2-20-4382/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. veebruar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4382

Kohtuasi

X hagi Y vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. novembri 2021. a vaheotsus

lõppotsusena

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

168 726,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Menetluse liik

Kohtuistungil 20. jaanuaril 2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 5. novembri 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-4382

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-4382

2 (11)

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 20. märtsil 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu võla

väljamõistmiseks. Hageja taotles mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 70 302,81 eurot,

intress 28 121,12 eurot, viivis 70 302,81 eurot ja menetluskulud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. jaanuaril 2009 laenulepingu, mille kohaselt hageja

andis kostjale laenu 1 100 000 krooni ehk 70 302,81 eurot aastase intressimääraga 10%

(laenuleping). Kostja kohustus tagastama laenu ja tasuma intressid hiljemalt 31. detsembril

2012.

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled 16. veebruaril 2009

notariaalse ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt seati kostja

korteriomanditele XXX korteritele 2 ja 3 ühishüpoteek 1 430 000 krooni ehk 91 393,66 eurot

(16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping).

Kostja laenu ei tagastanud ja intresse ei tasunud.

Hageja pöördus 20. veebruaril 2013 hüpoteegi realiseerimiseks kohtutäitur Mati Kadaku poole,

esitades kostja vastu täitmisavalduses nõude kokku 93 186,37 eurot, s.o põhinõue

70 302,81 eurot, intress 21 090,84 eurot ja viivis 1792,72 eurot.

Hagejal ei ole olnud võimalik nõude tagamiseks seatud ühishüpoteeki realiseerida. Harju

Maakohtu 21. aprilli 2015. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-5959 keelati hageja algatatud

täiteasjas nr 008/2013/486 täitetoimingute tegemine korteriomandi registriosa nr 10518701

suhtes. Täiteasja nr 023/2017/1366 osas algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

menetluses (tsiviilasi nr 2-19-12266) on kehtestatud hageja kasuks seatud hüpoteegi suhtes

käsutuskeeld.

2. Hageja vaidles aegumise kohaldamisele vastu ja leidis, et tema nõue ei ole aegunud.

Kuna hageja nõue tuleneb täitedokumendist, siis kohaldub sellele 10-aastane aegumistähtaeg,

mistõttu nõue ei ole aegunud.

Kostja on hageja nõudeid erinevates olukordades ja menetlustes tunnustanud ning sellega on

aegumine katkenud või peatunud:

-

kostja esitas hagejale 16. veebruaril 2015 tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja

nõude oma väidetava nõudega;

-

16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes on kostja algatanud hageja vastu

mitmeid tsiviilasju (nr 2-15-2938 ja nr 2-15-2515), püüdes pidevalt oma väidetavaid

nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada. Seega on kostja hageja nõudeid tunnustanud;

2-20-4382

3 (11)

-

tsiviilasjas nr 2-19-12266 avaldas kostja 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil, et

tasaarvestuse tegemine ei ole seni õnnestunud. Seega on kostja hageja nõuet

30. oktoobril 2020 tunnustanud ja aegumine ei kohaldu;

-

hageja nõuete aegumine on olnud peatunud ajal, mil kostja on esitanud alusetuid

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Tsiviilasjades nr 2-13-21550 ja nr 2-15-

2512 esitatud hagiavaldused olid seotud sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega

väidetava kostja tasaarvestuse tõttu. Kuna kostja on soovinud oma väidetavaid nõudeid

hageja nõudega tasaarvestada, siis on kostja hageja nõudeid tunnustanud. Aegumine on

peatunud nende menetluste ajaks, kus kostja on hageja nõudega nõustunud, nt

tsiviilasjad nr 2-13-21550, nr 2-15-1515, nr 2-19-12266 jne.

Samuti ei ole hageja nõude aegumine võimalik seetõttu, et hageja nõue on jätkuvalt osaliselt

täitmisel. Kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, sest just kostja

tegevuse tõttu ei ole hagejal õnnestunud laenulepingu tagatist realiseerida. Kuna põhinõue ei

ole aegunud, ei ole aegunud ka kõrvalnõuded.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja väitel on laenuleping rahatu, mistõttu kostjal ei ole kohustust laenu tagastada.

Kostja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise küsimuses. Kostja arvates on

laenulepingust tulenev nõue kogu ulatuses aegunud. Kuna 1. jaanuari 2009. a laenulepingust

tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 31. detsembril 2012, oleks nõuete aegumistähtaeg

pidanud lõppema 31. detsembril 2015 kl 24.00.

Kuna hageja pöördus 20. veebruari 2013. a täitmisavaldusega kohtutäituri poole, siis kooskõlas

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg-ga 1 katkes nii laenulepingust tuleneva nõude

kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumine ja nõuete aegumine algas uuesti.

Täitmisavalduses kajastatud laenulepingust tuleneva nõude 93 186,37 euro aegumistähtaeg

lõppes seega 20. veebruaril 2016 kl 24.00.

Hagiavalduses kajastatud viiviste osas, mida ei olnud kajastatud täitmisavalduses, s.o viiviste

68 510,09 euro (70 302,81-1792,72) osas kohaldub TsÜS § 144, mis sätestab, et koos

põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks

eraldi veel aegunud. Täitmisavalduses kajastamata kõrvalnõuetest tulenev viivisenõue aegus

31. detsembril 2015 kl 24.00.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 5. novembri 2021. a otsusega kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks ning jättis hagi võla nõudes rahuldamata nõuete aegumise tõttu. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmiti 1. jaanuaril 2009

laenuleping, mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu 1 100 000 krooni

(70 302,81 eurot) ning kostja kohustus laenusumma tagastama ja intressid tasuma hiljemalt

31. detsembril 2012. Kohus leidis, et poolte õigussuhtele tuleb kohaldada laenulepingu sätteid.

2-20-4382

4 (11)

Ekslik on hageja seisukoht, et tema nõue tuleneb täitedokumendist. Hagiavalduse kohaselt

tuleneb hageja nõue 1. jaanuari 2009. a laenulepingust, mis ei ole täitedokument. Seega ei

kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg.

Hageja nõuab kostjalt laenulepingujärgse kohustuse täitmist. Sellise nõude aegumistähtaeg on

TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ning aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt alates

nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue muutus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks

31. detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtaeg. Seega algas sellest

kuupäevast aegumistähtaeg.

Kohus leidis – ja vaidlus ka selles puudus –, et laenulepingust tuleneva nõude aegumise saab

lugeda katkenuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud

ühishüpoteegilepingu täitmiseks esitamisega 20. veebruaril 2013. Sellest kuupäevast algas

uuesti aegumise kolmeaastane tähtaeg, mis oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud

20. veebruaril 2016.

Maakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et aegumine katkes taaskord

16. veebruaril 2015 kostja tasaarvestusavalduse tegemisega. Vaidlus puudub selles, et kostja

tegi tasaarvestusavalduse 16. veebruaril 2015. Seda tuleb käsitada hageja nõude tunnustamisena

TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on see, et aegumine katkes ja algas uuesti.

Samas ei pidanud maakohus põhjendatuks lugeda aegumine katkenuks iga kord, kui kostja on

samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Samuti ei nõustunud kohus hagejaga selles, et kuna

kostja on avaldanud, et tasaarvestusavalduse tegemine ei ole seni õnnestunud, siis tuleks lugeda,

et kostja jätkuvalt tunnustab hageja nõuet. Aegumine sai katkeda kostja tasaarvestusavalduse

tõttu vaid 16. veebruaril 2015.

Kohus ei nõustunud hagejaga, et aegumine tuleks lugeda peatunuks ajal, mil kostja on esitanud

alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Sellist aegumise peatumise alust

seadusest ei tulene.

Aegumise kohaldamist ei välista ka asjaolu, et hageja viidatud tsiviilasjade lahendid kinnitavad,

et hagejal on kostja vastu kehtiv nõue. Samuti ei välista aegumise kohaldamist see, et hageja

nõue hüpoteegi realiseerimiseks on jätkuvalt osaliselt täitmisel.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja aegumise vastuväide vastuolus hea usu põhimõttega

võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi. Aegumise vastuväite rahuldamine ei võta hagejalt õigust

rahuldada oma nõuet hüpoteegi realiseerimise teel.

Kuna pooled ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks aegumise katkemine või peatumine

pärast 16. veebruarit 2015, möödus kolmeaastane aegumistähtaeg hiljemalt 16. veebruaril 2018.

Hagi esitati kohtule 20. märtsil 2020. Seega on hageja nõue, sh nii põhinõue kui ka kõrvalnõue,

aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tegi kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg 3 alusel asjas lõppotsuse ning asja edasi ei menetlenud.

Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

2-20-4382

5 (11)

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ja palub teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt jätkata menetlust. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel on maakohus menetlus- ja materiaalõigusnorme rikkudes ja tõendeid valesti

hinnates jõudnud valele järeldusele, et hageja nõue on aegunud.

Hageja jääb seisukohale, et kuna tema nõue tuleneb täitedokumendist, siis kohaldub sellele

TsÜS § 157 lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg, mistõttu nõue ei ole aegunud.

Nõue ei saa olla aegunud ka seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et aegumist ei saa lugeda katkenuks iga kord, kui

kostja on samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Võlgnik on tasaarvestusavaldusega seotud

kogu aja kuni hetkeni, mil kohus leiab, et tasaarvestusavaldus ei ole kehtiv või on tühine.

Kostja kinnitab nõude olemasolu ka aegumise vastuväite esitamisega.

Kostja on hageja nõudeid erinevates olukordades ja menetlustes korduvalt tunnustanud:

-

tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud 30. oktoobri 2020. a kohtuistungil avaldas kostja,

et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani õnnestunud. Seega on kostja hageja nõuet

tunnustanud, sh 30. oktoobril 2020;

-

kostja esitas 16. veebruaril 2015 hagejale tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja

nõude oma väidetava nõudega;

-

kostja on 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes algatanud hageja vastu

mitmeid tsiviilasju (nr 2-15-2938 ja nr 2-15-2515). Need hagiavaldused ja tsiviilasjad

tõendavad, et kostja on pidevalt püüdnud oma väidetavaid nõudeid hageja nõuetega

tasaarvestada, mistõttu on kostja hageja nõudeid tunnustanud ja tunnustab ka praegu.

Lisaks, hageja nõuete aegumine on olnud peatunud mh ajal, mil kostja on esitanud alusetuid

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid, sest need hagid olid seotud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamisega kostja tasaarvestuse tõttu, millega kostja tunnustas hageja nõudeid.

Kuna kostja on soovinud oma nõudeid hageja nõudega tasaarvestada, siis on ta selgelt hageja

nõudeid tunnustanud. Kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamine tuleks

võrdsustada aegumise peatumisega. Lisaks sellele, et menetluste (nr 2-13-21550, nr 2-15-2515,

nr 2-19-12266) ajaks on aegumine peatunud, on kostja nende hagide esitamisega hageja

nõudeid ka tunnustanud.

Hageja leiab jätkuvalt, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna

just kostja tegevuse tõttu ei ole hagejal õnnestunud laenulepingu tagatisi realiseerida.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

2-20-4382

6 (11)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS §

657 lg 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub enamiku maakohtu otsuse

põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda, kuid osaliselt täiendab ja täpsustab

neid (vt praeguse otsuse p-d 10, 11.1, 11.2 ja 12–12.4).

8. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled hageja menetluses esitatud nõuete aegumise üle.

Kolleegium käsitleb esmalt apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust hageja nõuetele kohalduva aegumistähtaja osas, seejärel

aegumise võimalike katkemiste ja peatumiste osas ning hindab lõpetuseks hageja väiteid kostja

aegumisele tuginemise vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Seejuures võtab kolleegium

apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lg-st 1 lähtudes aluseks esimese astme kohtus

tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise

menetluse või protokolli õiguspärasuse kohta.

9. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna tema nõue tuleneb täitedokumendist, siis

kohaldub sellele TsÜS § 157 lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg.

9.1. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et nad sõlmisid 1. jaanuaril 2009 laenulepingu (I kd,

tl-d 5–6), mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu ja kostja kohustus selle

tagastama koos intressidega 31. detsembril 2012 (vt maakohtu otsuse p 7). Samuti ei vaidle

pooled selle üle, et laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid

pooled 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingu, milles sisaldus kokkulepe kohesele

sundtäitmisele allumise kohustuse kohta (I kd, tl-d 7–10). Viidatud 16. veebruari 2009. a

lepingu alusel, mis on täitedokument täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 tähenduses,

on hageja algatanud kostja vastu täitemenetluse.

9.2. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2

lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava

täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (16. mai

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 28). Seega tuleb eristada laenulepingust tulenevat

nõuet, millele TsÜS § 146 lg 1 järgi kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg, ja täitedokumendist

tulenevat nõuet, millele TsÜS § 157 lg 1 järgi kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg.

9.3. Praeguses menetluses on hageja esitanud nõuded, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud

laenulepingust. Järelikult leidis maakohus õigesti, et hagi esemeks olevatele nõuetele kohaldub

TsÜS § 146 lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg (vt maakohtu otsuse p-d 8 ja 9).

10. Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses ekslikult märkinud, et nõude

aegumistähtaeg algas 31. detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi maksmise

tähtpäev ja mil nimetatud nõuded muutusid sissenõutavaks (maakohtu otsuse p 9).

Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. TsÜS § 135 lg 1 järgi algas

aegumistähtaja kulgemine nõuete sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast, s.o 1.

jaanuarist 2013. Vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 oleks 3-aastase aegumistähtaja viimane päev

olnud 31. detsember 2015. Nimetatud ebatäpsus maakohtu otsuse põhjendustes ei ole

mõjutanud asja lahendust.

11. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingust tuleneva nõude aegumine katkes ja algas uuesti

16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingu täitmiseks esitamisega.

2-20-4382

7 (11)

11.1. Enne 1. aprilli 2021 kehtinud TsÜS § 159 lg 1 redaktsiooni kohaselt aegumine katkeb ja

algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegiga

tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks

on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka

laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine, eeldusel, et hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanik on ühtlasi ka isiklik võlgnik (vt 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

11056, p 29). Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja on hüpoteegiga koormatud

kinnisasjade omanik, ja see nähtub ka hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtetest (I kd, tl-d

16 pöördel ja 21 pöördel).

Maakohus tuvastas, et 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping esitati täitmiseks 20.

veebruaril 2013, mistõttu katkes sellel kuupäeval ka laenulepingust tulenevate nõuete

aegumine, mis algas uuesti ja oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud 20. veebruaril

2016 (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et tegelikult esitati 16.

veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise leping täitmiseks 22. veebruaril 2013 (20. jaanuari 2022.

a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:02:30). Kolleegium leiab, et tegemist on uue asjaoluga,

millele hageja ei saa apellatsioonimenetluses tugineda, kuna selleks ei esine TsMS § 652 lg-s 3

sätestatud aluseid. Maakohtu menetluses väitis hageja, et ta esitas kohtutäiturile täitmisavalduse

20. veebruaril 2013 (vt hagiavalduse p 1.4). Kolleegium möönab, et hagiavalduse lisana nr 3

esitatud täitmisavaldusest nähtub Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku büroo tempel 22. veebruari

2013 kuupäevaga (I kd, tl 11 pöördel), kuid maakohus ei pidanud poolte esitatud tõenditest ise

asjaolusid otsima ning oma menetlusdokumentides väitis hageja, et täitmisavaldus esitati 20.

veebruaril 2013. Kostja seda kuupäeva ei vaidlustanud, vaid lähtus aegumise vastuväite

esitamisel ka ise eeldusest, et hageja pöördus täitmisavaldusega kohtutäituri poole 20.

veebruaril 2013 (vt kostja 4. mai 2020. a menetlusdokumendi p-d 2.1–2.2). Seega lähtus ka

maakohus hageja nõuete aegumist hinnates põhjendatult asjaolust, et 16. veebruari 2009. a

hüpoteegi seadmise leping esitati kohtutäiturile täitmiseks 20. veebruaril 2013. Kolleegium

märgib, et sissenõudja on ise märkinud täitmisavaldusele selle esitamise kuupäevana 20.

veebruari 2013 (I kd, tl 12 pöördel), mistõttu see võis olla täitedokumendi täitmiseks esitamise

tegelik aeg vaatamata sellele, et kohtutäituri büroo templil on märgitud paar päeva hilisem

kuupäev. See, kas lugeda täitmisavalduse esitamise päevaks 20. veebruar 2013 või 22. veebruar

2013, ei mõjuta praegusel juhul asja lahendamise tulemust.

Nõude aegumise 3-aastase tähtaja alguse osas täpsustab kolleegium maakohtu otsuse p 11

põhjendusi. Kooskõlas TsÜS § 135 lg-ga 1 ei alanud laenulepingust tulenevate nõuete aegumise

uus tähtaeg mitte 20. veebruaril 2013, vaid 21. veebruaril 2013. Maakohus leidis õigesti ja

kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2, et ilma uue katkemise või peatumiseta oleks nõuete

aegumistähtaeg lõppenud 20. veebruaril 2016 (maakohtu otsuse p 11).

11.2. Maakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses siiski täpselt seda, millises ulatuses hageja

laenulepingust tulenevate nõuete aegumine 20. veebruaril 2013 katkes ja uuesti algas.

Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Pooled ei vaidle menetluses selle

üle ja ka asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja esitas kostja vastu algatatud täitemenetluses

täitmiseks nõude kogusummas 93 186,37 eurot, mis koosnes laenu põhiosast 70 302,81 eurot,

intressist 21 090,84 eurot ja viivisest 1792,72 eurot ajavahemiku 1. jaanuar 2013 kuni 20.

veebruar 2013 eest (I kd, tl-d 11–12). 16. veebruari 2009. a hüpoteegi seadmise lepingus oli

lepitud kokku hüpoteegisummas 91 393,66 eurot (≈ 1 430 000 krooni; I kd, tl 8)). Riigikohus

on selgitanud, et täitmisavalduse esitamisega kaasneva aegumise katkemise toime laieneb

laenulepingust tulenevatele nõuetele üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa

hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses (16. mai 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 29). Seega sai hageja nõuete aegumine 20. veebruaril 2013 katkeda

2-20-4382

8 (11)

ja uuesti alata maksimaalselt 91 393,66 euro ulatuses. Kolleegium leiab, et aegumine tuleb

lugeda katkenuks põhinõude ja intresside osas, mis olid muutunud sissenõutavaks enne

viiviseid ja mille kogusumma vastab peaaegu täpselt hüpoteegisummale. Samal seisukohal oli

ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a istungil ka kostja (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:26:11).

12. Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumine

katkes uuesti 16. veebruaril 2015 kostja tasaarvestusavalduse tegemisega, mida tuleb lugeda

hageja nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 tähenduses (maakohtu otsuse p 12). Kolleegium

nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, kuid täiendab neid aegumise katkemise

ulatuse osas.

12.1. Pooled ei vaidle ja kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusest (I kd, tl-d 162–

164) nähtub, et sellega tasaarvestas kostja oma väidetava nõude hageja vastu hageja nõuetega

kostja vastu kokku 104 520,34 eurot, mis seisnesid 102 209,02 euro ulatuses 16. veebruari

2009. hüpoteegi seadmise lepingu alusel täidetavast nõudest koos täitekuludega ja 2311,32 euro

ulatuses tsiviilasjas nr 2-13-21550 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludest (I

kd, tl 163). Kostja on menetluses nõustunud sellega, et 16. veebruari 2015. a

tasaarvestusavaldusega tunnustas kostja hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid (vt kostja 1.

detsembri 2021. a vastus hageja apellatsioonkaebusele, p 2.6; ringkonnakohtu 20. jaanuari

2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:38), kuid pooled on erineval seisukohal aegumise

katkemise ulatuse osas. Kui hageja arvates tunnustas kostja 16. veebruari 2015. a

tasaarvestusavaldusega kogu hageja laenulepingust tulenevat nõuet, siis kostja arvates piirdus

nõude tunnustamine tasaarvestusavalduses toodud summaga (vt ringkonnakohtu 20. jaanuari

2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:34:28 ja 00:34:45).

12.2. Kolleegium leiab, et kostja tasaarvestusavaldust kui kindlale isikule tehtud tahteavaldust

tuleb tõlgendada vastavalt TsÜS § 75 lg-le 1 esmajoones vastavalt tahteavalduse tegija tahtele,

kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse

tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Praegusel

juhul ei nähtu poolte väidetest ja esitatud tõenditest, et hageja teadis kostja tahet või oleks

pidanud seda teadma. Seega tuleb kostja tahteavaldust tõlgendada nii, nagu seda pidi mõistma

hagejaga sarnane mõistlik isik.

12.3. Kolleegium leiab, et hagejaga sarnane mõistlik isik mõistaks kostja 16. veebruari 2015. a

tasaarvestusavaldust selle sõnastuse ja selle tegemise asjaolude põhjal selliselt, et kostja

tunnustas sellega hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid 102 209,02 euro ulatuses, mis

hõlmas nii neid nõudeid, mille osas oli kostja suhtes algatatud täitemenetlus, kui ka pärast

täitemenetluse alustamist sissenõutavaks muutunud nõudeid kokku maksimaalselt 102 209,02

euro ulatuses. Kolleegiumi arvates ei saa kostja tasaarvestusavaldust tõlgendada nii, et ta

tunnustas sellega hageja nõudeid ka osas, milles need muutusid sissenõutavaks pärast 16.

veebruarit 2015 (eelkõige viivis), ega osas, milles 16. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks

muutunud nõuded võisid ületada 102 209,02 eurot.

12.4. Seega katkes 16. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud laenulepingust

tulenevate nõuete aegumine maksimaalselt 102 209,02 euro ulatuses. Selles osas algas hageja

nõuete aegumine uuesti 17. veebruaril 2015 (TsÜS § 135 lg 1) ning ilma täiendava katkemise

või peatumiseta oleks nõuded aegunud 16. veebruaril 2018 (TsÜS § 136 lg 2).

2-20-4382

9 (11)

13. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tema nõuete aegumine tuleks lugeda katkenuks iga kord,

kui kostja on 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele või nõuete tasaarvestamisele

tuginenud.

13.1. Hageja ei väitnud menetluses, sh 20. jaanuari 2022. a ringkonnakohtu istungil, ega

esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks pärast 16. veebruarit 2015 esitanud hagejale

täiendavaid tasaarvestusavaldusi, millega ta oleks tasaarvestanud enda nõudeid hageja

nõuetega. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a kohtuistungil, et pärast 16.

veebruarit 2015 ei ole kostja hagejale tasaarvestusavaldusi teinud (vt kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:53:01). Ka hageja möönis, et konkreetset tasaarvestusavaldust ei ole olnud („sellist

tasaarvestusavaldust nagu näeb välja 16.02.2015 avaldus, minu teada ei ole“ (kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:47:40)).

13.2. Hageja väitel on kostja 16. veebruari 2015. a tasaarvestusavaldusele tuginedes algatanud

hageja vastu mitmeid tsiviilasju, sh sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Kolleegium

ei nõustu hagejaga, et nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 tähenduses on käsitatav

ka varem tehtud tasaarvestusele tuginemine, sh sellele tuginedes kohtumenetluse algatamine.

Tasaarvestuse õiguslik toime on VÕS § 197 lg 2 kohaselt see, et tasaarvestuse tulemusena

lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses. Seega, kui kostja on pärast 16. veebruari

2015. a tasaarvestusavalduse esitamist sellele tasaarvestusele tuginenud, mh kohtumenetlustes,

on ta sisuliselt tuginenud sellele, et hageja nõue on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. Järelikult

ei saa juba toimunud tasaarvestusele tuginemist käsitada tasaarvestatud nõude tunnustamisena.

Hageja poolt menetluses esitatud dokumentidest, mis seonduvad tsiviilasjadega nr 2-13-21550

(I kd, tl-d 188–197), nr 2-15-2515 (I kd, tl-d 172–177, 198–200), nr 2-15-2938 (I kd, tl-d 165–

171) ja nr 2-19-12266 (I kd, tl-d 18–20, 67–71, 154–161), samuti tsiviilasjaga nr 2-15-7337 (I

kd, tl-d 150–153), ei nähtu, et kostja oleks hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid

tunnustanud.

13.3. Hageja väitis nii apellatsioonkaebuses kui ka ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a

kohtuistungil seda, et hageja nõude tunnustamisena tuleb käsitada mh kostja 30. oktoobri 2020.

a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-19-12266 öeldut, et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani

õnnestunud (20. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:40). Kolleegium

nõustub kostja ja maakohtuga, et seda avaldust ei saa käsitada hageja laenulepingust tulenevate

nõuete tunnustamisena (vt maakohtu otsuse p 12). Sellest ei nähtu selgelt kostja tahe tunnustada

seda, et hagejal on tema vastu praeguses hagis esitatud nõuded. Kostja ei ole ise sellist tahet

väljendanud ning lisaks on kostja lepinguline esindaja samal kohtuistungil vahetult pärast kostja

sõnavõttu märkinud, et nad hageja nõuet ei tunnusta (I kd, tl 160 pöördel). Kolleegium märgib

täiendavalt, et isegi kui sellel kohtuistungil oleks kostja hageja nõudeid tunnustanud, ei oleks

see välistanud hageja nõuete aegumist, kuna ilma vahepealse aegumise katkemise või

peatumiseta olid hageja nõuded 30. oktoobri 2020. a kohtuistungi toimumise ajaks juba

aegunud (need aegusid 16. veebruaril 2018, vt käesoleva otsuse p 12.4).

13.4. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja nõuete aegumine sai

tasaarvestuse tõttu katkeda vaid 16. veebruaril 2015 (maakohtu otsuse p 12).

14. Põhjendatud ei ole hageja väide, et tema nõuete aegumine on olnud peatunud ajal, mil kostja

on esitanud tasaarvestusele tuginedes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Maakohus

märkis õigesti, et sellist aegumise peatumise alust seadusest ei tulene (vt maakohtu otsuse p

13). Nendele asjaoludele, millele hageja tugineb, on kõige lähem TsÜS § 160 lg 2 p 5, millele

hageja tugines analoogia korras ringkonnakohtu 20. jaanuari 2022. a istungil (kohtuistungi

protokoll, ajamärk 01:14:51). TsÜS § 160 lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt aegumine peatub nõude

2-20-4382

10 (11)

tasaarvestamisel kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse, kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni. Viidatud sätete eeldused ei ole praegusel juhul täidetud, kuna

hageja ei ole väitnud, et ta oleks tasaarvestanud oma laenulepingust tuleneva nõude

kohtumenetluses mingi kostja nõude vastu, mille täitmist kostja oleks hagis taotlenud.

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et TsÜS § 160 lg 2 p 5 või muid TsÜS §-des 160–167 sätestatud

aegumise peatumise aluseid saaks praegusel juhul kohaldada analoogia korras. Kohtumenetluse

väliselt tehtud tasaarvestus on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 tähenduses,

mistõttu sellega kaasneb aegumise katkemine. Juba tehtud tasaarvestusele tuginemine ei ole

miski, mis peaks aegumist täiendavalt katkestama või peatama.

15. Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et menetluses esitatud nõue ei saa olla aegunud

seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Nagu kolleegium eespool selgitas, tuleb eristada

laenulepingust tulenevate nõuete ja täitedokumendist tulenevate nõuete aegumist.

Täitemenetluse algatamine võib küll katkestada ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise

(vt käesoleva otsuse p-d 11–11.2), kuid täitemenetluse jätkumine ei too kaasa laenulepingust

tulenevate nõuete aegumise peatumist. Sellist peatumise alust TsÜS 10. ptk 5. jao sätetest ei

tulene. Ka Riigikohus on kaudselt möönnud, et täitemenetluse ajaks laenulepingust tulenevate

nõuete aegumine ei peatu, juhtides seadusandja tähelepanu sellele, et kui praktikas peaks

osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine

hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda

seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja

peatumise normide täiendamist (vt 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 35; 13.

mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12).

16. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu

põhimõttega (VÕS § 6). Selleks järelduseks ei anna alust ainuüksi see, et kostja on püüdnud

takistada enda vastu algatatud sundtäitmist, kasutades selleks seadusega ette nähtud

õiguskaitsevahendeid. Praeguse hagiga püüab hageja maksma panna oma laenulepingust

tulenevaid nõudeid. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas kostja käitumine mh täitemenetluse

raames takistas tal aegumistähtaja jooksul oma laenulepingust tulenevate nõuetega kohtusse

pöördumist. Pärast aegumistähtaja möödumist on kostjal seadusest tulenev õigus hageja nõuete

aegumisele tugineda ja oma kohustuste täitmisest keelduda (TsÜS § 142 lg 1), mistõttu selle

õiguse kasutamist ei saa talle ette heita kui hea usu põhimõtte vastast käitumist. Kolleegium

kinnitab maakohtu väljendatut, et aegumise vastuväite rahuldamine laenulepingust tulenevate

nõuete osas ei võta hagejalt õigust ja võimalust rahuldada oma nõue käimasolevas

täitemenetluses hüpoteegisumma ulatuses, arvestades täitedokumendist tuleneva nõude 10-

aastast aegumistähtaega.

17. Hageja nõude tunnustamisena, mis nõude aegumise katkestaks, ei ole käsitatav kostja poolt

nõude aegumisele tuginemine. Muid asjaolusid, millega oleks võinud kaasneda hageja

laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine või peatumine pärast 16. veebruarit

2015, ei ole hageja menetluses esile toonud. Seega järeldas maakohus põhjendatult, et hageja

laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu koos kõrvalnõuetega (vt TsÜS § 144) aegusid

hiljemalt 16. veebruaril 2018, mistõttu need olid hagi esitamise ajaks (20. märts 2020) aegunud.

Seega tegi maakohus põhjendatult TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse lõppotsusena, millega

kohaldas hageja nõuetele aegumist ja jättis hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta

ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).

2-20-4382

11 (11)

19. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS §

177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa