3-20-343/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.02.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-343

Haldusasi

X (Y eestkostja) kaebus Türi Vallavalitsuse 10.12.2019

otsuse nr 12-1.8/43 ja 27.01.2020 vaideotsuse nr 12-

1.8/2

tühistamiseks

ja

Türi

Vallavalitsuse

kohustamiseks otsustada asi uuesti, alternatiivselt Türi

valla

ja

Sotsiaalkindlustusameti

tekitatud

kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja I – Türi vald, volitatud esindajad Lii

Laanemets ja Marje Pärn

Vastustaja II – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud

esindajad Madis Kotsar ja Kaira Perv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.03.2021 otsus

haldusasjas nr 3-20-343 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.03.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-20-343

2(13)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y, kelle eestkostjaks on määratud tema isa X (Pärnu Maakohtu 22.05.2019 määrus nr 2-19-

4440), esitas Türi Vallavalitsusele 07.11.2019 ja 09.12.2019 avaldused, milles taotles toetust

erihoolekandeasutusse transportimisega seotud kulude hüvitamiseks.

2. Türi Vallavalitsus tegi 10.12.2019 otsuse nr 12.1.8/43 "Türi valla eelarvest täiendava

sotsiaaltoetuse mittemaksmine".

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 alusel maksab kohaliku omavalitsuse üksus

kohaliku omavalitsuse eelarvest sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu

kehtestatud tingimustel ja korras. Türi vallas antakse sotsiaalhoolekandelist abi ning

makstakse Türi valla eelarvest sotsiaaltoetusi Türi Vallavolikogu 22.02.2018 määruse nr 12

“Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 12) kohaselt. Määruse nr 12 § 3 lg 1

järgi menetles Türi Vallavalitsus Y taotlusi Türi valla eelarvest sotsiaaltoetuste maksmiseks.

Määruse nr 12 § 98 alusel on õigus abivajadusest sõltuvale rahalisele hüvitisele

toimetulekuraskustesse sattunud sotsiaalhoolekandega hõlmatul isikul. Taotleja pangakonto

väljavõtetelt selgub, et tema majanduslik seis pärast põhjendatud eluasemekulude

mahaarvamist rahalise abi taotlemisega seotud vastavas kuus on selline, mis võimaldab tal

endal sotsiaalsete riskidega toime tulla, s.t tegemist ei ole määruse nr 12 § 97 lg-st 3

tulenevalt toimetulekuraskustesse sattunud isikuga. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS)

§-de 10 ja 11 alusel on sotsiaalkaitse terviklik süsteem, mis põhineb esmajärjekorras isiku

enda ning seejärel tema perekonna omavastutusel ning alles seejärel riigi ja kohaliku

omavalitsuse korraldatud ja antavatel hüvitistel.

3. Y esitas otsuse peale vaide, mille Türi Vallavalitsus jättis 27.01.2020 otsusega nr 12-1.8/2

rahuldamata.

Määrus nr 12 ei võimalda maksta nn universaalset transpordikulude hüvitamise toetust ehk

abivajadusest sõltumatut kulude hüvitamise toetust. Määruse § 99 lg 2 p 4 alusel makstakse

abivajadusest sõltuvat mitteperioodilist toetust muu puudest tuleneva ja raviks vajaliku kulu

hüvitamiseks, mille hulka kuulub sõidukulu hüvitamine teenusele saamiseks. Kuna

abivajadusest sõltumatut transporditoetust toetuse liigina ei ole määrusega nr 12 kehtestatud,

käsitati taotlust täiendava sotsiaaltoetuse taotlusena nimetatud määruse alusel.

4. X esitas 24.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul kindlaks teha,

kas Türi Vallavalitsus peab taotletud transpordikompensatsiooni maksma ning millise summa

peab omavalitsus läbitud kilomeetri eest tasuma. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse

04.03.2020 menetlusse nõuetes Türi Vallavalitsuse 10.12.2019 otsuse nr 12-1.8/43 ja

27.01.2020 vaideotsuse nr 12-1.8/2 tühistamiseks ja kohustamiseks otsustada asi uuesti.

Halduskohus võttis 18.12.2020 menetlusse kaebaja alternatiivnõude kahju hüvitamiseks ja

tunnistas kahjunõude osas teiseks vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti (SKA).

SKA suunas alates 07.08.2019 Y Türi Päevakeskusesse igapäevelu toetamise (IET) teenusele.

Kaebaja esitas 15.07.2019 vallale Y tugiisikuteenuse saamise avalduse. Lepingu allkirjastas

kaebaja 19.08.2019. Esmane kontakt Y ja tugiisiku vahel toimus 26.08.2019. Tugiisik loobus

3-20-343

3(13)

02.09.2019 teenuse osutamisest. Kokku sai Y tugiisikuteenust ajavahemikul 15.07.2019–

14.10.2020 ca 10–12 tundi. Pärast 02.09.2019 ei teinud vald mitte midagi, et leida uus

tugiisik. Kui Y oli teenusel Türi Päevakeskuses, väitis selle juhataja kaebajale suuliselt mitu

korda, et kui tema eestkostetaval oleks tugiisik, siis ta suudaks pakkuda IET teenust suuremas

mahus.

Kuna vald ei suutnud tagada piisavas mahus tugiisikuteenust ega ka igapäevaelu toetamise

teenust Türi Päevakeskuses, pidi kaebaja oma eestkostetavale taotlema SKA-st suunamist

teenuse saamiseks teise omavalitsusse, millega kaasneb transpordikulu. Türi Vallavalitsus ei

soovi maksta transpordikompensatsiooni ega tagada sotsiaaltranspordi teenust juhuveona

kaebaja soovitud ajal. Valla 27.11.2019 e-kirjast lähtuvalt makstakse sotsiaaltranspordi

kompensatsiooni taotlemisel ühe läbitud kilomeetri eest 0,2 eurot ja kaebaja on esitatavates

taotlustes sellest lähtunud. Samas koolitranspordi kompensatsioon ühe läbitud kilomeetri eest

on 0,3 eurot. See on ebavõrdne kohtlemine. Halduse heale tavale tuginedes peavad olema

hüvitised ühtsed ja ka võrreldavad teiste piirkondadega kogu Eestis, seega peaks ühe

kilomeetri kompensatsioon olema vähemalt 0,3 eurot.

Alternatiivnõudena taotles kaebaja varalise ja mittevaralise kahju õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel. Mittevaraline kahju seisneb moraalses kahjus, sest sotsiaalabi taotlemisel on

kaebajale esitatud erinevaid seisukohti ning kogu menetlus on vastutaja tahtliku tegevuse

tagajärjel olnud raskendatud. Samuti on sotsiaalabi taotlemine kaebemenetluse korras

hoomamatult koormav ning tekitab stressi. Võimaliku saadava sotsiaalabi suurus ei ole

proportsionaalne kaebemenetluse mahuga. Varalise kahju suuruse kindlaks tegemine on

ebamõistlikult keeruline. Kaebaja on läbinud igal kuul erineva kilometraaži ning ei ole

arusaadav, milline on õige ja õiglane hüvitis ühe kilomeetri läbimise eest. Transportteenuse

osutamisel on oluline ka aeg ning kaebaja ei oska selle rahalist väärtust määrata.

Sotsiaalteenuse puudumise tagajärjel jäi kaebajal saamata töötasu kahe nädalase töötsükli eest

2019. a septembris ja oktoobris, sest ta ei saanud oma eestkostetavat järelevalveta jätta. Lisaks

suureneb kaebajale tekkiv kahju iga päev.

Kahju põhjuslikuks seoseks on eelkõige tugiisikut võimaldava halduslepingu ülesütlemine.

Ilma tugiisikuta ei ole võimalik osutada eestkostetavale IET teenust ulatuses, millega saab

täita IET teenuse eesmärgi. SHS §-de 23 ja 24 alusel lasub tugiisikuteenuse osutamise

korraldamise kohustus vastustajal. Eestkostetava transport määratud sotsiaalteenuse

osutamisele ja tagasi elukohta on SHS § 38 mõistes sotsiaaltranspordi teenus.

Sotsiaaltranspordi korralduslikku poolt reguleerib määrus nr 12. Eestkostetava tervislikust

seisundist tulenevalt ei ole võimalik talle IET teenust osutada ilma sotsiaaltranspordita. Kui

vastutaja pakutavad logistilised lahendused ei võimalda sotsiaaltransporti IET teenuse

saamiseks, tekib see kohustus kaebajal. Sellise kohustuse korvamine lasub vastutajal ning

korvamata jätmisel tuleb seda käsitada kahjuna.

5. Türi vald vaidles kaebusele vastu.

SKA tuvastas, et kaebaja eestkostetav vajab IET teenust ning suunas ta erihoolekandeteenuse

saamise suunamisotsusega IET teenusele Türi Päevakeskusesse, kus osutatakse töötamise ja

igapäevaelu toetamise, toetatud elamise ja juhtumi korraldamise teenuseid. Türi Päevakeskus

teavitas SKA-d ja ka kaebajat, et teenuse saaja psüühilisest erivajadusest ning sügavast

puudest tulenevalt ei ole päevakeskus tõenäoliselt võimeline vajalikku teenust osutama.

Seetõttu määras Türi Vallavalitsus Türi Päevakeskuses IET teenuse võimaldamiseks Y-le

tugiisiku. Tugiisik ütles pärast 4 päeva halduslepingu üles ning uut kaebaja eestkostetava

erivajadustest tulenevaid ülesandeid täitvat tugiisikut ei ole Türi Vallavalitsusel õnnestunud

leida. Halduslepingu ülesütlemise põhjuseks oli asjaolu, et tugiisik ei suutnud kaebajaga

toime tulla. Türi Päevakeskuse tegevusjuhendajate erakorraliste juhtumite kirjelduse kohaselt

3-20-343

4(13)

ei allunud kaebaja päevakeskuses viibimise ajal ei tugiisiku ega tegevusjuhendajate

korraldustele, tormas kontrollimatult ringi, käitus ettearvamatult ning seadis ohtu ka teiste

teenusel olijate heaolu ja tervise.

SHS 3. peatüki 3. jao sätete alusel on erihoolekandeteenused riigi korraldatavad teenused.

Teenuse vajadust hindab ja teenusele suunab isiku SKA. Kui selgus, et SKA suunamisotsusest

tulenevalt ei ole Türi Päevakeskuses võimalik kaebaja eestkostetavale vajalikku teenust

osutada, korraldas SKA teenuse andmise ümber ja praegu osutab kaebaja eestkostetavale

intervallteenust SA Koeru Hooldekeskus. Selle teenuse saamisest alates on kaebaja taotlenud

teenusele viimise ja toomise kulu hüvitamist. Türi Vallavalitsus käsitas kaebaja avaldusi kui

sotsiaalhoolekandelise abi korras toetuse taotlemise avaldusi. Nii 10.12.2019 otsuses kui ka

vaideotsuses on selgitatud, et taotlused jäetakse rahuldamata põhjusel, et taotleja varaline seis

võimaldab või võimaldas tal kulu tegemise ajal erivajadusega seotud kulud endal katta. Türi

Vallavalitsus pakkus kaebajale välja ka võimaluse transportida eestkostetav teenusele Türi

valla osutatava sotsiaaltranspordiga. Kaebaja väitis, et vallavalitsuse pakutud võimalused talle

ei sobi, kuigi SA Koeru Hooldekeskus sõnul on välja pakutud transpordi aeg

hoolekandeasutusse teenuse osutamiseks sobilik. Lisaks on Türi Vallavalitsus kaebaja

hoolduskoormuse vähendamiseks määranud eestkostetavale hooldaja, kelleks on kaebaja ema

(eeskostetava vanaema). Türi vald tasub hooldajale ka hooldajatoetust.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 5 ja lg 2 ning SHS § 14 lg 2

koosmõjus saab vallaeelarvest toetuste maksmise korra kehtestada vaid volikogu. Lisaks saab

vallaeelarvest isikule raha maksmise õiguslikuks aluseks olla veel sõnaselgelt seadusega

kohalikule omavalitsusele pandud raha maksmise kohustus või riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 alusel kahju hüvitamise kohustus. Türi Vallavalitsusele ei ole teada ühtegi muud

õiguslikku alust, millest tulenevalt oleks tal võimalus või kohustus haldusakti andmise aluseks

olevaid kaebaja nõudeid rahuldada. Sõidukulu kompenseerimine saab kõne alla tulla vaid

juhul, kui kaebaja oleks määruse nr 12 § 97 lg-test 2 ja 3 tulenevalt toimetulekuraskustes isik,

mida aga kaebaja ei ole. Türi vald kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud

erihoolekandeteenust osutama ja seega ei saa kohalik omavalitsus olla vastutav ka selle eest,

kuidas ja kus riik erihoolekandeteenuse tagab. Ka juhul, kui teenuse korraldamine oleks

kohaliku omavalitsuse ülesanne, ei tähenda see veel, et kõiki teenuseid saab või tuleb osutada

abivajaja elukohajärgsel haldusterritooriumil. Seadus ei eelda ega kohusta, et nt igal kohalikul

omavalitsusel peab olema üldhooldusteenuse osutamiseks oma sotsiaalhoolekandeasutus.

SÜS §-dest 5, 6 ja 10 tuleneb, et abivajajal ei ole õigust nõuda konkreetset teenust, vaid

vajadustele vastavat abi. Türi Vallavalitsus hindas toetuse taotlemisel kaebaja võimekust täita

SÜS § 11 p-st 1 tulenevalt sotsiaalkaitse korraldamisel isiku ja tema perekonna omavastutust

ning taotluste menetluses esitatud tõendite alusel jäi seisukohale, et taotlejal, sh tema

perekonnaliikmetel, kellel on ülalpidamise andmise kohustus, oli piisav võimekus katta

toimetulekuks vajalikud kulud.

6. SKA vaidles kahju hüvitamise nõudele vastu.

Y seaduslik esindaja X esitas 24.07.2019 SKA-le erihoolekandeteenuse taotluse. SKA

rahuldas 25.07.2019 otsusega nr T00061992 taotluse erihoolekandeteenuse saamiseks ning

erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati IET teenuse vajadus. Y suunati

25.07.2019 suunamisotsusega nr T00061993 IET teenusele Türi Päevakeskusesse. SKA

10.11.2019 otsusega nr T00063165 lõpetati Y-le igapäevaelu toetamise teenuse osutamine

Türi Päevakeskuses alates 12.10.2019, kuna osutatav erihoolekandeteenuse ei vastanud Y

vajadustele. SKA tegi 11.10.2019 suunamisotsuse nr T00063166, millega Y suunati IET

teenusele päeva- ja nädalahoiuteenusena SA-sse Koeru Hooldekeskus.

3-20-343

5(13)

SHS § 71 lg 5 järgi valivad isikule sobiva erihoolekandeteenuse osutaja välja SKA, teenust

saama õigustatud isik ja erihoolekandeteenuse osutaja. Kui ilmnes, et Türi Päevakeskuses

pole võimalik Y-le teenust osutada (tugiisiku puudumise tõttu ei olnud asutuses pakutav IET

teenus

enam

isiku

vajadustele

vastav),

pakkus

SKA

võimalust

paigutada

ta

erihoolekandeteenusele SA-sse Koeru Hooldekeskus, kus saab osutada sobivat teenust (IET

päeva- ja nädalahoiuteenus). Y eestkostja oli selle pakkumisega nõus. SKA on järginud SHS-

is sätestatud menetluskorda ning leidnud Y-le sobiva teenuskoha eestkostja nõusolekul ja

kaasamisel.

Esitatud kahju hüvitamise nõue seondub eelkõige erihoolekandeteenusele transportimise

kuludega. Selle nõude osas ei ole SKA puhul RVastS-s sätestatud eeldused täidetud. SHS 3.

peatüki 3. jao sätete alusel on erihoolekandeteenused riigi korraldatav abi. Kaebaja on oma

eestkostetavale erihoolekandeteenuse taotlenud ning SKA eestkostetava sobivale teenusele

suunanud, seejuures on erihoolekandeteenuse saaja esindajal olnud õigus sobiva

teenuseosutaja valikul kaasa rääkida. SKA tegevus erihoolekandeteenuse korraldamisel ei ole

olnud õigusvastane. Ka ei ole kaebaja vaidlustanud ühtegi SKA otsust ega toimingut.

Ei SHS-is (vt § 72) ega ka sotsiaalkaitseministri 21.12.2015 määruses nr 65

„Erihoolekandeteenuste maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest

makstava tasu maksmise tingimused ja kord“ ei ole õiguslikku alust, mis sätestaks SKA

kohustuse rahastada või hüvitada IET teenust saama õigustatud isikule või tema teenusele

viijale transpordikulusid, mis tal teenusele ja teenuselt tagasi liikumisega seoses on tekkinud.

Riigi kohustus (SKA kaudu) on SHS-i alusel erihoolekandeteenuse saamise korraldamine ja

teenuse osutamise eest tasumine. Transpordikulude kandmine on eelkõige isiku enda kohustus

(SÜS § 5 lg 1), kuid kui õigustatud isik pole võimeline neid kulusid kandma, peab teda

abistama kohalik omavalitsus, selgitades välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja

sellele vastava abi (SHS § 15 lg 1). Seetõttu ei saa SKA olla vastustav kaebajale väidetavalt

tekkinud kahju eest.

SHS üks eesmärke oli muuta nii riigi kui ka omavalitsusüksuste abistamiskohustuste

regulatsioon selgemaks ja arusaadavamaks. Õigusselguse tagamiseks kehtestati olulisemate

omavalitsusüksuse korraldatavate sotsiaalteenuste miinimumnõuded seaduse tasandil ja kõigi

nende sotsiaalteenuste osutamise korraldamine on KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt

omavalitsusüksustele

kohustuslik.

Omavalitsusüksuse

kohustus

korraldada

sotsiaaltransporditeenuse

osutamist

tähendab

tingimuste

loomist

selleks,

et

selle

omavalitsusüksuse territooriumil elavale puudega inimesele oleks tagatud tema puudest

tingitud eripäradele vastav transport (vt SHS § 38). Omavalitsusüksus ei pea

sotsiaaltransporditeenust osutama ise, kuid peab selgitama välja inimese abivajaduse, sh

millises

mahus

ta

sotsiaaltransporditeenust

vajab,

ning

leidma

talle

sobiva

transpordivõimaluse (selle ise looma või vahendama turul pakutavat sobivat transporti).

Sotsiaaltransporditeenust võib inimene vajada nende avalike teenuste kasutamiseks, mis

aitavad tagada teenusekasutaja või tema hooldaja toimetuleku. Transporditeenust tuleb

vajaduse korral osutada ka siis, kui abivajaja majanduslik olukord võimaldab tal sobiva

transpordi eest tasuda. Kas ja millises ulatuses saab teenuse saajalt küsida teenuse eest tasu,

tuleb otsustada pärast abivajaduse väljaselgitamist. Seetõttu ei saa omavalitsusüksus

sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamisel piirduda pelgalt toetuse maksmisega

transpordi kasutamiseks, s.t teenuse korraldamine ei tohi seisneda üksnes rahalise hüvitise

andmises SÜS § 12 lg 1 p 1 tähenduses. Kui inimene ei jõua sotsiaalteenuse eest maksta, tuleb

omavalitsusel välja selgitada, mil määral ta on võimeline teenuse eest tasuma ja mil määral

peab omavalitsusüksus appi tulema.

7. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

3-20-343

6(13)

SHS

§

sätestab

kohaliku

omavalitsuse

üksusele

kohustuse

kehtestada

sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja

-toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Türi vallas oli

kaebaja taotluse esitamise ajal selleks määrus nr 12. Määruse nr 12 § 7 lg 1 jaotab valla poolt

antava sotsiaalhoolekandelise abi mittevaraliseks abiks ehk valla poolt korraldatavaks

sotsiaalteenuseks ja isikule makstavaks rahaliseks hüvitiseks ehk sotsiaaltoetusteks. Türi vald

on kaebaja taotlust käsitlenud just taotlusena rahalise hüvitise saamiseks ning leidnud, et

sotsiaaltoetuse maksmiseks puudub alus, kuivõrd kaebaja eestkostetava varaline seis on

selline, mis võimaldab sotsiaalsete riskidega toime tulla (arvelduskontol on summa, mis

ületab ligi kolmekordselt isiku kahekordse toimetulekupiiri). Vaideotsuses on Türi vald veel

kord kaebajale selgitanud asjakohast regulatsiooni ning viidanud, et kord ei võimalda maksta

nn universaalset transpordikulude toetust ehk abivajadusest sõltumatut kulude hüvitamise

toetust, kui isik ei ole toimetulekuraskustes. Kaebaja ei ole kohtumenetluse vältel Türi valla

otsuses tuvastatule (sh hinnangule varalise seisu osas) vastuväiteid esitanud. Sellest tulenevalt

ei nähtu kaebusest asjaolusid, mis tingiks vaidlustatava otsuse ja vaideotsuse tühistamise.

SHS § 38 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus korraldama sotsiaaltransporditeenust, mille

eesmärgiks on võimaldada puudega inimesel, kelle puue takistab isikliku või ühissõiduki

kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse

sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Määruse nr 12 § 46 sätestab valla poolt

korraldatava sotsiaaltransporditeenuse liikidena liiniveona ja juhuveona osutatavat

transporditeenust. Seejuures seisneb nii SHS kui ka määruse nr 12 sätetest tulenevalt kohaliku

omavalitsuse teenus transpordi korraldamises, mitte selles, et inimesele kompenseeritakse

oma sõiduki kasutamise kulu. Ka ei toimu sotsiaaltranspordi teenuse osutamine isikule alati

tasuta (SHS § 40 ja määruse nr 12 § 53). Seega ei kohusta SHS ega määrus nr 12 omavalitsust

maksma transpordikompensatsiooni. Ka Riigikohus on 09.12.2019 lahendis nr 5-18-7 (p 260)

leidnud, et transporditoetus on rahaline hüvitis, mille maksmiseks seadus omavalitsusüksust ei

kohusta ja mida omavalitsusüksus võib maksta lisaks SHS 2. peatükis nimetatud teenuste

osutamisele. Kui inimene sotsiaalteenuse eest maksta ei jõua, tuleb omavalitsusel välja

selgitada, mil määral ta on võimeline teenuse eest tasuma ja mil määral peab

omavalitsusüksus appi tulema. SHS § 16 kohustab omavalitsusüksust hindama, kas ja mil

määral on inimene võimeline teenuse eest tasuma, arvestades nii teenuse mahtu, maksumust

kui ka inimese ja tema pere majanduslikku olukorda. Oluline on aga, et tasu suurus ei

takistaks abi saamast. Kui teenuse vajajal endal pole raha piisavalt, tuleb appi tulla tema perel.

Seega on Türi vald 10.12.2019 otsusega nr 12-1.8/43 ja 27.01.2020 vaideotsusega nr 12-1.8/2

õiguspäraselt keeldunud sõidukulude hüvitamisest.

Kaebaja väidetest võib aru saada, et seonduvalt erihoolekandeteenuse osutamisega teises

omavalitsuses on kaebaja hinnangul riigil või kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada ka

transport teenuse osutamisele ja tagasi. SHS 2. ja 3. peatükis on eristatud kohaliku

omavalitsuse ja riigi poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid. Erihoolekandeteenus, mida vajab Y,

on SHS 3. peatüki 3. jao sätete alusel riigi korraldatav abi, kus isiku teenuse vajadust hindab

ja suunab teenusele SKA (SHS §-d 70–71). Kaebaja on Y-le ka erihoolekandeteenust

taotlenud ning SKA on kaebaja eestkostetava suunamisotsusega nr T00063166 suunanud

teenusele SA-sse Koeru Hooldekeskus. Tuleb nõustuda SKA-ga, et ei SHS-ist ega määrusest

nr 65 ei tulene SKA kohustust rahastada või hüvitada IET-d saama õigustatud isikule või tema

teenusele viijale transpordikulusid, mis tal teenusele ja teenuselt tagasi liikumisega seoses on

tekkinud (erinevalt näiteks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusest, kus on majutus- ja

transpordikulude tasumine seaduses ette nähtud (vt SHS § 60)). Riigi kohustuseks on SHS

alusel

seega

erihoolekandeteenuse

saamise

korraldamine

(lepingute

sõlmimine

erihoolekandeteenuse osutajatega, kes soovivad teenuse osutamisega tegeleda ning vastavad

tegevusloa nõuetele) ja teenuse osutamise eest tasumine, kuid transpordi eest teenusele ja sealt

3-20-343

7(13)

tagasi ei ole riik kohustatud maksma ega seda ka korraldama. Sellest tulenevalt ei ole SKA-l

kohustust kaebajale transpordikulusid hüvitada.

Transpordikulude väljamõistmine SKA-lt kahju hüvitise nõudena oleks põhjendatud eelkõige

juhul, kui SKA otsus kaebaja pojale erihoolekande teenuse määramise kohta teises

omavalitsuses oleks õigusvastane ja seeläbi on kaebajale tekitatud kahju. Kaebaja ei ole SKA

vastavasisulisi otsuseid vaidlustanud. SHS-st ei tule siiski riigile kohustust korraldada

erihoolekande teenuse osutamist samas omavalitsuses, kus isik elab, eelkõige tuleb leida

isikule sobivaim teenus (SHS § 3 lg 1), arvestades seejuures nii teenuse iseloomu kui isikule

mugavaimat asukohta. Sellest ei saa eeldada, et erihoolekandeteenus peab olema kättesaadav

iga kohaliku omavalitsuse territooriumil. Arvestades kaebaja ja tema eestkostetava elukohta

(Pala küla, Türi vald), on arvestuslik teekond Koeru hooldekodusse (ca 45 km) vaid 30–35

km pikem, võrreldes sõiduga Türi Päevakeskusesse (ca 10–15 km). Seega ei saa asuda

seisukohale, et erihoolekande teenuse saamine Koeru Hooldekeskuses oleks kaebajale või

tema eestkostetavale ebamõistlikult keeruline korraldada, eriti arvestades, et Y saab

nädalahoiuteenust ning liigub kodust hooldekeskusesse esmaspäeval ja tagasi reedel. Seega

tuleb kaebus SKA-lt kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätta.

Kuivõrd erihoolekande teenuse osutamine on SHS sätete kohaselt riigi ülesanne, ei saa pidada

asjakohaseks kaebuse väited selle kohta, et Türi vald ei ole korraldanud erihoolekandeteenuse

osutamist kaebajale sobival viisil. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal alust nõuda

transporditeenusega seotud kulude hüvitamist Türi vallalt ka kahju hüvitisena.

Kuivõrd kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks eelkõige lahendada küsimus poja

transportimiseks talle sobivale erihoolekandeteenusele, oleks kaebajal kohane selle mure

lahendamiseks pöörduda Türi valla poole taotlusega võimaldada pojale sotsiaaltranspordi

teenust SHS § 38 lg 1 kohaselt. Türi vald ja kaebaja ei ole jõudnud ühisele arusaamale sellest,

kas pakutav teenus on kaebaja pojale sobilik ja eelkõige on küsimus selles, et esmaspäeva

hommikuti ei jõuaks kaebaja poeg soovitud muusikateraapiasse. Sotsiaaltranspordi osutamise

täpsemate tingimuste (sh ajagraafiku) määramisel tuleks kohalikul omavalitsusel leida

võimalus korraldada koostöös erihoolekandeteenuse osutajaga sotsiaaltransport selliselt, et

erihoolekande asutusse suundujal oleks võimalik maksimaalsel määral osa võtta

hoolekandeasutuse poolt pakutavatest teenustest. Lähtuda tuleb terviklikust lähenemisest isiku

abivajadusele (SHS § 15 lg-d 1 ja 2). See tähendab, et sobiva teenuse kohaldamisel on

kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust, kuid teenuse valikul peab

kohalik omavalitsus oma kaalutlusotsust põhjendama, arvestades inimese abivajadust,

kohaliku omavalitsuse majanduslikke võimalusi ning õigusaktides sätestatud norme ja

põhimõtteid. Kohalik omavalitsus ei saa jätta sotsiaaltransporditeenust õigeaegselt osutamata

põhjendusel, et samal ajal peab ta osutama teenust mõnele teisele inimesele. Tervikliku

lähenemise põhimõte tähendab ühtlasi, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte

tingimata aga abi, mida taotleja soovib. Vastustajal on seega õigus teha isiku taotlusest erinev

otsustus ja määrata taotluses esitatust erinev teenus. Kaebaja ei saa vastustajale ette kirjutada,

millist sotsiaalteenust peab kohalik omavalitsus kaebajale osutama. Kui kohalik omavalitsus

ei korralda transporti kooskõlas õigusaktidega, on kaebajal võimalik vastavat otsustust

vaidlustada. Sealjuures sätestab SHS § 16, et isikult võidakse sotsiaalteenuse osutamise eest

võtta tasu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-343

8(13)

8. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja Türi valla kanda. Kaebaja jääb kõikide

halduskohtus esitatud taotluste juurde, kuid esitab halduskohtu otsusele järgmised

vastuväited.

Türi Vallavalitsuse 10.12.2019 otsus nr 12.1.8/43 ja 27.01.2020 vaideotsus nr 12-1.8/2 on

õigustühised, sest kui sotsiaaltoetuse taotlust ei ole esitatud, ei ole vallal võimalik anda välja

ka sellekohaseid haldusakte. Kaebaja on esitanud transpordikompensatsiooni, mitte

sotsiaaltoetuse avalduse, sest kaebaja hinnangul on Türi vald kahju otsene põhjustaja.

Põhjustatud kahju hüvitamisel ei ole oluline, kas kannatanu või tema perekond on

materiaalselt toimetulev.

Halduskohus ei ole otsuses mitut asjaolu arvesse võtnud. Moraalne kahju on seotud sellega, et

Y-lt võeti ära võimalus ööbida igapäevaselt kodus, mida ta oleks saanud teha, kui ta oleks

saanud teenust edasi Türi Päevakeskuses (vt kohtuistungi helisalvestis). Samuti pole kohus

hinnanud, kas kahju tekkimise põhjuslik seos on selles, et Türi vald ei suutnud tagada

tugiisikuteenust pärast esmase tugiisiku loobumist. Õigusaktide kohaselt peab kohalik

omavalitsus osutama tugiisikuteenust ja selle osutamata jätmine alates 02.08.2019 on põhjus,

miks Y ei saanud piisavas mahus IET teenust Türi Päevakesksuses ja kaebaja oli sunnitud

paluma SKA-d suunata eestkostetav teenusele mujale. Türi vald ei ole esitanud kohtule ka

mitte mingeid tõendeid, et ta üldse tegi pärast tugiisiku loobumist midagi selleks, et

tugiisikuteenust pakkuda.

Halduskohus ei ole arvestanud ka õiguskantsleri 08.04.2020 kirjas toodud väidetega selle

kohta, kuidas kohalik omavalitsus oleks pidanud kaebaja eeskostetavale vajaliku abi mahu

tagama. Türi vald ei kasutanud mitte ühtegi õiguskantsleri nimetatud võimalustest. Ka siit

võib välja lugeda otsese põhjusliku seose Türi valla tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Samuti

ei arvestanud halduskohus SKA 17.02.2021 vastuses esitatud väidet, et Türi Päevakeskus on

Türi valla hallatava asutusena tegutsev päevane hoolekandeasutus ning praeguseks on Türi

Päevakeskus loonud endale võimekuse osutada IET teenust päeva- ja nädalahoiuteenusena ja

SKA on sõlminud Türi Päevakeskusega ka vastava lepingu. Kaebaja käsitles seda

kohtuistungil, et ta sai sellest teadlikuks 2021. a jaanuaris, et vastav leping on juba 2020. a

sõlmitud. Sama teenust, mida Y saab Koerust, hakati Türil osutama üle aasta tagasi, aga

sellest ei andnud kaebajale teada ei Türi vald, Türi Päevakeskus ega SKA. Türi vald oleks

saanud oma tegevusega (tugiisiku teenuse osutamine, Türi Päevakeskusega lepingu

sõlmimisest informeerimine) transpordikulu vähendamisele oluliselt kaasa aidata. Türi vald

on rõhutanud, et IET teenus, millele Y Türi Päevakeskusesse SKA 25.07.2019 otsusega nr

T00061993 suunati, ei olnud sobilik. Siinkohal tekib küsimus, kas SKA otsus ja selle juurde

kuuluv teenusevajaduse hindamine oli vale. Kaebaja jaoks on oluline, miks ei saanud

eestkostetav Türi Päevakeskuses jätkata, kuigi selle juhataja väitis kaebajale, et kui Y-l oleks

tugiisik, siis suudetaks talle teenust suuremas mahus osutada.

Halduskohus

leidis

otsuse

p-s

41.2,

et

kohalik

omavalitsus

ei

saa

jätta

sotsiaaltransporditeenust õigeaegselt osutamata põhjendusel, et samal ajal peab ta osutama

teenust mõnele teisele inimesele. Kuigi seda Türi vald just kaebaja puhul tegi, ei mõistnud

kohus selle eest vallalt välja kompensatsiooni.

Kuna halduskohus ei andnud ka hinnangut Türi valla ebavõrdse kohtlemise kohta seoses

transpordi kompensatsiooni erinevate määradega, järeldab kaebaja, et halduskohus

aktsepteerib seda.

9. Türi vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kaebaja menetluskulud tema

enda kanda. Türi vald jääb mh kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

3-20-343

9(13)

Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Türi Vallavalitsuse 10.12.2019 haldusakti nr 12-1.8/43

ja 27.01.2020 vaideotsuse nr 12-1.8/2 tühistamiseks ja uuesti otsustamise kohustamiseks.

Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud ühtegi teist Türi Vallavalitsuse haldusakti ega otsust, on

nimetatud haldusaktide puhul tegemist kaebuse esemega. Halduskohus on lähtunud oma

otsuses õigest kaebuse esemest ja analüüsinud sellega seotud asjaolusid. Vastustaja tõi ka

halduskohtumenetluses esile, et kaebaja kõik seisukohad ei lähtu kaebuse esemest.

Olenemata sellest, millise nimetusega rahalist hüve taotleja soovib, ei ole Türi vallal ühegi

seaduse ega selle alusel kehtestatud õigusnormiga kohustust ega võimalust seda rahuldada.

Vastustaja on selgitanud, et kuna sõidukulu kompenseerimiseks õiguslik võimalus puudus,

kaalus ametiasutus võimalusi hüvitada taotlejale tehtud kulu nende õigusnormide alusel, mis

võimaldavad isikule puuduse korral rahalist tuge anda. Taotlust ei olnud võimalik rahuldada

ka määruse nr 12 alusel abivajadusest sõltuva sotsiaaltoetuse taotlusena.

Halduskohus tuvastas õigesti, et erihoolekandeteenus, mida Y vajab, on SHS-st tulenevalt

riigi korraldatav teenus. Teenuse vajadust hindab ja otsuse sobiva teenuse osas teeb SKA.

Kuna riigil puudus võimalus Y tervislikule seisundile vastavat teenust kohe pakkuda ning

selleks, et vähendada perekonna hoolduskoormust, pakkus Türi Vallavalitsuse hallatav Türi

Päevakeskus riigile teenuse osutamisel ajutist tuge ning proovis Y-le senikaua teenust

osutada. Arvestades, et Türi Päevakeskus ei olnud oma otstarbest tulenevalt võimeline Y

tervislikule seisundile sobivat teenust osutama, määrati talle teenuse toimimiseks

tugiisikuteenus. Kahjuks ei olnud ei tugiisik ega Türi Päevakeskus võimeline niivõrd suure

abivajadusega isikule teenust osutama. Tugiisikuteenuse määramiseks hindab kohalik

omavalitsus kõrvalabi vajaduse määra ning sellest tulenevalt teenuse osutamise vajadust ja

sobivust. Y tervislik seisund eeldab väga suurt abivajadust, mida kohaliku omavalitsuse

korraldatava tugiisikuteenusega ei ole võimalik tagada.

Türi vald ei ole tugiisikuteenuse lõpetamisel käitunud õigusvastaselt. Tugiisikuteenus ei

taganud eesmärki, mida selle osutamisega taotleti – teenuse osutamine Türi Päevakeskuses

osutus võimatuks ka koos tugiisikuteenusega. Kuna riik korraldas Y-le teenuse SA Koeru

Hooldekeskus kaudu, ei olnud edasine tugiisikuteenuse osutamise vajaduse hindamine enam

vajalik. Kaebaja ei ole tugiisikuteenuse lõpetamise haldusakti varem vaidlustanud ega selle

osas ka kaebust esitanud. Kuna Türi valla tegevus ei ole olnud õigusvastane, on kahju

hüvitamise koosseis täitmata ning kaebajal puudub alus tugiisikuteenuse osutamise

lõpetamisest tulenevalt kahju hüvitamist nõuda. Kuivõrd Y-le vajaliku teenuse andmine on

riigi ülesanne, ei saa Türi vallale ette heita tegevust, kus ta parimal viisil püüdis olla riigile

partner, püüdes nn ooteajal tagada teenuse vajajale parima võimaliku abi igapäevaseks

toimetulekuks. Kui Türi vald peab katma kaebajale teenuse saamiseks vajaliku

transpordikulu, peab kehtima eeldus, et vald pidi seda tegema ka juhul, kui SKA oleks saanud

korraldada kaebajale kohe teenuse SA Koeru Hooldekeskus kaudu.

Kaebaja toob oma kaebuses välja, et praegu osutab Türi Päevakeskus igapäevaelu toetamise

teenust päeva- ja nädalahoiu teenusena ning kaebajale kahju tekkimine on sellega põhjuslikus

seoses. IET teenuse taotlemine ning vastavate lepingute sõlmimine käib SKA kaudu ja Türi

vallal puuduvad seadusest tulenevad õigused ja pädevus vastavaid otsuseid teha. SKA ei ole

näinud vajadust muuta Y-le osutatavat teenusepakkujat. Täpsemad asjaolud ei ole Türi vallale

teada, kuna tegemist on kaebaja ja SKA vahelise teenuse korraldusega. Türi vald ei ole oma

teenuste edasiarendamisel kuidagi rikkunud kaebaja õigusi ning kahju hüvitamise koosseis ei

ole seega täidetud.

Kaebaja ei ole halduskohtus väitnud, et Y-le tekkis moraalne kahju seoses asjaoluga, et ta ei

saanud ööbida kodus. Halduskohtus põhistas kaebaja moraalse kahju tekkimist keeruka

menetlusega. Vastustaja on halduskohtus esitanud põhjalikud selgitused seoses asjaoluga, et

3-20-343

10(13)

teenust osutati teises omavalitsuses. Halduskohus leidis, et teenus ei pea olema tagatud sama

kohaliku omavalitsuse piires, vaid olema abivajadusest tulenevalt kõige sobivam. Kuna

teenusele suunamise otsus on seadusest tulenevalt SKA ülesanne, ei ole asjaolu, et sobiv

teenus asub teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, Türi valla põhjustatud.

Sotsiaaltransporditeenust taotletakse iga kord vajaduse tekkimisel. Kaebaja taotles teenust

vaid ühe korra ja ei ole seda rohkem taotlenud. Asjaolu, et sellel korral ei õnnestunud teenuse

osutamises kokku leppida, ei anna kaebajale alust eeldada, et järgmisel korral teenuse

taotlemisel ei oleks see õnnestunud. Kaebaja loobus edasisest arutelust teenuse osutamise

sobivuse kokkuleppimiseks, samuti ei ole ta esitanud vaiet ega kaebust teenuse osutamise

osas. Samas ei pruugi sotsiaaltransporditeenus olla taotlejale tasuta ning Türi valla

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra alusel on vallal õigus teenuse osutamise eest võtta

tasu. Sotsiaaltransporditeenuse eesmärk ei ole transpordikulude hüvitamine, mida kaebaja on

nii vallale esitatud vaides kui ka kohtule esitatud kaebuses taotlenud.

10. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohus määras praeguses menetluses kaebajaks X. Asja materjalidest nähtub, et

tegelikult on soovitud kohtus kaitsta eeskätt tema eestkostetava Y huve ning ka vaidlustatud

haldusaktide adressaat on olnud just Y. Seega oleks ka kohtumenetluses pidanud kaebajaks

olema Y. Kuna X on Y eestkostja ning tegutseb tema nimel, ei riku X kaebajana määratlemine

antud juhul Y õigusi.

12. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja selle

tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea

vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 210 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

13. Halduskohus leidis õigesti, et Türi vald keeldus 10.12.2019 otsusega nr 12-1.8/43 ja

27.01.2020 vaideotsusega nr 12-1.8/2 õiguspäraselt kaebajale sõidukulude hüvitamisest.

Nende otsuste õiguspärasust ei mõjuta see, kuidas kaebaja täpselt oma vallale esitatud taotluse

sõnastas. SHS-st ega määrusest nr 12 ei tulene Türi vallale kohustust maksta isikule

abivajadusest sõltumatut erihoolekandeteenusele transportimise kulude hüvitist. Seega ei

olnud alust kaebaja taotluse rahuldamiseks ka juhul, kui vald oleks seda käsitanud kitsalt

transpordikulude hüvitise ja mitte sotsiaaltoetuse saamise taotlusena. Türi vald on

vaidlustatud otsustes piisavalt põhjalikult selgitanud, millisel juhul lubaksid kehtivad

õigusaktid kaebajale transpordikulusid hüvitada ja miks ei olnud praegusel juhul selleks alust.

Vastustajale ei saa ette heita seda, et ta käsitles kaebaja taotlust laiemalt ja analüüsis ka

abivajadusest sõltuva sotsiaaltoetuse määramise võimalikkust. Kaebajast võib aru saada, et

Türi vald peaks kompenseerima tema transpordikulud, kuna vald ei ole kaebaja soovitud ajal

ise ettenähtud sotsiaaltransporti taganud. Siinjuures tuleb aga märkida, et ka valla osutatav

sotsiaaltransporditeenus ei oleks kaebaja eestkostetavale, kes pole toimetulekuraskustes isik,

tasuta (vt SHS § 40, määruse nr 12 § 53; Türi Vallavolikogu 26.11.2020 määruse nr 14

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 57).

14. Kaebaja sõnul ei võtnud halduskohus oma otsuses arvesse mitut asjaolu, mis seonduvad

Türi valla poolt kaebajale kahju tekitamisega. Kaebaja väitel on üheks kahju põhjuseks see, et

vald ei taganud kaebaja eestkostetavale tugiisikuteenust pärast esimese tugiisiku loobumist,

mistõttu pidi kaebaja paluma SKA-lt eestkostetav kaugemale teenusele suunamist.

Ringkonnakohus märgib, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud kahju

hüvitamise nõude esmaseks eelduseks see, et avaliku võimu kandja tegevus on õigusvastane.

Halduskohus tuvastas oma otsuses, et Türi valla tegevus vaidlustatud otsuste andmisel, s.t

3-20-343

11(13)

kaebajale soovitud sõidukulude hüvitamata jätmisel oli õiguspärane. Samuti tuvastas

halduskohus selle, et SHS sätete kohaselt on kaebaja eestkostetavale IET teenuse osutamine

riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seega ei ole Türi vald käitunud õigusvastaselt,

kui ei korraldanud erihoolekandeteenuse osutamist kaebajale sobival viisil. Kuna Türi vald ei

ole tegutsenud õigusvastaselt, ei ole täidetud ka esmane eeldus, et mõista kaebaja transpordiga

seotud kulud Türi vallalt välja kahju hüvitisena. Halduskohus ei pidanud eraldi analüüsima,

kas kahju võis mh olla põhjustatud sellest, et Türi vald oli varem jätnud tugiisikuteenuse

piisavas ulatuses tagamata.

15. Ringkonnakohus selgitab seoses tugiisikuteenuse tagamata jätmise tõttu tekkinud kahjuga

täiendavalt järgmist. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. See tähendab, et kahjunõue jääb

üldjuhul rahuldamata ka juhul, kui isik on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid.

Kaebaja ei ole eraldi vaidlustanud Türi valla tugiisikuteenuse osutamist puudutavaid otsuseid,

ka ei ole ta esitanud kohustamisnõuet tugiisikuteenuse jätkamiseks või muude võimalike

kohaliku omavalitsuse tagatavate teenuste saamiseks. Ka 16.12.2020 halduskohtule esitatud ja

õigusteadmistega esindaja allkirjastatud kaebaja täiendavast seisukohast nähtub, et kaebaja ei

soovinud praeguses asjas vaidlustada muid haldusakte peale Türi Vallavalitsuse 10.12.2019 ja

27.01.2020 otsuste.

Türi vallale ei saa ette heita ka tegevusetust sellisel määral, mis annaks aluse kahju

hüvitamiseks RVastS § 7 lg 2 alusel. Türi valla määratud tugiisik loobus teenuse osutamisest

02.09.2019, samas juba SKA 11.10.2019 otsustega lõpetati kaebaja eestkostetavale IET

teenuse osutamine Türi Päevakeskuses seoses teenuse mittevastavusega isiku vajadustele ja ta

suunati teenusele Koeru Hooldekeskusesse. Siinjuures tuleb arvestada, et kaebaja

eestkostetava väga suure abivajaduse tõttu võib sobiva tugiisiku leidmine olla raskendatud.

Lisaks oli vald 17.07.2019 otsusega määranud kaebaja eestkostetavale ka hooldaja (dtl 48),

seega taganud ka muu teenuse.

16. Türi valla tegevuse hindamisel tuleb arvesse võtta veel seda, et nagu nähtub

õiguskantsleri 08.04.2020 vastusest (dtl 79–80), oli SKA 25.07.2019 otsusega kaebaja

eestkostetava suunamine IET teenusele Türi Päevakeskusesse ajutine lahendus. SKA

hinnangul oli kaebaja eestkostetaval äärmuslikult suur toevajadus, kuid kaebaja SKA-le

taotluse esitamise ajal (24.07.2019) ei olnud tema kodukoda läheduses vajadustele sobivat

IET päeva-nädalahoiuteenuse osutajat. Kuna kaebaja ei soovinud teenust saada teistes Eesti

piirkondades, pakkuski SKA ajutise teenuse saamise kohana Türi Päevakeskust seni, kuni

valmib sobiv IET päeva-nädalahoid kaebaja kodu lähedal Koeru Hooldekeskuses. Türi

Päevakeskuses osutati seega n-ö tavalist IET teenust, mis on oluliselt väiksema mahuga kui

kaebaja eestkostetavale sobiv IET päeva-nädalahoiuteenus (vrd SKA 25.07.2019 ja

11.10.2019 otsustel märgitud teenuse osutamise soovitavat sagedust, dtl 145 ja 149). Sellist

teenust oli aga võimalik kasutada koostöös kohaliku omavalitsusega, kes määras kaebaja

eestkostetavale lisatoetuse tugiisikuteenuse näol. Seega ei ole kaebaja väide, et ta oli sunnitud

oma eestkostetava viima kaugemale teenusele üksnes seetõttu, et Türi vald ei taganud piisaval

määral tugiisikuteenust, päris täpne. Kaebajale pidi teada olema, et Türi Päevakeskuses

25.07.2019 otsuse alusel osutatav teenus ei olnud tema eestkostetava vajadustele sobivaim.

SKA 25.07.2019 erihoolekandeteenuse osutamise otsuses nr T00061992 on märgitud, et

kaebaja poja toimetuleku toetamiseks ning pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks on

sobilik IET päeva- ja nädalahoiuteenus (dtl 143). IET teenuse kui erihoolekandeteenuse

alaliigi korraldamine ja rahastamine on aga riigi ülesanne (vt SHS §-d 70, 72, 87, 88).

3-20-343

12(13)

17. Seoses kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahjuga on õige Türi valla märkus, et

halduskohtus esitatud seisukohtades põhistas kaebaja selle tekkimist keeruka menetlusega,

mitte sellega, et Y-lt võeti Koeru Hooldekeskusesse suunamisega ära võimalus ööbida

igapäevaselt kodus. Kaebaja on küll halduskohtus korra sellisel kujul moraalse kahju

tekkimist maininud, kuid alles kohtuistungil kohtuvaidluste raames kaebaja õigusteadmistega

esindaja kohtukõnes (vt kohtuistungi protokoll kell 12:19), kui kohus oli asjas tähtsust

omavate asjaolude üle sisulise arutelu lõpetanud ja ka selgitanud, et kohtuvaidluse raames

uusi asjaolusid enam esitada ei saa (vt ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 402 lg 2). Kuna

kaebaja ei olnud sellisele moraalse kahju tekkimise alusele asja sisulise arutamise käigus

tuginenud, ei pidanud halduskohus selle hüvitamise põhjendatust oma otsuses ka hindama.

18. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et kaebaja väidetud mittevaralise kahju

väljamõistmine Türi vallalt ei oleks põhjendatud ka sisuliselt. Lisaks sellele, et

ringkonnakohtu hinnangul ei ole Türi vald tegutsenud õigusvastaselt, ei ole ka kaebaja või

tema eestkostetava õigusi rikutud määral, mis tingiks selle rahas hüvitamise vajaduse.

Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise näeb RVastS ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste

tõsiste riivete korral ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg-d 1 ja 2). Asja materjalidest ei nähtu, et

Türi vald ei oleks kaebaja taotlustele üldse vastanud või oleks põhjendamatult nende

rahuldamisest keeldunud. Isikul on seaduse kohaselt õigus vaidlustada valla otsuseid ja

tegevust halduskohtus ning selle õiguse kasutamise vajadust ei pea isikule rahas hüvitama.

19. Kaebaja arvates pidi halduskohus otsuse tegemisel arvestama ka asjaoluga, et praeguseks

ajaks on Türi Päevakeskusel võimekus osutada IET päeva- ja nädalahoiuteenust, kuid

vastustaja ei ole sellest kaebajat teavitanud. Kaebaja arvates oleks saanud Türi vald sellest

teavitamisega aidata kaasa mh transpordikulude vähendamisele. Ringkonnakohus märgib

siinkohal, et SHS § 71 lg 1 kohaselt väljastab isikule erihoolekandeteenusele suunamise

otsuse SKA, mitte kohalik omavalitsus, ning teeb seda juhul, kui riigieelarves on olemas

rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ja erihoolekandeteenuse

osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht. Seega ei saa

üksnes sellest, et kaebaja teada osutatakse Türi Päevakeskuses tema eestkostetavale sobivat

teenust, järeldada, et SKA-l on võimalik kaebaja eestkostetav kohe ka sinna teenusele

suunata. Samuti ei ole võimalik sellist otsust SKA asemel teha Türi vallal. SHS § 81 sätestab

võimaluse erihoolekandeteenuse osutaja vahetamiseks. Kaebajal on seega endal võimalik

taotleda SKA-lt teenuseosutaja vahetamist, kuid ka siis saab SKA suunata kaebaja

eestkostetava soovitud teenuseosutaja juurde juhul, kui teenuseosutaja osutab ettenähtud

teenust ja tal on pakkuda vaba koht (SHS § 81 lg 2).

20. Kaebaja on apellatsioonkaebuses leidnud, et kuna halduskohus märkis otsuse p-s 41.2, et

kohalik omavalitsus ei saa jätta sotsiaaltransporditeenust õigeaegselt osutamata põhjendusel,

et samal ajal peab ta osutama teenust mõnele teisele inimesele, ja kaebaja puhul Türi vald

seda just tegi, oleks kohus pidanud vallalt mõistma välja ka kompensatsiooni.

Ringkonnakohus selgitab, et sellisest halduskohtu märkusest ei järeldu siiski, et halduskohus

oleks kindlaks teinud, et vald keeldus just sel põhjusel kaebajale transporditeenuse

osutamisest ja tekitas sellega kahju. Nagu eespool märgitud, vaidlustas kaebaja halduskohtus

üksnes otsuseid, millega vald keeldus kaebajale sõidukulusid hüvitamast. Kaebaja ei

vaidlustanud kohtus e-kirja, millega vald oli ühel korral keeldunud sotsiaaltransporditeenuse

osutamisest kaebaja soovitud kellaajal. Seega ei pidanud halduskohus hindama selle

keeldumise õiguspärasust. Halduskohus andis oma otsuse p-s 41 suunised selle kohta, kuidas

oleks

kaebajal

võimalik

saavutada

oma

soovitud

eesmärk

–

tagada

pojale

erihoolekandeteenuse kasutamiseks transport. Sealjuures andis halduskohus juhised, millest

peaks Türi vald edaspidi lähtuma kaebajale sotsiaaltransporditeenuse osutamisel. Samuti

3-20-343

13(13)

selgitas halduskohus, et kui vald ei osuta teenust õigusaktide kohaselt, saab kaebaja seda

otsustust halduskohtus vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu antud

suunised asjakohased.

21. Kaebaja on apellatsioonkaebuses heitnud halduskohtule ette seda, et halduskohus ei

andnud oma otsuses hinnangut ebavõrdse kohtlemise kohta seoses Türi vallas kehtivate

transpordi kompensatsiooni erinevate määradega. Ringkonnakohus selgitab, et kuna

halduskohus jõudis järeldusele, et Türi vallal ei ole õigusaktidest tulenevat kohustust

sõidukulusid hüvitada, ei olnud ka mingit alust asuda otsuses analüüsima seda, milliste

määrade järgi tuleks seda teha ning kas tegemist võiks olla ebavõrdse kohtlemisega, kui eri

transporditeenuse eest makstakse erinevat hüvitist.

22. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu

jäävad ka Türi valla ja SKA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)