3-21-1942/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Janar Jäätma

Määruse tegemise aeg ja koht

21.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1942

Haldusasi

X kaebus COVID-19 piirangute ja vaktsineerimise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kaebuse tagastamise vaidlustamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Menetlusabi osas on määrus

lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2021 kaebuse, mille

nõuded olid järgmised: 1) tühistada Euroopa Liidu (EL) COVID-tõend ja selle analoog Eestis;

2) kohustada Eestit ja EL-i alates 25.08.2021 lubama kaebajal hoolimata COVID-19 haiguse

vastu vaktsineerimisest keeldumisest vabalt liikuda Eesti, EL ja kolmandate riikide

territooriumil; 3) tühistada EL põhiõiguste harta artikkel 51; 4) nõuda Eesti riigilt kaebaja

kasuks välja kahjuhüvitis 2 500 000 000 eurot; 5) nõuda Euroopa Liidu Kohtult kaebaja kasuks

välja kahjuhüvitis 65 000 000 000 eurot.

Kaebaja vabastatakse vanglast tingimisi ennetähtaegselt 14.09.2021. Enne seda lubatakse

kaebaja ilmselt lühiajalisele väljasõidule. Kaebaja keeldub vaktsineerimisest, maski kandmisest

ja testimisest. Seetõttu on kõik tema õigused ära võetud. See on diskrimineerimine ja

inimväärikust alandav kohtlemine ning tekitatud kahju tuleb kaebajale hüvitada.

Kaebusele oli lisatud taotlus kohaldada esialgset õiguskaitset, vabastada kaebaja kaebuselt

tasutavast riigilõivust ning tõlkida menetlusdokumendid ja kohtulahendid vene keelde.

3-21-1942

2(5)

2. Tallinna Halduskohus tagastas 29.09.2021 määrusega kahju hüvitamise nõuded

(resolutsiooni p 1), vabastas kaebaja menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlkekulude

kandmisest (resolutsiooni p 2), jättis menetlusabi taotluse kaebuse eest tasutavast riigilõivust

vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning jättis kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse käiguta (resolutsiooni p-d 4 ja 5).

Kaebaja taotleb Eesti riigilt 2 500 000 000 euro ja Euroopa Liidu Kohtult 65 000 000 000 euro

suuruse hüvitise väljamõistmist inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest.

Hüvitamiskaebuse esitamine on tingitud sellest, et COVID-tõendi, vaktsineerimise ja testimise

nõudmisega piiratakse liikumisvabadust ja diskrimineeritakse inimesi.

Nõue Euroopa Liidu Kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1

alusel. Halduskohtul on pädevus menetleda nõudeid Eesti riigi haldusorganite õigusvastaste

haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Eestis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute osas tuleb hüvitamisnõue

tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebuses on viidatud üldiselt liikumisvabaduse

piiramisele ja diskrimineerimisele ning seeläbi inimväärikuse alandamisele ja tervise

kahjustamisele. Samas ei selgu, millised konkreetsed piirangud ja millal on kaebajale kahju

tekitanud ning milles täpsemalt väidetav kahju seisneb. Enne reisimist või teatud tegevustes või

üritustel osalemist COVID-tõendiga enda nakkusohutuse tõendamise kohustus ei saa mõjutada

kaebaja õigusi enne vanglast vabanemist. Kuigi kaebaja viitas kaebuses ennetähtaegsele

vabanemisele alates 14.09.2021, viibib ta vangiregistri andmetel jätkuvalt Tallinna Vanglas.

Seega ei saanud kaebaja õigusi riivata ja talle kahju tekitada väljaspool vanglat koroonaviiruse

tõkestamiseks kehtestatud piirangud. Kaebuse esitamise ajal ei olnud kätte jõudnud kaebuses

väidetud lühiajalise väljasõidu toimumise aeg (s.o 24.08.2021) ning kaebajal ei olnud seega

alust väita talle alates 24.08.2021 kahju tekitamist. Kui möönda kaebeõiguse olemasolu, tuleks

hüvitamisnõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Isegi kui

kaebaja viibis pärast kaebuse esitamist lühiajalisel väljasõidul ja pidi sel ajal alluma teatud

piirangutele, ei saa sellist lühiajalist piirangute talumist pidada ebaproportsionaalselt

koormavaks.

Menetlusabi taotlus kaebuse eest riigilõivu tasumisest vabastamiseks jääb rahuldamata, kuna

kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 111 lg 1). Kaebaja ei saa taotleda COVID-tõendi

tühistamist ega keelata üldiselt selle kasutamist. Samuti ei saa kaebaja vaidlustada välisriikides

koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud piiranguid ega EL õigusakte. Eesti kohtu

jurisdiktsioon on piiratud Eesti territooriumiga. Kaebajal oleks võimalik vaidlustada Vabariigi

Valitsuse 23.08.2021 korraldust nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“, kui selles kehtestatud konkreetsed meetmed ja piirangud riivavad

kaebaja õigusi. Kaebaja ei saa abstraktselt nõuda, et enda nakkusohutust mittetõendanud

inimestele oleks tagatud võimalus piiranguteta töötada, külastada kõiki üritusi, mitte kanda

kaitsemaske ja reisida. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes enda subjektiivsete õiguste

kaitseks. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas (hiliseim vabanemisaeg 2024. a-l) ning äratuntav ei

ole kaebaja puutumus praegu Eestis väljaspool vanglat kehtestatud piirangutega. Vanglas

viibides ei saa kaebaja reisida ega üritusi külastada. Kui kaebaja õigusi seoses

koroonapiirangutega rikutakse vanglas, peab kaebaja olema läbinud kohustusliku

vaidemenetluse. Isegi kui kaebaja peaks vanglast ennetähtaegselt vabanema, ei saa ta eeldada,

et tema soovimatus alluda tervisekriisiga seotud piirangutele kaalub üles vajaduse kaitsta teiste

inimeste põhiõigust elule ja tervisele ning tagada meditsiinisüsteemi toimepidevus.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-1942

3(5)

3. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 29.09.2021 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 3.

Kaebaja on jäetud õigustest ilma, sest ta keeldub vaktsineerimisest, maski kandmisest ja

testimisest. See on diskrimineerimine ja inimväärikust alandav kohtlemine. Vaktsineerimine on

tervisele ohtlik ja selleks ei tohi kedagi sundida. EL ja Eesti riik rikuvad kaebaja inimõigusi

ning see kahju tuleb kaebajale hüvitada. Kaebus on kiireloomuline ja kohaldada oleks tulnud

esialgset õiguskaitset.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

4. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud minimaalsetele

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse §

22 lg 1 p 9).

II

5. Halduskohus tagastas 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-s 1 kaebaja esitatud

hüvitamisnõuded.

6. Kaebaja taotles esiteks temale Euroopa Liidu Kohtu tekitatud kahju (65 000 000 000

eurot) hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on selle nõude õigesti pädevuse

puudumise tõttu tagastatud (HKMS § 121 lg 1 p 1). Eesti kohtud ei saa kontrollida Euroopa

Liidu Kohtu tegevuse õiguspärasust (HKMS § 4 lg 3). Selle kahjunõudega on kaebajal soovi

korral võimalik pöörduda otse Luksemburgis asuva Euroopa Liidu Kohtu poole.

7. Teiseks taotles kaebaja Eesti riigi poolt COVID-19 haiguse ennetamiseks ja selle leviku

tõkestamiseks kehtestatud meetmetega tekitatud mittevaralise kahju (2 500 000 000 eurot)

hüvitamist. Kaebaja selgitas, et ei soovi end COVID-19 vastu vaktsineerida, kanda maski ega

end nakkusohu tuvastamiseks testida, kuid Eesti riigi kehtestatud meetmed sunnivad teda

selleks. Sellega on Eesti riik rikkunud kaebaja eraelu puutumatust, ohustanud tema tervist,

alandanud tema inimväärikust ja teda diskrimineerinud. Halduskohus tagastas kaebuse selles

osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

8. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus ja kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu

12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11).

9. Riigisisesed COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud

tulenevad esmajoones nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ning selle alusel

kehtestatud õigusaktidest, sh Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusest nr 305. Kuigi

kaebuse põhjal võis jääda mõnevõrra ebaselgeks, milliseid õigustloovaid akte, haldusakte või

toiminguid kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks ja temale kahju tekitanuks, on just neile

õigusaktidele – NETS-le ja selle alusel antud korraldusele nr 305 – viidatud määruskaebuses.

Muu hulgas on kaebaja määruskaebuses määratlenud vastustajana Vabariigi Valitsuse. Seega

eelduslikult taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 ning § 14

alusel.

10. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei saa halduskohtus vaidlustada Eestis kehtivaid

seadusi, üldkorraldusi vm õigusakte, mis tema õigusi ei riiva ega taotleda abstraktselt Eestis

kehtivate õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Ka hüvitamiskaebus peab olema esitatud

kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1; vt ka nt Riigikohtu 23.03.2020 otsus nr 3-16-1634,

3-21-1942

4(5)

p-d 20 jj; 07.06.2019 otsus nr 3-16-1191, p-d 8.1 ja 9.1; 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p 8).

Kaebuses ja määruskaebuses väljatoodud asjaoludel ei ole tegemist sellise olukorraga. Kaebaja

viibib juba 2009. a-st vanglas ja tema karistuse kandmine lõppeb alles 2024. a-l. Kaebaja

pöördus hüvitamiskaebusega halduskohtusse korralduse nr 305 vastuvõtmise päeval

(23.08.2021), kuid juba enne kõnealuse korralduse jõustumist (26.08.2021). Kuigi korraldusega

nr 305 sarnased piirangud kehtisid ka varem (vt Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldus nr

282), ei väida kaebaja, et ta oleks viibinud COVID-19 pandeemia leviku ajal nt lühi- või

pikaajalisel väljasõidul või viibinud muul põhjusel väljaspool vanglat selliselt, et temale oleksid

laienenud Vabariigi Valitsuse üldkorralduse alusel vabaduses viibivatele isikutele kehtivad

piirangud. Kaebaja lootus 2021. a septembris tingimisi ennetähtaegselt vabaneda on luhtunud,

sest 20.10.2021 määruskaebuses ja 08.12.2021 halduskohtule esitatud kaebuse täienduses on

tema viibimiskohaks märgitud jätkuvalt Tallinna Vangla. Määruskaebuses ei ole enam juttu ka

lühiajalisest väljasõidust, mis pidi aset leidma 2021. a augusti lõpus, ega ühestki plaanitavast

väljasõidust, milleks kaebaja on saanud loa. Eeltoodut arvestades ei riiva kaebaja õigusi

korraldusega nr 305 või enne seda kehtinud sarnaste korraldustega vabaduses viibivatele

isikutele kehtestatud meetmed ja piirangud, sh kohustus kanda avalikus ruumis maski või

esitada erinevate ürituste või meelelahutuskohtade külastamise eeldusena COVID-tõend. Üldist

vaktsineerimiskohustust ei ole NETS-i ega selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud.

11. Eeltoodut arvestades võis halduskohus kaebaja kahjunõuded tagastada.

12. Ringkonnakohus selgitab kaebajale täiendavalt, et haldusasja materjalide järgi on ka

Tallinna Vanglas kasutusel abinõud COVID-19 ennetamiseks ja selle leviku tõkestamiseks.

Nimelt on kaebajale tutvumiseks esitatud teavituskiri (dtl 63–64), mille kohaselt on alates

16.08.2021 peatatud vaktsineerimata vangide huvitegevuses osalemine ning vaktsineerimata

vangid peavad väljaspool kambrit ja osakonda liikumisel või kokkupuutel vanglaametnikega

kandma maski. Kuna kaebaja viibib Tallinna Vanglas ja kaebuses väidetu kohaselt on ta

COVID-19 vastu vaktsineerimata ega soovi kanda ka maski, sest see on vastuolus kaebaja

veendumustega, inimväärikust alandav ja kaebaja tervisele ohtlik, võivad kaebaja õigusi piirata

eeskätt Tallinna Vangla haldusaktid või toimingud. Kaebajal on õigus neid vaidlustada, samuti

nõuda vangla õigusvastaste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Enne

halduskohtusse pöördumist tuleb siiski läbida vangistusseaduse (VangS) §-s 11 ettenähtud

kohustuslik kohtueelne menetlus.

III

13. Halduskohus jättis 29.09.2021 määruse resolutsiooni p-s 3 rahuldamata kaebaja taotluse

vabastada ta kaebuse eest riigilõivu tasumisest, sest kaebuse edulootused on vähesed. Kuna

hüvitamisnõuded on halduskohus resolutsiooni p-s 1 tagastanud, puudutab riigilõivu tasumisest

vabastamata jätmine kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõudeid.

14. Isik vabastatakse kaebuselt tasutavast riigilõivust, kui tema majanduslik seisund ei

võimalda tal endal menetluskulusid kanda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Menetluses osalemise edukuse hindamisel

arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). Menetlusabi

ei anta, kui menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui taotlejal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus, taotlejale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes

kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki (HKMS § 111 lg 3).

15. Kaebusele lisatud K-Raha väljavõtet (dtl 18–19) arvestades ei võimaldaks kaebaja

majanduslik seisund tal nõutavat 15 euro suurust riigilõivu tasuda. Seega on halduskohus

asjakohaselt hinnanud ka kaebuse edulootusi.

3-21-1942

5(5)

16. Kaebaja palus kohtul tühistada EL COVID-tõend ja selle analoog Eestis ning EL

põhiõiguste harta art 51, samuti kohustada EL-i ja Eesti riiki lubama kaebajal hoolimata

COVID-19 vastu vaktsineerimisest keeldumisest vabalt liikuda Eesti, EL ja kolmandate riikide

territooriumil.

17. Koostalitusvõimeliste COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (EL

digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik on

kehtestatud Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määrusega (EL) 2021/953. EL digitaalne

COVID-tõend sisaldab teavet isiku COVID-19 vastu vaktsineerimise, testi tulemuse või

läbipõdemise kohta. EL digitaalse COVID-tõendi eesmärk on hõlbustada EL kodanike ja nende

pereliikmete vaba liikumist COVID-pandeemia ajal1, kuid see tõend ei ole reisidokument. EL

määrus ei reguleeri COVID-tõendi riigisisest kasutamist (nt üritustele pääsemiseks). Tõendeid

ei anna välja EL institutsioonid, vaid EL liikmesriigid. Eestis saab inimene luua COVID-tõendi

Eesti patsiendiportaalis enda vaktsineerituse, COVID-19 läbipõdemise või negatiivse

koroonatesti tulemuse tõendamiseks nii vabaks liikumiseks EL-s kui ka riigisiseseks

kasutamiseks. Selle tõendi loomise otsustab inimene ise ja see ei ole haldusakt, mida kohus

saaks tühistada. Vaktsineerimata isikutele COVID-19 ennetamise ja selle leviku tõkestamise

meetmena Eestis kehtivad piirangud ei tulene COVID-tõendist, vaid eeskätt NETS-st ning selle

alusel kehtestatud õigusaktidest, kinnipeetavate puhul VangS-st ja selle alusel kehtestatud

õigusaktidest.

18. Eesti kohtutel ei ole pädevust tühistada EL õigusakte ega anda vaktsineerimata isikute

liikumisvabadusega seonduvaid korraldusi EL institutsioonidele või välisriigi haldusorganitele

või isikutele (HKMS § 4 lg 3). Lisaks viibib kaebaja juba pikemat aega vanglas. Seega on ilmne,

et ta ei ole saanud alates COVID-19 pandeemia algusest reisida teistesse EL liikmesriikidesse

või kolmandatesse riikidesse ning seda võimalust tal lähiajal tõenäoliselt ka ei teki, kuid seda

mitte COVID-tõendi või üldisemalt COVID-19 ennetamiseks ja tõkestamiseks kehtestatud

piirangute, vaid vanglas karistuse kandmise tõttu. Nagu eespool selgitatud, ei riiva kaebaja

õigusi vabaduses viibivatele vaktsineerimata isikutele praegu COVID-19 ennetamiseks ja

tõkestamiseks kehtivad piirangud. Kui kaebaja vabaneb vanglast ennetähtaegselt, on tal

võimalik vaidlustada sel hetkel kehtivaid piiranguid, sh vajadusel taotleda kohtult esialgset

õiguskaitset.

19. EL põhiõiguste harta art 51 puudutab selle reguleerimisala. Eesti riigi kohtul puudub

pädevus EL harta sätete tühistamiseks (HKMS § 4 lg 3).

20. Eelneva põhjal nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebuses esitatud

tühistamisnõudeid arvestades ei ole kaebaja kavandatav menetluses osalemine edukas ja temale

riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise eeldused ei ole täidetud.

IV

21. Halduskohtule jäi ebaselgeks, kas kaebaja esitas halduskohtule ka esialgse õiguskaitse

taotluse, mistõttu jättis halduskohus selle taotluse käiguta. Seega esialgset õiguskaitset

puudutavas osas ei saa halduskohtu määruse peale määruskaebust esitada ja ringkonnakohus

jätab need määruskaebuse väited tähelepanuta.

22. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p-

d 1 ja 3 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 EL territooriumil seaduslikult elavate või viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatakse määrust

(EL) 2021/954.