1-20-8538/129 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2022, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-8538

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi aeg ja koht

20. detsember 2021, Tallinn

Kriminaalasi

Mikk Tarraste, süüdistus KarS § 114 lg 1 p-de 2,3,6 ja § 418

lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 20.05.2021 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

prokurör Gardi Anderson, kannatanud C, Q, Y ja kannatanu

W lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik

(istungil osales A. Nõmmiku asendajana W esindajana

vandeadvokaat Karine Nersesjan)

Prokurör

Gardi Anderson

Süüdistatav

Mikk

Tarraste,

isikukood:

38802132738,

muud

isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

vandeadvokaat Rünno Roosmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. mai 2021 otsus osaliselt ehk Mikk Tarraste KarS § 114

lg 1 p 2, 3 ja 6 järgi karistamise ning talle liitkaristuseks mõistetava vangistuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

Karistada Mikk Tarrastet KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6 järgi eluaegse vangistusega.

Mõista KarS § 64 lg 4 alusel talle KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6 ja KarS § 418 järgi liitkaristuseks

eluaegne vangistus.

3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada prokuröri, kannatanute C, Q ja Y ning kannatanu W lepingulise esindaja

apellatsioonid.

5. Määrata vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt W-le apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava tasu suuruseks

388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot) ning jätta see riigi kanda.

6. Määrata vandeadvokaat Ants Nõmmiku poolt W-le apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Nõmmik makstava tasu suuruseks 97.20 eurot (sh

käibemaks 16.20 eurot) ning jätta see riigi kanda.

7. Määrata vandeadvokaat Rünno Roosmaa poolt Mikk Tarrastele apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Roosmaa makstava tasu ja kulu suuruseks

kokku 1188.24 eurot (sh käibemaks 173.04 eurot) ning jätta see riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu maakohus mõistis Mikk Tarraste süüdi KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6 järgi järgmises

süüdistuses:

Mikk Tarrastet süüdistatakse KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles saanud Kaitseliitlasena väljaõppe, mis hõlmas

ruumides ja avatud alades liikumise taktikat ning relvade kasutamist ja omades lisaks relvade

käsitsemise oskusi seoses relvaloa omamisega, ajavahemikul 06.06.2020 kell 21.42 kuni

07.06.2020 kell 00:36 Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Tuudi- Raudtee teel, kasutades

kahte tulirelva- vintraudset püssi Vepr-1-V TK0907 ja vintraudset püstolit Jericho -941-F

101649, tappis kaks inimest, vigastas viit inimest ja ohustas oma tegevusega määramata arv

isikute elusid ning tervist, aga samuti tekitas varalist kahju.

Nimelt, Mikk Tarraste põhjustas 06.06.2020 umbes kella 21.40 paiku Pärnu maakonnas

Lääneranna vallas Alaküla tee 22 asuva Lihula Olerexi tankla parkimisalal liiklusõnnetuse tema

kasutuses oleva sõiduautoga Subaru, reg.nr XXXXXX, sõites vastu kahte sõiduautot Audi A6

reg.nr CCCCCC ja Audi A6 Avant reg.nr MMMMMM, millega põhjustas varalise kahju ning

seejärel sõitis vastu Olerexi tankla seina, millega tekitas samuti varalise kahju. Mikk Tarraste,

saades aru enda poolt toimepandud Liiklusseaduse (LS) rikkumistest ja tagajärgedest, ei

teatanud tema poolt põhjustatud liiklusõnnetusest ning põgenes sündmuskohalt, millise

käitumisega rikkus LS sätteid ja millised teod on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1, 236 lg 1, 237

lg 1 rikkumistena. Samuti ajendas Mikk Tarrastet sündmuskohalt põgenema asjaolu, et ta hoidis

ja transportis samal ajal sõidukis talle kuuluvad tulirelvi- Jericho -941-F 101649, Vepr-1-V

TK0907 ning Walther –PPQ PP020417 ning laskemoona relvade jaoks, rikkudes Relvaseaduse

(RelvS) § 89 1 sätteid, milline on kvalifitseeritav RelvS järgi väärteona ja milliste tegude eest

võib isiku relvaloa ja soetamisloa kehtivuse peatada või kehtetuks tunnistada. G, nähes Mikk

Tarraste ohtlikku sõidustiili ja toimepandud liiklusrikkumisi, andis sellest teada

hädaabinumbrile 112 ning korrakaitseorganite abistamise eesmärgil järgnes mootorrattal

reg.märgiga OOOO sõiduautole Subaru Outback, mille roolis oli Mikk Tarraste. Mikk Tarraste

liikus Lihula Olerexi tanklast Pärnu suunas, sõitis sõiduautoga Subaru Outback korduvalt teelt

välja teepeenrale ja kraavi ning keeras maanteelt enne Tuudi-Raudtee teed asuvale taluhoovi

viivale teele, kust omakorda keeras põllule, kust suundus põldu ületades Tuudi-Raudtee tee

suunas. Tuudi-Raudtee teele jõudes keeras Mikk Tarraste paremale suunaga Tuudi poole, kus

umbes 350 meetri kaugusel Pärnu-Lihula mnt ja Tuudi-Raudtee tee ristmikust sõitis autoga teelt

välja, väljus autost ning tulistas temale kuuluvast tulirelvast Jericho-941-F 101649 (väljastatud

relvaluba 15.10.2018 RL795625) eelpool nimetatud süütegude varjamise ja põgenemise

eesmärgil, kavatsusega talle järgnenud inimene tappa, G suunas vähemalt kolm lasku. Esimene

lask tabas G jalas olnud pükste kangast põlvekõrgusel, kuid ei vigastanud G. Teine lask tabas

G peapiirkonda, sisenemisavaga vasakul pool kukla piirkonnas juustega kaetud peanahal ja

väljumisavaga ülahuulel keha keskjoonest veidi paremal ning sellest lasust kukkus G

teepeenrale selili. Seejärel läks Mikk Tarraste maas lamava G juurde ning tulistas lähedalt,

lähemalt kui 1,5 meetrit, tabades G pea piirkonda, sisenemisavaga vasakul pool näol põse

piirkonnas ja väljumisavaga kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal ning võõrkehade

peetumisega paremal pool kukla piirkonnas kõõlustanus. G suri saadud vigastustesse

06.06.2020 sündmuskohal. Tema surma põhjuseks on pead läbivad kaks laskevigastust

tulistamisest tulirelvast pihtamislaengutega. Mikk Tarraste tekitas tahtlikult G-le järgmised

vigastused: pea läbiv laskevigastus koos pihtamislaengu sisenemisavaga vasakul pool kukla

piirkonnas juustega kaetud peanahal ja väljumisavaga ülahuulel keha keskjoonest veidi paremal

näo- ja koljuluude killunenud murdudega, koljupõhimikuluude murdudega eesmises-,

keskmises- ja tagumises koljuaugus, kõvakelme rebenditega, metallilise võõrkeha peetumisega

lülisamba 3. kaelalüli lülikehas ning 3. kaelalüli murd, kõri ja neelu piirkonna pehmete kudede

rebendid ja verevalumid neelu limaskestal, ülalõualuu killuline murd, limaskestaalused

verevalumid suuesikus põrutus-rebimishaavaga juustega kaetud peanahal ja näol ning pea läbiv

laskevigastus pihtamislaengu sisenemisavaga vasakul pool näol põse piirkonnas ja

väljumisavaga kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal ning võõrkehade peetumisega paremal

pool kukla piirkonnas kõõlustanus juustega kaetud peanahal näo- ja koljuluude killunenud

murdudega, kõvakelme rebenditega, mõlema suurajupoolkera osalise lömastusega, põrutus-

rebimishaavaga näol ja juustega kaetud peanahal, nahaaluse verevalumiga vasaku silma alalaul

ja parema silma ülalaul.

Seejärel, menetlusega täpsemalt tuvastamata ajal, vahetas Mikk Tarraste püstoli Jericho

vintraudse püssi Vepr-1-V TK0907 (väljastatud relvaluba 15.10.2019 DL50005171) vastu ning

suunas relva samal Tuudi-Raudtee teel olnud kahe sõiduauto: Mitsubishi Outlanderi reg.nr

TTTTTT ja tema taga oleva sõiduauto Audi A4 reg.nr ZZZZZZ suunas ning tulistas korduvalt,

eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi tagurdavate sõidukite suunas, eesmärgiga tabada

sõiduautodes olnud isikuid. Tulistamise ajal viibis sõidukis Mitsubishi Outlanderi reg.nr

TTTTTT kokku 7 isikut, kes olid eelnevalt G-ga kokku leppinud, et lähevad korrakaitseorganite

abistamise eesmärgil Subaruga liiklusõnnetuse põhjustanud ning sündmuskohalt lahkunud juhti

kinni pidama. Sõidukis viibisid täiskasvanud E (juht), A (kõrvalistuja) ning tagaistujad O, L, T,

S ning 7-aastane laps W, kellele auto suunas tulistamine oli ohuks nii nende eludele kui ka

tervisele ja tekitas hirmu ning varalist kahju. Tagumises sõidukis Audi A4 reg.nr ZZZZZZ

viibisid tulistamise ajal 2 isikut: Ü (juht) ja Ä (kõrvalistuja), kellele nende auto suunas

tulistamine oli ohuks nii nende eludele kui ka tervisele ja tekitas hirmu. Sõidukid tagurdasid

mööda Tuudi-Raudtee teed kuni Pärnu-Lihula maantee ja Tuudi-Raudtee tee ristmikuni,

seiskusid hetkeks, kuid Mikk Tarraste jätkas nende suunas tulistamist. Sõidukid ületasid

maantee ja liikusid mööda Piiri tänavat Lihula suunas ning seiskusid Piiri 10 asuva Lääne-Eesti

Päästekeskuse Läänemaa päästeosakonna Lihula Päästekomando hoone juures, samal ajal Mikk

Tarraste jätkas nende suunas tulistamist, tabades ka Päästekomando hoone seina. Mikk Tarraste

tulistas antud isikute suunas, üle tihedalt sõidetava riigimaantee, eeluurimisega täpselt

tuvastamata arv kordi, pannes sellega toime kuriteo üldohtlikul viisil, kujutades ohtu elule ja

tervisele otseselt nii sõiduautodes olnud isikutele kui ka varale, tabades talle lähemal olevat

sõidukit Mitsubishi esistanget, registreerimismärgist umbes 10 cm kõrgusele ning sisenev kuul

vigastas sõiduauto radiaatorit ning akut (sõidukile tekitatud vigastuste remonditasu summas

754,99 eurot) ja määramata arv inimeste elule ja tervisele, kes samal ajal riigimaanteel liigeldes

oleks võinud juhuslikust kuulist tabamuse saada.

Järgnevalt liikus Mikk Tarraste, menetlusega täpselt tuvastamata ajal, jalgsi mööda Tuudi-

Raudtee teed Tuudi suunas umbes 611 meetrit ning tulistas endaga kaasas olevast tulirelvast

Vepr-1-V TK0907 eeluurimisega täpselt tuvastamata objekti suunas eeluurimisega täpselt

tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt kolm korda ning seejärel liikus edasi umbes 217 meetrit,

kasutades loodulikku varjet, tulistas Mikk Tarraste kavatsetult mööda Tuudi-Raudtee teed

Lihula suunas juhuslikult liikunud sõiduauto VAZ reg.nr CCCCCC pihta nii sõiduki esiosasse,

juhipoolsesse külge kui sõiduki tagaosasse eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid

vähemalt viisteist kuuli, eesmärgiga tappa sõiduautos viibinud inimesi, millega seadis otseselt

reaalsesse ohtu kõik autos viibinud viie isiku elu ja tervise. Kuulid tabasid autos olevaid

inimesi- J, Y ning 5-aastast Õ ning 3-aastast M, 9-aastasel I ei saanud vigastusi, kuid nägi pealt

tulistamist, tal tekkis hirm ning tekkis raske tagajärjena äge stressreaktsioon.

Kõrvalistuja J, kes enda kehaga kaitses tagaistmel istuvaid lapsi, suri saadud kehavigastuste

tagajärjel sündmuskohal. J surma põhjustas paremasse rinnaõõnde tungiv laskevigastus

tulirelvast pihtamislaengu sisenemisavaga paremal pool rindkere ülaosas ja võõrkehade

peetumisega paremal pool seljas nahaaluskoes ja lihastes koos parema kopsu purustuse,

südamepauna vigastuse, verisüdamepauna ja killuliste roidemurdudega. Mikk Tarraste,

kasutades tulirelva, tekitas J-le tahtlikult järgmised kehavigastused: põrutus-rebimishaav

(laskehaav) paremal pool rindkere ülaosas koos naha ja pehmete kudede defektiga,

verevalumitega rinnalihastes, I kuni III roide killuline purustus, rinnakelme rebendid rinnaku

kõrvaljoonel, parema kopsu ülasagara purustus koos metallilise võõrkeha peetumisega kopsus,

verevalum keskseinandis, südamepauna rebend koos metalliliste võõrkehade peetumisega

südamepauna ülaosas, verisüdamepaun, traumaatiline parempoolne verirind, parempoolse V

roide killuline murd abaluujoonel koos rinnakelmerebendiga ja metalliliste võõrkehade

peetumisega paremal pool seljal abaluujoonel nahaaluses pehmes koes; nahka ja nahaaluskude

läbivad laskehaavad rindkere eespinnal, laskehaav paremal pool kaela külgpinnal, parema

õlaliigese eesmisel pinnal ja õlavarre ülemises ning keskmises kolmandikus, vasakul pool kiiru-

oimupiirkonnas juustega kaetud peanahal, vasakul pool näol oimu piirkonnas, vasakul

kõrvalestal, vasaku õlavöötme pealmisel pinnal, vasaku labakäe seljal; laskehaav vasaku reie

ülemises kolmandikus väliskülje ja parema reie alumises kolmandikus eesmisel pinnal. Lisaks

sedastatud radioloogilisel uuringul hulgaliselt väikeseid metallitihedusega võõrkehi rindkere ja

ülajäsemete ning pea ja kaela piirkonna nahaaluskoes, rindkereõõnes, paremas kopsus,

keskseinandis; kaks suuremat metallitihedusega võõrkeha paremal pool seljalihastes ja

nahaaluskoes.

Sõidukit juhtinud Y-le tekitas Mikk Tarraste tahtlikult järgnevad kehavigastused: laskehaavad

koos metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega vasaku kiiru piirkonnas koos

kõõlustanualuse verevalumiga ning lokaalne kõvakelmealune verevalum ja traumaatiline

ämblikuvõrkkelmealune verevalum vasakul otsmiku-oimu-kiirupiirkonnas, laskehaavad koos

metallilise tihedusega võõrkehade peetumisega näos ja kuklapiirkonnas, kaela tagaosas

nahaaluskoes ja kaelalihastes, vasakul labakäel, ulatuslik laskehaav parema sääre tagumisel

siseküljel koos sääre tagumise grupi lihaste vigastusega ja laskehaavad koos metallilise

tihedusega võõrkehade peetumisega paremal säärel, laskehaav paremal rangluu ülaserva

kõrgusel koos metallilise tihedusega võõrkeha peetumisega trapetslihases. Y-le tekitati

süüdistatava poolt teiste hulgas vigastus, mis kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud.

Laskmise hetkel juhi taga istunud Õ-le tekitas Mikk Tarraste tahtlikult järgnevad vigastused:

kõhuõõnde tungiv laskevigastus laskehaavaga paremal pool kehatüvel roidekaare alaosa ja

kõhu külgseinas, maksa parema sagara ja parema neeru vigastusega ning metallilise võõrkeha

peetumisega maksas, verikõht, nahamarrastused paremal õlavarrel, laskehaavad metallilise

tihedusega võõrkehade peetumisega nahaaluses koes selja piirkonnas, parema roidekaare alaosa

kõrgusel ja kõhu külgseinas nahaaluses koes ja lihaste vahel paremal pool, parema õlavarre

ülaosas selgmistes pehmetes kudedes, vasakul pool seljal seljalihastes 1. roide ja 5. roide

kõrgusel, vasaku rangluu kohal pehmetes kudedes, vasakul pool rindkerel vahetult 1. roide ees,

paremal otsmiku ja kiiru piirkonnas suunaga tagantpoolt ette. Kõhuõõnde tungiv laskevigastus

laskehaavaga paremal pool kehatüvel roidekaare alaosa ja kõhu külgseinas koos maksa parema

sagara ja parema neeru vigastusega on eluohtlik ning ilma arstiabita oleks laps surnud.

M-le, kes istus laskmise hetkel tagaistmel keskmisel kohal, tekitas Mikk Tarraste tahtlikult

järgnevad vigastused: vasaku õlavarre laskevigastus koos vasaku õlavarreluu lahtise

hulgikillunenud lähimise otsa murru ja laskehaavaga (suunaga tagant ette) vasaku õlaliigese

tagumisel pinnal, laskehaavad koos võõrkehade peetumisega vasakul pool rindkere pehmetes

kudedes, laskehaavad kaelal ja pea piirkonnas, vasakpoolse suure rinnalihase rebend, vasak

kopsu ülasagara põrutus, massiivne nahaalune verevalum vasakul pool rindkerel ja vasaku

õlaliigese piirkonnas. Vasaku õlavarreluu lahtine hulgikillunenud lähimise otsa murd on

eluohtlik ning ilma arstiabita oleks võinud laps surra.

Sõidukis, kõrvalistuja istme taga istmel istunud 9-aastase I elu oli otseselt ohus, kuigi

kuulitabamusi ja laskevigastusi ta ei saanud, samas tekkis tal üleelatust äge stressreaktsioon.

Alaealine I nägi pealt vanaema surnuks tulistamist, tema kõrval istunud vendade ja roolis

istunud vanaisa tulistamist, mille läbielamine tekitas lapsele raske tagajärjena ägeda

stressireaktsiooni ning sellest tulenevalt emotsionaalseid üleelamisi ja hirmu ka sündmusele

järgneval ajal.

Järgnevalt tulistas Mikk Tarraste tahtlikult tulirelvast Vepr-1-V TK0907, millele paigaldas

sündmuskohal, täpselt tuvastamata ajal, optilise sihiku (kuni 4 kordse suurendusega), korduvalt

mootorratturi tapmise sündmuskohale saabunud politseiametnike, kiirabitöötajate, sõiduautoga

VAZ sinna kohale jõudnud Y, J, M, I ja Õ ning sündmuskohale jõudnud kannatanute lähedaste

suunas eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, seades otseselt reaalselt ohtu kohapeal

viibinud kolmandate isikute elu ja tervise ning raskendas kannatanute abistamist. Nii

kannatanute kui ka nende abistajate elu ja tervise kaitseks tuli kiirabibrigaadil sündmuskohalt

lahkuda, millega omakorda oli raskendatud kannatanute elu päästmine.

Järgnevalt, täpselt tuvastamata ajal, liikus Mikk Tarraste mööda Tuudi-Raudtee teed Tuudi

suunas mootorratturi tapmiskohast umbes 3,7 km kaugusel asuva Tuudi Raudteejaama hoone

juurde, kus tema 06.06.2020 kell 23.40 paiku, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal,

Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Tuudi külas Tuudi- Raudtee teel, hoone juures muruplatsil

märkas Tuudi-Raudtee tee ja Tuudi-Risti maantee ristmikul seisvat politseisõidukit ning

helkurvestidega politseiametnikke ning oma eelnevate süütegude varjamise ja sündmuskohalt

põgenemise eesmärgil, kavatsetult tulistas tulirelvast sündmusele reageerinud Haapsalu

politseijaoskonna politseiametnike K ja D suunas eesmärgiga politseiametnikke tabada. Üks

kuul tabas patrullpolitseinik K peas olevat kiivrit, mille tagajärjel tuvastati K-l hilisemalt

haiglas ajuvapustus ning kaelalihaste venitus.

Seejärel, oma eelnevate süütegude varjamise ja sündmuskohalt põgenemise eesmärgil, tulistas

Mikk Tarraste korduvalt, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, kuid vähemalt

üheksateist kuuli Tuudi-Raudtee tee ja Tuudi- Risti maantee ristmikule jõudnud teiste

politseiametnike suunas, tabades nii politseisõidukit Mercedes Benz, reg nr WWWWWW kui

ka ristmiku tähistavaid liikluskorraldusvahendeid, seades otseselt reaalsesse ohtu

politseiametnike elu ja tervise.

Mikk Tarraste, omades oskusi käsitseda relvi ja olles saanud vastava väljaõppe, teadis, et

relvade kasutamine relvastamata isikute suhtes neile ootamatus ja ettearvamatus olukorras võib

põhjustada inimesele raskeid ja ka surmavaid vigastusi, soovis neid tagajärgi, tema poolt

tulirelvade kasutamine oli eesmärgipärased käitumisaktid, st ta pani need toime kavatsetusega.

Kahe inimese tapmise ja vähemalt viie inimese tapmiskatsega, kellest kahele Mikk Tarraste

tekitas eluohtlikke tervisekahjustusi, kolmele kergemaid vigastusi ja seades ohtu enda

üldohtlikul viisil käitumisega kõikide erinevatel sündmuskohtadel viibinud inimeste elu ja

tervise, sai Mikk Tarraste aru, et ta võib põhjustada mistahes raskusega tagajärgi, sh surma,

kuid tema käitumisest ja tegudest nähtuvalt oli tal võimaliku tagajärje saabumisest ükskõik, ta

ei teinud midagi, et tagajärgi ära hoida.

Oma sellise käitumisega pani Mikk Tarraste kavatsetult toime KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise kahe või enama isiku suhtes, mis on toime

pandud üldohtlikul viisil ja teise süüteo varjamise eesmärgil.

2. Samuti mõistis kohus ta süüdi KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises,

kuna ta käitles – omas, hoidis ja osaliselt laadis ümber – kuni 07.06.2020 ebaseaduslikult

laskemoona: 223 tulirelva laskemoona hulka kuuluvat 7,62x25 mm kaliibrilist püstolipadrunit

ning 24 tulirelva laskemoona hulka kuuluvat .303 British kaliibrilist vintpüssipadrunit.

3. Maakohus mõistis Mikk Tarrastele KarS § 114 lg 1 p 2, 3, 6 järgi karistuseks 20 aastat

vangistust ja KarS § 418 lg 1 järgi 3 kuud vangistust. Kohus luges kergema karistuse kaetuks

raskemaga ning mõista liitkaristuseks 20 aastat vangistust ning määras arvata karistuse

kandmise aja algust alates tõkendi vahistamise kohaldamise kuupäevast, so alates 07.06.2020.a.

Kohus otsustas KarS § 51 alusel võtta Mikk Tarrastelt lisakaristusena ära relva ja laskemoona

soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse 5-ks aastaks. Kohus mõistis välja ka

tsiviilhagid, millises osas on maakohtu otsus jõustunud.

Apellatsioonid

4. Maakohtu otsusele esitati neli apellatsiooni. Apellantideks on prokurör Gardi Andreson,

kannatanud C ja Q, kannatanu Y ning kannatanu W lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmmik. Kõigis apellatsioonides taotletakse mõista Mikk Tarrastele 20-aastase vangistuse

asemel eluaegne vangistus.

5. Prokurör leiab apellatsioonis, et Mikk Tarrastele mõistetud sanktsioon ei vasta tema poolt

toime pandud kuriteole ega arvesta piisaval määral üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Mikk

Tarraste otsused olid kõnealusel õhtul ja ööl ratsionaalsed, rahulikud ja lähtusid isiklikest

huvidest. Nii raskete tagajärgedega kuriteo toimepanemine oli Mikk Tarraste teadlik valik ja

tema käitumise olemuslik osa, mis võimaluse avanedes vallandus. Seda tõendab ka Mikk

Tarraste märkmiku vaatlusprotokoll.

6. Prokurör leiab kokkuvõtlikult veel järgmist. Raskete eluvastaste kuritegude eest eluaegse

vangistusega ähvardav seadusandja rõhutab, et elu on kõrgeim õigushüve, mida tuleb kaitsta

kõige karmimal karistusõiguslikul viisil. Kohtu etteheited Häirekeskuse soovitustele on

karistuse mõistmise kontekstis asjassepuutumatud ega tugine kohtus uuritud tõenditele. Kohus

ei ole arvesse võtnud Mikk Tarraste poolt toimepandud kuriteo tegelikke asjaolusid ja seejuures

sisuliselt hinnanud 06.06.2020 toimunud sündmuste käiku tervikuna. Objektiivselt saabus

lõpuleviiduna kahe inimese surm, kuid mõrvakatseid, mis neelduvad lõpule viidud mõrvas, on

rohkem. Eesmärk oli tõendite pinnalt tuvastatu järgi tappa kõik autos viibinud isikud, seejuures

ei omanud Mikk Tarraste jaoks tähtsust, kes need olid ja kui palju neid oli. Ütlused, mille

kohaselt ta arvas, et tegemist on politseiautoga, on paljasõnalised ja otsitud. Mikk Tarraste

tulistas kannatanute, nende lähedaste ja politsei ning kiirabi suunas ka siis, kui osutati

kannatanutele esmaabi. Selleks hetkeks oli talle selgelt arusaadav, et tegemist on

tsiviilisikutega. Otseselt ohus oli ka politseiametnik (kannatanu) K elu ja tervis, aga ka

tegelikult temaga sel õhtul patrullis olnud politseiametnik D elu ja tervis. Mikk Tarraste tulistas

politseiametnike suunas korduvalt, tabamise kõrguselt, eesmärgiga neid tappa. Mikk Tarraste

tulistas temale kuuluvast tulirelvast, kavatsusega talle järgnenud G tappa. Mikk Tarraste tulistas

juba taganevat, sündmuskohalt lahkuda proovivat G, kes oli just hoiatanud sõiduautodes

viibivaid isikuid, et Mikk Tarrastel on relv. Seejärel läks Mikk Tarraste maas lamava G juurde

ning tulistas lähemalt kui 1,5 meetrit, tabades G pea piirkonda, sisenemisavaga vasakul pool

näol põse piirkonnas. Selleks, et teha lähilask, pidi Mikk Tarraste nihutama G kiivrit ülespoole.

Mikk Tarraste tulistas ka sündmuskohale saabunud kiirabi suunas, tulistas kiirreageerijate

suunas vähemalt kahel ajaliselt erineval korral. Otseses ohus oli vähemalt 20 inimese elu ja

tervis. Järelikult on Mikk Tarraste süü keskmisest oluliselt suurem, tema käitumises esineb suur

ebaõigus ja süü, tema poolt toimepandud kuritegu kahjustas õiguskorda ja kaitstavat hüve

sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset.

Kohus on jätnud arvestamata, et ühiskonda tuleb kindlustada ohtliku kurjategija eest.

Arusaamatu ja tõenditele mittetuginev on kohtu seisukoht ja arutluskäik, et Mikk Tarraste

tundis end jälitatavana ning nurkaaetuna. Maakohus on omistanud puhtsüdamlikule kahetsusele

liialt suure tähenduse, jättes arvestamata, et algusest peale on kahetsuse avaldamine olnud

kantud soovist vaid vältida eluaegset karistust, mitte siirast kahetsusest toimepandu ees. Selle

asemel, et kannatanute ees vabandada, mil selleks esimene võimalus avanes, märkis Mikk

Tarraste vaid seda, et jääb 10.06.2020 avaldustes esitatud kahetsuste ja avalduste juurde. Mikk

Tarraste kahetsus, viisakas ja rahulik käitumine vanglas lähtub motiivist, millist kasu ta sellest

saab. Maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, kohus on eksinud karistuse

mõistmise põhimõtete vastu, võtnud arvesse asjaolusid, mida ei saa arvesse võtta ning samal

ajal on jätnud olulised asjaolud arvesse võtmata. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust,

mis tõi kaasa süüteo raskusele ja süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise.

7. W esindaja Ants Nõmmik peab apellatsioonis põhjendamatuks kohtu käsitlust, et Mikk

Tarraste avaldas siirast kahetsust. Ta toob ka esile, et süüdistatava puhul on tegemist isikuga,

kes omas oskusi relvi käsitseda ja olles selles osas läbinud eelnevalt ka vastava väljaõppe,

soovides seejuures ka kannatanute suhtes kindlaid tagajärgi. G, sõites süüdistatavale järgi, ei

teinud mitte midagi ebaseaduslikku, täites seejuures enda kodanikukohust, kuid täielikult

arusaamatu on kuidas selliste tegude toimepanemise eest on võimalik mõista süüdistatavale,

kes teeb nn kontrollasu juba surnud isiku suhtes, selleks, et ise saaks põgeneda, mõista niivõrd

kerge karistuse. Apellandile on mõistetamatu, miks püüab kohus leida põhjendamatuid ja

ainsana süüdistatavat heast küljest näitavaid asjaolusid, jättes seejuures sihilikult arvesse

võtmata seda valu ja kannatusi, mis pidid ja peavad läbi elama kannatanute lähedased.

8. Apellandid C ja Q leiavad, et Pärnu Maakohus ei ole olnud karistuse määramisel õiglane,

tekitab tunde, et kohus on olnud ühele poole liialt kaldu. Ka eluaegsete vangide seas neid,

kellele on määratud eluaegne karistus olenemata sellest, et neil puudus varasem karistusregister.

Neile on selgusetu, miks ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et Mikk Tarraste on varasemalt

kriminaalkorras karistatud (2008. a toime pandud tulistamise eest). Nad ei saa aru, miks on alust

uskuda, et seekord oskab Mikk Tarraste karistusest järeldused teha, ja küsivad, kui turvaline on

üldse ühiskonnas kodanik, kes otsustab ühel ilusal õhtul purjuspäi sõita bensiinijaama

tomatimahla ostma, autos kolm laskevalmis relva ja suur hulk laskemoona. Nad leiavad, et

mõrvadel ei ole kunagi õigustavaid asjaolusid. Mikk Tarrastel oli piisavalt aega kahe tulistamise

vahel oma esimesest teost aru saada ja end üles anda. Ta ei teinud seda. Ei saa unustamata jätta

ka mõrvakatseid. Mikk Tarraste on ise tunnistanud, et andis end üles vaid põhjusel, et tal polnud

öist sihikut ning kartis ise surma saada. Nad ei mõista kohtuniku oletust, et kui mootorrattur

poleks Tarrastet jälitanud, siis ei oleks ühtegi tapetut olnud. Ka rõhutavad nad, et Mikk Tarraste

pole kordagi väljendanud ohvritele kahetsust ega vabandust (v.a ajakirjandusse lekitatud

napisõnaline kahetsus ja viimane sõna kohtus, kus Mikk Tarraste tõepoolest vabandas – luges

paberilt oma vabanduse ette, kuid ka see oli pigem kohtule suunatud, et väiksem karistus saada,

siirust selles ei olnud). Võimalusi vabandamiseks oli tal aga küll. Tsiviilhagidega nõustumise

kohta märgivad nad, et lihtne on lubada, kui inimene teab, et tema vara väärtus on nii vähene,

et ei kata praktiliselt isegi mitte kümnendikku välja mõistetud summast. Nad rõhutavad, et

nende lastele tekitas Mikk Tarraste eluaegsed kahjustused, millele puudub ravi ja mille

tagajärjed on teadmata. Sellise teo toime pannud inimene ei tohiks enam ühiskonda naasta.

Lisaks on raskendav asjaolu see, et tegeva meditsiinitöötajana ründas Mikk Tarraste

kiirabiautosid ja -brigaade ning ei lasknud kannatanuid abistada. Isegi sõjas ei ole selline

tegevus aktsepteeritud. Tarrastel olid küll relvaload, kuid teadmata asjaoludel oli tal suures

koguses ebaseaduslikku laskemoona. „Sõjaline varustus“ (osa sellest ebaseaduslik), mis Mikk

Tarrastelt konfiskeeriti, on hirmuäratav. Seegi asjaolu ei ühti seaduskuuleka isiku profiiliga.

Kannatanud märgivad, et ehk suudaksid nad leppida 20-aastase karistusega, kui see puudutaks

vaid G ja C ema, J mõrvamist. Kuid lisaks pani ta toime mitmeid mõrvakaitseid, sealhulgas

kolme alaealise ja süütu lapse pihta, kellest kaks ilma arstiabi saamata oleksid surnud. Neil on

praegu hirm enda ja oma laste turvalisuse pärast. Kindlustunnet annaks teadmine, et nende ja

laste elu rikkunud inimene on trellide taga ega kujuta ühiskonnale ohtu. Mikk Tarraste võib

vabaneda juba 9 aasta pärast ehk juba enne seda, kui õnnetuses kannatada saanud lapsed

täisealiseks on jõudnud saada. Kes annab lubaduse, et ta oma „tööd“ vabaduses lõpuni viima ei

tule? Ka eluaegne vangistus ei pruugi tegelikkuses tähendada vangistust elu lõpuni, sest

sisuliselt on õigus vabastust taotleda 25 aasta möödumisel. 5-aastane relvaloa keeld ei paku

mingisugust lisaturvatunnet. Kohus peab arvestama rahva õiglustundega. Mikk Tarraste kaitsja

toob välja põhjuse, et eluaegse vangistuse korral poleks tal (mõrvaril) enam võimalust aega

veeta oma lastega. Ka kannatanutel puudub võimalus lähedastega koos olla. Selle võimaluse

võttis Mikk Tarraste kui J surnuks tulistas. Apellandid leiavad, et eluaegne karistus Mikk

Tarrastele oleks vähim, mida kohus nende usu ja turvatunde taastamiseks pakkuda saaks.

9. Apellant Y toob esile, et temani, abikaasa kaotanud inimeseni, ei ole siiani jõudnud Tarraste

vabandussõnad, nn siiras kahetsus. Tarrastel on selleks võimalusi olnud mitmeid – nt esimesel

kohtuistungil või siis, kui apellant andis kannatanuna ütlusi kohtus. Vabandusi, mis lasti

meediasse õnnetusele järgnenud päevadel ning Tarraste „viimases sõnas“ kohtus, ei pea

apellant siirasteks ja puhtsüdamlikeks. Need kaks ja ainukest vabandust olid ainult selleks, et

enda nahka päästa, mis ka tagantjärgi avaldasin kohtule mõju – kohtunik jäi seda uskuma.

Kohtus oleks võinud Tarraste lihtsalt mikrofoni sisse lülitada ja vabandada. On

mõistusevastane, et kuidas saab olla olukord nii, et relva kuritarvitamisel korduvalt (Tarraste

2008. a karistus) ja kindla intervalli tagant ei ole need enam üksteisega seotud – st varasem

relva kuritarvitamine ei takista saamast relvaluba ega seda uuesti kuritarvitamast

(Relvaseadusega läheb vastuollu ka ebaseaduslik laskemoon, mida Tarraste valdustest leiti).

Need otsused tegi ainult Tarraste ise. Nüüd on ka vaja vastutus võtta. Eluaegne vangistus

karistusena on erakordne. Samuti on see kuritegu erakordne. Üks väheseid massimõrvu Eesti

ajaloos. Kannatanu küsib apellatsiooni lõpetuseks – „Kui selline kuritegu ei vääri eluaegset, siis

milline veel?“

Edasine menetlus ringkonnakohtus

10. Ringkonnakohtu 20.12.2021 istungil osalesid kaitsja, prokurör ja süüdistatav, kannatanud

C ja Q ning kannatanu W esindajana Karine Nersesjan.

11. Ringkonnakohus rahuldas kohtuistungil prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse - võtta

kriminaalasja juurde asitõendi Mikk Tarraste märkmiku (pakendis 6R.4) vaatluse kohta

05.10.2020 koostatud vaatlusprotokoll. Seda tehes tugines kohus järgmistele põhjendustele.

KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata

jätmisele, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit

maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et

maakohus jättis tõendi ekslikult vastu võtmata ning maakohtu põhjendused ei vastanud

seadusele, täpsemalt ei toonud maakohus põhjuseks ühtegi sellist põhjust, mida saaks seostada

KrMS §-s 2861 nimetatud alustega. Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et tõendi

vastuvõtmata jätmise põhjus oli: „Kohus siiski nõustub kaitsjaga. Kohtu hinnangul on materjale

piisavalt ja tõepoolest on selles tõendis otsest puutumust. Kohus keeldub tõendit vastu

võtmast.“ Kaitsja omakorda leidis, et „tõend on ebaoluline ja koormab ilmaasjata kohtu

toimikut.“ Toimikust ei ilmne, millisele seaduslikule alusele maakohus tugines. Pole vaidlust

selles, et tegu on süüdistusaktis nimetatud tõendiga, mis on määratletud KrMS § 63 lg-s 1

nimetatud

tõendi

liigina

ehk

uurimistoimingu

protokollina,

täpsemalt

asitõendi

vaatlusprotokollina. Ringkonnakohtul pole kahtlust, et märkmik on asitõend. KrMS § 124 lg 1

kohaselt on asitõend ka kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav

tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. KrMS § 62 p 4 kohaselt on tõendamiseseme asjaoluks

ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad

asjaolud. Vaidlust pole selles, et märkmik on ainulaadne ja seega asendamatu objekt. Kohtu

hinnangul on see ka kuriteosündmusega seotud. Seadus ei nõua vahetut seost, vaid piisab ka

kaudsest. Sellise kaudse seosena tuleb prokuröri taotlusest nähtuvalt jaatada tõika, et need pidid

olema mingid erandlikud ja spetsiifilised süüdistatava psüühikat puudutavad asjaolud, mis

viisid sellise teo toimepanemiseni, ning märkmik kajastab süüdistatava psüühika sisemisi

protsesse aastail 2014-2017. Selle abil võib olla võimalik mõista, mis toimus inimeses, kes

jõudis sellise kuriteoni ja seda on vaja teada karistuse mõistmiseks. Erandlikud on nii tegu ise

kui ka vaidluse all olev karistus – eluaegne vangistus. Kohus peab uurima sellises olukorras

kõiki tema käeulatusse antavaid ja seaduslikke tõendeid, et saada selge pilt süüdistatava

psüühikast: nii sellest, mis viis ta sellise teoni, kui ka sellest, kuidas seda edaspidi mõjutada.

Päevikus sisalduv võib rääkida nii eluaegse vangistuse kasuks kui ka selle vastu. Seega pole

kõnealune tõend tähtsusetu ja pole ka muud alust tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks. Väidet,

et mõnekümneleheline tõend koormaks liigselt niigi juba 9-köitelist toimikut, ei pea kohus

asjakohaseks. Võttes tõendi vastu ja uurides seda kohtuistungil, kohustas ringkonnakohus

tulenevalt kaitsja esitatud taotlusest menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma

saladuses järgmisi Mikk Tarraste süüdistusasja nr 1-20-8538 menetlemisel teatavaks saanud

asjaolusid: 05.10.2020 asitõendi vaatlusprotokollis ja sellele lisatud märkmiku koopias

sisalduvad andmed nende isikute eraelu kohta, kes ei ole Mikk Tarraste.

12. Kannatanud Q ja C loobusid kohtuistungil taotlusest võtta tõendina vastu ka

vaatlusprotokollis vaadeldud märkmik ise. Nad leidsid, et piisab vaatlusprotokollist.

13. Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonide juurde ning kaitsja vaidles apellatsioonidele

vastu, paludes jätta otsuse muutmata. Süüdistatav vaidles vastu apellatsioonides (eeskätt

prokuröri apellatsioonis) sisalduvatele väidetele, väljendas kahetsust ja toonitas, et tema

olemuslik osa ei ole kuritegude toimepanemine. Viimaks märkis ta: „Õiglase karistuse määrab

kohus ja ma usaldan austatud kohut täielikult, isegi kui see karistust on kõrgeim, mis saab olla.“

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires.

Apellatsioonis ei vaidlustata süüdimõistmist ega midagi muud peale KarS § 114 järgi mõistetud

põhikaristuse ja sellest johtuva liitkaristuse. Kohtukolleegium peab apellatsioone põhjendatuks,

rahuldab need ja tühistab maakohtu otsuse osaliselt - Mikk Tarraste KarS § 114 lg 1 p 2, 3 ja

6 järgi karistamise ning talle liitkaristuse mõistmise osas – ning karistab Mikk Tarrastet

eluaegse vangistusega, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt.

I. Apellatsioonide rahuldamise põhjendused

15. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle

valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või

menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr

3-1-1-70-16, p 11, ja 1-17-1629/44, p 26). Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tehtud

just selline viga. Maakohus ei ole kohaldanud süüdistatavale KarS § 114 kuriteo eest karistust

kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga ja seepärast on karistusmäära valik jäänud korrektselt

põhjendamata. Valitud karistus ei vasta süüteo raskusele ega süüdimõistetu isikule.

16. KarS § 56 kohaselt on inimese karistamise aluseks tema süü. Süü suurusele vastava

karistuse määra tuvastamise eelduseks on kohtupraktika kohaselt süüdistatava süü suuruse ja

karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude tuvastamine. Seejärel, lisaks isiku süüle

tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

17. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kaugenenud KarS § 56 lg 1 aluseks olevast

süüpõhimõttest, keskendudes süüst enam süüdistatava isikule ja eripreventsiooni võimalustele

(st KarS § 56 mõistes võimalusele „mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest“), jäädes siingi aga eksitavalt pealiskaudseks. Õiguskorra kaitse huvid on

maakohus jätnud aga üldse hindamata. Seejuures võimaldab maakohtu otsus järeldada, et

maakohus omistas süüdistatava süü suuruse hindamisel põhjendamatult suure kaalu

süüdistatava väljendatud kahetsusele ning asjaoludele, mille seos KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga

jääb ebaselgeks – maakohtu otsuses (p-d 73-74) kirjeldatud Häirekeskuse praktikale ja

süüdistatava väidetavale nurkaaetusele. Nimetatud asjaolud on maakohtu otsuse põhistusi

lugedes mõjutanud mõistma pigem kergema karistuse. Seevastu ei nähtu maakohtu otsusest

seisukohta mitme seaduses ja kohtupraktikas nõutava asjaolu kohta, mis oleks kohasel

hindamisel mõjutanud karistuse kujunemist karmimaks. Nii ei sisalda otsus näiteks ka

põhjendusi, mis viitaks sellele, et karistusmäära kujundamist oleks mõjutanud tõik, et

süüdistatav täitis teoga lausa kolm KarS § 114 teo kvalifitseerivat tunnust. Neil põhjustel on

maakohtu otsus selges vastuolus KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga.

18. Järgmiseks avab ringkonnakohus eelmainitud etteheidete sisu lähemalt, peatudes esmalt süü

suurusel, seejärel eripreventsioonil ja viimaks õiguskorra kaitse huvidel.

Süüle vastav karistusmäär

19. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Praeguses asjas

on maakohus oma arusaamise kohaselt selle mõtteprotsessi ka läbinud ja võtnud mõrvaepisoodi

karistusmäära valikul lähtepunktiks sanktsiooni keskmäära ehk 14 aastat. Selline järeldus oleks

iseenesest õige, kui kohus saaks juhinduda vaid KarS §-s 114 ette nähtud tähtajalise vangistuse

piiridest, kuid nimetatud säte näeb ette kaks alternatiivi - kaheksa- kuni kahekümneaastase või

eluaegse vangistuse. Sellises olukorras ei ole võimalik jätta arvestamata ka tähtajatu ehk

eluaegse vangistuse alternatiivi. Maakohus ei saa eelduseks võtta tähtaegse vangistuse

keskmäära, vaid peab pärast tehiolude ja seeläbi süü põhjalikku hindamist otsustama ka seda,

kas tal tuleb karistusena kaaluda hoopis maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse

vangistuse vahel (vt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p-d 7 ja 9 – KarS § 114 p-de 1, 4 ja 5 järgi kahe

isiku mõrvas süüdistatud A. Burkevitši süüdistusasi). Sestap tuleb möönda, et KarS § 114

sanktsioonipiiride puhul ei oma sanktsiooni keskmäärast lähtumise juhis ühemõttelist tähendust

(vrd RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 – 2 isiku mõrv; 3-1-1-13-11, p-d 8-9.2 – 3 isiku mõrv).

20. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb kohtupraktikast tulenevalt esmajoones lähtuda süüteo

toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase

käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise

süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine (vt nt RKKKo nr

1-18-2232/179, p 71; 1-17-1629/44, p 28; 1-19-4150, p 26). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda

eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust,

samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust

raskendavatest asjaoludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12, 3-1-1-18-11, p 8.1; 3-1-1-76-

12, p 7). Teisal (RKKKo nr 1-19-4150, p 32, 33, 35) on näiteks tapmise puhul (KarS § 113 lg

1; tagajärjed olid M. Tarraste teo omadest tagasihoidlikumad) peetud süüd keskmisest

suuremaks muuhulgas järgmiste asjaolude tõttu: a) süüdistatav kasutas (mõlema)

vägivallakuriteo toimepanemisel nuga; b) süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, sh

sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude eest; c) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas

raskemaks; d) süüdistatav rikkus ka avalikku korda, e) kannatanu suhtes rakendatud vägivald

oli ulatuslik; f) süüdistatav ründas noaga sellist kannatanut, kellel ei olnud relva ja kes oli

seetõttu süüdistatavaga võrreldes selgelt ebavõrdses olukorras; g) süüdistatav ei jätnud

kannatanule võimalust enne noarünnakut taganeda, kasutades relva ootamatult; h) süüdistatav

pussitas üht kannatanut kõigest paarkümmend minutit pärast seda, kui ta oli tekitanud samuti

noaga raske tervisekahjustuse teisele; i) süüdistatav ründas kannatanut olukorras, kus viimane

oli sisuliselt asunud õiguskorra kaitsele; j) süüdistatav lahkus kohe sündmuskohalt, tundmata

huvi kannatanu saatuse vastu ja püüdmata talle abi anda.

21. Maakohus on loetlenud süü suurust puudutavad karistusega seonduvad asjaolud põhiliselt

otsuse p-s 71: „…esineb üks karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus.

Raskendavad asjaolu küll puuduvad, kuid samas esinevad kuriteo tehioludest tulenevad süü

astet selle suurenemise poole mõjutavad faktorid (süüdistatav pani teod toime olukorras, kus

kannatanud ei kujutanud talle ohtu; tulirelvadega rünnak on olnud ulatuslik ja intensiivne;

süüdistatav kasutas kannatanute suhtes relva ootamatult; süüdistatav tulistab ka nende isiku

suunas, kes on asunud kannatanute abistamisele ja sisuliselt õiguskorra kaitsele; süüdistatav

on lahkunud sündmuskohtadelt, tundmata huvi kannatanute saatuse vastu ja püüdmata kuidagi

abi anda või tekitatud tagajärgi leevendada), siis ei väljenda kohtu arvates 14 aasta pikkune

keskmääras vangistus, mida peab sobivaks kaitsja, nende kõigi süü suurust kergitavate

tehiolude esinemisega. Viidatud asjaolude rohkus on kohtu hinnangul üks näitaja, mis määrab

süü suuruse ning tingib selle suuremaks tunnistamise. Toimepandud kuritegu oli oma olemuselt

julm, kuriteo toimepanemise vahendid ja nende kasutamise intensiivsus viitavad sellele, et

süüdistataval oli soov ja eesmärk ohvrid kindlasti tappa. Sellise teguviisi läbi on süüdistatav

näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja

inimhinge vastu.“ Otsuse p-s 72 käsitleb maakohus juba M. Tarraste isikuga ehk

eripreventsiooniga seotud asjaolusid. Süü suurusega seondub seal vaid järgmine: „Süüdistatav

Mikk Tarraste on ühe sündmuse käigus surmanud kaks inimest ning seda üldohtlikul viisil ja

teiste süütegude varjamise eesmärgil. Ehk kuriteo tagajärgedest tulenevad tingimused eluaegse

vangistuse mõistmiseks võiksid kohtupraktika põhjal olla täidetud.“

22. Uuesti paistab maakohus süü suurusega seonduvate asjaolude juurde tagasi tulevat otsuse

p-s 73, kus märgib järgmist:

„Kohus on seisukohal, et eluaegse vangistuse mõistmine antud juhul ei ole põhjendatud. Oluliseks

faktoriks karistuse mõistmisel on just karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse –

esinemine, mida Mikk Tarraste on väljendanud meediale edastatud ja kaitsja poolt kohtutoimikussegi

esitatud kirjas ning kohtuistungil ka suuliselt. Samuti loeb erinevalt prokurörist kohus süüdistatava

kahetsuse väljendamise välja ka tema kohtuistungil lausutud lausest: „Ausalt öeldes, vaadates seda ja

nähes neid videoid ja ülekuulamisi siin kohtus, tunnen, et minul siin istuda süüdistatavana on palju

lihtsam kui kannatanutel“. Kohus saab aru, et süüdistatav mõistab kannatanute valu, mõistab, mida nad

on kaotanud tema poolt toimepandu tagajärjel, samuti, et vigastuste või elu kaotamise läbi kannatasid

ju kannatanud ja nende lähedased, mitte süüdistatav ise. Isikule, kes oma süüd tunnistab ja toimepandut

puhtsüdamlikult kahetseb võib riigipoolne hukkamõist olla väiksem. [Kohus selgitab, miks pole kahju

vabatahtlikku hüvitamist ega süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist ] …mitmeid menetlejate poolt

tuvastatud tegelikke asjaolusid on Mikk Tarraste püüdnud tõe asemel pöörata just enda kasuks ning

sellega moonutanud tegelikke sündmusi. Olgu siinkohal näiteks toodud see, kui G märkas, et

süüdistatava käes on relv ning hüüdis seda teistele sündmuskohale lähenejatele. Vastavat ütlust püüdis

Mikk Tarraste ära kasutada, nagu oleks konkreetne hüüd olnud hoopis rünne tema vastu. Aga ka näiteks

hilisem väidetav õhku kattetule tegemine, mille käigus tabas reaalselt politseibussi, liiklusmärke ja

politseiniku peas olnud kiivrit. Samuti ei esine kohtu hinnangul muid seaduses nimetamata karistust

kergendavaid asjaolusid.

Kohtu kohustus on kohtuasja menetlemisel käsitleda kaasust igakülgselt ja seetõttu juhib tähelepanu

ühele tõusetunud probleemile.

Kohtu hinnangul on ebaõige Häirekeskuse praktika, kus soovitatakse rikkumisest teatanud

tavakodanikul asuda jälitama seaduserikkujalt, sealjuures selgitamata, kuidas järgida ohutusmeetmeid,

kas astuda tal kontakti seaduserikkujaga või järgneda distantsilt jms. Seaduserikkuja võib ohtlikuks

osutuda ka tulirelva omamata. Tõendite uurimise käigus ilmnes, et Häirekeskus soovitas isegi mitmel

helistajal Mikk Tarrastele järgneda– nii G-l kui ka L-l. Iseseisvalt lisandus jälitajatega Ü juhitud auto,

mis tähendab, et Mikk Tarrastet asus taga ajama ja pinget olukorrale lisama kokku kolm mootorsõidukit.

G-l soovitati järgneda vaatamata asjaolule, et ta oli Häirekeskuse töötajale kurtnud: „… ma kardan

seda, et ta ei ole adekvaatne ja ma ei läheks teda sinna torkima…“ (vt 06.06.2020 kell 21:44 G ja

Häirekeskuse vahel peetud kõne). Vastuseta jääb küsimus, kui laialt sisustas mootorrattur G talle riigi

esindaja poolt antud litsentsi, kas oleks tagajärg võinud olnud olla teistsugune, kui õigusrikkujaga

tegelemine oleks jäetud professionaalidele? Riigi ülim eesmärk on muuhulgas tagada oma kodanike

turvalisus, seda aga ei tohi saavutada iga hinna eest, suunates kontrollimatult väljaõppeta kodanikke

ohukoldesse.

Kuivõrd prokurör ei soovinud antud kohtuasja raames teemat avada, tuleb see jätta uurimiseks ja

seisukohavõtuks kompetentsetele organitele, milliseid käitumisjuhendeid õigusrikkujaga tegelemiseks

anda Häirekeskusesse helistajale.“

23. Maakohus on loetlenud otsuse p-s 71 - sulgudes esitatud tekstiosas – vähemalt kuus olulist

asjaolu, mis suurendavad süüdistatava süüd. Kõik need on õiged. Lisaks on ta toonud esile

tegutsemise intensiivsuse, millest ilmneb soov kindlasti tappa. Tuleb nõustuda, et ka see

suurendab teosüüd. W esindajaga tuleb nõustuda, et süü suuruse seisukohalt omab raskendavat

tähendust ka see asjaolu, et süüdistatav tegutses elusid tulirelvaga ohtu seades isikuna, kes omas

oskusi relvi käsitseda ja oli selles osas läbinud eelnevalt ka vastava väljaõppe.

24. Lisaks kõigele eelnevale on aga veel üks väljakujunenud kohtupraktika seisukohalt oluline

asjaolu, mida süü suurendamisel ei saa kõrvale jätta, kuid mida maakohus ei ole ometi

arvestanud. Süü suuruse juures tuleb raskendavana arvestada muuhulgas seda, kui isik on

kriminaalasja esemeks oleva teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat

tunnust. Seda on Riigikohtu praktikas toonitatud just KarS § 114 süüdistuse alusel karistuse

mõistmise puhul (RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7). Mikk Tarraste täitis süüdistuses kirjeldatud

käitumisega tervelt kolm KarS § 114 kvalifitseerivat tunnust: p 2) üldohtlik viis, p 3) kahe või

enama inimese suhtes ja p 6) teise süüteo varjamise eesmärgil. Kvalifikatsiooni ei ole

vaidlustatud ja ringkonnakohus ei sedasta ka ise põhjuseid seda kritiseerida.

25. Seejuures on oluline, et süüdistuse kohaselt tappis Mikk Tarraste kaks inimest, vigastas viit

inimest ja ohustas oma tegevusega määramata arvu isikute elusid ning tervist. Süüdistusest,

mille alusel M. Tarraste süüdi mõisteti ja mida pole vaidlustatud, nähtub, et kokku ohustas ta

(tapetud kaasa arvatud) vähemalt 17 inimese elu ja tervist, kellest neli olid 3-9-aastased lapsed.

Juba see tegutsemise ja ohustamise mastaap (seejuures laskis süüdistatav enda sõnul tühjaks

tervelt 2 salve ja 100 padrunit – 8 kd, tl 188) on erandlik ja märkimisväärne. Enamik

kannatanuid ei olnud mitte ainult selgelt ebavõrdses positsioonis, vaid ka M. Tarraste

seisukohalt süütud kõrvalseisjad, kes osutusid süüdistatava meelevaldse käitumise ohvriks,

ilma et neil oleks olnud endal mistahes valikut. Kõik kannatanud olid talle võõrad, neil polnud

M. Tarrastega mingit suhet ega tema ees ühtki – ka M. Tarraste poolt kujutletavat – süüd. J,

kelle M. Tarraste tappis, ja samas autos olnud neli inimest – sh kolm last, kes said füüsilisi

ja/või vaimseid kahjustusi, olid ühed sellised, täiesti süütult M. Tarraste tulejoonele sattunud

inimesed. Nende asjaolude ja oma erakordselt raskete tagajärgede poolest on M. Tarraste

toimepandud mõrv Eesti senises kohtupraktikas ja õigusruumis väga erandlik.

26. Arvestades kõiki ülal nimetatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid, mille hulgas on nii need,

mida maakohus arvestas, kui ka need, mille maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, tuleb

jõuda samasugusele järeldusele, millele maakohus iseenesest oma otsuse p 72 keskel ka jõudis:

„…tingimused eluaegse vangistuse mõistmiseks võiksid kohtupraktika põhjal olla täidetud.“

Ometi asus maakohus otsuse p 72 teises pooles ja p-des 73 ja 74 vastupidisele järeldusele, tuues

esile neli aspekti: 1) süüdistatava isik ehk „profiil“ (otsuse p-d 72 ja 74), 2) süüdistatava

kahetsus (p 71, 73), 3) Häirekeskuse käitumine ja 4) süüdistatava nurkaaetuse tunne (p 73).

Pärast nende nelja asjaolu käsitlemist jõudis kohus tõdemiseni (p 74): „Kokkuvõtvalt ning kõike

eeltoodut arvesse võttes, peab kohus Mikk Tarrastele sobivaks maksimaalpikkusega tähtaegset,

so 20 aasta pikkust vangistust, millele lisandub 5 aasta pikkune lisakaristuse kohaldamine.“

27. Eelnevast nähtub, et maakohus ei ole tegelikult otsuses nimetanud, milline peaks olema

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, vaid on esitanud karistusmäära, milles on juba

arvestatud süüdlase isikuga, kuid mitte õiguskorra huvidega. Siin on maakohus läinud vastuollu

kohtupraktikaga ja muutnud otsuse karistuse mõistmise osa jälgimatuks. Nimelt on

kohtupraktikas kujunenud välja seisukoht, et esmalt saadakse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr ning alles pärast seda asutakse eri- ja üldpreventiivsete aspektide juurde (nt

RKKKo 1-17-1629/44, p 28; 1-18-2232/179, p 76.)

28. Juhindudes eelmainitud praktikast tuleb seega M. Tarraste süü suurusele vastavast karistuse

määrast rääkides jätta tema isik kõrvale, mistõttu ringkonnakohus käsitleb seda allpool eraldi.

Puutuvalt maakohtu argumentidesse peatub ringkonnakohus süü suurusele vastava karistuse

määrast kõneledes lisaks juba ülal käsitletule seega täiendavalt kolmel asjaolul: 1) süüdistatava

kahetsus, 2) Häirekeskuse käitumine ja 3) süüdistatava nurkaaetuse tunne.

29. Süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus on ainus karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 p 3),

mille kohus tuvastas. Apellandid on selle olemasolu kahtluse alla seadnud, tuginedes peamiselt

tõsiasjale, et süüdistatav ei vabandanud kannatanute ees otse, kuigi tal oli selleks palju

võimalusi (ringkonnakohtu istungil süüdistatav küll palus võimalust kannatanute poole

pöördumiseks, kuid siis nad seda enam ei soovinud).

30. Mõistes apellantide seisukoha kujunemise põhjuseid, leiab ringkonnakohus siiski, et

maakohtu järeldus süüdistatava kahetsuse puhtsüdamlikkuse osas on korrektne. Toimikus on

süüdistatava omakäeline kahetsev kiri 10. juunist 2020 (8. kd, tl 105) ning selle sisu on

süüdistatav hiljem korranud. Riigikohtu viimaste aastate praktika valguses tõdeb

ringkonnakohus, et maakohtu põhistused on piisavalt veenvad. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on korduvalt (RKKKo nr 1-20-3535/52, p 20; 1-17-105/35, p 20) märkinud, et puhtsüdamlik

kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut

aktsepteerimist ning isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates

samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus. Praegusel juhul on süüdistatav korduvalt ja

erinevas sõnastuses öelnud, et tal on toimunu pärast kahju. See on usutav, sest kellel ei oleks,

arvestades kui drastilised tagajärjed juhtunul olid: mitu inimest sai surma ja kannatada said

muuhulgas lapsed. Iga normaalse empaatiavõimega inimene tunneks end juhtunu pärast

halvasti. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiis ei tuvastanud süüdistataval mingeid erilisi

kõrvalekaldeid normaalsest psüühikast, sh viiteid mõnele isiksusehäirele, mille puhul

empaatiavõime oleks normaalsest väiksem. Kohtul ei ole alust arvata, et süüdistataval pole

keskmisele inimesele omases määras empaatiavõimet ning seda ei nähtu ka kohtule tõendina

esitatud päevikust. Iseküsimus on aga, millist kaalu peaks kohus sellele kahetsusele omistama.

31. Kohtukolleegium on üksmeelselt veendunud, et süüdistatava kahetsus on pigem

ootuspärane reaktsioon, arvestades juhtunu ja selle tagajärgede äärmuslikkust, ning ainuüksi

see faktor ei kaalu üles süüd suurendavate tehiolude massiivset kogumit. Kohtupraktika ei anna

juhiseid, milline peab olema puhtsüdamliku kahetsuse kaal, nii nagu ei ole olemas kaalu,

millega mõõta kahetsuse puhtsüdamlikkuse määra. Siiruse hindamine saab olla üksnes tinglik,

sest selle objektiivne mõõtmine ei ole võimalik. Kuigi pole põhjust väita, et süüdistatav oma

kahetsuse osas valetab, jääb ebaselgeks, millist tähendust see üldse tema süü seisukohalt omab

ja kuidas süüdistatav oma süüd ise mõtestab. Nii nagu maakohus on ka oma otsuses korduvalt

öelnud, on süüdistatav andnud ütlusi, milles kirjeldab juhtunut (eriti G tapmise osas)

ebausaldusväärselt ja enda kasuks (lk 31 all, lk 44 ülal). Süüdistatav ise on nii ütlustes kui ka

viimases sõnas ja ringkonnakohtu istungil seostanud toimunut muuhulgas ravimite

tarvitamisega ja öelnud, et ta ei tahtnud kedagi tappa. Maakohus tuvastas siiski, et ta pani teo

toime kavatsetult (vt otsuse lk 40) ja maakohtu otsust pole selles osas vaidlustatud.

Ristküsitlusel rääkis süüdistatav: „Ütleksin selle kohta, et need sündmused, mis 10 kuud tagasi

juhtusid, olid täiesti traagilised. Miks nad tingitud olid, ilmselt suuresti juhusest ja halbadest

otsustest, minu enda otsustest. Ma kindlasti mitte ühegi sõnaga ei taha oma tegusid õigustada,

ainult proovida selgitada nii kohtu kui ka kõigi teiste jaoks, ka suuresti võib-olla enda jaoks, et

miks need sündmused üldsegi võisid juhtuda. Ausalt öeldes, vaadates seda ja nähes neid

videosid ja ülekuulamisi siin kohtus, tunnen et minul siin istuda süüdistatavana on palju lihtsam

kui kannatanutel. Ma siiralt kahetsen seda mis juhtus./…/Vaid tegemist oli äärmiselt halbade

otsustega minu enda poolt, et ma üldsegi seal alkoholijoobes rooli läksin jne. Ja teiseks oli

tegemist kindlasti ka juhusega, et need asjad kõik kokku tulid. Ja mul oli kohe plaan alla anda,

nagu ma olen rääkinud. Võimalikult deeskaleerida olukorda ja alla anda niimoodi, et ma jään

ise ellu. Ehk mul ei olnud ka mingit eesmärki kedagi tappa või tulistada kellegi suunas.“

32. Viimases sõnas märkis süüdistatav järgmist: „Paljudele inimestele põhjustas see sündmus

valu ja kannatusi. Ma ei ole toimunut õigustanud ega kavatse seda ka nüüd teha. Olen vaid

püüdnud oma tegusid, käitumisi selgitada. Olen minule esitatud süüdistuses suures osas omaks

võtnud, lõpliku hinnangu juhtunule annab kohus. Küll jään seisukohale, et ma pole ühtegi

kuritegu sooritanud mõne teise kuriteo varjamiseks. /…/. Mul ei ole olnud kavatsust kedagi

tappa. Ma ei ole pidanud kellegagi lahingut ning ma ei ole läinud härra G juurde kui ta lamas

ja teda veel kord tulistanud. Seda kõike tõendavad prokuröri esitatud tõendid, paljuski ka

tõendite puudumine. Osalt ka välja mõeldud asjaolud või faktide esitamine prokuröri poolt

kohtuistungitel. Miks see sündmus üldse juhtus, ma mõtlen sellest ja analüüsin seda tänaseni,

igapäevaselt. Ma ei oska anda ühtegi uut vastust, ainult seda, mida ma juba olen andnud.

Suure tõenäosusega tajusin ma ohtu oma elule ja tegutsesin. Siis tajusin ma veel suuremat ohtu

ja käitusin juba instinktiivselt. Kas mu käitumine hälbis normaalsusest, kindlasti. Kas alkohol

ja psühhotroopsed ravimid võisid minu mõtteprotsessi mõjutada, äärmiselt suure tõenäosusega.

Nagu ravimklassi nimigi ka, psühhotroopne aine, psüühikat mõjutav aine. Aga kas ma vastutan

oma tegude ja tagajärgede eest, loomulikult. Aega ei saa tagasi keerata. Kahjuks ei saa ka

inimesi tagasi tuua. Lugupeetud kannatanud ja minu pere, ma siiralt vabandan kõigi teie ees.

Ma tean, et andestada on kui mitte võimatu, siis äärmiselt raske, seda ka endale.“

Ringkonnakohtu istungil lisas ta muuhulgas järgmist: „Siiralt kahetsen seda tegu. Tean, et seda

uskuda on raske, kui mitte võimatu. Ma ei saa seda siirust teile objektiivselt põhjendada, aga

see sündmus jääb ka minuga elu lõpuni. Igal õhtul näen enne magama jäämist teie väikseid

lapsi, kuidas nad kiirabiautos istusid, haavatutena. Ma olen süüdi. Siin ei ole midagi muud

öelda. Tollel õhtul ja öösel aset leidnud sündmused olid tingitud juhusest, valedest otsustest,

minu valedest otsustest ja arenesid traagilise kaskaadina ning lõppesid väga kurvalt paljudele

inimestele. Ma kindlasti ei õigusta oma käitumist, vaid kahetsen siiralt. Minu süü on äärmiselt

suur. Oma teoga olen külvanud surma ja põhjustanud kestvaid kannatusi. Inimese elu on püha.

Olen selle pühaduse vastu eksinud, seda rüvetanud. Elu võtmiseks ei ole ühtegi moraalset

õigustust. Pean siiski süüdistaja apellatsioonile vastama. See on raske. Apellatsioon on

koostatud hästi, inkvisitsiooni parimas vaimus. Süüdistaja annab mulle võimaluse teha valiku

vaid vee- või tulekatse vahel. Kolmanda valiku tegemisel olen ma isekas ja omakasupüüdlik,

mis näitab kindlalt ära kahetsuse illusoorsuse.“

33. Küsimus on, mida süü seisukohalt asjakohast saab kohus selliselt väljendatud kahetsusest

üldse järeldada. On ilmne, et süüdistatav saab aru, et ta on teinud midagi valesti, küll aga pole

ta senimaani justkui jõudnud selgusele selles, kuidas see juhtus ja mis seos oli sel tema tahtega.

Pole kahtlust ka selles, et süüdistatav üritab toimunus selgust saada, nagu ta maakohtus rõhutas

– asjaolu, et ta on pidanud aastaid päevikut ja viis, kuidas ta iseennast kolmandas isikus ja

mitmete autoriteetsete kirjameeste tsitaatide toel üritab analüüsida, näitab, et tal on võimekust

ja kalduvust enesereflektsiooniks, sh enda nö varjukülgede verbaliseerimiseks. Samas pole aga

sugugi selge, mida tähendab kõik see süü seisukohalt, kuna süüdistatava märkmikust nähtuvalt

tegeles ta samasuguse mõtiskeluga ka aastaid enne kuriteo toimepanemist (vt p-d 50-53).

Hoolimata pikaajalisest kalduvusest enesekriitilisele mõtlemisele, akumuleerus frustratsioon

ikkagi selliselt, et selle tulemuseks oli mitmete inimeste tapmine. Kokkuvõttes peab

ringkonnakohus küll positiivseks, et süüdistatav on oma teo ebaõiguse mõistmisega algust

teinud, tööriistad on tal selleks olemas, kuid teo tõsidust ja tõendatust arvestades pole tema seni

öeldus midagi erakordset ega oma süü suuruse tegelikule adumisele viitavat. Sellistel asjaoludel

ja sellises sõnastuses väljendatud mööndustega kahetsus ei saa olla üksi nii mõjus, et kaaluks

kõik juba ülal viidatud süü äärmisele suurusele osutavad asjaolud. Seega nõustub

ringkonnakohus apellantidega, et maakohus hindas kahetsust üle.

34. Ringkonnakohus on apellantidega ühel meelel ka selles, et maakohus omistas

põhjendamatult tähendust maakohtu otsuse p-s 73 kirjeldatud Häirekeskuse praktikale. Kuigi

maakohus ei ole otseselt öelnud, mida ta selle kriitilise vahepalaga tahab öelda, omandab see

osa tekstist tähenduse kontekstis (millisel seaduslikul alusel, jääb maakohtu otsusest siiski

selgusetuks). Maakohtu otsust on võimatu mõista muudmoodi kui nii, et Häirekeskuse praktika

mõjutas karistusmäära kujunemist – see nähtub ühemõtteliselt p 74 avalausest. Otsuse p-s 74

tõi maakohus karistuse mõistmise kontekstis esile ka teise faktori: „…mingil hetkel tundis ta

end nurkaaetuna ja jälitatavana ning selles valguses, valede otsustuste mõjul hakkas lähenejaid

tulistama.“ Kuivõrd selles lauseosas kirjeldab maakohus süüdistatavat justkui olukorra ohvrina,

siis mõjub see mõttekäik järjekordse süüdistatava süüd vähendava asjaoluna. Ometi tuleb

nõustuda apellantidega, et maakohtu otsusest ei ilmne, millele see maakohtu väide ja järeldus

tugineb. Pole kahtlust, et mõlemad asjaolud – Häirekeskuse tegevus ja süüdistatava väidetav,

kuid tõendamata jälitatus/nurkaaetus – on mõjutanud kohtu hinnangut mõistetavale karistusele,

sest muidu ei oleks maakohus neid oma otsuses esile tõstnud. Samas ei ole kohus karistust

valides näidanud, miks ja kuidas need asjaolud süü suurust mõjutavad.

35. Seejuures on oluline, et tõendeid analüüsides ja fakte tuvastades, on maakohus ise

sedastanud, et G tabas esimene lask taganedes (otsuse lk 21), ning öelnud: „Seega loeb kohus

süüdistatava Mikk Tarraste ütlused vahetult G suunas tulistamisele eelnenu ning tule avamise

osas, et ta tulistas enda elule ohtu tunnetades ja enesekaitseks mootorratturi suunas,

ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist välja“ (lk 22). Lisaks on maakohus

toonud sama asjaolu esile veel ka punktis 73, öeldes: „…mitmeid menetlejate poolt tuvastatud

tegelikke asjaolusid on Mikk Tarraste püüdnud tõe asemel pöörata just enda kasuks ning sellega

moonutanud tegelikke sündmusi“.

36. Kokkuvõttes ei ole seda, et süüdistatav tundis end jälitatuna ja nurkaaetuna ning kuidas see

ja Häirekeskuse praktika mõjutasid süüdistatava süüd tahtliku kuriteo toimepanemisel,

kohtuotsuses tuvastatud. Seetõttu ei ole nende asjaoludega arvestamine põhjendatud. Need ei

näita süüdistatava süü suurust ja on karistuse mõistmisel kohatud. Maakohus võttis seega

arvesse KarS § 56 seisukohalt ebakohaseid asjaolusid ning kohtu mõttekäik, mille tulemusena

ta pidas kohaseks karistuseks 20-aastast tähtajalist vangistust, ei ole jälgitav.

37. Järgimaks KarS §-s 56 sätestatut ja kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid, tuleb jätta

maakohtu poolt ekslikult arvestatud Häirekeskuse praktika ja süüdistatava „jälitatavana ja

nurkaaetuna“ tundmine süüs suuruse hindamisest kõrvale. Samuti tuleb omistada

puhtsüdamlikule kahetsusele mõõdukam tähendus. Selliselt toimides jõuab kohtukolleegium

kuriteo tehiolusid ning süü suurust iseloomustavaid asjaolusid arvestades järeldusele, et

süüdistatava süü on keskmisest oluliselt suurem. M. Tarraste käitumises on tavatult suur

ebaõigus ja sellise määraga süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse

tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel.

38. Viimaks märgib ringkonnakohus süü suuruse kontekstis sedagi, et antud kaasuse

erakordsust arvestades ei ole liigne pöörata tähelepanu ka absoluutsele karistusteooriale,

täpsemalt karistuse lunastuslikule aspektile – karistus on süüdlase võimalus oma süü lunastada

ehk moraalselt heastada (vt J. Sootak. Sanktsiooniõigus, 2007, lk 34). Õigusteoorias on seda

mõistetud nii, et korda saadetud pahateo eest põhjustatakse süüdlasele kadusid ja selle abil

jõuavad õigluse kaalukausid läbi lepituse jälle tasakaalu: „Kes on lunastatud, sellel on rahu.“

(E. Schmidhäuser. Vom Sinn der Strafe, Göttingen, 1971, lk. 23-24). Sellise lähenemise puhul

peab nn luna vastama sisuliselt teosüüle ning ainult nii on võimalik saavutada tasakaal. Mitme

elu võtmisel on selline luna kahtlemata äärmiselt suur. Süüdistatav ise hindas oma süüd ja

sellele vastavat moraalset heastamisvajadust peaaegu mõõtmatuna, piibellikes kategooriates.

10.06.2020 kirjas kanatanutele ja Eesti rahvale (8. kd, tl 105) märgib ta: „Minu käitumisele ei

ole õigustust. See, mis juhtus, on andestamatu.“ Ringkonnakohtus lausus ta: „Minu süü on

äärmiselt suur. /…/ Inimese elu on püha. Olen selle pühaduse vastu eksinud, seda rüvetanud.

Elu võtmiseks ei ole ühtegi moraalset õigustust.“ Kannatanud on pidanud sellele lunale

vastavaks eluaegset vangistust. See on ka maksimaalne karistus, mida seadus (so Eesti

ühiskond) lubab sellisele teole määrata. Ka mõõtmatu süüga teole ei saa raskemat karistust

määrata. Süüdistatav palus kohtult õiglast lahendust. Absoluutse karistusteooria kohaselt oleks

õiglane karistus eluaegne vangistus.

Süüdistatava isik ja eripreventsioon

39. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või

süüdistatava isik olla kuriteost lahutatult iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Siiski ei keela karistusseadustik süüdistatava isiku arvestamist karistuse kohaldamisel

absoluutselt ning nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva

kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist

lähtudes. See tähendab, et lisaks süü suurusele saab karistuse kohaldamisel täiendavalt

arvestada üksnes teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 15

ja 15.1, 3-1-1-20-16, p 14). Kohtupraktikas on leitud, et eripreventiivsed asjaolud võivad

väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise

käitumise suhtes. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi

asjaolusid, st lisaks suurele süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist.

40. Ringkonnakohus on üksmeelselt veendunud, et maakohus nägi M. Tarraste elukäigu ja

käitumisega seonduvat liiga kergekäeliselt sellises valguses, mis soodustas kergema karistuse

mõistmist. Maakohtu käsitlus M. Tarraste isikust ja eripreventsiooni võimalustest jääb

pealiskaudseks, sest ei üritagi vastata küsimusele, kuidas pani M. Tarraste kõigist neist

maakohtu poolt esile tõstetud positiivsetest asjaoludest hoolimata ikkagi niivõrd raske kuriteo

toime. Kui sellele küsimusele ei ole vastust, siis on vale asuda ka maakohtuga sarnaselt ühesele

positsioonile, et need M. Tarrastet positiivselt näitavad faktid kindlustavad ka tema tulevase

õiguskuulekuse prognoosi.

41. Maakohus on oma otsuses võtnud arvesse järgmist: „Sellise teguviisi läbi on süüdistatav

näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus inimkeha ja

inimhinge vastu. /…/ Samas varasemalt Mikk Tarraste raskete kuritegude eest karistust

kandnud ei ole. Vabadusekaotuslikku karistust ei ole Mikk Tarraste varasemalt üldse kandnud,

seda ka mitte lühiajaliselt. Nii ei saa ka teha mingeid prognoose ja väita, et pärast tähtajalise

vangistuse ära kandmist on Mikk Tarraste ühiskonnas jätkuvalt ohtlik ning ei ole muutnud oma

suhtumist õiguskorda. Kohtu arvates ei saa alles keskeale läheneva (Mikk Tarraste on 33

aastane) ja varem raskete kuritegude eest karistamata isiku puhul väita, et ta jätkab pärast

tähtajalise karistuse ärakandmist tapmiste toimepanemist. Arvestades ka muid toetavaid

asjaolusid, on Mikk Tarraste taasühiskonnastumine tähtajalise vangistuse jooksul kohtu

hinnangul võimalik. Täpsemalt on toetavate asjaoludena süüdistatav haritud tööandja (X OÜ

tõend, kaitsja tõend). Kohusetundlik ja adekvaatne (MTÜ X iseloomustus, kaitsja tõend). Vahi

all rahulik, viisakas, vaikne eeluurimisalune (Tallinna Vangla vastus Mikk Tarraste

pöördumisele, kaitsja tõend). Vabaduses on süüdistataval 4 last (sünnitunnistused, kaitsja

tõendid). Ka käesoleva kriminaalasja arutamise raames kohtuistungil on süüdistatav end ülal

pidanud viisakalt ja lugupidavalt. Seega erineb tema isikuprofiil kardinaalselt praeguste

eluaegset vangistust kandvate kurjategijate omast./…/ . Tunnistada tuleb seda, et 20 aastane

vangistus on pikaajaline karistus ja kui see on mõistetud 33 aastasele isikule, on see kindlasti

kasvatusliku mõjuga, sest aeg, mis tuleks kasutada perega koos olemiseks, laste kasvamiseks

(noorim Mikk Tarraste lastest on kaitseaktis viidatult sündinud XX.XX.XXXX), materiaalse

heaolu saavutamiseks, tuleb veeta vanglas.“

42. Maakohus tegi otsuses süüdistatava isiku osas vastuolulised järeldused, vastuolu samas

selgitamata. Selliselt toimides muutis kohus oma tee järeldusteni jälgimatuks. Alguses

iseloomustab ta süüdistatavat kui „julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune austus

inimkeha ja inimhinge vastu,“ siis kirjeldab teda viisaka ja lugupidava inimesena, kellel on neli

väikest last, kelle puhul ei saa välistada, et ta muudab oma suhtumist õiguskorda, ning kelle

taasühiskonnastumine tähtajalise vangistuse jooksul on kohtu hinnangul võimalik. Samas

vastab selline vastuoluline hinnang asjas tuvastatule, kuna kõrvutada tuleb toimepandud teo

äärmist jõhkrust, vägivaldsust ja hoolimatust ühelt poolt ning süüdistatava senist elukäiku ja

viisakat käitumist kohtumenetluses teiselt poolt. Süüdistatav on tõepoolest varasema kehtiva

karistuseta ja kenasti toimetulev kõrgharitud mees, kes oli kuriteo ajal 32-aastane nelja lapse

isa. Tegu on palju lugenud ja mõelnud inimesega. Maakohtuga võib nõustuda selles, et pigem

sellise profiiliga inimesed kuritegusid toime ei pane ja vangi ei satu. Ringkonnakohtu käsutuses

ei ole siiski Eesti eluaegsete vangide nö isikuprofiile ja on kaheldav, kas selline ülevaade oli

otsuse tegemise ajal ka maakohtu käsutuses. Tuleb tõdeda, et kaitsjagi juhtis sellele vastuolule

ringkonnakohtus õigesti tähelepanu (tahtmata küll ilmselt olla kohtu suhtes kriitiline),

märkides, et käärid sündmuste ja M. Tarraste elu vahel on ebaeluliselt suured ning on

ebaloogiline ja ebaeluline, et sellise isikuprofiiliga ja varasemalt karistusteta kodanik käituks

ootamatult nii nagu M. Tarraste seda tegi. Ometi on fakt: nii ta käitus ja see on seega eluliselt

usutav. Ükspuha, kui sarnane on süüdistatav isiksuselt või taustalt eluaegsete vangidega, on

kohus tunnistanud ta praeguses asjas süüdi kuriteos, mille eest seadus näeb ette ühe

karistusvalikuna eluaegse vangistuse. Samuti, sõltumata sellest, kui erinev on süüdistatava

elulooline taust või isikuprofiil eluaegsetest vangidest, pani ta tulirelvadega toime sellise

raskuse ja ulatusega mõrva, millele Riigikohtu lahendite andmebaasist võrdset ei leia. Selle

poolest ei jää ta mingil moel alla inimestele, keda on seni eluaegse vangistusega karistatud.

Seda vastuolu ei ole maakohus üritanudki lahendada ja seetõttu ei saa pidada tema

eripreventsiooni puudutavat argumentatsiooni ja selle pinnalt tehtud optimistlikku prognoosi

piisavaks. Vastuseta jääb küsimus, milline reaalne tähendus on maakohtu nimetatud „profiilide

erinevusel“ ning kas ja miks peaks see mõjutama karistust.

43. Jaatades küll maakohtu poolt mainitud iseloomustuste sisu ja M. Tarraste viisakat ja

talitsetud käitumist kriminaalmenetluse ajal, on ringkonnakohtu hinnangul eripreventsiooni ja

sellega seostuva prognoosi seisukohalt olulised ka järgmised asjaolud.

44. Esmalt peab ringkonnakohus vastama kahes apellatsioonis tõstatatud küsimusele, miks pole

kohus arvestanud karistuse mõistmisel M. Tarraste kunagist relvakuritegu. Varasemaid

karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole

karistusregistrist kustutatud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt

RKKKo asjas nr 3-1-1-79-03, p 14; 3-1-1-111-12, p 5). Praegusel juhul on küll küsimus

tõstatatud seoses sarnaste tegudega, kuid jutt on karistusegistrist kustutatud karistusest (6. kd,

tl tl 137-138). KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku

karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse arvestamisel kuni andmete

kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-

s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste

omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Sel põhjusel on Riigikohus ka korduvalt

toonitanud, et registrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks isikule mõistetava

karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava

vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü

põhimõttest (nr RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 10). Ringkonnakohus selgitab, et apellantide soov,

et karistust mõistes võiks arvestada varasemate kustunud karistustega, saaks täituda vaid

tulevikus, kui seadusandja teeks KarRegS §-s 5 erandi, võimaldamaks karistuse mõistmiseks

vajaliku ohuprognoosi tegemisel arvestada kustunud karistustega nt sarnaste tehioludega

varasemate kuritegude puhul. Praegu seadus seda ei võimalda..

45. Küll aga saab kohus arvestada muid M. Tarraste isikut puudutavaid asjaolusid, püüdmaks

prognoosida tema edasist käitumist ja eeskätt selle ohtlikkust.

46. Nii nähtub samast karistusregistri väljavõttest (6. kd, tl 137) ja vastava väärteoasja

materjalidest (6. kd, tl 125-130), et M. Tarrastel on üks kehtiv karistus varasema süüteo eest.

Täpsemalt oli ta paar nädalat enne käesolevat kuritegu pannud toime liiklusväärteo, mis vastas

LS § 242 tunnustele – ta tekitas 17.05.2020 liiklusohtliku olukorra, peatades oma sõiduki

Subaru ootamatult pidurdades keset sõiduteed, sundides järsult pidurdama ja peatuma ka teise

sõiduki. Ometi ei sundinud sellise ohtliku olukorra loomise kogemus M. Tarrastet ettevaatusele,

vaid 06.06.2020 rikkus ta taas liikluses sama sõidukiga seadust, seekord alkoholijoobes ja

põhjustades liiklusõnnetuse, millest vahetult hargnes välja ka sündmused, mille käigus said

tema kuritegeliku käitumise tulemusel surma inimesed.

47. Samuti saab tulevase käitumise prognoosi tegemiseks võtta arvesse M. Tarraste varasemat

käitumist ning kohtupsühhiaatri ja psühholoogi hinnangut sellele, nii nagu need väljenduvad

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 15/27 (6. kd, tl 98-123).

Ekspertiisiakt kajastab M. Tarraste elukäiku pikas perspektiivis ja tema varasemaid reaktsioone

ja toimetulekuviise stressiolukordades, millel on paralleele käesolevaga (antud juhul on selleks

raske kuriteo toimepanemise, sellele reageerimise ja edasine kohanemine). Seega saab

ekspertiisiaktist nähtuvaid M. Tarraste varasema elukäigu andmeid kasutada tema edasise

elukäigu ja käitumise prognoosimisel (või vähemalt hinnangu andmisel, kui prognoositav

edasine üldse olla saab). Ekspertiisiaktist nähtuv on selle eesmärgi täitmiseks eriti asjakohane

ka seetõttu, et see ilmestab M. Tarraste käitumist ja selle võimalikke mustreid pika aja jooksul,

so kuriteole eelnenud 32 aasta ja ligi 4 kuu jooksul (millest pisut enam kui 10 hõlmavad

täisealisena elatud elu). Praeguses asjas on küsimuse all enam kui 10-aastase prognoosi

tegemine ja keskmes on küsimus, kui kindel saab olla selles, et pärast 20 aastat vangistust on

välistatud uue samalaadse kuriteo toimepanemine.

48. Ekspertiisiaktist (eeskätt 6. kd, tl 108-120, 122) nähtub, et 2008.a toimunud stressorile (20-

aastasena alkoholijoobes käitumise järelmid, mis on mõneti võrreldavad käesoleva juhtumiga)

reageeris ta järgmiselt: stressoorse olukorra foonil esinesid tal emotsionaalsete häiretega

kohanemishäired, mis väljendusid ärevuse, ärrituvuse, keskendumis- ja uinumisraskustena; ta

pöördus toona aktiivselt arstiabi saamiseks, meeleolu parandava ja rahustava ravi toimel

vaevused taandusid, enesetunne normaliseerus, üldine toimetulek sel ajal ei halvenenud.

Stressoorsete asjaolude äralangemisel järgneva nelja aasta jooksul emotsionaalsete häiretega

seotud vaevusi ei olnud, toimetulek oli hea. 2008.a sündmuse järel loobus alkoholi tarvitamisest

kuni 2011.a (23.a), mil hakkas seltskonnas viibides taas alkoholi tarbima, alates 2015.a (27.a)

annused ja tihedus süvenesid. Kuigi alkoholi tarvitamise foonil esinesid lahkhelid lähi- ja

töösuhetes, jätkas ta alkoholi tarvitamist, sest hindas selle lõõgastavat ja und soodustavat toimet

endale soodsaks. (Selle toime saavutamiseks kasutas ka ekspertide hinnangul väga suurt annust

XXX). Alates 28. vanusest (ca 2016.a) on tal esinenud unehäireid, mida seostas töökoormusest

tingitud pinge ja lõõgastumissuutmatusega, unehäirete leevendamiseks kasutas rahustit. Vaba

aja harrastuseks sai tulirelvadest laskmine, milleks soetas erinevaid tulirelvi. 29.a vanusest

alates esines samuti emotsionaalsete häiretega seotud vaevusi (ärevus, energiapuudus,

uinumisraskused), seostas neid tööpingega ja pöördus nii meditsiinilise kui ka psühhiaatrilise

ravi saamiseks, kuid tarvitas lisaks arsti poolt määratud ravile enesetunde korrigeerimiseks

järjest suuremates kogustes alkoholi ja rahusteid; samas püsis toimetulek jätkuvalt

heatasemelisena. 2019.a jaanuaris (30.a) diagnoositi tal depressioon ning väljastati

töövõimetusleht ja saatekiri psühhoteraapiaks, sama kordus aasta pärast (2020.a veebruaris).

17.02.2020 psühhoteraapiaseansil tutvustati talle negatiivsete automaatmõtete päevikut, märtsis

psühholoogiga kohtudes märkis depressiooni sümptomite vähenemist ja head toimetulekut.

Ekspertiisiakti kohaselt esines ka kinnipidamise järel ärevusele iseloomulikke vaevusi.

Ekspertide hinnangul pole M. Tarrastel esinenud senise elu jooksul takistusi, mis oleks piiranud

oma tegudest või nende tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist.

49. Ka kohtuistungil kinnitas psühhiaater-ekspert KE, et uurinud süüdistatava elukäiku eri

sotsiaalsetel tasanditel, saab ta kinnitada, et kui tal esines stress, siis oli M. Tarraste ise suuteline

abi otsima – käis psühholoogi ja psühhiaatri juures, hindas ravi positiivseks ja lõpetas selle siis,

kui häired olid möödunud. Häirete esinemise ajal tuli ta tegelikult oma eluga hästi toime (8. kd,

tl 85). Ekspert kinnitas ka kuriteosituatsiooni puhul järgmist: „Võimalik, et need otsused ei

olnud kõige paremad, aga /…/ vähimatki kahtlust ei tekkinud selles, et need otsused ta tegi ise,

ja lähtudes asjaoludest, milles ta hetkel viibis“ (8. kd, tl 86). Psühhiaater ütles ülekuulamisel

ekspertiisiaktiga kokkulangevalt, et M. Tarrastel pole mistahes isiksusehäireid ega ka näiteks

bipolaarsust. Süüdistatav kinnitas ka ise ülekuulamisel, et mõne aasta eest toimus tal nö

läbipõlemine ja ta pöördus psühholoogi poole, kus käis 2019. aastast kuriteoni ca 10 korda.

Samuti seostas ta oma tegu osaliselt tarvitatud medikamentidest ja ainetest kujunenud

seisundiga (vt ka ülal p 31) ning rääkis, et tarvitas tegelikult ravimeid nö ise kujundatud koguses

ja rohkem, kui arst ette nägi (8. kd, tl 164, 179).

50. Ekspertiisiaktist nähtuv elukäik, püüdlused tulla toime emotsioonide ja stressiga ning

alkoholi tarvitamine leiavad kinnitust ka asitõendina vaadeldud märkmikus, kus on

päevikulaadseid sissekandeid ajaperioodist mai 2014 kuni detsember 2017 (eluaastad 26-29,

kokku 75 lk). Märkmikus kajastuva elujärgu kohta saab teha mõningaid üldistusi. Süüdistatav

analüüsib sageli enesekriitiliselt oma emotsioone, kui ta on olnud solvunud, närvis või

masenduses (nt päevikulehed 7, 8, 10, 11, 12, 15, 17, 19, 21, 22, 31, 33, 43, 51, 60) – enamasti

on need emotsionaalsed reaktsioonid seotud lähedaste käitumisega ning M. Tarraste heidab

mitmel juhul endale ette, et ei suuda end talitseda; ka ületöötamine ajab teda pahuraks, aga ta

arutleb ka armastuse ja inimsuhete, vahel ka usuküsimuste üle. Kuivõrd süüdistatav üritab

püüdlikult toime tulla negatiivsete impulsside ja emotsioonidega inimsuhetes, siis mõtiskleb ta

korduvalt võimaliku vastuolu üle enda ja teiste huvide vahel (nt „Kas üleüldse mugavus kaalub

ülesse ego mahasurumise“ – lk 7, 30.05.2014, „Äkki on parem üksi elada, õppida ja pühendada

elu endale./…/ Aga kooselu piinab, ei luba teha ühtegi asja täiesti endale, alati peab teistega

arvestama“ – lk 11, 31.05.2014; ,„Äkki peaks üksi elama?“ – lk 16, 17.06.2014). Samas,

sarnaselt ekspertiisiaktis leituga, kinnitab ka märkmikus sisalduv, et kuigi süüdistatavat

vaevasid negatiivsed emotsioonid ja impulsid, emotsionaalsed dilemmad ja sisemine

frustratsioon, oli tema toimetulek hea – säilisid toimivad lähisuhted ning esines eduelamusi nii

tööl kui ka õppetegevuses.

51. Teine tendents on see, et märkmikukannetes tervitatakse läbivalt elumuutusi. Kirjutaja

paistab ikka ja jälle soovivat midagi erutavat ja uut. Nii kuulutab ta dramaatiliselt lõppenuks ja

alanuks eri eluperioode (lk 1, 5, 6), kaalutleb uute eesmärkide seadmist: „Peaksin endale

suureks eesmärgiks võtma tema ümberkasvatamise. Äkki siis minu seest pinged kaovad?“ (lk

19), „Olen jälle kinni soovunelmates. Tahan ekspeditsiooni! Ükskõik millist“ (lk 30), „Loodan,

et minu elus hakkab kõik sujuma“ (lk 35), seab ja kaalub karjäärisihte, märkides mh: „Kõigun

ise erinevate soovide, vaadete, unistuste vatis ülesse-alla.“ (lk 37) ja plaanides lõpetada

kõrgkooli cum laude (lk 38). Ta arutleb õnne olemuse üle (lk 39), otsustab alustada raamatu

kirjutamist (lk 50), ja rõõmustab siiralt: „Mul on taas hea olla. Tunnen taas Lootust“ (lk 40)

ning „Aga siiski olen õnnelik“ (lk 59). Eriliselt erutavate ja uudsete elamuste janu (aga ka soov

olla osaks millestki oluliseks) väljendub sissekandes: „Tunnen, et jään ajaloo sündmustest

kõrvale. Sõda Ukrainas oleks huvitav kohapealt jälgida /…/. Ootan väga võimalust Minskisse

sõita. Äkki näen seal midagi põnevat“ (lk 46). Sündmuste ja kogemuste erilisuse kõrval üritab

kirjutaja ikka ja jälle tunnetada/mõõta ka enda (erilist) väärtust ja edukust, nt: „…avastasin, et

mu enesehinnang on väga kõrge./…/ Kõik on küll tehtud, päris hästi, aga tunne on ikka selline,

et olen käpard“ (lk 4-5); „Aga mina? 27 aastat… poisike ja juba ajan siin tähtsaid asju. Kardan

ka kiiret lõppu“ (lk 63), „Tahan olla keegi!/…/ Vaja veel jälgida, mõelda ja katsuda aru saada.

Kust tuleb tahtmine olla keegi?“ (lk 65). Need

kohati kõrgelennulised ja

validatsioonivajadusele viitavad sissekanded peegeldavad ühest küljest küll noore inimese

elupilti, kuid osutavad ka üldisemalt kirjutajat kõrgele erutatavusele, eksistentsialistlikule

maailmatajule ja otsinguile ning kalduvusele seirata ja hinnata oma emotsioone ja reaktsioone.

52. Sellist tungi ennast aina analüüsida ja seeläbi loodetavasti arendada teadvustab kirjutaja

läbivalt ka ise: nt „…üritan koguaeg tegeleda mõtlemisega ja enesearendamisega“ (lk 3),

„Mõtteviisi muutust on vaja“ (lk 20), „Ma analüüsin end ja mõtlen veel, mida asjast arvata.

Vahel tekib jõuetuse tunne.“ (lk 11), „Päeviku pidamine on küll hea, saab mõtteid kasutada ja

ka hiljem on hea lugeda ja võrrelda.“ (lk 11-12), „…mul on tunne, et analüüsin analüüsimatut“

(lk 23), „Ei tohi teha samu vigu nagu eelmises elus!“ (lk 29), „Kuidas õppida suud kinni

hoidma?“ (lk 34) „Aga õnneks ma suudan ennast järjest rohkem analüüsida ja oma tujusid

taltsutada.“ (lk 35), „…veetsin jälle ühe magamata öö. Ei, mitte töö pärast – hoopis mõtetes

vaevlesin. Olen oma elu ühel suurimal murdepunktil“ (lk 36), „Mul on tunne, et kõige rohkem

pean õppima kannatlikkust ja alandlikkust. Olen siiani olnud oma elus ja tegevustes väga

pinnapealne ja minus on väga palju kõrkust“ (lk 43).

53. Selliste mõtiskluste seas väärib eraldi käsitlemist märkmiku 3. juuni 2014 sissekandest (lk

9) pärinev lõik, mille prokurör esile tõstis ja mida süüdistatav kohtus selgitas: "Veider

südametunnistus. Kas olen üldse valmis kedagi teadlikult tapma? Kuidas välja lülitatakse häbi

ja kahetsuse tunne endas?". M. Tarraste juhtis ringkonnakohtu istungil tähelepanu sellele, et

tegemist oli tema mõttega, mis tekkis lugedes Juri Lotmani "Aleksandr Sergejevitš Puškini

elulugu" (1986), mille 70. leheküljel vahendatakse Puškini kriitilist suhtumist aadlikesse ja

tema valmisolekut nende ülespoomise korral silmused ise kinni tõmmata. Kohtul pole alust

kahelda selles, et loetu võis seda mõtet tõesti inspireerida. Lugemispäeviku stiilis

ülestähendused on normaalsed, kuid tuleb siiski tõdeda, et see, mis lugejat loetus köidab,

iseloomustab ennekõike lugejat ennast. Ilmneb, et mingil põhjusel oli ainus mõte, mis M.

Tarraste arvates seda raamatut lugedes märkmikku kandmist vääris, küsimus sellest, kas ja

kuidas on inimene (sh päevikupidaja ise) valmis teise inimese elu võtma. Kindlasti pole põhjust

pidada seda juba ette mõrvatahtele viitavaks, küll aga sobitub see süüdistatavat üldisemalt

iseloomustanud mõttemustrisse (p 50 teine pool, p 52), mille sisuks oli pidev sisemine arutelu

selle üle, kuidas tasakaalustada enda (vahel isekaid) tahtmisi ja teiste huvisid/hüvesid ning

kontrollida sisemisi negatiivseid impulsse (enda talitsemise ja taltsutamise teema).

54. Kõrvutades eelkäsitletud märkmikukandeid, M. Tarraste ütlusi ning ülal käsitletud

ekspertiisiaktis sisalduvat, saab väita, et märkmikus väljenduvad hoiakud ja sisemised

dünaamikad korreleeruvad M. Tarraste olemusega ka praegusel ajal. Riigikohus on märkinud

(RKKKo nr 1-19-4150, p 27), et veendumus teo toimepanija isikust kujuneb kohtul eeskätt

vahetult suulise kohtumenetluse käigus. Ringkonnakohus süvenes kohtuistungil lisaks

maakohtu menetluses uuritud materjalile ka viidatud märkmiku sisusse ja kuulas ära

süüdistatava. Süüdistatav pidas pika kirjalikult ettevalmistatud kõne, kus tsiteeris muuhulgas

Platonit, Samoilovit ja veel mõnda autorit segi iseenda päevikuga. Kõne oli nii

emotsionaalsuselt kui ka stiililiselt sarnane märkmikusissekannetega. Ka siin torkas silma

teatav sõnastuslik pretensioonikus (kohati püüdlik ilukõnelisus, paatos, eruditsioonile

vihjamine) ning tungiv vajadus analüüsida iseennast ja kõrgete nõudmiste esitamine ka oma

märkmiku lugejatele. See nähtub süüdistatava sõnavõtu järgmisest lõigust (vt ka p 32):

„Tõendist nr 77, minu päevaraamatust. Olen seisukohal, et väikesel mustal raamatul puutumust

käesoleva kuriteoga ei ole. /…/ Süüdistaja on arvamusel, et see raamatuke avab minu olemust

kurjategijana. Minu hinnangul ei anna raamatu sisu minu iseloomustamiseks olemasolevale

palju juurde, sest sissekanded on lühikesed ja napisõnalised, olles enamasti fragmentaarsed

peegeldused nende kirjutamise päeval aset leidnud sündmustele. Sissekanded on enamasti

eraelulised, kõrgeid ideid või madalaid motiive kandvaid mõtteid sellest ei leia. Et kirjutatut

mõista, peab oskama orienteeruda kirjutamise hetkel kirjutajat valitsevas ajas ja sündmustes,

teadma konteksti ja olusid, tundma kirjandust, mida kirjutaja on mõtetes refereerinud ja

toormõttena kirja pannud. Autor ise tunnetab ajast lähtuvalt oma mõtteid erinevalt. Mida me

näeme, lugedes seda raamatukest? Me näeme väga enesekriitilist ja väiklast, avarahingelist ja

kitsarinnalist, läbinägelikku, aga ka piiratud inimest. Näeme, et tohutu hulk banaalsuseni

lihtsaid tõdesid ja fakte ei luba meil midagi lõplikku järeldada ütleja kohta.“ Seda, et süüdistatav

on olnud jätkuvalt ja on siiani aktiivselt tegevuses enese emotsionaalsete reaktsioonide ja

käitumise analüüsimisega, saab järeldada ka süüdistatava viimasest sõnast (ülal p 32). Mitme

vaimse autoriteedi tsiteerimine oma teost rääkivas kohtukõnes on indikatsioon sellest, et

süüdistatav üritab küll toimunut mõtestada, kuid samas kaldub taanduma personaalsest

vastutusest. Asi pole selles, et süüdistatav hajutaks teadlikult kohtu tähelepanu oma tegudelt,

kuid selline viis oma tegudest rääkida viitab süüdistatava enda tähelepanu fookuse hajumisele.

Eskapistlik pöördumine autoriteetsete tekstide poole ja märgatav ilukõnelisus (nt mitme

inimese mõrva kohta kasutatud poeetiliselt eufemistlik „traagiline kaskaad“) on

toimetulekumehhanismina mõistetav, aga paraku on kohtul sellise väljendusviisi korral väga

raske mõista, kuidas suhtub süüdistatav enda teosse päriselt.

55. M. Tarraste isiku puhul on oluline veel üks aspekt, mida maakohus mõrva eest karistamisel

eripreventsiooni kontekstis sisuliselt ei hinnanud, aga mis on siiski äärmiselt oluline – M.

Tarraste eriline suhe relvadega. Ta pani kuriteo toime kahe endale kuuluva relvaga, mille ta oli

seaduse nõudeid eirates purjuspäi kaasa võtnud. Ekspertiisiaktist (8. kd, tl 112) nähtub, et

relvaloa taotleja tervisetõend väljastati M. Tarrastele 11.12.2016. Relvaregistri andmetel

(väljatrükk 6. kd, tl 27) on M. Tarrastele väljastatud 5 relvaluba ja viis relva soetamisluba

(varaseim 02.03.2017), mis hõlmavad erinevaid vintraudseid püsse ja püstoleid. M. Tarraste

ammune tõsine huvi relvade vastu ja tõik, et relvade käsitlemisel on tal varemgi ohtlikke

olukordi tekkinud, leiab kinnitust vaadeldud märkmikust. 13.09.2017 (lk 72) märgib ta: „07.09

lendas lasketiirus mu püstol ribadeks. Teine sünnipäev. Vaja hankida uus. Valikus vaikne .22lr

või TT.“ Siit nähtub, et relvaga tekkinud elule ohtlik olukord („teine sünnipäev“) ei sundinud

teda ettevaatusele, vaid vastupidi – pani esimesena mõtlema uue relva soetamisele.

Ülekuulamisel on M. Tarraste rääkinud, et relvaloa sai ta vist 2016, aga 2019 soovis hakata

rohkem laskespordiga tegelema ja läbis praktikal-laskmise koolituse. Ta rääkis, et käib tihti

lasketiirus laskmas, tal on alati relvade salved laetud ja tavaline padrunikulu laskmisel on 300-

400 (8. kd, tl 165). Kuriteopäeval, sh kuriteole eelnenud liiklusõnnetuse ajal, olid tal sõidukis

kaks püstolit ja poolautomaatne vintpüss Vepr; liiklusõnnetuse järel tahtis ta need koju viia, et

politsei neid ei näeks, sest ta oli alkoholijoobes ja mõistis, et sel juhul ei tohiks tal relvi kaasas

olla (8. kd, tl 169-170). Lisaseadmed paigaldas ta oma relvadele ise. Prokuröri küsimusele, miks

tal nii võimsaid relvi vaja oli, vastas ta: „Sellepärast, et see on võimalik./…/. Lõpmatult võib

relvi omada, kui isik vastab nõuetele. Ja mul on eluaeg meeldinud laskesport. Ja ilmselt seetõttu

olid mul relvad.“ Kui selgus, et mootorratturit tulistas ta vähem kui sekund pärast ukse avamist,

küsis prokurör, kas selline automaatne käitumine eeldab väljaõpet ja treenitust. Süüdistatav

vastas: „See eeldab treenitust ja nagu ma ütlesin, siis olen ma käinud vähemalt kord nädalas

lasketiirus laskmas. Ilmselt see oli tingitud refleks jah. Ehk siis automatiseeritud tegevus,

tulistamine kui selline.“ (tl 8 kd, tl 189). Kõik eelnev viitab sellele, et süüdistataval on aastatega

välja kujunenud intensiivne huvi relvade vastu, mida nendega kaasnevad ohud sugugi ei pärsi,

vaid vastupidi, huvi on aastatega süvenenud. Kui kõrvutada ülalöeldut kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 15/27 sisalduva kronoloogiaga, ilmneb, et see hobi

on kujunenud lahutamatuks osaks süüdistatava pingeleevendusest. Ta kannab relvi kaasas

endaga justkui enesestmõistatavana, eirates seaduses kehtestatud piiranguid, ning tõdeb ka ise,

et relvade sagedasest kasutamisest on tal tekkinud automatismid. Antud juhul päädisid need

süütu inimese surmaga. See, et süüdistataval on teatud valmidus ohtudega mängida ja neist

põnevust otsida, eelistamata turvalisi valikuid, ilmneb kaudselt ka tema ülaltsiteeritud päevikust

(„Sõda Ukrainas oleks huvitav kohapealt jälgida.“)

56. Siinkohal omandab täiendava tähenduse ülal (p 53) käsitletud 03.06.2014.a

märkmikusissekanne teadliku tapmise võimalikkusest. Nimelt peegeldab just see väga hästi M.

Tarraste käitumise ennustamatust ja etteaimamatust ning seda, kui väike ohutuse garantii on

tema ratsionaalsena näiv käitumine (tsiviliseeritus ja maakohu rõhutatud viisakus) ja pidev

eneseanalüüs. Tuleb tõdeda, et kui 2014. aastal ei olnud M. Tarrastel sissekandes esitatud

küsimusele vastust või ehk olnuks vastus eitav, siis 06-07.06.2020 sündmuste käigus, olles

praktiseerinud vahepealsetel aastatel põhjalikult tulirelva käsitsemist, sai ta koos paljude

kannatanutega teada, et see vastus on “Jaa“. Kuue aastaga oli saanud hästi sotsialiseerunud,

viisakast, eruditsioonile pürgivast ja haritud mehest, kes ei teadnud (ega ilmselt uskunud), et ta

kedagi teadlikult tapaks, mees, kes tõestas, et on valmis tapma mitu inimest, olles endiselt

sotsialiseerunud, viisakas, sõnuseadev ja haritud.

57. M. Tarraste edasise käitumise ja ohtlikkuse prognoosi teeb veelgi hägusamaks see, et

süüdistatav ei võta üldisest süü tunnistamisest hoolimata omaks kogu süüdistust - enda sõnul ta

ei soovinud tapp ja tegutses, tundes end nurkaaetuna; ta seostab tegu juhuse ja tarvitatud

ravimitega. Kokkuvõttes väljendab süüdistatav sõnades küll süüd, aga neist sõnadest saab

järeldada, et süü all peab ta silmas eeskätt teofakti omaksvõttu, st et ta tegi selle teo füüsiliselt.

Küll aga ei paista ta nägevat toimunut sellise enese tahteakti ehk otsustusena, mida tegelikult

mõeldakse kavatsetult toimepandud kuriteo all. Just kavatsetusega toimepandud kuriteos kohus

ta aga süüdi mõistis. Olukorras, kus erakordselt raske kavatsetud kuriteo toime pannud inimene

ei suuda ka ise täpselt selgitada ja tunnistada, mil määral ta oma teo eest vastutab ja miks ta

seda tegi, on võimatu prognoosida, et ta ei tee seda või midagi sarnast tulevikus, kui peaksid

kokku langema sarnased „juhuslikud asjaolud“.

58. Tuleb tõdeda, et maakohtu nimetatud ja ka teoreetilised erinevused kujuteldavast eluaegse

vangi profiilist (väikesed lapsed, kõrgharidus, erudeeritus, varasemate kehtivate karistuste

puudumine, hea sotsialiseeritus ja toimetulek) ei ole indikatsiooniks sellest, et süüdistatav ei

võinud sellist kuritegu toime panna. Ta pani – kõigist neist asjaoludest sõltumata. Seega on

neile asjaoludele tuginedes ka ainetu väita, et ta tulevikus enam sarnaseid kuritegusid toime ei

pane või et 20-aastase vangistus muudab uue teo tõenäosuse väiksemaks kui eluaegne

vangistus. Sellist garantiid anda ja prognoosi teha on võimatu ka seepärast, et süüdistatav on ka

ise väljendanud mõistmatust, miks ta teo toime pani. Ta on öelnud ka, et ta veel analüüsib seda.

Samas, nagu juba põhjalikult käsitletud (p-d 47-54), ongi Mikk Tarrastele loomuomane oma

mõtete, negatiivsete käitumisimpulsside ja emotsioonide ning ka enda talitsemise raskuste üle

mõtisklemine ja eneseanalüüs, sh päevikuvormis või psühholoogi abil, tablettide toega või ilma.

Kuna senine mõttetöö seda kuritegu ära ei hoidnud, ei ole kohtul võimalik ennustada, kuhu viib

edasine eneseanalüüs – kas ohtlikuma või ohutuma tulemuseni. M. Tarraste elukäigust võib

järeldada, et tema puhul ei ole õppimisprotsess alati ühesuunaline ja turvalisemate käitumisteni

viiv. Nii saab esile tuua järgmised näited: (ülal p 46): liiklusrikkumise kordamine ohtlikumal

kujul 2020.a, (p 48) – 2008.a alguse saanud stressorolukord ja sellele reageerimise käik, sh

esialgne loobumine alkoholist ja selle juurde naasmine senisest intensiivsemal moel, isegi kui

alkohol tingis lahkhelisid inimsuhetes,( p 55) – 2017.a ohtlik relvakäitlemine ja sellele

järgnenud huvi süvenemine relvade vastu. 2020.a juunis toimus erakordselt raskete

tagajärgedega mõrv, kus oli oma roll nii tema liikluskäitumisel, alkoholil kui ka relvadel.

59. Nö tavaolukorras võib vangistuse puhul loota sellele, et kinnipeetava moraalsele ja

süümelisele arengule aitavad positiivselt kaasa vanglas pakutavad programmid ning

psühholoogi ja psühhiaatri abi, millele paljudel vangistusse sattunutel pole vabaduses hõlpsat

juurdepääsu. Paraku on praegune juhtum erandlik ka selle poolest, et M. Tarraste puhul pole

selleski osas võimalik teha veenvalt head prognoosi. Ta orienteerub ise hästi

meditsiinivaldkonnas ja tegutseb seal igapäevaselt. Juurdepääs kõigile neile tugisüsteemidele

on tal olnud ja ta on seda omal äranägemisel ka kasutanud. Seejuures saab ekspertiisiaktist ja

eksperdi ülekuulamisest koostoimes M. Tarraste märkmikust nähtuva ja tema enda ütlustega

järeldada, et M. Tarraste on selles osas väga iseteadev ja iseseisev. Kui tal oli stress, siis oli ta

ise suuteline abi otsima; käis psühholoogi ja psühhiaatri juures, hindas seda ravi positiivseks ja

lõpetas ravi siis, kui häired olid möödunud; samuti on ta omal valikul pöördunud erineva

kirjanduse poole. Ka on ta tunnistanud, et on otsustanud ise manustatavate ravimite hulga üle.

Siin võib näha ka üht võimalikku (kuid mitte ainuvõimalikku) selgitust ülal p-s 42 nimetatud

vastuolule: raske kuriteo toimepanemist heast toimetulekust ja eneseanalüüsioskusest sõltumata

võib seostada süüdistatava kõrge enesehinnanguga, katkematu vajadusega oma sisepingetele

lõdvestust otsida ja lisaks talle omaste minakesksete ja elamusjanuste mõttemallidega (vt ka

ülal p 51 ja 54). Kokkuvõttes on võimatu ennustada, kuidas mõjutab tema edasist kujunemist

vangistus, mis ei saaks talle soodsaimal juhul kesta alla kümne aasta. Oma senise elukäiguga,

kuhu kuulub etteheidetav kuritegu, pole ta andnud põhjust arvamuseks, et tema praegu jätkuvalt

kestev eneseanalüüs suudaks viia tulemuseni, et 6-7. juunil 2020. aastal toimunud teoga

samaväärse teo kordumine oleks välistatud kindlamini, kui teda karistada 20-aastase

vangistusega, mitte aga eluaegsega.

60. Maakohtu poolt esile toodud viisakas käitumine menetluses ja head iseloomustused

paigutuvad

kokkuvõttes

samasse

mustrisse,

mida

kohtupsühhiaatria-psühholoogia

ekspertiisiaktis nähakse hea toimetulekuna ühiskonnas. Selline pealispind on vaieldamatult

olemas, aga ometi on sellest sõltumata viinud süüdistatava enda sisemised protsessid ta nii

kaugele, et ta pani toime süüdistuses kirjeldatud äärmiselt raske isikuvastase kuriteo.

61. Maakohtu väide, et Mikk Tarraste taasühiskonnastumine tähtajalise vangistuse jooksul on

võimalik, jääb õõnsaks. Arvestades Mikk Tarraste haridust, pereelu, tegusat tööelu,

ühiskonnaelus osalemist ja kehtivate karistuste puudumist oli Mikk Tarraste juba kuriteo

toimepanemise ajal tavamõistes väga kenasti sotsialiseerunud inimene – hoolimata sellest pani

ta toime raskema kuriteo kui enamik ühiskonnastamisel abi vajavaid inimesi. Seetõttu ei saa

öelda, kas M. Tarraste tinglik nö taasühiskonnastumise võimekus oleks parem 20-aastase

vangistuse järel või näiteks siis, kui ta saaks võimaluse vabaneda 25 aasta möödudes. Kuna

tegu oli ootamatu ning ka süüdistatav ise ei oska sellele selgitust anda ja tunnistab süüd vaid

osaliselt, siis ei ole võimalik välistada sarnase ootamatuse kordumist tulevikus. Kõike eelnevat

arvestades pole teada, kas ja millal võib tulevikus olla veendunud, et edasine stressi kuhjumine

ei kordu nüüd juba veelgi hullemate tagajärgedega. Just suur stress kaasneb ilmselt aga pika

vangistuse ja sellega paratamatult koos käiva täiendava ensesesse süübimisega, kui M. Tarraste

ei leia just endale vangistuses näiteks positiivseid intellektuaalseid väljakutseid.

62. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et puuduvad sellised teoga seotud isikulised asjaolud, mis räägiks

ühemõtteliselt 20-aastase vangistuse kasuks ja eluaegse vangistuse kahjuks. Arvestades seda,

kuivõrd ootamatu ja destruktiivne oli süüdistatava kuritegu, ei ole võimalik ennustada

tõsikindlalt, milline karistus hoiaks paremini ära tema edasised samasugused kuriteod. Kui

juhinduda kohtupraktikas KarS § 114 süüasjades kujunenud põhimõtetest, siis on sellises teos

väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate

põhiväärtuste suhtes eelduseks inimese suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range

karistuse mõistmiseks (RKKKo nr 3-1-1-13-11, p 9.1; 3-1-1-76-12, p 10). Selle tuvastas antud

juhul ka maakohus. Nagu ülal esitatud analüüs näitas, ei tulene M. Tarraste isikust lähemal

süvenemisel ka mingeid muid asjaolusid, mis räägiks ühemõtteliselt tähtajalise ehk kergema

karistusvariandi kasuks. Arvestades süüdistatava vanust, väljakujunenud väärtushinnanguid,

kõrget enesehinnangut ning suhtumist enda teosse, puudub niisiis võimalus väita mõistliku

kindlusega, et just tähtajaline vangistus garanteeriks tema tulevast õiguskuulekat käitumist.

63. Seega sedastab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et

selles kriminaalasjas on erakordsed eripreventiivsed eeldused M. Tarrastele eluaegse

vangistuse mõistmiseks.

Õiguskorra kaitse huvid

64. Maakohtu otsuse kaalukaim puudus on aga see, et ta ei ole vähimalgi määral arvestanud

karistust mõistes õiguskorra kaitsmise huvidega: maakohtu otsuses puuduvad sellekohased

põhistused täielikult.

65. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja

õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga

õiguskorra piisavat kaitset (Riigikohus jaatas seda otsuses nr 3-1-1-76-12, kus AB süüdistati

KarS § 114 p-de 1, 4 ja 5 järgi kahe isiku mõrvas). Riigikohus on korduvalt väljendanud

seisukohta, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge

signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul

viisil (RKKKo nr 3-1-1-13-11, p 9.2; 3-1-1-76-12, p 9). Käesoleval juhul aga oli tegu suunatud

veel palju enamate inimeste elu ja tervise vastu (ülal p 26). Seega ei saa alahinnata otsuse

üldpreventiivset tähendust ehk seda, millise sõnumi annab see sarnase käitumise lubamatuse

kohta ja vajaduse kohta vältida selliseid juhtumeid juba eos. Eestis ei ole olnud lähiminevikus

võrreldava kannatanute hulgaga massimõrvu, nagu on viimase paarikümne aasta jooksul

ohtliku sagedusega ette tulnud paljudes teistes nn Läänemaailma riikides (sh kõige lähemal

Norra või Soome). See on hea. Eesti õigusruumi ja siin elavate inimeste huvides on, et see jääks

nii võimalikult kauaks. Sel samal põhjusel on mõistetav apellant Heinveri küsimus: „Kui selline

kuritegu ei vääri eluaegset, siis milline veel?“

66. Ringkonnakohtu hinnangul nõuab KarS § 56 lg 1 ls-s 2 kohtule pandud kohustus arvestada

karistust mõistes õiguskorra huvidega praegu seda, et kohus annaks ühiskonnale selge signaali,

et ka juba selliste tagajärgedega ja nii paljude ohustatud eludega kuritegu toob Eestis kaasa

karistuse, mis tähendab terve elu veetmist vanglas. Käesolevas asjas karistuse mõistmine on

ühiskonna tasandil paratamatult tajutav teatud kujuteldava standardi kehtestamisena. Selles

asjas mõistetav karistus ei tohi jätta ühiskonnaliikmetele arusaama, et sarnast – ligi

paarikümmet inimest ohustavat ja mitu teadlikku surma kaasa toovat - kuritegu toime pannes

saab hõlpsalt arvestada suhteliselt kerge karistusega (20-aastase vangistuse korral võib

ennetähtaegselt vabaneda 10 aasta möödudes). Praeguses asjas mõistetava karistuse heidutav

mõju peab jõudma kõigi Eesti õigusruumis toimivate inimesteni, ning süvendama ka

ühiskonnaliikmete tunnet, et nende elud on kaitstud parimal seaduslikul moel.

67. Ka tuleb õiguskorra kaitse huvides arvestada ka vajadusega kindlustada ühiskonda äärmiselt

ohtliku kuriteo toime pannud M. Tarraste eest. Nii ennustamatult toime pandud ja raskete

tagajärgedega kuriteo puhul ei saa riik võtta kergekäelist riski, et midagi sarnast võiks

ettenähtavas tulevikus korduda.

68. Eelnevast tulenevalt saab praeguses asjas olla õiguskorra huvide kaitsele vastavaks

karistuseks vaid eluaegne vangistus, mis on ühtlasi ka vastavuses M. Tarraste teosüüga ja tema

põhjustatud ebaõigusega.

Ringkonnakohtu lõplik seisukoht karistuse ja apellatsioonide osas

69. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et arvestades kõiki KarS § 56 lg 1 nõutud asjaolusid on

seadusekohane, Mikk Tarraste süüle vastav ja proportsionaalne karistus eluaegne vangistus.

70. Kuigi maakohtu hinnangul ei vasta süüdistatav nö tüüpilise eluaegse vangi profiilile, leiab

ringkonnakohus, et kui inimene on pannud toime nii ränga kuriteo, mille eest eluaegse

vangistuse mõistmine on kohane ja põhjendatud, siis ei ole sugugi mõeldamatu ega

ebaproportsionaalne, kui selline inimene – olgugi varem karistamata, kõrgharidusega ja

ühiskonnas hästi toimetulev – korraldab oma ülejäänud elu vanglas. Ringkonnakohus märgib,

et kuigi süüdistatava isik ei anna praegu põhjust eelistada tähtaegset vangistust, võivad kõik

eelkäsitletud asjaolud (sh puhtsüdamlik kahetsus) omandada taas tähenduse süüdistatava

vangistuse täideviimise kontekstis, kuna neist lähtub tema nö ohuhinnang vangistuse ajal.

Seejuures näeb KarS § 77 lg 1 ette, et eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus

katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud

vähemalt kakskümmend viis aastat. Enne seda avaneb talle võimalus pääseda avavanglasse.

Mis puudutab maakohtu otsuses märgitut, et isikule, kes oma süüd tunnistab ja toimepandut

puhtsüdamlikult kahetseb, võib riigipoolne hukkamõist olla väiksem, siis märgib

kohtukolleegium järgmist: selles asjas ei pea ringkonnakohus võimalikuks väljendada riigi

hukkamõistu vähema karistusena kui eluaegne vangistus muuhulgas põhjusel, et M. Tarraste

on oma süüd tunnistanud siiski üksnes mööndustega (olgugi et ses osas siiralt). Küll aga annab

seadus sellise halastuse võimaluse näiteks presidendile, kes võib armu anda ka eluaegset

vangistust kandvale isikule.

71. Maakohus on seega kohaldanud karistust mõistes valesti materiaalõigust ning eksinud ka

KrMS § 339 lg 2 tähenduses põhjendamiskohustuse vastu, jättes esitamata KarS § 56 lg 1

kohased põhistused (eeskätt õiguskonna kaitse huvide osas) ja kajastades karistuse kujunemist

puudutavat mõttekäiku viisil, mis ei ole jälgitav (on arvesse võetud asjakohatuid ja

põhjendamata asjaolusid ning pole hinnangut antud süü suurusele vastavale karistusmäärale).

Nende vigade tulemusena mõistis maakohus Mikk Tarrastele karistuse, mis ei vastanud kuriteo

raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus saab vead parandada, mistõttu tühistabki

ta maakohtu otsuse osaliselt – KarS § 114 järgi põhikaristuse mõistmise ja vangistusena

mõistetava liitkaristuse osas. Ülal esitatud põhjendustel mõistab ringkonnakohus Mikk

Tarrastele mõrva eest eluaegse vangistuse. KarS § 64 lg 4 kohaselt tuleb sellisel juhul mõista

liitkaristusena eluaegne vangistus, sama paragrahvi lg 5 kohaselt jääb KarS § 51 alusel

mõistetud lisakaristus aga kehtima iseseisvalt.

72. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4 ning § 340

lg 2 p-le 4 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus

osas (sh KarS § 51 kohaldamises) jääb maakohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse osaliselt, mõistes tähtajalise vangistuse asemel eluaegse, siis rahuldab

ta apellatsioonkaebused.

II. Apellatsioonimenetluse kulud

73. Mikk Tarraste kaitsja Rünno Roosmaa on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja taotles, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi

tasu ja kulude suuruseks kokku 1427, 04 eurot (millest 237, 84 eurot on käibemaks). Taotluse

kohaselt osutas kaitsja teenust järgmiselt: Vestlus süüdistatavaga vanglas 120 minutit – 108

eurot; ettevalmistus kohtulikuks arutamiseks (otsuse (50 lk), apellatsioonide (12 lk),

istungiprotokollide (189 lk) ja teiste seotud materjalide ja puudutava kohtupraktika analüüs) –

360 minutit e 324 eurot; teine vestlus süüdistatavaga vanglas - 150 minutit ehk 135 eurot;

kirjaliku kohtukõne koostamine - 360 minutit ehk 324 eurot; kohtuistungil osalemine 120

minutit ehk 108 eurot; tasu sõidule kulutatud ajale seoses kolme sõiduga marsruudil Pärnu -

Tallinn - Pärnu (01.07, 14.12. ja 20.12.2021 – ehk külastused Tallinna Vanglas ja kohtuistung

Tallinnas) – 3 x 25 eurot. Eelnevast tulenevalt on riigi õigusabi taotletav tasu 1074 eurot ja

sellele lisanduv käibemaks 214,80 EUR (kokku 1 288,80 EUR). Lisaks eelnevale taotleb kaitsja

ka kolme sõiduga seotud sõidukulu hüvitamist, igal korral läbiti 256 kilomeetrit, millele vastab

38,40 euro suurune kulu. Sõidukulu on käibemaksuta 115,20 EUR, käibemaksuga 138,24 eurot.

74. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise

ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi Kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi

õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud

kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes

kohtuastmes. Korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadi

põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära

kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Tasu suurendamise

taotlust peab kaitsja põhjendama (RKKKm nr 1-17-11182/201). Advokaadil tuleb selgitada,

millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib

ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Kaitsja on vastava taotluse ja selgitused esitanud,

põhjendades erilist töömahukust järgmiselt: menetletavas kriminaalasjas on kohtutoimikusse

võetud materjale kokku ~1 000 lk eriliselt keerukat materjali sh 14 ekspertiisi, 57 lk hagisid,

süüdistusakt, 10 istungipäeva protokollid kokku189 lk, palju istungiprotokollidega lahutamatult

seotud materjale (sh ekspertiis jms) jne; süüdistuse sanktsiooni ülemmääraks on eluaegne

vangistus, mida apellatsioonides taotletakse; süüdistatav viibib vahialusena Tallinna Vanglas

ning oli ja on arusaadavalt huvitatud olema kursis menetluse käiguga ja ette valmistama nii

apellatsioonimenetluseks kui toimuvaks ringkonnakohtuistungiks, millest tingituna tuli kaitsjal

sõita vestlema 01.07. ja 14.12.2021.a. Tallinna Vanglasse; asja erakordsest keerukusest

tingituna on pidanud kaitsja tutvuma hulgaliselt analoogsete asjade kohtupraktikaga,

seadusandlusega jms ja koostama kirjaliku kohtukõne. Seetõttu taotleb kaitsja suurendada

Korra §-s 6 lg 3 lubatud tasumäära 8,5 h võrra.

75. Ringkonnakohus nõustub tasu suurendamise taotlusega ja tasutaotlusega osaliselt, lähtudes

sellest, millised kaitsekulud on olnud põhjendatud ja leiavad kinnitust asja materjalides.

Ringkonnakohus nõustub täielikult, et asja teeb töömahukamaks tõik, et vaidluse all on

eluaegne vangistus. Sellest tulenevalt on kindlasti põhjendatud ka kaitsja visiidid süüdistatava

juurde vanglasse ja kõik sellega seonduvad kulud (sh nii tasu kui ka sõidukulu). Samuti on

õigesti hinnatud istungil osalemisega seotud kulusid. Küll aga ei saa pidada veenvaks kaitsja

põhistusi, millest nähtuvalt kulutas ta kokku apellatsioonkohtu istungiks ettevalmistamisel 720

minutit ehk 12 tundi asja materjalidega tutvumisele ja kirjaliku kohtukõne koostamisele. Kaitsja

on põhjendanud oma taotlust sellega, et tal tuli tutvuda hulgaliselt kohtupraktikaga – paraku ei

nähtu kohtukõnest ega mujalt asjast, et sellel väidetaval ulatuslikul analüüsil oleks mingi

väljund: kirjalikus kõnes pole viidatud ühelegi kohtulahendile märgitud, millest tuleb järeldada,

et kohtupraktikaga tutvumisele kaitsja asjakohast ressurssi ei kulutanud. Samuti on kaitsja

põhjendanud taotlust ulatusliku toimiku- ja muu materjali läbivaatamisega, kuid ei selgu, mis

oli see ulatuslik materjal, millega kaitsja tutvus ja millega ta ei olnud juba kohtuvaidluse ajaks

tuttav. Toimikust nähtuvalt on kaitsjale juba tasutud mh kohtuvaidlusteks ettevalmistamise ja

kõige eelneva, sh toimikumaterjalidega tutvumise eest (sh 6. kd, tl 213-219; 7. kd, tl 82-86, 9.

kd, tl 30-35). Kirjalik kohtukõne, mille kaitsja koostas, on lühike – 4 A4 lehte. Kõike eelöeldut

arvestades leiab ringkonnakohus, et tõendatuks ja mõistlikuks saab pidada seda, et kaitsjal kulus

kohtukõne koostamisele ja selle tarbeks vajalike materjalide (sh kohtuotsuse ja apellatsioonide)

analüüsimiseks maksimaalselt 6 tundi, millele vastab 324 eurot riigi õigusabi tasu (arvestamata

käibemaksu), mitte aga 12 tundi, millele vastab vastavalt kaks korda suurem tasu.

76. Kokku tuleb määrata vandeadvokaadi Rünno Roosmaa poolt Mikk Tarrastele

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Roosmaa makstava tasu

ja kaasnenud sõidukulu suuruseks koos käibemaksuga seega 1188.24 eurot (millest käibemaks

173.04 eurot). Sellest on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja

kohtulikul arutamisel apellatsioonastmes (va kohtuistung) 617 eurot (pooltunnihinnaga 27

eurot), mis ületab § 6 lg-s 3 sätestatud määra (324 eurot) 293 euro võrra (ehk ligi 90 %). Seega

rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse tasumäära suurendamiseks osaliselt.

77. Kannatanu W esindajad vandeadvokaadid Karine Nersesjan ja Ants Nõmmik on esitanud

taotlused neile riigi õigusabi tasu hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 41 lg-ga 3 ja RÕS § 18

alusel oli kannatanule W-le määratud esindaja riigi õigusabi korras (7. kd, tl 14).

Vandeadvokaat Ants Nõmmiku taotlusest ja toimikust nähtuvalt osutas tema W-le riigi õigusabi

90 minuti jooksul, tutvudes maakohtu otsusega ja koostades apellatsioonkaebuse. Vastavalt

Korrale on selle eest makstava tasu suuruseks 97.20 eurot (sh käibemaks 16.20 eurot).

Vandeadvokaat Karine Nersesjani taotlustest ja toimikust nähtuvalt osutas tema W-le riigi

õigusabi

minuti

jooksul,

tutvudes

maakohtu

otsuse,

apellatsioonide

ja

istungiprotokollidega, valmistades ette kohtuistungiks ja osaledes kohtuistungil. Vastavalt

Korrale on selle eest makstava tasu suuruseks 388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot. KrMS

§ 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale ja esindajale makstud mõistliku

suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses

kriminaalmenetlusega. KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt on menetluskuludeks ka muud menetlejal

kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud, välja arvatud need, mida loetakse eri- või

lisakuludeks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse

argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus

oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui

kõne all on riigi õigusabi korras tegutseva kannatanu esindaja kulude mõistlikkuse hindamine.

Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses

kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult

asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

Praegusel juhul on kannatanu esindajate taotletud hüvitis kõigiti seaduslik ja põhjendatud ning

advokaatide taotlused tuleb rahuldada.

78. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-

st 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt