2-21-19719/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 02.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-19719

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus isiku paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X (X) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.12.2021 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (PERH) valvearst (avaldaja)

esitas 17.12.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega

taotles X (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja

selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik psühhiaatriahaiglas esmakordselt. 16.12.2021 kutsus

ta enda koju politsei, kuna nägi seal võõraid inimesi. Politsei saabudes korteris kedagi teist ei

viibinud, mistõttu politsei kutsus kiirabi. Kiirabi toimetas puudutatud isiku AS Lääne-Tallinna

Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Erakorralise meditsiini osakonnas teostatud

analüüsides olid viited maksa talitluse häiretele. Erakorralise meditsiini osakonnas viibimise

ajal muutus puudutatud isik rahutuks, proovis ära joosta. Puudutatud isik toodi kiirabiga PERH

psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas oli puudutatud isik segaduses ja desorienteeritud

ajas ja olukorras. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav. Valvearsti otsusega alustati tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise raviga 16.12.2021 kell 18.10.

17.12.2021 hommikul oli puudutatud isik jätkuvalt desorienteeritud, räsitud olekuga. Pika ja

laialivalguva mõttearenduse lõpuks ütles õige kuupäeva ja et oli "vaimuhaiglas Merimetsa

haigla taga kuskil". Tema sõnul oli ta viis päeva teises haiglas ravimas vererõhku jt haiguseid,

„aga siis kutsuti tagasi ja võeti vägisi sisse“. Tema kätes esinev treemor ja ebakindel, laia

baasiga kõnnak viitasid alkoholi tarvitamisega seotud närvikahjustusele. Puudutatud isik kutsus

16.12 politsei enda korterisse, kuna "tütar koos oma mehega olid sinna võõrad isikud sisse

viinud, korter oli segi pööratud, ma sattusin sinna täiesti juhuslikult". Vestluse ajal ta

silmkontakti ei hoidnud, oli napisõnaline ja pinges. Ta tahtis koju minna, aga põhjendada ei

osanud, avaldas, et läheb muidu närvi ja siis võib hakata omaette hoidma ja kartma. Puudutatud

isik mõttekäik oli laialivalguv, esines paranoilisi luulumõtteid - "endised peigmehed lubasid ära

tappa mind". Tema meeleolu oli muutlik, kohati oli ta pahur, siis jälle silmad vesised.

Varasemalt oli teada, et puudutatud isik oli osalenud Tervise Arengu Instituudi programmis

„Kainem ja tervem Eesti“ 2021. aastal. 16.02 – 16.03 käis ta vastuvõttudel regulaarselt, kuid

edaspidi enam kohale ei ilmunud. Varem oli ta korduvalt pöördunud erakorralise meditsiini

osakonda ja vajanud kiirabi alkoholijoobes saadud vigastuste tõttu, sh on kukkunud

joobeseisundis jalgrattaga ja olnud lähisuhtevägivalla ohver.

Puudutatud isik esines raske psüühikahäire võõrutusseisundi näol alkoholist deliiriumiga,

krampideta (F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilise

entsefalopaatia näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isik polnud oma psüühilisest seisundist

tulenevalt suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat

nõusolekut. Tulenevalt tema psüühikahäire ettearvamatust kulust, segadusseisundist ja

meelepettelistest elamustest juhinduvast käitumisest kujutas ta ohtu iseenda, aga ka teiste elule

ja tervisele.

2. Kohus kohaldas 17.12.2021 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse

paigutamisest alates, s.o alates 16.12.2021 kuni 19.12.2021.

3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 17.12.2021. Ärakuulamisel puudutatud isik leidis, et ta

haiglasse jääda ei soovi, siin läheb hulluks tagasi. Tahab oma koju, seal on rahulik olla.

Haiglasse sattus närvivalude tõttu, sai ravi, oli PERH-s viis päeva, tehti süstid ja vereanalüüsid.

Sai välja, aga talle öeldi, et peab veel minema Merimetsa haiglast läbi, nüüd ongi siin

(puudutatud isik oli veendunud, et viibib Merimetsa haiglas). Ütles kohtunikule, et teie ülemus

ütles, et peab minema Merimetsa. Politseiga oli hiljuti kokkupuude küll, talle tungiti sisse, ta

kutsus politsei, siis oli kõik läbi ja politsei lahkus. Haiglasse tuli omal jalal (tegelikult kiirabiga).

Ärakuulamisel märkis raviarst, et puudutatud isiku seisund võis olla põhjustatud nii

võõrutusseisundist kui ka maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilisest entsefalopaatiast.

Teada pole, kumb põhjus domineerib.

4. Avaldaja esitas 18.12.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt polnud puudutatud isiku

seisund muutunud – tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus

5. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani,

s.o alates 16.12.2021 kuni 24.01.2022 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg 1 ja lg 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning § 539 lg-le 3. Puudutatud

isikul oli raske psüühikahäire võõrutusseisundi näol alkoholist deliiriumiga, krampideta

(F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse tagajärjel kujunenud hepaatilise entsefalopaatia

näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, mistõttu polnud ta võimeline

adekvaatselt oma seisundit hindama ja käitumist juhtima. Haiguselamuste tõttu oli tema

käitumine nii teda ennast kui teiste inimeste elu ja tervist ohustav. Puudutatud isiku seisundit

arvestades polnud tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek

kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Kohus leidis, et võttes arvesse puudutatud isiku

psüühilist seisundit, polnud ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks

teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid

haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma

ettearvamatu kuluga psüühikahäire, segasusseisundi ja meelepettelistest elamustest mõjutatud

käitumise tõttu.

Määruskaebus ja selle menetlus maakohtus

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada. Kaebaja oli

veendunud, et teda raviti omavoliliselt, ei avaldatud, milliseid ravimeid kasutati ega tema

ravilugu. Kaebaja ettepanekule käia ise süstimas või kanüüli panemas vastati haiglas eitavalt.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja puudutatud isikule

määratud esindajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja ja määratud esindaja vaidlesid

kaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire võõrutusseisundi

näol alkoholist deliiriumiga, krampideta (F10.40) ja alkoholist tingitud maksakahjustuse

tagajärjel kujunenud hepaatilise entsefalopaatia näol (F05.8, K07.4). Puudutatud isikul esinev

teadvushäire ja ajukahjustusega seisund oli hinnatav raske psüühikahäirena, millest tulenevalt

pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku enda

arusaam, et ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile

ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa

puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta ei vaja ravi. Puuduvad tõendid, et puudutatud isiku

psüühikahäire oleks ära langenud. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära raviarsti

ja puudutatud isiku enda ning veendus isiku seisundis. Enne vaidlustatud määruse tegemist

andis raviarst oma täiendava arvamuse, kelle hinnangul polnud puudutatud isiku seisund

paranenud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Maakohus asus määruses põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma

käitumisega olla ohtlik ning isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline.

Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale, sest oma psüühilisest

seisundist põhjustab ta endale kehalisi vigastusi ja ta ei suuda kontrollida oma käitumist.

Puudutatud isikul on tulenevalt psüühikahäirest diagnoositud teadvushäire, ajukahjustus ning

tekkinud ka muud kehalised vigastused. Puudutatud isikul on puudulik haiguskriitika - ta ei

mõista oma haiguse tõsidust. Puudutatud isik oli oma ettearvamatu kuluga psüühikahäire,

segasusseisundi ja meelepettelistest elamustest mõjutatud käitumise tõttu ohtlik endale.

Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle

kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.

Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Ravi tagamine on

võimalik vaid haiglakeskkonnas ning pole tõenäoline puudutatud isiku seisundi paranemine ega

tema iseseisev, ohutu toimetulek kodustes tingimustes. Puudutatud isik avaldas

määruskaebuses, et ta soovis ise käia ravil. Samas puudutatud isiku varasem käitumine (Tervise

Arengu Instituudi programmi pooleli jätmine) viitab pigem sellele, et ta pole võimeline ise

järjepidevalt korraldama vajalikku ravi. Asjaolu, et puudutatud isikule ei avaldatud, milliseid

ravimeid kasutati ega ravilugu, pole sellised asjaolud, mis annaksid aluse maakohtu määruse

tühistamiseks.

15. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani.

Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

16. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

17. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)