2-20-1820/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1820

Kohtuasi

Q, Y ja C hagi Z vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Z apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Q vastu 1587,96 eurot

Y vastu 1528,65 eurot

C vastu 1348,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja III C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja W ning lepingulised esindajad

vandeadvokaat Monica Pihlak ja vandeadvokaadi abi

Kirke Treial

Kostja Z (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kaie Mandel

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11. jaanuari 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Q, Y ja C 15. oktoobri 2021. a vastuväide kohtu tegevuse kohta osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. juuli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-1820 osas,

millega maakohus mõistis Z-lt Q kasuks välja elatise 116,73 eurot kuus ületavas

osas, Y kasuks elatise 110,14 eurot kuus ületavas osas ning C kasuks elatise 90,14

eurot kuus ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Q, Y ja C

hagid selles osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Kohtuotsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata Q, Y ja C hagi

tagasiulatuva elatise saamiseks.

4. Rahuldada Z apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada Q, Y ja C hagi osaliselt.

5.2. Mõista Z-lt Q kasuks välja alates 3. veebruarist 2020 elatis 116,73 eurot kuus

kuni Q täisealiseks saamiseni.

5.3. Mõista Z-lt Y kasuks välja alates 3. veebruarist 2020 elatis 110,14 eurot kuus

kuni Y täisealiseks saamiseni.

5.4. Mõista Z-lt C kasuks välja alates 3. veebruarist 2020 elatis 90,14 eurot kuus

kuni C täisealiseks saamiseni.

5.5. Välja

mõistetud

elatis

tuleb

tasuda

W

arvelduskontole

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks kuupäevaks.

5.6. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et Z on maksnud alates veebruarist 2020

kolmele lapsele kokku elatist 200 eurot kuus.

5.7. Jätta rahuldamata Q, Y ja C hagi tagasiulatuva elatise saamiseks.

5.8. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude poolte endi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (hageja I), Y (hageja II) ja C (hageja III) (koos hagejad, lapsed) esitasid 3. veebruaril 2020

(täpsustatud 10. märtsil 2020) Pärnu Maakohtule Z (kostja, ema) vastu hagi, milles palusid

kohustada kostjat tasuma igale hagejale elatist 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära alates hagi esitamisest kuni iga hageja

täisealiseks saamiseni ning mõista kostjalt välja iga hageja kasuks tagasiulatuvalt elatis perioodi

4. veebruar 2019. a kuni 3. veebruar 2020. a eest 3259 eurot. Menetluskulud palusid hagejad

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt elavad hagejad alates 2017. a märtsist W (isa) juures.

Isa kannab kõik laste kulud. Vastavalt lastekaitsespetsialisti juures sõlmitud suhtluskorrale on

lapsed ema juures iga teise nädalavahetuse reede õhtust esmaspäeva hommikuni ja vanemate

kokkuleppel koolivaheaegadel. Lapsed on emaga 84 päeva aastas ehk 22,95% ajast. Riiklik

peretoetus laekub alates 2020. a jaanuarist isa kontole. Ühe lapse ülalpidamiseks kulub 675

eurot (täpsustatud andmetel 784,48 eurot) kuus. Isa pöördus ema poole elatise maksmise

küsimusega 2018. a. Konkreetse elatise maksmise nõude esitas isa 2019. a jaanuaris. Kostja on

esitanud ebaõigeid andmeid oma sissetuleku kohta. Enamik hagejate isa kinnisasjadest on

kasutusel igapäevases majandustegevuses, mistõttu ei ole neid võimalik müüa.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate seadusliku esindaja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt elasid lapsed pärast vanemate lahku kolimist kuni 2019. a maini

isa ja emaga võrdse osa ajast ning kuni 2019. a septembrini tasus kostja lasteaia ja huviringide

eest, samuti ostis lastele riided, jalanõud ja koolitarbed. Arvestades, et 2020. a veedavad lapsed

emaga kokku 102 päeva ehk 27,95% ajast ja riiklik peretoetus on 520 eurot kuus, katab kostja

makstav elatis kokku 200 eurot kuus laste vajadused. Samuti on kostja ostnud lastele erinevaid

vajalikke esemeid ja teinud kulutusi seoses vaba aja veetmisega. Kostja igakuine sissetulek oli

kuni eriolukorra väljakuulutamiseni 2020. a ligikaudu 867 eurot kuus. 2020. a märtsiks kostja

töö peatus. Kostjale ei kuulu kinnisasju ega sõidukeid, vaid üksnes OÜ X osa. Kostja

ülalpeetavate arv suureneb ja sissetulek väheneb seoses uue lapse sünniga. Laste isale kuulub

19 kinnisasja. Lisaks on hagejate ülalpidamiskulud ülepaisutatud. Arvesse tuleb võtta ka

mastaabisäästu.

Tagasiulatuva elatise nõue on põhjendamatu. Enne hagi esitamist olid isa nõudmised elatise

osas vastakad. Samuti muudab tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja elatisvõlgnikuks

ning võtab temalt võimaluse lastega suhelda ja neid enda juurde võtta, sest sellega kaasnevad

kulud. Perioodil 4. veebruar 2019. a kuni 3. veebruar 2020. a panustas kostja hagejatele kokku

378,45 eurot kuus. Poole riiklikust peretoetusest kandis kostja hagejate isale.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 30. juuli 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi 3. veebruar 2020. a kuni 31. juuli 2021. a

eest 1963,69 eurot ja alates 1. augustist 2021 176,44 eurot kuus, hageja II kasuks välja elatise

perioodi 3. veebruar 2020. a kuni 31. juuli 2021. a eest 1857,06 eurot ja alates 1. augustist 2021

169,85 eurot kuus, hageja III kasuks välja elatise perioodi 3. veebruar 2020. a kuni 31. juuli

2021. a eest 1496,70 eurot ja alates 1. augustist 2021 149,85 eurot kuus, jättis rahuldamata

hagejate hagi tagasiulatuva elatise nõudes ning menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestades, et hagejad õpivad ühes koolis ning ka trennid

ja ringid toimuvad koolis, kasutavad nad kooli saamiseks ja lahkumiseks transporti ühiselt,

mistõttu on hagejate põhjendatud transpordikulu 100 eurot kuus. Lähtudes uuringust „Lapse

vajaduspõhine miinimumelatis“ (uuring) ja esile toodud toitumisharjumustest, on hageja I

põhjendatud toidukulu 140 eurot kuus ning hagejate II ja III puhul 110 eurot kuus. Ülejäänud

kulud on kõigi laste puhul vajalikud esitatud ulatuses. Seega on põhjendatud ülalpidamiskulu

hageja I puhul 592,10 eurot ning hagejate II ja III puhul 562,10 eurot kuus. Suhtluskorra ja

vanemate seletuste järgi viibisid hagejad 2020. a ema juures 102 päeva. Üldtuntuks tuleb lugeda

asjaolu, et ajal, mil hagejad viibisid ema juures, kandis ema söögikulud, mistõttu tuleb kostja

kulud toidule aja eest, mil lapsed viibisid tema juures, hagejate vajaduste suurusest maha arvata.

Kuigi kostja on teinud lastele ka mitmeid muid kulutusi, siis ei ole isa tunnistanud seda

ülalpidamiskohustuse täitmiseni, mistõttu ei ole need hinnatavad vahetu ülalpidamisena.

Hagejate isa varaline seisund on parem kui kostjal, kuid see ei anna alust elatise suuruse

vähendamiseks, sest kostja on teinud makseid selgitusega „tagavaraks“ teisele kontole ega

esitanud viimase kohta väljavõtet koos teiste konto väljavõtetega, mistõttu on alust arvata, et

kostja varjab oma tegelikku varalist seisundit. Laste isa kontole laekub lapsetoetus ja lasterikka

pere toetus hagejate I ja II eest 160 eurot kuus ning hageja III eest 200 eurot kuus, mis on

põhjendatud arvestada hagejate vajaduste suurusest maha. Lisaks tuleb elatise väljamõistmisel

arvestada kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud elatist. Kuivõrd elatise tagasiulatuv

väljamõistmine paneks suure tõenäosusega kostja raskesse olukorda ja oleks kostjale

ebamõistlikult koormav, siis tuleb tagasiulatuva elatise nõue jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda ning teha tühistatud osas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja

jätta menetluskulud hagejate kanda.

Maakohus jättis põhjendamata, mille alusel hindab ta iga hageja kulu kommunaalteenustele,

elektrile, telefoni-, televisiooni- ja internetiteenusele, mööblile ja muudele kodutarvetele

vajalikuks 124 euro ulatuses kuus, riietele ja jalanõudele vajalikuks 101,60 euro ulatuses kuus

ning vabale ajale vajalikuks 79 euro ulatuses kuus. Need on uuringust nähtuva statistilise

keskmisega võrreldes kõrgemad. Samuti jättis kohus arvestamata mastaabisäästuga, kuigi

hagejad on samast soost ja sarnases vanuses. Lisaks ei võtnud kohus elatise suuruse määramisel

arvesse, et kostja kannab nimetatud kulusid vahetult. Kostja poolt koolitarvete soetamiseks, ravi

ja treeningute eest ning vabaaja veetmisega seoses kantud kulud on käsitatavad vahetu

ülalpidamise andmisena. Kostja kannab ka ajal, mil hagejad viibivad tema juures, vahetult

kulud kommunaalteenustele, elektrile, sideteenustele, mööblile ja teistele kodutarvetele ning

ostab hagejatele riideid ja jalanõusid.

Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus kõigi tõendite analüüsimise kohustust. Kostja

esitas tähtaegselt nii pangakonto väljavõtte millelt kui ka pangakonto väljavõtte millele teostati

kanne selgitusega „tagavaraks“, seega ei ole kostja oma tulu varjanud. Samuti oleks kohus

pidanud elatise suuruse määramisel arvestama asjaoluga, et hagejate isa varaline seisund on

oluliselt parem kui kostjal. Lisaks jättis kohus tähelepanuta tõendi kostja raseduse ja eeldatava

sünnitamiskuupäeva kohta. Vaidlustatud otsus jätab kostja sündiva lapse hagejatega võrreldes

varaliselt halvemasse seisu.

Vastustajate seisukoht

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise

116,73 eurot kuus ületavas osas, hageja II kasuks elatise 110,14 eurot kuus ületavas osas ning

hageja III kasuks elatise 90,14 eurot kuus ületavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Asja ette valmistades andis ringkonnakohus pooltele tähtaja ringkonnakohtu poolt vajalikuks

peetud asjaolude suhtes avalduste ja seisukohtade esitamiseks (vt ringkonnakohtu 24. septembri

2021. a kiri; kd IV, tl 163–164). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus olulisel määral

eelmenetluse ülesandeid ning jättis kohtuistungil vaidlusalused asjaolud vajalikus ulatuses nii

faktilisest kui õiguslikust küljest pooltega arutamata (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg-d 1 ja 2

ja § 392 lg 1 p-d 1-4). See omakorda mõjutas asja lahendamise tulemust maakohtus.

Ringkonnakohus sai need menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada.

8. Kolleegiumil on lahendamata hagejate 15. oktoobril 2021 esitatud vastuväide kohtu tegevuse

kohta (kd IV, tl 198–201). Hagejad leiavad, et ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et

hagejate lepinguline esindaja (lapsi esindades) on 10. veebruari 2021. a menetlusdokumendiga

esitanud hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, kuid ei ole sisuliselt esile toonud, milliseid

asjaolusid ta soovib nende tõenditega tõendada. Hagejad täitsid maakohtu 21. jaanuari 2021. a

korralduse (kd II, tl 109) välja tuua asjaolud ja esitada tõendid iga hageja kulude suuruse kohta.

Hagejate hinnangul ei ole põhjendatud ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas, et

hagejad peavad ringkonnakohtus uuesti kordama ja selgitama asjaolusid, mida hagejad on juba

maakohtu menetluses mitmetes menetlusdokumentides selgitanud. Lisaks on hagejate arvates

põhjendamatu ringkonnakohtu järeldus, et hagejad on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele

uusi asjaolusid. Asjaolu, et kostjal on kolmas arveldusarve kogumishoiusena on hagejad esile

toonud maakohtu menetluses 30. oktoobri 2020. a kohtuvaidluste kirjalikes teesides (p-d 8 ja

9) ja asjaolu, et kostja ostis hiljuti oma elukaaslasega suvemaja on hagejad esile toonud

15. juuni 2021. a menetlusdokumendi p-s 37.

Kolleegium rahuldab hagejate vastuväite kohtu tegevuse kohta osaliselt. Kolleegium ei nõustu,

et ringkonnakohtu 24. septembri 2021. a kirjas nõutud selgitus 10. veebruaril 2021 esitatud

menetlusdokumendiga seotud asjaolude ja esitatud tõendite kohta oli põhjendamatu. Kuigi

TsMS § 436 lg 6 järgi kohus ei ole esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas,

siis ei mõjuta see TsMS § 236 lg-st 1 tulenevat nõuet, et tõendi esitamisel peab menetlusosaline

välja tooma, millist väidet kohus tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel hindama peab.

Kolleegium nõustub vastuväitega osas, milles hagejad vaidlustasid ringkonnakohtu seisukohta,

et vastuses apellatsioonkaebusele on esitatud uusi asjaolusid. Hagejad on viidanud

menetlusdokumentidele, millest nähtuvalt on asjaolud (kostjal on kolmas arveldusarve

kogumishoiusena pangakontol ning kostja ostis hiljuti oma elukaaslasega suvemaja) esitatud

maakohtu menetluses.

9. Kostja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et ta täidab ülalpidamiskohustust piisavalt ning

elatist ei tule välja mõista. Pooled ei vaidle selle üle, et lapsed viibivad osa ajast kostja juures

ning lisaks sellele tasub kostja hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus (kd I, tl 136; kd IV, tl

187). Vaidluse all on elatis alates hagi esitamisest, s.o 3. veebruar 2020. Osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hagejate hagi tagasiulatuva elatise saamiseks, on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

10. Maakohus on õigesti tuginenud väljakujunenud kohtupraktikale, et kui eelduslikult on lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus enne 1. jaanuari

2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära,

siis selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas ei selgu maakohtu otsusest,

kas maakohtu hinnangul on hagejad esitanud elatise nõude miinimumsuuruses, sest vaatamata

maakohtu tõdemusele, et miinimumelatise nõudmisel ei tule kulusid üldjuhul tõendada, on

maakohus kulusid siiski hinnanud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praegusel juhul ei

ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, sest hagejad viibivad osa aega ka kostja

juures. Sellise nõude puhul tuleb laste isal tõendada laste ülalpidamiskulude suurust (vt ka

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.3 ja selles viidatud lahendid).

Kolleegium märgib, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse

esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema ja saab olla,

arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste

rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse elatisnõude suuruse määramisel tuleb

arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Seega

kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Vanemate

erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises

vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt nt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16).

11. Hagejate esitatud asjaolude kohaselt on laste isa kulutuste suurus igale hagejale kuus:

2019. a 776,41 eurot, 2020. a 784,48 eurot ja 2021. a 794 eurot. Need kulutused arvestavad

mastaabisäästu (vt hagejate 15. oktoobri 2021. a menetlusdokument; kd IV, t 198–201).

Hagejad nõuavad kostjalt elatist 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Tulenevalt kostja apellatsioonkaebusest tuleb kolleegiumil

hinnata, kas maakohus on õigesti kindlaks teinud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suuruse ning vanemate sissetulekute ja varalise seisundi. Seejärel vajab

otsustamist, kas kostja varaline seisund võimaldab täita ülalpidamiskohustust laste isaga

võrdses osas PKS § 105 lg 3 järgi ning kas esinevad PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvad

põhjused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra.

12. Maakohus tuvastas, et lapsed viibivad ema juures ca 102 päeva (8,5 päeva kuus) ehk

27,95% aastas ning lastel ei ole vahelduvat elukohta. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole

hagejad maakohtu seisukohaga nõus ja märgivad et ema juures viibimise aeg on väiksem, s.o

22,95%. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, lisades täiendavalt järgmist.

Vanemad on 10. märtsil 2020 sõlminud kokkuleppe (kd I, tl 79–80), mille kohaselt on lapsed

igal teisel nädalavahetusel emaga, alates reedese koolipäeva järgselt kuni esmaspäeva

hommikuni. Samuti on vanemate vahel jagatud koolivaheajad. Kostja vastas ringkonnakohtule,

et vanemad lähtuvad jätkuvalt kõnealusest kokkuleppest, ning laste isa, et lapsed enam

kokkuleppe alusel ema juures ei käi ja kostja on omal algatusel suhtluskorda suvevaheaja osas

muutnud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti ülalpidamiskohustuse täitmist

tuvastades lähtunud kostja arvutatud ajast ning hagejate väited ei anna alust asuda selles osas

maakohtust erinevale seisukohale (vt kostja 19. oktoobri 2020. a menetlusdokument ja selle

lisa; kd I, tl 186–190). Kolleegium leiab, et kui vanemad on kindlaks määranud suhtluskorra,

siis tuleb ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades sellest ka lähtuda. Kui juhinduda sellest, kui

palju aega viibib kostja lastega tegelikult koos, raskendab see laste ülalpidamisega seotud

vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Samuti nõustub kolleegium

maakohtu seisukohaga, et hagejad ei viibi vanemate kokkuleppe järgi vaheldumisi olulise aja

kummagi vanema juures, st tegemist on vanema ja lapse lahus elamise olukorraga PKS § 100

lg 2 esimese lause mõttes.

13. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et

põhjendatud on majapidamiskulud 124 eurot, riided ja jalanõud 101,60 eurot ning vaba aeg 79

eurot. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust, sest otsusest ei nähtu tõendid, millele on rajatud maakohtu järeldused

(TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada ja tõendite pinnalt

vaidlusalused asjaolud tuvastada.

13.1. Kolleegium kordab põhimõtet, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid

eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase

miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb tõendada lapse ülalpidamiskulude

suurus (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hagejad on

10. veebruari 2021. a menetlusdokumendi lisana esitanud tabeli ja tõendid ülalpidamiskulude

kohta (kd II, tl 114 – kd IV, tl 99). Ringkonnakohus uuris 11. jaanuari 2022. a istungil hagejate

esitatud tõendeid ning teeb nende põhjal järelduse, et hagejad ei ole tõendanud mööblikulu 25

eurot kuus. Hagejate esitatud kuludokumendid sellise kulu kandmist ei tõenda (kd IV, tl 85–86,

88). Kostja on nõus, et kulutuse suurus mööblile saab olla 10 eurot kuus, ning kuna hagejad ei

ole sellest suuremas ulatuses kulutuse kandmist tõendanud, siis võtab kolleegium aluseks 10

eurot kuus. Muus osas, s.o 99 eurot, on hagejate kulud tõendatud.

13.2. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata mastaabisäästuga, kuigi

hagejad on samast soost ja sarnases vanuses. Maakohus ei ole mastaabisäästu riiete ja jalanõude

osas käsitlenud. Samas on hagejad märkinud, et menetluses esile toodud ühe hageja

ülalpidamiskulu arvestab juba mastaabisäästu, samuti selgitades, et mastaabisäästu suuresti ei

esine, sest laste riiete ja jalanõude suurus ei erine oluliselt. Kolleegium, uurides hagejate poolt

esitatud tõendeid ning nende põhjal tehtud kokkuvõtet, leiab, et kulutused riietele ja jalanõudele

101,60 eurot kuus on tõendatud (kd II, tl 163–166). Kostja ei vaidlusta asjaolu, et isa tegeleb

lastele riiete ja jalanõude ostmisega ning kostja ostab siis, kui vajadus tekib (vt ringkonnakohtu

11. jaanuari 2022. a istungi protokoll; 00:18:30). Mastaabisäästu osas leiab kolleegium, et

arvestades hagejate vanust (13, 11 ja 9) ning vanusevahet (ca kaks aastat), siis riiete ja jalanõude

puhul olulist mastaabisäästu tekkida ei saa. Kolleegiumi hinnangul ei ole tõenäoline, et nt 9-

aastasel poisil tekib võimalus kasutada kaks aastat vanemast vennast järele jäänud riideid ja

jalanõusid. Samuti on kostja väide, et isa ostab põhjendamatult kalleid brändi riideid, liiga

üldine, et isa tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust selle väite pinnalt hinnata.

13.3. Vanemad vaidlevad ka selle üle, kas iga hageja vajalik kulutus vabale ajale on 79 eurot

kuus. Kostja hinnangul saab isa poolt tehtav vaba aja veetmise kulutus lapse kohta olla 30 eurot

kuus. Hinnates hagejate esindaja poolt ringkonnakohtu 11. jaanuari 2022. a istungil viidatud

tõendeid, siis on 79 euro suuruses kulude kandmine tõendatud (kd III, tl 1–22, kd IV, tl 54, 64–

83, 87, 89–91). Küll aga nõustub kolleegium kostjaga, et osa isa kulutustest ei ole laste

esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud (nt sõitmine ATV, krossiratta, lumelauga, millega

kaasnevad kulud varustusele ja kütusele). Samas ei ole millegagi põhjendatud kostja väide, et

kuludokumendid ei tõenda, kas isa on teinud kulutuse endale või lastele. Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud, et hagejatel selliseid vaba aja veetmise võimalusi isa juures ei ole.

Kostja kohustuse ulatust hindab kolleegium vanemate sissetulekut ja varalist seisu hinnates.

14. Maakohus võttis arvesse, et hagejad viibivad osa ajast kostja juures ning vähendas kulutusi

laste toidule proportsionaalselt osas, mille hagejad veedavad kostja juures (hageja I osas 39,61

eurot ning hagejate II ja III osas 31,20 eurot). Kostja on sellega nõus, kuid heidab maakohtule

ette, et kuna hagejad on tema juures, siis ta kannab igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ka teisi

kulusid, nt koolitarbed, ravi ja treeningud ning vaba aja veetmine, mis on käsitatavad vahetu

ülalpidamise andmisena. Kolleegium nõustub kostja väitega osaliselt. Kolleegium on nõus, et

maakohus on ebaõigesti leidnud, et kui laste isa kostja poolt tehtud kuludega ei nõustu, siis ei

ole tegemist lastele vahetult tehtavate kulutustega.

14.1. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab

kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse

vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva

katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud

huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).

Kohtupraktikas on leitud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et

lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Kui teine vanem sellega ei nõustu, siis on

tal last esindades võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib

lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi

tegema (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).

14.2. Kolleegiumi hinnangul tuleb lisaks toidukulule arvestada kostja kulutusi eluasemele ja

vabale ajale. Kostja esitatud asjaolude kohaselt on eluasemekulud iga hageja kohta 24,71 eurot

kuus (vt kostja tabel; kd IV tl 167 pöördel). Seetõttu on põhjendatud laste isa eluasemekuludest

109 eurot kuus (sellest on maha arvestatud 15 euro suurune mööblikulu) arvestada maha kostja

kulud 24,71 eurot, s.o 84,29 eurot. Kostja märkis vabaaja kulutuse kohta ringkonnakohtu

istungil (1:26:01), et kannab 20 eurot kuus iga lapse kohta, kuid tõendeid selle kohta esitanud

ei ole. Kolleegium leiab, et praegusel juhul saab eeldada, et kui lapsed viibivad kostja juures

nädalavahetustel ja koolivaheaegadel, siis kostja kannab kulutusi ka nende vaba aja veetmisele.

Seetõttu on põhjendatud laste isa vabaajakuludest maha arvestada kostja kulud 20 eurot, s.o 59

eurot. Muude kulutuste osas ei ole kolleegiumi hinnangul kulutuste vähendamine põhjendatud,

sest esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja kannab veel

hagejate

igapäevaste

vajaduste

rahuldamiseks

kulutusi,

mida

saaks

arvestada

ülalpidamiskohustuse täitmisena.

14.3. Võttes arvesse kolleegiumi poolt maakohtust erinevalt tuvastatud asjaolusid (mööblikulu

15 euro ulatuses on tõendamata, kostja vahetult tehtavad kulud eluasemele on 24,71 eurot ja

vabale ajale 20 eurot), tuleb iga hageja elatist täiendavalt vähendada 59,71 euro võrra. Sellest

tulenevalt on kostja ülalpidamiskohustuse suurus järgmine: hageja I 116,73 eurot, hageja II

110,14 eurot ja hageja III 90,14 eurot.

15. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole elatise suuruse määramisel arvestanud

vanemate erinevat sissetulekut ja varalist seisu. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu, kuid

peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

15.1. Maakohus ei ole hagejate isa sissetulekut tuvastanud ning on viidanud abikaasade

ühisvara jagamise lepingule (kd I, tl 69–75). Kostja sissetuleku kohta on maakohus märkinud,

et kostja saab palka ca 340,55 eurot ja osaühingust tasu ca 579,70 eurot, lisaks on kostja saanud

sissetulekuid ka muudest teenuste osutamisest, nt koolitused. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus teinud maksest „tagavaraks“ meelevaldse järelduse, et kostja varjab oma tegelikku

varalist seisu, kuid see ei mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtus. Samas nõustub

kolleegium maakohtu seisukohaga, et osaühingu arvel olev kasum on osaühingu vara. Kostjalt

ei saa nõuda, et ta täidaks ülalpidamiskohustust osaühingu varast.

15.2. Pooled ei vaidle selle üle, et laste isa on füüsilisest isikust ettevõtja ning tema

sissetulekuks on ca 2700 – 2800 eurot kuus. Samuti on kostja tõendanud, et laste isale kuulub

19 kinnisasja, kuid asjakohane on laste isa väide, et kinnisasju kasutatakse majandustegevuses,

millega on seotud ka laenukohustused. Kostja esitatud andmete kohaselt on tema praeguseks

sissetulekuks vanemahüvitis 1038 eurot kuus ning lapsetoetus 60 eurot. Hagejate hinnangul on

kostja sissetulekuks ca 2100 – 3780 eurot kuus. Kolleegium hagejate poolt kostja pangakonto

väljavõtte põhjal tehtud järeldusega ei nõustu ning kostja ei ole asjaolu TsMS § 231 lg 3 järgi

omaks võtnud. Kostja esitas maksuandmete tõendi, millest nähtuvalt on tema sissetulekud ühes

kuus keskmiselt 1000 eurot (kd I, tl 132–133; kd IV, tl 185 ja pöördel). Vanemahüvitis on

arvestatud varasema sissetuleku põhjal. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et kui ta

osutab teenust osaühingu kaudu, siis ei saa sellest järeldada, et ta maksab endale palka 35 eurot

tunnis. Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil (1:40:27), et tema pangakontole tehtud kanded

ja sularaha sissemaksed deklareeritakse osaühingu poolt. Eespool toodud tuvastatud asjaoludest

on maakohus õigesti teinud järelduse, et hagejate isa varaline seisund on parem kui kostjal.

15.3. Kolleegium nõustub kostjaga, et ta ei ole oma varalist seisu varjanud. Kostja 20. oktoobril

2020 esitatud pangakonto väljavõtetest on näha ülekannete andmed selgitusega „tagavaraks“

ning ka kontol olev summa (kd II, tl 3–37 pöördel). Tegemist ei ole kostja lisasissetulekuga,

sest hoiusega seotud pangakontole tehti kanded maksuandmete tõendis kajastatud sissetulekust.

15.4. Kolleegiumil tuleb järgnevalt tuvastada, kas laste isa majandusliku tugevama positsiooni

tõttu tuleb PKS § 105 lg 3 järgi kõrvale kalduda võrdsetes osades ülalpidamise andmise

kohustusest. Kolleegium märgib, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista

temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning

seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Ainuüksi

ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla

miinimummäära (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 13).

Kolleegiumi hinnangul, arvestades kostja ja laste huve, võimaldab kostja varaline seisund täita

ülalpidamiskohustust laste isaga võrdses osas, ilma et kostja kahjustaks enda inimväärset

elustandardit. Kuigi kostja sissetulek on hagejate isa sissetulekust väiksem, tasakaalustab selle

muu varaline seisund – kasutushoiusel olev raha (kd IV, tl 188–197 pöördel).

16. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul tuleb arvesse võtta

lapsetoetuse ja lasterikka pere toetusega kokku 520 eurot. Samas on maakohus täielikult jätnud

tähelepanuta kostja tähtaegselt esitatud tõendi kostja raseduse kohta (kd IV, tl 125). Kostjal on

nüüdsest ka neljas ülalpeetav – 27. septembril 2021 sündinud poeg. See asjaolu omab asjas

tähtsust, arvestades hagejate elatisenõuet alates 27. septembrist 2021 (praegusel juhul on

vaidluse all elatise väljamõistmine alates 3. veebruarist 2020).

16.1. Kostja tugineb PKS § 102 lg-le 2 ja leiab, et esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks, sest maakohtu otsusega välja mõistetud elatise maksmisel

osutuks kostja neljas laps varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Vanemal,

kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust

laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

16.2. Kotja esile toodud asjaolude kohaselt on tema pere kolmeliikmeline – kostja, kostja

elukaaslane ja nende XX.XX.XXXX sündinud poeg. Kostja on välja toonud, et temaga koos

elava lapse vajaduste rahuldamise kulud ühes kuus on 469,12 eurot, millest tema osa on 234,56

eurot. Kostja elukaaslase sissetulek on ca 800 eurot kuus (sellest autokompensatsioon 300

eurot), mille tõendamiseks on kostja esitanud maksuandmete tõendi (kd IV, tl 186).

Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud, et kostja elukaaslase väiksema sissetuleku, s.o

alla 1000 eurot, tasakaalustab tema varaline seisund – ta on Y OÜ ainuosanik, tal on rahalisi

vahendeid suvemaja ehitamiseks ning ta müüs sõiduautot hinnaga 22 000 eurot (kd V, tl 12–

16). Seega pole kahtlust, et kostja elukaaslane saab panustada ühise lapse ülalpidamisse.

Kolleegiumi hinnangul on kostja kulutused neljandale lapsele põhjendatud ning hagejate väited

ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks.

16.3. Kui arvestada makstava elatise suurust, s.o hageja I 116,73 eurot, hageja II 110,14 eurot

ja hageja III 90,14 eurot, ning lisada sellele kostja vahetult tehtavad kulud (kostja I 84,32 eurot

ning hagejad II ja III 75,91 eurot), siis kostja kulutab hagejatele kokku ühes kuus 553,15 eurot.

Kui neljanda lapse osas arvestada lapsetoetusega 60 eurot, siis on tema osas kostja kulud ca

200 eurot kuus. Kolleegiumi hinnangul ei saa eespool toodud asjaoludest teha järeldust, et

hagejatele elatise maksmine kokku 553,15 eurot kuus tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra.

Kolleegiumi hinnangul saavad hagejatele väiksema kui 116,73 euro, 110,14 euro ja 90,14 euro

suuruse elatise maksmisel kahjustada elatise maksmise eesmärk.

17. Alates 1. jaanuarist 2022 muudeti PKS § 101 lg-t 1 ning loobuti senisest alaealise lapse

elatise seotusest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. PKS § 101 lg 1 järgi

igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa.

Igakuine elatis ühele lapsele arvutatakse välja lapse vajadustest, kohustatud vanema

sissetulekust, elatist saama õigustatud laste arvust, peretoetustest ja kummagi vanemaga koos

veedetud ajast lähtudes. Kolleegiumi hinnangul arvestab käesoleva otsusega määratud

ülalpidamise suurus kõigi PKS §-s 101 toodud elatise arvutamise aluseks olevate asjaoludega.

Samuti on ülalpidamise suuruse määramisel arvestatud PKS § 102 lg-s 2 toodud

ülalpidamiskohustuse vähendamise asjaolusid (alates 1. jaanuarist 2022 on muudetud vaid

PKS § 102 lg 2 neljanda lause sõnastust, sätte sisu ei muudetud).

Menetluskulude jaotus

18. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust

muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et maakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta

poolte endi kanda, sest hagi kuulub osaliselt rahuldamisele.

19. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-s 1

sätestatust. Apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades on põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)