1-21-5080/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2022.a Tartu, Tartu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-21-5080 (20278001269)

Kohtunik

Heli Sillaots

Kohtuistungisekretär

Jane Oidsalu

Kriminaalasi

20.07.2021.a saabus kohtusse

Eelistung ja kohtu alla andmine

Kohtuistung

K. R. süüdistuses karistusseadustiku (KarS)

§ 120 lg 1, KarS § 136 lg 1 järgi

üldkorras menetluses

09.09.2021

10. ja 11. jaanuar 2022

Ringkonnaprokurör

Kannatanud

Tatjana Tamm

R. P., R. P. – ei esitanud tsiviilhagi

Kaitsja vandeadvokaat

Süüdistatav

Marko Paabumets – riigi õigusabi osutamise korras

K. R.

isikukood XXX

elukoht XXX

e-post: XXX

XXX, emakeel XXX, XXX

XXX, XXX

XXX, XXX

kriminaalkorras karistamata, tõkendita

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada K. R. KarS § 120 lg 1 järgi ning karistuseks mõista 10 (kümme) kuud

vangistust.

Süüdi tunnistada K. R. KarS § 136 lg 1 järgi ning karistuseks mõista 6 (kuus) kuud

vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus raskemaga ja liitkaristuseks kuritegude

kogumi eest mõista K. R. 10 (kümme) kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pöörata 10 kuud vangistust K. R. suhtes täielikult täitmisele,

kui K. R. ei pane 1 (ühe) aasta 6 (kuue) kuu katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg 1 aasta 6 kuud kulgema kohtuotsuse kuulutamisest –

11.01.2022.a.

KrMS § 180 lg 1 alusel jätta süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud K.

R. kanda.

KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista K. R. riigituludesse menetluskuluna kokku

4237.80€, milline summa koosneb järgmistest kuludest:



2268€ kannatanu valitud esindajale makstud tasu kohtueelses menetluses (lk 58-67;

KrMS § 175 lg 1 p 1),



64.80€ riigi õigusabi kulu kohtueelses menetluses (lk 56-57; KrMS § 175 lg 1 p 4),



924 € riigi õigusabi kulu kohtumenetluses (lk 69-70; KrMS § 175 lg 1 p 4),



981€ sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9, KrMS § 179 lg 1 p 2).

Menetluskulu 4237.80€ tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile (makse saaja) viitenumbriga

99922700001388 ühele järgmistest kontonumbritest:



SEB PANK EE351010052031000004



SWEDBANK EE502200221014193355



LUMINOR BANK EE401700017002872300

Selgituseks märkida: „süüdistatava nimi, 1-21-5080, menetluskulu 11.01.2022.a Tartu

Maakohtu Tartu kohtumaja kohtuotsuse alusel“.

KrMS § 180 lg 3 alusel, tagamaks K. R. tulevikuks paremaid

resotsialiseerumisväljavaateid, võimaldada K. R. menetluskulu 4237.80€ tasuda ositi –

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates tasuda 12 kuu jooksul iga kuu

viimaseks kuupäevaks vähemalt 353 eurot 15 senti kuni menetluskulu täieliku

tasumiseni.

Menetluskulu riigituludesse sissenõudmisel kohaldatakse KrMS § 423, KrMS § 417 lg

2, KrMS § 412 lg 3 koostoimes KrMS § 180 lg 3, KarS § 66 lõigetes 1 ja 3 sätestatuga –

menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul tasumata jätmisel

edastatakse kohtuotsus võlgnevuste sissenõudmiseks kohtutäiturile ja võlgnikul tuleb

kanda ka täitemenetlusega kaasnevad kulud.

Süüdistatava K. R. kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumetsa 11.01.2022.a taotluse (lk

69-70) alusel välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest

Advokaadibüroo In Jure (asukoht Tartus Riia tn 15b) kasuks 924 eurot (sellest

käibemaks on 154€) vandeadvokaat Marko Paabumetsa süüdistatava K. R. kaitsjana

riigi õigusabi korras kohtumenetluses kriminaalasja üldmenetluses osutatud õigusabi

eest.

KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kohtuotsuse jõustumise järgselt kriminaalasja juurde

toimikusse Häirekeskusele 17.07.2020.a tehtud kõne salvestis CD-plaadil (lk 48).

Kohtuotsus edastada prokurörile, kannatanutele R. P. (XXX) ja R. P. (XXX) ning

süüdistatava kaitsjale Marko Paabumetsale. Süüdistatavale edastada kohtuotsus koos

makseinfoga.

Jõustunud kohtuotsus edastada täitmiseks Maksu- ja Tolliametile menetluskulu käsitlevas

osas.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal KrMS § 318 lg 1

alusel õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või KrMS

15. peatüki sätete kohaselt määruskaebuse lahendamise menetluses (KrMS § 189 lg 3).

KrMS § 319 lg 1 alusel tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada otsuse teinud

kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui

üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt.

14.01.2022 esitas süüdistatava kaitsja apellatsioonteatise. Tervikuna koostatakse kohtuotsus

hiljemalt 28. jaanuariks 2022.a kella 15-ks.

26.01.2022.a määrusega muutis kohus ära põhiosaga kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise

senise aja (26.01.2022 k 16) ja määras kohtuotsuse terviklahendi pooltele kohtus kantselei

kaudu kättesaadavaks tegemise ajaks hiljemalt 28. jaanuar 2022 kell 15.

KrMS § 319 lg 2 alusel esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul

tervikotsuse teatavakstegemisest arvates.

PÕHIOSA

K. R. süü süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi on tõendatud selles, et tema 17.07.2020.a kella

22 paiku Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul võttis noatupest välja noa ja

hoidis seda R. P. rindkere suunas. K. R. käes nuga nähes tunnetas R. P. reaalset ohtu oma

elule ja tervisele. Seda kõike nägi samal ajal pealt kannatanu R. P. XXX R. P., kes istus

sündmuse ajal R. P. sõiduautos juhi kõrvalistmel. K. R. teo tagajärjel tundsid R. P. ja R. P.

hirmu ja reaalset ohtu R. P. elule ja tervisele. R. P. ja R. P. oli alust karta ähvarduse

täideviimist, kuna K. R. oli käes nuga, mis oli suunatud R. P. keha suunas.

K. R. süü süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi on tõendatud selles, et tema 17.07.2020.a peale

kella 22 Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul, pärast seda, kui oli suunanud

noa R. P. rindkere poole, ei lubanud kannatanul lahkuda, kui kannatanu lahkumiseks soovi

avaldas. K. R., hoides käes kannatanu R. P. rindkere poole suunatud nuga, käskis noa

ähvardusel kannatanul R. P. haljasalal asuva kivi ühest kohast teise tõsta, millise korralduse

kannatanu R. P. hirmu tõttu ka täitis, manööverdas enda auto kivi varasemalt asukohalt

minema, väljus autost ja tõstis K. R. osundatud kivi K. R. näidatud kohta. Sellise K. R.

tegevuse tagajärjel tundis R. P. liikumisvabaduse piiramist ja hirmu, mistõttu kartes K. R.

ärritada, ei julgenud ta sündmuskohalt ilma K. R. käsklustele allumata lahkuda.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 17.07.2020.a õhtusel ajal kella 22 paiku kohtusid

Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul K. R. ning R. P. ja viimasega kaasas

olnud XXX R. P.. Kohtumine toimus Elva linnale kuuluval kinnistul Elvas XXX (lk 31)

kannatanute kasutuses olnud sõiduauto reg nr XXX juures, mis oli pargitud sõiduteega risti

haljasalale esiotsaga suure puu poole ja tagumise otsaga sõidutee suunas (fotod: lk 32, 35;

asukoha skeemid: lk 43, 50 pöördel). Selles osas on tõenditest nähtuvad asjaolud kooskõlas

ja vastuolud puuduvad.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et süüdistatava ja kannatanute vahelise vastuolu

põhjuseks oli parkimisega seonduv. K. R. ja XXX K. J. ei olnud vastuvõetav, et R. P. oli

tema kasutuses olnud sõiduauto reg märgiga XXX parkinud nende Elvas XXX asuva

naaberkinnistu XXX haljasalale risti sõiduteega. Selleks, et kannatanud naaberkrundile

enam oma sõidukit edaspidi ei pargiks, viis K. R. kannatanute kasutuses olnud sõiduauto

esiklaasi klaasipuhastaja vahele sildi, millele oli kirjutatud suurelt trükitähtedega: „ÄRA

PARGI HALJASALALE! XXX“ (lk 30: trükitähtedega silt). Selle sildi pani K. R. sõiduauto

reg märgiga XXX klaasipuhastaja vahele ajal, kui kannatanud olid lähedal asuva järve ääres

kalal ja ei olnud kalalt veel auto juurde tagasi jõudnud. Kalalt järve juurest tagasi jõudnud

kannatanud R. P. ja R. P. leidsid auto juurde jõudes, kui nad hakkasid ära sõitma,

aknaklaasilt klaasipuhastaja taha pandud eelnimetatud sildi ja soovisid ära sõita, kuid ära

sõitmiseks tagurdamise ajal sõitsid auto tagumise osa põhjaga vastu auto all olevat kivi, mis

tegi suurt lärmi, mida kuulsid enda XXX asuva eramu II korruse magamistuppa XXX K. R.

ja K. J. ning läksid akna peale toimuvat vaatama. Siis R. P. võttis auto ära sõitmist

takistanud suure kivi auto alt välja ja viskas lähedale haljasalale maha. Seda oma

magamistoa aknast pealt näinud K. R. hõikas II korruse avatud aknast välja, et ära pargi

haljasalale ja tõsta kivi tagasi. Kannatanud R. P. ja R. P. ei olnud sellega nõus, ei näinud

probleemi antud kohas parkimisega ja ei olnud nõus ka kivi tagasi tõstma, mispeale K. R.

läks enda Elvas XXX asuvast kodust välja naaberkrundile Elvas XXX kannatanute ja nende

kasutuses olnud sõiduauto juurde.

Eeltoodud asjaolude osas on kannatanute R. P. ja R. P. ütlused ning tunnistaja K. J. ja

süüdistatava K. R. ütlused kooskõlas.

Sündmuste edasise käigu osas on aga kriminaalasjas tõendite vahel teravad vastuolud.

Peamised vastuolud on selles osas, kas Elvas XXX kinnistul kannatanute kasutuses olnud

sõiduauto reg märgiga XXX parkimiskoha juurde tulnud K. R. oli kannatanutega

suhtlemiseks midagi kaasa võetud või mitte, kas tal oli midagi käes või ei olnud või oli

kaasavõetu tal pükste taskus.

Mõlema kannatanu, nii R. P. kui ka R. P., ütluste kohaselt oli naaberkinnistult Elvas XXX

asuva eramu juurest nende kasutuses olnud auto juurde tulnud K. R. kaasas noatupp ja nuga

ca 20-sentimeetrise teraga, neist noatuppe hoidis K. R. vasakus käes ja nuga hoidis K. R.

paremas käes ning seda ka siis, kui K. R. seisis nende kasutuses olnud sõiduauto juures ja

asus R. P. ca 1 meetri kaugusel, hoides nuga käes selle teraga R. P. rindkere suunas.

Süüdistatava XXX K. J. ütluste kohaselt ei olnud K. R. õue kannatanute juurde minnes

midagi kaasas, alles samal päeval hiljem, kui tuli politsei, siis sai XXX K. R. käest teada, et

XXX oli kannatanutega suhtlema minnes kaasa võtnud noatupe. Tunnistaja K. J. ütluste

kohaselt ei näinud ta XXX K. R. midagi kaasas olevat, s.h ei näinud ka seda, et XXX oleks

olnud noatupp kaasa võetud.

Süüdistatava K. R. ütluste kohaselt võttis ta kodust köögist kapi pealt kaasa 20-

sentimeetrise kalamehe noatupe ja pani selle enda lühikeste pükste taskusse, kuid see ulatus

pooleldi taskust välja. K.R. ütluste kohaselt käis sinna noatupe sisse üle 10-

sentimeetrise teraga nuga, aga nuga oli kadunud ja kaasa võttis ta ainult noatupe, milles nuga

sees polnud. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis ta noatupe kaasa enesekaitseks.

Kohus, hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis, on seisukohal, et kohtul pole alust

kannatanute R. P. ja R. P. ütluste tõele vastavuses kahelda, mistõttu on põhjendatud otsus

rajada kannatanute ütlustele ja nendega kooskõlas olevale tõendite kogumile. Süüdistatava

K. R. ja tema XXX K. J. tunnistajana antud ütlustele on põhjendatud otsus rajada üksnes

osas, millises need on kooskõlas ülejäänud omavahel kooskõlas oleva tõendikogumiga.

Esmalt on oluline täheldada, et süüdistatava K. R. ütlused selle kohta, et ta võttis noatupe

kannatanute juurde minnes kaasa enesekaitseks, kuna väljas olevaid isikuid oli kaks ja kartis

nende endale kallale tulemist, on ebausutavad ja ebaloogilised. Maakohtus käisid

kohtuistungil mõlemad kannatanud. Täiskasvanud kannatanu R. P. on kõhetu ja

süüdistatavast oluliselt väiksema väljanägemisega ning seda nii pikkuselt kui ka laiuselt.

Teine kannatanu R. P. oli sündmuste toimumise ajal XXX. Kohtus ütluste andmise ajal oli

R. P. XXX. Isegi kohtus oli R. P. silmanähtavalt alaealine, lühikest kasvu ja oluliselt lühem

nii XXX R. P. kui ka süüdistatavast K. R. Süüdistatav K. R. on ilmselgelt mõlemast

kannatanust pikem ja ka turskem ning kehatüübilt tugevama ja toekama väljanägemisega,

kui seda on mõlemad kannatanud.

Sellele, et kannatanu R. P. XXX R. P. oli väikest kasvu, viitavad kaudselt ka tunnistaja K.

K. ütlused selle kohta, et pidas hooga sündmuskohalt lahkuvas autos juhi kõrvalistujat

naisterahvaks, kuigi täpselt seda ei näinud ja silmsidet ära sõitvas sõidukites olnutega enam

polnud. Mõlema kannatanu ja ka süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kannatanutest R. P.

istus juhikohal ja tema XXX R. P. istus juhi kõrvalistmel. Kohtu hinnangul ei anna eeltoodu

aga põhjendatud alust kahelda tunnistaja K. K. ütluste usaldusväärsuses, kuna ta on

selgitanud, millest talle selline mulje jäi, selgitades, et täpselt ta enam ei näinud, kuna

silmsidet hooga ära sõitvas autos olnud isikutega tal enam polnud.

Lisaks sellele, et süüdistatav K. R. oli mõlemast kannatanust füüsiliselt tugevama

väljanägemisega, nähtub K. R. enda käitumisest intensiivsus ja soov kannatanutega

suhtlemiseks. Faktiline olukord ei eeldanud üldse, et K. R. asuks naaberkinnistul asuvate

kannatanutega suhtlusesse. K. R. enda käitumisest lähtus soov ja initsiatiiv kannatanutega

suhtlemiseks, kuigi ühtegi objektiivset põhjust tal kannatanutega suhtlemiseks ja parkimise

koha pealt tüli üles kiskumiseks polnud. Siinkohal on oluline täheldada, et Elvas XXX

kinnistu omanik on Elva linn (lk 31). Elva Vallavalitsuse kinnitusel on neile kuuluv Elvas

XXX asuv kinnistu üldkasutatav maa-ala, mille kasutamist pole kinnistu naabril õigust

reguleerida, s.t kinnistu on avalikus kasutuses ja kõigil on selle kasutamiseks ühesugused

õigused ning kinnistu naabril pole õigust seal parkimist takistada (lk 31: Elva Vallavalituse

vastuskiri). Nii süüdistatava K. R. kui ka tunnistaja K. J. ütluste kohaselt olid nad

paigaldanud Elvas XXX asuvale naaberkinnistule maakivid parkimise korraldamiseks (fotod

sündmuskoha ja maakivide kohta: lk 34, 35-39), kuigi teadsid seda, et nad pole selle kinnistu

omanikud ning neil puudub seal parkimise korraldamiseks õigus. Käesoleval juhtumil

nähtub nii kannatanute kui ka süüdistatava K. R. ja tunnistaja K. J. ütlustest ning nende

ütlustega kooskõlas olevatelt skeemidelt (lk 33, 43) ja fotodelt (lk 32, 35, 39), et kannatanute

kasutuses olnud sõiduauto ei takistanud XXX kinnistule pargituna kellelgi seal liikumist ja

liiklemist. XXX elanike K. R. ja K. J. õigusi naaberkinnistule XXX pargitud ja kannatanute

kasutuses olnud sõiduk millegagi ei piiranud. K. R. polnud eraisikuna ja naaberkinnistu

omanikuna õigust sekkuda avalikus kasutuses oleval XXX krundil viibivate kannatanute

tegevusse, s.h hakata reguleerima ja korraldama kannatanute kasutuses oleva sõiduauto

parkimist ning hakata seal maakivide asukohti määrama.

Liiklusseaduse (LS) § 21 lg 2 p 12 ja LS § 21 lg 4 p 1 kohaselt ei tohi sõidukit peatada ja

parkida haljasalal ilma selle omaniku või valdaja loata. LS § 20 lg 2,3 kohaselt võib asulas

sõidukeid parkida sõiduteel ühes reas sõiduki pikiteljega rööpselt sõiduteeäärega, sõidutee

parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral

vabaks vähemalt 0,7 meetri laiune käiguriba. Skeemilt (lk 43) ja fotolt (lk 32) nähtub, et

kannatanute kasutuses olnud sõiduauto parkimine ei pruukinud neile nõuetele vastata, kuna

asus parkides sõiduteega risti ja oli sõidutee äärest ning teepeenrast veidi maad eemal. Kui

K. R. oli seisukohal, et kannatanute kasutuses olnud sõiduk oli valesti naaberkinnistule

pargitud, siis tulnuks tal selleks kontakteeruda kas kinnistu omanikuga või politseiga, mitte

aga minna ise parkimist ja sellega seonduvat korraldama.

Eeltoodust nähtuvalt pole kahtlust selles, et mõlemad kannatanud ei kujutanud K. R. ja tema

perele mingit ohtu, kannatanutele ei tulnud mõttessegi minna XXX asuvale naaberkinnistule

K. R. ja tema pere elukohta suhteid klaarima. Kannatanute R. P. ja R. P. ning tunnistajate K.

J. ja K. K. ütlustest ning süüdistatava ütlustest ei nähtu kuskilt, et kannatanud oleksid

käitunud XXX kinnistu elanike suhtes agressiivselt, neid millegagi ähvardanud või

avaldanud soovi minna K. R. koju parkimise teemalisi suhteid klaarima. Asjaolu, et

kannatanud soovisid nende peale XXX asuva elumaja II korruse aknast karjuva K. R. poolt

karjumise lõpetamist, milleks R. P. avaldas valmisolekut probleemist rääkida, kui aknast

karjuv isik tuleks nende juurde alla, ei saa pidada kannatanute poolseks ähvarduseks

olukorras, kus K. R. jättis kannatanute kasutuses oleva sõiduki tuuleklaasile parkimist

keelava kirjakese ja karjus neile aknast parkimist keelavaid lauseid ning andis korraldusi,

tõsta auto all olnud kivi teise kohta tagasi. Oluline on siinkohal täheldada, et kannatanud

soovisid Elvas XXX asuvalt kinnistult lahkuda ja tegid selleks ettevalmistusi, milleks

kannatanutel tuli ka nende auto all asuv suur kivi eemaldada, kuna see kivi takistas neil välja

tagurdamist ja lahkumist. Kannatanute ütlustest nähtub, et seda kivi neil auto parkimise ajal

ja sõiduki juurest lahkudes auto tagumise osa all olla ei saanud, sest auto parkimise ajal seda

kivi parkimiskohas polnud ja autot sai probleemideta parkida, s.t ükski kivi seda ei

takistanud. Kannatanute ütlustest nähtub, et kivi oli nende kasutuses olnud auto alla

tekkinud ajaks, kui nad olid jõudnud järve äärest kalalt auto juurde tagasi, kuid see auto alla

tekkinud suur kivi jäi neile esialgu märkamata, kuna asus auto all ja seda polnud näha, kivist

said teada siis, kui sellele auto põhja all oleva sumbutajaga otsa tagurdasid ja see vastu auto

põhja puutudes valjult häält tegi.

Eelkajastatud asjaoludel on süüdistatava K. R. väited selle kohta, et ta kartis naaberkinnistul

asuva kahe isiku endale kallale tulemist, milleks ta võttiski enesekaitseks kaasa noatupe,

ebausutavad, kuna kannatanutest agressiivsust XXX elanike suhtes ei lähtunud ning

ainukeseks isikuks, kes kannatanutega kamandavalt ja provotseerivalt käitus, oli K. R. ise.

Kohtule on veenvad ja usutavad kannatanute R. P. ja R. P. ütlustest nähtuv selle kohta, et

enda nõudmiste naaberkinnistul parkijate suhtes kehtestamiseks võttis K. R. kodust õue

kannatanute juurde minnes kaasa nii noatupe kui ka selle sisse käiva noa ning nuga 1 meetri

kaugusel asuva kannatanu R. P. rindkere suunas hoides saavutaski oma eesmärgi, kuna

hirmust ja kartusest oma elu ja tervise pärast täitiski R. P. talle K. R. poolt antud korralduse

ning tõstis auto alt eemaldatud kivi K. R. nõutud kohta. Kannatanute ütlustest nähtub, et K.

R. saavutas kannatanuid noaga ähvardades ka pikemas plaanis enda eesmärgi, kuna pärast

sellist oktlikku intsidenti pole kannatanud enam tahtnud samasse kohta järve äärde kalale

minna. Mõlema kannatanu ütlustest nähtub, et nad käiksid samas kohas järve juures kala

püüdmas edasi, kui poleks olnud seda noaga seonduvat intsidenti, mille tulemusena nad

hoiavad sellest kohast eemale. Kannatanute ütlustest nähtub ka see, et nüüd nad kardavad ka

seda, et K. R. juhuslikult kohtudes võib ta hakata nende suhtes vägivaldselt käituma, kuna

andsid asjale ametliku käigu.

Kohtul ei ole alust kannatanute R. P. ja R. P. ütluste tõele vastavuses kahtlemiseks.

Kannatanute ütlustega on kooskõlas ka nende faktiline käitumine pärast neile niivõrd

ohtlikku sündmust. Esimesel võimalusel, pärast seda, kui kannatanud olid nuga käes hoidva

K. R. meelevalla alt pääsenud ja mõnisada meetrit XXX kinnistust eemale sõitnud, helistas

R. P. 17.07.2020.a kella 22:15:02 ajal Häirekeskuse lühinumbrile ja andis toimunust teada

(lk 46-48) ning sama päeva õhtul, s.o 17.07.2020.a edastas R. P. politseile ka elektroonse

süüteoteate (lk 45), mille tulemusena sündmus Häirekeskuses ja politseis ka registreeriti (lk

49, 50). Kannatanute ütlused on kooskõlas Häirekeskusele tehtud kõnes avaldatuga

(asitõendi vaatlusprotokoll: lk 46-48) ja süüteoteates avaldatuga (lk 45) ning ka sündmuse

protokoll-arvestuskaardil (lk 49) ja patrullitalituse teenistuslehel kajastatuga (lk 50), aga ka

R. P. elektronsuhtlusest nähtuvaga (lk 40).

Mõlemad kannatanud on kogu kriminaalmenetluse kestel andnud ühetaolisi ütlusi ja need on

loogilises kooskõlas ka ülejäänud tõendite kogumiga, kui välja jätta süüdistatava ja tema

XXX ütlused osas, milliste usaldusväärsuses ja tõele vastavuses on kohtul alust kahelda.

Süüdistatava K. R. ütluste usaldusväärsuses on kohtul alust kahelda nende muutlikkuse

tõttu. Esmalt väitis süüdistatav, et kannatanutega suhtluse ajal ta noatuppe taskust välja ei

võtnud, kuid ütluste andmise ajal mõne aja möödudes muutis enda ütlusi ja ütles, et võib-

olla võttis korraks noatupest kinni, kuna kartis selle taskust välja kukkumist. Veidi aja pärast

aga tunnistas süüdistatav, et noatuppe nähes tõstis kannatanu kivi tagasi ja siis kannatanu

rahunes maha. Süüdistatava muutlikele ütlustele kohus otsust ei raja.

Mis puutub tunnistaja K J ütlustesse ja noatupe pikkusesse, siis on oluline täheldada, et

noatupp pidi olema vähemalt 20 sentimeetri pikkune. Nähtub see kogumis nii kannatanute

kui ka süüdistatava ütlustest. Kannatanute ütluste kohaselt oli süüdistataval käes hoitud noa

tera 15-20 cm pikkune. Süüdistatava ütluste kohaselt oli kalanoa noatupp 20 cm pikk, sinna

sisse käinud üle 10 cm teraga nuga oli tal ära kadunud.

Süüdistatava K. R. ütluste kohaselt ei mahtunud see vähemalt 20 cm pikkune noatupp ära

tema lühikeste pükste taskusse ja oli süüdistatava ütlustest nähtuvalt pooleldi pükstest väljas.

Siinkohal on oluline täheldada, et riietuse osas on kõigi isikute ütlused kooskõlas ja pole

vaidlust selles, et süüdistataval olid jalas lühikesed sinised püksid ja ülakeha oli paljas.

Taolise riietuse juures on välistatud võimalus, et pükstest pooleldi välja ulatuv noatupp

saanuks jääda süüdistatava XXX K. J. märkamatuks. K. J. andis kohtus ütlusi tunnistajana.

Kohus selgitas küll talle võimalust ütluste andmisest keelduda, kuna süüdistatav on tema

XXX, XXX, kuid K. J. soovis ütlusi anda. Kohus selgitas K. J., et kui ta otsustab ütlusi

anda, siis on tal tõe rääkimise kohustus ning hoiatas tunnistajat K. J., et teadvalt valeütluste

andmise eest karistatakse teda kriminaalkorras, millest teadlikuks olemise kohta võeti

tunnistajalt K. J. ka allkiri (lk 42: allkirjaleht). Kuna K. R. ülakeha oli kodust väljudes ja

kannatanute juurde minnes ja kannatanutega suhtlemise ajal kogu aeg paljas, siis on

välistatud võimalus, et talle saanuks märkamatuks jääda K. R. pükste taskust pooleldi väljas

olev noatupp ja sellega K. R. poolt hiljem kannatanute sõiduki juures kannatanute

ähvardamine, kui K. R. võttis noatupe enda taskust välja ja seda käes hoidis, mille

tulemusena R. P. täitis K. R. korralduse kivi tagasi tõstmiseks ning tõstis kivi K. R. nõutud

kohta. Eelkirjeldatud asjaoludel ei ole tunnistaja K. J. ütlused veenvad ja usutavad selles

osas, et tema ei näinud, et XXX K. R. oleks üldse kannatanute juurde suundudes ja

kannatanutega suheldes midagi kaasas olnud. Kuna K. J. ütluste kohaselt ei seisnud auto

juures kannatanu ja XXX paigal, vaid nad olid liikumises, vahepeal olid tema poole küljega,

vahepeal seljaga, vahepeal näoga, siis ei saanud K. J. jääda märkamatuks ka tema XXX

pükstest välja tilpnev ese ja XXX poolt hiljem kannatanute juures käes hoitav ese.

Süüdistatava K. R. XXX K. J. ütlustele kohus otsust ei raja. Osas, millises süüdistatava K.

R. ütlused ja XXX K. J. tunnistajana antud ütlused satuvad vastuollu ülejäänud omavahel

kooskõlas oleva tõendikogumiga, lähtub kohus omavahel kooskõlas olevast tõendikogumist

ja otsust süüdistatava K. R. ja tunnistaja K. J. ütlustele ei raja. Kohtule ei ole veenvad ja

usutavad süüdistatava ütlused selle kohta, et tema noatuppe käivat nuga kaasa ei võtnud ja

võttis kaasa üksnes noatupe. Kohtule ei ole veenvad ja usutavad ka süüdistatava XXX K. J.

ütlused selle kohta, et XXX ei olnud kannatanute juurde minnes kaasas ühtegi eset. On

eluliselt usutav ja loogiline, et naaberkinnistul asunud ebasoovitavate isikute hirmutamiseks,

nende ähvardamiseks ning eemale peletamiseks ning enese ülemvõimu kehtestamiseks võttis

K. R. kaasa noa ja kuna sellel noal oli olemas ka tupp, siis ta võttis koos noaga kaasa ka

noatupe. Neil eelkajastatud asjaoludel pole kohtul alust kahelda kannatanute R. P. ja R. P.

ütluste tõele vastavuses. Mõlemad kannatanud on kogu kriminaalmenetluse kestel andnud

ühetaolisi ütlusi ja need on loogilises kooskõlas ka ülejäänud tõendite kogumiga, kui välja

jätta süüdistatava ja XXX ütlused osas, milliste usaldusväärsuses ja tõele vastavuses on

kohtul alust kahelda.

Kohtu hinnangul käitus K. R. kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, kui ta enne naaberkinnistul

asuvate kannatanute juurde minemist võttis kaasa noa ja noatupe, milliste esemete enda käes

hoidmisega ning neist nuga teraga 1 meetri kaugusel asuva kannatanu R. P. poole suunates

nõudis, et sellel kinnistu haljasalal ei pargitaks ning nuga teraga R. P. rindkere poole

ähvardavalt käes hoides ei lubanud kannatanutel enne ära sõita, kui R. P. on ühe maakivi

tõstnud ümber K. R. soovitud kohta. Nii kannatanute kui ka süüdistatava ütlustest nähtub, et

kannatanud polnud nendega XXX elumaja II korruse akna kaudu suhtlust alustanud K. R.

nõudmistega nõus, kannatanute hinnangul võisid nad XXX kinnistule parkida ning nad

polnud nõus täitma ka K. R. nõudmist, tõsta kivi K. R. soovitud kohta. Kannatanud olid K.

R. täielikult teistsugustel seisukohtadel ja keeldusid K. R. nõudmistele allumast. Enese

kehtestamiseks ning väljas asuvate kannatanute enda tahtele allutamiseks võttiski K. R.

kodust kaasa noa koos noatupega, neist noatuppe hoidis K. R. kannatanute ütlustest

nähtuvalt vasakus käes ja nuga paremas käes. R. P. 1 meetri kaugusel nuga käes hoidva K.

R. eesmärgiks oligi XXX kinnistule parkinud isikute noaga ähvardamine, millise käitumise

tulemusena tundsidki nii R. P. kui ka XXX R. P. reaalset hirmu R. P. elu ja tervise pärast.

Sellega aga K. R. poolt kannatanute noaga ähvardamine ei piirdunud. Kuigi kannatanutel oli

soov parkimiskohast lahkuda, takistas nuga teraga R. P. rindkere poole käes hoidev K. R.

kannatanutel lahkumist, asudes noa ähvardusel nõudma, et R. P. tõstaks auto alt ära võetud

kivi tema poolt näidatud kohta tagasi. Eelnevalt oli R. P. keeldunud seda tegemast. Nüüd,

mil K. R. nõudis noa ähvardusel kivi ühest kohas teise tõstmist, täitis R. P. selle K. R. poolt

talle antud korralduse, kartes sündmuskohalt lahkuda, millise käitumisega K. R. piiras R. P.

liikumisvabadust. Kuna nii kannatanute kui ka tunnistajate K. J. ja K. K. ning ka

süüdistatava K. R. ütlustest nähtub kogumis, et K. R. oli 17.07.2020.a õhtul eelnevalt

tarbinud alkoholi, 3-4 purgiõlut A. Le Coq Premiumi, ja K. R. oli kannatanute suhtes

agressiivselt meelestatud, esitades neile kohatuid nõudmisi nii parkimise kui ka kivide

tõstmisega seoses, siis oli kannatanutel alust ebaadekvaatselt käituvat K. R. karta ning

pidada tema noaga ähvardusi reaalseteks. Neil asjaoludel pole kohtul kahtlust selles, et

mõlemad kannatanud tundsid noaga ähvardavast K. R. reaalset hirmu R. P. elu ja tervise

pärast.

K. R. käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

K. R. käitumise õigusvastasust kannatanu R. P. liikumisvabaduse piiramisel ei välista

asjaolu, et see ei kestnud pikalt. Kuna selgelt on piiritletav, et K. R. takistas noa ähvardusel

kannatanutel autoga ära sõitmist ning nõudis R. P. ühe maakivi ühest kohast teise tõstmist,

siis on kahtlusteta selge, et kannatanu R. P. liikumisvabadus oli sellest piiratud. Hirmust

nuga käes hoidva K. R. ees ei julgenud R. P. autoga ära sõita, kuigi mõlema kannatanu soov

ja eesmärk oli autoga sündmuskohalt lahkuda. Et nuga käes hoidvat K. R. mitte ärritada,

otsustas R. P. jääda sündmuskohale ja täita K. R. esitatud nõudmise, et enne ei lahku siit, kui

kivi on ümber tõstetud. K. R. takistas noa ähvardusel kannatanutel autoga sündmuskohalt

lahkumist senikaua kuni lõpuks R. P. allus K. R. nõudmisele ja tõstis maakivi K. R. soovitud

kohta.

Mis puutub R. P. staatusesse kannatanuna, siis kohtu hinnangul oli tal XXX alust karta XXX

suhtes noaga tehtud ähvarduste täideviimist ning tunda hirmu oma XXX ja tervise pärast.

Kuna tegemist oli alaealisega, siis tema seadusliku esindaja XXX noaga ähvardamine on

reaalne oht ka XXX, kes jääks ähvarduste täideviimisel omapead ja ilma täiskasvanud XXX

toeta ning satuks sellega ühtlasi vägivallatseja ja alkoholi tarbinud ning ebaadekvaatselt

käituva K. R. meelevalla alla.

K. R. kuritegelik käitumine on kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1 järgi, s.o tapmisega ja

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena, kuna oli alust karta ähvarduse täideviimist.

K. R. käitumine liikumisvabaduse piiramisel on kvalifitseeritav KarS § 136 lg 1 järgi, s.o

teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisena.

KARISTUS

Kuna noaga ähvardamine algas enne ja kestis pikemalt, s.o kogu aja, mil suheldi parkimise

teemal, ning alles hiljem, suhtluse lõpuks lisandus liikumisvabaduse piiramine, kui K. R.

takistas kannatanutel ära sõitmist ja nõudis R. P. kivi ühest kohast teise tõstmist, siis KarS §

63 lg 1 karistuse mõistmisel ei kohaldu ja mõlema kuriteo eest tuleb K. R. KarS § 63 lg 2

alusel mõista eraldi karistus.

KarS § 120 lg 1 kohaselt karistatakse ähvardamise eest rahalise karistusega või kuni

üheaastase vangistusega.

KarS § 136 lg 1 kohaselt karistatakse seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest rahalise

karistusega või kuni viieaastase vangistusega.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

K. R. süü suurust mõjutab asjaolu, et ähvardamiseks ja vabaduse võtmiseks kasutati suurt

pussnuga, tera pikkusega 15-20 cm, mida K. R. hoidis enda käes teraga kannatanu R. P.

rindkere poole suunatuna kannatanule väga lähedal, umbes 1 meetri kaugusel kannatanust.

Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et mõlemad kuriteod pani K. R. toime kavatsetult, võttes

enne kodust lahkumist sealt kannatanute juurde minemiseks kaasa suure noa, millist ta

kasutas enda kehtestamiseks kannatanutega suhtlemisel. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et

K. R. asus kannatanutega suheldes tegutsema, nagu oleks ta XXX asuva kinnistu omanik

ning nagu ta oleks õiguskaitseorgan, kellel on õigus sellel kinnistul parkimist korraldada

ning käsutada seal asuvate maakivide ühest asukohast teise teisaldamist. Tegelikkuses aga

K. R. Elvas XXX asuva kinnistu omanik pole, ka ei tööta ta õiguskaitseorganis ning Elvas

XXX asuva kinnistu elanikuna puudus tal õigus avalikuks kasutamiseks mõeldud

naaberkinnistul parkimise korraldamiseks ja selle käigus maakivide ühest kohast teise

teisaldamiseks. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et kannatanud ei soovi toimunu tõttu enam

sama järve juurde kalastama minna ning nad kardavad, et tänaval juhuslikult kohtudes võib

K. R. hakata neile asjale ametliku käigu andmise eest kätte maksma.

K. R. käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna K. R. väitel

ei saanud ta aru, kes sõidukis tumedas riietuses istus, siis ei loe kohus karistust raskendavaks

kuriteo toimepanemist täisealise poolt alaealise juuresolekul.

Eelkajastatud asjaoludel on süü suurusest tulenevalt välistatud rahalise karistuse

kohaldamine. Kuna kõige pikemalt kestis suhtlus parkimise teemal ja sellega samal ajal

noaga ähvardamine, mille tõttu oli kannatanutel pikalt hirmutunne ja kartus R. P. elu ja

tervise pärast, siis õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat

edaspidi analoogsetest tegudest hoiduma, on KarS § 120 lg 1 järgi põhjendatud teda

karistada vangistusega prokuröri taotletud määras, s.o sanktsiooni ülemmäära lähedal 10 kuu

vangistusega.

Kuna kannatanu R. P. liikumisvabaduse piiramine ei kestnud pikalt, siis õiguskorra

kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat edaspidi analoogsetest tegudest

hoiduma, on KarS § 136 lg 1 järgi põhjendatud teda karistada vangistusega prokuröri

taotletud määras, s.o sanktsiooni alammäära lähedal 6 kuu vangistusega.

Kuna ajaliselt mõlemad teod osaliselt kattusid, ähvardamine päädis lõpuks lühikeseks ajaks

R. P. vabaduse võtmisega, mille kestel tal oli lubatud üksnes üks maakivi tõsta ümber K. R.

nõutud kohta, siis on kuritegude kogumi eest põhjendatud lugeda kergem karistus KarS § 64

lg 1 alusel kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks K. R. 10 kuud vangistust. Kuna

varasemalt ei ole K. R. kriminaalkorras karistatud, siis on põhjendatud vangistust kohaldada

tingimisi miinimumilähedase 1 aasta 6 kuu katseajaga KarS § 73 lg 1,3 sätete

kohaldamisega.

KarS § 61 mõttes erandlikud asjaolud karistuse mõistmiseks alla seaduses sätestatud

alammäära käesolevas kriminaalasjas puuduvad.

Kohtunik Heli Sillaots /allkirjastatud digitaalselt/