2-21-19542/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-19542

Kohtuasi

X avaldus Y (Y) vastu alaealise lapse W koroonaviiruse

vastu vaktsineerimise osas otsustusõiguse X-le üle

andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl

Puudutatud isik I (laps) W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik II (isa) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.12.2021 määrus ja saata tsiviilasi avalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

2. X määruskaebus rahuldada.

Kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja (lapse ema) esitas 14.12.2021 Harju Maakohtule avalduse alaealise lapse

(puudutatud isik I) koroonaviiruse vastu vaktsineerimise osas otsustusõiguse emale andmiseks.

2-21-19542

2. Avaldaja ja puudutatud isiku II (lapse isa) kooselust sündis XX.XX.XXXX poeg (puudutatud

isik I). Vanematel on erimeelsused lapse vaktsineerimise osas. Ema ei ole selleks nõusolekut

andnud ja isa tegi seda ilma ema nõusolekuta 27.11.2021 Pärnu Haiglas. Isa on lapsega

manipuleerinud ning last survestanud, et laps nõustuks laskma end koroonaviiruse vastu

vaktsineerida. Avaldaja leidis, et lapse vaktsineerimise küsimuses peaksid mõlemad vanemad

arvestama nii lapse kui teise vanema õigustega. Kuna tervise küsimustes on erimeelsus üksnes

koroonavaktsiini osas, siis selles osas on vajalik otsustusõiguse üleandmine emale. Teistkordse

doosiga koroonaviiruse vastu vaktsineerimine leiab isa sõnul aset 11.01.2022, millega lapse

ema nõus ei ole. Ema suudab ja oskab otsuseid vaktsiini osas langetada vastavalt lapse huvidele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 15.12.2021 määrusega avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lõike 2 punkti 2 alusel koosmõjus § 477 lõikega 1 menetlusse võtmata.

4. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole avaldus põhjendatud, kuivõrd see ei täida

perekonnaseaduse (PKS) § 119 eesmärki. Antud juhul on mõlemal vanemal lapse suhtes ühine

hooldusõigus, mistõttu ei tohi praegusel juhul isa ainuisikuliselt lapsega mingit

hooldusõiguslikku toimingut teha, kui ema on sellele vastu. Kui vanemate vahel on vastasseis

lapsega seotud hooldusõigusliku toimingu tegemise osas, siis ühisest hooldusõigusest tuleneva

nii-öelda vastastikuse vetoõiguse tõttu peab see vanem, kes vaatamata teise vanema

vastuseisule soovib lapsega seotud toimingut teha, pöörduma kohtu poole avaldusega anda talle

vastavalt PKS §-le 119 (ainu)otsustusõigus lapsega selle toimingu tegemiseks. Ehk siis viidatud

paragrahv on suunatud aktiivsele tegevusele ja selle paragrahvi alusel avalduse esitamise mõte

on anda ühele vanemale õigus ainuisikuliselt mingi lapsega seotud toimingu ära tegemiseks

(tegemise otsustamiseks), mida tal ühisest hooldusõigusest tulenevalt ainuisikuliselt muidu ei

oleks. Teiste sõnadega on PKS § 119 puhul tegemist ühisest hooldusõigusest tuleneva patiseisu

muutmise õiguse andmisega, mitte aga patiseisu mittemuutmise õiguse andmisega, kuivõrd

patiseisu mittemuutmiseks õigust andes ei muutuks see patiseis, mis niikuinii eksisteerib.

Lähtudes avalduses kirjeldatud asjaoludest peaks seega praegu kohtu poole pöörduma isa PKS

§ 119 alusel, et saada õigus ainuisikuliselt otsustada lapsega toimingu tegemine ehk n-ö aktiivne

nõue ning kohus saaks hinnata, kas isa poolt soovitava toimingu tegemine on vaatamata lapse

ema vastuseisule lapse huvides või mitte. Avalduse on aga esitanud ema, kelle eesmärk on, et

talle antaks ainuotsustusõigus lapsega vaidlusalust toimingut mitte teha, ehk siis n-ö passiivne

nõue. Ema avaldus ei ole praeguse olukorra muutmisele suunatud ja säilitab selle olukorra, mis

antud küsimuses seadusest tulenevalt ühise hooldusõiguse puhul juba on. Kohus leidis, et

selline nõue ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil,

millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu jättis kohus TsMS § 371 lõike 2 punkti 2 alusel

avalduse menetlusse võtmata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks

lahendamiseks maakohtule.

6. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud ega põhjendanud maakohus, miks üksnes isal on

õigus avaldust otsustusõiguse saamiseks esitada. PKS § 119 ei sea piiranguid, kumb vanematest

peaks avalduse esitama. Kui vanemad ei ole enne kohtumenetlust või kohtumenetluse ajal

vaidlust puudutavas küsimuses üksmeelel, saab vanem taotleda PKS § 119 järgi endale

ainuotsustusõiguse andmist. Ema on lapse huvide kaitseks esitanud kohtule avalduse

2-21-19542

konkreetses üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks. Avaldajal puudub igasugune võimalus

kaitsta lapse huve kohtu sekkumiseta.

7. Kohus põhjendas vaidlustatud määruses, et juba seadusega reguleeritut ei saa ega ole ka

põhjendatud kohtumäärusega eraldi reguleerida. Kohus leidis, et kuna vanematel on ühine

hooldusõigus, ei tohi praegusel juhul isa lapsega mingit hooldusõiguslikku toimingut teha, kui

ema nõusolek puudub. Ometi on isa ühist hooldusõigust juba rikkunud ning ema nõusolekuta

27.11.2021 lapse koroonaviiruse vastu vaktsineerinud. Seega on kohus jätnud tähelepanuta

olulise faktilise asjaolu. See on ka põhjus, miks ema pöördus kohtu poole abi saamiseks. See,

kas ema suudab oma huve menetluses kaitsta, on sisuline hinnang, mille saab anda asja sisulisel

lahendamisel menetlusosaliste väiteid hinnates.

8. Õige ei ole kohtu seisukoht, et ema avaldus ei ole praeguse olukorra muutmisele suunatud ja

säilitab lihtsalt seda olukorda, mis antud küsimuses seadusest tulenevalt ühise hooldusõiguse

puhul juba on. Vanematel on praegu ühine hooldusõigus koroonavaktsiini küsimuses, kuid ema

avaldus on suunatud sellele, et ühine hooldusõigus osaliselt koroonavaktsiini küsimuse

otsustusõiguse osas lõpetada ning anda selles küsimuses otsustusõigus üle emale. Avaldus on

seega suunatud praeguse olukorra muutmisele.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 15.12.2021 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2

alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata avalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

11. Kolleegium nõustub kaebajaga, et praegusel juhul ei saa pidada esitatud avaldust TsMS

§ 372 lõike 2 punkti 2 mõistes perspektiivituks, mistõttu kohus on selle menetlemisest

keeldunud ennatlikult. PKS §-st 119 tuleneb, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust

teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas

otsustusõiguse ühele vanemale. Avaldusest nähtuvalt on vanemate vahel erimeelsus lapse

koroonaviiruse vastu vaktsineerimise küsimuses, mille puhul on tegemist ühekordse lapsesse

puutuva otsustusega, seega PKS §-s 119 sätestatud asjaga. Maakohus leidis, et viidatud

paragrahvi mõte on anda ühele vanemale õigus ainuisikuliselt mingi lapsega seotud toimingu

ära tegemiseks ehk see on suunatud aktiivsele tegevusele, kuid avaldaja eesmärk on, et talle

antaks ainuotsustusõigus lapsega vaidlusalust toimingut mitte teha. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole õige tõlgendada PKS § 119 selliselt, et kohtu poole saab pöörduda üksnes vanem, kes

soovib lapse elukorraldusega seoses mingit muudatust. Kehtivast õigusest ega kohtupraktikast

sellist tõlgendust ei tulene ning PKS § 119 sellisel viisil tõlgendamine võib lõppastmes

kahjustada nii lapse kui vanemate huve.

12. Riigikohus on leidnud, et PKS § 119 lõike 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat

küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o teise

vanemata (lahend nr 3-2-1-45-11, punkt 19). Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab

ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (Riigikohtu lahend nr

3-2-1-96-14, punkt 20). Lisaks tuleneb Riigikohtu praktikast, et otsustusõiguse saamise asja

algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lõige 2), menetluse eseme määrab sellisel

juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta

2-21-19542

otsustusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud (lahend nr 3-2-1-159-

15, punkt 29). Maakohtu seisukohast lähtudes ei saakski vanemad praegusel juhul

vaktsineerimise küsimuses erimeelsust lahendada, kui isa, kes antud juhul pooldab

vaktsineerimist ehk n-ö aktiivset tegevust, avaldust kohtule ei esita. Olukord, kus vanemate

erimeelsuse kohtus lahendamise võimalikkus sõltuks üksnes n-ö aktiivset toimingut pooldava

vanema poolt avalduse esitamisest, ei ole aga kooskõlas PKS § 119 mõttega ega lapse huvides,

st lapse (ega ka vanemate) huvidega kooskõlas ei ole olukord, et vanemad ei saa oma

erimeelsust lahendatud. Ka Riigikohus on märkinud, et otsustusõiguse saamiseks saab vanem

esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse

lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist

hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada (lahend nr 3-2-1-35-16, punkt 13). Seega on PKS

§ 119 mõte lõpetada vanemate vahelised erimeelsused last puudutavas olulises küsimuses ning

seadus ei piira avalduse esitamise õigust lähtuvalt sellest, kas avalduse eesmärgiks on mingit

toimingut teha või mitte teha (st säilitada senist olukorda). Avaldaja on kohtule ka selgitanud,

et tal puudub võimalus kaitsta lapse huve kohtu sekkumiseta, sest isa on juba ema nõusolekuta

lapse koroonaviiruse vastu esimese doosiga vaktsineerinud.

13. Sarnaselt praegusele on nt olukorras, kus vanemad vaidlevad lapse kooli üle (üks soovib

lapse jätkamist senises koolis ja teine vanem soovib last uude kooli panna), samuti mõlemal

vanemal õigus esitada avaldus kohtule saamaks otsustusõigust lapse koolivalikuga seonduvas

küsimuses. Ka Riigikohtu praktika (nt eelnevalt viidatud lahend nr 3-2-1-159-15) on pigem

suunanud teist vanemat sellises olukorras omapoolset avaldust esitama, et ei tekiks olukorda,

et kohus ei saa anda otsustusõigust vanemale, kes kohtu hinnangul oleks võib-olla võimelisem

lapse huvidele vastavalt konkreetses küsimuses otsustama, üksnes põhjusel, et ta ei ole kohtule

vastavat avaldust esitanud.

14. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et 21.12.2021 on ka isa esitanud kohtule avalduse

samasisulises küsimuses otsustusõiguse saamiseks (tsiviilasi nr 2-21-19938). Avaldus ei ole

praeguse lahendi tegemise seisuga menetlusse võetud. Kolleegium märgib, et juhul, kui isa

avaldus menetlusse võetakse, on menetlusökonoomia põhimõttest ja lapse huvidest lähtudes

põhjendatud tsiviilasjad liita ja menetleda avaldusi ühes menetluses.

15. Määruskaebemenetluse kulude jaotuse otsustab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel

(TsMS § 173 lõige 1).

(allkirjastatud digitaalselt)