2-21-18560/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-18560

Tsiviilasi

X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks

ja lapsega suhtluskorra määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. detsembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja Q

Puudutatud isik Q (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi

abi

Helen-

Lumelille Tomberg

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 3. detsembri 2021. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-

18560 muutmata, kuid muuta ja täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda.

4. Määrata kindlaks Q ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus ja

mõista X-lt Q kasuks välja menetluskulud 352,80 eurot.

5. Kohustada

X

tasuma

väljamõistetud

menetluskuludelt

Q-le

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja) esitas 25. novembril 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus ennistada

avaldaja hooldusõigus C (laps) suhtes täielikult ja määrata kindlaks suhtluskord.

Avalduse kohaselt on avaldaja ja Q (puudutatud isik) lapse vanemad. Puudutatud isik elab koos

lapsega alaliselt Norras. 27. augusti 2012. a Harju Maakohtu määrusega lõpetati osaliselt

vanemate ühine hooldusõigus ja anti puudutatud isikule osaliselt üle lapse hooldusõigus

selliselt, et mh on puudutatud isikul otsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. Nüüd

tuleks vanemate ühine hooldusõigus ennistada. Lapsel on suur soov suhelda isaga ja veeta

rohkem aega temaga. Avaldaja toetab seda soovi ega kavatse takistada poja õpingute lõpetamist

Norra haridusasutuses.

Esimese astme kohtu määrus

2. Harju Maakohus keeldus 3. detsembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

avalduse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt, kuivõrd vastavalt avaldusele ja rahvastikuregistri

andmetele on nii puudutatud isiku kui ka alaealise lapse elukoht alates 2020. aastast Norra

Kuningriigis ning Euroopa Nõukogu (EÜ) 27. novembri 2003. a määruse nr 2201/2003, mis

käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud

abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ)

nr 1347/2000, (Brüssel II bis määrus) art 8 kohaselt lahendab vanemliku vastutuse asju

liikmesriigi kohus, kus on lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) avalduse esitamise ajal,

siis ei allu asi Harju Maakohtule. Avaldaja peab pöörduma Norra kohtu poole.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Määruskaebuse kohaselt ei ole Brüssel II bis määrus kohaldatav, sest Norra Kuningriik ei kuulu

Euroopa Liitu, vaid lähtuda tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS), täpsemalt § 102

lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 ning §-st 80. Laps on Eesti Vabariigi kodanik ja tal on Eesti Vabariigi

isikukood ning tema eelmine elukoht oli Eestis. Isegi, kui asjas kohaldub Brüssel II bis määrus,

ei saanud maakohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest nimetatud määruse art-s 15

sätestatut arvestades.

4. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Puudutatud isiku arvates on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Harju Maakohtule.

Asjakohatu on avaldaja viide TsMS §-dele 102 ja 80, sest tegemist ei ole abieluasjaga ning laps

ei ole isikuks, kellele laieneb eksterritoriaalsus ega ka välisriigis töötav avalik teenistuja.

Iseenesest õige on avaldaja viide Brüssel II bis määruse art 15 p-le 1b, kuid see ei anna

avaldajale õigust pöörduda otse Eesti kohtusse, vaid annab Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule,

kellel on volitused asja sisuliseks läbivaatamiseks, õiguse pakkuda teise liikmesriigi kohtule

võtta selle asja läbivaatamine endale teatud tingimustel. Vanema kohustuste kindlaksmääramist

ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust, abinõude tunnustamist,

rakendamist ja koostööd käsitleva 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a

konventsioon) art 5 p 1 kohaselt on pädevus asja lahendada lapse hariliku viibimiskoha

osalisriigi kohtul või haldusasutusel. Laps elab Norra Kuningriigis alates 2009. aastast ning

tema harilik viibimiskoht ei ole sellest hetkest alates muutunud.

5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3 (5)

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid

maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.

7. Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Maakohus

leidis, et Brüssel II bis määrusest tulenevalt ei allu asi Eesti kohtule. Ringkonnakohus on nõus

maakohtu järeldusega, et vaidlus ei allu Eesti kohtule, kuid leiab, et maakohus juhindus

ebaõigesti kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüssel II bis määrusest, mistõttu tuleb

kohtumääruse põhjendusi muuta ja täiendada.

8. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel

kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12 ja selles viidatud kohtupraktika). TsMS § 371 lg 1 p 2

alusel ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 477 lg 1

alusel saab seda sätet kohaldada ka hagita menetlusele.

9. Maakohus on rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel jätnud tähelepanuta Brüssel II

bis määruse art 61, mille järgi kohaldub Brüssel II bis määrus üksnes olukorras, kus lapse

alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb

kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt

Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804/175, p 21). Lapse hariliku

viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena ning

Riigikohus on selgitanud, et lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi saab määrata

kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini

seotud (Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12, p 17).

Puudutatud isik on vastuses määruskaebusele esile toonud, et laps elab alates 2009. aastast

Norra Kuningriigis. Asjaolu, et laps elab Norra Kuningriigis, on kinnitanud ka avaldaja ise

maakohtule esitatud avalduses. Arvestades ka avalduses esitatud asjaolusid lapse elukorralduse

kohta, mh asjaolu, et laps käib Norras koolis, leiab kolleegium, et lapse harilik viibimiskoht on

Norra Kuningriigis. Seejuures oli Q-l õigus lapsega Norra Kuningriiki elama asuda, kuna

avaldaja esile toodu kohaselt andis Harju Maakohus 27. augusti 2012. a määrusega Q-le lapse

viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse. Kuivõrd Norra Kuningriik ei ole Euroopa

Liidu liikmesriik, siis lähtus maakohus ebaõigesti kohtualluvuse kontrollimisel Brüssel II bis

määruse regulatsioonist.

10. Kohtualluvust reguleerib praeguses vanemliku vastutuse asjas Haagi 1996. a konventsioon

vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise kohta, mille art 5

lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse asi, mh lapsega suhtlemise asi (vt sisulise kohaldamisala osas

art-d 1–3) Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis.

Kuivõrd praegusel juhul ei olnud lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal Eesti

Vabariigis, siis ei saa asi alluda Eesti kohtule. Seega ei toonud Brüssel II bis määruse ekslik

kohaldamine kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest maakohus leidis õigesti, et avaldaja avaldus ei

allu Eesti kohtule.

Vastuseks avaldaja määruskaebuses märgitule, et laps on Eesti Vabariigi kodanik, märgib

kolleegium, et Haagi 1996. a konventsiooni isikuline kohaldamisala on universaalne, st see

kohaldub mh olenemata menetlusosalise kodakondsusest.

11. Määruskaebuse väidete kohaselt tuleks praeguses asjas juhinduda TsMS §-dest 80 ja 102.

Kolleegium selgitab, et Euroopa Liidu määrused ning välislepingud omavad siseriikliku õiguse

suhtes prioriteeti (vt ka põhiseaduse § 123). Nii sätestab ka TsMS § 70 lg 4, et TsMS-s

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole

sätestatud teisiti Eesti Vabariigi suhtes siduvas välislepingus või Euroopa Liidu määrustes.

Kuivõrd Haagi 1996. a konventsioon reguleerib ammendavalt välismaise elemendi korral

4 (5)

vanemliku vastutuse asjades, sh hooldus- ja suhtlusõiguse asjades kohtualluvust, siis ei saa

TsMS-i sätteid rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada. Seejuures ei ole ka

tegemist abieluasjaga TsMS § 102 tähenduses ning TsMS § 80 eesmärk ei ole võimaldada hagi

esitamist Eesti kohtusse kõigi nende Eesti Vabariigi kodanike vastu, kes elavad välisriigis, vaid

üksnes kas välisriigis diplomaatilist immuniteeti omavate Eesti Vabariigi kodanike vastu (vt

TsMS § 10) või avalikust teenistujast töötajate vastu.

12. Avaldaja on ka määruskaebuses leidnud, et maakohus ei saanud keelduda avalduse

menetlusse võtmisest Brüssel II bis määruse art-s 15 sätestatut arvestades. Kolleegium märgib,

et kõnealune artikkel reguleerib kohtuasja üleviimist kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad

võimalused. Iseenesest on sarnane põhimõte ette nähtud ka Haagi 1996. a konventsioonis.

Nimelt võib konventsiooni alusel üldist pädevust omav ametiasutus art 8 kohaselt juhul, kui ta

leiab, et teine pädevuseta ametiasutus sobiks asjaomasel juhul paremini hindama lapse parimaid

huve, taotleda erandkorras pädevuse üleandmist sellele ametiasutusele. Samuti, kui

ametiasutus, millel ei ole pädevust, leiab, et ta sobiks asjaomasel juhul paremini hindama lapse

parimaid huve, võib ta art 9 järgi taotleda, et tal lubataks kasutada pädevust. Praegusel juhul ei

ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et pädevust omav lapse hariliku

viibimiskoha ametiasutus ei sobi kõige paremini lapse parimaid huve hindama.

Kolleegium selgitab, et vanematel tuleb üldjuhul pärast lapse teise riiki elama asumist pöörduda

kõigi hooldusõigust ja suhtlusõigust puudutavate erimeelsuste korral lapse uue hariliku

viibimiskoha riigi kohtu poole. See üldreegel on kehtestatud seetõttu, et lapsel on vajadusel

kõige lihtsam sinna minna ning lapsele lähim kohus suudab kõige paremini hinnata ja kaitsta

lapse huve. Ka Riigikohus on märkinud, et kohtualluvus on määratud lapse hariliku

viibimiskoha järgi, et võimaldada neis asjades kiiret sekkumist, vähendada lapse koormamist

kohtumenetlusega ning kindlustada tõendite parem kättesaadavus ning lapse huve kaitsvate

institutsioonide lähedus (Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p

17). Kolleegium leiab, et seetõttu saab ka pädevuse üleminek leida aset üksnes erandkorras.

Avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis lükkaksid ümber tugeva eelduse selle kasuks, et

säilitada tuleb lapse huve silmas pidades kehtestatud läheduskriteeriumist lähtuv kohtualluvus.

13. TsMS § 372 lg 5 esimene lause koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 võimaldab esitada

määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta

maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

15. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kaebuse esitanud avaldaja kanda.

16. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 1 järgi kindlaks puudutatud isikule ringkonnakohtus

hüvitatavad menetluskulud. Määruskaebemenetluses on puudutatud isik palunud avaldajalt

välja mõista lepingulise esindaja kulu 352,80 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isik on

kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud

kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Menetluskulude

nimekirja järgi tegi esindaja puudutatud isikut esindades tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta)

kokku toiminguid 2,1 tunni ulatuses, sh avalduse, maakohtu määruse ja kaebusega tutvumine

0,5 tundi ning vastuse koostamine määruskaebusele 1,6 tundi.

Kolleegium leiab, et puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb

rahuldada. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on

puudutatud isiku taotletavad lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja

vajalikud. Puudutatud isikule osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase

5 (5)

õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna puudutatud isik on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitada koos

käibemaksuga. Seega on puudutatud isiku põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud

ringkonnakohtus 352,80 eurot (sh käibemaks). Lisaks peab avaldaja tulenevalt puudutatud isiku

taotlusest

tasuma

hüvitatavatelt

menetluskuludelt

TsMS § 177

lg 4

järgi

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)