2-20-17955/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17955

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Mainor hagi Akciné draudimo bendrové

„Gjensidige“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise

791 000 eurot ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.10.2021 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

213 570 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktsiaselts Mainor (registrikood 10099531),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Margus Lentsius

ja Geidi Sile

Kostja Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti

filiaal (registrikood 11193232), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Urmas Kukk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Akciné draudimo bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Harju Maakohtu 25.10.2021 vaheotsus tsiviilasjas nr 2-20-17955 tühistada ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel

läbivaatamisel.

2-20-17955

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Mainor (hageja) esitas 04.12.2020 Harju Maakohtule hagi Akciné draudimo

bendrové „Gjensidige“ Eesti filiaali (kostja) vastu kindlustushüvitise 791 000 eurot ja viivise

saamiseks.

1.1. Hagiavalduse

kohaselt

sõlmis

hageja

kostjaga

ettevõtte

varakindlustuse

ja

majandustegevuse katkemise kindlustuse lepingud hageja tütarettevõtte Rekman OÜ vara ja

majandustegevuse katkemise kindlustamiseks. Kindlustuspoliisi kohaselt oli maksimaalseks

tasumisele kuuluvaks hüvitiseks ühe kindlustusjuhtumi kohta 1 100 000 eurot. Rekman OÜ

tootmishoones toimus 30.07.2019 põleng, mis põhjustas tootmishoone ja vara osalise hävimise,

mille tõttu oli Rekman OÜ majandustegevus tugevalt häiritud. Kostja teatas 29.06.2020

hagejale, et hüvitab tulekahjust põhjustatud majandustegevuse katkemise kahju 309 000 euro

ulatuses ning edastas 16.07.2020 sellekohase allkirjastatud otsuse.

1.2. Hageja hinnangul on kostja ebaõigesti määranud lepingujärgse arvestus- ja

vastutusperioodi pikkuseks 9 kuud. Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumile

järgnenud 12 kuu jooksul tasemeni, nagu see oleks olnud ilma kindlustusjuhtumi toimumiseta.

Eeltoodu tõttu ja kindlustuse üldtingimuste punktide 5.3 ja 6.2 kohaselt on arvestus- ja

vastutusperiood 12 kuud. Kostja 16.07.2020 e-kirja kohaselt on arvestusperioodi pikkuse

määramise aluseks Rekman OÜ kinnitus tootmisvõimekuse taastumise kohta seisuga

01.05.2020. Hageja ei vaidlusta, et Rekman OÜ taastas tootmisvõimekuse 01.05.2020, kuid ei

nõustu, et tootmisvõimekuse taastamine tõi automaatselt ja koheselt kaasa ka majandustegevuse

(sh müügitulu) täieliku taastumise, mis on lepingu kohaselt aluseks arvestus- ja

vastutusperioodi määramisele. Tootmisvõimekus ja müügitulu on erinevad mõisted.

1.3. Kostja kindlustushüvitise suuruse arvestus ei ole samuti pooltevahelise lepinguga

kooskõlas.

Kindlustustingimuste

punkti

4.1.1

kohaselt

hüvitab

kindlustusandja

kindlustusjuhtumi toimumise tagajärjel arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o

brutotulu, mis oleks saadud, kui kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud, ja tegeliku

vastutusperioodi brutotulu vahe. Seega tuleb kindlustushüvitise summa arvutamiseks omavahel

võrrelda prognoositavat brutokasumit (ilma kindlustusjuhtumita) ja vastutusperioodi tegelikku

brutokasumit (koos kindlustusjuhtumiga) ning hüvitada nende vahe. Kindlustushüvitise otsuse

kohaselt lähtuti kahju arvutamisel jooksva 12 kuu keskmise brutokasumi maksimaalsest

tasemest ning perioodil august 2019 kuni aprill 2020 eeldusest, et nii brutokasumi kui

tootmismahu puhul oleks tavapärane tase sama nagu jooksva 12 kuu keskmine tase. Eeldusel,

et perioodil august 2019 kuni aprill 2020 oleks brutokasum ilma kindlustusjuhtumita püsinud

96 000 euro tasemel, oleks vastava perioodi brutokasum olnud 864 000 eurot (otsuses ekslikult

2-20-17955

märgitud 866 000 eurot). Hageja ei vaidlusta kindlustusandja otsust prognoositava brutokasumi

suuruse kohta (96 000 eurot kuus). Hageja vaidleb vastu kostja poolt kindlustusjuhtumi järgse

brutokasumi prognoosimisel aluseks võetud tootmismahu languse arvestusele. Kindlustusandja

arvutus on põhimõtteliselt vale, vastuolus kindlustuslepinguga ning täis arvutusvigu. Rekman

OÜ tegelik brutokasum kindlustusjuhtumi järgselt arvestusperioodi jooksul on olnud null.

1.4. Eelnevat kokku võttes oleks kindlustushüvitise arvestus- ja vastutusperiood pidanud olema

9 kuu asemel 12 kuud ning iga kuu eest kuulunuks hüvitamisele 96 000 eurot. Seega kuulub

kindlustuslepingu alusel hüvitamisele 96 000 x 12 = 1 152 000 eurot. Kuivõrd lepingu kohaselt

on kindlustussumma 1 100 000 eurot ja kostja on juba hüvitanud 309 000 eurot (millest peeti

kinni omavastutus 7895 eurot), siis nõuab hageja kostjalt täiendava 791 000 euro (1 100 000 –

309 000) hüvitamist. Lisaks palub hageja TsMS § 367 alusel mõista kostjalt välja viivise

põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas

summas kui 791 000 eurot.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

2.1. Hagejal puudub seadusega kaitstud huvi hagi esitamiseks. Kindlustatud isikuks on Rekman

OÜ, millest tulenevalt rakenduvad hageja ja kostja kindlustussuhetele VÕS § 463 kuni § 465

kohaselt kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamise sätted. Kuna kolmanda isiku

kindlustusriski kindlustamisest tulenevad nõuded kindlustusandja vastu ei ole täidetavad

kindlustusvõtjale ehk hagejale, vaid Rekman OÜ-le, võib järeldada, et hageja on esitanud

nõude, mille osas puudub tal nõudeõigus.

2.2. Majandustegevuse

katkemise

kindlustuslepingu

alusel

hüvitatav

kahju

lähtub

kindlustusjuhtumi mõjust brutokasumile. Hageja on alusetult arvamusel, et kahjujuhtumi

kindlustus tähendab üleüldise majandusliku heaolu garantiid. Kostja leiab, et hüvitamisele

kuulub vaid selline brutokasumi vähenemine, mida põhjustas konkreetselt kahjujuhtum, mitte

üleüldse igasugune kasumi vähenemine, mille põhjuseks on muud, kahjujuhtumiga mitteseotud

faktorid. Kuna tulekahjust oli mõjutatud just tootmisprotsess ning see protsess jätkus

arvestusperioodil (ehk jäid püsima tootmisest sõltuvad äriprotsessid), siis oli võimalik tuvastada

peamine tegur, mille kaudu kindlustusjuhtumi tekitatud kahju hinnata, selleks on

tootmisvõimekuse võimalik vähenemine arvestusperioodil. Kokkuvõtlikult oli tulekahjust

põhjustatud majandustegevuse kahju arvutatud järgnevalt. Esiteks leiti kindlustusjuhtumile

eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu brutokasum – 96 000 eurot, kuid hüvitamisele kuulub vaid

kahjujuhtumist põhjustatud brutokasumi vähenemine. Teiseks arvutati kindlustusjuhtumile

eelnenud 12 kuu keskmine ühe kuu tootmismaht – 410 000 eurot. Tegemist on kõige

objektiivsema teguriga, mille alusel saaks hinnata tootmishoone tulekahjust tekitatud

majandustegevuse kahju, sest tulekahju oli vaid tootmisalal. Kolmandaks arvutati

arvestusperioodi ühe kuu keskmine tootmismaht – 264 000 eurot. Sellest tulenevalt on Rekman

OÜ tootmismaht vähenenud 36% (35,61%). Sellest arvutusest on järeldatav, et tootmishoone

põleng võis põhjustada 36%-lise tootmisvõimekuse vähenemise. Kui tulekahju põhjustas

tootmisvõimekuse vähenemist, siis pidi see mõjutus kõige hiljemalt lõppema 01.05.2020, mil

Rekman OÜ kinnitas, et tootmisvõimekus on taastatud. Seega on tootmishoone põlengust

tingitud majandustegevuse kahju tuvastamiseks oluline ajaperiood august 2019 – aprill 2020

ehk 9 kuud.

2.3. Kindlustuslepingu vastutusperiood ei määra kahjuhüvitise suurust. Kahju sisulisel

määramisel ei ole oluline, et vastutusperiood sai ajaliselt pärast kindlustusjuhtumi mõju

lõppemist edasi kesta. Kostja on seisukohal, et kahjujuhtumi mõju Rekman OÜ brutokasumile

2-20-17955

lõppes vastutusperioodi jooksul, kuna esialgne tootmisvõimekus taastus. Sellest tulenevalt tuli

tootmisvõimekuse langemisest ehk tootmishoone põlengust tingitud brutokasumi vähenemise

ühe kuu kohta arvutatud määr korrutada 9-ga. Ülejäänud vastutusperioodi 3 kuu osas kuulub

hüvitamisele 0 eurot, kuivõrd Rekman OÜ esialgne tootmisvõimekus oli taastatud ehk

kindlustusjuhtumist tekitatud mõju oli lõppenud. Käesoleva vaidluse tuum seisneb küsimuses,

kuidas tuleks prognoosida kasumit, mida Rekman OÜ oleks teeninud, kui kahjujuhtumit poleks

juhtunud. Kostja seisukoht on, et kasum, mida Rekman OÜ oleks teeninud, kui kahjujuhtumit

poleks juhtunud, sõltub ennekõike kahjujuhtumi reaalsest tagajärjest Rekman OÜ

majandustegevusele, mis antud juhul oli asenduspinna kasutamisest tulenev potentsiaalne

tootmisvõimekuse vähenemine.

3. Kostja esitas 29.04.2021 kohtule taotluse kohtuliku ekspertiisi määramiseks Rekman OÜ

majandustegevusele perioodil 31.07.2019–31.07.2020.

4. Hageja esitas 06.05.2021 taotluse TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemiseks. Hageja

taotluse kohaselt on täiendavalt hüvitamisele kuuluva rahasumma tõendamine olemuslikult

keeruline ja kulukas. Tõendamise keerukus seisneb poolte põhimõtteliselt erinevas arusaamas

kindlustushüvitise arvestuse aluseks olevatest majanduslikest teguritest. Poolte erimeelsuse

tõttu on kostja esitanud taotluse kohtuliku ekspertiisi läbiviimiseks, mis aga põhjustab

menetluse venimise ning on kulukas, arvestades materjalide hulka, mis tuleb eksperdil läbi

töötada. Lahendades küsimust, kas kostja on hagejale välja maksnud lepingukohase

kindlustushüvitise, tuleks kohtul vaheotsuse tegemisel tuvastada, kas tootmismahu vähenemisel

põhinev valem, mida kostja rakendas ning mille alusel hüvitati 36% brutokasumist, on

lepinguga kooskõlas. Juhul, kui kohus tuvastab vaheotsusega, et valem, mille alusel kostja on

hagejale kohtumenetluse eelselt kindlustushüvitise välja maksnud, ei ole pooltevahelise

lepinguga kooskõlas ning kohus ei pea võimalikuks lähtuda ka hageja kindlustustingimustel

põhinevast valemist, siis tuleb asjas kahju suuruse kindlaksmääramiseks tõenäoliselt korraldada

ekspertiis. Sel juhul saab tulenevalt vaheotsusest esitada eksperdile konkreetsemaid küsimusi

ning nii vältida hiljem ebavajalikuks osutuda võivat ekspertiisi või ebavajalike küsimuste

esitamist. Juhul, kui kohus aga tuvastab, et valem, mille alusel kostja on hagejale

kohtumenetlusele eelnevalt kindlustushüvitise väljamakse teinud, on kooskõlas pooltevahelise

kindlustuslepinguga, siis ei ole hageja nõue täiendava kindlustushüvitise saamiseks

põhjendatud ning tegemist on lõppotsusega.

5. Kostja palus jätta vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata. Hagiavalduses ei soovinud

hageja kindlustushüvitise ja viivisenõude olemasolu tuvastamist. Oma 06.05.2021 taotlusega

soovib hageja lisada täiendava hagi eseme, mis on sisult tuvastusnõue. Seejuures on hageja

jätnud esitamata tuvastusnõude aluse, mis vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 2 on hagiavalduse

sisu kohustuslik osa. Hagi eseme lisamine on hagi muutmine, mis vastavalt TsMS § 376 lg-le

1 saab toimuda üksnes kostja nõusolekul. Hageja esitatud tuvastusnõude puhul ei ole

rakendatav ka ükski TsMS § 376 lg-s 4 toodud alus. Kostja ei anna nõusolekut täiendava hagi

eseme lisamiseks. Kostja on seisukohal, et vaheotsuse tegemiseks puudub vajadus ja alus.

Kostja hinnangul ei ole kohtul võimalik vaheotsust teha, kuna tuvastamaks, kas hagejal on õigus

täiendavale hüvitisele, peab kohus aru saama, milline on õige hüvitise summa (s.o kas see on

suurem kui see, mis on hagejale juba välja maksud). Siinjuures ei oma tähtsust, kas hüvitise

arvutuseks tuleb kasutada hageja või kostja poolt toodud valemit või hoopiski kolmandat

varianti. Et prognoositava kasumi suurust on võimaik tuvastada vaid ekspertiisi abil, siis ei ole

vaheotsuse tegemine ilma ekspertiisi määramata ka võimalik.

6. Kostja esitas 30.09.2021 vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus otsustas teha vaheotsuse

kirjalikus menetluses.

2-20-17955

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus tuvastas 25.10.2021 vaheotsusega, et hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõue

kostja vastu on põhjendatud ja otsustas jätkata asjas menetlust kahju hüvitamise nõude suuruse

üle. Maakohus jättis otsusega rahuldamata kostja poolt 30.09.2021 esitatud vastuväite Harju

Maakohtu 14.09.2021 määrusele.

8. Maakohus leidis, et vaheotsuse tegemine on praegusel juhul põhjendatud, kuna see võib

aidata hoida olulisel määral kokku aega ja menetluskulu. Vaheotsusega saab kohus tuvastada,

kas hagejal on täiendav kindlustushüvitise ja viivise nõue kostja vastu, s.t kas kostja on hagejale

välja maksnud kogu kindlustuslepingu kohase kindlustushüvitise.

9. Seoses kostja vastuväitega kohtu tegevusele selgitas maakohus, et kuivõrd asjas toimus

15.04.2021 kohtuistung, millel osalesid mõlema poole lepingulised esindajad, kus kohus arutas

menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid, tehes muu hulgas kindlaks, mille üle pooled

vaidlevad ja milles vaidlus puudub, ning andis pooltele täiendavalt võimaluse esitada

seisukohad ja ka vastaspoole seisukohtadele vastused enne vaheotsuse tegemist, on vaheotsus

tehtud istungimenetluses.

10. Vaheotsus on olemuslikult TsMS § 449 tähenduses tuvastusotsus materiaalõigusliku

eeldusküsimuse kohta ja hageja taotluse sõnastus on suunatud tuvastusotsuse tegemisele.

Hageja tuvastusnõue esineb juba hagiavalduses esitatud sooritusnõudes. Sooritushagi ese

kattub vaheotsuse taotluse tuvastusnõude esemega ning puudub igasugune vajadus eraldi

tuvastusnõude esitamiseks. Hageja sooritusnõude lahendamisel tuleb igal juhul võtta seisukoht

pooltevahelise õigussuhte olemasolu või selle puudumise kohta. Seega on põhjendamatu kostja

seisukoht, et hageja on hagi muutnud, lisades tuvastusnõudena uue hagi eseme.

11. Maakohtu hinnangul on hageja kindlustushüvitise nõude aluseks VÕS § 463 lg 1 esimene

lause, VÕS § 476 lg 1 esimene lause ja majandustegevuse katkemise kindlustuslepingu

punkt 4.1.1, viivisenõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning hagi esitamisele

järgnevat aega puudutava viivisenõude osas TsMS § 367.

12. Vaidlus puudus järgmiste asjaolude üle:

• 30.07.2019 leidis aset kindlustusjuhtum (Rekman OÜ tootmishoone põleng), mille riski

osas kehtis poolte vahel ettevõtte varakindlustuse kindlustusleping;

• kostja kui kindlustusandja leidis, et hüvitamisele kuulub 36% prognoositud brutokasumi

ja tegeliku kasumi vahest, ning on hinnanud hüvitatavaks kahjuks 309 000 eurot ja on

selle välja maksnud;

• Rekman OÜ ei teeninud arvestusperioodil brutokasumit;

• Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu jooksul;

• kostja määras Rekman OÜ kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu keskmise ühe kuu

brutokasumiks 96 000 eurot kuus.

13. Pooled vaidlesid nii täiendava kindlustushüvitise põhjendatuse kui ka selle suuruse üle.

14. Majandustegevuse katkemise kindlustuse tingimuste (edaspidi üldtingimuste) punkti 4.1.1

kohaselt

peab

kindlustusandja

hüvitama

vastavalt

kindlustuslepingu

tingimustele

arvestusperioodil brutokasumi vähenemise, s.o vahe brutotulu, mis oleks saadud, kui

kindlustusjuhtumit ei oleks toimunud, ja tegeliku vastutusperioodi brutotulu vahel.

2-20-17955

15. Kostja on kahjuhüvitise arvutamisel lähtunud sellest, et prognoositud brutotulu tuleb

vähendada tootmisvõimekuse võrra. Kohtu hinnangul pooltevaheline leping seda aga ette ei

näe. Kindlustushüvitise arvutamine peab tuginema lepingul ning peab olema kindlustusvõtjale

ettenähtav. Pooltevaheline kindlustusleping on sõlmitud kindlustusandja tüüptingimustel ehk

varasemalt välja töötatud üldtingimustel, mille sisu ei olnud hagejal lepingu sõlmimisel võimalik

mõjutada. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse

tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS

§-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest

tegelikust tahtest. Kahjuhüvitise suuruse arvutus tugineb vaid kostja tüüptingimustel.

16. Kostja on kindlustushüvitise arvutamisel lähtunud tootmismahul põhinevast arvutusest.

Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et prognoositud brutokasumist tuleb maha arvutada

tootmismahul põhinev osa. Seega ei vasta kohtu hinnangul kostja poolt kohtueelselt tasutud

kindlustushüvitis 309 000 eurot pooltevahelisele lepingule, millest tulenevalt kohus leidis, et

hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõue kostja vastu on põhjendatud.

17. Järgmisena analüüsis kohus lepingujärgse hüvitise arvutamise perioodi. Poolte vahel

puudus vaidlus, et Rekman OÜ müügitulu ei taastunud kindlustusjuhtumi eelsele tasemele

kindlustusjuhtumile järgnenud 12 kuu jooksul (kohtuistungi protokoll, salvestis alates

01:38:25; tl 143 pöördel). Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt ei kesta vastutusperiood üle 12

kuu. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et müügitulu 12 kuu jooksul ei taastunud.

Kindlustusandja on aluseta lühendanud vastutusperioodi 9 kuule ja sidunud selle lõpu

tootmisliini valmimisega. Lepingu punkti 5.2 kohaselt oli määrav müügitulu taastumine. Seega

asus kohus seisukohale, et kostjal oli kohustus hüvitada majandustegevuse katkemise tagajärjel

tekkinud kahju kindlustusjuhtumile järgneva 12 kuu eest.

18. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja on rikkunud pooltevahelist lepingut. Samuti

esinevad teised kahju hüvitamise nõude eeldused. Seega ei vasta kindlustusandja ehk kostja

hüvitatud summa pooltevahelisele lepingule ning hageja kahjuhüvitise nõue kostja vastu on

põhjendatud.

19. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue kostja vastu. Rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral on võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt õigus

nõuda võlgnikult viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates kuni kohase täitmiseni.

Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenev seadusjärgne

viivisemäär.

Apellatsioonkaebus

20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaheotsuse tühistada ja jätta

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

21. Maakohus rikkus vaheotsust tehes oluliselt menetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust. Samuti tuvastas ja tõlgendas kohus ebaõigesti esitatud asjaolusid.

22. Maakohus rikkus menetlusnorme, kui lasi hagejal korduvalt hagi eset ja alust kostja

nõusolekuta muuta.

23. Maakohus asus seisukohale, et vaheotsus on tehtud istungimenetluses, kuid kohus jättis

seejuures tähelepanuta, et enne hageja 06.05.2021 esitatud taotlust ei maininud hageja kordagi

vajadust tuvastada tema nõude olemasolu või selle puudumine. Ka 15.04.2021 kohtuistungil ei

2-20-17955

arutatud küsimust, mille kohta on vaheotsus tehtud. Seega ei ole vaheotsuse esemeks olnud

asjaolusid läbi vaadatud ja lahendatud suulises menetluses ning sellega on rikutud TsMS § 341

lg 1.

24. Vaheotsuse tegemine on endaga kaasa toonud olukorra, kus kohus on asunud hindama

nõude ulatust ning võtnud selles osas sisulise seisukoha, tuginedes tõenditele ja käsitlustele,

mida istungil ei uuritud ega arutatud ning mille kohta ei olnud kostjal seetõttu võimalik oma

arvamust avaldada.

25. Vaheotsuse tegemisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8, kui jättis põhjendamata, miks

kostja faktiliste väidetega ei saa nõustuda. Lisaks jättis maakohus osaliselt selgelt

põhjendamata, millele otsuses toodud järeldused tuginevad.

26. Maakohus asus seisukohale, et täidetud on kõik kahju hüvitamise eeldused, kuid

sellekohased asjaolud on otsuses välja toomata ja tuvastamata. Seejuures ei ole kohus hinnanud

seda, kas ja mis ulatuses on väidetav saamata jäänud brutokasum, millel hageja nõue põhineb,

seotud kindlustusjuhtumiga. Vaidlust ei ole selles, et hüvitamisele saab kuuluda vaid kahju, mis

on tingitud kindlustusjuhtumist, ja pooltevahelise lepingu alusel ei hüvitata kahju, mis on

tingitud muudest hageja tegevuse ja turusituatsiooniga seotud asjaoludest. Kohus märkis, et

pooltevaheline leping ei näe ette kahju arvutamist tootmismahu mudelist tulenevalt, kuid ei

selgitanud seda, millist mudelit siis tulnuks rakendada. Nimelt ei saa seaduse ja lepingu kohaselt

tekkida olukorda, kus kahju kannatanu rikastub kahjujuhtumi tõttu. Tootmismahupõhine mudel

on olnud võimalikest lähtekohtadest just hagejale soodsaim. Vaheotsusest jääb arusaamatuks,

kas ja mis ulatuses saaks põhimenetlus nõude suuruse üle üldse jätkuda või mis osas saaks

ekspert vaheotsuse seisukohti arvestades nõude suurust hinnata. Nõude suuruse fikseerimine ei

saa toimuda vaheotsusega.

27. Maakohus väljus vaheotsuse eesmärgi raamidest. Praegusel juhul saab vaheotsusega

otsustada ainult seda, kas hagejal on nõue kostja vastu või seda ei ole. Kohus aga on otsuses

võtnud seisukoha nõude arvutamise aluste ja nõude suuruse kohta, väites, et kostja poolt

kohtueelselt tasutud kindlustushüvitis 309 000 eurot ei vasta pooltevahelisele lepingule ning et

pooltevaheline leping ei näe ette toomisvõimekuse põhist kahju arvutust ning leides, et kostjal

oli kohustus hüvitada kahju 12 kuu ja mitte 9 kuu eest. Seetõttu ei ole vaheotsus õiguspärane ja

tekitaks jõustumisel arvukalt küsimusi selle kohta, kas ja mis osas on see pooltele siduv.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse

normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi

tuleb saata TsMS § 449 lg 1, § 656 lg 1 p 5, § 656 lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

29. Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). TsMS § 656 lg 1 p 5

kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse

põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese

astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei

ole võimalik puudust kõrvaldada. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme

2-20-17955

kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel analüüsima

apellatsioonkaebuse põhjendusi ega küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebusele vastust

(TsMS § 641 lg 1) (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

30. Kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel TsMS § 449

lg 1 järgi teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Nõude põhjendatuse

või põhjendamatuse kohta saab TsMS § 449 lg 1 järgi teha vaheotsuse juhul, kui pool seda

taotleb ning täidetud on kõik vaheotsuse tegemise eeldused. Vaheotsust ei ole lubatud siiski

teha selliselt, et tuvastatakse vaid üks või osa nõude eeldustest.

31. Kohus ei ole seotud poole taotlusega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas

vaheotsuse tegemine on võimalik, vajalik ja põhjendatud (Riigikohtu 27.05.2015 otsus

tsiviilajas nr 3-2-1-44-15, p 14). Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada.

Kohtul tuleb TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemisel kaaluda, kas vaheotsuse tegemine

on asjaolude kohaselt otstarbekas ja põhjendatud ning järgib tsiviilasja õige, mõistliku aja

jooksul ja võimalikult väikeste kuludega lahendamise eesmärki (TsMS § 2). Vaheotsuse

tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu 23.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-55-12, p 12). Kohus peab suutma põhjendada, et vaheotsuse tegemine on vajalik tsiviilasja

õigeks, kiireks ja säästlikuks lahendamiseks.

32. Vaheotsuse tegemise otstarbekus on maakohtu kaalutlusküsimus ja ringkonnakohus saab

kontrollida üksnes seda, kas madalama astme kohus ületas diskretsiooni piire.

33. TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, s.t nõude ulatuse,

tõendamise eriline kulukus või keerukus. Kohus peab vaheotsuses välja tooma ja põhjendama,

miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam

(Riigikohtu 17.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527, p-d 10-12). Nõude olemasolu peab

kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema

(sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Nõude põhjendatuse all on mõeldud

hageja menetlusliku nõude võimalikku materiaalõiguslikku alust ja selle koosseisule vastavaid

asjaolusid, mille olemasolu kontrollitakse nõude ulatust mõjutavaid asjaolusid, vastuväiteid ja

õigusnorme arvestamata. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava

vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema.

34. Kohtul tuleb vaheotsuses tuvastada kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest nõude

põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes

vaidluse nõude suuruse üle (Riigikohtu 01.06.2016 lahend nr 3-2-1-37-16, p 10). Kuna

vaheotsus on kohtule järgnevas menetluses siduv, peab olema üheselt selge, mis osas on vaidlus

lahendatud ja mis jääb nõude ulatuse hindamise faasi. Vaheotsus on ette nähtud

menetlusökonoomia tagamiseks ja seda tuleb asja lahendamisel alati arvestada. Vaheotsuse

tegemine on põhjendatud üksnes juhul, kui see aitab menetlust lihtsustada ja kiirendada.

35. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõude ulatust puudutavad seisukohad on

vaheotsuses lubamatud ja seega ei ole siduvad (TsMS kommenteeritud väljaanne, § 449,

kommentaar 3.3.3. b, lk 1141). Vaheotsuse tegemine ei ole mõistlik (ja on seega lubamatu), kui

nõude alus ja ulatus sõltuvad samadest asjaoludest või on omavahel nii tugevalt seotud, et

vaheotsuse tegemine ei täidaks oma eesmärki. Kui juba materiaalõiguse järgi on nõude

alusnormi ja selle ulatuse määramist reguleerivate normide koosseisuelemendid kattuvad või

nii lähedased, et neid on raske eristada, tekitaks vaheotsus ainult segadust juurde. Üldjuhul

2-20-17955

selgeid kriteeriume vaheotsuse tegemise otstarbekuse hindamiseks siiski ei ole ja lähtuma peab

konkreetse vaidluse asjaoludest.

36. Seega peavad TsMS § 449 lg-st 1 ja eelpool viidatud Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt

vaheotsuse tegemiseks olema kokkuvõtlikult täidetud järgmised eeldused:

1) hagi on raha saamiseks;

2) poole taotlus vaheotsuse tegemiseks;

3) pooltel on vaidlus nii nõude põhjendatuse kui selle ulatuse üle;

4) nõutava rahasumma suuruse, s.t nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus;

5) vaheotsuse tegemine on otstarbekas;

6) asi on nõude aluse osas lõplikult valmis lahendamiseks, aga nõude ulatuse osas veel mitte,

s.t vaheotsusega saab kohus lahendada kõik põhimenetluses lahendamisele kuuluvad

küsimused, v.a nõude ulatus;

7) vaheotsus peab olema tehtud istungimenetluses;

8) vaheotsuse resolutsioonist peab nähtuma, et hagi on mingil alusel põhjendatud.

37. Ringkonnakohus peab omal algatusel kontrollima vaheotsuse tegemise eelduseid.

38. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsus on vaheotsuse tegemise eelduste osas

olulises osas põhjendamata TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Lisaks ei vasta maakohtu

vaheotsus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Maakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõiguse normi, tehes hageja esitatud kahjuhüvitise ja viivise nõude põhjendatuse kohta

vaheotsuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud praeguses asjas menetluslike eelduste

puudumise tõttu vaheotsust nõude põhjendatuse kohta teha. Tehtud vaheotsus ei kiirenda ega

lihtsusta menetlust. Need rikkumised annavad aluse maakohtu otsus tühistada ja saata asi

maakohtule uueks arutamiseks, kuna neid rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada.

39. Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise ja selle maksmisega viivitamise tõttu tekkinud

viivise väljamõistmist ja hageja on taotlenud vaheotsuse tegemist. Seega on esimene ja teine

käesoleva otsuse punktis 36 esile toodud eeldus täidetud.

40. Maakohus põhjendas vaheotsuse tegemise vajadust nõutud täiendava hüvitise tõendamise

keerukuse ja kulukusega. Maakohus leidis, et vaheotsusega saab kohus tuvastada, kas hagejal

on täiendav kindlustushüvitise ja viivise nõue kostja vastu, s.t kas kostja on hagejale välja

maksnud kogu kindlustuslepingukohase kindlustushüvitise või mitte. Maakohtu hinnangul on

täiendavalt hüvitamisele kuuluva rahasumma tõendamine keeruline ja kulukas, kuna võib

eeldada eksperdi eriteadmiste vajalikkust. Tõendamise keerukus seisneb poolte põhimõtteliselt

erinevas arusaamas kindlustushüvitise arvestuse aluseks olevatest majanduslikest teguritest

ning nende arvesse võtmise alustest. Kuivõrd kostja esitas taotluse ekspertiisi määramiseks, on

vaheotsuse tegemine maakohtu hinnangul põhjendatud, kuna ekspertiisi korraldamine ei ole

otstarbekas nõude eeldusi tuvastamata, sest võib põhjustada ebaotstarbekalt menetluse

pikenemist ning on kulukas (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

rikkunud vaheotsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest maakohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, kas

ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või

keerukam. Ainuüksi nentimine, et pooltel on hüvitise arvutamise aluseks olevatest asjaoludest

erinev arusaam ja vajalik võib olla ekspertiisi läbiviimine, ei ole piisav. Otsuses tuleks

põhjendada, millised asjaolud nõude ulatuse kohta on raskesti tõendatavad. Otsuse olulises osas

põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1

p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest.

2-20-17955

41. Pooltel puudub vaidlus selles, et oli kindlustusjuhtum ja kostja oli kohustatud hagejale välja

maksma kindlustushüvitise. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada täiendavat

hüvitist lisaks hüvitisele, mille kostja on juba hagejale maksnud. Pooltel on erinev arusaam,

milliste kriteeriumite järgi tuli kindlustushüvitise suurus arvutada. Hageja leiab, et

kindlustushüvitise arvutamine saab toimuda varasemate perioodide majandusnäitajate alusel,

kuid kostja hinnangul tuleb arvestada lisaks ka tootmismahu muutumist hüvitise

arvestusperioodil. Seega pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale kahju

hüvitama ehk nõude suuruse üle. Selleks, et jõuda järeldusele, kas juba kostja poolt

väljamakstud hüvitis on piisav, tuleb nõude ulatust analüüsida, mida vaheotsusega ei saa teha,

mida maakohus on aga teinud. Eeltoodu tõttu ei olnud täidetud TsMS § 449 lg-s 1 toodud

vaheotsuse tegemise eeldus. Ka see rikkumine on TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi maakohtu

vaheotsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks.

42. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et kostja poolt

tasutud kindlustushüvitis ei vasta pooltevahelisele lepingule ja hageja nõue hüvitise ja viivise

saamiseks on põhjendatud. Maakohus tuvastas hüvitise arvutamise aluseks olevad asjaolud ja

perioodi, mille eest tuleb hüvitist tasuda. Nõude suuruse aluseks olevaid olulisi asjaolusid ei

saa vaheotsuses tuvastada, kuna need on vaidluse esemeks nõude suuruse tuvastamisel.

Eeltoodu tõttu on maakohtu otsus põhjendatud viisil, mida ei saa pidada vaheotsuse puhul

asjakohaseks ja lubatavaks. Ka see on käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse olulise

rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi.

43. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 järgi tühistada ja saata tsiviilasi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

44. Kui seaduses on ette nähtud asja suuline arutamine ja pooled ei ole teisiti kokku leppinud,

ei tohi vaheotsust teha kirjalikus menetluses (Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

40-13, p 30). Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette vaheotsuse tegemist

kirjalikus menetluses, mis võib anda aluse otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga osaliselt. 15.04.2021 toimunud kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid, tehes muu hulgas kindlaks, mille üle pooled vaidlevad ja mille üle

vaidlus puudub, kuid istung toimus enne vaheotsuse taotluse esitamist, mistõttu ei arutatud

otseselt vaheotsuse tegemise eelduseid. Kohus andis 14.09.2021 e-kirjaga pooltele täiendavalt

võimaluse esitada kirjalikud seisukohad ja ka vastaspoole seisukohtadele vastused enne

vaheotsuse tegemist. Ringkonnakohus möönab, et vaheotsuse taotluse esitamisel oleks

maakohus võinud määrata uue kohtuistungi hageja nõude põhjendatuse arutamiseks. Asja

suulise arutamise põhimõtte rikkumine võttis kostjalt võimaluse anda kohtule suuliselt selgitusi

ja põhjendusi nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ning võtta osa asjakohaste

tõendite uurimisest. Asjaolu, et kostja sai esitada vastuväiteid vaheotsuse taotlusele kirjalikult,

ei õigusta kohtu tegevust, sest eeltoodut ei saa samastada õigusega arutada asja, sh nõude

põhjendatuse küsimust kohtuistungil. Asja lahendamisega kirjalikus menetluses ilma poolte

nõusolekuta rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet.

Samas on ringkonnakohus seisukohal, et praegustel asjaoludel üksnes TsMS § 341 lg 1

rikkumine ei annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks, arvestades, et enne vaheotsuse

taotluse esitamist istung toimus ning seal arutati ja tehti kindlaks, mille üle on pooltel vaidlus,

ning kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgelt esile toonud, mida ta oleks soovinud suuliselt

täiendavalt selgitada ja milliseid tõendeid uurida.

45. Kostja esitas 30.09.2021 vastuväite maakohtu otsustusele vaheotsuse tegemise kohta, kuna

vaheotsust ei saa teha kirjalikus menetluses ja vaheotsuse tegemise eeldused ei ole täidetud.

Maakohus jättis vaidlustatud otsusega vastuväite rahuldamata. Kuna ringkonnakohus on

2-20-17955

eelnevalt tuvastanud vaheotsuse tegemise eelduste puudumise, siis on maakohtu poolt

vastuväite rahuldamata jätmine ebaõige ja otsus tuleb ka selles osas tühistada.

46. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus lasi korduvalt hagejal ilma kostja

nõusolekuta muuta hagi alust ja eset, selgitab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus, et hageja

ei ole muutnud hagi alust ja eset, on õige. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse

põhjendustega (maakohtu otsuse põhjenduste p-d 13 ja 14) ja selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi

maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

47. Menetluskulude jaotust (ega seega ka hüvitatavate kulude suurust) vaheotsuses TsMS § 173

lg 5 järgi ei märgita, kulud jaotatakse lõppotsuses. Eeltoodust ja ka TsMS § 173 lg 3 teisest

lausest lähtuvalt ringkonnakohus menetluskulude jaotust ei määra.

(allkirjastatud digitaalselt)