3-21-2458/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2458

Haldusasi

X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr

362 punkt 1 alapunkti 7 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X ja Y taotlus Terviseametilt koroonastatistika ning Vabariigi

Valitsuselt vaktsiinitarnelepingute väljanõudmiseks.

2. Jätta X ja Y kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse (vastustaja) 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) p 10 näeb Covid-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil ette mitmeid meetmeid

ja piiranguid erinevates tegevus osalemiseks (sportimisele, huvitegevusele, koolitustel

osalemisele, kultuuriüritustel osalemisele, toitlustusettevõtete külastamisele jms). Kuni

24.10.2021 oli täiskasvanud isikul võimalik kontrollitud tegevustes osaleda juhul, kui ta oli

Covid-19 haiguse läbi põdenud või selle vastu vaktsineeritud (korralduse nr 305 p 14 ap 3) või

3-21-2458

2(17)

kui tal oli arstitõend vaktsineerimise vastunäidustatuse kohta (korralduse nr 305 p 14 ap 2) või

kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema negatiivne

(korralduse nr 305 p 15).

2. Vastustaja tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti

2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja

piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 ap-ga 7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks. Viidatud

muudatus jõustus 25.10.2021.

3. X ja Y (kaebajad) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 362 p 1 ap 7

tühistamiseks. Põhjendused:

3.1. Vaidlustatud korraldus rikub kaebajate liikumisvabadust olulise määral ja on

vaktsineerimisele sundiva iseloomuga. Vaktsineerimine on vabatahtlik ja seda ei või peale

suruda. Korraldus on diskrimineeriv, kuna kohtleb vaktsineerituid ja vaktsineerimata isikuid

põhjendamatult ebavõrdselt. Piirangud ei ole kaalutletud ega õiguspärased. Kaalutud ei ole

alternatiivseid võimalusi (üldine testimise kohustus). Koolides võimaldatakse teste kasutada.

Riigil on olnud piisavalt aega, et haiglatesse voodikohti juurde luua ja täiendavat personali välja

õpetada. Piirangud ei ole kohased eesmärgi saavutamiseks, sest ei takista viiruse levikut.

Piirangute kestust ei ole põhjendatud. Probleemiks on hoopis haiglate ja hooldekodude sisesed

kolded. Teadusnõukoja soovitused ei ole vastustajale kohustuslikud. Seal puuduvad

spetsialistid, kes oskaksid hinnata piirangute mõju majandusele ja isikute põhiõigustele.

Kaalutud ei ole piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad on valmis end testima ja kandma

kaitsemaski.

3.2. X on Eesti Mereakadeemia II kursuse üliõpilane, kel on igapäevane kontaktõpe lubatud. Ta

on terve inimene ega kuulu riskigruppi. Kuna ta ei ole vaktsineeritud ega Covid-haigust läbi

põdenud, siis ei võimaldata tal õppeprogrammi kohustuslikku ainet (ujumine) läbida. Sellega

rikutakse tema õigust haridusele. Samuti ei saa ta käia lapsega ujulas ega kunstiringis, külastada

muuseumi ega kultuuriasutusi, mh osaleda kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud.

Lapsega ei ole võimalik käia välitingimustel suusamäel ega uisuplatsil. Kaebaja on vabatahtlik

päästja, kes peab regulaarselt ujumas käima, et säilitada päästjalt nõutav ujumisvõimekus.

3.3. Y on registreerinud end Tallinna Ülikooli täienduskursusele, mis toimub 04.11.2021–

19.03.2022. Tal oli plaanis omandada teadmised professionaalse lepitajana tegutsemiseks.

Korraldusega piiratakse kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele. Uutest teadmistest

ilmajäämine võib mõjutada tema ettevõtlusvabadust ja sissetulekuid. Ta ei saa osaleda ka

kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud.

3.4. Covid-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

(NETS) mõttes, sest tegemist ei ole enam uudse haigusega. Tegemist ei ole gripist ohtlikuma

haigusega. Järelikult puudub vastustajal volitus piiranguid seada ja korraldus on tühine. Samuti

kohustavad korraldused toime panema õigusrikkumise, sest kohustavad tegevuse eest

vastutavaid isikuid ilma seadusliku aluseta töötlema isikuandmeid. Korraldus on sisult määrus,

mitte haldusakt, sest ei ole suunatud üksikjuhtumi reguleerimisele. Korraldused on kehtestatud

tähtajatult ja piiranguid ei ole iga 2 nädala tagant uuesti kaalutud. Vastustajal puudub pädevus

NETS-i alusel määruseid anda. Korraldused nr 305 ja 362 on põhiseadusevastased ning tuleb

jätta kohaldamata. Korraldused ei ole ka formaalselt õiguspärased, sest asjaomased ministrid ei

ole neile alla kirjutanud.

3.5. Ajutine müügiluba näitab, et tegemist on alles katsejärgus vaktsiinidega. Vaktsiinid ei ole

100% tõhusad. Terviseameti statistika kinnitab, et ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad

Covid-haigusesse võrdselt vaktsineerimata isikutega. Ka vaktsineeritud isikud nakatavad teisi.

3-21-2458

3(17)

Vaktsiinide toime langeb 4 kuu möödudes. Puuduvad teadmised pikaajaliste toimete osas.

Vaktsiinide toimet vähendavad ka haiguse uued tüved. Tuleb teha tõhustusdoose ja

lühendatakse vaktsineerimispassi kehtivusaega. Vaktsineerimisele vaatamata on nakatumine

tõusuteel. Peamiselt haigestuvad ja surevad vanurid ning krooniliste haigustega inimesed, seega

ei ole teistele piirangute seadmine põhjendatud. Vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid.

Eestis puudub vaktsiinikahjustuste fond ja võimalike nõuetega tuleb pöörduda välisriigis

tegutseva ravimitootja poole.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Vaidlusalused piirangud on käesolevas epidemioloogilises olukorras Covid-19 leviku

tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi,

samuti kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jm seadustega. Kaebajad ei ole põhistanud,

kuidas kaaluvad nende subjektiivsed õigused üles avaliku huvi ja teiste isikute põhiõigused.

Meetmed ja piirangud on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi

kaitseks, sh riigi toimepidevuse kaitseks Covid-haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise

eesmärgil. Pandeemia ja kõrgete või kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil

kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis, mh tagades selleks tervishoiusüsteemi

toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Uudse ohtliku nakkushaiguse

korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on suure

nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema

võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid, et

nakkushaiguse levikut tõkestada. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele on piirangute

eesmärgiks hoida ka ühiskonda võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide

toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas

hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Lisaks on vastustajal

kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, st tagada tuleb ka muude haigete õigus

saada ravi, mis tähendab tervishoiusüsteemi pideva ja jätkusuutliku toimimise tagamist.

Korralduse nr 362 seletuskirjas toodud selgitustest tulenevalt kehtestatakse lisameetmed ja -

piirangud vaktsineerimata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus

haigestuda ja haigestudes sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude

raskete tagajärgede tekkeks.

4.2. Covid-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on suure

nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma

õpivad. See levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele

vaatamata. Selle kulg on raske või isegi elukohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad

ja kaasuvate haiguste inimesed). Kättesaadav efektiivne ravi hetkel puudub ja haiglate

ravivõimekuse piir on käesoleva nö kolmanda laine ajal taas kätte jõudnud, kuna enamikes

haiglates on ajutiselt peatatud paljude mitte-Covid patsientide plaaniline ravi. NETS § 28 lg 5

p 3, § 28 lg-d 6 ja 8 annavad vastustajale pädevuse kehtestada piirangud üldkorraldusega.

Erinevalt määrusest on üksikisikul võimalik üldkorraldust kohtus vaidlustada.

4.3. Korraldustega nr 305 ja 362 kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad olemasolevatele

teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud vaktsineeritute ja vaktsineerimata

läbipõdemata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud

isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise

korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi.

Haiglaravi vajaduse korral on vaktsineeritud inimesed põdenud kergemalt ja lühemalt. Seega

toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Kaebajate

vastupidised seisukohad pole kooskõlas hetkel olemasolevate teadmiste ega teadlaste ja arstide

arvamustega. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub

3-21-2458

4(17)

riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil

piirata isikute kokkupuutumise võimalusi.

4.4. Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel.

Erinevad teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures

ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimeselt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt

väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt

leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võib olla

nakkusohtlik nädala või mitu. Vaktsineerimata isikud viibivad vaktsineeritud isikutega

võrreldes haiglas kauem, nad põevad haigust raskemalt ja nende ravi on pikemaajalisem.

Vaktsineerimata isikute osakaal haiglates on väga suur, seega vajavad nad raviks oluliselt

rohkem ressurssi. Tavapatsientide ravivõimalused vähenevad ja plaanilist ravi on võimalik

vähemal määral osutada. Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse

teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks

loodud Teadusnõukoda. Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine

on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel ja soovitanud kõigil end vaktsineerida.

4.5. Vaktsiinid on efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad

vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa

taotlemisel oleks vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud.

Tingimustega müügiload ei tähenda, nagu oleks tegemist eksperimentaalsete ja katsefaasis

vaktsiinidega. Tingimustega müügiluba antakse välja olukorras, kus ravimi järele on tungiv

vajadus, kuid ravimi kohta on olemas tavapärasemast vähem andmeid. Seda võimaldatakse

juhul, kui ravimist saadav kasu või vaktsiini kohene kättesaadavus kaalub üles puudulikest

andmetest tulenevad riskid. Ravimifirmad peavad jätkama Euroopa Ravimiametile uuringute

andmete esitamist, mille eesmärgiks on kinnitada, et vaktsiinist saadav kasu ületab jätkuvalt

sellega kaasnevad riskid. Ka enne tingimustega müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile

esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta. Arvestades, et esimesed vaktsiinid

on olnud turul ligi aasta ja ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani ei ole

avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, on põhjendatud pidada Eesti

kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks. Vaktsiinide ohutust kinnitab ka

piisav kontroll ja pidev järelevalve. Vaktsiinide kohta avaldatakse ohutusaruanded ja

ajakohastatud teavet. Siiani ei ole Euroopa Ravimiamet ühegi vaktsiini manustamist ära

keelanud. Seejuures on vaktsiinide kasutamise võimalusi tänaseks laiendatud ka

haavatavamatele inimgruppidele, nt lastele.

4.6. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse

leviku takistamisele. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole

nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Samuti ei pruugi negatiivse testi

andnud inimene ise olla nakkusohutu. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise

materjali olemasolu, mitte selle nakatumisvõimet, ja negatiivne testitulemus tähendab üksnes

seda, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Patsiendi

nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui

palju viirust ta eritab, kas kasutab ettevaatusabinõusid. Inimene võib negatiivse proovi andmise

hetkel olla juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti

võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja

jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja on

igal juhul ainult lühiajaline.

4.7. Kaebajate õiguste riive on proportsionaalne. Neil on oma õiguste tagamiseks ka muid

võimalusi. Xil on võimalus saada ujumise ainepunktid kätte pärast piirangute kehtivuse lõppu.

Yl on võimalik osaleda täienduskoolitusel pärast piirangute lõppu või piirangute kehtimise ajal

3-21-2458

5(17)

virtuaalselt või küsida koolituse tasu tagasi. Kaebajad ei ole näidanud, et nad oleksid püüdnud

leida muid lahendusi. Ka kultuuriüritusi on võimalik tarbida virtuaalselt ja ostetud piletid

võõrandada. Vaktsineerimine on olnud juba mitu kuud ja tasuta kättesaadav. Kaebajad on teinud

teadliku valiku mittevaktsineerimise kasuks, seega said ja pidid nad selliste tagajärgedega

arvestama. Piiratud ei ole kaebajate ligipääsu esmatarbeteenustele.

4.8. Uudse

ja

ohtliku

nakkushaiguse

ohu

tõrjumisel

on

põhjendatud

lähtuda

ettevaatuspõhimõttest ja kohaste meetmetega nakkushaiguse ohtu võimalikult suurel määral

vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused meetmed peaksid tagama just 100%-lise

nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral. Ettevaatuspõhimõtte järgi tuleb kahtluste olemasolul

eelistada lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele. Vastustaja ei saa

jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda

proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

4.9. Korraldused on prognoosotsused, mille õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja

seisuga. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks.

4.10. Isikuandmete töötlemise aluseks võib olla isiku nõusolek või seaduslik alus. Praegusel

juhul annab seadusliku aluse korralduse nr 305 p 16, mis sätestab tõendi kontrollimise nõude.

Seadusandja on andnud NETS-iga vastustajale volituse kehtestada juriidilistele isikutele

tegevusvabaduse piirang nii, mille kohaselt võib isiku lubada avalikku ruumi juhul, kui

kontrollitase tema tõendit.

4.11. Haiglate võimekust ei ole võimalik tõsta kiiresti ja mõeldamatu on ehitada avalikest

vahenditest süsteemi üles selliselt, et ka erakorralise ja suuremahulise pandeemia aegadel oleks

kaetud kogu ravivajadus.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebajad taotlevad korralduse nr 362 p 1 ap 7 tühistamist. Nimetatud sättega tunnistati

korralduse nr 305 p 15 kehtetuks ja võeti seeläbi isikutelt, kes ei ole Covid-haigust läbi põdenud

ega selle vastu vaktsineeritud, võimalus osaleda reguleeritud tegevustes (korralduse nr 305

p 10) negatiivse Covid-testi alusel. Kaebajad ei ole kaebusest nähtuvalt Covid-haigust läbi

põdenud ega vaktsineeritud ega soovi end vaktsineerida.

6. Korralduse nr 362 p 1 ap 7 ei ole õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Piiranguid on põhjendatud ja kaalutud nii korraldustes (nr 305 ja 362) endis kui ka nende

seletuskirjades1. Kohtul puudub alus seal toodud argumentide põhjendatuses kahelda.

Seletuskirjas on välja toodud, millistest faktilistest asjaoludest ja olukorrast lähtudes on uued

piirangud kehtestatud ning mis on uute piirangute kehtestamise eesmärk. Korralduse nr 362

seletuskirjast nähtuvalt on Covid-19 viiruse nakkuse levik hüppeliselt kasvanud ja suurendanud

haiglaravi vajajate hulka. Haiglad on pidanud hakkama plaanilist ravi piirama. Seejuures ei ole

uued nakanud ja haiglaravi vajavad inimesed vaid kõrges eas. Neid on ka nooremates

vanusegruppides. Haiglatesse jõuavad peamiselt vaktsineerimata inimesed. Samuti on suremus

kõrgem vaktsineerimata isikute hulgas. Uute piirangute eesmärgiks on takistada viiruse levikut,

kaitsta vaktsineerimata isikuid ja vähendada haiglate koormust. Kuna vaktsineerimata või

läbipõdemata isikute raskelt haigestumise risk on oluliselt kõrgem ning samas on

vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui vaktsineeritute või haiguse läbipõdenud isikute hulk,

1 https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

3-21-2458

6(17)

siis peeti vajalikuks piirata just vaktsineerimata isikute ligipääsu tegevustele, kus neil on suurem

oht haigestuda. Vaktsineerimata isikute raske haigestumise vältimisega soovitakse tagada

tervishoiusüsteemi toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi.

Piirangute kehtestamisel on tuginetud Terviseameti ja Teadusnõukoja soovitustele.

7. Kohtu hinnangul on vaidlusaluse piirangu kohaldamine kaebajate kui vaktsineerimata

isikute suhtes põhjendatud ega kujuta endast nende diskrimineerimist. Mitte igasugune ühe

isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. PS §-s 12

nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on Covid-haiguse

vastu vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega

mõistlikult

põhjendatav

vajadusega

suurendada

elanikkonnas

Covid-haiguse

vastu

vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei

ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi

rahvatervise kaitse vastu.

8. Korralduses nr 305 sätestatud kohustused ja piirangud – eelkõige selle p-s 10 nimetatud

tegevuste läbiviimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ja vajalikud Covid-

haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel2 avaldatud

teabele, on korralduse nr 305 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav

Covid-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on

võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või

saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on seletuskirjas viidatud ECDC

hinnangutele. Korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste korralduste

seletuskirjades on kajastatud andmed Covid-haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega

nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja Covid-19 diagnoosiga

surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest

andmetest on vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on

tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise

kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda,

kus meditsiinisüsteem ei suuda Covid-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu

kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda

raviteenuseid konkreetselt Covid-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu

oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste

osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad Covid-haiguse raviks.

9. Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et riigil on olnud piisavalt aega, et haiglatesse

voodikohti juurde luua ja täiendavat personali välja õpetada. Nii uute haiglahoonete ehitamine

kui ka uue meditsiinipersonali väljatöötamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue

viiruse levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles

suunas oma ressursse suunata. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles

ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks

sellise süsteemi üles ehitamine nö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise

pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise

ravi jätkamine. Ilmselgelt oleks selline ressurss pandeemiavälisel ajal rakenduseta. Seega, isegi

kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik

kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu

Covid-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete

meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle

2 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-

transmitted.

3-21-2458

7(17)

meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks

on ka korralduses nr 305 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud

inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk sellele, et vähendada paratamatult vältimatute

olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.

10. NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse

leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu

ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus.

Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate

piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all

hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada

tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus

tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel.

Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu

alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui

selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning

nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne.

Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed

on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi

arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta,

milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis

sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega,

mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks

või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks

sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ja selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt

meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole

tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni

teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste

arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei

ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud.

11. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega

kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks

vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt

teisele kanduda, ja teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu

sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks

taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline

vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.

12. Korralduses nr 305 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on iseenesest suunatud

inimestevaheliste kontaktide piiramisele. On aga ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik

vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (nö lockdown)

kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal

või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud. Ent SARS-CoV-2

viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ja

teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid

andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud

edaspidiste vastustaja korralduste seletuskirjades.

13. Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku

tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine

omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks

3-21-2458

8(17)

vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et Covid-haigus võib kulgeda väga raskelt ja kõnealuse

haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti

seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetsetest inimesega seotud asjaoludest

võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse

seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse

läbipõdemise arvelt. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia

kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv,

väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui

haigestumus on tipus. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste

regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas

vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks

kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk

eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist

lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et vastustajal oli

(või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu

teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et

lisaks vaktsineeritutele tuleks sarnaseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele

teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende

võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei

saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul vastustajal

ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema ja seega võis ta lähtuda talle

kättesaadaval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele immuunsuskaitse

ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste

osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid (sh

vaktsineeritute nakatumine) on olemasolevate võimalustega hallatav. Asjakohatu on seejuures

kaebajate väide, et igal tervel inimesel on loomulik immuunsus olemas. See ei ole takistanud

seni Covid-viirust laiaulatuslikult levimast ega vältinud suurel hulgal haigestumisi. Seega ei

piisa Covid-viiruse leviku tõkestamiseks vaid tavapärase immuunsuse olemasolust, vaid oluline

on saada immuunsus Covid-viiruse vastu.

14. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige

vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute

suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega,

vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist

kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega

inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebaja

ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise

propageerimise

eesmärgiga.

Selleks

tuleb

inimestes

tekitada

piisav

motivatsioon

vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada

immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist,

mille kohaldamine on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik. Selle

kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, nt kõigi korralduse

nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi

tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna

vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid

ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute

suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud

isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete

suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist

elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ning eelkõige avalike teenuste ja sh

meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

3-21-2458

9(17)

15. Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel Covid-haiguse vastu

vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa

tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud

eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida või riskida immuunsuse

saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja

tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et

teatud isikute õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebaja

tervist, ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see

lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav

immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks

olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse

tagamist.

16. Kaebajatel on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul

vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus inimeselt

inimesele edasi kandub. Selles, et Covid-viirusega nakatunute hulgas on ka täielikult

vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on Covid-haigusega sattunud

haiglasse ja surnudki, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad nii professor Krista Fischeri analüüsis

esitatud andmed3, samuti Teadusnõukoja soovitused4 ning erinevate kogu maailmas tehtavate

teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide

– ECDC5, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse6 ning Maailma

Tervishoiuorganisatsiooni7 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede Covid-haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Seega ei ole tegemist pelgalt Teadusnõukoja

soovitusega, vaid ülemaailmselt aktsepteeritud seisukohaga. Ka ECDC hiljuti esitatud

dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise

vastu8. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist

nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda,

nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega

haigust läbi põdenud.

17. Kuigi viirus levib ka vaktsineeritud inimeste vahel, ei muuda see kaebajate suhtes

diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Selline sooduskohtlemine on ühelt poolt

õigustatud, kuna korralduses nr 305 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh

vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega

kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi

(sh immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool

esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja

kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik

kontrolli alla (kuigi nt täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning

3 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html; http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html;

https://www.delfi.ee/artikkel/95717591/graafikud-krista-fischer-esmase-vaktsineerimise-kaitse-omikroniga-

nakatumise-vastu-on-vaike-kull-aitavad-vaktsiinid-raske-haigestumise-vastu.

4 https://kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/teadusnoukoda.

5 https://www.ecdc.europa.eu/en/news-events/ecdc-report-examines-sars-cov-2-transmission-risk-vaccinated-

previously-infected-individuals.

6 https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-

ncov/vaccines/faq.html?CDC_AA_refVal=https%3A%2F%2Fwww.cdc.gov%2Fcoronavirus%2F2019-

ncov%2Fvaccines%2Fkeythingstoknow.html.

7 https://www.who.int/emergencies/diseases/novel-coronavirus-2019/covid-19-vaccines/advice.

8 https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-

assessment.

3-21-2458

10(17)

samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks

sellest seisukohast soodsam).

18. Kaebajad heitsid ette, et Teadusnõukojas puuduvad spetsialistid, kes oskaks hinnata

piirangute mõju majandusele ja isikute põhiõigustele. Kohtu hinnangul puudub selleks

vältimatu vajadus, sest sellekohaste hinnangute andmine on vastustaja ülesanne. Teadusnõukoja

eesmärk on abistada vastustajat viiruse levikuga seotud erialateadmistest ja -kogemustest

lähtuvalt.

19. Samuti on asjakohatu kaebajate viide sellele, et piirangute kehtestamisel ei ole hinnatud

piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et piirangud

oleksid mõjutanud nende psüühikat. Kaebajad saavad kaebuse esitada üksnes enda

subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1), mitte avalikes huvides. Pealegi ei ole eluliselt

usutav,

et

Covid-haiguse

tõkestamatu

levik

ning

sellega

kaasnev

haigestunute,

tervisekahjustuste ja surmade arvu kasv mõjuks inimpsüühikale leebemalt kui vastustaja seatud

tegevuspiirangud, millele on võimalik leida mõistlikke alternatiive.

20. Kaebajate väide, et haigestuvad vaid riskirühmadesse kuuluvad isikud, ei ole põhjendatud.

On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate Covid-

patsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud professor K. Fischeri analüüsidest

nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebaja vanusegruppidesse kuuluvaid

inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi.

Samuti ei ole põhjendatud kaebajate arusaam, et Covid-viirusesse haigestumine toimub vaid

haiglates ja hooldekodudes. Nakatunute arvu ja haiglarabil viibivate isikute arvu9 võrreldes on

ilmselge, et haiglas viibivate isikute arv on kordades väiksem nakatunute arvust, millest

järeldub, et nakatumine on suures osas toimunud väljaspool haiglat. Seejuures tuleb

vaktsineeritud ja vaktsineerimata Covid-patsientide arvusid võrreldes silmas pidada ka seda, et

vaktsineerituid on elanikkonnas tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab järeldust, et

vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast ei nähtu, et

käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi

kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt.

Ainsana saab sellise järelduse teha laste kohta, kuna statistilised andmed näitavad, et lapsed

põevad Covid-haigust enamasti kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest

Covid-juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue

nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole

teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning

kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele

paigutamist.

21. Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib vastustaja NETS §-des 27 ja 28

sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas10 selgitatud, et

lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning

riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa

teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kohus ei saa arvestada üksikute uuringute tulemustega,

mille tulemused võivad omavahel erineda. Kohtu pädevuses ei ole sekkuda teadustegevusse ja

hinnata erinevate teadustööde aktsepteeritavust. Kohtul puuduvad erialased teadmised

kontrollimaks, kas teadusuuringu tegemisel on järginud kõiki teadustöö tegemise nõudeid ja

metoodikat, kas uuringu tegemisel on lähtutud piisaval hulgal uuritavatest, kas teadustöö

9 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html.

10 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr

3-21-2241.

3-21-2458

11(17)

järeldused on uurimistööst selgelt ja õigesti tuletatavad. Sellise kontrolli tegemine peaks olema

allutatud teaduskogukonna kontrollile. Seepärast peab kohus asja lahendamisel lähtuma vaid

representatiivsetest ja laiemalt tunnustatud teadustöödest ja teadlaste hinnangutest.

Vaidlusaluste korraldustega piirangute seadmisel on lähtutud Teadusnõukoja soovitustest.

Teadusnõukoda koosneb erinevate valdkondade ekspertidest, kes on soovituste andmisel

analüüsinud erinevaid rahvusvahelisi teadustöid ja lähtunud parimatest teaduslikest andmetest.

Kohtul puudub praegusel juhul alus ja põhjus Teadusnõukoja soovitusi kahtluse alla seada.

Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja Covid-19 haigusega seotud teadusuuringuid

tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis tuleb vastustajal arvestada lisaks maailma

juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega

(ECDC, CDC, WHO), seda ka juhul, kui need seisukohad ei ole kooskõlas Teadusnõukoja

soovitustega. Praegusel juhul ei nähtu, et vaidlusalused piirangud oleksid nende seisukohtadega

vastuolus. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar

kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust

üheselt selget ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat

teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud

haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei

ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on

avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval

juhul on vastustaja teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et Covid-haiguse

leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu

oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on vastustaja talle seadusandja

poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis

vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse

leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse

levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.

22. Mis puudutab seda, et pärast korralduse nr 362 jõustumist ei saa korralduse nr 305 p-s 10

reguleeritud tegevustest osa võtta ka negatiivse testitulemuse alusel – ehk tõendades, et ta ei ole

nakatunud – siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll

seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu

eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise

korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil

inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Siinkohal tuleb

silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud

kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende järjekindlast ja väga selgete eranditega

rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes erandi tegemine on põhjendatav

vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava

immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske

haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Samuti nõustub kohus vastustaja

seisukohaga, et negatiivne test näitab vaid viiruse puudumist organismis testi tegemise ajal. See

aga ei välista, et isik võib nakatuda viirusega pärast testi tegemist ja muutuda ikkagi

nakkusohtlikuks. Arvestades asjaoluga, et korralduse nr 305 p 15 järgi võis testi teha

48-72 tundi enne tegevuses osalemist, siis on selline stsenaarium võimalik. Kõigile isikutele

üleüldise testimise kohustuse seadmine ei oleks samuti põhjendatud. Esiteks tooks see kaasa

suure koormuse tervishoiusüsteemile, kes peab hakkama teste läbi viima ja analüüsima. Teiseks

ei oleks see põhjendatud vaktsineeritute suhtes, kes on juba andnud omapoolse panuse

ühiskonnale ja end vaktsineerinud. Pidev ja kõigi testimine oleks ka väga kulukas – kas siis

avalikele vahenditele või isikutele endile.

3-21-2458

12(17)

23. Lisaks ei ole asjakohane kaebajate viide, et alaealistel võimaldatakse teste teha. Sellel, et

negatiivse Covid-testi alusel lubatakse kontrollitud tegevustes osaleda 12-18-aastastel, on

asjakohane ja mõjuv põhjendus. Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi

Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ seletuskirjas11 on korraldusse nr 305 p 151 lisamist

selgitatud sellega, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi

jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks.

Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise

tõendamisega liiga järsk meede. Lisaks tuleb arvestada, et vaktsineerimiskuuri läbimiseks on

vajalik kahe doosi manustamine, mille vaheline aeg on Pfizeri vaktsiini puhul 6 nädalat. Seega

kui isik saab piirangute kehtivuse ajal 12-aastaseks, ei saa ta kiiremini kui 6 nädala jooksul end

täielikult vaktsineerida ja seeläbi on temast mittetulenevalt piiratud tema ligipääs kontrollitud

tegevustele. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a

kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida.

Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, siis ei pea neid kohtlema võrdselt ja

ebavõrdne kohtlemine ei tähenda õigusvastast diskrimineerimist.

24. Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Nagu iga

meditsiinilise preparaadi puhul ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki

võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on usutav, et vaktsineerimine võib

põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis,

vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele

andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks

tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul

teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et

vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt Covid-haigusega haiglasse sattunud inimeste

hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Seega

ei saa vaktsineerimisega kaasnevat võimalikku terviseriski pidada suuremaks Covid-haiguse

läbipõdemisega kaasnevast terviseriskist. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim

propageerib vaktsineerimist ja kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle

soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab

põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat

COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.

25. Lisaks on Sotsiaalministeerium12 välja töötanud ja saatnud Riigikokku13 arutlusele

vaktsiinikahjude hüvitise ettenägeva seaduseelnõu (tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 SE14). Vaktsiinikindlustus hakkab kehtima tagantjärele.

26. Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks

üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski

võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ning võtta kohased ja

kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt

aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud

isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt

11 https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

12 https://www.sm.ee/et/vaktsiinikindlustus.

13 https://www.riigikogu.ee/istungi-ulevaated/riigikogus-labis-esimese-lugemise-patsientide-kaitsele-suunatud-

eelnou/.

14 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/13fc4462-95c1-4bc8-b101-

089d9a253cbe/Tervishoiuteenuse%20osutaja%20kohustusliku%20vastutuskindlustuse%20seaduse%20eeln%C3

%B5u%20(522%20SE%20I).

3-21-2458

13(17)

poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba

eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebajate väited vaktsiinide

mittetõhususest on ainetud. Vastustaja on asjakohaselt viidanud teadlaste, nt professor Joel

Starkopfi välja öeldule15, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud.

Neil asjaoludel võis vastustaja lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu

esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad

nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.

27. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda, et üldistest eesmärgipärastest piirangutest

vaktsineeritud inimestele sätestatud erandid muudaksid nende piirangute eesmärgi sedavõrd

saavutamatuks, et nende piirangute jätkuv kehtimine vaktsineerimata (või tõendatult haigust

mitte läbi põdenud) inimeste suhtes oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaktsineeritud inimestega

sarnaste erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud

rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised,

kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev

teadusteadmine defineerida ei võimalda.

28. Kaebajate kui vaktsineerimata inimese suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud ei

ole ülemäärased, sest kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajatel oma soovides teatud kohandusi

tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased. Korralduse nr 305

p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja

kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise korralduse nr 305 kaebajate

jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed, aga need on

olemas: võimalik on tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks võimalik

kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida on võimalik vabas õhus, sõpradega kohtuda

kodus. Uisutamas ja suusatamas on võimalik käia vabas looduses. Last on võimalik saata

huviringidesse, mis ei eelda vanema kohalolu, või võib last saata tõendit omav täiskasvanu.

Vaidlusalused piirangud ei välista kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi

ühestki eluvaldkonnast täielikult.

29. Kohus möönab, et lisaks võib kaebajatel olla takistusi täienduskoolitustel osalemisega ja

tasemeõppes teatud ainete läbimisega, kuid see ei anna alust pidada kaebajate suhtes

kohalduvaid piiranguid ebaproportsionaalseks. Covid-leviku tingimustes on aina laiemalt

hakatud kasutama koolituste läbiviimiseks veebipõhiseid platvorme ja kontaktõpet vähendatud.

Arvestades, et Covid-piirangud on kehtestatud ajutiselt, siis on kaebajatel võimalik soovitud

õpet läbida pärast piirangute lõppemist. Kaebajate võrdlus põhikooli- ja gümnaasiumiõppega ei

ole asjakohane. Ilmselgelt on laste jaoks vähemalt keskhariduse saamine palju olulisem vajadus

ning selle takistamine mõjutab nende arengut ja elu tulevikus oluliselt suuremal määral, kui

kaebajate jaoks oma olemasolevate teadmiste täiendamine konkreetses kitsamas valdkonnas.

Laste jaoks on oluline ka hariduse omandamise aeg, samas kui kaebajate jaoks ei ole eluliselt

oluline, millal nad soovitud täiendus- või ka tasemekoolituse läbivad. Mõlemal kaebajal on

olemas kõrgharidus ja märkimisväärne töökogemus16, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et

täiendavate

teadmiste

omandamise

piiramisega

nende

tuluteenimise

võimalusi

ebaproportsionaalselt piiratakse.

30. Lisaks eeltoodule on igaühele antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus

piirangute kohaldamisalast väljuda. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et vaktsineerimine

oleks neile meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui kaebajad vaktsineerida ei soovi, peavad nad

leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele

15 https://www.err.ee/1608363600/starkopf-oleme-koroonaga-sarnases-olukorras-kui-martsis-aprillis.

16 https://swoop.ee/; https://www.glimstedt.ee/meeskond/advokaadid/anneliis-feenstra/.

3-21-2458

14(17)

kohustust end vaktsineerida. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva

variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud

immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valik on ja vastava otsuse saab

iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne.

31. Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide

tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse

leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Senine kaheaastane kogemus on selgelt

näidanud, et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus. Viiruse levikut, eeskätt

uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole kontrolli alla saadud ei Eestis ega üheski teises

riigis. On seejuures tõsi, et nakatumisnäitajad võivad mõnes riigis, kus vaktsineeritusega

hõlmatus on suurem kui Eestis, olla Eesti näitajatest kõrgemad. Selle põhjused on kahtlemata

põhjaliku teadusuurimise esemeks, ent pelgalt need andmed ei anna alust väita, et

vaktsineerimine ei ole tõhus või et see on ülemäära ohtlik, seda iseäranis olukorras, kus

vastustaja viidatud Eestit puudutavad statistilised andmed kinnitavad, et vaktsineeritud (või ka

läbi põdemise teel immuunsuskaitse saanud) inimesed haigestuvad teistest vähem ja põevad

kergemalt. Võimalik, et edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma

teistsuguseid meetmeid, võimalik isegi, et haiguse levikuga tuleb leppida ja teha ühiskonnaelus

mingisuguseid teist laadi ümberkorraldusi, ent praegu ei ole haiguse levima hakkamisest

möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et

nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks ja õigusvastaseks.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse

suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ja selle eesmärgi

saavutamiseks on korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes,

kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.

32. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastustajal puudus pädevus korralduste nr 305

ja 362 kehtestamiseks. Sellise pädevuse andsid vastustajale NETS § 28 lg-d 6 ja 8. Kaebajate

põhjendused selle kohta, et Covid-19 näol ei ole tegemist eriti ohtliku nakkushaigusega NETS

§ 2 lg 1 p 3 tähenduses, ei ole asjakohased. Tegemist on uudse ohtliku nakkushaigusega NETS

§ 2 lg 2 tähenduses, sest sellel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused (see on suure

nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ja selle kulg võib olla raske või eluohtlik) ja sellel

puudub efektiivne ravi, samuti võib selle levik ületada haiglate ravivõimekust. Seda, et ka

seadusandja on pidanud uudse ohtliku nakkushaiguse all silmas Covid-19 viirust, nähtub

meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

165 SE seletuskirjast17. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Covid-viirus ei ole ohtlikum

kui gripiviirus. Kaasajal levivad gripiviirused ei ole olnud sedavõrd kiire ja laiaulatusliku

levikuga ega ole toonud kaasa sedavõrd suurel hulgal surmasid kui Covid-viirus18. NETS § 28

lg 8 võimaldab rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid,

meetmeid ja piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid

meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega. Järelikult

on vastustajal olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks. Arvestades viiruse

kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on tulnud piiranguid seada kiiresti. Lisaks

tuleb arvestada, et piiranguid on tulnud tihti ja kiiresti üle vaadata ja muuta, olenevalt viiruse

leviku ulatusest ja uute ilmnenud viirusetüvede ootamatust käitumisest. Sellises olukorras ei ole

mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu, kelle poolt seaduseelnõude menetlemine kestab

reeglina pikka aega. See on ka mõistetav, arvestades parlamendis esindatud poliitiliste huvide

erinevust. Erinevalt Riigikogust on vastustajal olnud võimalik kiiremini ja paindlikumalt

17 Vt seletuskiri muudetud kujul, lk 3 ja 8. Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19eeabb7-5526-44ec-a180-e0de1a21077f.

18 https://www.terviseamet.ee/et/mis-covid-19#covid-vs-gripp.

3-21-2458

15(17)

reageerida. Riigikogu peab hakkama piirangute ja meetmete üle otsustama olukorras, kui on

piisavalt selgelt ette näha, et need peaksid kehtima pikemaajaliselt.

33. Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et vaidlusalused korraldused on oma iseloomult

määrused, mitte üldkorraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes. Esiteks on

seadusandja andnud vastustajale õiguse kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks meetmed korralduse, mitte määrusega. Seega on vastuvõetud korraldus

kooskõlas seadusandja volitusnormiga. Teiseks nähtub korraldustest endist, et need on

kehtestatud haldusaktide, mitte määrustena. Sellele viitab selgelt valitud õigusakti liik ja viited

HMS-i regulatsioonile, mis reguleerivad haldusakti muutmist ja tühistamist (vt korralduse

nr 305 p 19), seega on ka korraldust nr 305 muutvad korraldused haldusaktid. Samuti on

viidatud korralduse vaidlustamise võimalusele. Erinevalt haldusaktist ei saa üksikisikud

määrust halduskohtus vaidlustada (ja kaebajate kaebus tuleks jätta sellisel juhul läbi vaatamata).

Kohus nõustub kaebajatega selles, et vaidlusalused korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit. See

aga ei tähenda automaatselt, nagu oleks tegemist määrusega HMS § 88 mõistes. Erinevus

määrusest seisneb selles, et üldkorralduse kehtivus peab olema piiratud kas isikuliselt,

ruumiliselt või ajaliselt. Praegusel juhul on korralduse nr 305 kehtivus piiratud ajaliselt, st

piirangud on kehtestatud ajutiselt. Korralduse nr 305 p-st 19 nähtuvalt hinnatakse meetmete ja

piirangute vajalikkust hiljemalt iga 2 nädala tagant. Seda on vastustaja ka teinud (vt korraldust

nr 305 muutvaid erinevaid korraldusi19), karmistades või leevendades meetmeid ja piiranguid

olenevalt aktuaalsest olukorrast. Korralduse nr 362 põhjendustest nähtuvalt pidid selle

korraldusega kehtestatud piirangud kehtima vähemalt kuni 10.01.2022, kui vastustaja ei otsusta

teisiti. Seega oli kehtestatud konkreetne ajaline piirang. Sellest, et vastustaja on pidanud

vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada, ei muutu

üldkorraldusena vastuvõetud akt veel määruseks. Kui vastustaja kehtestab piirangud sedavõrd

pikaks ajaks, et neid ei saa enam pidada ajutisteks, võib vastustaja tegevus osutuda

õigusvastaseks, kuid ei muutu iseenesest akti liik. Kohtu hinnangul ei ole põhjust pidada

vaidlusalust piirangut kaebuse esitamise aja seisuga sedavõrd pikaajaliseks, et õigustaks selle

õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas nende õigusi

kaitseks enam see, kui piirangud oleksid kehtestatud määrusega. Pole põhjust arvata, et määrust

kehtestades lähtunuks vastustaja hoopis teistsugustest kaalutlustest, mis on jäänud praegusel

juhul arvesse võtmata. Piirangute kehtestamine haldusaktiga kaitseb paremini isikute õigusi,

sest üksikisikutel on võimalik korraldusega seatud piirangute peale kaebusega halduskohtu

poole pöörduda. Määruste peale esitatud kaebusi ei ole halduskohus pädev lahendama

(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 2 p 1). Üksikisikul aga

puudub võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusega Riigikohtu

poole pöörduda (PSJKS § 4). Kuna vaidlusalused korraldused ei ole määrused, vaid üksikaktid,

siis ei ole põhjendatud ka kaebajate väited nende vastuolu kohta vorminõuetega. Vabariigi

Valitsuse seaduse § 30 lg 4 järgi kirjutavad Vabariigi Valitsuse korraldusele alla peaminister ja

riigisekretär. Praegusel juhul on see nii ka toimunud20. Seega ei ole vaidlusalused korraldused

õigusvastased ega tühised HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses.

34. Vaidlusalused korraldused ei ole tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 tähenduses. Vaktsineerimist

või läbipõdemist tõendava dokumendi kontrollimiseks on olemas seaduslik alus. Esiteks on

selleks andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest

vabaneda (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus nr 2016/679 füüsiliste isikute

kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi

19 https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

20 Vt https://www.kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad#korraldus-305.

3-21-2458

16(17)

95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 6 lg 1 p a). Teiseks

on isikuandmete töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus

(isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p c), sest vastustaja on pannud talle antud

volitusnormi alusel korralduse nr 305 p-ga 16 tegevuse eest vastutavale isikule kohustuse

kontrollida vastava tõendi olemasolu. Tegemist ei ole ka isikute eraelu oluliselt riivavate

isikuandmetega, mille kaitsmise vastu võiks isikul olla eriline huvi. Pealegi ei ole kaebajad

kaebuses korralduse nr 305 p 16 õiguspärasust vaidlustanud, mistõttu ületavad sellekohased

põhjendused kaebuse piire.

35. Kohus jätab tähelepanuta kaebajate viited neile tekkinud moraalse kahju kohta. Kaebajad

ei ole kahju hüvitamist taotlenud, seega ei ole võimaliku kahju olemasolu selle vaidluse

esemeks.

36. Kaebajad taotlesid vastustajalt vaktsiinide tarnelepingute väljanõudmist. Kohtu hinnangul

ei ole kaebajate taotlus põhjendatud ja jääb rahuldamata. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga

(HKMS § 62 lg 2), sest see tõend ei seondu kuidagi praeguse vaidlusega ja selle tõendiga ei ole

võimalik tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu.

37. Kohus

jätab

rahuldamata

ka

kaebajate

taotluse

nõuda

Terviseametilt

välja

koroonastatistika. Esiteks nähtub asjakohane statistika K. Fischeri analüüsides21 ja Terviseameti

poolt igapäevaselt avaldatavates teadetes22. Koroonastatistika on kättesaadav ka Terviseameti

veebilehel23. Teiseks on kaebajad taotlenud mh asjakohatu teabe väljanõudmist. See, et mitmed

(või ka enamik) Covid-haigust põdevad ja samas haiglaravi vajavad või surnud isikud põdesid

lisaks ka muid või kaasuvaid haigusi, ei tõenda kuidagi, et viiruse levik ei ole rahvatervise

seisukohalt ohtlik ega vaja tõkestamist. Ühelt poolt vajavad ka teisi haigusi põdevad isikud

kaitset ning nende elu ja tervise ohtu seadmine sellega, et väga nakkaval ja drastilisi tagajärgi

kaasa tuua võival viirusel võimaldatakse ühiskonnas vabalt levida, ei ole kuidagi põhjendatud.

Isegi kui enamik haiglaravil viibivatest Covid-haigetest on kaasuvate haigustega, ei lükka see

ümber tõdemust, et haiglad on Covid-haigetega üle koormatud ja muu plaaniline ravi on tulnud

edasi lükata. Just seda tagajärge püüavad Covid-viiruse leviku tõkestamiseks ette nähtud

meetmed ja piirangud ära hoida. Teiselt poolt ei ole veel kindlalt teada, kui raskelt keegi Covid-

haigust läbi põeb ja milliseid (ka uusi) tervisehädasid selle põdemine võib kaasa tuua. Seega ei

saa lähtuda eeldusest, et noorele ja tervele inimesele on Covid-viirus ohutu. Samuti ei ole veel

teada Covid-haiguse läbipõdemise pikaajalised mõjud. Kolmandaks hindab kohus HKMS § 158

lg 2 teise lause kohaselt haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu

tegemise aja seisuga. Seega peab kohus korralduse nr 362 õiguspärasuse hindamisel lähtuma

vastustajale sellel ajal teada olnust, mitte kohtuotsuse tegemise ajaks selgunud asjaoludest.

Ilmselgelt ei olnud vastustajal võimalik korraldust nr 362 vastu võttes tõsikindlalt ette

ennustada, milliseks täpselt kujuneb viiruse leviku ja nakatumise olukord 2022. a veebruariks.

Vastustaja sai lähtuda sellest, milline olukord valitses 2021. a oktoobris, ja sai teha tuleviku

kohta üksnes prognoose. Vastustaja prognoosotsus ei muutu õigusvastaseks selle tõttu, et

2022. a veebruari seisuga selgunud uute teadmiste valguses on vastustaja asunud kaaluma

piirangute leevendamist24.

38. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata.

21 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html; http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html; vt

ka vastustaja esitatud vastuse lisasid.

22 Nt https://www.terviseamet.ee/et/uudised/tanahommikuse-seisuga-haiglas-386-koroonaviirusega-nakatunud-

patsienti.

23 https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonaviiruse-andmestik.

24 https://www.err.ee/1608486977/valitsus-soovib-koroonatoendi-kaotada-21-veebruarist.

3-21-2458

17(17)

39. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

taotles tema menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei

mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani

põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest.

Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega. Vastustaja on seda ülesannet

täitnud praeguseks pea 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle

otsustanud. Seega pidi vastustaja olema võimeline tehtud otsuseid kohtumenetluses selgitama.

Samuti pidi vastustaja olema valmis selleks, et ühel hetkel võidakse hakata kehtestatud

piiranguid kohtus vaidlustama. Kohus nõustub, et 2021. a lõpus laekus kohtusse hulgaliselt

kaebusi koroonapiirangute peale, kuid see asjaolu ei õigusta vastustaja õigusabikulude

kaebajate kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebaja oleks praegust kaebust

esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu

põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaks

vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.

/allkirjastatud digitaalselt/