2-21-108947/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-108947

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2387,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-

108947 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata (hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 410,13 eurot ületavas summas ja edasiulatuva

viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas),

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud

osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 29. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 4907,86 euro saamiseks. Makseettepanekut ei

õnnestunud kostjale kätte toimetada ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 5. mail 2021 (täpsustatud 8. juulil 2021) Harju Maakohtule kostja vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 3051,10 eurot, intress 336,73

eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1902,98 eurot, sissenõudmiskulud

35 eurot ning viivis määraga 37,32% aastas alates 6. maist 2021 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja riigilõiv 450 eurot ja lepingulise esindaja

kulud 420 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja mogo OÜ (võlausaldaja) lepingu (leping), mille alusel

võimaldas võlausaldaja kostjale krediiti 3150 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt

kokkulepitud maksegraafikule. Kostja rikkus lepingut, jättes osamaksed tasumata, mistõttu

esitas võlausaldaja 2. septembril 2019 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse.

8. oktoobril 2019 loovutas võlausaldaja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete

loovutamisest teavitati kostjat. Hagejal on õigus nõuda kostjalt osamaksete summas 3051,10

eurot tasumist, intressi lepinguga ettenähtud määras 37,32% aastas kuni lepingu ülesütlemiseni

ning viivist lepinguga ettenähtud intressimääras 37,32% aastas alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kuivõrd hagejale teadaolevale kostja

aadressile on toimetatud kolm võlateatist, siis on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulude

hüvitist 35 eurot.

3. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2021. a tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) hagi

osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3051,10 eurot, intressi 336,73

eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 410,13 eurot, sissenõudmiskulud

35 eurot ja seadusjärgses määras (8% aastas) viivise põhivõlgnevuselt (3051,10 eurot) alates

6. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 63% ulatuses kostja

kanda ja 37% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on lepingus ettenähtu, mille kohaselt arvestatakse viivist

määraga 37,32% aastas, kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mida saab

võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi pidada tühiseks, sest kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista viivis seaduses sätestatud ulatuses. Lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Hageja menetluskulud on põhjendatud

osaliselt. Hagiavalduse koostamise põhjendatud tasu on 50 eurot, sest tegemist on masshagiga,

hagi alus ei ole keeruline ja sarnaste nõuete esitamine kohtule on hageja tavaline tegevus.

Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti

rahuldamata hagis taotletud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 1902,98

eurot ja edasiulatuva viivise nõue põhinõudelt 3051,10 eurot määraga 37,32% aastas, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning saata tühistatud osas asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda

viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa

sellist viivisekokkulepet pidada tühiseks. Tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir

on reguleeritud VÕS-s tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406

lg 1 ja § 415 lg 1). Kostja sõlmis 18. märtsil 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 49,76%,

mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määra (20,01%) enam kui kolm korda. Seega ei ole tarbijakrediidilepingu

tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku

lepitud intressimääraga, tühine tüüptingimus. Lisaks jättis maakohus põhjendamata, millises

ulatuses pidas kohus hageja esindaja tehtud toiminguid ja tunnitasu põhjendatuks.

6. Apellatsioonkaebus ja menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 317 lg 1 p 1 alusel avalikult kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning asi tuleb

tühistatud osas saata TsMS § 657 lg 2 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

viivisenõude ning menetluskulude hüvitamise taotluse. Sellest tulenevalt ei kontrolli

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.

9. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja

mõistmata viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale. Ringkonnakohus

nõustub hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud

hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva

viivise määra VÕS § 113 lg 1 teise lause määraga.

9.1. Kostja on võlausaldajaga sõlminud 18. märtsil 2019 lepingu nr IL18032019/0112, mille

järgi on intressimäär 37,32% aastas. Selle lepingu p 5.3 järgi on viivise määraks kohaldatav

intressimäär.

9.2. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm

viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1.

Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

9.3. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 37,32% aastas, mis

on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub

kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub

lepingus ette nähtud intressimääraga. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine

või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse

aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole

alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel.

9.4. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei kohaldu Riigikohtu poolt tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, millele maakohus tugines, kuivõrd viidatud asjas ei olnud

tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei olnud kõnealuses asjas lepingus kokku lepitud

intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Maakohus on jätnud tähelepanuta,

et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud,

et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist

hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus

intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3

p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks, nagu märkis

ka hageja.

9.5. Ringkonnakohus märgib lisaks, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on

krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär.

Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise

korral soodsam intressimäär.

9.6. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel

(vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei

ole kostja taotlenud viivise vähendamist.

10. Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale

ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (vt nt

Riigikohtu 17. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus

ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja

TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leiab, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes

osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus ka menetlusõiguse normide vastu hageja

lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel.

11.1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175

lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu

diskretsiooniotsusega ning seetõttu peab kohtu seisukoha kujunemine olema kohtulahendi

põhjendustes jälgitav.

Riigikohus on selgitanud, et põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1

tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab

nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra

korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja

asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle

sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a

määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 19).

11.2. Hageja palus maakohtus kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulude katteks kokku

420 eurot (koos käibemaksuga). Hagiavaldusele lisatud õigusabikulu arve järgi tegi hageja

lepinguline esindaja tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3,5 tunni

ulatuses. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on 50 eurot, kuna

tegemist on masshagiga.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et praeguses asjas on eelduslikult tegemist

tüüphagiga ning sellest tulenevalt võib nt hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg olla

tavapärasest väiksem. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, mis võiks olla menetluses tehtud

toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu. Samuti ei ole maakohus esitanud põhjendusi hageja

esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab

ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse

kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks tuleb kohtul igal üksikul juhul hinnata, millised

lepingulise esindaja tehtud toimingud, millise ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid

kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja

TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue

läbivaatamise tulemusele.

(allkirjastatud digitaalselt)