2-19-18424/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-18424

Tsiviilasi

M.A.

pankrotimenetlus.

Pankrotihalduri

taotlus

kompromissi kinnitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

M.A. ja OÜ Kobela Property määruskaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik

(määruskaebuse

esitaja):

M.A.

(isikukood XXXXXXXXXXX)

Pankrotihaldur Tiia Kalaus

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): OÜ Kobela

Property (registrikood 12983953), seaduslik esindaja

juhatuse liige E.A.

Puudutatud isik: Osaühing Swedre Invest (registrikood

10695428), esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Puudutatud isik: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu, registrikood 70000349), esindaja Ülle Ilves

Puudutatud isik: L.N. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik: Hebo Trade OÜ (registrikood 11346693)

Puudutatud isik: P.K. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik:

osaühing

Centuurios

(registrikood

10103818)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 3. septembri 2021. a määruse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt määruse põhjendusi.

2. M.A. ja OÜ Kobela Property määruskaebused jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 7. veebruari 2020. a määrusega kuulutati välja M.A. (võlgnik) pankrot

ja pankrotihalduriks nimetati Tiia Kalaus (haldur). Nõuete kaitsmise koosolek toimus 28. mail

2020. Võlgnik esitas haldurile 7. mail 2021 kompromissettepaneku. Võlausaldajate

üldkoosolekul 19. mail 2021, mis jätkus 26. mail 2021, jäi kompromissettepanek vastu võtmata.

2. Võlgnik esitas haldurile 1. juulil 2021 uue kompromissettepaneku. Ettepaneku kohaselt

tasub võlgnik võlausaldajate nõuete ja pankrotimenetluse kulude katteks 42 000 eurot, millest

21 000 eurot tasub ühe kuu jooksul pärast kompromissi kinnitava määruse jõustumist. Sellest

summast rahuldatakse võlausaldajate nõudeid 16 400 euro ulatuses ja tasutakse menetluskulud

4599 eurot 67 senti. Ülejäänud summa (21 000 eurot) tasub võlgnik kolme kuu jooksul pärast

kompormissi kinnitava määruse jõustumist, millest rahuldatakse võlausaldajate nõudeid.

Kompromissettepanekus märgitud summa tasumist garanteerivad koos võlgnikuga E.A.

(võlgniku abikaasa) ja E.J., kes on nõustunud andma laenu ning laenu tagamiseks soovib

hüpoteegi seadmist OÜ Kobela Property (KP) kinnisasjadele.

2.1.

Võlausaldajad võtsid 28. juuli 2021. a üldkoosoleku otsustega kompromissettepaneku

vastu. Üldkoosolekul osales seitse võlausaldajat, kellele haldur määras kokku 4741 häält.

Kompromissettepaneku poolt oli viis võlausaldajat 3531 häälega.

2.2.

Vastu hääletasid kaks võlausaldajat (Osaühing Swedre Invest (SI) ning Maksu- ja

Tolliamet (EMTA)) 1210 häälega.

2.2.1. SI vastuväite kohaselt rikutakse kompromissiga võlausaldajate huve. Haldur on esitanud

hagi E.A. ja KP vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr

2-20-5103). Asja lahendamine on jõudnud lõppstaadiumisse. Hagi rahuldamise korral

suureneks pankrotivara ning võlausaldajate nõudeid rahuldataks oluliselt suuremas ulatuses kui

kompromissettepanekus märgitud. Lisaks ei selgu kompromissettepanekust, kas selles

märgitud võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus on reaalne. Võlgnikul puudub sissetulek.

E.J. ei ole kinnitanud, et ta annab võlgnikule laenu 1. juuli 2021. a kompromissettepanekus

märgitud summa ulatuses. KP-l puudub samuti märkimisväärne majandustegevus, äriühing

tegutseb kahjumiga ning talle kuuluvate kinnisasjade omandamise tehingud on vaidlustatud

(tsiviilasjas nr 2-20-5103). Lisaks on Hebo Trade OÜ (HT) pärast 26. mai

2021. a võlausaldajate üldkoosolekul kompromissettepaneku vastu võtmata jätmist loovutanud

osa nõudest oma juhatuse liikmele ning temaga seotud äriühingule. Seejuures on

pankrotimenetluses nõude esitanud võlgniku abikaasa ning kohtutäituri Katrin Velleti nõue on

tasutud. Sellise tegevuse tulemusena saavutasid võlgnikuga seotud võlausaldajad

kompromissiettepaneku vastuvõtmise, mille täitmine on kaheldav ning mis rikub võlausaldajate

huve. Eelduslikult ei kavatse võlgnik kompromissi täita ning ettepanek on esitatud vaid kohtu,

halduri ja võlausaldajate eksitamiseks ning tsiviilasja nr 2-20-5103 menetluse venitamiseks.

2.2.2. EMTA vastuväite kohaselt ei ole kompromissettepanekus piisavat teavet pankrotivara

suurendamise võimaluste ega nõuete rahuldamise ulatuse kohta pankrotimenetluse lõppemisel

lõpparuande kinnitamisega, arvestades kohustustest vabastamise menetlusega, et otsustada

kompromissi kinnitamise üle. Maakohtu menetluses on halduri hagi E.A. ja KP vastu tehingute

kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-20-5103). Halduri hinnangul on

hagi rahuldamise korral võimalik suurendada pankrotivara ligikaudu 100 000 euro võrra.

Kompromissettepanekus ei ole ka E.J. kinnitust 42 000 euro suuruse laenu andmise kohta.

Seega kahjustatakse kompromissettepanekuga võlausaldajate ühiseid huve, sest võlausaldajate

nõudeid on eeldatavalt võimalik rahuldada kompromissiga ettenähtust kaks korda suuremas

ulatuses, võttes mh arvesse pankrotimenetluse kulud.

Kompromissi poolt hääletanud võlausaldajad on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja sellega

kahjustanud EMTA huve. Suurima nõudega võlausaldaja HT loovutas 26. mail 2021 oma

nõudest 5000 eurot juhatuse liikmele P.K. ning 10 000 eurot osaühingule Centuurios

(Centuurios), mille juhataja on samuti P.K.. Selle ainsaks eesmärgiks oli suurendada

võlausaldajate arvu kompromissi vastuvõtmiseks, mis on vastuolus seaduse mõttega. Kuna HT

nõude aluseks on jõustunud tagaseljaotsus, ei saa haldur ega võlausaldajad nõuet vaidlustada.

Samas on nõudega seotud asjaolude kontrollimiseks alustatud kriminaalmenetlus

(nr 20760000044). Lisaks tasus võlgniku tütar A.A. K.K. nõude ning võlgniku abikaasaga

seotud äriühing KP esitas nõude pankrotimenetlusse enam kui aastase hilinemisega. Kuivõrd

KP nõue kuulub kolmandasse rahuldamisjärku, eelistatakse KP-d kompromissiga

ebaproportsionaalselt. Samuti tasuti vahetult enne 28. juuli 2021. a üldkoosoleku toimumist

esimese kompromissettepaneku vastu olnud kohtutäituri K. Velleti nõue.

2.3.

Halduri arvates ei ole kompromiss võlausaldajate huvides. Võlgnik soovib

kompromissiga saavutada E.A. ja KP vastu esitatud tsiviilasja lõpetamist, mille tagajärjel jääks

võlgniku võimalik osa ühisvarast tema abikaasa omandisse, ning vältida vara realiseerimist

pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Lisaks on ebausutav, et võlgnik on

teinud parima talle vastuvõetava ettepaneku võlausaldajatele kompromissi korras nõuete

rahuldamiseks. Samuti ei saa välistada kompromissi saavutamist pettuse teel, arvestades nii

tasutud kui ka ühe võlausaldaja poolt loovutatud nõudeid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 3. septembri 2021. a määrusega võlausaldajate 28. juuli 2021. a

üldkoosolekul tehtud kompromissotsuse kinnitamata.

Määruse kohaselt on pankrotiseaduse (PankrS) § 180 lg-st 3 tulenevad kompromissiettepaneku

kinnitamise formaalsed eeldused täidetud. Kompromissettepaneku poolt on hääletanud

vähemalt pool võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast.

Maakohus jättis kompromissotsuse kinnitamata, kuna see on tehtud pettuse mõjul

(PankrS § 183 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 94). Võlgnik on loonud arusaama, et ta

suudab kompromissiettepaneku kinnitamisel tasuda 42 000 eurot. Ta on kohtule esitanud

19. augustil 2021 sõlmitud laenulepingu, mis seega on sõlmitud mõni päev pärast võlgnikult

kompromissi kohta täiendavate selgituste küsimist. Samas on esimene kompromiss esitatud

7. mail 2021 ning teine 1. juulil 2021. Suuliste kokkulepete sõlmimine ei ole küll keelatud, kuid

muid asjaolusid arvestades seab see kahtluse alla võlgniku eesmärgid selles menetluses.

Laenulepingu sisust nähtub ka vastuolusid, mis annavad alust arvata, et kohtule, haldurile ning

võlausaldajatele on soovitud luua ebaõiget ettekujutust. Lepingu p 1.1.2 kohaselt ei saa võlgnik

laenusummat enda käsutusse, vaid see antakse KP-le, kes on üks võlgniku võlausaldajatest ning

kes osales kompromissi vastu võtnud üldkoosolekul. Esineb ka võimalus, et raha makstakse

kellelegi kolmandale. Seega puudub halduril PankrS § 189 lg 1 järgi võimalus teostada

järelevalvet kompromissi täitmise üle, kuna laenulepingu kohaselt makstav summa ei lähe

võlgniku valdusesse. Samuti ei nähtu kompromissist PankrS § 189 lg 6 järgset haldurile

makstavat tasu järelevalve teostamise eest. Ebaselgeks jääb ka see, kes peab laenu tagastama.

Laenulepingust ei nähtu, mille arvelt annab E.J. laenu. Võlgniku ning tema abikaasa selgitused

ei ole piisavad näitamaks laenuandja võimekust lepingut täita. Sellekohane kinnitus peaks

tulema laenuandjalt.

Nõuete loovutamise, esitamisese ja rahuldamise kaudu on muudetud võlausaldajate ringi

selliselt, et saavutada kompromissi kinnitamiseks vajalik poolthääle enamus.

Nõuete rahuldamine 7,52% ulatuses ei vasta PankrS § 2 eesmärkidele. Menetluses on võimalus

rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Selle ärahoidmiseks on võlgnik esitanud

kompromissettepaneku, et lõpetada pankrotimenetlus ning lõpetada tagasivõitmise menetlus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. KP palub 20. septembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja

võlausaldajate kompromissotsuse kinnitada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks

lahendamiseks teises kohtukoosseisus.

Määruskaebuse kohaselt kohaldas kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 183 lg-t 2 ebaõigesti.

Laenulepingu täitmist puudutav on kompromissi täitmise küsimus. Võlausaldajat ei ole

võimalik petta kompromissi sõlmima väitega, et kompromissi on võimalik täita laenu arvelt,

kuigi tegelikult ei ole. Kompromiss tühistatakse, kui võlgnik ei täida sellest tulenevaid

kohustusi (PankrS § 190 lg 1 p 2), ning pankrotimenetlus taastatakse. PankrS § 183 lg-s 2

märgitud pettuse all mõeldakse võlausaldajate eksimusse viimist valedest asjaoludest, millega

on nad kallutatud kompromissi sõlmima. Praegu selliseid asjaolusid ei esine.

Võlgniku põhjendus, et kompromiss täidetakse E.J.lt saadava laenu arvelt, on tõene. Selle

kinnituseks on esitatud kirjalik laenuleping. Võlausaldajate üldkoosoleku ajaks ei olnud seda

lepingut veel sõlmitud (oli vaid laenuandja kinnitus). Järelikult ei saanud võlausaldajad sellest

laenulepingust lähtuda.

Laenuandjale kindluse tagamiseks laenu tagastamise osas on laenusaajaid kolm, kes on

solidaarvõlgnikud. Ebaõige on kohtu väide, et võlgnikul, E.A.l ja KP-l puuduvad vahendid

laenu tagastamiseks. KP-l on viis kinnisasja, E.A. töötab, st laenu tagastamine on tagatud.

Samas ei puuduta see kompromissotsuste kinnitamist, kuna võlausaldajate jaoks on oluline see,

et laen antakse ja see võlausaldajatele välja makstakse. Sihtotstarbeline laen (võlgniku võlgade

tasumiseks) makstakse välja KP-le või laenusaaja näidatud isikutele seetõttu, et laen võidakse

maksta ka otse võlausaldajatele kompromissi täitmisena.

Kohus ei saa kompromissi kinnitamisel uurida, kuidas on võimalik laenuandjal raha laenata.

Võlgnik peab põhjendama raha allikaid. Seda on võlgnik piisaval määral teinud, sh esitanud

kohtu nõudmisel laenulepingu. Iseenesest oleks E.A.l võimalik laenata raha pangast, kuid laenu

võtmine E.J.lt oli soodsam.

Nõuete loovutamises ja tasumises ei ole midagi ebaseaduslikku. Seega ei saa tegemist olla

pettusega. Pealegi oleks kompromissi poolt hääletanud võlausaldajate arv piisav ka siis, kui

jätta arvestamata HT nõude osaline loovutamine ja täituri nõude maksmine.

Nõuete rahuldamise ulatus otsustatakse võlausaldajate poolt. Ebamäärane on kohtu viide, et

tagasivõitmise raames on võimalus nõudeid rahuldada suuremal määral. Kohus ei arvesta, et

tagasivõitmise hagi võib jääda rahuldamata. Esitatud on ka vastuhagi.

Kohus ei tohiks olla võlausaldajate tahte vastu ja peaks vähemalt põhjendama, miks ta peab

tagasivõitmise hagi ja ühisvara jagamist perspektiivikaks või vähemalt tõenäolisemaks kui

seda, et hagi jääb rahuldamata. Võlgniku ja E.A. poolt sõlmitud tagasivõidetav leping oli

varaliselt tasakaalus – E.A.le jäid kinnisasjad ja kohustused samas suurusjärgus.

5. Võlgnik palub 20. septembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse

tühistada ja võlausaldajate kompromissiotsuse kinnitada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole võlgnik kedagi petnud. Kompromissi saavutamine on võlgniku

ja E.A. ühine eesmärk, mistõttu sõlmiti leping E.J.lt laenu saamiseks. Kuna võlgnik ise laenu

ei saaks, on laenusaajateks ka E.A. ja KP. Selliselt on laenuandjal kui ka võlausaldajatel tagatis

laenu saamiseks ja tagastamiseks.

SI koostab võlgniku kohta kuriteokaebusi ega nõustu ühegi ettepanekuga, sh võimalusel nõude

suuremas ulatuses rahuldamisega. Võlgnikul ja SI-l on varasemast vaenulikud suhted. Seetõttu

ei peaks SI vastuväited olema nii suure kaaluga.

6. SI arvates puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks.

Võlgnik jätab tähelepanuta, et ta esitas ise kohtusse pankrotiavalduse ning sõlmis

käenduslepingu äriühingu kohustuste tagamiseks ulatuses, mis ületas tema varalisi võimalusi.

SI nõue tuleneb jõustunud kohtulahendist, mille täitmisest püüdis võlgnik aastaid kõrvale hoida.

Asjakohatu on väide, et tagasivõitmise hagi võib jääda rahuldamata ning sellisel juhul

rahuldatakse võlausaldajate nõudeid kompromissis märgitust väiksemas ulatuses. Tsiviilasja

nr 2-20-5103 menetlus on lõppstaadiumis. Hagi rahuldamise korral ületaks pankrotivarasse

lisanduda võiva vara väärtus oluliselt kompromissiettepanekus näidatud summat. Kuna KP on

tsiviilasjas nr 2-20-5103 kostjaks, on tema huvid võlgniku pankrotimenetluses vastuolus teiste

võlausaldajate huvidega. Seetõttu on põhjendamatu KP viide kõikide võlausaldajate huvide

kaitsmisele.

Võlgniku 1. juuli 2021. a kompromissettepanek jäi võlausaldajate poolt vastu võtmata, kuid

pärast seda on võlgnik ja temaga seotud võlausaldajad saavutanud ebakonkreetse ja puudulike

andmetega kompromissettepaneku vastuvõtmise. Lisaks esitas võlgnik kompromissettepaneku

ajal, kui maakohus on tegemas otsust tsiviilasjas nr 2-20-5103. Kompromissettepanek lähtub

vaid võlgniku huvidest ega taga võlausaldajate huvisid.

7. EMTA palub jätta määruskaebused rahuldamata.

Kompromissi korral rahuldatakse võlausaldajate nõudeid põhjendamatult väikeses ulatuses

(7,5%). Pankrotimenetluses on võimalus nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Haldur on

esitanud tagasivõitmise hagi. Seetõttu kahjustatakse kompromissiga võlausaldajate ühiseid

huve. Heade kommetega vastuolus olevat kompromissi ei peaks kohus kinnitama. Heade

kommetega vastuolus olevaks saab pidada ka KP eelistamist, sest pankrotimenetluse jätkumise

korral ei tehtaks KP-le kolmanda rahuldamisjärgu nõude katteks väljamakseid enne teiste

võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Halduri põhjendatud kahtluse kohaselt ei ole HT nõude aluseks väidetud tehingut tegelikult

toimunud. HT tegelikkuses mitteeksisteerivale või vaidlustatavale nõudele vastu vaidlemata

jätmise tõttu tegi kohus tsiviilasjas nr 2-19-8969 võlgniku kahjuks tagaseljaotsuse. Kohe pärast

selle

jõustumist

esitas

võlgnik

kohtule

pankrotiavalduse.

Eesmärgiks

oli

saada

pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud kohtulahend ning kontroll pankrotimenetluse üle.

Võlgniku tegevusetus kahjustas võlausaldajate huve. Seega tuleb arvestada ka halduri

võimalusega esitada hagi võlgniku toimingu tagasivõitmiseks ja tagaseljaotsuse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Kui nõue tegelikult eksisteerib, võib see olla osaliselt või täielikult

täidetud, st kompromissi vastuvõtmine põhineb võlausaldaja häältel, kelle nõue on juba

rahuldatud. Kompromissi kinnitamine võtaks haldurilt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamise võimaluse.

Kompromiss võeti vastu hea usu põhimõtte vastase käitumisega, kahjustades kompromissi

vastu hääletanud võlausaldajaid. Nõuetega manipuleeriti, et elimineerida vajalik osa

kompromissi vastu olnud võlausaldajatest ja tekitada juurde kompromissi poolt hääletavaid

võlausaldajaid. Kuigi esimene kompromissettepanek oli võlausaldajatele soodsam, jäi see

võlausaldajate poolt vastu võtmata.

EMTA ei nõustu KP väitega, et kuna kompromissi on võimalik tühistada, ei saa võlgnik

soodsaid tagajärgi, kui kompromissi ei täida. Kompromissi tähtajaks täitmata jätmise tagajärjel

kahjustatakse pöördumatult võlausaldajate huvisid – võlausaldajad kaotavad võimaluse saada

oma nõuded rahuldatud kompromissis märgitust suuremas ulatuses (sh tagasivõitmiste abil)

ning ei saa isegi kompromissiga kokkulepitud summat (kuna võlgnik on varatu). Samuti on

põhjendatud E.J. laenu andmise võimekuses kahtlemine. Võlgniku suutlikkus kompromissi

täita sõltub otseselt sellest, kas võlgnik saab vajaliku laenu (PankrS § 179 lg 1).

8. Halduri arvates ei anna määruskaebustes esitatud põhjendused alust maakohtu määruse

tühistamiseks.

Halduril puudub järelevalve korras võimalus kontrollida kompromissi täitmist, kuna laen

kantakse KP kontole. Samuti on kompromissi vastuvõtmisel nõuete loovutamise, esitamise või

rahuldamise kaudu saavutatud vajalik võlausaldajate poolthääle enamus. Kuigi tehingud ei

olnud ebaseaduslikud, on nendega kahjustatud võlausaldajate ühiseid huve ning mõnda

võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Lisaks said võlausaldajad kompromissotsuse tegemisel

lähtuda vaid võlgniku suulistest väidetest, kuna laenulepingut selleks ajaks ei esitatud.

Seejuures ei ole teada E.J. laenu andmise võimekus.

Kompromissettepanek on võlgniku ja tema abikaasa (E.A.) perekondlik ühine eesmärk.

Võlgnik ise ei ole kompromissi täitmiseks saadavat laenu võimeline tagama.

Kompromissettepanek on esitatud võlausaldajate nõuete suuremas ulatuses rahuldamise

ärahoidmiseks. Haldur peab tagasivõitmise hagi perspektiivikamaks kui KP, kuid enne lõplikku

lahendit ei saa seda kindlalt väita. Tagasivõitmise tulem on eelduslikult suurem kui

kompromissis pakutud summa, st suurem oleks ka võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus.

Kuna võlgnik ise esitas kohtusse pankrotiavalduse, pidi ta olema teadlik, et pankrotimenetlus

võib olla pikaajaline.

9. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning saatis need tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659

tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.

11. Kompromissi kinnitamisel saab kohus kontrollida kompromissi sisuliselt. Samas see ei

tähenda, et kohus peaks tegema seda täies ulatuses omal algatusel, sh kontrollima kompromissi

kinnitamisel omal algatusel võimalike kompromissi tühisuse aluseks olevate asjaolude

esinemist ja kompromissi majanduslikku sisu (vt ka Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p-d 21 ja 23). Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel

kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme,

st kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud

hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või

eelistades. Muul alusel kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite

esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi

tühisuse või tühistamise kohta näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu.

11.1. Praeguses asjas jättis maakohus kompromissi kinnitamata, leides, et see on tehtud

pettuse mõjul (PankrS § 183 lg 2). Samas ei ole võlausaldajad (SI ja EMTA) oma vastuväidetes

(I kd, tl-d 140–141, 165–166) sellele tuginenud. Ringkonnakohtu arvates vastuväiteid selle

kohta, et kompromiss on tehtud pettuse mõjul, peab kohus kontrollima üksnes kompromissi

vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel. Järelikult ei saanud maakohus omal algatusel

kontrollida kompromissi tegemist pettuse mõjul. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt

välja toodud asjaolud ei anna ka alust arvata, et kompromiss tehti pettuse mõjul.

Samuti käsitles maakohus põhjendamatult omal algatusel E.J. ning võlgniku, E.A. ja KP vahel

19. augustil 2021 sõlmitud laenulepingu (I kd, tl-d 174–175) sisu (sh lepingu vastuolusid raha

ülekandmise, halduri järelevalvetasu puudumise ja laenu tagastamise kohta). Seejuures ei

saanudki võlausaldajad oma vastuväidetes eelnimetatud laenulepingule tugineda, kuna see

sõlmiti pärast 28. juuli 2021. a üldkoosolekut, kus otsustati kompromissi vastuvõtmise üle.

Maakohus sai käsitleda üksnes SI ja EMTA vastuväiteid kompromissi täitmise kohta E.J. poolt

saadava laenu arvelt, st analüüsida, kas võlgnik on kompromissettepanekus PankrS § 179 lg 1

kohaselt põhjendanud, et ta suudab oma võlad märgitud ulatuses ja tähtpäevaks tasuda.

11.2. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb

kompromiss jätta kinnitamata. Ringkonnakohus leiab, et kompromiss tuleb jätta kinnitamata

selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ning võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu,

millele on oma vastuväites tuginenud nii SI kui ka EMTA. Ringkonnakohus muudab

kõnealuses osas maakohtu määruse põhjendusi.

12. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide

kahjustamise tõttu kinnitamata siis, kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule

asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt

väiksemas osas võrreldes pankrotimenetluse lõppemisel lõpparuande kinnitamisega, ja seda ei

saa mh õigustada võlausaldajate ühiste huvidega või võlgniku huviga, või kui sellega

kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Seaduses ei ole küll

sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks kompromissiga rahuldada,

kuid kohus peab mh arvestama ka seda, kas on ilmselgeid võimalusi pankrotivara

suurendamiseks (näiteks tagasivõitmise arvel). Seega peab kohus kontrollima, kas

kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt arvestatud ning ega

mõnda võlausaldajat ei ole põhjendamatult eelistatud. Kohus kinnitab kompromissi, kui

võlgnik või haldur tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel

võlausaldajate nõuete rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides.

12.1. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud kompromissi vastu hääletanud võlausaldajate

(SI ja EMTA) seisukoht, et kompromissiga kahjustatakse võlausaldajate ühiseid huve.

Võlausaldajate vastuväidetest nähtuvalt on haldur esitanud hagi E.A. ja KP vastu tehingute

kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-20-5103) ning hagi rahuldamise

korral suureneks pankrotivara ligikaudu 100 000 euro võrra (I kd, tl 140 pöördel). Kuigi KP

määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on asjas esitatud ka vastuhagi, ei ole võlausaldajatele

esitatud piisavat teavet, kuidas see mõjutab võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust, et

otsustada informeeritult kompromissi vastuvõtmise üle. Seega järeldab ringkonnakohus asja

materjalide põhjal, et võlgniku poolt kompromissettepanekus näidatud 42 000 euro tasumine

on võlausaldajaid liialt kahjustav, kuna tsiviilasjas nr 2-20-5103 esitatud hagi rahuldamise

korral rahuldatakse võlausaldajate nõudeid eelduslikult olulisemalt suuremas ulatuses.

Ringkonnakohus märgib, et võlgnik ega KP ei ole määruskaebustes väitnud ning seda ei nähtu

ka muudest asja materjalidest, nagu oleks tsiviilasi nr 2-20-5103 esitatud hagi täielikult

perspektiivitu. Samuti ei järeldu asja materjalidest, et võlausaldajate nõuete rahuldamist

kompromissi alusel oluliselt väiksemas ulatuses õigustaksid võlausaldajate ühised huvid või

võlgniku huvi.

12.2. Lisaks looks kompromiss põhjendamatu eelise KP-le. Asja materjalidest nähtuvalt on

KP nõue tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p 3 alusel tähtaegselt esitamata nõudena (I kd, tl 126).

See tähendab, et KP nõue rahuldataks pankrotimenetluses (kompromissi kinnitamata jätmisel)

pärast ülejäänud (PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel tunnustatud) nõuete rahuldamist

(PankrS § 153 lg 5). Kompromissettepaneku kohaselt rahuldatakse aga KP nõue samal ajal

ülejäänud nõuetega, st rahuldamisjärku arvesse võtmata. Seega eelistatakse kompromissiga KP-

d ebaproportsionaalselt. Ühtlasi kahjustatakse seeläbi PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel tunnustatud

nõuetega võlausaldajaid (sh kompromissile vastuväite esitanuid) ebaproportsionaalselt, kuna

nende ühine huvi on saada oma nõuded pankrotimenetluses rahuldatud võimalikult suures

ulatuses.

12.3. Kompromiss saavutati ringkonnakohtu hinnangul ka hea usu põhimõtte vastase

hääletusega. Toimikust nähtub, et vahetult enne võlausaldajate 19. mai 2021. a üldkoosoleku

jätkumist, s.o 26. mail 2021, kus otsustati võlgniku 7. mail 2021 esitatud kompromissi

vastuvõtmise üle, loovutas võlausaldaja HT oma nõudest 10 000 eurot Centuuriosele ja 5000

eurot P. K. (I kd, tl-d 114, 115). Lisaks on KP (võlgniku abikaasaga seotud äriühing) esitanud

võlgniku pankrotimenetlusse nõude 28. juunil 2021 (I kd, tl 126), s.o vahetult enne 28. juuli

2021. a üldkoosolekut, kus otsustati võlgniku 1. juulil 2021 esitatud kompromissettepaneku

vastuvõtmise üle. Ringkonnakohtu arvates selliste osaliste nõudeloovutuste ja KP poolt nõude

esitamise ainsaks või peamiseks eesmärgiks võlausaldajate arvu suurendamine (PankrS § 180

lg 3). Seejuures ei ole piisav KP poolt määruskaebuses esitatud selgitus, et eelkirjeldatud

käitumises ei ole midagi ebaseaduslikku. Ringkonnakohus lisab, et olukorras, kus HT poleks

osaliselt oma nõuet loovutanud ning KP nõuet esitanud, ei oleks kompromissi vastuvõtmiseks

vajalike võlausaldajate arv olnud täidetud (PankrS § 180 lg 3), st kompormissi vastuvõtmise

formaalsed eeldused oleksid täitmata.

Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saaks jätta kompromissi kinnitamata üksnes seetõttu, et

HT nõude aluseks olevat tehingut ei pruugi tegelikkuses eksisteerida.

13. Eelmärgitust tulenevalt on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et kompromiss tuleb

jätta kinnitamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Vastusena määruskaebustes esitatud ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt

järgmist.

13.1. Iseenesest on põhjendatud KP määruskaebuses esitatud seisukoht, et PankrS § 190 lg 1

p 2 järgi võib kohus tühistada kompromissi halduri või selle võlausaldaja nõudel, kelle suhtes

kompromiss kehtib, kui võlgnik ei täida kompromissist tulenevaid kohustusi. Samas ei nõustu

ringkonnakohus määruskaebustes esitatud väidetega, nagu ei omaks kompromissi kinnitamisel

E.J. majanduslik olukord tähtsust. PankrS § 179 lg 1 kohaselt tuleb võlgnikul

kompromissettepanekus põhjendada, et ta suudab oma võlad märgitud ulatuses ja tähtpäevaks

tasuda. Praeguses asjas esitatud kompromissettepaneku kohaselt täidab võlgnik kompromissi

füüsiliselt isikult E.J.lt saadava laenu arvelt, st kompromissi täitmine sõltub otseselt E.J.

majanduslikust olukorrast. Sellega seonduvalt omab põhimõtteliselt siiski tähtsust, milline on

kolmanda isiku majanduslik võimekus, et võlausaldajad saaksid otsustada teadlikult

kompromissi vastuvõtmise üle.

13.2. Määruskaebuste rahuldamiseks ei anna ka alust nendes esitatud muud väited (sh

võlgniku väited tema ja SI vaenulike suhete kohta). Eelmärgitust tulenevalt jätab

ringkonnakohus määruskaebused rahuldamata.

14. Kohtumäärus, millega kohus jätab kompromissotsuse pankrotimenetluses kinnitamata,

ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, mistõttu ei

ole menetluskulude jaotuse märkimine sellises määruses vajalik.

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest