3-20-1457/42 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1457

Otsuse kuupäev

28.01.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Vladimir

Fartõgini

kaebus

Tartu

Vangla

vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks 6300 euro ulatuses

seoses 16.03.2020–17.05.2020 värskes õhus jalutamise,

sisseostude tegemise ja telefoni kasutamise piiramisega

Menetlusosalised

Kaebaja – Vladimir Fartõgin

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vladimir Fartõgini kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

189 eurot, Eesti Vabariigi kanda.

3. Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

28.02.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 136 lg 8).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-20-1457

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“

(kohtutoimiku leheküljed (tl) 57–59) kehtestati kinnipeetavatele mitmeid piiranguid seonduvalt

riigis eriolukorra väljakuulutamise ning COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemilise levikuga. Muu hulgas lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised

jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks

toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Helistamine võimaldati vastavalt

taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Peatati ka Tartu Vangla kaupluse

tegevus, kuid vangla tagas jätkuvalt kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja

kirjatarbed ning kõneaja laadimine telefonikaardile oli võimalik taotluse alusel kinnipeetava

isiklike vahendite arvelt. Piirangute kohaldamist jätkati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a

käskkirjaga nr 1-1/57 (tl 60–61 pöördel), 14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 62–64 pöördel)

ja 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 65–67 pöördel). Viimati nimetatud käskkirjaga

lõpetati alates 29.04.2020 osaliselt jalutuskäikudele saatmise piirangud (s.o välja arvatud

karantiinis või isolatsioonis olevatele kinnipeetavatele) ja kauplusest sisseostude tegemise

piirangud (s.o välja arvatud nende kaupade osas, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda

külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad).

2. Kinnipeetav Vladimir Fartõgin (edaspidi ka kaebaja) vaidlustas eeltoodud neli Tartu Vangla

direktori käskkirja vaidemenetluses ning Justiitsministeeriumi 13.05.2020. a vaideotsusega

nr 11-7/2398-4 (tl 52–54) jäeti tema vaided rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 18.05.2020 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 56–

56 pöördel), milles palus hüvitada talle perioodil 16.03.2020 kuni 17.05.2020 kohaldatud

piirangutega tekitatud kahju. Taotluse kohaselt rikuti vangla kauplusest sisseostude tegemise ja

telefoni kasutamise piiramisega ning jalutuskäikudele mittelubamisega intensiivselt kaebaja

õigusi.

4. Tartu Vangla jättis 10.07.2020. a otsusega nr 1-13/100-2 (tl 4–6) kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine oli viiruse leviku

tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede, kuna viiruse levikut ei olnud

võimalik tõkestada mõne teise abinõuga. Kõigile ohutut jalutamist ei oleks taganud üksnes

desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine, vaid ohutu

jalutamise võimaldamine sõltus ka näiteks piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal

vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel

oleks vähem) ja arvestada tuli eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate

tööülesannetega. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud

rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus

reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks

inimkontakt olnud vältimatu. Esines ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati

takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 28 lg-st 1 tuleneb riigile kohustus kaitsta inimeste tervist, s.t riigil tuleb rakendada

õigeaegselt meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu.

4.2. Käskkirjast nr 1-1/54 nähtuvalt tagas vangla kaebajale helistamise võimaluse õigusaktides

ette nähtud minimaalses ulatuses (justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2).

3-20-1457

4.3. Kaupluse töö ajutine peatamine oli vajalik viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajale tagati

hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning nõuetekohane toitlustamine. Eriolukorra ajal müüs

vangla kauplus kahel korral laojääke ning kaebaja on nii 24.03.2020 kui ka 23.04.2020 kaupluse

vahendusel erinevaid toiduaineid soetanud. 24.03.2020 soetas kaebaja ka kõneaega.

4.4. Vangla möönab, et jalutamisvõimaluse puudumine, helistamiste piiramine ning kaupluse

töö ajutine peatamine vaidlusaluse perioodi jooksul võis olla ebameeldiv, kuid kahju

hüvitamise taotluses toodud ning vangla poolt kindlaks tehtud asjaoludest ei nähtu, et selliste

piirangute seadmine oleks kaebajale toonud kaasa kannatusi, millel oleks inimväärikuse

alandamise kvaliteet. Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid

mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Samuti võimaldas

vangla jätta kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt.

Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus.

5. V. Fartõgin esitas 03.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus osaliselt

tühistada Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 (punktid 1.1 ja 1.5),

31.03.2020. a käskkirja nr 1 1/57 (osaliselt punkt 1), 14.04.2020. a käskkirja nr 1 1/64 (osaliselt

punkt 1), 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 (osaliselt punkt 1), samuti tühistada Tartu Vangla

10.07.2020. a otsuse nr 1-13/100-2, ning palus mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju

hüvitise 6300 eurot. Tallinna Halduskohtu 09.09.2020. a määrusega anti kaebus kohtualluvuse

järgi üle Tartu Halduskohtule.

6. Tartu Halduskohus jättis 18.11.2020. a määrusega rahuldamata koos kaebusega esitatud riigi

õigusabi taotluse ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja kaebuse täpsustamiseks,

sh vajadusel Tartu Vangla direktori käskkirjade tühistamise nõuete esitamise tähtaja

ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja palus 26.11.2020 kohtule esitatud avalduses

ennistada käskkirjade tühistamise nõuete esitamise tähtaeg.

7. Tartu Halduskohus jättis 06.01.2021. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse

rahuldamata ning lõpetas Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54,

31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 ja 27.04.2020. a käskkirja

nr 1-1/65 osalise tühistamise nõuetes kaebuse menetluse. Sama määrusega võttis kohus kaebuse

menetlusse Tartu Vanglalt 6300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise ja

Tartu Vangla 10.07.2020. a otsuse nr 1-13/100-2 tühistamise nõuetes.

8. Tartu Vangla esitas kaebusele 04.02.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus määras 14.12.2021. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.

10. Kaebaja esitas kohtule 22.12.2021 kaebuse täiendused, milles muu hulgas palub tühistada

Tartu Vangla 04.02.2021. a vastuse kaebusele.

11. Vastustaja esitas kohtule 03.01.2022 täiendavad selgitused ja tõendid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. V. Fartõgin leiab, et talle tuleks hüvitada vangla õigusvastase tegevusega tekitatud

mittevaraline kahju 6300 euro ulatuses, ning põhjendab seda järgmiselt.

12.1. Puudub vaidlus, et koroonaviirus põhjustas kogu maailma haaravat ohtu inimeste elule

ja tervisele, kuid kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel pidanuks lähtuma kitsamalt

Eesti, Tartumaa ja Tartu Vanglate olukorrast. Kaebajale teadaolevalt oli kinnipeetavate ja

vanglatöötajate hulgas viirusest põhjustatud haigust diagnoositud vaid ühel vanglatöötajal ja

rohkem nakatunuid polnud. Seega ei olnud olukord Tartu Vanglas selline, mis oleks välistanud

3-20-1457

vajaduse

tagada

kaebajale

õigus

vabadusele

ja

puutumatusele.

Vangistusseaduse

(VangS) § 28 lg-s 1, §-s 48 ja § 55 lg-s 2 sätestatud õiguste piiramine oli vastuolus

VangS § 41 lg-ga 2. Esineb tugev eeldus, et kaebajat hoiti eraelu puutumatust rikkuvates

tingimustes. Avalikkuse huvid ei saanud olla nii kaalukad, et piirata ulatuslikult kinnipeetava

põhiõigusi ja vabadusi. Tartu Vangla direktor on seega riigis valitsenud eriolukorra ajal

ebaõigesti kohaldanud VangS § 41 lg-t 2 ning piiranguid on kohaldatud alusetult. Vangla ei

järginud ajaperioodil 16.03.2020–17.05.2020 PS §-i 14 ega kohelnud kaebajat inimväärikalt.

12.2. Kinnipeetava jaoks on õigus viibida värskes õhus olulise kaaluga. Tegemist on

kinnipeetava ühe üldfüüsilise seisundi säilitamise ja arendamise vormiga. Selle eesmärk on

kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada

samaaegselt

liikumist

ja

sportimist

väljaspool

tavapäraseid

kambritingimusi.

Jalutamisvõimaluse puudumine erakorralise olukorra ajal riigis osutab kahtlemata halba mõju

nii kinnipeetava füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Samuti on kaalukas kaebaja õigus viibida

väljaspool kambrit ja tegeleda seal erinevate tegevustega. Keeld tegeleda väljaspool kambrit

erinevate tegevustega ja osta vangla kauplusest kaupu ei kaitse PS § 28 lg-s 1, §-s 26 ja

§ 32 lg-s 2 sätestatud õigusi tervise kaitsele, eraelu puutumatusele ja vabadusele käsutada oma

rahalisi vahendeid.

13. Tartu Vangla palub jätta kaebuse järgmistel põhjendustel rahuldamata.

13.1. Kaebaja kohtlemist koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute ajal ei

saa pidada õigusvastaseks. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et kaebajale oleks kehtestatud

piirangute tulemusena saabunud mõni riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 kirjeldatud

tagajärg.

13.2. Vangla piiras kinnipeetavate võimalust jalutada eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate

tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise

ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Potentsiaalselt ohtlikuna tuli käsitada kõiki isikuid, sh

vanglateenistujaid.

Vanglas

ei

ole

võimalik

täielikult

välistada

kokkupuudet

vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide

välistamise kaudu oluliselt vähendada.

13.3. Piirangute tõttu ei saanud kaebaja jalutada perioodil 16.03.2020–28.04.2020, s.o kokku

44 päeva. Selle aja jooksul värskes õhus jalutuskäigu ärajäämine ei saanud põhjustada kaebajale

iseseisvalt kahju, mis kuuluks RVastS alusel hüvitamisele. Ka vabaduses võib tulla ette

olukordi, nt haigestumine, raske trauma, vanadus jne, kus värskes õhus viibimine pole võimalik

ning sellist olukorda ei peeta iseenesest isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks.

Praegusel juhul esines väga suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja

inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema

elu ja tervis on parimal moel kaitstud, ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt

ohututes tingimustes. Kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes on riskigruppi

kuuluvatel kinnipeetavatel.

13.4. Tartu Vangla tagas piirangute kehtimise ajal kinnipeetavatele võimaluse suhelda

telefoni teel kehtivas õiguses ette nähtud ulatuses. Kaebaja kõneeristuse väljavõttest nähtuvalt

on kaebaja saanud paljudel juhtudel telefoni kasutada suuremas mahus, kui VSkE § 51 lg 2 seda

ette näeb.

13.5. Kaupluse töö ajutine peatamine oli vajalik viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajale tagati

hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed, samuti nõuetekohane toitlustamine. Samuti müüs vangla

kauplus eriolukorra ajal kahel korral laojääke ning ka kaebaja soetas nendel kordadel erinevaid

tooteid.

3-20-1457

13.6. Kehtestatud piirangute ajal said kinnipeetavad saata kirju vangla kulul ka VSkE § 47

lauses 2 nimetamata isikutele. Kaebaja on piirangute kehtimise ajal saatnud kirju kohtutele,

õiguskantslerile, Justiitsministeeriumile, ühele äriühingule ja ühele eraisikule. Kuigi vangla ei

pidanud iga kinnipeetava lõikes eraldi arvestust, kes ja millisele adressaadile kirja vangla kulul

saatis, on usutav, et ka kaebaja poolt Justiitsministeeriumile, äriühingule ja eraisikule kirjade

saatmine on toimunud vangla kulul. Kaebaja ei ole ostnud kauplusest mitte ühtegi postmarki

ning eraisikutelt on ta saanud ainult üksikuid kirju, mistõttu ei ole usutav markide saamine kirja

teel.

KOHTU SEISUKOHT

14. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses Tartu Vanglas

alates 16.03.2020 kuni 17.05.2020 kehtinud jalutuskäikudele saatmise, vangla kaupluse

vahendusel kaupade soetamise ja telefonikõnede tegemise piirangutega. Kaebaja avaldustest

saab järeldada, et kaebaja hinnangul on alandatud tema inimväärikust (järgitud ei ole

VangS §-s 41 sätestatut) ning rikutud on tema õigust eraelu puutumatusele. Kaebaja viitab

22.12.2021. a kaebuse täienduses ka tervisekahjule, selgitamata siiski, milles selline kahju

täpsemalt seisneb.

15. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse 22.12.2021. a täienduses tehtud viited väljaspool kambrit

viibimisele ja seal erinevate tegevustega tegelemisele. Kohus on kaebajale juba 18.11.2020. a

määruses (p 17.2) selgitanud, et kuna kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise

taotlus käsitab just sisseostude tegemise, telefoni kasutamise ja jalutuskäikudel käimise

piiranguid, ei saa kaebaja kohtumenetluses kahjunõude alust laiendada.

16. Kohus on kaebajale 18.11.2020. a määruses selgitanud ka seda, et olukorras, kus

haldusorgan jätab rahuldamata isiku kahju hüvitamise taotluse, on vastavalt RVastS § 18 lg-le 2

kohaseks nõudeks hüvitamisnõue ning kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud haldusorgani

otsuse tühistamise nõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja jäi oma 26.11.2020. a

avalduses tühistamisnõude juurde ning kohus võttis 06.01.2021. a määrusega kaebuse

menetlusse nii kahju hüvitamise nõudes kui ka tühistamisnõudes. Hoolimata tühistamisnõude

menetlusse võtmisest, on kohus jätkuvalt seisukohal, et kohtueelses menetluses tehtud otsuse

tühistamise nõude esitamine ei ole RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt võimalik, vaid see on

hõlmatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka Riigikohtu 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416, p 17;

Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2021. a määrus nr 3-21-771, p 8). Seetõttu ei pea kohus

vajalikuks jätta tühistamisnõuet käesoleva otsusega läbi vaatamata, vaid selgitab, et tõlgendab

kaebaja taotlusi ühe nõudena, milleks on Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue. Samuti

selgitab kohus, et ei pea vajalikuks tõlgendada kaebuse 22.12.2021. a täienduses esitatud

taotlust Tartu Vangla 04.02.2021. a vastuse tühistamiseks taotlusena kaebuse muutmiseks

HKMS § 49 lg 1 mõistes. Kohtumenetluses esitatud vastustaja vastuse näol ei ole tegemist

haldusaktiga haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses, mida kohtul oleks võimalik

tühistamiskaebuse alusel tühistada (vt HKMS § 5 lg 1, § 6 lg 1).

17. PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju

hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi

on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub

3-20-1457

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu

kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega

rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel

tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju

ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

18. Kaebaja heidab praegusel juhul avaliku võimu kandjale, täpsemalt Tartu Vangla direktorile

ette seda, et kaebaja suhtes on vangistuses viibimise ajal alusetult piiratud talle

VangS § 28 lg-st 1, §-st 48 ja § 55 lg-st 2 tulenevaid õigusi. Kõnealused piirangud on

kehtestatud 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57,

14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 ja 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 ajal, mil Eestis ja

kogu maailmas oli hakanud levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kaebaja

hinnangul oli vangla direktori tegevus vastuolus VangS §-ga 41.

19. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses

toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud

teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 41 piirata

kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-1367, p 19).

20. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. Seega

kontrollib kohus järgnevalt, kas vangla on piiranud kaebaja õigust jalutuskäigule värskes õhus

kooskõlas VangS §-ga 41.

21. Tartu Ringkonnakohus selgitas 31.08.2021. a otsuses nr 3-20-1367 punktis 20, et vangla

julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise,

vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise.

Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/57 ja

14.04.2020. a käskkirjas nr 1-1/64 on põhjendatud jalutuskäikudele saatmise piiramist

ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii

kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega on käskkirjadega otsustatud piirangud

kehtestatud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsuse nr 3-20-1367 p 21).

22. Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kaebaja õiguste piiramist

vajalikuks, sobivaks ning soovitud eesmärki arvestades proportsionaalseks.

23. Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist oli Vabariigi Valitsus

12.03.2020. a korraldusega nr 76 kuulutanud Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-

sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise

nakatumise ohuga. Enne selle korralduse andmist oli aga Maailma Terviseorganisatsioon

(WHO) enda 11.03.2020. a avalduses deklareerinud, et COVID-19 haiguse näol on tegemist

3-20-1457

pandeemiaga ehk kogu maailma haarava epideemiaga1. Sellises olukorras lähtus vangla kohtu

hinnangul asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest (sh sellest, et viirus

levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade kaudu) ning võttis

sellest lähtuvalt meetmeid vanglas viiruse leviku tõkestamiseks.

24. Kohus nõustub vanglaga, et vangla pidi kõnealuste käskkirjade andmise ajal arvestama

sellega, et massiline haigestumine nii vanglateenistujate kui ka kinnipeetavate seas oleks

kujutanud endast suurt ohtu vangla julgeolekule. Ametnike ja töötajate haigestumisega oleks

kaasnenud ressursipuudus, mille tõttu oleks sattunud ohtu vangla võimekus tagada

kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, aga ka karistuse ja eelvangistuse täideviimiseks

hädavajalike teenuste osutamine. Samuti on vangla asjakohaselt arvestanud sellega, et

vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse kuuluvaid isikuid (näiteks krooniliste haigustega

inimesed), kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende nakatumise

korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Esines ka oht, et

vanglast saabuvate täiendavate patsientide hulk oleks oluliselt suurendanud väljaspool vanglat

asuvate haiglate koormust ning seadnud ohtu nende võimekuse pakkuda kõigile arstiabi.

25. Käskkirju andes on vangla direktor asjakohaselt võtnud arvesse viiruse leviku tõkestamise

võimalike abinõude üle otsustamisel vangistuse täideviimise eripära. Olukorras, kus teada

olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik minimeerida inimeste

vahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei saa vanglale ette heita vanglas tavapäraste tegevuste

piiramist, kuna nendega oleksid paratamatult kaasnenud inimkontaktid. Näiteks puudub

kinnipeetavatel võimalus liikuda ilma saatjata ning korrarikkumisele reageerimine eeldab

vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte. Samuti on kinnipeetavatel endal äärmiselt

piiratud võimalused korraldada enda elu haigestumise vältimiseks. On selge, et kinnipeetavad

on viirusnakkuste suhtes haavatavad, kuna põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne

distantseerumine ja hügieenieeskirjad ei saa järgida sama lihtsalt, kui seda saab teha väljaspool

kinnipidamisasutust. See võib omakorda suurendada vangide terviseriski ning COVID-19

haiguse puhkemisel vanglates oleks vahistatutele ja süüdimõistetutele, vangla töötajatele ja

nende lähedastele saanud tekkida traagilised tagajärjed.

26. Kaebaja on õigesti osutanud, et õigus värskes õhus jalutamisele on hõlmatud PS §-st 28

tuleneva õigusega tervise kaitsele. Vangla ei saanud aga samal ajal jätta arvestamata sellega, et

kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmisega võis vanglas võimalikult viiruse levima

hakkamisega sattuda vanglas viibivate isikute elu ja tervis veel suuremasse ohtu, samuti võis

sellest tulenevalt sattuda ohtu tervishoiusüsteemi võimekuse säilimine tervikuna.

PS § 28 lg-st 1 tuleneb riigile ka kohustus rakendada meetmeid inimeste haigestumise, sh

nakkushaigustesse haigestumise vältimiseks2. Kuigi vanglateenistuses, sh Tartu Vanglas esines

sellel ajal üksnes üksikuid haigusjuhtumeid, on siiski tõenäoline, et viirus ei levinud

kinnipeetavate seas tänu piirangutele. 2020. a aprillikuu lõpuks oli olukord kujunenud selliseks,

et piiranguid hakati järk-järgult leevendama ning alates 29.04.2020 taastati ka kinnipeetavate

saatmised jalutuskäikudele.

27. Jalutuskäikudele saatmise piirangutest tulenevat kahjulikku mõju kaebajale vähendasid

kohtu hinnangul vangla poolt tarvitusele võetud leevendusmeetmed. Näiteks võimaldas vangla

kõnealuste käskkirjade kohaselt jätta piirangute kompenseerimiseks kambrites raadio, elekter

1 https://www.who.int/director-general/speeches/detail/who-director-general-s-opening-remarks-at-the-media-

briefing-on-covid-19---11-march-2020

2 Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020. Paragrahvi 28 kommentaar, p 7. Kättesaadav

arvutivõrgus: https://pohiseadus.ee/sisu/3499

3-20-1457

ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes ei

oleks selliseid leevendusmeetmeid kohaldatud.

28. Eelneva põhjal leiab kohus, et antud juhul kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse

levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused ning

perioodil 16.03.2020–28.04.2020 ajutiselt kehtinud värskes õhus jalutamise keeld ei olnud

õigusvastane.

29. VangS § 28 lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud

mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni

kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vastavalt VSkE § 51 lg-le 2

võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

30. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 1.5, 31.03.2020. a käskkirja

nr 1-1/57 p 1, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p 1 ja 27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 p 1

kohaselt võimaldati helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale

töökorraldusele. Seega, kui tavaolukorras on kinnipeetavatel võimalik helistada osakonna

avatud oleku ajal ilma selleks eelnevalt vastavat taotlust esitamata ja ajal, kui telefon on vaba,

siis piirangute kehtimise ajal pidid kinnipeetavad esitama eelnevalt vastava taotluse ja ametnik

pidi helistamiseks telefoni kinnipeetavale viima.

31. Kohtule esitatud kaebaja kõnede logiandmetest perioodi 16.03.2020–13.05.2020 kohta

(tl 105) nähtub, et vaatamata sel ajal kehtinud helistamise korraldusele on kaebaja saanud

vaidlusalusel perioodil helistada rohkem kui kord nädalas ehk enam kui VSkE § 51 lg-s 2 ette

nähtud miinimumsagedus. Seega muutus kohaldatud piirangute tulemusel küll kaebaja poolt

telefoni kasutamise kord ja suure tõenäosusega ka sagedus, on kaebajale võimaldatud siiski

helistamist enam kui seaduses sätestatud miinimummääras. Lisaks võimaldati vastustaja

selgituste kohaselt kinnipeetavatele piirangute kohaldamise ajal kirjade saatmine vangla kulul.

Käesolevas otsuses eespool välja toodud piirangute seadmise eesmärke ja vajadust arvestades

ei olnud kohtu hinnangul sellised helistamisele seatud piirangud ülemäärased ega kahjustanud

ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vanglavälisele suhtlusele.

32. VangS § 48 lg 1 näeb kinnipeetavale ette võimaluse osta oma isikuarvel oleva raha eest

toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu

müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping.

33. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-st 3, 31.03.2020. a käskkirja

nr 1-1/57 p-st 1 ja 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p-st 1 tulenevalt oli ajavahemikus

16.03.2020–26.04.2020 Tartu Vangla kaupluse tegevus peatatud. Tartu Vangla direktori

27.04.2020. a käskkirja nr 1-1/65 p-ga 3 võimaldati kinnipeetavatel osta vangla kauplusest

kaupu, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad.

Nimetatud käskkirjadest tuleneb aga ka see, et piirangute ajal tagati kinnipeetavatele nende

taotluste alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning kõneaja laadimine telefonikaardile.

Samuti tagati kinnipeetavatele vastavalt 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-le 5, 31.03.2020. a

käskkirja nr 1-1/57 p-le 2, 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64 p-le 2 ning 27.04.2020. a käskkirja

nr 1-1/65 p-le 4 iga päev lisatoitlustamine. Veel on vastustaja selgitanud, et piirangute

kehtimise ajal müüs vangla kauplus kahel korral (24.03.2020 ja 23.04.2020) kinnipeetavatele

laojääke ning kaebaja on mõlemal korral kaupluse vahendusel erinevaid toiduaineid soetanud.

Seda kinnitab kohtule esitatud kaebaja ostude nimekiri perioodist 01.03.2020–18.05.2020

(tl 106). Eelnevast nähtub, et kaupluse tavapärase tegevuse peatamisest hoolimata oli kaebajale

siiski lisaks tavapärastele toidukordadele tagatud lisatoitlustamine ning tal oli kahel korral ka

võimalus kaupu vangla kauplusest soetada. Seega ei saanud viiruse leviku tõkestamise

eesmärgil ka kaupluse töö ajutine peatamine piirata kaebaja õigusi ülemääraselt.

3-20-1457

34. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevust ei saa

pidada õigusvastaseks. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste

täidetust. Kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt

HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus

vabastas 06.01.2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 189 euro suuruse riigilõivu

tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud riigi kanda.

Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad

vastustaja ja ka kaebaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)