2-21-19351/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-19351

Kohtuasi

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearsti taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.12.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks ja 13.12.2021 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood

90006399)

psühhiaatriakliiniku

valvearst

Katrin

Tammeväli

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.12.2021 ja 13.12.2021 määrused muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-21-19351

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 10.12.2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset

päevani.

Avalduse kohaselt

viibib

puudutatud

isik

SA PERH

psühhiaatriakliinikus alates 10.12.2021, kell 9.11 ja tema suhtes rakendati tahtest olenematut

ravi. Psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu. Isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et puudutatud isik viibis esmakordselt

statsionaarsel ravil 1999. a Wismari haiglas maniakaalse skisoafektiivse häire diagnoosiga,

kuid selle kohta hetkel objektiivsed andmed puuduvad. SA PERH psühhiaatriakliinikusse

hospitaliseeriti ta esmakordselt 2000. a, kuna muutus rahutuks, käitus ebaadekvaatselt, loopis

asju laiali, oli kuri. Raviga patsient rahunes, muutus sõbralikuks. Hiljem on patsient viibinud

ravil psühhiaatriakliinikus kokku kuuel korral, viimati 2019. a, kui ta hospitaliseeriti kiirabi ja

politsei saatel kodust agressiivse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu. Eelnevalt oli patsient

lõpetanud talle määratud ravimite võtmise. Rahutuse ja agressiivsuse tõttu vajas patsient

haiglaravi alguses ka mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatisse iseenda ja kaaspatsientide

turvalisuse tagamiseks. Haiglaraviga patsiendi seisund paranes ning kujunes osaline

haiguskriitika, edaspidi on ta käinud ka ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtul.

3. Käesolevalt toodi patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel kodust. Patsient elab

koos abikaasa ja emaga, kellelt saadud andmete alusel on patsient käitunud nelja päeva vältel

kodus rahutult, karjunud, loopinud asju, öösiti ei maga. Talle määratud ravimeid ei ole

tarvitanud. Kiirabi saabudes oli patsiendi käitumine jätkuvalt rahutu, tema jutt oli arusaamatu

ning haiglasse ei olnud ta ise nõus tulema. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli patsient ajas ja

situatsioonis desorienteeritud. Tema käitumine oli sekeldav ning sihipäratu, pani endale riideid

suhu, alustas vestluse keskel ootamatult laulmist. Tal esinesid kuulmis-meelepetted, suheldes

aktiivselt valvetoas enda elukaaslasega, keda seal ei viibinud. Hetkel on patsiendi seisund

muutusteta. Ta on jätkuvalt rahutu ning seosetu mõttekäiguga. Tema käitumine püsib

sihipäratu, meeleolu afektlabiilne ning psühhootilistest elamustest mõjustatult. Patsiendil

puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks.

4. Raviarst jäi ärakuulamisel oma kirjaliku arvamuse juurde ning märkis, et patsient oli pere

väitel neli päeva tagasi muutunud imelikuks. Kiirabi leidis, et rahmeldab ega taha haiglasse

tulla. Toodi sunniviisiliselt. Haiglas on psühhootiline.

5. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et toodi kodust haiglasse. Kodus ei toimunud midagi

erilist. Ei kutsunud endale kiirabi, kutsus mees. Kohtu küsimusele, kuidas haiglasse sattus,

vastas puudutatud isik, et kõik peaks kirjas olema. Öösel magab hästi. Eriti asju ei loopinud.

Tarvitab kodus ravimeid nii, nagu arst on ette kirjutanud. Elab koos Y ja emaga, saavad

omavahel hästi läbi. Soovib Y-ga rääkida.

6. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.

Maakohtu 10.12.2021 määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rakendas 10.12.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse

neljaks päevaks alates 10.12.2021 kuni 14.12.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud

2-21-19351

otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks.

8. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

9. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire (F25-2) näol, puudub haiguskriitika ja

koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei

ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline

tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat

nõusolekut.

10. Kohus kuulas 10.12.2021 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isikule

määratud esindaja toetas avaldust.

11. Kohus leidis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta

adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema

käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool

haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Isiku

käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale

ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist

tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt ei maga, ei

tarvita määratud ravimeid). Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib

kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega (loopis kodus asju, oli kuri ja

agressiivne). Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat

arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole isik oma seisundist tingituna võimeline

tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmise osas.

Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest

olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite

manustamise. Ravi läbiviimine muul viisil ei ole võimalik.

Menetluse edasine käik

12. Avaldaja esitas 13.12.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega palus avaldaja esialgset

õiguskaitset pikendada 40 päevani.

Maakohtu 13.12.2021 määrus ja põhjendused

13. Harju Maakohus pikendas 13.12.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates 10.12.2021 kuni

19.01.2022 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus

andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel

tahtevastaselt ravimine manustamiseks.

14. Maakohus tugines 10.12.2021 määruse põhjendustele, märkides täiendavalt järgmist.

13.12.2021 esitas avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani, kuna

patsiendi seisund ei ole neljapäevase ravi järgselt paranenud. Pärast esialgse õiguskaitse

kohaldamist 10.12.2021 esitas raviarst dr C seisukoha, milles avaldas, et patsiendi seisund ei

2-21-19351

ole muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

15. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisund ei ole pärast 10.12.2021 määrusega rakendatud

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks. Isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei

suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust.

Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool

haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele.

16. Arsti 13.12.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole nelja päevaga paranenud ja

ta vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja

hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Võttes

arvesse patsiendi varasemat ravikogemust ning asjaolu, et patsiendi seisund ei ole alates

hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei pidanud kohus tõenäoliseks ka patsiendi paranemist

järgneva ööpäeva jooksul sedavõrd, et oleks tagatud patsiendi ohutu toimetulek haiglavälises

keskkonnas. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist

ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isik võib muutuda äärmiselt ettearvamatult, tema

käitumises esineb tugevat agressiivsust, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Seega

esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

17. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tuvastada kinnisesse asutusse

paigutamise ebaseaduslikkus. Kaebuse kohaselt ei olnud puudutatud isik sel hetkel, kui teda

tahtevastaselt ravile viidi, ohtlik endale ega lähedastele.

18. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 10.12.2021

ja 13.12.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659

tuleb maakohtu määrused jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

järgib maakohtu määruste põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda.

21. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et avaldaja teatise kohaselt on

puudutatud isiku suhtes seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatriline ravi 29.12.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele. TsMS § 543 lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse

paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.

22. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud

määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

2-21-19351

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus. Esialgse õiguskaitse

kohaldamise ja pikendamise puhul võib eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud

psühhiaatrite arvamust.

23. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Puudutatud isik on viibinud ka varem

korduvalt tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas (alates 2000. aastast kokku seitsmel korral, sh

viimati 2019. a, kui ta hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel kodust agressiivse ja

ebaadekvaatse käitumise tõttu; eelnevalt oli lõpetanud talle määratud ravimite võtmise;

rahutuse ja agressiivsuse tõttu vajas isik haiglaravi alguses ka mehhaanilist ohjeldamist

eralduspalatisse iseenda ja kaaspatsientide turvalisuse tagamiseks). Asjaolu, et puudutatud isik

on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka

ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11

lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite

seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud

avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatuga.

24. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik käitunud viimase

nelja päeva vältel kodus rahutult, karjunud, loopinud asju, öösiti ei maganud. Talle määratud

ravimeid ei ole tarvitanud. Pereliikmed kutsusid puudutatud isikule kiirabi, kelle saabudes oli

isiku käitumine jätkuvalt rahutu. Isiku anamneesist selgub, et ka varasemalt psüühikahäire tõttu

hospitaliseerimisel on ta olnud alguses rahutu, loopinud asju, olnud kuri, kuid raviga on

rahunenud, muutunud sõbralikuks. Viimati psühhiaatriakliinikus viibides 2019. a vajas

rahutuse ja agressiivsuse tõttu ka mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatisse. Raviarst on

maakohtu 13.12.2021 määruses viidatud sama kuupäeva arvamuses avaldanud, et puudutatud

isiku käitumine võib muutuda äärmiselt ettearvamatult ning et tema käitumises esineb tugevat

agressiivsust, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Maakohus leidis, et puudutatud isik

on ohtlik ka iseendale, mis väljendub selles, et haiguslikust seisundist tulenevalt isik ei maga

öösiti ega tarvita talle määratud ravimeid. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt

Riigikohtu määrus nr 2 15-3662, punkt 14.1). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et

puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on

ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika

puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.

25. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on isik ka varasemalt, viimati 2019. a, lõpetanud talle

määratud ravimite võtmise, mille tulemusel vajas paigutamist psühhiaatriahaiglasse. Ka

praegusel juhul oli puudutatud isik toetusravi katkestanud. Avaldusest nähtuvalt puudub isikul

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, ta keeldus ravimitest ka haiglas. Eelnevast tulenevalt

oli praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi psühhiaatriahaiglas – kuivõrd puudutatud isik end

ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei tarvitaks. Seega ei olnud võimalik ravi teostamine

isikut vähem piiravates tingimustes.

2-21-19351

26. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis

maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi,

sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste

tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)