pole arvestatud

jne. Lisaks üks inimlik eksimus, mille oleks saanud ametniku kohese tagasisidega parandada.

Nimelt oli ühel päeval kaks akti. Kaebaja oli e-kirja saatmisel kogemata lisanud ühe kahjunõude

topelt ja teine kahjunõue jäi seetõttu saatmata. Kas nõuet vastuvõttev ametnik peaks kaebajaga

ühendust võtma ja uurima, kuhu jäi teine kahjunõue? Ametniku poolt koostatud aktile polnud

ju lisatud kahjunõuet.

4) Kaebajale tekitatud kahjud on välja makstud osaliselt. Suurkiskjad (hunt, karu, ilves)

kuuluvad riigile ja riik ka vastutab nende eest st annab või ei anna nuhtlusisendite küttimislube

ja korraldab nende küttimise või muul viisil eemaldamise. Järelikult peaks riik vastutama

loomade tekitatud kahju eest täies mahus (100% ulatuses). Jahi korraldamine ajal, mil karjad

on lautades, ei aita mitte kuidagi kätte saada nuhtlusisendeid. Kaebaja vastutab oma karja eest.

Kaebaja on lammaste liikumise piiramiseks rajanud kilomeetrite viisi karjaaedu. Kaebaja

lambad on püsinud aias ja kõik murdmised on toimunud karjaaia sees.

5) Kaebaja kahjude hüvitamata jätmine on seda ebaõiglasem, et KeA maksab kinni nn “jokk”-

plaanidega ehitatud kiskjatõkkeaedasid ja kiskjakahjusid reaalselt loomi mitte pidavatele

taotlejatele. Kiskjatõrjeaedade toetuse saajate nimekirjas jääb silma mitmeid ettevõtjaid, kes on

toetuse saamiseks kasutanud oma perekonnaliikmeid ning loonud lisaettevõtteid.

6) Kaebaja on KeA-ga püüdnud korduvalt suhelda, kuid asutuse telefonid ei vasta. Tagasi ka ei

helistata. Lahenduste leidmiseks pöördus kaebaja Keskkonnaministeeriumi poole ja palus

selgitusi suurkiskjate ohjamise ja suurkiskjate kahjude hüvitamise kohta. Kaebajale vastas

looduskaitse osakonna juhataja asekantsleri ülesannetes Taimo Aasma. Lisaks selgitustele tegi

ta ettepaneku kohtuda sügisel, et “ühiselt leida muredele ja konfliktidele paremaid lahendusi”.

Kaebaja ootab seda kohtumist siiani.

12. KeA leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) LKS § 61 lg 1 kohaselt hüvitatakse hundi tekitatud kahju ning kahjustuse ennetamiseks

rakendatud abinõudele tehtud kulutused osaliselt. LKS § 61 lg 3 p 5 kohaselt hüvitatakse kahju

vastavalt kahjukannataja taotlusele hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju puhul 100%

ulatuses, olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64-128 eurot.

LKS § 61 lg 2 kohaselt kehtestab kahju hindamise metoodika, kahju hindamise täpsustatud

ulatuse ja korra keskkonnaminister määrusega. Vastav määrus on keskkonnaministri

10.09.2008 määrus nr 40 “Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise

täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste

hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord” (edaspidi loomakahju määrus). Loomakahju määruse §

8 sätestab kahju täpsustatud ulatuse. Nimetatud paragrahvi lg 4 kohaselt hüvitatakse suurkiskja

kahju kuni 100% ulatuses. Hüvitise määramisel võetakse loomakahju määruse § 9 lõike 1

kohaselt arvesse seda, kas taotluse esitaja on oma vara kaitseks kahju tekitavaid loomi peletanud

või nende juurdepääsu takistanud ning kas eeldatava kahjustuse vastu kasutatud meetodid või

vahendid on olnud sobilikud ja nende kasutamisel on looma vigastamist välditud (nn

omavastutus).

2) Loomakahju määruse alusel on põllumajandustoodete esmatootjatele antav toetus vähese

tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu

toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes

põllumajandussektoris (ELT L 352, 24.12.2013, lk 9–17), tähenduses. Põllumajandustoodete

esmatootjale ühe taotleja kohta viimase kolme aasta (jooksva majandusaasta ja kahe eelneva

majandusaasta) jooksul antud vähese tähtsusega abi ei tohi koos taotletava toetusega ületada

vähese tähtsusega abi ülemmäära 25 000 eurot. Loomakahju määruse § 2 lõike 1 kohaselt on

antud määruse alusel põllumajandustoodete esmatootjatele antav toetus vähese tähtsusega abi

komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013 tähenduses. Põllumajandustoodete esmatootjale antakse

vähese tähtsusega abi kooskõlas maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-des 20

ja 46 sätestatuga. Loomakahju määruse § 2 lõike 2 kohaselt ei tohi põllumajandustoodete

esmatootjale ühe taotleja kohta viimase kolme aasta (jooksva majandusaasta ja kahe eelneva

majandusaasta) jooksul antud vähese tähtsusega abi koos taotletava toetusega ületada vähese

tähtsusega abi ülemmäära 15 000 eurot. Piirmäär Eestile alates 25.05.2020 on 25 000 eurot, mis

tuleneb määrusest (EL) nr 1408/2013, mida on muudetud määrusega (EL) 2019/316.

3) KeA peadirektori 31.03.2021 käskkirja 1-1/21/68 järgselt moodustatud looma tekitatud

kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste määramise komisjon

(edaspidi loomakahju komisjon) arutas 03.05.2021 elektroonilisel koosolekul looma tekitatud

kahjustuste ja kahjustuste ennetamiseks rakendatud abinõude hüvitamiseks esitatud taotluste

lahendamist. Loomakahju komisjon otsustas komisjoni protokolli p 2.1 järgselt, et suurkiskjate

tekitatud kahju hüvitamise määra suuruse otsustamisel hinnatakse taotleja märgitud kahjustatud

objekti maksumuse kalkulatsiooni. Juhtudel kui taotleja ei tõenda taotluse juurde lisatud

dokumentidega teisiti, on komisjon otsustanud kehtestada kiskjakahjustuste hüvitamisel

ühtseteks maksimaalselt hüvitatavateks määradeks: täiskasvanud lammas – 160 €, kuni 1 a

vanune lambatall – 80 €, tunnustatud jõudluskontrolli või aretuskarja kuuluv lammas 200 €,

kuni 1 a vasikas 400 €. Otsust tehes liideti ühele kahjusaajale ühe kalendriaasta kestel tekitatud

kahjud kokku ja summast lahutati omaniku omavastutuse osa vahemikus 64-128 € kalendriaasta

kohta. Üldjuhul määrati hundi tekitatud kahjude puhul omavastutuse määraks 64 €, kui

kalendriaastas oli toimunud 1-2 eraldi aset leidnud rünnet, ning omavastutuse määraks 128 €,

kui kalendriaastas oli kahjusaaja varale toimunud 3 ja enam eraldi aset leidnud rünnet.

Käesoleval juhul on loomakahjude komisjoni poolne otsus maksimaalse omavastutuse

määramiseks tehtud kehtiva korra järgselt ja põhjendatud: huntide ründeid oli toimunud ka

varem, mistõttu oli teada suurkiskjate olemasolu antud piirkonnas. Ekspertiisiaktides on

selgitatud, et 1,0 m kõrgune võrkaed ei kaitse suurkiskjate rünnakute eest piisavalt.

4) Riik ei tekita ise kahju, vaid kompenseerib kahju suurkiskja tõttu hukkunud looma eest.

Omanikul on esmane vastutus tagada koduloomade mittesattumine suurkiskja rünnaku ohvriks.

Sõltuvalt karjast ja karja suurusest on võimalik ajada kari ööseks tugevamalt kaitstud aedikusse

või lauta, päeval valvata karjastega vms ehk võtta tarvitusele meetmed, et kahju ei saaks

tekkidagi. Karjatarad on võimalik ehitada kiskjakindlad ja loomade omanikul on võimalus

muud moodi kiskjaid eemale hoida. Riik ei saa vastutada eraomandi säilimise eest ja riigile ei

saa panna seetõttu ka täielikku vastutust olukordades, kus omanik ise ei ole taganud piisavalt

kaitset kiskjate rünnakute eest.

5) Loomakahju komisjon otsustas hüvitada taotleja poolt esitatud 21 taotluses ning KeA poolt

nende kahjustusjuhtumite kohta koostatud suurkiskja kahjustuse ekspertiisiaktides esitatud

andmete põhjal taotlejale 213 lamba (174 täiskasvanud lamba ja 39 talle) hukkumise läbi

tekkinud kahju (arvutustehe: 174x160+39x80=30960 eurot), arvestades maha omavastutuse

määra 128 eurot (30960-128=30 832 eurot). Kuna riigiabi ja vähese tähtsusega abi registri

(RAR) andmetel oli taotlejal vähese tähtsusega abi vaba jääk 21 848 €, jäi KeA 05.05.2021

käskkirja punkti 1 alapunkt 46 järgselt taotlejale välja makstavaks hüvitise summaks 21 848 €.

Kuivõrd on Keskkonnaamet loomakahju hüvitamist menetledes kohustatud käsitlema hüvitist

kui vähese tähtsusega abi ning jälgima selle jaoks sätestatud regulatsiooni ja kehtestatud

piirmäärasid, puudub Keskkonnaametil kaalutluskoht hüvitise suuremal määral maksmiseks.

6)

Kaebaja

süüdistused

toetuse

maksmise

kohta

nn

„jokk“-plaanidega

ehitatud

kiskjatõkkeaedade ja kiskjakahjusid reaalselt loomi mitte pidavatele taotlejatele, on alusetud ja

paljasõnalised. Kaebajale soovimatu tulemuseni jõudmine ei tähenda, et KeA vastava teemaga

tegelenud spetsialistid oleksid olnud hooletud või ebapädevad. Raplamaal kütiti 2020/2021

jahihooajal 17 hunti ning suurkiskjate ohjamise edukus tugineb lisaks küttimise tulemustele ka

suurkiskjate leviku ja arvukuse andmestiku kogumiseks tehtava mitmekülgse seire tulemustest,

kohalike jahipiirkondade kasutajate ja loomakasvatajate vahelisest koostööst ning

informatsiooni liikumisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. KeA 05.05.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/93 otsustati kaebajale hüvitada huntide poolt

tekitatud kahju ja kahjustuste vältimiseks tehtud kulutused summas 21 848 eurot. Vaidlustatud

käskkirja aluseks oli loomakahjukomisjoni tuvastatud kahju ja õigusaktidele vastav

kahjuhüvitis. Loomakahjukomisjon hindas hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks (st tekitatud

kahju ‒ omavastutus) 30 832 eurot. Kuna RAR andmetel oli kaebaja vähese tähtsusega abi vaba

jääk 21 848 €, ei pidanud KeA võimalikuks sellest suuremat kahjuhüvitist välja maksta.

Kaebaja ei ole kohtueelses ega ka kohtumenetluses nõustunud KeA poolt aluseks võetud

hukkunud lammaste arvuga ega lamba kohta hüvitamisele kuulunud summadega. Kohus

märgib, et seda, kas KeA on õigesti tuvastanud hüvitamisele kuuluvate hukkunud loomade

arvu, ei ole võimalik esitatud tõendite alusel hinnata. KeA selgituste kohaselt ei ole kaebaja

kõigi vormistatud ekspertiisiaktide osas KeA-le hüvitamistaotlust esitanud. Kaebaja selgituse

kohaselt esitas ta kogemata ühe avalduse topelt, kuid vastustaja ei juhtinud sellele tähelepanu.

Kohus andis kaebajale kahel korral võimaluse esitada korrektne hüvitamisnõue koos taotletava

kahjusummaga. Kaebaja seda ei soovinud, vaid tahtis, et tema avaldus uuesti läbi vaadatakse.

Seega, kui kaebus lõppastmes rahuldatakse, tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti kontrollida,

kui suur oleks väljamaksmisele kuuluv hüvitis. Käesoleva asja lahendamist see ebaselgus aga

ei mõjuta, kuna igal juhul välistab kaebajale täiendava hüvitise maksmise vähese tähtsusega

riigiabi piirmäära ületamine. Kas vastustaja on õiguspäraselt kaebaja suhtes seda piirmäära

kohaldanud, ongi käesoleva vaidluse põhiküsimuseks. Antud kohtuasja raames ei kuulu

hindamisele ka see, kas loomakahjukomisjon võttis kalkulatsioonide tegemisel aluseks õiged

hüvitismäärad iga lamba kohta. Kaebajale oli teada antud, et kui ta esitab nõude, peab ta ka

dokumentaalselt suutma seda põhjendada. Seda ei ole kaebaja teinud ei haldus- ega ka

kohtumenetluses. Ka kohtuistungil kinnitas kaebaja, et antud haldusasja raames ta ei soovi

asuda vaidlema loomakahjukomisjoni poolt aluseks võetud lammaste hinna üle.

14. Seega on asja lahendamisel kõige olulisemaks küsimuseks see, kas vastustaja on õigesti

kohaldanud LKS § 61 ja selle alusel antud loomakahju määrust. LKS § 61 lg-st 1 tulenevalt

hüvitatakse hundi tekitatud kahju ning kahjustuste ennetamise abinõude rakendamiseks tehtud

kulutused osaliselt. LKS § 61 lg 2 kohaselt kehtestatakse LKS § 61 lg-s 1 nimetatud kahju

hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning

ennetusabinõudele tehtud kulutuste täpsustatud ulatus ja kord loomakahju määrusega. LKS §

61 lg 3 p 5 kohaselt hüvitatakse LKS § 61 lg-s 1 nimetatud kahju vastavalt

kahjukannatustaotlusele hundi tekitatud kahju puhul 100% ulatuses, olles kahjusummast

eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa 64‒128 eurot. Kaebaja väidab, et LKS § 61 lg

3 p-st 5 tulenevalt tulnuks hundi poolt tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses, kuna säte mingeid

limiite ei kehtesta. Nõustuda tuleb sellega, et LKS § 61 lg 1 ja lg 3 p-i 5 lugedes võib jääda just

selline mulje, nagu on kaebaja välja toonud. Samas ei saa kohtu arvates aga tähelepanuta jätta

LKS § 61 lg-t 2, mis sätestab volitusnormi mh kahju hüvitamise täpsustatud ulatuse ja

hüvitamise korra kehtestamiseks.

Loomakahju määrusest aga tuleneb selgelt, et määruse alusel põllumajandustoodete

esmatootjatele antav toetus on vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1408/2013,

milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese

tähtsusega abi suhtes põllumajandussektoris (ELT L 352, 24.12.2013, lk 9–17), tähenduses ning

et selle abi andmisel kehtivad teatud tingimused, sh abi ülemmäär (loomakahju määruse § 2 lg-

d 1 ja 2). See, et loomakahju määruse § 2 lg-s 2 on abi ülemmääraks 15 000 eurot ühe taotleja

kohta viimase kolme aasta jooksul, kuigi praegusel ajal on abi ülemmäär 25 000 eurot tulenevalt

määrusest (EL) 2019/316, ei mõjuta asja lahendamist. Tegemist on kaebaja jaoks ka soodsama

olukorraga. Samuti juhib kohus tähelepanu sellele, et EL määrused on otsekohalduvad ning

nende kehtivus ei sõltu ministri määrusest. Seega on kohtu arvates LKS § 61 lg-t 1, 2 ja 3

koostoimes lugedes arusaadav, et seadusandja on abi ülemmäära kehtestanud ning LKS § 61

lg-st 3 ei tulene, et loomakahju määruse § 2 huntide tekitatud kahjule ei kehti. Kuna vähese

tähtsusega abi piirmäärad on EL tasandil reguleeritud, ei ole Eesti riigil ilma Euroopa

Komisjoni vastava nõusolekuta võimalik ülemmäära ulatavas osas kaebajale väljamakseid teha.

Isegi, kui selline otsus teha, tuleks asja ilmsiks tulekul vastav abi kui lubamatu riigiabi kaebajalt

tagasi küsida. Juba seetõttu ei ole LKS regulatsioonile võimalik anda selliselt tõlgendust, nagu

teeb seda kaebaja. Kui Eesti riik tahaks abi summat suurendada, eeldaks see Euroopa Komisjoni

teavitamist ning tegelikkuses ka luba sellist abi anda. See on aga poliitiliste valikute küsimus,

millele kohus hinnangut anda ei saa.

15. Kaebaja on väljendanud, et tema ei soovigi abi, vaid kahjude hüvitamist. Kaebaja leiab, et

suurkiskjad (hunt, karu, ilves) kuuluvad riigile ja riik ka nende eest vastutab st annab või ei

anna nuhtlusisendite küttimislube ja korraldab nende küttimise või muul viisil eemaldamise.

Seetõttu peaks kaebaja arvates riik vastutama loomade tekitatud kahju eest täies mahus. Tõele

vastab see, et huntide küttimisele on seatud ranged piirangud ning kaebajal pole võimalik oma

vara kaitsta ise hunte küttides. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik

kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 nõuab

ainult sellise kahju hüvitamist, mille tekitamine on omistatav mõnele isikule. PS § 25 ei hõlma

loodusjõudude või vabas looduses elavate loomade poolt tekitatud kahju, kuigi seadus võib

näha ette ka selliste kahjude hüvitamise riigi poolt (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.

2020. § 25, kommentaar nr 30, vt https://pohiseadus.ee/sisu/3496/paragrahv_25). Seega PS-st

ei tulene, et metsloomad on riigi omandis ja riik peaks metsloomade põhjustatud kahju

hüvitama. Riik ei ole loomapidaja loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 1 ega ka võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1060 mõttes, kes vastutab omanikuna looma poolt tekitatud kahju eest. Loomapidaja

vastutus kohaldub üksnes selliste loomade suhtes, kelle osas on võimalik nende pidamine, st

tegeliku võimu teostamine looma üle. Kohtupraktikast lähtudes eeldab see loomapidajalt

käitumist looma peremehena. Küll võib seadusandja ette näha metsloomade tekitatud kahjude

hüvitamise meetmed seadusega. Seda ongi tehtud, nt Jahiseaduses (JahiS), samuti ka LKS §-s

61. Seega ei pea riik võtma vastutust kogu suurkiskjate poolt tekitatud kahju eest. Riik võib ette

näha ka kahju hüvitamise tingimused ja ka piirmäärad, sätestades ka loomapidajale aktiivse

rolli ja vastutuse enda vara kaitsmisel.

16. Käesoleva asja lahendamist ei mõjuta hinnang sellele, kas kaebaja on enda karja kaitsmiseks

piisavalt teinud. Loomakahju määruse § 9 lg 4 kohaselt ei maksta hüvitist, kui taotleja ei ole

rakendanud vara kaitseks kaitseabinõusid. Kaebajale ei ole sellel alusel hüvitise maksmisest

keeldutud ega seda vähendatud. Hüvitise määramisel on lähtutud maksimum ulatuses

omavastutusemäärast, mis tugineb praktikas juurdunud põhimõttele, et kui ründeid on aastas

olnud üle kolme, kohaldatakse maksimaalset omavastutusmäära (Kaebaja ei ole sellele

lähenemisele vastu vaielnud). Küll leidub valdavas osas ekspertiisiaktides hinnang

ennetusabinõudele: „1,0 m kõrgune võrkaed ei kaitse suurkiskjate rünnaku eest.“ Samuti on

välja toodud märkus, et võrk on kohati lonti vajunud ja selle kõrguseks on 0,7-0,8 m. Kaebaja

väitis istungil, et ta on ennetusabinõusid tarvitusele võtnud. Kohtul pole andmeid selle kohta,

et kaebaja karjamaad oleksid ümbritsetud KeA soovitustele vastavate kiskjatõrjeaedadega

(KeA soovitab vähemalt viietraadilist ja vähemalt 4500 V pingega elektrikarjust, mille alumine

traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ning ülemine elektritraat või -lint maapinnast vähemalt

1,2 m kõrgusel. Samuti loetakse kiskjatõrjeaiaks eraldiasetseva ülemise elektritraadi või –

lindiga võrkaeda, mille võrgu alumine serv toetub täies ulatuses maapinnale, võrgu kõrgus on

vähemalt 1 m, võrgust väljaspool asetseb elektrikarjuse traat maapinnast kuni 20 cm kõrgusel

ja

võrgu

kohal

elektritraat

kõrgusega

maapinnast

1,2

m,

vt

(https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/jahipidamine/looma-ja-linnukahjud).

Suurkiskja tekitatud kahjustuse ekspertiisiaktides oli enamikel juhtudel märgitud, et hukkunud

lambad olid traatvõrguga ümbritsetud alal, osadel juhtudel oli välja toodud, et karjamaal oli

maja juures tee ääres lisaks traatvõrgule ka elektrikarjus 3 traadiga 1 meeter seespool võrkaeda.

Ühel juhul oli välja toodud elektrikarjus 5 traadiga (22.06.2020 ekspertiisiakt). Kaebaja tõi

kohtuistungil välja, et ametnik ei ole aedu õigesti kajastanud, kuid kohtule pole ka esitatud

tõendeid, et kõik murdmised toimusid soovitustele vastavate kiskjatõrjeaedade sees. Kohtu

arvates teatud osas vastutuse jätmine loomapidajale on õiguspärane. Seda enam, et

kiskjatõrjeaedade ehitamiseks on võimalik taotleda toetust.

17. Olemasolevate tõendite valguses on kohtul keeruline anda seisukohta KeA tegevusele

nuhtlusisendite küttimisel. Kuna tulemust ei saavutatud (murdmisi oli palju), on võimalik, et

KeA ei teinud piisavalt, et kaebaja karja kaitsta. JahiS § 23 lg 4 p 3 kohaselt korraldab KeA

jahipidamist uluki tekitatud kahjustuste vältimiseks väljaspool jahiaega. Kohtule ei jäänud

kohtuistungil muljet, et tegemist oleks kaebaja ja KeA vahelise põhimõtteliste erimeelsustega,

vaid kaebaja arvates on KeA olnud lubamatult passiivne. Kohtu arvates saab siin lahendus olla

ikkagi koostöös ja kui tulemust ei ole, tuleb pöörduda KeA struktuuriüksuste juhtide poole.

Antud kohtuvaidluses pole võimalik lahendada nuhtlusisendite küttimise probleeme. Ka

kaebaja väited nn „jokk“-skeemide kasutamise kohta kiskjatõrjeaedade ehitamisel ei mõjuta

antud haldusasja lahendamist.

18. Ülaltoodut arvestades on kohtu arvates vaidlustatud haldusaktid õiguspärased. Asjas ei ole

esitatud tõendeid, mille pinnalt saaks teha järelduse, et vastustaja on hüvitise määramisel

eksinud õigusaktide nõuete vastu.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)