3-21-2047/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2047

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 25.08.2021 otsuse nr 4.2-

1/6820-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25.08.2021 otsus nr 4.2-1/6820-2 ning kohustada

Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.02.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 27.06.2021 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuurile

taotluse relvaloa saamiseks sileraudse püstoli liigile enese ja vara kaitse otstarbel.

2. 23.07.2021 teavitas PPA Põhja prefektuur Xt e-posti teel1, et talle keeldutakse relvaloa

väljastamisest, kuna tema osas esinevad relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-s 3 nimetatud

asjaolud. PPA tõi välja, et Xt karistati Harju Maakohtu 2014. a otsusega nr xxxxxx KarS § 184

lg 1 ja § 185 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, 2012. a väärteokorras

narkootilise aine valdamise ja tarvitamise eest. Samuti viitas PPA, et aastatel 2010-2012 on

politsei andmebaasis fikseeritud korduvalt alkoholi- ja tubakaseaduse rikkumised ning

korduvalt on rikutud liiklusseadust – politsei andmebaasist nähtuvad erinevad rikkumised

aastatel

2012-2021

(kiiruseületamised,

tehnonõuetele

vastava

sõiduki

juhtimine,

ümberregistreerimata sõiduki juhtimine, vastava kategooria sõiduõiguseta sõiduki juhtimine).

Kirjas on selgitatud, et Xt on kahel korral karistatud narkootikumidega seotud süüteo

toimepanemise eest, kusjuures toimepandud kuritegu on äärmiselt taunimisväärne, see on

rahvatervise vastu toimepandud kuritegu. Kirjas on viidatud kohtuotsusele, millest nähtub, et

X andis üle narkootilist ainet teistele isikutele, sh alaealistele. Samuti on viidatud, et enne ja

pärast narkootikumidega seotud juhtumeid on toime pandud erinevaid süütegusid, millest

järeldub, et X eluviis ei ole seadusekuulekas.

3. X esitas PPA-le oma arvamuse ja vastuväited 28.06.2021 e-kirjaga,2 märkides, et tal

puuduvad kehtivad karistused ning kriminaalkaristus on aegunud ja kantud arhiivi. Ka puudusid

rikkumised tingimisi vangistuse katseaja jooksul. PPA ei saa võtta arvesse kehtetut

kriminaalkaristust, mis ei ole seotud vägivallaga või relvaseaduse rikkumisega ega ka

liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole rasked ega kuidagi seotud relva

omandamisega. X märkis, et on õppinud nooruses tehtud vigadest, on omandanud viimaste

aastate jooksul kaks kõrgharidust, on pereinimene ja soovib relvaluba enda ja vara kaitseks.

4. 25.08.2021 otsusega nr 4.2-1/6820-23 keeldus PPA kaebajale relvaloa väljastamisest, kuna

isik on oma eluviisi ja käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Otsuse põhjendused on

järgmised:

1) Harju Maakohtu 2014. a otsusega xxxxxxx karistati Xt KarS § 184 lg 1 (suures koguses

narkootilise aine, marihuaana ebaseaduslik omandamine, valdamine ja edasiandmine) ja § 185

lg 2 p 3 (täisealise isikuna suures koguses narkootilise aine, marihuaana ebaseaduslik

edasiandmine nooremale kui kaheksateistaastasele isikule) järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemise eest. X on toime pannud erinevaid väärteorikkumisi: 2010. a tarbis alaealisena

alkoholi ja lõi puruks bussipaviljoni klaasi (AS § 71, KarS § 218 lg 1), 2011. a alaealisena omas

tubakatooteid (TubS § 48), 2011. a tarbis alaealisena alkohoolset jooki (AS § 71), 2012. a

alaealisena tarbis alkohoolset jooki ja omas gaasipihustit, mida on keelatud omada alla 18-

aastasel isikul (AS § 71, RelvS § 89³ lg 1), 2012. a mootorsõiduki juhtimine vastavat kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigust omamata (LS § 201 lg 1), 2012. a narkootilise või

psühhotroopse aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta, samuti ebaseaduslik valdus väikeses

koguses (NPALS § 15¹), 2014. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (LS § 227 lg 2), 2016.

a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja sõiduki registriandmete muutmise taotluse

õigeaegselt esitamata jätmine (LS § 227 lg 1, LS 203), 2017. a lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine (LS § 227 lg 2), 2019. a kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse jätmine (LS § 227

lg 2, LS § 227 lg 1, mõlemal korral lühimenetlusele allutatud isik), 2019. a tehnonõuetele

1 Vastustaja 11.11.2021 vastuse lisa 2

2 Vastustaja 11.11.2021 vastuse lisa 2

3 Kaebuse lisas

3(10)

vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine (LS § 207 lg 1, lühimenetlusele allutatud

isik), 2021. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (LS 227 lg 1, lühimenetlusele allutatud

isik) ja 2021. a tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine (LS § 207 lg

1, lühimenetlusele allutatud isik).

2) Karistusregistri andmetel Xl kehtivad karistused puuduvad.

3) RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumine ei eelda kehtiva karistuse

olemasolu, samuti seda, et juba kustunud karistus oleks seotud tulirelva või vägivallaga.

Tulirelv on kõrgema ohu allikas ja sellepärast on seatud isikule, kellele relv usaldatakse, kõrged

nõudmised, ta peab olema usaldusväärne. Isiku usaldusväärsuse hindamisel on oluline

igasugune isikuga seotud teave, seega ka tema varasem käitumine.

4) Ka isiku osas, kel kehtivad karistused puuduvad ja kelle lähimineviku käitumises ei ole

alarmeerivaid tegusid, võib jõuda järeldusele, et ta ei sobi tulirelva valdama. Isiku

usaldusväärsuse hindamisel omab tähtsust tema käitumine, mitte ainuüksi asjaolu, kas ta omab

kehtivat karistust või mitte. X kohta politsei infosüsteemis talletatud teabe põhjal on ta

õigusvastaselt käitunud alates kümne aasta tagusest ajast kuni tänaseni. Kuigi X väidab, et on

praegu ja lubab edaspidi olla seadusekuulekas kodanik, ta on pereinimene ja omandanud

kõrghariduse, on varasemalt toime pandud teod siiski suure kaaluga ja arvestades nii nende

rohkust kui ka iseloomu (alkohol, narkootikumid), ei saa pidada Xt isikuks, kelle valdusesse

võiks tulirelva usaldada. Asjaolu, et kunagine kriminaalkaristus ei olnud seotud vägivalla või

relvaga, ei tee toimepandut vähetähtsamaks. Narkootikumidega seotud kuriteod, eriti veel

nende levitamine, on rahvatervist ohustav ja ühiskonnas samavõrd taunimisväärne kui

vägivallategu.

5) X väide, et ta on praegu seadusekuulekas, ei vasta tõele. Kuigi alkoholi ja

narkootikumidega seotud tegusid lähiminevikus, peale 2014. a süüdimõistvat kohtuotsust ei

ole, esineb mitmeid liiklusalaseid rikkumisi. X ise hindab, et liiklusrikkumised ei ole rasked ja

ei ole seotud relvaga. Liikluses lubatud suurima sõidukiiruse ületamist ei saa pidada

vähetähtsaks, sellise teoga võidakse ohtu panna kaasliiklejad, ka iseend. Kuigi liiklusalased

rikkumised ei pruugi olla nii suure kaaluga kui näiteks vägivalla, relva või narkootikumidega

soetud süüteod, näitavad need antud juhul, et X paneb jätkuvalt toime seaduserikkumisi, ta ei

ole õiguskuulekas. Kuigi ta ei ole toime pannud õigusrikkumisi tulirelvaga, ei saa tema senise

käitumise ja eluviisi pinnalt olla kindel, et ta on võimeline täitma relvaseaduse nõudeid, mis on

seotud tulirelva valdamisega. X väited, et ta on seadusekuulekas ning liiklusseaduse rikkumiste

pisendamine annavad alust arvata, et ta ei saa aru relvaomanikule seatud kõrgendatud nõuetest

ja võib jätkata tulevikus õigusrikkumiste toimepanemist.

6) Relvaloa väljastamisest keeldumine tähendab küll X vaba eneseteostuse õiguse piiramist,

kuid selle kaalub üles avaliku võimu kohustus kaitsta avalikku korda ja teiste inimeste

turvalisust. Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend. Turvalisust saab tagada ka muude

vahenditega, näiteks valvesüsteem, turvauks, gaasipihusti. Otsus relvaluba mitte väljastada ei

tähenda X jaoks, et tal puudub võimalus end ja oma vara kaitsta

5. X esitas 08.09.2021 PPA 25.08.2021 otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

nõuab relvaloa taotluse rahuldamist ja PPA kohustamist lubada kaebaja relvaeksamile.

6. 09.09.2021 määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse ning tunnistas

vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4(10)

7. X kaebuse (täiendavad seisukohad 02.11.2021, 28.11.2021 ja 29.11.2021) põhjendused on

järgmised.

1) Kaebajal puuduvad kehtivad karistused. Kriminaalkaristus on aegunud ja kantud arhiivi.

Rikkumisi polnud ka tingimisi vangistuse katseaja jooksul. Kaebaja ei nõustu, et PPA võtab

arvesse kehtetut kriminaalkaristust, mis pole seotud vägivallaga või relvaseaduse rikkumisega,

ning liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole rasked ega ole seotud relva

omandamisega. Kaebaja on praegu ja edaspidi seadusekuulekas kodanik, on õppinud nooruses

tehtud vigadest ega puutu kunagi enam kokku keelatud uimastitega. Kaebaja on omandanud

viimaste aastate jooksul 2 kõrgharidust, on pereinimene ning soovib taotleda relvaluba enda ja

oma vara kaitseks, mis on kodaniku õigus. Kaebaja soovib relvaloa taotluse rahuldamist ja tema

relvaeksamile lubamist.

2) PPA tugines relvaloa taotluse tagasi lükkamisel subjektiivsele hinnangule kaebaja eluviisi

osas ja lähtus kehtetust karistustest, mis ei ole seotud isikuvastaste toimetega. PPA ei ole

selgitanud, millise rikkumise tõttu keelduti kaebaja relvaloa taotlust menetlusse võtma – kas

selle pärast, et kaebaja müüs 7 a tagasi kanepit, või selle tõttu, et ta sõitis tehnoülevaatuseta

autoga. Kuivõrd 2014. a kriminaalkaristuseks määratud tingimisi vangistuse katseaeg oli

läbitud ilma rikkumisteta ning on tänaseks kantud arhiivi, ei tohi PPA sellele asjaolule viidata.

Arusaamatuks jääb ammuste rikkumiste arvesse võtmise põhjus, sh ka alaealisena sooritatud

alkoholiga ja tubakaga ning keelatud ainetega seotud väärteod, mille sooritamisest on

möödunud kuni 11 a.

3) Kaebaja ei ole nõus sellega, et PPA viidab kaebaja liiklusseaduse rikkumistele nagu kiiruse

ületamine kuni 10 km/tunnis ja ilma tehnoülevaatuseta sõiduauto kasutamine liikluses. Need

väärteod ei ole rasked ja tahtlikud ning on sooritatud pigem inimlikkuse tähelepanematuse tõttu,

millest enamus on kiirmenetlustega lõppenud ja ei läinud karistusregistrisse. Seega ei tohiks

PPA nimetatud mineviku rikkumisi arvesse võtta.

4) Kaebaja on alates 2014. a olnud seadusekuulekas kodanik. Ta alustas oma karjääri

kinnisvaramaaklerina Raid&CO Kinnisvara- ja Õigusbüroos ning on tänaseks sooritanud

edukalt kutseeksami ja saanud kutselise maakleri kutsetunnistuse. 2021. a jaanuaris sai ta Eesti

Ettevõtlus Kõrgkooli Mainor rakendusliku kõrghariduse diplomi 3.5 aastat kestva ärijuhtimise

kava finantsjuhtimise eriala läbimise eest. Kaebaja on 3 ettevõtte ja 2 korteriühistu juhatuse

liige ja pereinimene. 2020-2021. a on kaebaja edukalt sooritanud C ja CE kategooriate

sõidueksamid, sai kutselise autojuhi juhiload, mis tähendab, et ta oskab liikluses käituda ohutult

ja sõita suurte veoautodega ja autorongidega, mis eeldab suurt vastutust ja kohusetunnet. See

asjaolu on Transpordiameti poolt kontrollitud.

5) Põhjus, miks kaebaja esitas PPA-le relvaloa taotluse, on see, et tegeledes aktiivselt

kinnisvara arendamisega ja investeerimisega üle Eesti, puutus kaebaja viimastel aastatel

korduvalt kokku agressiivsete ja joobes isikutega, kes ähvardasid oma käitumisega tema elu,

tervist ja vara. Kaebaja Landex Kinnisvara OÜ ettevõtte ärimudel seisneb pankrotis ja võlgades

olevate isikute vara ostmisest kohtutäiturite oksjonitelt ja vara edasimüümises kasumi teenimise

eesmärgil. Paraku on endised kinnisvaraomanikud tihti pahatahtlikud ja võivad kaebajat

ohustada. Kaebaja taotleb oma seisukoha tõestamiseks PPA-lt infot aastatel 2019-2021 kaebaja

pöördumistest häirekeskuse poole ja esitatud süüteo avaldustest, sh Tallinnas Valdeku tn 105

toimunud konfliktist, Tapa linnas Üleviste tn 7 toimunud konfliktist ja Maardu linnas

Kallasmaa tn 5 toimunud konfliktist.

6) Kaebaja ei ole nõus vastustaja väitega, et kaebaja kätte ei saa suurema ohu allikaid

usaldada. Kuna vastustaja nimetab tulirelva kõrval ka sõiduautot suurema ohu allikaks, jääb

selgusetuks, kas vastustaja soovib kaebajalt võtta ära sõiduki juhtimisõiguse. Kaebaja ei ole

5(10)

sooritanud sellist liiklusseaduse rikkumist, mille eest võiks kaebajalt sõiduki juhtimisõigust ära

võta. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja hakkab kuritarvitama tulirelva tema endiste

liiklusseaduse väärtegude tõttu. Väide, et õigusvastane käitumine on kaebajale iseloomulik ja

võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks, on vastustaja subjektiivne

arvamus. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida täpsemalt peab vastustaja silmas, soovitades

muuta oma hinnanguid ja käitumist ühiskonda. Kaebaja ei ole nõus, et liiklusseaduse väärteod

võetakse arvesse teise valdkonna taotluse tagasi lükkamise otsuse tegemisel. Ka vale

parkimisega on võimalik tekitada liikluses ohtlike olukordi. Viimaste aastate liiklusseaduse

väärteod ei läinud karistusregistrisse ega takistanud C ja CE kategooria mootorsõidukite

juhtimisõiguse saamiseks eksamite sooritamist. Kui kaebaja käitumine ohustaks päriselt

ühiskonna turvalisust, oleks kaebajal vähemalt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud ning

kaebaja oleks juba ühiskonnast isoleeritud.

7) Kaebaja relvaloa taotluse tagasi lükkamisel oli PPA pealiskaudne ning võis teha otsuse

keelduda relvaloa väljastamisest töötajate isiklikel põhjustel, sh ka isikliku vaenu tõttu.

8) Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja pöördumised politseisse 2020. a ei olnud

tingitud kaebaja elu, tervise või vara ohustumisega. Kaebaja pöördus korrakaitsjate poole

äärmistel juhtudel, momentidel, kui esines reaalne oht. Politsei sündmuskohtadele saabumise

ajaks või konfliktide osapooltega ühenduse võtmise ajaks oli kõik juba rahunenud ja politsei

pilgu all ei käitutud enam ohtlikult. Usalduse puudumine kaebaja suhtes on vastustaja

eelarvamus kaebaja vastu. Kaebaja eesmärk relvaloa saamiseks seisneb üksnes enda ja oma

pere elu, tervise ja vara kaitsmises. Kaebaja püüab alati konflikte rahulikult lahendada. Kaebajal

ei ole kunagi olnud vägivallaga või ähvardamisega seotud väärtegusid või rikkumisi.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab,

et vastustaja hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste

isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. RelvS § 36

lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Vastustaja on kaebajat

iseloomustava teabe kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest, sh politsei

andmebaasidesse sisestatud andmetest. Nendest tõenditest nähtub pikaajaliselt kaebaja

õigusvastase käitumise korduvus. Tõsiasi, et kaebaja vastutustundetult käitub, näitab veenvalt,

et tema kätte ei saa usaldada suurema ohu allikaid, tulirelvi.

2) Seadusandja on andnud vastustajale õiguse RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa

väljastamisest keeldumiseks. Keeldumine peab olema põhjendatud. Relvaloa väljastamisest

keeldumisel on vastustajal suur kaalutlusruum, hindamaks ühelt poolt kaebaja eluviisi ja

käitumist, st kas kaebaja on usaldusväärne relva kui suurema ohu allikat käitlema, ning teiselt

poolt avalikku huvi ehk kas kaebaja õigus relva omada kaalub ülesse teiste isikute õiguste riive

ohu näol, mida tulirelv, kui ta on ebausaldusväärse isiku käes (valduses/omandis), võib

põhjustada kolmandatele isikutele. Relvaseaduses on kehtestatud relvaloa saajale kõrged

nõuded/tingimused ja mõistlikud piirangud, kuna relva omamisel võib isik kasutada relva

ühiskonna ohustamiseks. Nõuded on vajalikud, et ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele.

Kaebaja eluviisi ja käitumist on vastustaja hinnanud kaebaja poolt toimepandud tegude kaudu

pikemal ajaperioodil, mis kinnitavad, et kaebaja ei ole seadusekuulekas ning kaebaja

õigusvastastes tegudes on muster korduvuse näol ning kaebaja ei ole asunud seda mustrit ümber

kujundama ehk oma käitumist muutma. Õigusvastane käitumine on kaebajale iseloomulik ja

võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks.

3) Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et tulirelvad ja mootorsõidukid on suurema

ohu allikad. Puudub vaidlus, et otsuses viidatud kaebaja õigusvastased tegevused alates 2010

6(10)

kuni 2021. a, sh korduvalt lubatud sõidukiiruse ületamine, on aset leidnud. RelvS § 41 lg 9

kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist

välistavaid asjaolusid. Antud juhul esinevad relvaloa andmist välistavad asjaolud – kaebaja ei

ole õiguskuulekas ning kaebaja käitumine ajas ei ole muutunud, mis tähendab, et kaebajal

puudub vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete suhtes. Isikule, keda ei saa usaldada, ei saa

usaldada relva, sest puudub kindlus, et vastutustundetu isik relva õiguspäraselt käsitleb.

Kaebaja ei näe jätkuvalt enda hoiakutes ja käitumises vigu. Kaebaja peab tegema enesega tööd,

et muuta oma hinnanguid ja käitumist. Kuna kaebaja ei ole asunud seadusekuulekalt käituma,

on kahtlus, et ta ei suuda relva kui kõrgendatud ohu allika käitlemisel jääda vastutustundlikuks.

4) Vastustaja on otsuses välja toonud nii taotluse lahendamise aluseks olevad asjaolud kui

haldusorgani kaalutlused. Otsuse tegemise aluseks olnud kaalutlused on arusaadavad nii

isikuomaduste hindamise kui seaduse eesmärgikohase rakendamise aspektist. Otsuses on

piisavalt ja veenvalt põhjendatud, miks kaebaja ei vasta tema eluviisi ja käitumist arvestades

relvaseadusega kehtestatud nõuetele. Kaebaja ei ole seni aru saanud, et rikkumisi põhjustab

kaebaja oma mõttelaadi ja sellest juhitud õigusvastase käitumisega. Samuti ei ole kaebaja aru

saanud või ei soovi aru saada oma käitumise võimalikest tagajärgedest, sh ohtlikkusest. RelvS

§ 36 lg 4 p 3 alusel kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada ka isiku käitumisest tingitud

kahjulike tagajärgede saabumise ohtu. Vastustaja teostas kaalutlusõigust kooskõlas

relvaseaduse eesmärgiga. Ei saa välistada, et kui kaebaja ei ole seni oma käitumist ja suhtumist

õiguskorda muutnud, on ka tulevikus oht, et ta võib relva kui suurema ohu allikaga toime panna

õigusrikkumisi. Sellist ohtu tuleb ennetada. Kaebajale inkrimineeritud uue liiklusalase väärteo

toimepanemine 2021. a näitab, et eelmised süütegude eest mõistetud karistused ei suutnud

kaebajat mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud seadusvastase

käitumisega, tegemata eelmistest karistustest järeldusi. Kaebaja ei ole üles näidanud piisavat

hoolsust ega teinud kõike enesest olenevat, et tema olukord tema õigusvastase käitumise tõttu

ei halveneks. Järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemine viitab üheselt, et kaebaja suhtub

nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on teadlikult ja

jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda kui ka teised.

5) Kui kaebaja ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, rikkudes järjepidevalt õigusnorme,

ei saa välistada, et ka relvaomanikuna ei pruugi ta teatavates olukordades oma käitumist

kontrolli all hoida, mistõttu tekib eeldus, et sellises olukorras võib kaebaja ohustada iseennast

või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste

isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele. Rikkudes õigusnorme ehk käitudes

õigusvastaselt, on kaebaja oma käitumisega üldist turvalisust juba olulisel määral ohustanud.

Asjaolu, et kaebaja ei ole õiguskuulekas ega suuda seda olla, näitab, et ta on sobimatu tulirelva

kui kõrgendatud ohu allikat omama. Antud juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse.

Otsus on proportsionaalne.

6) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et vastustaja on tuginenud relvaloa taotlust menetledes

karistusregistri arhiivi kantud õigusrikkumistele või arvesse võtnud mittekehtivaid süütegusid.

Vastustaja on välja toonud asjaolud ning läbi nende asjaoludele andnud hinnangu kaebaja

käitumisele, sest faktiliselt aset leidnud asjaolud iseloomustavad kaebajat. Kaebaja ei ole

jätkuvalt teinud järeldusi selle kohta, et ta ei ole õiguskuulekas, sest kaebaja õigustab enda

käitumist väitega, et nimetatud väärteod ei ole rasked ja tahtlikud ning on sooritatud pigem

inimlikkuse tähelepanematuse tõttu. Vastustaja ei nõustu kaebaja järeldusega, et kui kaebaja on

aastatel 2020-2021 edukalt sooritanud C ja CE kategooriate sõidueksamid ja saanud kutselise

autojuhi juhiload, siis tähendab see, et ta oskab liikluses käituda ohutult ja sõita suurte

veoautodega ja autorongidega ning sellest saab järeldada, et Transpordiamet on kaebaja

vastutust ja kohusetunnet kontrollinud. Ennekõike näitavad kehtivad süüteod, kas kaebaja

oskab liikluses ohutult käituda.

7(10)

7) Politsei andmekogus registreeritud juhtumite sisust nähtub, et kaebaja 2020. a pöördumised

(juhtumid 23.12.2020, 08.04.2020, 02.02.2020 ja 30.01.2020) häirekeskuse poole ei olnud

tingitud asjaolust, et kaebaja elu, tervis või vara oli ohus. Samuti ei saa väita, et kõik juhtumid

olid seotud kaebaja tööülesannetega. Pigem on tulirelva soetamise eesmärk kaebajal tavaelus

ette tulevate konfliktide relva ähvardusel lahendamine. Sellisel eesmärgil relva soetamist ei pea

vastustaja võimalikuks. Relva võib omada usaldusväärne isik. Antud juhul kaebaja osas selline

usaldus puudub.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. RelvS § 28 lg 1 p 3 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse

tagamiseks (enese ja vara kaitseks). RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei

esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Füüsilisele isikule

relvaloa andmist välistavad asjaolud on loetletud RelvS § 36 lg-s 1. RelvS § 36 lg-s 4 on

kehtestatud alused, mille esinemisel võib loa andja kaalutlusõiguse alusel keelduda relvaloa

andmisest. Praegusel juhul keeldus PPA kaebajale relvaluba andmast RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel.

RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule,

kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki

relva soetama ja omama.

11. RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab,

et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste isikute

turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. RelvS § 36 lg 4 p 3

eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Sellele vastandub kaebaja vaba

eneseteostuse õigus, mille hulka kuulub ka õigus soetada relv enese ja vara kaitseks. Riigikohus

märkis 26.03.2009 otsuses nr 3-4-1-16-08, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva

kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise ning seega

kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1

sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse (p 24).

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Viidates RelvS seletuskirjale,4 on ka

kohtupraktikas5 leidnud kinnitust, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on kaalumise aluseks

isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik

võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. Relvaloa

andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist

pidada tõenäoliseks.

13. Kaebaja on seisukohal, et relvaloa väljastamist puudutavas haldusmenetluses on PPA

ebaõigesti võtnud arvesse kaebaja kehtetut kriminaalkaristust, mis pole seotud vägivallaga või

relvaseaduse rikkumisega. Samuti on kaebaja seisukohal, et ebaõigesti on võetud arvesse

liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole kaebaja arvates rasked ega ole seotud

relva omandamisega, kusjuures enamus neist on kiirmenetlustega lõppenud ja ei läinud

karistusregistrisse. Lisaks on kaebaja arvamusel, et PPA ei ole selgitanud, millise rikkumise

tõttu keelduti kaebaja relvaloa taotlust menetlusse võtmast – kas selle pärast, et kaebaja müüs

7 a tagasi kanepit, või selle tõttu, et sõitis tehnoülevaatuseta autoga. Kaebajale jääb

4 relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskiri, kättesaadav

Riigikogu veebilehel

5 Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2021 kohtuotsus nr 3-19-1641

8(10)

arusaamatuks ka ammuste rikkumiste arvesse võtmise põhjus, sh alaealisena sooritatud alkoholi

ja tubakaga ning keelatud ainetega seotud väärteod, mille sooritamisest on möödunud kuni 11 a.

14. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei saa relvaloa andmisest keelduda

karistusregistrist kustunud andmetele viidates. RelvS sätetest tuleneb põhimõte, mille kohaselt

karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2)

või õigus talle relvaloa andmisest keelduda (RelvS § 36 lg 4 p 5). Karistusregistri seaduse

(KarRS) § 20 lg 1 p 16 järgi on PPA-l õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid

relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks. Seega on arhiveeritud karistusandmetele

tuginemine lubatav, kui neid kasutatakse taustakontrolli tegemiseks RelvS tähenduses. KarRS

§ 5 lg-2 on loetletud juhud, millal on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik

tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Selle sätte p 7 järgi on

karistusregistrist kustutatud andmetel õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 16 nimetatud

seaduses (s.o relvaseaduses) sätestatud taustakontrolli tegemisel. Need taustakontrollile

viitavad sätted jõustusid 01.07.2018, mil relvaseadust täiendati sõjarelva, selle laskemoona ja

lahingumoona käitlemist reguleeriva 111. peatükiga. Taustakontrolli puudutavad sätted asuvad

selle peatüki 6. jaos. RelvS § 8328 lg-s 2 on sätestatud juhud, mida käsitletakse taustakontrollina

relvaseaduse tähenduses – s.o isiku andmete töötlemine avaliku ja põhiseadusliku korra ning

riigi julgeoleku tagamise eesmärgil 1) tegevusloa kontrollesemesse kuuluva isikulise

majandustegevuse nõude kontrollimiseks; 2) isiku sobivuse hindamiseks sõjarelva, laskemoona

või lahingumoona käitlemisega tegelevas ettevõtjas olulise osaluse omandamiseks. Sama

paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et taustakontrolli teostatakse sõjarelva, laskemoona või

lahingumoona käitlemisega tegeleva ettevõtja ja temaga seotud isikute nõuetele vastavuse

kontrollimiseks.

15. Eelnevast nähtub, et relvaloa taotluse lahendamisel ei ole karistusregistrist kustutatud

andmetel õiguslikku tähendust. Praegusel juhul pole vaidlust selles, et kaebajal puuduvad

karistusregistris kehtivad karistused. Selle asjaolu on PPA välja toonud ka vaidlustatud otsuses.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd PPA-l on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada registri

arhiivis asuvaid andmeid relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks, mitte aga relvaloa

taotluse lahendamisel läbiviidava eelkontrolli tegemiseks, on vastustaja viited arhiveeritud

süütegudele ja karistatusele lubamatud, vaatamata sellele, et karistusregistris mittekajastuvad

andmed nähtuvad PPA andmebaasist. Karistatus on olemuselt ajutise iseloomuga õiguslik

seisund, mis lõpeb karistuse kehtivuse kustumise või kustutamisega. Karistuse kehtivusajal on

isiku süütegu ühiskondlikult taunitav ja tema õigusi võib karistatusest tingituna põhjendatud

juhtudel seadusega mõnevõrra ulatuslikumalt piirata. Juhul, kui isik on naasnud õiguskuulekale

teele, kaalub teatud ajahetkel õigus unustusele üles ka ühiskondliku hukkamõistu ning kaasneva

häbimärgistamise. Karistuse kustumine kannab endas seega taasühiskonnastamise eesmärki

(võimalust alustada n-ö puhtalt lehelt), mistõttu ei tohi üldjuhul isiku õigusi ja vabadusi

varasema karistatuse tõttu piirata. Olukorras, kus kaebajal kehtivad karistused puudusid, oli

arhiivi kantud andmete arvestamine RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ja relvaloa taotluse

lahendamisel õigusvastane.

16. Kuivõrd karistusandmetele juurdepääsu õigust relvaloa eelkontrolli läbiviimiseks ei tulene

ka ühestki teisest õigusnormist, ei ole PPA otsuses kaebaja varasemalt toime pandud

süütegudele viitamine ja otsuse kaalutlustes neile süütegudele tuginemine õiguspärane. Ka

relvaloa menetlust puudutavas kohtupraktikas on selgitatud, et kui haldusorganil puudub

seadusest tulenev volitus karistusregistri arhiivi andmeid kasutada, ei ole tal õigust neile

tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses (Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2015 otsus asjas nr 3-

14-382, p 14). Riigikohus on selgitanud, et KarRS § 5 lg-tes 1 ja 2 väljendub seadusandja

õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või

mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette

9(10)

nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub. Karistamisest tingitud piirangute säilimine

määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste

ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat

käitumist (RKKKm 07.02.2018, nr xxxxxx, p 32).

17. Vaidlustatud otsusest nähtub, et väärteod, mida kaebaja puhul on arvesse võetud pärast

2014. a, on lahendatud enamasti lühimenetluse korras. Kaebaja väidab, et enamust tema poolt

varasemalt toimepandud väärtegudest ei kantud karistusregistrisse. Väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 541 lg-st 3 tuleneb, et mootorsõiduki eest vastutavale isikule määratav

hoiatustrahv ning lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole süüteo eest kohaldatav karistus,

seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega

muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Kohus osundab, et ka VTMS § 541

lg-s 3 ja § 548 lg-s 6 väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et

toimepandud väärteo eest määratud või mõistetud hoiatustrahv ja mõjutustrahv ei ole karistused

ning vastavad järelmid ei saa isikut karistatuse mõttes mõjutada. Seega on õigusvastane mitte

üksnes tuginemine karistusregistri arhiivi kantud karistustele, vaid ka süütegudele

(väärteorikkumistele), mille eest määratud trahvid ei ole käsitatavad karistustena. Seega ei ole

kaebaja karistusandmetele viitavad kaalutlused kohased ning vastustaja on teinud kaalutlusvea.

18. Kohus ei nõustu PPA-ga, et PPA on kaebaja varasema karistatuse osas välja toonud vaid

asjaolud ja andnud läbi nende hinnangu kaebaja käitumisele. Asjaolu, et kogu vaidlustatud

otsus ja prognoos tugineb kaebaja arhiveeritud karistustele ning lühimenetlusele allutatud

väärteorikkumistele, tuleneb selgelt vaidlustatud otsuse sisust. PPA on üksikasjalikult välja

toonud kaebaja varasema karistatuse ning loetlenud kaebaja toimepandud süüteod, sh süüteod,

mis on toime pandud alaealisena (so alkoholi tarbimisega seotud süüteod) ning liiklusalased

rikkumised. Ehkki PPA viitab otsuse asjaoludes karistusregistris karistuste puudumisele, on

PPA omistanud otsuse põhjendavas osas peamise kaalu RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ehk

isiku eluviisi ja käitumise hindamisel esmajoones varasematele arhiveeritud süütegudele ning

toonud eriti taunimisväärsena ja vägivallateoga võrdsustatuna välja narkootikumide

levitamisega seotud varasema kuriteo. Süütegude puhul on toonitatud nende iseloomu just

alkoholi ja narkootikumidega seoses. PPA on seejuures arvestanud ka liiklusalaste

rikkumistega, pidades küll õigustatult lubatud sõidukiiruse ületamist enda ja kaasliiklejate ohtu

asetamiseks. Seejuures on PPA möönnud, et liiklusalased rikkumised ei ole nii suure kaaluga

kui narkootikumidega seotud süüteod. Sellest järeldub, et PPA on relvaloa väljastamisest

keeldumisel ning RelvS § 36 lg 4 p 3 kohasel kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel

arvestanud esmajoones kaebaja poolt alaealisena toimepandud alkoholi tarbimisega seotud

süütegusid ning Harju Maakohtu 2014. a otsusega nr xxxxxx karistatust, ehkki need

karistusandmed on arhiveeritud. Seejuures on PPA pidanud varasemat karistatust alkoholi ja

narkootikumidega seotud süütegude osas kaalukamaks asjaolust, et kaebaja on nüüdseks

pereinimene ja omandanud kõrghariduse ning on lubanud olla seadusekuulekas.

19. Kohus möönab, et kaebajapoolne liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ja nende tähtsuse

pisendamine viitab ühelt poolt kahtlusele, et kaebaja ei pruugi hoomata relvaomanikult

oodatavaid kõrgendatud nõudeid. Samas ei ole kohus veendunud, et see asjaolu üksinda

õigustab relvaloa andmisest keeldumist, arvestades, et rikkumiste pisendamise argumendi on

kaebaja esitanud vastuväitena tema relvaloa väljastamisest keeldumisest teavitamisele ning

viitega, et tegemist ei ole raskete rikkumistega. Seda olukorras, kus väärteod on nii või teisti n-

ö kergema kaaluga rikkumised ning õiguspoliitiliselt on hoiatus- ja lühimenetlustele allutatavad

süüteod käsitletavad kergemate rikkumistena kui muus korras menetletavad väärteod.

Seejuures on tegemist süütegudega, millest ei saa üheselt järeldada, et selle toime pannud isiku

käitumine oleks otseselt kantud soovist kahjustada teiste isikute elu ja tervist.

10(10)

20. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib

kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda

eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest. Et

vaidlustatud otsuse tegemisel puudusid kaebajal kehtivad karistused karistusregistris ja PPA on

relvaloa andmisest keeldumisel tuginenud kaalutlustes esmajoones kaebaja varasemale ja

arhiveeritud karistatusele ning karistusregistrisse mittekantud rikkumistele, omistades

varasemale karistatusele tema eluviisi ja käitumise hindamisel ning prognoosotsuse tegemisel

peamise tähenduse, kusjuures oluline kaal on kaebaja poolt alaealisena toimepandud süütegudel

ning kuriteol, mille eest määrati karistus enam kui 7 aastat tagasi, on vastustaja rikkunud

kaalutlusõigust määral, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus tühistab Politsei-

ja Piirvalveameti 25.08.2021 otsuse nr 4.2-1/6820-2 ning kohustab Politsei- ja Piirivalveametit

kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama. Loa andmisest keeldumise otsus peab olema

põhjendatud objektiivsete asjaolude ja asjakohaste kaalutlustega.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on

esitanud menetluskulude tõendamiseks OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid 04.10.2021 ja

15.10.2021 arved nr 20210232 ja 20210224, vastavalt summas 223,99 eurot ja 180 eurot

kaebaja õigusnõustamise ja õigusdokumendi koostamise eest.

Kaebaja viidatud õigusabikulud ei kuulu vastustajalt välja mõistmisele. Kohtumenetlusega

kaasnevad menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (HKMS § 101

lg 1). HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad viimaste hulka ka menetlusosalise esindajate ja

nõustajate kulud. Kaebaja poolt kohtule esitatud menetluskulude arved puudutavad OÜ

Advokaadibüroo Tehver & Partnerid poolt osutatud õigusteenust. Asja materjalidest nähtuvalt

ei ole kaebaja esitanud halduskohtule eelnevalt nimetatud advokaadibüroo volitust tõendavat

volikirja, samuti ei ole advokaadibüroo poolt keegi esitanud kaebaja volitatud esindajana

halduskohtule avaldusi, seisukohti või muid menetlusdokumente ega kohtumenetluses kaebajat

muul viisil esindanud. Ükski kohtule esitatud dokumentidest ei kinnita, et mistahes advokaat

mainitud büroost tegutsenuks kohtumenetluses kaebaja esindajana. Kõik menetlusdokumendid

on allkirjastanud ja esitanud halduskohtule kaebaja isiklikult. Kohtuga on suhelnud samuti vaid

kaebaja ning ka kohus suhtles vaid kaebajaga. Kirjalike dokumentide koostamisel osutatud

õigusabiteenuse eest saab kulu välja mõista üksnes juhul, kui teenust on osutanud esindaja,

kellele on antud volikiri kaebaja esindamiseks.6 Viimane kehtib juhul, kui esindaja on ka

tegelikult menetlustoiminguid teinud. Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja

õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses

osalemist ja esindatava nimel tegutsemist.7 Olukorras, kus väidetav õigusteenuse osutaja ei ole

menetluses osalenud ega menetlustoiminguid teinud, ei ole menetluskulude nõue

õigusabikulude osas põhjendatud.

Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta vastustaja kanda üksnes kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv summas 15 eurot, mille kohus vastustajalt kaebaja kasuks ka välja mõistab.

(allkirjastatud digitaalselt)

6 RKHKo 18.11.2014, nr 3-3-1-58-14, p 26

7 RKHKo 22.10.2012, nr 3-3-1-46-12, p 33, vt ka TlnRnKo 03.12.2015, nr 3-15-515, p 7; TlnRnKo 01.04.2016 nr 3-

14-50221, p 14