3-20-1717/61 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. veebruar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1717

Haldusasi

OÜ Väo Paas kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 13.

augusti 2020. a otsuse nr 424 tühistamiseks tervikuna või

alternatiivselt osas, milles see laieneb katastriüksusele

Ojaveere;

Keskkonnaministeeriumi

kaebus

Jõelähtme

Vallavolikogu 13. augusti 2020. a otsuse nr 424

tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt osas, milles

see laieneb katastriüksusele Ojaveere ning Jõelähtme

Vallavolikogu 15. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 444

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Väo Paas, esindaja v.adv Martin Triipan;

Keskkonnaministeerium, esindaja v.adv AA

Vastustaja – Jõelähtme vald, esindajad v.adv Karl

Haavasalu ja LK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24. jaanuari 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.

aprilli 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-20-1717 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need osaliselt ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega.

2. Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Väo Paas kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud

3400 (kolm tuhat nelisada) eurot ning Keskkonnaministeeriumi apellatsioonimenetluse

kulud 3000 (kolm tuhat) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-20-1717

2(18)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu võttis 13.08.2020 otsusega nr 424 Ruu küla lähiümbruse

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla ja kinnitas kaitse-eeskirja. Kaitse alla võetud

loodusobjekti „Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav Ruu loodusobjekt“ pindalaks on kokku

238 ha, hõlmates mh Ojaveere katastriüksust (katastritunnus 24505:002:0251). Kaitse alla

võtmise eesmärkideks on: 1) Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle

üksikelementide kaitse; 2) puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine.

2. Keskkonnaministeerium esitas Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsusele nr 424 vaide,

mis jäeti Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsusega nr 444 rahuldamata.

3. OÜ Väo Paas esitas 14.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-20-1717)

Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt

osas, milles see laieneb OÜ Väo Paas maavara kaevandamise loas HARM-160 toodud Jägala

lubjakivimaardla mäeeraldise ja selle teenindusmaa alale (katastriüksus 24505:002:0251).

Keskkonnaministeerium esitas 10.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-

20-2297) Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 tühistamiseks tervikuna või

alternatiivselt

osas,

milles

see

laieneb

katastriüksusele

Ojaveere

(katastritunnus

24505:002:0251) ning Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsuse nr 444 tühistamiseks.

Tallinna Halduskohus liitis 29.12.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja

numbriga 3-20-1717.

OÜ Väo Paas leidis kaebuses, et Ruu kaitseala loomise eesmärgiks oli kehtiva

kaevandamisõiguse tühistamine kaevandamist välistava kohaliku kaitseala loomise kaudu. See

on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) ja maapõueseaduse (MaaPS) regulatsiooni ja üldiste

eesmärkidega. Vastustaja püüab kohaliku kaitseala moodustamise kaudu minna mööda seaduste

regulatsioonist, mille kohaselt on maavara kaevandamise küsimustes lõpliku seisukoha

kujundamise pädevus riigiorganitel (MaaPS § 48, § 55 lg 2 p 11, lg 4). 01.01.2017 jõustunud

LKS § 9 lg 101 kohaselt, kui loodusobjekt, mida kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub

maardlal,

tuleb

loodusobjekti

kaitse

alla

võtmise

otsuse

eelnõu

kooskõlastada

Keskkonnaministeeriumiga. Sätte eesmärk on tagada alade kohaliku kaitse alla võtmisel riigi

3-20-1717

3(18)

huvi kohane kaalumine, pidades silmas, et ala kaitse alla võtmine takistab maavara

kasutuselevõttu.

Vastustaja on vastuolus LKS §-ga 2 ja § 8 lg-ga 3 jätnud teostamata sotsiaalmajanduslike

mõjude hindamise. Vastustaja ei ole arvestanud kõigi eksperthinnangutega, mis olid talle

kättesaadavad, vaid on valikuliselt arvestanud neid töid, mis soosivad kaitseala loomist. Nii on

vastustaja jätnud arvestamata AT 2014. a ekspertarvamusega. Põhjendusteta on jäetud

arvestamata AR hinnang, mille kohaselt ei ole Ruu kaitseala puhul täidetud LKS §-s 7 sätestatud

eeldused ja mille asjakohasuse tuvastasid kohtud juba haldusasjas nr 3-17-563. Samuti on jäetud

arvestamata kaevandamisloa menetluse raames tehtud keskkonnamõju hindamise (KMH)

aruandega, milles on analüüsitud planeeritud kaevandamise mõju keskkonnale ja tuvastatud

selle kontekstis kaevandamise võimalikkus. Valikuline ja põhjendamata ekspertide hinnangute

käsitlus on vastuolus kaalutlusõiguse reeglitega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2, §

54) ja tingib otsuse õigusvastasuse. Vastustaja pidanuks kaaluma eraldi keskkonnamõju

strateegilise hindamise vajadust ning selle algatama.

Vastustaja on valesti tuvastanud loodusobjekti kaitse alla võtmise aluse (LKS §-d 7 ja 43).

Luidete teaduslik väärtus ei ole kohaliku kaitseala põhjendamiseks asjakohane kaalutlus.

Loodusväärtuse teadusliku väärtuse hindamine ei ole olemuslikult kohaliku elu küsimus ega

kaalutlus, mille alusel kohalikku kaitseala luua. Isegi kui möönda teadusliku väärtuse

asjakohasust kohaliku kaitseala loomisel, puudub kohalikul omavalitsusel pädevus otsustada

riikliku/rahvusvahelise teadusliku väärtuse üle. AR on oma hinnangus leidnud, et Ruu luidetel

ei ole teaduslikku väärtust ning tegemist ei ole Eesti oludes haruldase maastikuga. Otsuses

toodud väide, et Ruu metsastunud luited on ühest küljest haruldased Jõelähtme valla kontekstis

ja samas tüüpilised Ruu küla kontekstis, on põhjendamata ega tugine tõenditele. Hinnates

loodusobjekti esteetilist väärtust ja ohustatust, on vastustaja jätnud tähelepanuta, et

kaevandamine toimuks vaid väiksel osal planeeritud kaitsealast: kaitseala pindala on 238 ha ja

mäeeraldis sellest vaid 30,31 ha. Vastustaja on väitnud, et Ojaveere kinnistule jääb osa kõige

väärtuslikumast luitestiku osast, kuid möönab isegi, et see on vaid ligi kolmandik väidetavast

väärtuslikumast osast. Arvestada tulnuks ka seda, et mäeeraldis ehk maksimaalselt kaevandatav

osa moodustab vaid 30,31 ha ehk veidi enam kui pool kogu Ojaveere maaüksusest (52,04 ha).

Otsuses väidetud ohte (keskkonnaalase seisundi halvendamine) ei ole vastustaja ka sisuliselt

hinnanud.

Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmine ei ole vajalik virgestusvõimaluste tagamiseks.

Virgestusvõimaluste tagamisvajaduse hindamisel on vastustaja lubamatult lähtunud üle-

Eestilisest kaalutlusest, mille hindamine ei ole vastustaja pädevuses. Riigimetsa Majandamise

Keskus (RMK), kelle üheks ülesandeks on just rekreatsioonivõimaluste loomine, on juba

kaitseala loomise menetluses selgitanud, et Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud virgestus- ja puhkevõimaluste tagamiseks.

Rekreatiivsete kasutusvõimaluste loomiseks ei ole vaja luua kaitseala. Kaevandamisloa KMH

hinnangus on leitud, et kaevandamistegevusega ei mõjutata rekreatiivseid tegevusi Ruu

paikkonna metsades määral, mis põhjustaks selliste tegevuste lõppemise või väga olulise

ümberkorraldusvajaduse. Vastustaja ei ole otsuses hinnanud, kuivõrd on metsas puhkamise ja

sportimise võimalused juba tagatud valla muudel loodusaladel ja kuivõrd oleks alternatiivina

vastavad alad võimalik rajada muude lähedalasuvate luitestike ja kompaktsete metsamassiivide

aladele. Ala rekreatiivset väärtust on vald asunud hindama alles kohtumenetluses, mistõttu pole

vastustaja sellistest tagantjärgi esitatud seisukohtadest kaalutlusotsuse tegemisel lähtunud.

Arvestades kehtiva kaevandamisloaga tagatud OÜ Väo Paas ja riigi huvi kaevandada Ojaveere

kinnistul kõrgemargilist ehituslubjakivi ning seda, et Jägala lubjakivikarjäär puudutaks vaid üht

kolmandikku Ruu luitestiku kõige vanemast, reljeefsemast ja väärtuslikumast osast, pidanuks

3-20-1717

4(18)

vastustaja detailselt analüüsima võimalust vähemalt Ojaveere kinnistule kaitseala mitte luua.

Ojaveere katastriüksus asub loodud kaitseala servas, Tallinn-Narva mnt ääres ja ka selle ala

väljajätmisel oleks võimalik luua kaitseala loogilistes piirides ja seejuures valdava osa

luidetega.

Vastustaja ei ole kaitseala loomise üle otsustamisel 29.11.2019 OÜ-le Väo Paas väljastatud

kaevandamisloa õigusliku tähendusega arvestanud. Kuna kaevandamisluba oli antud enne

kaitseala moodustamist, pidi vastustaja sellest lähtuma. Kehtiva haldusaktiga mittearvestamine

(või ka sellele kaalumisel madalama tähtsuse omistamine) on oluline kaalutlusviga HMS § 54

mõttes,

mis

tingib

otsuse

õigusvastasuse.

Riiklikult

kaevandamisloaga

tagatud

kaevandamishuvi ja kohaliku omavalitsuse huvi kaevandamist tõrjuda ei ole olemuslikult

samaväärsed konkureerivad huvid, mida kaitseala loomise menetluses kaaluda, vaid viimane

saab kaalumisele tulla ainult erandlikul juhul, kui kaevandamine põhjustaks väga raskeid

tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. Seda aga vaidlustatud otsusest ei tulene. Vastustaja on

üldsõnaliselt viidanud kaebaja äririskile. Äririskiks ei saa lugeda vastustajapoolset tahtlikku

kaevandamise takistamist kaitseala moodustamise teel olukorras, kus kaevandamiseks on

väljastatud kehtiv kaevandamisluba.

Vastustaja poolt ehituslubjakivi varustuskindluse tagatusele toetumine on oluline kaalutlusviga.

Vastustaja pädevuses ei ole üldse maavara varustuskindlust hinnata. Praegusel juhul on riigi

poolt tuvastatud kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindluse kriitilisus.

Keskkonnaministeerium leidis kaebuses, et MaaPS § 55 lg 4 (kuni 31.12.2016 kehtinud

MaaPS § 34 lg 2) mõttega on vastuolus olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik

kaevandamine välistada seeläbi, et kohalik omavalitsus võtab LKS alusel kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitse alla maaüksuse, millele on Vabariigi Valitsuse nõusolekul antud

kaevandamisluba hoolimata kohaliku omavalitsuse üksuse vastuseisust. Selliselt muutuks

MaaPS § 55 lg 4 sisutühjaks sätteks. Ajalisest loogikast lähtuvalt on prioriteet kaevandamisloal,

kuna selle andmine eelnes looduskaitseala moodustamisele. Kaitseala ei saa moodustada üksnes

kaevanduse tõrjumise eesmärgil, kuna LKS seda ei võimalda.

Vaidlustatud otsus on vastuolus MaaPS § 14 lg-ga 1. Vaidlustatud otsus on suunatud sellele, et

teha

õiguslikult

võimatuks

Ojaveere

katastriüksuse

maapõues

oleva

lubjakivi

kaevandamisväärsena säilimine, sellele juurdepääs ja selle majanduslikult otstarbekas

kasutamine. Kui kaevandamisluba on riigi poolt välja antud, siis on välistatud vastava piirkonna

LKS alusel kohaliku kaitse alla võtmine.

Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 9 lg-ga 101 ja MaaPS § 14 lg-ga 2. Ruu loodusobjekt

asub Jägala lubjakivimaardlal, mistõttu oleks Ojaveere katastriüksuse arvamine Ruu

loodusobjekti koosseisu tulnud kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga, kuid seda ei tehtud.

Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 10 lg 7 mõttega. Praegusel juhul puudub kehtiv

üldplaneering või detailplaneering, mis saaks olla aluseks Ruu loodusobjekti kaitse alla

võtmisele. LKS § 10 lg 7 p-s 2 sätestatud võimalus võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla

planeeringut koostamata on kohaldatav üksnes juhtudel, kui kohalikul omavalitsusel puudub

üldplaneering või kui tegemist on looduse üksikobjektiga. Kui tegemist on maastikuga

(ruumilise objektiga), saab kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eelduseks olla

kehtiv üldplaneering või detailplaneering, st kaitse alla võtmise aluseks saab olla üksnes LKS

§ 7 lg 7 p 1. Kui vastustaja sooviks kehtestada Ojaveere katastriüksusel kaitseala ettenägeva

üldplaneeringu või detailplaneeringu, peaks ta vastava planeeringu kooskõlastama

Keskkonnaministeeriumi või Maa-ametiga. LKS § 10 lg 7 p 2 mõtteks ei saa olla see, et kohalik

omavalitsus saaks MaaPS § 15 lg-st 7 tulenevast kooskõlastamise kohustusest kõrvale hoiduda.

3-20-1717

5(18)

Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud riigi kui maaomaniku huvidega. Vaidlustatud

otsusega on riigil oluliselt piiratud oma omandi kasutamist ja õigust kasutada kinnistut tulu

saamise eesmärgil. Kaevandamisloast tuleneva õiguse realiseerimisel kuuluks OÜ Väo Paas

poolt riigile maksmisele kaevandamisõiguse tasu 7 448 880 eurot.

Otsuse nr 424 tegemisel ei ole arvestatud riigi huviga tagada ehituslubjakivi varustuskindlus

Harju maakonnas. Vastustajal puudus õigus hinnata seda, kas esinevad probleemid

varustuskindluse tagamisel või mitte, kuna seda hinnati kaevandamisloa andmise menetluses.

Kui kohus peaks asuma vastupidisele seisukohale, on vastustaja seadnud vastava huvi

tõsiseltvõetavuse kahtluse alla piisavaid põhjendusi ja kaalukaid tõendeid esitamata. Selle

tulemusena on tehtud ebaõige lõppjäreldus, et varustuskindluse tagamiseks pole Jägala

lubjakivimaardlas ehituslubjakivi kaevandamine oluline. Ojaveere kinnistu kattub Jägala

lubjakivi maardlaga, kus ehituslubjakivi on arvele võetud aktiivse tarbevaruna 3028 m3 ja

aktiivse reservvaruna 6356 m3. Jägala lubjakivi maardla kuulub Harju maakonna tähtsamate

ehituslubjakivi maardlate hulka, mis asub suuremas osas Väo kihistu avamusel, kus levib Eesti

kõige kvaliteetsem ehituslubjakivi ning mille kaevandamiseks on soodsad mäetehnilised

tingimused. Nõudlus kvaliteetsete ehitusmaavarade järele on oluliselt tõusnud, mistõttu on

Harju maakonnas kvaliteetse ehituslubjakivi varu seis muutunud kriitiliseks.

4. Jõelähtme vald palus jätta kaebused rahuldamata. Vastustaja on järjepidevalt olnud vastu

ehituslubjakivi kaevandamisele Ojaveere maaüksusel.

Esinevad eeldused, mille tõttu on põhjendatud Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla võtmine (LKS § 7 lg 1). LKS § 7 lg-s 1 toodud loetelu ei ole kumulatiivne

ning loodusobjekti saab kaitse alla võtta ka siis, kui esineb vähemalt üks LKS § 7 lg-s 1

nimetatud eeldustest. Seejuures on muude eelduste kõrval asjakohaseks kaalutluseks ka objekti

ohustatus. Ruu küla lähiümbruse juures esinevad järgmised kaitse alla võtmise eeldused: a) Ruu

küla lähiümbruse metsastunud luidete ohustatus tulenevalt kavandatavast ehituslubjakivi

kaevandamisest; b) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete haruldus Jõelähtme valla üldises

kontekstis; c) Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete tüüpilisus Ruu küla kontekstis; d) Ruu

küla lähiümbruse metsastunud luidete teaduslik väärtus; e) Ruu küla lähiümbruse metsastunud

luidete

esteetiline

väärtus.

Nende

eelduste

esinemine

on

tõendatud

erinevate

ekspertarvamustega.

Otsuses nr 424 on õigesti määratud kindlaks kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud

Ruu küla lähiümbruse kaitse-eesmärgid. Nähtuvalt otsuse nr 424 resolutsiooni p-st 3 on Ruu

küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eesmärkideks Ruu küla

lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle üksikelementide kaitse ning puhke- ja

virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine. Need kaitse alla võtmise eesmärgid on

kooskõlas Riigikohtu suunistega haldusasjas nr 3-17-563.

Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei ole vastuolus LKS

§ 8 lg-ga 3. Vastustaja on toiminud kooskõlas LKS § 8 lg-tes 3‒5 sätestatud nõuetega, tellides

keskkonnaekspert AT-lt 2016. ja 2020. a-l ekspertiisid LKS § 8 lg 3 mõttes. Samuti on

vastustaja tellinud Tallinna Ülikooli teadlaselt AK-lt 2017. a arvamuse.

Otsus nr 424 ei ole vastuolus LKS § 9 lg-ga 101. LKS § 9 lg 101 näol on tegemist 01.01.2017

jõustunud haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mis HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt ei saa

kuuluda antud juhul kohaldamisele, kuna Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmise menetluse algatas vastustaja 11.08.2016 otsusega nr 361.

Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmine ei ole vastuolus MaaPS § 14 lg-tega 1 ja 2. Riigikohus

on 30.05.2019 haldusasjas nr 3-17-563 tehtud otsuse p-s 13 selgitanud, et vastustajal ei olnud

3-20-1717

6(18)

kohustust küsida Keskkonnaministeeriumilt kaitseala loomiseks kooskõlastust. Ruu küla kaitse

alla võtmist ei välista see, et 29.11.2019 oli OÜ-le Väo Paas antud kaevandamisluba Ojaveere

maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-17-563 selgitanud, et

kaevandamisloa saamiseks puudub õiguspärane ootus ning vastustajal on võimalik uuesti

kaaluda Ruu küla lähiümbruse ja sealhulgas Ojaveere maaüksuse kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla võtmist. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus MaaPS v.r § 34 lg-ga 2

ega MaaPS § 55 lg-ga 4.

Keskkonnaministeeriumil puudub kaebeõigus. Kaebeõigus saanuks olla Justiitsministeeriumil,

kui viimane oleks vastustaja üle haldusjärelevalvet teostades teinud ettepaneku otsuse nr 424

kehtetuks tunnistamiseks, Jõelähtme Vallavolikogu ei oleks selle ettepanekuga nõustunud ning

seejärel oleks Justiitsministeerium pöördunud otsuse nr 424 tühistamise nõudes protestiga

halduskohtusse. Isegi kui kohus ei peaks sellega nõustuma, saaks Eesti Vabariik

Rahandusministeeriumi kaudu vaidlustada otsust nr 424 üksnes seonduvalt väidetega, nagu ei

oles Jõelähtme Vallavolikogu selle otsuse tegemisel arvestatud riigi kui Ojaveere maaüksuse

omaniku huvidega.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.04.2021 otsusega kaebused ning tühistas Jõelähtme

Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 ja Jõelähtme Vallavolikogu 15.10.2020 vaideotsuse nr

444. Kohus mõistis vastustajalt OÜ Väo Paas kasuks välja menetluskulud 15 340,80 eurot ja

Keskkonnaministeeriumi kasuks 10 388 eurot.

Riigil on kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 alusel, sest otsus nr 424 riivab riigi omandiõigust, kuna

kaitsealale jäävatest kinnistutest on Ojaveere kinnistu, Anija metskond 11 kinnistu ja Anija

metskond 12 kinnistu riigi omandis. Kaebeõigust ei mõjuta riigi tegevus või tegevusetus

haldusjärelevalve teostamisel. Samuti ei ole määrav see, millise ministeeriumi kaudu

kaebeõigust teostatakse ‒ see on valitsuse enesekorralduse küsimus. Ka kaevandamine seondub

omandiõiguse teostamisega.

Haldusasja nr 3-17-563 raames menetlesid kohtud OÜ Väo Paas kaebust Jõelähtme

Vallavolikogu 16.02.2017 otsuse nr 425 tühistamiseks. Nimetatud otsusega võeti Ruu küla

lähiümbrus kohaliku tasandi kaitse alla. Riigikohus jättis 30.05.2019 otsusega nr 3-17-563

jõusse Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste resolutsioonid, millega otsus

nr 425 tühistati. Riigikohus täiendas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kuna praeguses

haldusasjas vaidlustatud otsus nr 424 sündis varasema kohaliku tasandi kaitse alla võtmise

menetluse uuendamise tulemusel ning kaitseala piiride osas muudatusi pole tehtud,

korrigeeritud on üksnes kaitseala kaitse-eesmärke ja selle moodustamise põhjendusi, on oluline

selgitada, millised raamid seadis Riigikohus küsimuse uuele otsustamisele ning kas otsust nr

424 tuleb Riigikohtu viidatud otsuse valguses pidada õiguspäraseks.

Otsuse nr 424 kohtulikul kontrollil tuleb hinnata üksnes neid kaitse-eesmärke ja põhjendusi,

millele vastustaja on kohaliku kaitseala moodustamisel tuginenud. Kõrvale tuleb jätta muud

põhjendused (elurikkuse säilitamine, rohevõrgustiku kaitse, Kaberla oja ohustamine,

kaevandamisest lähtuvad häiringud jms), mis ei ole praeguse vaidluse esemeks. Küll tuleb neid

argumente kaaluda kaevandamisloa vaidluses.

Kaitse alla võtmise iseseisvaks eelduseks saab olla üksnes Ruu küla lähiümbruse väärtusliku

maastiku ja selle üksikelementide kaitse. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja

parandamine saab olla üksnes ala kaitse alla võtmisega kaasnev (positiivne) kõrvalmõju, sest

kaitsealasid ei moodustata puhke- ja virgestusvõimaluste soodustamiseks (seda ei võimalda

LKS). Kaitsealade moodustamise eesmärk on pigem vastassuunaline ‒ loodusväärtuste kaitse

inimtegevuse

eest,

sh

selle

intensiivsemates

vormides,

näiteks

majandustegevus

(kaevandamine, metsamajandamine), aga ka rahvarohkete kogunemiste ja ürituste vältimine.

3-20-1717

7(18)

Erinevad asjatundjate arvamused Ruu lähiümbruse luidete kaitsmise vajaduse osas on

erisuunalised. On arvamusi, mis kõnelevad Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmise poolt, samuti

on arvamusi, mis kaitseala moodustamist ei toeta. Ehkki ohustatuse määratlemisel on AT

ebaõigesti lähtunud asjaolust, et Ruu luitestikku ohustab kaevandamine (see on iseenesest küll

õige, kuid kohtu arvates tulnuks ohustatuse kaudu põhjendada pigem Ruu luitestiku kui

omapärase luitestiku tüübi ohustatust piirkonnas ‒ kui selletüübilisi luiteid esineb rohkesti, ei

ole need ohustatud), on ekspert hilisemates arvamustes (2020 ja 2021) selgelt välja toonud, et

Ruu luitestiku näol on tegemist maastikuilmet, vanust ja kompaktsust arvestades unikaalse

loodusobjektiga antud piirkonnas.

Vaidlust ei ole selles, et metsastunud luiteid esineb Jõelähtme vallas ja Eestis laiemalt rohkesti.

Sealjuures on Jõelähtme vallas luiteid, mis mõõtmetelt ületavad Ruu luited ‒ nt Kalevi-Liival.

Seega tuleb vastata küsimusele, kas esineb tungiv piirkondlik vajadus säilitada Jõelähtme vallas

just neid luiteid, kuigi AT hinnangul riiklikul tasandil Ruu luitestik väga erilist tähendust ei

oma. Kohtuasja materjalide pinnalt sellist tungivat piirkondlikku huvi sedastada ei ole võimalik.

Puhke- ja virgestusfunktsiooni täitmiseks, millega ala kaitse alla võtmist peaasjalikult on

põhjendatud, ei ole määravat tähtsust selles, millisest ajastust pärinevad luited, kus

rekreatiivseid tegevusi harrastatakse. Ei ole ka andmeid selle kohta, et luited oleksid kohalikule

kogukonnale tähtsad just nende vanuse tõttu. Riigikohtu otsuses viidatud olulisus kogukonnale

tähendab siiski midagi muud kui luidete teaduslik klassifitseerimine mingisse kindlasse

ajajärku. See tähendab mingi ainulaadse loodusväärtuse kadumist, mis ei ole kogukonnale

asendatav ega kompenseeritav (nt looduslik pühapaik).

Kohaliku huvi kaalukust ei näita kohaliku omavalitsuse mittenõustumus kaevandamise ja

olemasoleva keskkonna muutumisega. Kuna Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid esineb

Eesti eri piirkondades ning ka kaevandamistegevuse tõttu Ruu piirkonnas hävineb üksnes osa

luidetest (AT andmetel kümnendik luitestikust, u 10% kogupindalast), ei ole usutav, et

kaevandamisel oleks oluline mõju Antsülusjärve ajastust pärinevate luidete uurimisele

piirkonnas.

Kui kohalik omavalitsus soovib moodustada kaitseala munitsipaalmaale, on tal selleks laiem

otsustusvabadus

kui

kaitseala

moodustamisel

riigile

kuuluvale

maardlale,

millel

kaevandamiseks on väljastatud kaevandamisluba. Oluline on, et riigi väljendatud

kaevandamishuvi on tekkinud enne seda, kui kohaliku kaitseala moodustamine päevakorrale

tõusis. Suure maa-ala otsustuskorras planeerimismenetlust läbi viimata kaitse alla võtmine on

õiguslikus mõttes küsitav ega ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Piisavaks põhjenduseks ei

saa olla soov puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamiseks ja edendamiseks. LKS § 10 lg 7 p 2

on mõeldud pigem looduse üksikobjektide jaoks, mille puhul planeerimismenetluse läbiviimine

ei ole otstarbekas. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja arendamine tähendab vastustaja

jaoks tavapärase igaüheõigusel baseeruva looduskeskkonna kasutamise tagamist. Vastustajal

pole selle alaga erilisi plaane, lubatud on metsa majandamine lageraiete näol Ojaveere ja Anija

metskond 12 maaüksustel 2 ha suurusel alal, Anija metskond 11 maaüksusel kogunisti kuni 4

ha suurusel alal. See ei toeta puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamist ega parandamist. Sellest

võib järeldada, et kaitse-eeskiri ongi kavandatud üksnes kaevandustegevuse ärahoidmiseks,

muud äratuntavat huvi ja plaani vastustajal selle alaga pole.

Ojaveere maaüksusel ei ole vastustaja hinnangul võimalik alustada ehituslubjakivi

kaevandamist seetõttu, et: 1) Ojaveere maaüksusel lubjakivi kaevandamine on vastuolus

Jõelähtme valla üldplaneeringuga; 2) puudub detailplaneering, mis näeks Ojaveere maaüksusele

kaevanduse rajamise ette; 3) Jõelähtme vald on olnud vastu kaevandamisloa väljastamisele ning

on selle vaidlustanud kohtus; 4) puudub asjakohane Vabariigi Valitsuse nõusolek; 5) Ojaveere

maaüksuse praegune sihtotstarve ei võimalda sellele maaüksusele kaevanduse rajamist. Need

3-20-1717

8(18)

asjaolud ei demonstreeri kohaliku omavalitsuse huvide kaalukust riigi huvide ees.

Üldplaneeringu, detailplaneeringu ja maaüksuse sihtotstarbe määramine on vastustaja

pädevuses. Kui vastustaja keeldub andmast või muutmast õigusakte, mis kaevandamist

võimaldaksid, ei tähenda see, et kaevandamine on perspektiivitu, vaid riik võib vajadusel

kohustada kohalikku omavalitsust vastavaid akte andma. Riik saab kohustada kohalikku

omavalitsust muutma nii üldplaneeringut kui ka maaüksuse sihtotstarvet. Vastavaid küsimusi

käsitles Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-2.

Maavara varustuskindluse aspekt kuulub analüüsimisele kaevandamisloa menetluses. Praeguse

vaidluse raames tuleb piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Esitatud tõenditest nähtuvalt (eelkõige

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valminud Eesti Geoloogiateenistuse

poolt koostatud uurimustöö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju

maakonnas“, 2018) on usutav, et vajadus kõrgekvaliteedilise ehituslubjakivi järgi on olemas

ning vajadus ajas pigem kasvab, arvestades tulevikus realiseeritavaid suurprojekte (nt Rail

Baltic, Tallinn-Narva mnt Kostivere ja Loksa eritasandilise ristmiku ja Tallinna väikese ringtee

ehitus). Usutav on OÜ Väo Paas seadusliku esindaja Veljo Haube kohtuistungil antud selgitus,

et maavara vajaduse prognoosid ei ole paratamatult väga täpsed, kuna ehituslubjakivi vajadus

sõltub poliitilistest otsustest (teedeehitus) ning ka erasektori tarbimine ei ole alati pikalt ette

teada (istungil 14:08:03 jj). Maardlate ettevalmistamine kaevandamiseks on ajamahukas

protsess. Ka küsimused, kas ehituslubjakivist valmistatavatele ehitusmaterjalidele on olemas

alternatiive ning kas Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamine omab määravat

tähendust Harju maakonna ehituslubajakiviga varustamisel, kuuluvad käsitlemisele

kaevandamisloa vaidluses. Lubjakivi alternatiivide osas on Keskkonnaministeerium andnud

usutava selgituse vaide p-s 52. Seega ei saa väita, et varustuskindluse aspektist oleks uue

kaevanduse avamine ilmselgelt põhjendamatu. Ka OÜ-l Väo Paas tekkinud õiguspärast ootust

asuda kaevandamisluba realiseerima ei saa pidada vähekaalukaks.

Kaalutlusvead esinevad ka kaitseala piiride määratlemisel. Kaitsealasse on hõlmatud Ojaveere

maaüksusel 27 ha suurune kraavitatud ala, kus kaitstavaid loodusväärtusi (luited) ei esine.

Vastustaja argumendid kaitseala välispiiri kujundamise osas Ojaveere kinnistul ei ole piisavalt

põhjendatud. Tegemist on riigi omandiõiguse ebaproportsionaalse piiramisega.

Kaevandamine on enamasti kompromissi leidmine riigi huvi, loodusväärtuste ja kohaliku

kogukonna huvide vahel. Vastustaja pole soovinud kompromisse teha ning on kaevandamise

põhimõtteliselt välistanud. Sellega on vastustaja kaebajate huve ebaõigesti väärtustanud. KMH

käigus on näiteks analüüsitud kaevandamise mõju rekreatiivsetele tegevustele piirkonnas. KMH

III köites on esitatud järeldus: „Kogutud andmete põhjal jääb KMH III köite koostaja

seisukohale, et rekreatiivseid tegevusi Ruu paikkonna metsades ei mõjutata määral, mis

põhjustaks kas selliste tegevuste lõppemise või väga olulise ümberkorraldusvajaduse (dtl

1332)“. Ka kaevandamise järel ala taastamine tehisjärvena koos liivarannaga ei tööta ala puhke-

ja virgestusfunktsioonide täitmisele vastu, vaid toetab seda. Vastustaja ei ole kaalunud, kas Ruu

lähiümbruse kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes. Tegemist on

kaalutlusveaga.

Riigikohtu 30.05.2019 otsusest nr 3-17-563 (p 13) tuleneb selgesti, et juhul, kui vastustaja

otsustab uuendada 2016. a-l alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida

neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. Kuna

vastustaja uuendas 2016. a menetluse, mitte ei algatanud uut, ei olnud tal kohustust järgida LKS

§ 9 lg-st 101 tulenevat kooskõlastamiskohustust, kuna viidatud säte jõustus 01.01.2017. Tallinna

Ringkonnakohus ei nõustunud 30.05.2018 otsuses nr 3-17-563 kaebajaga, et kuni 31.12.2016

kehtinud MaaPS § 62 lg 3 alusel lasus vastustajal LKS § 9 lg-s 101 sätestatuga analoogiline

kohustus Keskkonnaministeeriumilt vaidlusaluse kaitseala loomiseks kooskõlastuse küsimiseks

3-20-1717

9(18)

(otsuse p-d 13‒17). Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga (otsuse p 13). Seetõttu ei ole

vastustaja rikkunud MaaPS v.r § 62 lg-t 3 ega sellega analoogset MaaPS § 14 lg-t 1. Kohus ei

nõustu OÜ-ga Väo Paas, et kohaliku looduskaitse moodustamisel tulnuks läbi viia

keskkonnamõjude strateegiline hindamine. See on osa planeerimismenetlusest, mille raames

tulnuks Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmine otsustada.

Ülaltoodut arvestades tuleb kaebused rahuldada. Vastustaja ei ole kõrvaldanud kaalutlusvigu,

mis viisid haldusasja nr 3-17-563 raames kaitseala moodustamise otsuse tühistamiseni. Kuigi

praeguses asjas on vaidlus eelkõige Ojaveere maaüksuse üle, tuleb tühistada vaidlustatud otsus

tervikuna. Esiteks võib Ojaveere maaüksuse väljajätmine mõjutada vastustaja soovi kohalikku

kaitseala üldse moodustada. Teisalt tuleb soodustada antud vaidluses kokkuleppe saavutamist.

Asjaoludest nähtuvalt on riik valmis Ojaveere maaüksusest väljapoole jääval alal kaaluma

kaitseala moodustamist. Otstarbekas on proovida leida lahendust läbirääkimiste teel, mitte

otsida sobilikke lahendusi läbi õigusvaidluste. Kuna vaides ja vaideotsuses on esitatud samad

väited, mida on käsitletud kaebuste raames, tuleb ka vaideotsus tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Jõelähtme vald palub 31.05.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 14.01.2022)

tühistada Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 otsus ja jätta uue otsusega OÜ Väo Paas kaebus

rahuldamata ning Keskkonnaministeeriumi kaebus läbi vaatamata või rahuldamata või

alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Apellant palub jätta

menetlusosaliste menetluskulud kaebajate kanda.

Halduskohus on ebaõigesti jätnud eristamata loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ja

eesmärgid ning loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise iseärasused.

Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused kujutavad LKS § 7 lg 1 mõttes asjaolusid, mille

esinemise korral on võimalik kaaluda konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmist. Seejuures

piisab ka ühe eelduse esinemisest. Seevastu loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärk näitab

ära, mida soovitakse konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmisega saavutada või ära hoida.

Tegemist on erinevate mõistetega, mida ei saa samastada. Halduskohus on ebaõigesti leidnud,

et kaitse alla võtmise iseseisvaks eelduseks saab olla üksnes Ruu küla lähiümbruse väärtusliku

maastiku ja selle üksikelementide kaitse. Sellist eeldust LKS § 7 lg 1 ei sätesta. Ruu küla

lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle üksikelementide kaitse on apellandi poolt kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitse alla võetud loodusobjekti üheks eesmärgiks, mitte aga selle

loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vaidluse lahendamisel tuleb jätta kõrvale kaevandamisest

tulenevad häiringud. Olukorras, kus otsuse nr 424 lisa nr 3 p-s 1.1.3 on Ruu küla lähiümbruse

kaitse alla võtmise ühe eeldusena märgitud metsastunud luidete ohustatust tulenevalt

ehituslubjakivi kaevandamisest ning Riigikohus on otsuse nr 3-17-563 p-des 8 ja 12.3 pidanud

lubatavaks tugineda loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste puhul ka Ruu küla lähiümbruse

metsastunud luidete ohustatusele tulenevalt kaevandamisest, omab kaevandamisest tulenevate

negatiivsete tagajärgedega seonduv olulist tähtsust. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et

puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine saab olla üksnes ala kaitse alla

võtmisega kaasnev (positiivne) kõrvalmõju. Kohus on jätnud arvesse võtmata loodusobjekti

kaitse alla võtmise eesmärgi ning Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-17-563 antud suunise.

Loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgiks on konkreetse kohaliku omavalitsuse seisukohalt

väärusliku keskkonna, mille üheks komponendiks on ka inimene, kaitsmine. Selliseks

väärtuslikuks keskkonnaks võib ka olla virgestusvõimaluste säilitamine ja parandamine.

3-20-1717

10(18)

Halduskohus on ebaõigesti hinnanud asjatundjate arvamusi seonduvalt Ruu küla lähiümbruse

looduse väärtuslikkusega, jättes põhjendamata, miks ei tuleks lähtuda apellandi poolt

menetluses tellitud asjatundjate arvamustest. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole

keskkonnaekspert AT 2016. ja 2020. a arvamused ning AK arvamus usaldusväärsed.

Keskkonnaekspert AT 2014. a arvamus ei oma praeguse kohtuasja lahendamise seisukohalt

tähtsust, kuivõrd selles on analüüsitud Ruu küla lähiümbruse riiklikul tasandil kaitse alla

võtmisega seonduvat. AR arvamus on antud Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi

kaevandamise sooviga seonduvalt teostatud KMH raames. KMH ei oma mingisugust

puutumust Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmisega. AR ei ole käsitlenud Ruu küla

lähiümbruse metsastunud luidete kaitse alla võtmisega seonduvat kohaliku omavalitsuse

tasandil, vaid Ruu küla lähiümbruse metsastunud luiteid erinevate riikide võrdluses. Selline

käsitlus on loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise kontekstis

ilmselgelt asjakohatu. Halduskohus on jätnud analüüsimata AT 28.01.2021 töö „Selgitusi ja

täpsustusi seisukohtadele, mis on esitatud Ruu kohaliku kaitseala moodustamise otsuse

eelnõule“, mille p-s 3 on AT vastanud E. Põldvere seisukohtadele.

Väär on halduskohtu seisukoht, et kuigi ehituslubjakivi kaevandamine ohustab Ruu küla

lähiümbruse metsastunud luiteid, tuleks ohustatuse üle otsustamisel lähtuda Ruu luitestiku kui

omapärase luitestiku tüübi ohustatusest piirkonnas. Ruu luitestik on selles piirkonnas unikaalne.

Konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmisel on asjakohatu analüüsida, kas ja milliseid

sarnaseid loodusobjekte veel on olemas. Ohustatus kui konkreetse loodusobjekti kaitse alla

võtmise eeldus esineb seonduvalt konkreetse loodusobjektiga. Asjas on esitatud mitmeid

tõendeid, millest nähtub, et Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited on ainulaadsed ja neile

samaväärseid luited mujal Jõelähtme valla territooriumil ei leidu (AT 2016., 2020. a ja

28.01.2021 arvamused, AK arvamus). Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited loovad

mitmeid võimalusi puhkamiseks ja virgestuseks ning kohalik kogukond kasutab neid võimalusi

aktiivselt. Ojaveere maaüksusele karjääri rajamine halvendaks oluliselt puhke- ja

virgestusvõimalusi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kirja, MTÜ

Jõelähtme matka- ja rattaklubi 26.01.2021 kirja ning Eesti Orienteerumisliidu 28.01.2021 kirja.

Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et karjääri rajamisel hävineb üksnes osa luidetest.

Halduskohus jätab märkimata, et see 10% luidetest kujutab endast kõige väärtuslikumat osa

Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidetest.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et huvi kaevandada ehituslubjakivi Ojaveere maaüksusel

on kaalukam huvist võtta Ruu küla lähiümbrus kaitse alla. Keskkonnaameti suunise kohaselt

tuleb eelistada looduse kaitsmist ehk Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete säilitamist

ehituslubjakivi kaevandamisele Ojaveere maaüksusel. Keskkonnaamet on korduvalt asunud

seisukohale, et olukorras, kus OÜ-le Väo Paas on väljastatud kaevandamisluba Ojaveere

maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks ning apellant on võtnud Ruu küla lähiümbruse

kaitse alla, keelates kaitse alla võetud maa-alal kaevandamise, ei ole OÜ-l Väo Paas võimalik

asuda ehituslubjakivi Ojaveere maaüksusel kaevandama. Seega on ilmne, et huvi Ruu küla

lähiümbruse kaitsmise vastu kohaliku omavalitsuse tasandil on kaalukam kui huvi kaevandada

Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-17-563 tehtud otsuse p-des 11.1. ja 11.2. asunud seisukohale, et

asjaolu, et varem oli OÜ-le Väo Paas antud kaevandamisluba, mis hiljem oli kohtu poolt

tühistatud ning jätkuvalt toimus kaevandamisloa väljastamise taotluse haldusmenetlus, ei oma

määravat tähendust Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise

üle otsustamisel. Samuti on Riigikohus otsuse p-s 13 viidanud sellele, et apellant saab uuesti

kaaluda Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist.

Keskkonnaamet on kaevandamisloas märkinud, et Ojaveere maaüksuse osas väljastatud

kaevandamisloa ning Ruu küla lähiümbruse kaitse-eeskirja vastuolu korral omavad tähtsust

3-20-1717

11(18)

kaitse-eeskirja sätted. Keskkonnaamet on 29.11.2019 korralduse nr 1-3/19/2311 p-s 2.18

avaldanud, et kaevandamisloa väljastamine OÜ-le Väo Paas ei too Ruu küla lähiümbruse kaitse

alla võtmise menetluse läbiviimise osas kaasa mingeid piiranguid.

Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et suurema maa-ala kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmine peaks toimuma üksnes läbi planeeringu. LKS § 10 lg 7 sätestab kaks

alternatiivi ning kumba kasutatakse, on kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu oleks Ruu küla lähiümbruse kaitse-eeskirja eesmärgiks

kaevandustegevuse ära hoidmine. Kohus on jätnud arvestamata otsuse nr 424 lisaks 2 oleva

kaitse-eeskirja p 3 regulatsiooni, millest nähtub, millised tegevused on kaitstaval loodusobjektil

keelatud ning neid on rohkem kui üksnes kaevandamine.

Halduskohus on meelevaldselt käsitlenud ehituslubjakivi varustuskindlusega seonduvat. On

küsitav, kas halduskohtul üldse oli õiguslikult võimalik lähtuda ilmselguse kriteeriumist. Lisaks

ei saa see olla võimaluseks, mille abil kohus vabaneb kohustusest hinnata poolte kõiki väiteid

ja tõendeid ning põhjendada, miks kohus nõustub või ei nõustu menetlusosalise seisukohtadega.

Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta emeriitprofessor RE arvamuse ja tema täiendava

arvamuse, mis omavad tähtsust ehituslubjakivi varustuskindluse temaatika osas. Samuti on

halduskohus jätnud käsitlemata küsimuse, miks on varustuskindluse seisukohalt hädatarvilik

ehituslubjakivi kaevandamine just Ojaveere maaüksusel.

Väär on rääkida OÜ Väo Paas õiguspärasest ootusest asuda kaevandamisluba realiseerima

(Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 13).

Küsimus sellest, kui suures ulatuses on Ojaveere maaüksus hõlmatud kohaliku tasandi kaitseala

hulka, on kaalutlusotsuse otstarbekuse küsimus, mille hindamine ei saa toimuda

halduskohtumenetluses. Apellant on kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetava maa-ala

piiride määramisel arvestanud kõiki nõudeid. Arusaamatu on viide riigi omandiõiguse

ebaproportsionaalsele piiramisele. Õiguslikult ei saa Ojaveere maaüksuse valitsemise

eesmärgiks olla tulu saamine kaevandajale rendile andmisest. Ojaveere maaüksus on kaetud

metsaga, kaitse alla võtmine ei välista metsa majandamist ja sellest tulu teenimist.

Riigi kaebeõigus halduskohtumenetluses on piiratud ning tähtsust omavad Vabariigi Valitsuse

seaduse (VVS) § 753 ja HKMS §-d 255‒259. Riigil puudub praegusel juhul kaebeõigus.

Kaebeõigus saaks olla üksnes puutuvalt väitega, nagu ei oleks otsuses nr 424 arvestatud riigi

kui Ojaveere maaüksuse omaniku huvidega. Ka sel juhul jääb arusaamatuks, miks on kaebus

esitatud Keskkonnaministeeriumi kaudu. Riigivaraga seonduv on Rahandusministeeriumi

pädevuses (VVS § 65 lg 1). Keskkonnaministeerium on põhjendamatult laiendanud kohtule

esitatud kaebuses vaidlusküsimuste ringi. Pärast vaidemenetluse läbimist saab sellele järgnevas

kohtumenetluses piirduda üksnes vaidemenetluses käsitletud küsimustega.

Halduskohus on ebaõigesti mõistnud apellandilt välja menetluskulud Keskkonnaministeeriumi

kasuks, sest kohtuasi omab puutumust Keskkonnaministeeriumi igapäevase tegevusega.

7. OÜ Väo Paas palub 01.07.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

menetluskulud apellandi kanda ja mõista OÜ Väo Paas menetluskulud apellandilt välja. OÜ

Väo Paas jääb varem esitatud seisukoha juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Ei esine eeldusi Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmiseks. Ükski otsuse nr 424 p 1.1

eeldustest ei õigusta kaitseala moodustamist eraldiseisvalt ja rääkida ei saa eelduste

kumulatiivsest esinemisest. Apellant on arvestanud vaid nende ekspertide hinnangute või

hinnangute osadega, mis soosivad kaitseala loomist. Kaevandamine Jägala lubjakivikarjääris

saaks ohustada vaid 1/3 Ruu luitestiku kõige vanemast, reljeefsemast ja väärtuslikumast osast

3-20-1717

12(18)

ning ka karjäärist saab aastate möödudes kujundada atraktiivse puhkeala. Neid seisukohti ei ole

vastustaja arvestanud ega hinnanud, kas kaitseala oleks võimalik rajada ka lubjakivikarjääri ala

planeeritavast kaitsealast välja jättes. Ohustatust ei saa hinnata vaid konkreetset objekti

vaadates, vaid seda tuleb hinnata laiemas kontekstis. Nõustuda ei saa ka väitega Ruu küla

lähiümbruse metsastunud luidete harulduse kohta. Virgestusvõimaluste jaoks ei ole kaitseala

(sh sellistes piirides) vaja moodustada. Jätkuvalt jääb arusaamatuks apellandi väide luitestiku

tüüpilisuse kohta Ruu küla kontekstis. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohtadega

seoses Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete teadusliku väärtusega, mis eeldab pigem

riikliku tausta analüüsi. Teaduslik väärtus ei ole olemuslikult kaalutlus, mille alusel tuleks

kohalikku kaitseala moodustada. Kaebaja ei nõustu ka seisukohtadega luidete esteetilise

väärtuse osas, mis otsuse nr 424 kohaselt seisneb selles, et ala sobib puhkamiseks ja

sportimiseks. Üksnes ala sobivus füüsiliseks aktiivsuseks ei ole piisav argument kaitseala

loomiseks.

Kohus on arvestanud nii kaitseala loomise kasuks kui vastu rääkivaid arvamusi ja hinnanud neid

kogumis.

Halduskohus on õigesti käsitlenud huvi kaevandada alal ehituslubjakivi. Kohus on õigesti välja

toonud asjaolud, mis on piiranud apellandi kaalutlusruumi kaitseala loomisel, kuid millega

apellant pole arvestanud. Apellant eirab jätkuvalt kehtiva kaevandamisloa kontekstis Riigikohtu

seatud kõrget standardit kaitseala loomiseks. Keskkonnaamet ei ole andnud suunist, mille

kohaselt tuleks Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete säilitamist eelistada ehituslubjakivi

kaevandamisele Ojaveere maaüksusel. Kohaliku huvi kaalukust ei näita kohaliku omavalitsuse

mittenõustumus kaevandamise ja olemasoleva keskkonna muutumisega. Oluliseks kaalutluseks

oleks otsuse nr 424 tegemisel pidanud olema asjaolu, et vastava ala osas on riik kaevandamisloa

kaudu üheselt väljendanud riiklikku ülekaalukat huvi, millisel juhul on kohaliku omavalitsuse

kaalutlusruum oluliselt ahtam. Ruu kaitseala loomise eesmärgiks on olnud kehtiva

kaevandamisõiguse tühistamine kaevandamist välistava kohaliku kaitseala loomise kaudu.

Selline eesmärk ei ole kohane. Kaitseala moodustamise menetluse raames ei saa kohus

otsustada kaevandamisloa ja selle menetluse õiguspärasuse üle. Halduskohus on õigesti

käsitlenud ehituslubjakivi varustuskindlusega ja OÜ Väo Paas huvidega ning kaitseala piiridega

seonduvat. Otsusega nr 424 loodud kaitseala piir on piisavalt põhjendamata ja apellant ei ole

kaalunud, kas kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes. Halduskohus ei ole

seeläbi asunud hindama kaalutlusotsuse otstarbekust.

Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaitseala loomist tulnuks kaaluda planeerimismenetluses.

Planeeringuta suure maa-ala looduskaitse alla võtmine ei ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega.

Isegi kui sellega mitte nõustuda, ei ole see aluseks kohtuotsuse tühistamisel.

8. Keskkonnaministeerium palub 01.07.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaitse alla võtmise iseseisvaks eelduseks saab olla üksnes Ruu küla lähiümbruse väärtusliku

maastiku ja selle üksikelementide kaitse. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja

parandamine saab olla üksnes ala kaitse alla võtmisega kaasnev (positiivne) kõrvalmõju, sest

kaitsealasid ei moodustata puhke- ja virgestusvõimaluste soodustamiseks (seda ei võimalda

LKS). Tähtsust omavad vaid need eeldused, millele on otsuse nr 424 tegemisel tuginetud.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas on väidetav kaitse alla võtmise eelduste ja eesmärkide

eristamata jätmine viinud ebaõige otsuse tegemiseni halduskohtu poolt.

Halduskohus on viidanud kõikidele asjas tähtsust omavatele asjatundjate arvamustele.

Keskkonnaameti 29.11.2019 korralduse p-s 2.1.6 toodud selgitus, mille kohaselt ei tohi

kaevandamistegevus minna vastuollu kavandatava kaitseala moodustamise eeskirjaga, ei

tähenda seda, et Keskkonnaamet peaks Ruu luidete kohaliku kaitse alla võtmist prioriteetseks

3-20-1717

13(18)

kaevandamise ees. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus kinnitab kaevandamist välistava

kaitse-eeskirja, siis on kaevandamisloa taotlejal vaja kaevandamisloa realiseerimiseks vastav

kaitse-eeskiri vaidlustada. Halduskohtu poolt MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kirja, MTÜ Jõelähtme

matka- ja rattaklubi 26.01.2021 kirja ning Eesti Orienteerumisliidu 28.01.2021 kirja

tähelepanuta jätmine ei saanud viia vale otsuseni. Kui nimetatud isikud oleksid huvitatud just

Ruu luidete kaitse alla võtmisest, oleksid nad avaldanud oma arvamust juba kaitse alla võtmise

menetluse käigus.

Ruu luidete ainulaadsust ja kaitse alla võtmise vajadust ei saa põhjendada väitega, et need

eristuvad tasasest lavamaast. See on omane kõikidele luidetele. Väide, et tegemist on valla kõige

väärtuslikuma looduskompleksiga, on subjektiivne arvamus.

Kaitseala moodustamine ei anna maakasutusõigust. Seetõttu on arusaamatu, kuidas on

saavutatav valla poolt taotletav kaitseala moodustamise eesmärk – ala kasutamine rekreatiivsete

tegevuste harrastamiseks. Riik väljendas oma kaevandamishuvi juba siis, kui Vabariigi

Valitsuse 29.07.2010 korraldusega nr 302 otsustati nõustuda OÜ-le Väo Paas ehituslubjakivi

kaevandamise loa andmisega. Ajalisest loogikast lähtuvalt on prioriteet kaevandamisloal.

Vabariigi Valitsuse nõusolek kavandamisloa andmiseks on olemas ja apellandi vastupidine

seisukoht on ebaõige. Riigikohtu 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 oli esialgne

kaevandamisluba (Keskkonnaameti 09.06.2011 korraldus nr HJR 1-15/11/431) tühistatud KMH

menetluse käigus toimunud rikkumise tõttu, kuid see ei tähenda, et uuesti oleks tulnud korrata

ka neid toiminguid, mille käigus rikkumisi ei esinenud. Vabariigi Valitsuse 29.07.2010

korraldusest nr 302 nähtub ülekaaluka riigi huvi olemasolu Ojaveere maaüksusel

ehituslubjakivi kaevandamise vastu. Jõelähtme vald ei ole korraldust vaidlustanud ja see on

kehtiv. Kaevandamisloa andmise menetlus on väga pikaajaline menetlus, mille käigus viiakse

mh läbi KMH, mis on juba ise pikaajaline menetlus. Seega on kohatu kaebaja väide korralduses

toodud kaalutluste vananemise kohta. Maavara varustuskindluse aspekt, küsimus

ehituslubjakivist valmistatavate ehitusmaterjalide alternatiividest ning see, kas Ojaveere

maaüksusel kaevandamine omab määravat tähendust Harju maakonna ehituslubjakiviga

varustamisel, kuuluvad käsitlemisele kaevandamisloa vaidluses.

Otsustuskorras suure maa-ala looduskaitse alla hõlmamine ei ole kooskõlas LKS § 10 lg 7

mõttega. Puuduvad kehtestatud üld- või detailplaneering, mis saaks olla aluseks Ruu

loodusobjekti kaitse alla võtmisele.

Jõelähtme vald oleks pidanud kaaluma, kas kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud

mõõtmetes ning selle kaalumata jätmine on kaalutlusviga.

Apellandi viited VVS §-le 753 ja HKMS §-dele 255‒259 ei välista riigi kaebeõigust ja on

asjakohatud. Kuna Ojaveere kinnistu suhtes on riigivara valitsejaks Keskkonnaministeerium,

pidigi Ojaveere kinnistut puudutava vaidlusega seoses pöörduma kohtusse riigivara valitseja

ehk Keskkonnaministeerium (RVS § 4 lg 4).

Kaebus sisaldab tõepoolest uusi (või täiendavaid) põhjendusi võrreldes vaidega, kuid tähendust

omab see, et kaebuse nõue ja vaide nõue on samad. Kaebuse põhjendamine ei ole piiratud vaides

esitatud põhjendustega.

Kohus on õigesti mõistnud Keskkonnaministeeriumi menetluskulud välja apellandilt. Kohaliku

kaitseala moodustamisega seonduvat vaidlust ei saa pidada Keskkonnaministeeriumi seadusest

tulenevaks ülesandeks ja tegu pole ka tema enda antud haldusakti põhjendamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1717

14(18)

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu

otsuse resolutsiooni, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need osaliselt

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4). Ringkonnakohtu põhjendused on

alljärgnevad.

10. Halduskohus on arvestanud sellega, et loodusobjekt võeti kaitse alla kohalikul, mitte riigi

tasandil. LKS § 7 lg 1 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus,

haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest

lepingust tulenev kohustus. LKS § 43 sätestab, et looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse

tasandil on piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike

maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku

omavalitsuse poolt. Riigikohus märkis 30.05.2019 otsuse nr 3-17-563 p-s 9, et kohalikul

omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille

sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on

kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti

kaitsmise vastu. Riigikohus on 18.10.2016 otsuses nr 3-3-1-31-16 osutanud (p 27), et tõrjumaks

kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi

riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad

riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. Kohaliku omavalitsuse üksus

peab sellisel juhul näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi

kohaliku kogukonna heaolule. Ehkki praeguse vaidluse ese on teine kui viimati viidatud

Riigikohtu otsuses, on selles avaldatud seisukohad ringkonnakohtu hinnangul osaliselt

asjakohased ka praeguse vaidluse puhul. Vaidlus puudub selles, et OÜ-le Väo Paas on

Keskkonnaameti 29.11.2019 korraldusega nr 1-3/19/2311 antud keskkonnaluba (HARM-160)

maavara kaevandamiseks Jägala lubjakivimaardlas Jägala lubjakivi mäeeraldisel (Ojaveere

katastriüksus). Järelikult tuleb selles asjas lahendada küsimus, kas asjas on esitatud veenvaid

tõendeid sellest, et Ruu küla lähiümbrus esindab piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust

või maakasutust ning kas kaitstav loodusobjekt on kohaliku omavalitsuse tasandil ohustatud,

haruldane või tüüpiline või on sellel teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus

määral, mis ületab kaitse alla võtmise vastu rääkivaid seisukohti (kaevandamisloaga antud õigus

kaevandada maavara ning riigi õigus kasutada oma omandit sihtotstarbeliselt ja saada sellelt

tulu).

11. Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 kohaselt (dtl 44 jj) on loodusobjekti

kaitse alla võtmise eesmärkideks Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle

üksikelementide kaitse ning puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine.

Otsuse seletuskirjast nähtuvalt peetakse Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku all silmas

Ruu luitestikku, kuid otsusest ega selle seletuskirjast ei selgu, mida on peetud silmas kaitstavate

üksikelementide all. Riigikohus pidas 30.05.2019 otsuses nr 3-17-563 kohaliku kaitseala

moodustamisel asjakohaseks põhjenduseks Ruu luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku

maastiku kaitse vajadust koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega (p

12.3). Niisiis ei ole Riigikohtu hinnangul praegusel juhul puhke- ja virgestusvõimaluste

säilitamine eraldiseisev eesmärk loodusobjekti kaitse alla võtmisel, vaid saab seda olla vaid

koosmõjus Ruu luitestiku kaitse vajadusega. Ringkonnakohus märgib, et puhke- ja

virgestusvõimaluste säilitamine ning parandamine ei saaks olla ka LKS § 7 lg-s 1 sätestatud

iseseisev eeldus sellise maastiku kui loodusobjekti kaitsmiseks, mistõttu pole MTÜ Ökokratt

20.01.2021 kirjal, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi 26.01.2021 kirjal ning Eesti

Orienteerimisliidu 28.01.2021 kirjal (dtl 1841 jj) Ruu luitestiku kaitse alla võtmise kontekstis

olulist tõendusväärtust.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Ruu luitestiku kaitse vajaduse kohta esitatud

ekspertide hinnangud lahknevad. Halduskohus on otsuse p-des 32‒32.5 põhjalikult hinnanud

3-20-1717

15(18)

erinevate ekspertide seisukohti (AT 2014. a ekspertarvamus, dtl 261; AT 2016. a

ekspertarvamus, dtl 292; AT 2020. a ekspertarvamus, dtl 98; AT 28.01.2021 selgitused, dtl

1852; AK 25.06.2017 arvamus, dtl 647; Eesti Geoloogia Seltsi (AR) 06.07.2017 arvamus, dtl

95; KMH III köide, dtl 1332; Eesti Geoloogiateenistuse (KS) 19.01.2021 arvamus, dtl 1760)

ning leidnud, et ehkki AT 2020. ja 2021. a seisukohtade kohaselt on Ruu luitestiku näol tegemist

maastikuilmet, vanust ja kompaktsust arvestades unikaalse loodusobjektiga antud piirkonnas,

ei ole piirkondlik huvi säilitada just Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid piisavalt kaalukas,

et kaaluda üles riigi ja kolmanda isiku huvi kaevandada maavara.

13. Ringkonnakohus leiab, et juba ainuüksi see, et eksperdid on Ruu luitestiku kaitsevajaduse

osas eriarvamusel, näitab, et luitestiku kaitsevajadus ei ole ilmselge ega ülekaalukas ehk selle

vastu puudub kaalukas piirkondlik huvi (Riigikohtu 30.09.2019 otsuse nr 3-17-563 p-d 9 ja

11.2). Teisisõnu ei ole piisavalt veenvalt tõendatud Ruu luitestiku kaitse alla võtmise eelduste

(LKS § 7 lg 1) esinemine. On tõsi, et riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole

ühesugused ning hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele võib erineda (Riigikohtu

30.09.2019 otsuse nr 3-17-563 p 12.1). Ringkonnakohus peab siiski märkimisväärseks asjaolu,

et hinnates riikliku Ruu maastikukaitseala moodustamise põhjendatust, on AT 2014. a

ekspertarvamuses Ruu võimaliku maastikukaitseala loodusväärtuste üldises (laiema olukorra)

kirjelduses maininud Antsülusjärve luiteid üksnes kui huvitavat pinnamoodi (lk 11), kuid mitte

kui potentsiaalset kaitstavat loodusväärtust (ka mitte kohalikul tasandil). Kuna luitestiku

loodusväärtust ei ole ekspertarvamuses üldse sisuliselt hinnatud (viidatud on vaid, et Ruu

piirkonnas esinevad metsastunud luited moodustavad Eestis ülekaalukalt kõige levinuma

luitealade alltüübi), ei ole ka ekspertarvamuse lõpus tehtud märkus kohaliku kaitseala

moodustamise võimalusest üldse seostatav Ruu luitestiku kohalikul tasandil kaitse alla võtmise

vajadusega. Viidatud lõppjärelduste osas on ekspert märkinud, et väärtuslikumaks Ruu küla

alaks on vanast maanteest põhja poole jääv loopealne. Eksperdi märkus, et Jõelähtme vald saab

Ruu piirkonda väärtustada näiteks kohaliku kaitseala moodustamisega (ja samas antud soovitus

selgitustöö tegemiseks karjatamise taastamise vajalikkusest looaladel), ongi pigem seostatav

loopealsete kohaliku kaitse alla võtmise võimalusega. Jõelähtme vald ei ole aga kohaliku kaitse

alla võtnud loopealseid, vaid luited. AT 10.12.2014 üsna otsekohene e-kiri (dtl 2099 ‒ ehkki

väljendatud riikliku kaitse alla võtmise kontekstis, annab see siiski aimduse, et kaitse alla

võtmiseks puudub ka kaalukas piirkondlik huvi) ning Eesti Geoloogiateenistuse (KS)

19.01.2021 arvamus (Ruu luitestik on pinnavormina silmale kena vaadata, kuid Eestis mitte

unikaalne. Luitestiku teaduslik tähtsus, mille detailsem uurimine võimaldaks selgitada mere

taandumist ja rannajoone transformatsiooni Põhja-Eesti klinditsooni klindilahtedes, jääb teiste

sarnastega enam-vähem ühte ritta. Nii luitestiku esteetiline väärtus kui ka puhkemajanduslik

potentsiaal jäävad teiste lähikonna rannavallide-luidete alaga enam-vähem ühele tasemele)

süvendavad ringkonnakohtu kahtlust Ruu luitestiku kohaliku kaitse alla võtmise eelduste

puudumises.

14. Lisaks ülaltoodule nähtub OÜ Alkranel 19.01.2021 arvamusest (dtl 1749), et Jägala

lubjakivimaardla kasutuselevõtt kaevandamiseks ei piira Ruu luitestiku ja selle ümbruskonna

metsade kasutamise potentsiaali puhkemajanduslikel eesmärkidel. Samuti ei ole paikkonnas

puhkemaastikuks sobivate alade arv ja ulatus piiratud selliselt, et kohaliku omavalitsuse tasandi

Ruu loodusobjekti alale peaks tingimata kuuluma Ojaveere kinnistu (24505:002:0251). See

tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et Ruu luitestik võib küll väikses osas (ca 10%) olla

ohustatud kaevandamise poolt ning luitestikul on ka kindlasti esteetiline väärtus (sõltuvalt

sellest, mida konkreetne vaataja hindab), kuid arvestades ekspertide lahkarvamusi, ei ole

üheselt tuvastatud see, et luitestik oleks haruldane või tüüpiline või sellel oleks teaduslik või

ajaloolis-kultuuriline väärtus. A. Kont ei ole asunud seisukohale, et Ruu luiteid ei ole võimalik

teaduslikult uurida kohalikku kaitseala moodustamata (AK 25.05.2017 arvamus), vaid on oma

3-20-1717

16(18)

arvamuse kujundanud mitmete argumentide koosmõjul, mh selliste, mis ei ole praeguses

vaidluses asjakohased. AT 28.01.2021 arvamuses (dtl 1852) väljendatud seisukoht

Antsülusjärve perioodi vanemate luidete erilisest teaduslikust väärtusest just kaevandamisalal

ei ole kooskõlas Eesti Geoloogiateenistuse ülalviidatud seisukohaga ning arvestades, et AT on

keskkonnaekspert (hariduselt geograaf) ning KS geoloog-kaardistaja (PhD geoloogias), peab

ringkonnakohus selles konkreetses küsimuses (luidete teaduslik väärtus) veenvamaks KS

arvamust. Loodusobjekti suur teaduslik väärtus eeldab pigem riikliku või isegi laiema tausta

analüüsi, seda on märkinud ka AT oma 2020. a arvamuses (lk 21). Teadusliku väärtuse

kontekstis on asjakohane AR seisukoht (dtl 96), mille kohaselt Ruu luidetel see puudub.

Kokkuvõtvalt näitavad praeguse otsuse p-des 12 ja 13 märgitud ebakõlad, et AT 2016., 2020.

ja 2021. a seisukohad ei ole piirkondliku kaitsevajaduse osas osaliselt kooskõlas teiste asjas

esitatud tõenditega, sh tema enda 2014. a arvamusega ning ringkonnakohtu hinnangul on Ruu

luitestiku kaitsmise looduskaitseliste eelduste (LKS § 7 lg 1) esinemine veenvalt tõendamata ja

seega kaitse alla võtmise menetluses piisavalt välja selgitamata.

15. Jõelähtme vald on kohaliku kaitseala loomisel lähtunud ebakohastest kaalutlustest.

Järgmised küsimused: planeeringud ei näe Ojaveere katastriüksusel ette kaevandamist ja

tegemist ei ole mäetööstusmaaga (vrdl Riigikohtu 26.05.2020 otsus nr 5-20-2); puudub

Vabariigi Valitsuse nõusolek kaevandamisloa andmiseks; Jõelähtme vald ei ole nõus

kaevandamisloa andmisega; Ojaveere maaüksus paikneb Harju maakonnaplaneeringu 2030+

kohaselt rohevõrgustiku tuumalal; ehituslubjakivi varustuskindluse ja ehituslubjakivist

valmistatavete ehitusmaterjalide alternatiivide problemaatika; Ojaveere katastriüksusel

maavara kaevandamise tähtsus Harju maakonna ehituslubjakiviga varustamisel ‒ ei oma

tähtsust kohaliku kaitseala moodustamise menetluses, vaid kaevandamisloa andmise üle

otsustamisel. Seetõttu puudub vajadus neid küsimusi käsitleda ka praeguse vaidluse

lahendamisel. Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et OÜ-le Väo Paas on antud luba Ojaveere

maaüksusel lubjakivi kaevandamiseks, järelikult on kaevandamisloa menetluses leitud

(arvestades, et Jõelähtme vald oli kaasatud menetlusse), et valla argumendid, mis on esitatud

ka praegu loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses, ei välista kaevandamist. Niisiis tuli

kaitseala moodustamisel arvestada kehtiva kaevandamisloaga, kaevandamise reaalse

võimalusega ja kaaluda kehtiva kaevandamisloa kontekstis OÜ Väo Paas ning Eesti Vabariigi

huve, mitte välistada nende huvidega arvestamine seetõttu, et kaevandamise võimalikkus on

valla arvates väike ja kaevandamisluba on kohtus vaidlustatud. Seda ei ole tehtud, vaid

Jõelähtme vald on kaitseala moodustamise menetluses asunud vaidlustama kaevandamisloa

andmise eelduseid ja aluseid. Tegemist on olulise kaalumisveaga, mis tooks ka iseseisvalt kaasa

Jõelähtme Vallavolikogu 13.08.2020 otsuse nr 424 tühistamise. Jõelähtme vald on lisaks vääral

seisukohal (apellatsioonkaebuse p-d 3.2.1 ja 4.1), justkui oleks Keskkonnaamet andnud juhise,

mille kohaselt tuleb ka kaevandamisloa kehtimisel eelistada igal juhul luidete säilitamist

Ojaveere maaüksusel. Keskkonnaameti seisukohad, millele apellant tugineb, on antud eeldusel,

et Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmine on olnud õiguspärane, st vastavas menetluses on

kõiki kohaseid asjaolusid ja huve kaaludes jõutud õigele järeldusele. Ruu küla lähiümbruse

kaitse alla võtmine toob kaasa OÜ-le Väo Paas Ojaveere maaüksuse osas väljastatud

kaevandamisloa realiseerimatuse üksnes olukorras, kus kaitse alla võtmine oli õiguspärane.

16. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus on jäänud veenvalt

välja selgitamata Ruu luitestiku kaitsmise looduskaitseliste eelduste esinemine (mis on viinud

väära väärtushinnanguni) ning kaitseala moodustamisel on jäetud arvestamata kehtivast

kaevandamisloast tulenevate OÜ Väo Paas ja Eesti Vabariigi huvidega, on Jõelähtme

Vallavolikogu 13.08.2020 otsus nr 424 olulise kaalutlusveaga ning tuleb tühistada.

3-20-1717

17(18)

17. LKS § 10 lg 7 sätestab, et kohaliku omavalitsuse tasandil võtab kaitstava loodusobjekti

kaitse alla volikogu kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel või ilma

planeeringut koostamata. Seadus ei sätesta, millal kohaldada üht või teist alust, vastavat

selgitust ei tulene ka seletuskirjast (eelnõu 287 SE). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et olukorras, kus otsustatakse suure maa-ala kaitse alla võtmine, kusjuures tegemist ei ole

kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluva maaga, tuleks küsimuse otsustuskorras lahendamisele

eelistada planeerimismenetluse korraldamist. Samas ei ole asjaolu, et praegu otsustati

loodusobjekti kaitse alla võtmine volikogu otsusega planeeringut koostamata, otsuse

tühistamise iseseisvaks aluseks. Riigikohus selgitas 30.05.2019 otsuse nr 3-17-563 p-s 13, et

asja edasises menetluses on vastustajal võimalik uuesti kaaluda, kas Ruu küla lähiümbrus on

vaja kohaliku kaitse alla võtta ning selleks on tal võimalik valida, kas uuendada 2016. a-l alanud

haldusmenetlus või algatada uus haldusmenetlus. Riigikohus ei suunanud Jõelähtme valda

alustama planeerimismenetlusega. Jõelähtme vald valis haldusmenetluse uuendamise tee.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 26 esitatud seisukohaga Eesti Vabariigi

kaebeõigusest HKMS § 44 lg 4 alusel omandiõiguse kaitseks ega korda seda HKMS § 201 lg 4

alusel. Riigi kaebeõigust ei välista haldusjärelevalve võimalus omavalitsusüksuste tegevuse üle

(VVS § 753) ega protesti instituut HKMS-is. Riigi kaebus on praeguses asjas esitatud

omandiõiguse (riik kui maa ja maavara omanik) kaitseks, mitte avalikes huvides (vt HKMS §

256 lg 1). Samamoodi ei oma tähtsust, millise ministeeriumi kaudu riik oma kaebeõigust

teostab, kui küsimus puudutab mitme ministeeriumi haldusala. Halduskohtule esitatav kaebus

võib sisaldada laiemat ja põhjalikumat õiguslikku käsitlust ja põhjendusi kui vaidemenetluses

esitatu.

19. Kuna Jõelähtme valla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata,

jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi kanda.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Menetluskulude suurusele ja põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata

üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks

kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust, vaid arvestada

tuleb eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja vaidlusaluste õigusküsimuste

keerukust, samuti menetluse kestust (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35).

Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt

ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018

otsus nr 3-18-1570, p 17). Kohtul on menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel suur

kaalutlusruum.

OÜ Väo Paas on 21.01.2022 ja 26.01.2022 taotluste kohaselt kandnud apellatsioonimenetluses

esindajakulusid kokku 7224,60 eurot (käbemaksuga). Menetluskulude seos praeguse

vaidlusega ning nende kandmise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud. Väljamõistetavaid

menetluskulusid tuleb siiski vähendada. Taotlustele lisatud spetsifikatsioonidelt nähtuvalt on

õigusteenust osutanud mh Kaisa Laidvee (0,6 h) ja Regina Getter Maajärv (kokku 14,5 h).

Samas on OÜ Väo Paas nimel ringkonnakohtule menetlusdokumente esitanud vaid

vandeadvokaadid Martin Triipan ja Rauno Klemm. Esindus tähendab menetluses osalemist ja

esindatava nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ei muuda

isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.10.2012 otsus nr 3-

3-1-46-12, p 33; 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 24; Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2021

otsus nr 3-21-1021, p-d 24–26). K. Laidveed ja R. G. Maajärve ei saa käsitada ka kaebaja

nõustajatena. Nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil

osalemisega ja seal selgituste andmisega. Kirjalikus menetluses nõustaja kasutamise võimalust

3-20-1717

18(18)

ei ole (HKMS § 36). Seega ei saa nende isikute tegevuse eest makstud tasu pidada HKMS alusel

hüvitatavaks õigusabikuluks. Võttes lisaks arvesse, et esindajate tunnitasu määr (250 ja 190

eurot ilma käibemaksuta) ületab märgatavalt turu keskmist, üle on paisutatud

apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulutatud 16 h ja 5 min ning ringkonnakohtu

24.01.2022 istungil osalemiseks prognoositud ajakulu (1,60 h asemel 1,35 h), vähendab

ringkonnakohus väljamõistetavate menetluskulude suurust selliselt, et mõistab apellandilt OÜ

Väo Paas kasuks välja 3400 eurot (käibemaksuga; HKMS § 109 lg 6).

Keskkonnaministeerium

taotleb

esindaja

kulude

hüvitamist

summas

3528

eurot

(käibemaksuga; 24.01.20200 ja 26.01.2022 taotlused). Menetluskulude hüvitamine on

põhjendatud, kuna praegust vaidlust ei saa pidada Keskkonnaministeeriumi igapäevaseks

põhitegevuseks ning tegemist ei ole ka Keskkonnaministeeriumi enda antud haldusakti

põhjendamisega. Menetluskulude seos praeguse vaidlusega ning nende kandmise kohustus on

tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siiski asja mahtu ja keerukust arvesse võttes

toimingute tegemisele kulunud aega (kokku 21 tundi) pidada täies ulatuses põhjendatuks.

Apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele ning ringkonnakohtu istungiks valmistumisele

kulunud aega vähendades mõistab ringkonnakohus vastustajalt Keskkonnaministeeriumi

kasuks välja 3000 eurot (käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustus Riigikohtu 02.03.2023 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2022. a otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

3. Mõista Jõelähtme vallalt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja menetlusku-

lud 2450 eurot ja OÜ Väo Paas kasuks 2160 eurot. Ülejäänud osas jätta menet-

luskulud menetlusosaliste endi kanda.