2-19-119691/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-119691

Kohtuasi

X hagi C (endine C) vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2640,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Margot Arnus

Kostja

(vastustaja):

C

(endine

C,

isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vadim Vilde

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud X kanda.

3. Välja mõista X-lt C (endine X) kasuks 480 eurot ringkonnakohtu menetluskulude

hüvitamiseks.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X-l tasuda C-le viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-119691

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 03.10.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse C (kostja) vastu

põhivõlgnevuse 2405,95 eurot, viivise 42,19 eurot ja edasiulatuva viivise

väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt tuleneb hageja nõue

10.07.2017 sõlmitud laenu- ja käsipandilepingust, mille kohaselt andis hageja kostjale

auto ostmiseks laenu 3000 eurot tähtajaga 10.10.2018. Auto osteti kostjale selleks, et

viimane saaks liikuda. Koos laenulepinguga sõlmiti poolte vahel ka käsipandileping,

mille kostja allkirjastas ja millega seati laenu tagatiseks kostja poolt ostetud sõiduauto

Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX. Sõiduki ostis kostja endale hagejalt

laenuna saadud raha eest, kuna tal endal puudusid selleks piisavad rahalised vahendid.

Sõiduk kanti Maanteeameti sõidukite registris kostja nimele. Kuigi sõidukit käisid

pooled koos ostmas, oli see vajalik ainult kostjale, kuna hagejal oli endal juba auto

olemas. Samuti puudus hagejal soov ja kohustus kostjale sõidukit kinkida. Laenu-ja

käsipandilepingu sõlmimise ja sõiduki ostmise ajal pooled veel koos ei elanud. Kostja

üüris sel ajal Tallinnas korterit ja elas seal, hageja aga elas Tiskre asumis oma majas.

3. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele kostja hagejale laenu ei tagastanud. Seetõttu

realiseeris

hageja

laenu

tagatiseks

oleva

sõiduki

kohtutäituri

vahendusel

enampakkumisel müügiga. Saadud müügitulem oli 1600 eurot, millest kohtutäitur

arvestas maha oma lisatasu summas 57,60 eurot (km-ga). Hagejale kanti

enampakkumise järel üle tulem summas 1542,40 eurot (1600-57,60=1542,40). Lisaks

tuleb tulemist täiendavalt maha arvestada enampakkumise korraldamisega kaasnenud

kulud summas 765,60 eurot, sh kohtutäituri tasu summas 333,60 eurot (km-ga) ning

müügiga seotud asjaajamise ning kohtutäituriga suhtlemisega seondunud õigusabi

kulud kogusummas 432 eurot (km-ga). Samuti tuleb tulemist maha arvestada

pandieseme realiseerimiseni kogunenud viivis summas 182,74 eurot (8% aastas alates

11.10.2018 kuni 15.07.2019 summalt 3000 eurot ehk 3000 * 278 * (0,08/365)). Pärast

pandieseme müügiga seotud kulude ja viivise tulemist maha arvestamist saab kostjale

antud laenust tagastatuks lugeda 594,05 eurot (1542,40 – 765,60 – 182,74 = 594,05)

ning kostja poolt tasumisele kuuluv laenu jääk on seega 2405,95 eurot (3000 – 594,05),

mille tagastamist hageja kostjalt nõuab. Hagi esitamise seisuga (03.10.2019) on

sissenõutavaks muutunud viivis 42,19 eurot (8% aastas alates 16.07.2019 kuni

03.10.2019 summalt 2405,95 ehk 2405,94 * 80 * (0,08/365)). Hageja taotleb

edasiulatuva viivise väljamõistmist seadusjärgses määras 2405,95 eurolt alates

04.10.2019, s.o hagi esitamise päevale järgnevast päevast kuni hageja nõude täitmiseni.

4. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostjale 3000 eurot laenamine ei ole tõendatud, siis peab

kostja nimetatud summa 3000 eurot hagejale hüvitama alusetu rikastumise sätete alusel,

kuna hageja ei ole sellist raha kostjale auto ostmiseks kinkinud.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidlusta, et hageja

tasus sõiduki ostmiseks vajaliku rahasumma ja sõiduk vormistati kostja nimele, kuid see

2-19-119691

oli hageja enda soov, milleks kostja omapoolselt tahet ei avaldanud. Kostja ei ole

soovinud osta endale sõidukit ega ole võtnud selleks hagejalt laenu. Hageja poolt

kohtule esitatud sellekohane leping on kostja allkirja osas võltsitud. Kostja ei ole sellele

lepingule alla kirjutanud. Sõiduki ostis hageja kostjale, kuna pooled olid alates sügisest

2017. a kuni detsembrini 2018. a kooselus ning hageja soovis, et kostja saaks sellega

paremini liikuda, kuna pooled elasid linnas väljas hageja majas Tiskres.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohtu 29.03.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 936 eurot ja viivise

menetluskuludelt.

7. Kohus luges tuvastatuks järgnevad asjaolud:

-

2017. a juulis ostis kostja Y-lt sõiduki Mercedes-Benz A200 reg nr XXXXXX (dtl

136);

-

raha sõiduki ostmiseks andis hageja;

-

2019. a mais pöördus hageja Tallinna kohtutäituri Kristina Feinmani poole

ametiteenuse korras sõiduki müügiks eraenampakkumise korraldamiseks, tasudes

selle eest koos käibemaksuga (km) 333,60 eurot (dtl 39);

-

20.06.2019-27.06.2019

toimus

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Koja

elektroonilises

oksjonikeskkonnas

https://www.oksjonikeskus.ee

kohtutäituri

Kristiina Feinmani poolt ametiteenuse korras korraldatud avalik elektrooniline

enampakkumine sõiduauto Mercedes-Benz A200 suhtes alghinnaga 2000 eurot (dtl

117-118);

-

sõiduk müüdi enampakkumisel 1600 euro eest, millest kohtutäitur arvestas maha

oma lisatasu summas 57,60 eurot (km-ga) ja hagejale kanti enampakkumise järel

üle tulem summas 1542,40 eurot (dtl 36-37);

-

hageja on tellinud vaidluses kostjaga Advokaadibüroolt Derling Primus OÜ

õigusabi, mille eest on tasutud märtsis ja mais 2019. a kokku 432 eurot koos km-ga

(dtl 40-41).

8. Poolte vande all ütlustest nähtuvalt ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: pooled

tutvusid 2017.a. suvel internetis; pooled plaanisid hakata hageja elamus (Tiskres) koos

elama; kostja ütles, et tal ei ole mugav hakata bussiga Tiskrest Mustamäele tööle

sõitma; hageja hakkas kostjale internetist sobivat autot otsima; kostjal puudusid auto

ostmiseks rahalised vahendid; hageja leidis sobiva auto (Mercedes-Benz) Tartust ja

võttis müüjatega ühendust; pooled sõitsid 2017.a. juulis alguses koos bussiga Tartusse

ja vaatasid auto üle; auto hinnaks oli 3000 eurot; auto ostu-müügi leping sõlmiti auto

müüja ja kostja kui ostja vahel; raha auto ostmiseks andis hageja/tasus auto hinna;

pärast auto ostmist kolis kostja hageja juurde Tiskresse; kostja vormistas ennast auto

omanikuks ja oli poolte kooselu ajal auto kasutajaks; poolte kooselu lõppes tüliga,

mille tagajärjel viidi hageja politseisse ja peeti seal kinni; hageja võttis politseisse

äraviimisel endaga kaasa auto võtme(d); pärast hageja äraviimist kolis kostja hageja

juurest ära ja auto jäi hageja hoovi peale seisma.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võttis hagejalt sõiduki ostmiseks laenu (3000

eurot) ja sõlmis hagejaga laenu tagamiseks käsipandi lepingu või andis hageja kostjale

auto ostmiseks vajaliku rahasumma ilma tagasimaksmise kohustuseta.

10. Kuivõrd kostja eitab hagejalt auto ostmiseks vajaliku summa laenamist ja ka

allkirjaekspertiis ei kinnita hageja poolt esitatud käsipandilepingul kostja allkirja,

puudub kohtul alus lugeda tõendatuks, et kostja oli hagejalt auto ostmiseks vajaliku

summa laenanud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 jj). EKEI ekspertiisiakti kohaselt

(06.11.2020) koopia aluseks olevat vasakpoolset allkirja 10.07.2017 käsipandilepingule

2-19-119691

tõenäoliselt ei ole kirjutanud kostja, vaid allkirja kirjutamisel on jäljendatud kostja

välismaalase passis olevat allkirja (dtl 245-251, 263-266).

11. Hageja leiab alternatiivselt, et juhul kui laenulepingu sõlmimine kostjaga tõendamist

ei leia, on tal õigus nõuda kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS

§ 1028 lg 1). Kuigi hageja täitis kostjale auto ostmiseks raha andmisega olematut

kohustust (arvates, et on laenanud kostjale auto ostmiseks vajaliku rahasumma, mille

kostja peab tagastama), välistab hageja nõude asjaolu, et kohtu hinnangul hageja täitis

sellega kostja suhtes kõlbelise kohustuse, nn härrasmehekohustuse (VÕS § 1028 lg 2

p 1). VÕS § 4 lg 1 kohaselt on mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid

mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Lg 2 p 2 kohaselt mittetäielik kohustus

on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kuigi hageja ütluste

kohaselt tal mingit soovi kostjale autot kostjale kinkida ei olnud, sest nad ei elanud

kostjaga sel ajal veel koos ning neil oli alles tutvumise periood, on poolte ütlustega

piisavalt tõendatud, et auto ostmise ajaks (juuli alguseks 2017. a) olid pooltel

kujunenud sedavõrd lähedased isiklikud suhted, et nad plaanisid alustada ühist

kooselu hageja elukohas (hageja elumajas Tiskres, kuna kostja elas üürikorteris), kuid

selle tingimuseks oli, et kostjal oleks kasutada liikumiseks auto, kuna kostjal oli

ebamugav bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõita. Samuti võib poolte ütlustest

järeldada, et eeskätt hageja oli huvitatud kostja enda juurde kolimisest, kuna ta hakkas

ise kostjale internetist autot otsima, leidis sobiva auto ja leppis müüja(te)ga kokku, et

auto üle vaadata, kusjuures hagejale oli teada, et kostjal endal puudusid auto ostmiseks

rahalised vahendid ning seega pidi hageja selle hinna tasuma/ andma kostjale vajaliku

rahasumma. Lisaks võtab kohus arvesse, et väidetava käsipandilepingu (kuna selle

allkirjastamine kostja poolt pole tõendatud) koostas hageja enda sõnul ja andis selle

kostjale allakirjutamiseks alles seejärel kui auto oli juba ostetud (millist asjaolu kostja

eitab). Hageja väidet, et juba enne auto ostu olid neil kostjaga läbirääkimised, et

niisama hageja autot kostjale anda ei tahtnud ja vormistavad selle kohta mingi paberi,

kostja samuti ei kinnita. Seega asjaolu, et kostja võttis mingis vormis kohustuse hageja

poolt auto ostmiseks kulutatud raha tagasi maksta kohtu hinnangul tõendatud ei ole.

Et auto ostmine kostjale oli tingimuseks, et pooled saaksid hageja juures kooselu

alustada tõendab asjaolu, et kohe pärast auto ostmist koliski kostja hageja juurde.

Kohtu arvates ilma kostjale auto ostmiseta poleks kostjal olnud vajalik hageja juurde

kolida, kuna tema elukoht asus Mustamäel töökoha lähedal, seega ilma hageja juurde

kolimise eesmärgita poleks kostjale auto iseenesest vajalik olnud. Seega kohus leiab,

et auto ostmisel hageja rahaliste vahendite arvel võis kostja olla arvamusel, et poolte-

vaheliste lähedaste isiklike suhete tõttu sel ajaperioodil hageja n-ö härrasmehena

„kingib“ talle auto ostmiseks vajaliku summa või ei nõua muul põhjusel selle

tagasimaksmist. Et auto ostu vormistamine kostja nimele võis olla formaalse

iseloomuga ja hageja pidas poolte kooselu lõppedes seda sisuliselt enda omaks näitab

kohtu hinnangul asjaolu, et hageja võttis tema politseiga äraviimisel auto ainsa võtme

enesega kaasa, takistamaks kostjal enda auto äraviimist (kohus lähtub siinjuures

asjaolust, et pandileping auto suhtes oli kostja nimelt võltsitud).

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas 23.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

13. Maakohus ei ole pooltega VÕS § 1028 lg 2 asjaolusid ega selle võimalikku kohaldumist

arutanud, otsus oli selle poolest üllatuslik. Kumbki pooltest ei tuginenud väitele, et

tegemist oli mittetäieliku kohustusega. Kostja ei ole esile toonud VÕS § 1028 lg 2

asjaolusid ega neid tõendanud. Kohtu järeldus, et kostja eeldas, et hageja n-ö

2-19-119691

härrasmehena „kingib“ kostjale auto ostmiseks vajaliku summa, ei ole kooskõlas asjas

esitatud väidete ega tõenditega. Kostja on vande all ütlusi andes kinnitanud, et tegemist

ei olnud kingitusega. Tegemist ei ole ka ühiskondlikult tavapärase härrasmeheliku

kohustusega. Poolte vahel ei olnud pikaajalisi isiklikke suhteid. Pooled olid võrdselt

töötavad ja sissetulekut teenivad partnerid. Kostja vajas autot, et oma õmblustöökojas

tööl käia ja tööga seotud kohustusi täita. Kohtu seisukoht, et auto oli vajalik ainult

hageja juurde kolimiseks, ei põhine poolte poolt esitatud väidetel ega tõenditel. Kostjal

oli endal püsiv sissetulek. Seega oli hagejal ka mõistlik õiguspärane ootus, et kostja

peagi auto ostuks antud raha tagasi maksab.

14. Hageja täitis laenulepingust tulenevat kohustust. Kostja ei ole enne käesolevat

kohtumenetlust kordagi lepingu sõlmimisele või selle allkirjastamisele vastu vaielnud.

15. Laenulepingu sõlmimine on tõendatud ka hageja vande all antud ütlustega. Poolte vahel

oli suuline kokkulepe laenu andmise kohta juba enne sõiduauto ostmist. Suulise

kokkuleppe sõlmimine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega. Kostja ei ole

vande all antud ütlustes seda ümber lükanud. Kuigi kostja üldsõnaliselt väidab, et

laenulepingut ei sõlmitud, siis ei ole kostja ütlused detailsusastmelt võrreldavad hageja

ütlustega. See viitab koosmõjus teiste tõenditega kostja ütluste ebausaldusväärsusele.

16. Pärast auto ostmist vormistati sama kokkulepe ka kirjalikult. Kostja on ilmselt oluliselt

moonutanud oma allkirja või isegi palunud käsipandilepingu allkirjastada kolmandal

isikul. Käekirja ekspertiis ei ole välistanud laenulepingu allkirjastamist kostja poolt,

välistatud ei ole, et allkirjastaja oli siiski kostja, kes oluliselt moonutas oma tavapärast

allkirjastamise viisi. Hageja on allkirja võltsimise asjaolude uurimiseks esitanud

kuriteokaebuse ja hageja kaebuse alusel on algatatud kriminaalmenetlus.

17. Kostja on teadlikult ja läbimõeldult välja kolides võtnud kaasa kõik autoga seotud

dokumendid, pidades seega ilmselgelt sõiduautot enda omaks. Kui kostja ei pidanud

autot enda omaks, oleks kostja auto müügi soovist kuuldes andnud hagejale vajalikud

dokumendid ja nõusolekud auto müümiseks. Kostja seda ei teinud.

Vastustaja seisukoht

18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab

menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6

alusel neid ei korda.

20. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõigust ja põhjendas oma seisukohti piisavalt ja

arusaadavalt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse

tühistamiseks.

21. Vaidlust ei ole pooltel selles, et nad tutvusid 2017. aasta suvel ja plaanisid hakata koos

elama hageja elamus Tiskres; kostja ütles, et tal ei ole mugav hakata bussiga Tiskrest

Mustamäele tööle sõitma; hageja otsis internetist sobivat auto ja võttis müüjatega

ühendust; pooled sõitsid koos autot ostma, auto osteti kostja nimele, auto eest tasus

hageja; pärast auto ostmist kolis kostja hageja juurde Tiskresse ja kasutas autot kuni

poolte kooselu lõpuni.

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja laenas hagejalt raha auto ostmiseks, nagu väidab

hageja või oli auto mõeldud kingitusena, nagu sai aru kostja.

2-19-119691

23. Hageja nõuab kostjalt tagastamata laenuosa, mida auto müügitulem ei katnud,

kohtutäituri tasu ja õigusabi kulu hüvitamist ning seadusjärgset viivist.

24. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt

eelkõige selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tähtajaline suuline laenuleping VÕS §

396 lg 1 mõttes.

25. Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise. Kuna kostja ei tunnistanud hagi, oli

hagejal kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu (TsMS § 230 lg 1).

Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata seni, kuni hageja

ei ole esitanud asjaolude tõendamiseks tõendeid.

26. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu

jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on

sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

27. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenulepingu sõlmimine ei ole

tõendatud. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei esitanud hageja muid tõendeid kui

kirjaliku käsipandi lepingu ja enda vande all antud ütlused. Kostja esitas käsipandi

lepingule võltsituse vastuväite. Asjas läbiviidud käekirjaekspertiisi järelduse kohaselt

allkirja käsipandilepingule tõenäoliselt ei ole kirjutanud kostja, vaid allkirja kirjutamisel

on jäljendatud kostja välismaalase passis olevat allkirja. Seega ei ole käsipandileping

tõendiks, mille alusel hageja saaks tõendada laenulepingu sõlmimist.

28. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et laenulepingu sõlmimine on tõendatud hageja

vande all antud ütlustega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja vande all antud

ütlused on ümber lükatud kostja vande all antud. ütlustega. Ringkonnakohus ei jaga

hageja seisukohta, et koosmõjus teiste tõenditega tuleb kostja ütlusi pidada

ebausaldusväärseteks. Kostja on kogu menetluse jooksul andnud ühesuguseid ja selgeid

ütlusi. Hageja on oma ütlusi aga põhjendamatult muutnud.

29. Kui kostja vaidlustas käsipandilepingu allkirjastamise, kinnitas hageja, et kostja on

käsipandilepingule isiklikult alla kirjutanud. 14.11.2019 arvamuses kinnitas hageja ka,

et Q viibis müügilepingu sõlmimise juures ja taotles Q tunnistajana ülekuulamist. Kui

hageja esitas auto müüja kinnituse selle kohta, et kedagi kolmandat isikut müügilepingu

sõlmimise juures ei viibinud, muutis hageja oma väiteid. 05.12.2019 seisukohas möönis

hageja, et Q ei viibinud Tartus müügilepingu sõlmimise juures. Hageja selgitas, et kui

pooled käisid Tartus sõidukit ostmas, siis sõidukiga Tartust tagasi Tallinna jõudes

külastasid nad Q, kes aitas vastavalt poolte ühisele tahtele sõnastada laenu- ja

käsipandilepingu.

30. Peale seda, kui käekirjaekspertiis ei kinnitanud, et kostja on lepingule alla kirjutanud,

esitas hageja uue versiooni, mille kohaselt hageja kirjutas valmis laenu- ja

käsipandilepingu ning jättis selle kostjale tutvumiseks ja allkirjastamiseks. Kuivõrd

leping oli eesti keeles, võttis kostja selle enda kätte rahulikult lugemiseks ja

tutvumiseks. Kui hageja töölt koju saabus, andis kostja hagejale üle allkirjastatud

lepingu. Hageja arvates on võimalik, et kostja on lasknud lepingu allkirjastada

kolmandal isikul, kes on jäljendanud kostja allkirja. Hageja on oma seisukohti

põhjendamatult muutnud, need ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad.

31. Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga vaidlustamata asjaolu, et

kostja ostis oma raha eest hagejale auto. Seega tuli kontrollida, kas esineb teistsugune

alus hageja nõude rahuldamiseks. Hageja leidis alternatiivselt, et juhul kui

laenulepingu sõlmimine kostjaga tõendamist ei leia, on tal õigus nõuda kostjalt raha

tagasi alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1).

2-19-119691

32. Vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi

saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt

tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära. Seega peab VÕS § 1028 kohaldamise eeldusena kostja olema hagejalt

saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Samas aga üleandja ei või saajalt saadut tagasi

nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, õigus nõuda kohustuse täitmist

oli üleandmise hetkeks aegunud, tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine

oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS

§ 1028 lg 2).

33. Maakohus leidis põhjendatult, et asjaoludest nähtuvalt täitis hageja auto eest makstes

kõlbelist kohustust ( VÕS § 4 lg 2 p 2), mis välistab hageja alternatiivse nõude

rahuldamise.

34. Otsuse tühistamiseks ei anna käesoleval juhul alust see, et maakohus ei ole pooltega

VÕS § 1028 lg 2 p 1 võimalikku kohaldumist eelnevalt arutanud. Seadust kohaldab

kohus ise. Maakohus ei tuginenud otsust tehes uutele asjaoludele, mida menetluses

poleks arutatud ja mille kohta hagejal poleks olnud võimalik oma seisukohta esitada.

Hagejal oli võimalus apellatsioonkaebuses esitada oma põhjendused VÕS § 1028 lg 2

p 1 kohaldamise vaidlustamiseks.

35. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et poolte ütlustega on piisavalt

tõendatud, et auto ostmise ajaks (juuli alguseks 2017) olid pooltel kujunenud sedavõrd

lähedased isiklikud suhted, et nad plaanisid alustada ühist kooselu hageja elukohas, kuid

selle tingimuseks oli, et kostjal oleks kasutada liikumiseks auto, kuna kostjal oli

ebamugav bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõita. Hageja oli huvitatud kostja enda

juurde kolimisest, kuna ta hakkas ise kostjale internetist autot otsima, leidis sobiva auto

ja leppis müüjaga kokku, et auto üle vaadata. Hagejale oli teada, et kostjal endal

puudusid auto ostmiseks rahalised vahendid. Vaatamata sellele organiseeris hageja auto

ostmist ja oli nõus selle eest tasuma. Asjas ei ole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et

kostja oleks auto ostmisel andnud hagejale teada, et soovib raha tagasi, peale hageja

enda ütluste, mille ebausaldusväärsust ringkonnakohus juba eelpool käsitles. Kuigi

pooled auto ostmise ajal veel koos ei elanud, ei ole vaidlust, et nad olid sel ajal juba

lähedastes suhetes ning kavatsesid kokku kolida. See selgitab hageja motivatsiooni ja

tahet kostjale auto osta. Asjaolu, et poolte suhe ei olnud pikaajaline ja kostjal oli ka

endal sissetulek, ei muuda ebausutavaks kostja arusaama, et hageja tulevase

elukaaslasena tasub auto eest, kui ta seda soovib, ega küsi raha kostjalt tagasi.

Arvestades tuvastatud asjaolusid kogumis, on selge, et hagejal ei olnud raha tasumise

ajal kavatsust nõuda seda kostjalt tagasi. Hageja soov tekkis alles pärast poolte suhte

purunemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see asjaoluks, mis annaks alust nõuda

tasutud summa hüvitamist, kui hagejal algselt sellist soovi ei olnud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus

jättis

menetluskulud

hageja

kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja

kanda.

37. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174

lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

38. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulu-

nimekirja põhjal. Kostja taotleb 480 euro hüvitamist 8 tunni õigusabi eest tasumääraga

2-19-119691

60 eurot/t (sisaldab käibemaksu). Kostja esindaja tutvus kaebusega, nõustas esindatavat,

koostas vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude hüvitamise taotluse. Hageja

leiab, et kostjale õigusabi osutamiseks kulunud aeg on ülepaisutatud, põhjendatud võiks

olla 5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale osutatud õigusabitoimingud

vajalikud ja põhjendatud, kulutatud aeg arvestades vaidluse ulatust, ei ole ülemäärane,

samuti on mõistlik tasumäär. Hageja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat

käibemaksu. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjal

hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)