3-21-2115/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2115

Haldusasi

X kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 27.05.2021

otsuse nr 6.5-2/4325-1 ja Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2021

vaideotsuse nr 849 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Meeli Alviste

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.02.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xle väljastati 27.03.2019 taksoveo õigust tõendav teenindajakaart nr TK22221.

3-21-2115

2(8)

2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet (MUPO) tegi 27.05.2021 otsuse nr 6.5-2/4325-1,

millega peatas ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 63 lg 2 p 2 ja § 57 lg 2 p 1 alusel Xle väljastatud

taksoveo õigust tõendava teenindajakaardi nr TK22221 kehtivuse kuni 22.03.2022.

1) Haldusmenetluse käigus on kindlaks tehtud, et X on pärast teenindajakaardi väljastamist

26.03.2020 karistatud liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 alusel (s.o mootorsõidukijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või

ettevaatamatusest tervisekahjustus) ja LS § 236 lg 1 alusel (s.o liiklusõnnetuses osalenud

sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli

kohustuslik). Mõlemad karistused on täidetud 22.03.2021 ja kustuvad karistusregistrist

22.03.2022. Samuti on Xt 06.06.2020 karistatud LS § 224 lg 2 alusel (s.o mootorsõiduki

juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi

või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi). Karistus

on täidetud 11.03.2021 ja kustub karistusregistrist 11.03.2022.

2) Teenindajakaart on kohaliku omavalitsuse poolt eraisikule väljastatud dokument, mis

annab õiguse teostada inimvedu. Nõuded teenindajakaardi taotlejale ja omajale on sätestatud

ÜTS § 57 lg-s 1, mille kohaselt peab teenindajakaardi taotleja või omaja omama kehtivat

vähemalt B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ning peab vastama hea maine nõudele.

Tulenevalt ÜTS § 57 lg 2 p-st 1 peetakse teenindajakaardi taotleja ja omaja mainet heaks, kui

teda ei ole karistatud mh LS §-des 223–226 ja §-des 234–237 sätestatud väärteo eest või kui

nimetatud karistuste karistusandmed on karistusregistrist karistusregistri seaduse (KarRS)

kohaselt kustutatud. ÜTS § 63 lg 2 näeb ette, et teenindajakaardi ja sõidukikaardi andja võib

selle omajale teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või teenindajakaardi ja sõidukikaardi

kehtivuse kindlaksmääratud ajaks peatada või selle kehtetuks tunnistada. Seadusandja on seega

välistanud esimese astme kuritegude ja selliste kuritegude ja väärtegude, mis seavad otseselt

ohtu klientide elu, tervise ja vara, sooritanud isikute tegutsemise taksojuhina. Teenindajal peab

olema hea maine. Xl on kolm kehtivat karistust.

3) Teenindajakardi peatamiseks on ülekaaluks avalik huvi. Liikluses on suurima ohu allikaks

teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste

täitmist. Joobnud olekus sõiduki juhtimised on tihti liiklusavariide põhjuseks, milles inimesed

on saanud kannatada ja kaotanud elu. X oli teadlik sellest, et on tarbinud alkoholi ning ei

veendunud oma seisundis enne sõiduki juhtima asumist. Tegemist ei olnud alkoholi tarbimise

jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja

isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Seega, X käitus ja näitas ühiskonnas kehtivate

normide suhtes äärmist ükskõiksust ning pani toime ohtliku liiklusväärteo, millega asetas

reaalsesse ohtu enda ning teiste liiklejate elu, tervise ja vara. X näol ei ole tegemist isikuga, kes

oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust ja

õigusvastasust. Lühikese aja jooksul pani X toime teiste liiklejate vastu kaks potentsiaalselt

ohtlikumat liiklusrikkumist – liiklusõnnetuse sooritamise ja keelatud seisundis mootorsõiduki

juhtimise. X näitas oma tegevusega selgelt, et seab esiplaanile enda huvid ning liiklusturvalisus

jääb tahaplaanile. Selline käitumine liikluses seab ohtu kaasliiklejad, sest on üldteada asjaolu,

et joobes juht on ootamatute olukordade puhul ebaadekvaatne ja seeläbi ohuolukorrad võivad

realiseeruda reaalseteks õnnetuseks.

4) Avalikuks huviks on vältida hea maine nõudele mittevastava taksojuhi poolt pakutava

teenuse kasutamisega isikutele kaasnevat potentsiaalset ohtu elule ja tervisele. Teenindajakaardi

omanik peab olema usaldusväärne ning tegevusloa andjal tuleb läbi nõuetekohase loamenetluse

tagada taksoteenuse kasutajate kaitse mitteusaldusväärsete taksoteenuse osutajate eest.

Liiklusreegleid rikkuvat isikut ei saa pidada taksoteenust kasutavatele klientidele ohutuks

teenindajaks. Järelikult ei ole võimalik sellisel ühistranspordijuhil liikluses kaasliiklejaid

3-21-2115

3(8)

ohustamata taksoteenust osutada. Antud juhul kaalub ülekaalukas avalik huvi – risk teenuse

kasutajate ja teiste liiklejate elule ja tervisele – üles erahuvi.

3. X esitas tema teenindajakaardi kehtivuse peatamise otsusele vaide, mille Tallinna

Linnavalitsus jättis 18.08.2021 vaideotsusega nr 849 rahuldamata.

1) ÜTS seletuskirja kohaselt on hea maine nõude täitmiseks sätestatud tingimus, et isik ei või

olla sooritanud teatud süütegusid, mille eest on kehtiv karistus. Näiteks on välistatud esimese

astme kuritegude ja selliste väärtegude, mis seavad otseselt ohtu klientide elu ja tervise,

sooritanud isikute tegutsemine taksojuhina. Sellisteks väärtegudeks on teod, mille eest on ette

nähtud võimalus juhtimisõigus ära võtta (nt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate

ülekäigurajale sõitmine ja sellega liiklusohu tekitamine, alkoholijoobes sõitmine, piirkiiruse

suur ületamine jne). Vaide esitajat on karistatud ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 loetletud väärtegude eest.

ÜTS § 57 lg 2 p 1 on imperatiivne säte, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist. Sätte eesmärk

on taksoteenuse kasutajate turvalisuse tagamine, mistõttu teenindajakaardi kehtetuks

tunnistamine või kehtivuse peatamine isikute puhul, kes on toime pannud ÜTS § 57 lg 2 p-s 1

nimetatud kuriteo või väärteo, on vältimatu meede.

2) Vaidlustatud otsuse tegemise ajal olid vaide esitajal ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 nimetatud LS §

223 lg-s 1, § 224 g-s 2 ja § 236 lg-s ning nimetatud väärtegude eest määratud karistuste andmed

karistusregistrist kustutamata ehk tegemist on kehtivate karistustega. KarRS § 24 lg 1 p 1

kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist märtsis 2022. Kehtivatest karistustest

tulenevalt ei vasta vaide esitaja ÜTS § 57 lg 1 p-s 4 sätestatud hea maine nõudele, mis on kehtiva

teenindajakaardi omamise tingimuseks.

3) Vaide esitaja ei ole rahul teenindajakaardi peatamisega alles nüüd, kui LS-i rikkumised

leidsid aset üle aasta tagasi. Tuleb märkida, et teenindajakaardi peatamise otsus ei saanud olla

vaide esitaja jaoks ootamatu. 13.05.2020 ja 15.06.2020 on amet vaide esitaja e-posti aadressile

edastanud teate kavatsuse kohta teha teenindajakaardi TK22221 kehtetuks tunnistamise otsus.

Teadete kättesaamist vaide esitaja ei kinnitanud. Samasisuline teade saadeti tähitud kirjaga X

elukohajärgsele aadressile, mis tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu. Vaide esitaja

rahvastikuregistris olevad kontaktandmed ei ole muutunud. Amet edastas ka 13.05.2021 vaide

esitaja e-posti aadressile teate kavatsuse kohta teha teenindajakaardi TK22221 kehtivuse

peatamise otsus. Selle teate kättesaamist X kinnitas. Sellest tulenevalt võib järeldada, et vaide

esitaja on kätte saanud ka ameti 13.05.2020 ja 15.06.2020 saadetud teated. Isiku poolt tema

rahvastikuregistris registreeritud kontaktandmetele saadetud ametlike teadete vastuvõtmisest

hoidumist ei saa lugeda heauskseks ja seaduskuulekaks tegevuseks.

4) Vaide esitaja on õigustatult juhtinud tähelepanu, et otsuse õigusliku alusena on ebaõigesti

märgitud ÜTS § 63 lg 2 p 2, mille kohaselt teenindajakaardi andja võib selle omajale teha

puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või teenindajakaardi kehtivuse kindlaksmääratud ajaks

peatada või selle kehtetuks tunnistada, kui teenindajakaardi omaja andmed ei vasta

teenindajakaardil märgitule. Ameti selgitusel on tegemist ilmse ebatäpsusega ja õige otsuse alus

on ÜTS § 63 lg 2 p 1 (teenindajakaardi omaja ei vasta ÜTS §-s 57 sätestatud nõuetele). Tegemist

on tähelepanematusest tulenenud vormiveaga, mis ei mõjuta otsuse sisu (vt ka Riigikohtu

04.03.2020 otsuse p 18.4). Teenindajakaardi peatamise sisulised kaalutlused on esitatud otsuse

p-s 3 ja haldusakt on sisuliselt õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. X esitas 17.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb MUPO 27.05.2021

otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2021 vaideotsuse tühistamist.

3-21-2115

4(8)

1) ÜTS § 57 lg 2 p 2 viimase lause kohaselt peetakse mainet heaks ka juhul, kui

teenindajakaardi taotlejat või omajat on viidatud paragrahvis nimetatud õigusrikkumiste eest

küll karistatud, kuid menetluse tulemusel leitakse, et konkreetsel juhul tuvastatud asjaolude

põhjal oleks hea maine kaotamine ebaproportsionaalne. See tähendab, et haldusorganile on

antud asjaolude hindamiseks ulatuslik kaalutlusõigus. Haldusorgan on oma kaalutlusõigust

kasutanud ebaõigesti (ÜTS § 63 lg 2 p 2). Otsustaja oleks pidanud vähemalt kaaluma, kas isiku

hea maine pole vahepeal taastunud. Hea maine üle ei saa otsustada pelgalt rikkumise fakti

alusel, menetleja peab hindama ka ajalist perspektiivi, kuivõrd hea maine kaotus ÜTS mõttes ei

ole igavene. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et haldusorgan oleks kaalutlusõigust teostanud

teenindajakaardi omaniku usaldust arvestades ning kõiki asjaolusid kaaludes.

2) Kuna isikule on juhiloa kehtivust pikendatud järgnevaks kümneks aastaks, on ilmne, et

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) hinnangul ei ole X liikluses ohtlik. ÜTS § 57 sätestatud

nõuded teenuse osutajale on sätestatud ennekõike selleks, et tagada taksoveo kui

ühistransporditeenuse ohutus. Menetleja peab hindama isiku head mainet ja teenuse osutamise

ohutust otsuse tegemise momendil, mitte minevikus.

3) Xl ei ole alates 06.06.2020 olnud ühtki liiklusrikkumist ja ta on tegudega tõestanud, et

karistuse eripreventiivne eesmärk on täidetud. Kui menetlusalusel isikul oleks olnud võimalik

koheselt rahatrahv tasuda, kustuks karistusregistris karistus juba juunis 2021 ja isik oleks ÜTS

§ 57 mõttes jätkuvalt hea maine nõudele vastav. Ameti otsuses ei ole toodud ühtki argumenti,

miks Xl pole täna head mainet. Tänasel päeval ei ole enam ülekaalukat avalikku huvi X

teenindajakaardi peatamiseks, sest X on selle aja peale näidanud, et ta on korrektne liikleja ja

menetleja arvamus tema suhtes ei ole õige. Asjaolu, et avalik huvi võis olla teenindajakaardi

peatamiseks 2020. a juunikuus, ei saa olla aluseks teenindajakaardi kehtivuse peatamiseks 2021.

a-l. Vaideotsuses on taksoveokaardi peatamise tänase päeva peamotiiviks selgitus, et varasemalt

ei õnnestunud teadet taksoveokaardi peatamise kavatsuse kohta isikule kätte toimetada.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia

eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi

ja ebameeldivusi isikutele. Käesoleval juhul menetletakse teenindajakaardi peatamist enam kui

aasta pärast teenindajakaardi peatamiseks alust andva rikkumise eest karistuse määramist, mida

ei saa enam lugeda proportsionaalseks.

4) Koroonapandeemia tõttu kaotas isik 2020. a-l pea kogu oma sissetuleku ja töövõimalused

ning ei suutnud majanduslikel põhjustel talle määratud trahve kohe tasuda. Teenindajakaardi

peatamine aasta aega pärast karistuse jõustumist terveks aastaks tekitab haldusakti adressaadile

ebaproportsionaalselt suure lisakaristuse, võttes ära töövõimalused ja tekitades majanduslikult

raske olukorra. Taksoveoteenuse osutamine on Xle ainus püsiv sissetulek.

5) Vaideotsuses on välja toodud, kui ohtlikud on kaebaja toimepandud liiklusrikkumised, kuid

on jäetud tähelepanuta, et isik sai nende rikkumiste eest juba karistada, tasus temale määratud

rahatrahvid ning on karistustest oma järeldused teinud. Ei ole proportsionaalne karistada isikut

veel kord pärast karistuse ärakandmist täiendavalt töövõimaluse äravõtmisega. Kui näiteks

linnaliini bussijuht oleks toime pannud samasuguse rikkumise, saaks ta pärast juhtimisõiguse

taastamist rahumeeli oma tööd edasi teha. Ei ole mingit põhjust ühistranspordi sõidukijuhte

sedavõrd erinevalt kohelda, seda enam, et liinibussi juhi potentsiaalne ohtlikkus saab olla

kordades suurem taksojuhi ohtlikkusest liikluses.

5. Tallinna linn palub 14.10.2021 vastuses (täiendatud 11.01.2022) jätta kaebus rahulda-

mata.

1) Vastustaja ei nõustu kaebaja kaebuses märgituga, et vastu võetud otsus on põhjendamatu,

ebaproportsionaalne ning ei ole käesoleval ajal asjakohane. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja

3-21-2115

5(8)

suhtes järelkontrolli käigus tehtud toimingud ning asjas kogutud ja vormistatud dokumendid

ongi kogumis seadusest tulenevad argumendid ning tõendid, mis annavad aluse kaebaja

teenindajakaardi kehtivuse peatamiseks kuni 22.03.2022. Lähtudes seaduse rikkumise raskus-

astmest on määratud õigusaktide alusel ka karistuse aegumise aeg.

2) Kaebajat karistati PPA poolt 26.03.2020 LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 alusel. Karistusregistrist

nähtub, et kaebaja on karistuseks määratud trahvid tasunud 22.03.2021 ning karistus kustub

karistusregistrist 22.03.2022. Samuti karistas PPA kaebajat LS § 224 lg 2 alusel. Karistusregistri

andmete kohaselt on karistus täidetud 11.03.2021 ning kustub karistusregistrist 11.03.2022 (vt

ka KarRS § 24 lg 1 p 1). Seaduseandja on välistanud esimese astme kuritegude ja selliste

kuritegude ja väärtegude, mis seavad otseselt ohtu klientide (inimeste) elu, tervise ja vara,

sooritanud isikute tegutsemise taksojuhina ehk ühissõidukijuhina. Karistusregistri väljavõtte

alusel on tõendatud, et kaebajal oli otsuse tegemise hetkel kolm kehtivat karistust.

3) Kaebaja ei märgi kaebuses ega ka vaides asjaolu, et tema suhtes teostati järelkontrolli juba

20.03.2020 ja kavatsus oli kaebaja teenindajakaart kehtetuks tunnistada. Kuna aga kaebaja ei

reageerinud talle e-posti teel saadetud teadetele ning ka tähitud kirjaga teadet ei olnud võimalik

kaebajale kätte toimetada, ei olnud ametnikul võimalik vastavasisulist otsust vormistada.

4) Teenindajakaart annab õiguse teostada tasulist sõitjatevedu ja teenindajal peab olema hea

maine. Ühistranspordivahend takso on liikluses suuremaks ohuallikaks kui tavasõiduk, mistõttu

peab põhjalikult kaaluma, kas teenindajakaardi omaja/taotleja maine on piisavalt hea selleks, et

teenindada kliente. Teenindajakaardi peatamiseks oli ülekaalukas huvi, kuna taksoteenuse

osutamise puhul on tegemist avaliku huviga ning on oluline, et teenindajakaarti poleks isikutel,

kelle liikluskäitumine on mingil moel ohtlik. Samas on üldteada, et liikluses on suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi

kohustuste täitmist. Joobnud olekus sõiduki juhtimised on tihti liiklusavariide põhjuseks, milles

inimesed on saanud kannatada ja kaotanud elu. Lühikese aja jooksul pani kaebaja toime teiste

liiklejate vastu kaks potentsiaalset ohtlikumat liiklusrikkumist – liiklusõnnetuse sooritamise ja

keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et X kaebus ei anna alust MUPO 27.05.2021 otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse

18.08.2021 vaideotsuse tühistamiseks.

7. ÜTS § 54 järgi on taksoveo õigust tõendavateks dokumentideks taksoveoluba, sõidukikaart

ja teenindajakaart. MUPO peatas 27.05.2021 otsusega kaebaja teenindajakaardi kehtivuse kuni

22.03.2022. Ilma teenindajakaardita on taksovedu ja taksojuhina töötamine keelatud (ÜTS § 54

lg-d 3 ja 4). Kuivõrd kaebaja osutas taksoveo teenust, siis vaidlusalune MUPO otsus riivab

intensiivselt kaebaja võimalust enda valitud erialal sissetulekut teenida.

8. Vaidlusaluses MUPO otsuses tugineti ÜTS § 63 lg 2 p-le 2 ja § 57 lg 2 p-le 1. Vaideotsuses

aga täpsustati, et MUPO otsuses on ekslikult õigusliku alusena viidatud ÜTS § 63 lg 2 p-le 2,

vaid õige alus on ÜTS § 63 lg 2 p 1. ÜTS § 63 lg 2 p 1 alusel võib teenindajakaardi ja

sõidukikaardi andja selle omajale teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või

teenindajakaardi ja sõidukikaardi kehtivuse kindlaksmääratud ajaks peatada või selle kehtetuks

tunnistada, kui teenindajakaardi omaja ei vasta ÜTS §-s 57 sätestatud nõuetele. ÜTS § 57 lg 1

p 4 kohaselt peavad teenindajakaardi taotleja ja omaja vastama hea maine nõudele. ÜTS § 57

lg 2 p 1 alusel peetakse teenindajakaardi taotleja ja omaja mainet heaks, kui teda ei ole mh

karistatud LS §-des 223, 224 ja 236 sätestatud väärtegude eest või kui nimetatud karistuse

karistusandmed on KarRS-i kohaselt kustutatud. KarRS § 24 lg 1 p 1 alusel kustutatakse

3-21-2115

6(8)

karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud

rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta.

9. Vaidlust ei ole selles, et PPA karistas kaebajat LS § 223 lg 1, § 224 lg 2 ja § 236 lg 1

rikkumiste eest. Kuna kaebaja oli karistusregistri andmetel pannud toime eelnimetatud väärteod

ja vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks ei olnud karistusandmed karistusregistrist veel kustunud,

siis ei vastanud kaebaja vaidlusaluse otsuse tegemise ajal hea maine nõudele (ÜTS § 57 lg 2 p

1). Siinkohal tuleb märkida, et kaebaja on viidanud ÜTS § 57 lg 2 p 2 viimasele lausele, mille

kohaselt mainet peetakse heaks ka juhul, kui teenindajakaardi taotlejat või omajat on nimetatud

õigusrikkumiste eest karistatud, kuid menetluse tulemusel leitakse, et konkreetsel juhul

tuvastatud asjaolude põhjal oleks hea maine kaotamine ebaproportsionaalne. Nimetatud lause

viitab ÜTS § 57 lg 2 p-s 2 nimetatud rikkumistele, kuid kaebaja osas rakendus ÜTS § 57 lg 2

p 1 (seal viidatud rikkumised), mis ei näe eraldi ette proportsionaalsuse hindamist. Erisust saab

seostada asjaoluga, et ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 nimetatud rikkumised on taksoveo teenuse olemust

arvestades raskemad ja ohtlikumad1. Eelnev ei too ÜTS § 57 lg 2 p 1 rakendumisel siiski

automaatselt kaasa vajadust tunnistada teenindajakaart kehtetuks või selle kehtivuse

kindlaksmääratud ajaks peatamist. ÜTS § 63 lg 2 näeb selgelt haldusorganile ette

kaalumiskohustuse, mistõttu tuli vastustajal selle normi järgi kaaluda, kas ja millist tagajärge

mainet rikkuvate süütegude korral rakendada (vt ka HMS § 54).

10. Vaidlusalusest MUPO 27.05.2021 otsusest nähtub, et vastustaja on kaebaja toimepandud

liiklusrikkumised (eeskätt liiklusõnnetuse sooritamise ja alkoholijoobes mootorsõiduki

juhtimise) hinnanud väga tõsisteks ja ohtlikeks ning leidnud, et praegusel juhul kaalub avalik

huvi üle kaebaja erahuvi taksojuhina töötada ja sellel alal sissetulekut teenida. Vastustaja

otsustas kaebaja teenindajakaardi kehtivuse peatada kuni 22.03.2022 (s.o ajal, mil kustuvad

karistusregistrist kaebajale LS § 223 lg 1 ja § 226 lg 1 alusel määratud karistused). Seega ei

kohaldanud vastustaja kaebaja suhtes ÜTS § 63 lg-s 2 sätestatud raskemat tagajärge, s.o

teenindajakaardi kehtetuks tunnistamist, vaid üksnes peatas kaebaja teenindajakaardi kehtivuse

peaaegu 10 kuuks. Nõustuda ei saa seetõttu kaebaja väitega, justkui vastustaja oleks lugenud

kaebaja hea maine kaotanuks igavesti.

Kohtu hinnangul on sealjuures igati põhjendatud vastustaja seisukoht kaalukast avalikust

huvist, sh nõustub kohus vastustaja hinnanguga kaebaja poolt toime pandud liiklusrikkumiste

ohtlikkusele. Kaebaja liiklusrikkumiste ohtlikkusele ja tõsidusele viitab muu hulgas asjaolu, et

lisaks rahatrahvidele on kaebajat karistatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega teatud

perioodiks. On üldteada, et liiklusreeglite eiramine, sh alkoholijoobes sõitmine, on tihti

liiklusavariide põhjuseks ning liiklusavariides on inimesed mitte ainult saanud kannatada, vaid

kaotanud ka elu. Märkimisväärne on siinjuures asjaolu, et kaebaja on lühikese aja jooksul toime

pannud mitu liiklusrikkumist. Korduvalt liiklusreegleid rikkuvat isikut ei saa pidada

taksoteenust kasutatavale klientidele ohutuks teenindajaks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

29.12.2009 otsust asjas nr 3-08-2504).

11. Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud otsuse tegemisel kaaluma ka seda, kas kaebaja

hea maine on vahepeal taastunud, kuivõrd kaebaja on oma juhiloa tagasi saanud ja pikendanud

selle kehtivust 10 aasta võrra. Kohus selgitab, et ÜTS § 57 lg 1 järgi peab teenindajakaardi

taotleja ja omaja omama nii sõiduki juhtimise õigust kui ka vastama hea maine nõudele.

Juhtimisõiguse taastamine ei ole samastatav hea maine taastamisega ÜTS-i mõttes. Teisisõnu,

hea maine ei taastu juhtimisõiguse taastumisel või rahatrahvide tasumisel, vaid karistusandmete

1 Vt ka ÜTS eelnõu seletuskirja § 57 kommentaari (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/44d39212-

790c-442f-894b-930c8e69d223/%C3%9Chistranspordiseadus )

3-21-2115

7(8)

karistusregistrist kustutamisel (vt ÜTS § 57 lg 2). Kuivõrd kaebaja karistusregistrist nähtusid

vaidlusaluse otsuse tegemisel kolm kehtivat karistust, siis tuli vastustajal nendega vaidlusaluse

otsuse tegemisel arvestada.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et juhtimisõiguse taastamisel ja juhilubade kehtivuse

pikendamisel ei anta hinnangut isiku varasemale liikluskäitumisele, vaid kontrollitakse, kas

isikul on edukalt läbitud liiklusteooria- ja sõidueksam ning kas isiku terviseseisund vastab

kehtivatele nõuetele (vt ka LS §-d 101 ja 129). Küll aga tuleb MUPO-l teenindajakaardi

kehtetuks tunnistamisel ja / või peatamisel kindlaksmääratud ajaks hinnata isikuga seonduvaid

asjaolusid, sh hinnata isiku toime pandud ja karistusregistrist kustutamata süütegude ohtlikkust.

Asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt pärast 06.06.2020 uusi liiklusrikkumisi toime pannud, ei

ole kohtu hinnangul selliseks asjaoluks, mis annaks alust hinnata kaebaja hea maine nõudele

vastavaks ÜTS § 57 lg 2 p 1 järgi või hinnata vaidlustatud otsus ebaproportsionaalseks.

Sealjuures ei ole kohtu hinnangul ka teenindajakaardi kehtivust peatatud ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks (10 kuud), võttes arvesse kaebaja toime pandud liiklusrikkumisi ning nende

korduvust. Kaebaja pidi teadlik olema sellest, et liiklusrikkumiste toimepanemine võib

mõjutada tema võimalust jätkata taksoveo teenuse osutamist ning vaidlusaluse otsuse tegemine

ei saanud olla kaebajale üllatuslik.

12. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud tähelepanuta ka selle, et kaebaja juba sai

kõnesolevate rikkumiste eest karistada ning seega ei ole põhjendatud kaebajat veel täiendavalt

karistada töövõimaluse äravõtmisega. Kohus selgitab, et teenindajakaardi kehtivuse peatamine

kindlaksmääratud tähtajaks ei ole karistusõiguslik, vaid haldusõiguslik meede. Karistus- ja

haldusõiguslike meetmete kohaldamine sama rikkumise korral ei ole keelatud, sest neil on

erinevad eesmärgid. Haldusõigusliku meetme eesmärk ei ole isikut karistada. Praegusel juhul

piiratakse kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 29 sätestatud põhiõigust (s.o tegevusala,

elukutse ja töökoha valikuvabadus), mis ei ole aga piiramatu. Selle piiramiseks piisab

mõistlikust põhjusest, mis peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitse vajadusest, olema kaalukas ja õiguspärane. Mida intensiivsem on põhiõigusesse

sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. Teenindajakaardi

kehtivuse peatamise eesmärk ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 sätestatud rikkumiste korral on kaitsta

avalikke huve, sh teiste isikute elu, tervist, vara ja õigusi. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis

kohtu hinnangul ei saa ebaproportsionaalseks pidada taksoveoteenuse osutamise keelamist

teatud perioodiks isikul, kes ei järgi õigusakte ning ohustab oma tegevusega teiste inimeste elu

ja tervist.

13. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ka seda, et vastustaja on ebamõistlikult pika aja jooksul

menetlenud kaebaja teenindajakaardi peatamist. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on

kaebajale 13.05.2020 ja 15.06.2020 saatnud teated kaebaja teenindajakaardi kehtetuks

tunnistamise kavatsuse kohta, ent pole saanud kaebajalt kinnitust nimetatud teadete

kättesaamise kohta. Seejärel on vastustaja 13.05.2021 saatnud kaebajale teate kavatsusest teha

kaebaja teenindajakaardi peatamise otsus, millise kättesaamise osas poolte vahel vaidlust ei ole,

kuivõrd kaebaja on selle peale 24.05.2021 esitanud vastustajale oma seisukohad ja vastuväited.

Kuna kõik eelviidatud teated on saadetud ühele ja samale kaebaja e-posti aadressile ning

viimase vastutaja kirja / teate kättesaamises ei ole kahtlust, siis see viitab, et tõenäoliselt sai

kaebaja tegelikkuses kätte ka vastustaja 13.05.2020 ja 15.06.2020 e-kirjad. Kaebaja ei ole

vastustaja vastavale seisukohale ka vastu vaielnud. Jättes vastustaja 13.05.2020 ja 15.06.2020

kirjadele vastamata / kinnitamata teadete kättesaamise, on seega kaebaja ka ise põhjustanud

menetluse viibimise. Sealjuures tuleb tähele panna, et 13.05.2021 teatas vastustaja esmakordselt

kaebajat kavatsusest peatada kaebaja teenindajakaardi kehtivus (mis on leebem abinõu, kui

varasemate teadete sisuks olnud teavitus kavatsusest tunnistada kaebaja teenindajakaart

3-21-2115

8(8)

kehtetuks). Praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades ei ole kohtu hinnangul vastustaja

rikkunud mõistlikku menetlusaega.

Siinkohal tuleb lisada, et ÜTS § 57 lg 1 p 1 seostab hea maine karistuse puudumisega

karistusregistris, st taksovedu teostada soovival isikul puudub hea maine seni, kuni karistus-

registris on andmed tema karistuse kohta (samas sättes nimetatud süütegude eest). Isiku

õiguskuulekas käitumine perioodil, kui karistusregistris on nähtav varasem karistus, tähendab

seda, et registrisse ei lisandu uusi rikkumisi, mis lükkaks hea maine taastumise edasi. Uutest

rikkumistest hoidumine ei saa aga tingida hea maine taastumist varem kui kustuvad

karistusandmed juba toime pandud rikkumiste osas. Seda sõltumata sellest, kas riiklikku

järelevalvet teenindajakaardi nõuete täitmise üle teostatakse vahetult rikkumise toimepanemise

järgselt või mõningase ajalise viivitusega. Järelevalve teostamine viivitusega tähendab sisuliselt

seda, et ÜTS § 63 lg-s 2 nimetatud negatiivsed tagajärjed rakenduvad isiku suhtes hiljem

(lõppedes samas ühel ajal võrreldes menetluse kiirema läbiviimisega), mis on kokkuvõttes

isikule soodsam.

14. Kaebaja on viidanud ka sellele, et kui näiteks linnaliini bussijuht paneks toime samasuguse

rikkumise, saaks ta pärast juhtimisõiguse taastamist oma tööd edasi teha ning pole põhjust

ühistranspordi sõidukijuhte erinevalt kohelda. Kohus märgib, et liinivedu ja taksovedu on

olemuslikult erinevad ja erinevalt reguleeritud (vt ÜTS) ning tegemist ei ole seetõttu üks-üheselt

võrreldavate olukordadega. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist saab aga hinnata

võrreldavas olukorras olevate isikute osas. Kaebaja ei ole ka konkreetsemalt täpsustanud, millel

tugineb tema seisukoht, et linnaliini bussijuhi poolt LS rikkumiste toimepanemisel tähendust ei

ole. Näiteks näeb ÜTS ette sanktsioonide rakendamise võimaluse ühissõidukijuhi poolt ameti-

alases tegevuses toime pandud rikkumiste korral (ÜTS § 48 lg 1 p 4, § 53 lg 1 p 3). Seejuures

juhul, kui liiniveo sõidukijuhi nõuded ka on mingis osas leebemad kui taksoveo puhul, ei ole

vaid taksoteenuse osutamist piiravad asjaolud takistuseks liiniveo sõidukijuhi ametikohale

asumiseks.

15. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei

tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik