2-17-19459/100 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-19459

Kohtuasi

X hagi Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse ja AAS BTA

Baltic Insurance Company vastu solidaarselt kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.02.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

678 798,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja I (vastustaja I): Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko

Poulakainen

Kostja II (vastustaja II): AAS BTA Baltic Insurance

Company

(Läti

Vabariigi

ettevõtte

registri

registreerimisnumber 40103840140), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ilja Sipari

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tähelepanuta hageja 03.12.2021 menetlusdokumendi punktis 2.52.1 esitatud

põhinõude suurendamine 65 000 euro võrra.

2. Jätta Harju Maakohtu 27.02.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

2-17-19459

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 30.12.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse kohtutäitur Elin Vilippuse vastu ning

07.03.2018 taotluse kaasata menetlusse kostjana AAS BTA Baltic Insurance Company (AAS

BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kaudu). Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt

välja varalise kahju hüvitise 605 869 eurot 40 senti ja mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot

ning sissenõutavaks muutunud viivise 13 659 eurot 82 senti ja edasiulatuva viivise seaduses

sätestatud määras.

2. Kohtutäitur alustas 15.10.2014 hageja suhtes täitemenetluse KEMASI EHITUSE Osaühingu

(sissenõudja) täitmisavalduse ja Notarite Koja vahekohtu 30.09.2014 otsuse (vahekohtu otsus)

alusel, millega rahuldati sissenõudja hagi hageja vastu osaliselt ning tunnustati sissenõudja

laenulepingust tulenevat põhinõuet ja viivisenõuet hageja vastu. Sundtäitmiseks arestiti

26.02.2015 ja müüdi kordusenampakkumisel 10.03.2016 hageja Tallinnas asuv kinnistu.

Hageja andis kinnisasja valduse ostjale üle 29.06.2016.

3. Vahekohtu otsus ei olnud täitedokument, sest see oli tuvastus-, mitte sooritushagi kohta

tehtud otsus ning kohus ei olnud vahekohtu otsust tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. Harju

Maakohus jättis 13.10.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-7483 rahuldamata sissenõudja

avalduse vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks, asudes seisukohale,

et kuivõrd tuvastushagi kohta tehtav kohtuotsus ei ole sundkorras täidetav, ei ole võimalik

vahekohtu otsust täidetavaks tunnistada. Täitedokumendiks saab olla ainult sooritushagi kohta

tehtud otsus, mida vahekohus ei ole hageja kohta teinud. Isegi kui vahekohus tegi otsuse

sooritushagi kohta, korraldas kostja I täitemenetluse õigusvastaselt, sest vahekohtu otsust ei

olnud tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Seega alustas kohtutäitur täitemenetluse ilma

kehtiva täitedokumendita, jättis täitedokumendi puudumisele vaatamata täitemenetluse

lõpetamata, arestis hageja kinnisasja ilma täitedokumendita ja müüs selle ilma kehtiva

arestimisaktita, rikkudes sellega seadust ja tekitades hagejale varalist ja mittevaralist kahju.

Hagejale tekkis varaline kahju 605 869 eurot 40 senti, s.o kinnisasja omandi kaotus 585 000

eurot, kohtutäituri tasu 16 869 eurot 40 senti ja kolimiskulu 4000 eurot. Täitemenetlus ja kodu

kaotus tekitas hagejale hingelise valu ja kannatuse tõttu ka 10 000 euro suuruse mittevaralise

kahju. Hageja ei kasutanud täitemenetluses muid õiguskaitsevahendeid, kuna talle ei olnud

õigusabi majanduslikult kättesaadav, tal olid terviseprobleemid ning tal ei olnud juriidilisi

2-17-19459

teadmisi. Hageja ei pidanud aru saama, et täitmiseks esitatud vahekohtu otsus ei ole

täitedokument.

4. Kostjaga I solidaarselt vastutab hagejale tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 521

lg 1 alusel kohtutäituri kindlustusandjana kostja II.

Kostjate vastuväited

5. Kostjad vaidlevad hagile vastu.

6. Kostja I väitel korraldas kohtutäitur täitemenetluse kehtiva täitedokumendi alusel, sest

Notarite Koja vahekohus on alaliselt tegutsev vahekohus. Hageja ei ole kohtutäituri tegevust ja

otsuseid vaidlustanud. Hageja vara müügiga rahuldati hageja vastu esitatud hüpoteegiga tagatud

nõue. Kindlustuspoliisi järgi kehtis poliis 1. märtsist 2014 kuni 28. veebruarini 2015. Hageja

kinnisasi müüdi ja ta tõsteti välja pärast kindlustusperioodi möödumist.

7. Kostja II väitel on kindlustusandja vastutus kindlustuspoliisi järgi piiratud 500 000 euroga.

Hagejale tekkinud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada hageja kohustusi

sissenõudja vastu. Hageja ei kasutanud kahju ärahoidmiseks õiguskaitsevahendeid, tema

terviseprobleemid ja kinnisvara müük ei ole põhjuslikus seoses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Notarite Koja vahekohus ei olnud enne 31. märtsi 2019. a Eestis alaliselt tegutsev vahekohus,

samuti ei olnud kohus vahekohtu otsust tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. Seetõttu ei

olnud vahekohtu otsus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 6 tähenduses

täitedokumendiks. Kohtutäitur rikkus täitemenetlust korraldades keeldu alustada täitemenetlust

täitedokumendi puudumisel (TMS § 23 lg 1 ja § 2 lg 1) ja kohustust lõpetada täitemenetlus

täitedokumendi puudumisel (TMS § 48 lg 1 p 7 koostoimes § 2 lg-ga 1 ning § 23 lg-ga 1),

keeldu arestida vara ilma kehtiva täitedokumendita (arestimist puudutavate menetlusnormide

oluline rikkumine, TMS § 55 lg 1 p 1) ja keeldu müüa vara kehtiva arestimisaktita (TMS § 150

lg 1 koosmõjus § 55 lg 1 p-ga 1).

10. Täitemenetluses saab võlgnik esitada kahju ärahoidmiseks, kõrvaldamiseks või

vähendamiseks kaebuse või hagi (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1). Pooled ei vaidle

selle üle, et hageja ei esitanud kaebust täitemenetluse alustamise ega lõpetamata jätmise peale

ega ka enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi. Seega tuleb hinnata, kas hagejale oli kahju

ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise mõistlikkus arusaadav ja kas õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmiseks oli mõjuv põhjus. Vahekohtu otsuse täitedokumendiks lugemine eeldab

sügavamaid õigusteadmisi. Seetõttu ei pidanud hageja saama aru, et see otsus ei ole

täitedokument ega ka kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkusest

kaebuste või enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamise kaudu. Eelneva tõttu ei ole

vaja hinnata, kas hageja jättis õiguskaitsevahendid kasutamata mõjuval põhjusel. Seega võis

hageja esitada kohtutäituri vastu kahju hüvitamise hagi RVastS § 7 lg 1 järgi.

11. Hageja on lugenud kinnisasja omandi kaotusega tekitatud kahjuks 585 000 eurot, mis oli

tema hinnangul kinnisasja väärtuseks selle müümise ajal. Kuigi hagejale on selgitatud, et ta

peab VÕS § 132 lg 1 järgi tõendama samaväärse asja soetamiseks tehtavaid kulutusi ning ta

saab tugineda kaotsiläinud asja väärtusele üksnes siis, kui samaväärse kinnisasja soetamine ei

ole võimalik, ei ole hageja tõendanud samaväärse kinnisasja soetamiseks tehtavate mõistlike

2-17-19459

kulude suurust ega seda, et kaotatud kinnisasjaga samaväärset kinnisasja ei ole võimalik

soetada. Seega ei ole hageja tõendanud talle kinnisasja omandist ilmajäämisega tekitatud kahju

suurust. Hagejale tekkinud varaliseks kahjuks on kohtutäituri tasu 16 869 eurot 40 senti ja

kolimisteenuse kulu 4000 eurot.

12. Kooskõlas VÕS § 127 lg-s 1 sätestatuga tuleb kahju hüvitamisel arvestada hageja kohustusi.

Enne kohtutäituri kohustuste rikkumist oli hagejal sissenõudja vastu vähemalt 301 674 euro 66

sendi suurune kohustus, mis vähenes pärast kinnisasja müümist ja kinnisasja valduse

vabastamist vähemalt 18 544 euro 6 sendini. Lisaks oli hagejal 16 869 euro 40 sendi suuruse

kohtutäituri tasu ja 4000 euro suuruse kolimiskulu tasumise kohustus. Kuna hageja kohustused

kohtutäituri tegevuse tulemusena vähenesid ja varaline vahe ei ole hageja kahjuks, ei pea

kohtutäitur hüvitama hagejale kohtutäituri tasu ja kolimisteenuse kandmisest tekkinud kulusid.

13. Kohtutäitur ei pea hüvitama hagejale tekkinud mittevaralist kahju, sest ta ei rikkunud hageja

isikuõiguste kaitsmisele suunatud kohustusi (VÕS § 127 lg 5, § 1045 lg 1 p 7 ja § 127 lg 2).

Hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist ka tõendanud. Hageja ravilugudest ei nähtu tema

tervislik seisund enne täitemenetluse alustamist. Samuti ei ole kohtutäituri kohustuste

rikkumise ja hageja võimaliku mittevaralise kahju vahel põhjuslikku seost. Hageja ei

põhjendanud mittevaralise kahju tekkimist asja kaotsiminekuga, mistõttu ei kohaldu VÕS § 134

lg 4.

14. Kuna vastutuskindlustuse juhtumiks on kahju tekkimine, mitte kohustuse rikkumine, ja

hageja väidetud kahju ilmnes pärast kindlustusperioodi möödumist, ei vastuta kostja II hagejal

tekkinud kahju eest VÕS § 521 lg 1 järgi.

Apellatsioonkaebus

15. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda või saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

16. Hageja on tõendanud, et talle tekkis kinnisasja omandist ilmajäämisega vähemalt 585 000

euro suurune kahju. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust piisavalt täpselt ja arusaadavalt.

Hagejale jäi ebaselgeks, kas ta oleks pidanud tõendama VÕS § 132 lg 2 kohaldamise eeldusi,

samaväärse asja soetamisväärtust või samaväärse asja soetamise võimatust.

17. Vale on maakohtu järeldus, et kostja I tegevuse tulemusel hageja kohustused vähenesid ja

hageja kahjuks ei ole varalist erinevust tekkinud. Enne täitemenetluse alustamist ei olnud

hagejal kohustusi, pärast täitemenetluse toimumist oli hagejale tekkinud kahju 605 869 eurot

40 senti.

18. Hageja on tõendanud, et kostja I rikkumisega tekkis hagejal ka mittevaraline kahju. Hageja

on tõendanud, et täitemenetluse tõttu on tema terviseseisund halvenenud. Kostja I rikutud

kohustused on suunatud nii hageja varaliste õiguste kui ka isikuõiguste kaitsele.

19. Maakohus leidis valesti, et kostja II ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest. Hagejale tekkis

kostja I kohustuste rikkumisega kahju kostjate sõlmitud vastutuskindlustuse kindlustusperioodi

ajal. Isegi kui kinnisasja müügiga tekitatud kahju ilmnes alles pärast kindlustusperioodi

möödumist, oli kahju tekkimine selge juba varem.

2-17-19459

Vastustajate seisukoht

20. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

21. Kostja I nõustus maakohtu järeldustega hagejal kahju puudumise osas. Küll aga ei nõustu

kostja I, et juhul kui kostja I vastutaks kahju eest, ei saaks kostja II vastutada. Samuti on

maakohus alusetult jätnud kohaldamata RVastS § 7 lõike 1. Hageja kahjunõue on välistatud,

kuna ta oleks saanud kahju ära hoida kohtutäiturile kaebuse esitamisega või enampakkumise

kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega. Selleks, et saada aru, et vahekohtu otsus on

tuvastuslahend, ei ole vaja õigusteadmisi, vaid piisab eesti keele oskusest.

22. Kostja II nõustub maakohtu järeldustega, kuid märgib, et isegi kui hagejal oleks kahju

tekkinud, ei ole hageja kasutanud seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid kahju

ärahoidmiseks. Isegi kui kostja II vastutaks, on kostja II vastutus piiratud 500 000 euroga.

Edasine menetluse käik

23. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 07.10.2020 otsusega maakohtu otsuse kostja I vastu

esitatud hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi uue

otsuse, millega rahuldas kostja I vastu esitatud hagi osaliselt, mõistes temalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 480 869 eurot 40 senti. Kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise osas jäi

maakohtu otsus muutmata. Hageja menetluskulud jäid kostja I kanda ja kostja II menetluskulud

jäid hageja kanda.

24. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäi rahuldamata tema viivisenõue kostja I vastu ning kostja II vastu esitatud hagi.

Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise varalise kahju tekitamise eest 470 869 eurot 40 senti ja mittevaralise kahju

eest 10 000 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 131 233 eurot 93 senti ja edasiulatuva

viivise seaduses sätestatud ulatuses.

25. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus ning menetluskulud hageja kanda.

26. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2020 otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule ning rahuldas kassatsioonkaebused osaliselt.

Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, kas vahekohtu otsus on täidetav. Ringkonnakohus

märkis ekslikult, et apellatsioonimenetluses ei vaieldud enam selle üle, et kohtutäitur korraldas

täitemenetluse ilma kehtiva täitedokumendita. Notarite Koja vahekohus on alaliselt tegutsev

vahekohus, kuid hinnata tuleb, kas see otsus on täidetav oma olemuse tõttu (tuleb hinnata, kas

sissenõudja esitas vahekohtusse tuvastus- või sooritushagi). Kindlaks tuleb teha kohtutäituri teo

õigusvastasus. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on nõutav, et hagejal ei olnud võimalik kahju varem

vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega. Kohtutäituri puhul

on peamine kahju vältimise võimalus esitada kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse

peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 lg 6 järgi, kui menetlusosaline ei esita

kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem

asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Hageja ei ole seadnud kassatsiooniastmes

kahtluse alla kohtute järeldust TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kaebuse ja TMS §-s 223 ettenähtud

hagi esitamata jätmise kohta. Kindlaks tuleb teha, kas hageja jättis õiguskaitsevahendid

kasutamata mõjuval põhjusel. Õigushariduse puudumine selleks ei ole. Praeguses asjas ei ole

2-17-19459

oluline hageja teadmine või teadma pidamine sellest, kas vahekohtu otsus on täitedokumendina

sundtäidetav. Hinnata tuleb, kas esines õiguslik ebaselgus vahekohtu otsuse täidetavuse osas ja

kas hagejale on täitemenetluses juhitud tähelepanu õiguskaitsevahendite kasutamise õigusele ja

kasutamata jätmise tagajärgedele. Kahju hüvitamise nõuet lahendades tuleb hinnata, kas maha

saab arvata kahju tekitamisest saadud kasu. Ringkonnakohus on jätnud hageja viivisenõude

tähelepanuta. Kindlustusandja vastu esitatud hagi lahendamisel tuleb juhinduda rikkumisest,

mitte kahju tekkimisest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

28. Ringkonnakohtule 03.12.2021 esitatud seisukohas palub hageja mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 670 869,40 eurot ja mittevaralise kahju

hüvitise 10 000 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 13 659,82 eurot ja edasiulatuva

viivise seaduses sätestatud määras. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja nõude

suurendamine 65 000 euro võrra jätta tähelepanuta. Hageja palus hagiavalduses mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 605 869,40 eurot ja

mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 13 659,82 eurot

ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras. Maakohus ei rahuldanud hagi ja hageja

esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist,

millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 605 869,40

eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 10 000 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise

13 659,82 eurot ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole antud juhul tegemist hagi muutmisega, vaid põhinõude suurendamisega TsMS § 376 lg

4 tähenduses, mis ei ole lähtudes TsMS § 631 lõikest 1 ja § 651 lõikest 1

apellatsioonimenetluses võimalik. Seetõttu tuleb hageja põhinõude suurendamine jätta

tähelepanuta.

29. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja I alustas 15.10.2014 hageja suhtes

täitemenetluse KEMASI EHITUSE Osaühingu (sissenõudja) täitmisavalduse ja Notarite Koja

vahekohtu 30.09.2014 otsuse alusel. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et selles täitemenetluses

arestiti sundtäitmiseks 26.02.2015 ja müüdi kordusenampakkumisel 10.03.2016 hageja

Tallinnas asuv kinnistu. Hageja esitas käesolevas asjas kostjate vastu kahju hüvitamise nõude

tulenevalt sellest, et kohtutäitur on õigusvastaselt alustanud täitemenetluse ilma kehtiva

täitedokumendita ja müüs selle käigus hagejale kuuluva kinnisasja. Kostja I vastutus on

kindlustatud kostja II juures, mille tõttu vastutavad hageja hinnangul kostjad solidaarselt.

30. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I rikkus täitemenetlust korraldades keeldu

alustada täitemenetlust täitedokumendi puudumisel (TMS § 23 lg 1 ja § 2 lg 1) ja kohustust

lõpetada täitemenetlus täitedokumendi puudumisel (TMS § 48 lg 1 p 7 koostoimes § 2 lg-ga 1

ning § 23 lg-ga 1), keeldu arestida vara ilma kehtiva täitedokumendita (arestimist puudutavate

menetlusnormide oluline rikkumine, TMS § 55 lg 1 p 1) ja keeldu müüa vara kehtiva

arestimisaktita (TMS § 150 lg 1 koosmõjus § 55 lg 1 p-ga 1). Hageja väitel ei olnud

täitemenetlust võimalik alustada, kuna Notarite Koja 30.09.2014 vahekohtu otsust ei olnud

tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud ning tegemist oli ka tuvastus- mitte sooritushagi kohta

tehtud otsusega. Maakohus nõustus hagejaga selles, et Notarite Koja vahekohus ei olnud Eestis

alaliselt tegutsevaks vahekohtuks ning kohus ei olnud vahekohtu otsust tunnustanud ja

2-17-19459

täidetavaks tunnistanud. Riigikohus leidis käesolevas asjas 05.05.2021 tehtud otsuses, et

Notarite Koja vahekohus oli täitemenetluse alustamise ajal Eestis alaliselt tegutsev vahekohus,

mille otsus on täidetav ilma eelneva tunnustamise ja täidetavaks tunnistamiseta. Samas jättis

Riigikohtu hinnangul maakohus hindamata, kas vahekohtu otsus oli täidetav oma olemuse tõttu

ning selleks tulnuks kindlaks teha, millised nõuded oli sissenõudja hageja vastu vahekohtule

esitanud ja kas vahekohus lahendas sooritus- või tuvastusnõude (vt Riigikohtu 05.05.2021

otsuse punkti 15). Pooled ei vaidle käesolevas menetlusstaadiumis enam selle üle, et

vahekohtule oli sissenõudja poolt esitatud tuvastusnõue ja vahekohus tuvastas sissenõudja

nõude hageja vastu summas 253 861 eurot. Lisaks mõistis vahekohus hagejalt sissenõudja

kasuks välja vahekohtumaksust 50%, s.o 3489,57 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja

I alustas täitemenetluse seaduslikult, s.t kas kohtutäitur saab alustada täitemenetluse

tuvastusnõude alusel tehtud vahekohtu otsuse alusel. Pooled ei ole esitanud menetluses väiteid

selle kohta, et täitemenetluse alustamise seisukohalt võiks määrav olla asjaolu, et vahekohus

mõistis hagejalt sissenõudja kasuks välja vahekohtumaksust 50%.

31. Kostja I väitel ei oma täitemenetluse alustamisel tähtsust, kas täitedokumendi puhul on

tegemist sooritus- või tuvastusnõude alusel tehtud vahekohtu otsusega, kuna TMS § 2 lg 1 p 6

sellekohaseid piiranguid ette ei näe. Ringkonnakohus kostja I seisukohaga ei nõustu. TMS § 2

lg 1 sätestab, et käesoleva seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad järgmistest lõikes

1 märgitud täitedokumentidest ning TMS § 2 lg 1 p 6 sätestab üheks selliseks täitedokumendiks

vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsuse. Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et TMS § 2 lõikes 1

toodud täitedokumentide puhul ei ole sätestatud, et täitedokumendist tulenevaks kohustuseks

saab olla üksnes soorituskohustus. TMS § 2 lõikes 1 on märgitud, et täitemenetluse seadustiku

alusel täidetakse nõudeid, mis viidatud sätte tähenduses saab seisneda üksnes mingi soorituse

tegemise kohustamises. Samuti on TMS-i eesmärgiks ja reguleerimisalaks TMS § 1 kohaselt

sätestada võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigused ja kohustused ning täitedokumendi

täitmise menetluse. Seega näeb TMS ette, et täitemenetluse puhul on tegemist nõude täitmise

menetlusega. Tuvastusotsusest soorituskohustust tuleneda ei saa ja täitedokumendi täitmine

sellise lahendi alusel ei ole võimalik.

32. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma

ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja

ulatuses. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane

mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seaduses

sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). Hageja peab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül

põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku

seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on

põhjustanud õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü

puudumise

(vt nt Riigikohtu

12.12.2016

otsust

tsiviilasjas

nr 3-2-1-132-16,

p 14).

Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima,

kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea

kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele

vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama

täitemenetluse (vt Riigikohtu 16.01.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 10). Nimetatud

seisukohast tuleneb, et kohtutäitur on enne täitemenetluse alustamist kohustatud kontrollima,

kas täitedokumendist tuleneb mingi nõue ning kui, siis kas see on täitmiseks piisavalt selge.

Käesoleval juhul ei täitnud kostja I seda kohustust ja alustas lubamatult täitemenetluse lahendi

alusel, millest võlgnikule soorituskohustust ei tulene. Lisaks nähtub TMS § 48 lg 1 punktist 7,

et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste

täitmata jätmise tõttu. Nimetatud sättest tuleneb, et juhul, kui kohtutäitur on alustanud

2-17-19459

täitemenetluse täitedokumendiks mitteoleva dokumendi alusel, tuleb täitemenetlus lõpetada.

Ka selle kohustuse vastu ringkonnakohtu hinnangul kostja I eksis, kuna jätkas täitemenetlust

vaatamata sellele, et vahekohtu otsusest ei tulenenud võlgnikule soorituskohustust. Seega on

kostja I rikkunud kohustust alustada ja läbi viia täitemenetlust üksnes täitedokumendi alusel,

mistõttu on kostja I käitunud õigusvastaselt.

33. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja võis esitada kohtutäituri vastu kahju

hüvitamise hagi RVastS § 7 lg 1 järgi. Hageja väitel tekkis talle kostja I õigusvastase käitumise

tagajärjel varaline kahju summas 605 869,40 eurot ja mittevaraline kahju 10 000 eurot.

Kohtutäituri kui KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit pidava isiku korral on tema

vastu esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks lisaks punktis 31 märgitule nõutav see,

et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses

nimetatud viisil kaitsmisega. Nimetatu tuleneb nii RVastS § 7 lg-st 1 kui ka TMS § 217 lg-st 6.

Kohtutäituri puhul on peamine kahju vältimise võimalus esitada kohtutäituri tegevuse,

tegevusetuse või otsuse peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 lg 6 järgi, kui

menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta

õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses (vt Riigikohtu

28.09.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13 ning otsust käesolevas asjas, p 16). Samuti

on Riigikohus mitmetes teistes lahendites asunud seisukohale, et kohtutäituri vastu kahju

hüvitamise nõude esitamise eelduseks on KTS § 9 lg 1 ja RVastS § 7 lg 1 alusel primaarsete

õiguskaitsevahendite kasutamine (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-153-02, p 13; 2-

17-8492, p 15; 3-2-1-142-15, p 16, 3-2-1-1-14, p 18). Riigikohus on viidatud lahendites

märkinud, et alates riigivastutuse seaduse jõustumisest 1. jaanuaril 2002. a võib kohtutäituri

tegevuse vaidlustamata jätmine kaasa tuua riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 nimetatud tagajärje,

st võimaluse, et tekitatud kahju jääb välja mõistmata või selle suurust vähendatakse. Nimetatud

seisukohtadest järeldub, et isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas

täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse

kohtutäituri otsuse peale, kaotades vastasel juhul õiguse tugineda täitedokumendi puudumisest

tingitud kahju tekkimisele. Seejuures tuleb hinnata, kas täitedokumendi puudumisele kaebuse

esitamine vältinuks hagejal kahju tekkimise. Hageja on kahju tekkimise alusena tuginenud

sellele, et kostja I müüs täitemenetluses hagejale kuuluva kinnisasja olukorras, kus puudus

täitedokument. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitamisega kohtutäiturile selle kohta,

et tegemist ei ole täitedokumendiga, võimalik vältida täitemenetluses kinnisasja müümist ja

sellega võlgnikule kahju tekkimist. TMS § 55 lg 1 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest

ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise

korral, eelkõige kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Kaebuse esitamisel

kohtutäiturile peab kohtutäitur kontrollima täitedokumendi olemasolu ja selle kehtivust,

välistamaks sellega võimaluse, et vara arestimine muutuks tühiseks. Ka käesoleval juhul oleks

hagejal võimalik kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevusele või otsusele nii täitemenetluse

alustamisel kui ka kinnisasja arestimisel või muul viisil täitemenetluse jätkamisel tugineda

täitedokumendi puudumisele ja vältida talle kuuluva kinnisasja müümist. Kohtule ei ole

esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaatamata kaebuse esitamisele oleks kinnisasi

täitemenetluses müüdud.

34. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja täitemenetluses kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või

vara arestimise otsuse peale kaebust TMS § 217 lg 1 alusel ega hagi TMS § 223 alusel

enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ei esitanud. Riigikohus rõhutas käesolevas asjas, et

RVastS § 7 lg 1 alusel esitatud hüvitusnõude lahendamiseks pidid kohtud tegema poolte

esitatud väidete alusel kindlaks, kas hagejal oli kaebuse või hagi esitamata jätmiseks mõjuv

põhjus. Seejuures märkis Riigikohus, et praeguses asjas ei ole oluline hageja teadmine või

teadma pidamine sellest, kas vahekohtu otsus on täitedokumendina sundtäidetav. Ainuüksi

2-17-19459

asjaolust, et kannatanul ei ole kõrgemat õigusharidust, mistõttu ta ei pidanud saama aru

vahekohtu otsuse täidetavusest, ei saa järeldada, et hageja ei pidanud saama aru kahju

ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkusest kaebuse või hagi esitamisega. (vt

Riigikohtu otsust käesolevas asjas, p 17). Hageja ei ole esitanud muid väiteid või põhjendusi

hagi või kaebuse esitamata jätmiseks kui see, et ta ei olnud teadlik sellest, et vahekohtu otsus

ei ole sundtäidetav, tuginedes sellele, et tal puuduvad õigusteadmised. Lähtudes Riigikohtu

seisukohast käesolevas asjas, ei ole hageja sellekohased väited asjakohased. Mingeid muid

põhjendusi õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta ei ole hageja esile toonud.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et TMS § 217 lg 6 kohaselt ei ole võimalik asjaoluna,

millele ei saa hiljem kaebuse esitamata jätmisel tugineda, käsitleda täitedokumendi

sundtäidetavust. Kolleegium leiab, et see, kas tegemist on täitedokumendiga või mitte, kuulub

TMS § 217 lg 6 kohaldamisalasse ja tegemist on asjaoluga, millele tuleb täitemenetluses

kohtutäiturile esitavas kaebuses tugineda vältimaks kahju hüvitamise võimaluse kaotamist.

Sellist järeldust kinnitab ka Riigikohtu seisukoht käesolevas asjas, milles Riigikohus on

pidanud RVastS § 7 lg 1 alusel kostja I vastu esitatud hüvitusnõude eelduseks seda, et hageja

oleks esitanud TMS § 217 lg 1 kohase kaebuse.

35. Hageja arvates sai ta asjaolust, et tegemist ei ole täitedokumendiga, teada alles 13.10.2016

Harju Maakohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-16-7483, kuid selleks ajaks oli TMS § 217 lõikes 1

ja TMS § 223 lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamine välistatud. Kuna Riigikohus

on leidnud, et praeguses asjas ei ole oluline hageja teadmine või teadma pidamine sellest, kas

vahekohtu otsus on täitedokumendina sundtäidetav või mitte, ei ole hageja viide 13.10.2016

lahendile asjakohane. Samuti ei saa asjaolust, et kohtutäitur alustas vahekohtu otsuse alusel

täitemenetluse, järeldada, et hageja võiks hiljem tugineda kohtutäituri eksimusele õigustusena

TMS § 217 lg 1 ja TMS § 223 lg 1 kohaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel. Sellest,

et kohtutäitur eksis, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et hageja ei pidanud kontrollima,

kas tegemist on täitedokumendiga.

36. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, et Riigikohus oleks saanud üksnes

erikogu poolt anda seisukoha selle kohta, et hageja teadmine või teadma pidamine sellest, kas

vahekohtu otsus on täitedokumendina sundtäidetav, ei ole oluline. Hageja viitab Riigikohtu

halduskolleegiumi asjale nr 3-3-1-32-02, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et

kannatanu teadmine kahju ärahoidmisest, kõrvaldamisest ja vähendamisest on oluline ning

seetõttu ei kuulu hageja hinnangul Riigikohtu vastupidine seisukoht käesolevas asjas

kohaldamisele. Viidatud halduskolleegiumi asjas on Riigikohus märkinud järgmist:

„Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti

vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise,

kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja

haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ringkonnakohus pole

põhjendanud, miks ta leiab, et kauplemisloaga tekitatud kahju oleks saanud käesolevas asjas

hoida ära õigeaegse tühistamiskaebuse esitamisega.“ (vt Riigikohtu 17.06.2002 otsust

haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Ringkonnakohtu arvates on hageja viide sellele

halduskolleegiumi lahendile asjakohatu, kuna viidatud asjas polnud tegemist kohtutäituri

vastutusega ning pealegi ei kehtinud tol ajal RvastS, vaid kahjunõue põhines tsiviilkoodeksi

sätetel.

37. Riigikohus leidis käesolevas asjas, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõjuvaks

põhjuseks võib olla see, kui hageja ei teadnud nende kasutamise võimalusest (vt Riigikohtu

otsust käesolevas asjas, p 17). Õiguskaitsevahendite kasutamise (TMS § 217 lg-s 1 sätestatud

kaebuse või TMS §-s 223 ettenähtud hagi esitamise) võimalusest oli ringkonnakohtu hinnangul

hageja alates täitemenetluse alustamisest teadlik. Hageja möönab 17.12.2021 ringkonnakohtule

2-17-19459

esitatud seisukoha punktis 2.22, et selliseks teadmiseks piisab TMS-i lugemisest. Hageja

teadmist õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusest kinnitab lisaks ka see, et TMS § 217

lõikes 1 sätestatud kaebuse esitamise võimalusest on hagejat teavitatud nii täitmisteates

võlgnikule (I kd tl 16) kui ka kinnisasja arestimise aktis (I kd tl 17-21). Seejuures on hageja

teadmise puhul täitemenetluses kasutatavatest õiguskaitsevahenditest oluline, et hageja osales

täitemenetluses aktiivselt, kasutades TMS-is sätestatud võimalusi, et hagejale kuuluv kinnisasi

müüdaks võlgnevuse katteks võimalikult soodsalt. Nimelt vaidlustas hageja kinnisasja müügi

alghinna määramise (I kd tl 164), taotles kahel korral kinnisasja müümist kohtutäituri kontrolli

all (I kd tl 22 ja 162a), vaidlustas vara ümberhindamise akti (I kd tl 164) ja esitas 19.05.2016

kohtutäiturile TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse kinnisasja väljaandmise vabatahtliku täitmise

tähtaja pikendamiseks (I kd tl 32-33). Seega oli hageja teadlik õiguskaitsevahendite kasutamise

võimalusest, et vältida kahju tekkimist seoses kinnisasja müügiga, kuid jättis need võimalused

kasutamata, omamata selleks mõjuvat põhjust.

38. Kuna antud juhul ei ole kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamise eeldus täidetud,

ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid selle kohta, mis ulatuses on tõendatud

hagejal kahju tekkimine ning kas kahjust on vajalik maha arvata kahju tekitamisest saadud kasu.

Samuti ei pea sellest tulenevalt ringkonnakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid kostja II

vastutuse ja selle ulatuse kohta.

39. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm