3-21-2881/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

18. jaanuar 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2881

Haldusasi

X kaebus Keskkonnaameti 10. novembri 2021. a

ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Toomas Pikamäe

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Rutt Grünberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2021.

a määrus osaliselt.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega peatada Keskkonnaameti 10. novembri

2021. a ettekirjutuse nr 1654 täitmine osas, millega kohustati X likvideerima Harju

maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Söödiranna kinnistul (katastritunnus

35203:001:0450) asuv suvemaja. Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, §

252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-le kuulub Harjumaal Kuusalu vallas Andineeme külas asuv Söödiranna kinnistu

(katastriüksuse tunnus 35203:001:0450). Kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi territooriumil

Lahemaa piiranguvööndis.

2. Keskkonnainspektsioon teostas 18.10.2019 kontrolli, mille käigus tuvastati X-le kuuluval

Söödiranna kinnistul kaks ehitist: puidust maja mõõtmetega 5 × 5,9 m ning puidust välikäimla.

3. Keskkonnaamet tegi looduskaitseseaduse (LKS) § 702 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS)

§ 28 lg 1 alusel 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654, millega kohustas X: 1) likvideerima

Söödiranna kinnistul asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022; 2) vedama

likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Söödiranna kinnistult ära ning andma käitlemiseks

3-21-2881

2(10)

üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandama ning jätma

see looduslikule taastumisele ning mitte ladustama alale võõrast pinnast ega taimeseemneid.

Ettekirjutuses hoiatati, et kui X ei ole 31.03.2022 ettekirjutust täitnud, rakendab

Keskkonnaamet tema suhtes sunniraha resolutsiooni p 1 täitmata jätmisel 5000 eurot, p 2

täitmata jätmisel 1000 eurot ja p 3 täitmata jätmisel 1000 eurot ning sunniraha rakendatakse

ettekirjutuse täitmata jätmisel korduvalt.

Maakatastri andmetel on Söödiranna kinnistu sihtotstarve 100% maatulundusmaa. 9511 m²

suurusest pindalast moodustab metsamaa 3899 m², looduslik rohumaa 3775 m² ja muu maa

1837 m². Kinnistu on olnud enne kõnealuste hoonete püstitamist hoonestamata. Katastriüksuse

moodustamise korra § 40 lg 3 p 5 kohaselt paikneb maja muu maa kõlvikul, mis kuni 2009. a-

ni oli rohumaa. Maja asukoht on vahetult poolloodusliku koosluse piiri kõrval. Välikäimla

paikneb metsamaa kõlvikul.

LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 23 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud hoonete

püstitamine metsamaal. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis

ehitiste püstitamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Ehitiste püstitamiseks Söödiranna

kinnistul ei ole kaitseala valitseja nõusolekut andnud ja seda ei ole ka küsitud. Kaitseala

valitseja nõusolek on vajalik igasuguse ehitise püstitamiseks, sh ehitistele, mis ehitusseadustiku

lisa 1 kohaselt ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega. Nõusoleku andmisel on tegemist

kaitseala valitseja kaalutlusotsusega, mis tugineb ala kaitse eesmärkidel.

Varasemalt hoonestamata maaüksuste hoonestamine on võimalik, kui looduslikud olud seda

võimaldavad

kooskõlas

kultuuripärandi

kaitse-eesmärgiga.

Lahemaa

rahvuspargi

kultuuripärandi kaitse-eesmärgil on hoonete püstitamine väljaspool väljakujunenud õuemaad

lubatud juhul, kui see on kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuriga. Asustust saab

laiendada, kui asustusstruktuur ja loodus või maastikuväärtused seda võimaldavad. Asustuse

liigset tihendamist tuleb vältida. Uute talukohtade rajamine on võimalik kohtades, kus küla

asustusstruktuur võimaldab tihendamist. Üksikute hoonete baasil maaüksuste hoonestamine ei

ole kooskõlas piirkonna ehitustraditsioonidega. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 alusel on kaitseala

kaitse eesmärgiks mh piirkonnale iseloomulik maastikuilme ja taluarhitektuur. Keskkonnaamet

saab ehitusõigust hoonestamata maaüksusele lubada, kui on tagatud, et maaüksusele on

võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Piirkonna õuealad on

valdavalt suuremad kui 0,25 ha. Püstitatud maja ja välikäimla ümbruses puudub selline vaba

ala väljaspool metsamaad ja poollooduslikku kooslust. Kuivõrd välikäimla asub metsamaa

kõlvikul, ei ole Keskkonnaametil isegi võimalust kaaluda selle lubamist praeguses asukohas.

4. X esitas 13.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnameti 10.11.2021

ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse vaidlustatud ettekirjutuse täitmise peatamiseks lõpliku lahendi jõustumiseni praeguses

haldusasjas.

Kaebaja tunnistab, et välikäimla asub metsa-alal, mistõttu ei ole selle praegune asukoht

õiguspärane. Kaebaja on valmis välikäimla teisaldama teise asukohta kinnistul nii, et välikäimla

ei asu enam metsamaal. Samas on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus ka välikäimla osas,

kuna ettekirjutusest nähtuvalt ei pea vastustaja hoonete olemasolu kinnistul üldse võimalikuks.

Seega asjaolu, et kaebaja teisaldab välikäimla kohtumenetluse ajaks teise asukohta kinnistul, ei

välista seda, et vastustaja nõuab uue ettekirjutusega jätkuvalt välikäimla likvideerimist. Kaebaja

3-21-2881

3(10)

peab mõistlikuks, et enne välikäimla asukoha muutmist saabub selgus, kas üldse ja kui jah, siis

millisesse asukohta võib kaebaja välikäimla teisaldada.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja eesmärgiks on vältida hoonete likvideerimist

hiljemalt 31.03.2022. Kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda, siis peab kaebaja kas

ettekirjutuse täitma ja lammutama hooned hiljemalt 31.03.2022 või taluma kaebajale

ettekirjutuse täitmata jätmise eest kohaldatavaid sunnimeetmeid (sunniraha). Seejuures nähtub

ettekirjutusest, et vastustajal on õigus sunniraha kohaldada korduvalt. Kui kohus esialgset

õiguskaitset ei kohalda, kuid hiljem kaebus rahuldatakse, on selle tulemuseks kas kaebaja poolt

hoonete tarbetu likvideerimine või kaebaja poolt asjatult talutud sunnimeetmed.

Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Ettekirjutuse õigusvastasust kinnitavad mh see, et

puuduvad kontrollitavad andmed poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupu

pindala ja asukoha kohta kinnistul; vastustaja ei ole hinnanud hoonete püstitamise ja

kasutamisega kaasnevat negatiivset mõju poollooduslikule kooslusele; vastustaja väited, et

hooned ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva asustusstruktuuriga, ei

vasta tõele; vastustaja ei kaalunud ettekirjutuse andmisel kaebaja huvi hoonete säilimise vastu.

Kaebaja möönab, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid, st poolloodusliku koosluse aed-

rebasesaba ja ürt-punanupu niidu säilimine ning kaitse-eeskirjaga kooskõlas olev asustus-

struktuuri tagamine esindavad olulist avalikku huvi. Samas ei kahjusta esialgse õiguskaitse

kohaldamine neid huve. Poollooduslikku kooslust aed-rebasesaba ja ürt-punanupu niiduga

kahjustab eeskätt niidu niitmata jätmine ja niidu metsastumine. Kaebaja tegevus (jättes kõrvale,

et suvemaja asub 5‒6 m2 ulatuses kinnistul väidetaval oleval poolloodusliku koosluse aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidul) on suunatud loodusliku mitmekesisuse saavutamisele.

Enne seda, kui kaebaja püstitas kinnistule hooned, oli kinnistu võsa täis kasvanud, mis

ilmselgelt kahjustas viidatud poollooduslikku kooslust.

Vajadus tagada hoonete vastavus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga kooskõlas olevale

asutusstruktuurile ei tingi ettekirjutuse kohest täitmist, sest esialgse õiguskaitse kohaldamisega,

st hoonete likvideerimise viibimisega, ei kaasne pöördumatuid tagajärgi. Kui kohus kohaldab

esialgset õiguskaitset ja jätab siiski jõustunud kohtulahendiga kaebuse rahuldamata, mille

tulemusena peab kaebaja hooned likvideerima, on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk

täidetud samavõrra kui olukorras, kus kohus ei kohalda esialgset õiguskaitset ning kaebaja peab

eesmärgi koheselt täitma.

Kui kohus ei kohalda esialgset õiguskaitset, peab kaebaja hooned hiljemalt 31.03.2022

likvideerima. Kaebuse rahuldamisel tekib kaebajal õigus kinnistu uuesti hoonestada ning

kaebaja kulutused, algselt hoonete püstitamiseks ca 38 000 eurot, ning seejärel hoonete

lammutamiseks, osutuvad asjatuteks.

5. Keskkonnaamet palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebus ei ole perspektiivikas. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja

pindala on Söödiranna kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud ning kaardile kantud.

Kuivõrd kaitsealused elupaigad on enamasti kinnistute ülesed, ei olegi kinnistuid, mida

elupaigad hõlmavad, Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) üles loetletud. Küll aga on

kinnistud, millel need elupaigad asuvad, nähtavad Maa-ameti geoportaali kaardirakendusest

Looduskaitse, Natura 2000. Ka EELIS-sse sisse logides on kaart leitav elupaiga andmete

alapealkirja

alt

Elupaiga

kaardiobjektid.

Kaardile

kantakse

elupaigad

omakorda

Keskkonnaameti

tellitud

või

läbiviidud

inventuuri

tulemusena.

Seetõttu

on

ka

Keskkonnaagentuur (KAUR) soovitanud seoses elupaiga andmete aluseks oleva inventuuriga

pöörduda Keskkonnaameti poole, kellel on kaitseala valitsejana pädevus kaardistada

3-21-2881

4(10)

kaitsealused elupaigad. Selleks viiakse läbi inventuur ja inventuuri tulemusena saadud

kaardiandmed edastatakse KAUR-le, kes omakorda kannab need EELIS-sse ja vajalikele

kaardikihtidele. Kannete tulemusena uuenevad andmed Maa-ameti geoportaalis.

Suvemaja asub osaliselt kaitsealusel poollooduslikul kooslusel aas-rebasesaba ja ürt

punanupuga niidul (6510). Arvestades kaitseala kaitse-eesmärke, tuleb niidualasid kaitsealal,

sh loodusdirektiivi elupaigatüübina inventeeritud poollooduslikel kooslustel, pigem juurde

taastada, mitte olemasolevaid hävitada või killustada. Lahemaa loodusalal paiknevad aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) kuuluvad Euroopa Komisjonile esitatava Natura

2000 võrgustiku alade nimekirja. LKS § 3 lg 1 kohaselt on loodusliku elupaiga seisundi

soodsaks lugemise üheks tingimuseks mh see, et selle looduslik levila ja alad, mida elupaik

oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas. Seega kahjustab ka

nimetatud koosluse minimaalne vähenemine kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala

seisundit.

Ehitiste säilitamine Söödiranna kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja

ehitustraditsioonidega ning kahjustaks kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud

pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Lahemaa rahvuspargi territooriumile jäävas osas

Andineeme külas on hoonestatud maaüksused õuealadega 476‒6400 m² (16 maaüksust),

nendest enam kui poolte õuealad suuremad kui 0,25 ha. Vaid 4 maaüksuse õuealad on

väiksemad kui 0,2 ha, neist omakorda kahel väiksem kui 0,1 ha. Tagamaks traditsioonilise ilme

säilimine, tuleb lähtuda valdavast asustusstruktuurist ja mitte üksikutest eranditest. Lisaks on

oluline, et piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku hoonestusega õueala on kompaktne, kus

lisaks elamule on mitmeid erineva suurusega abihooneid. Seejuures on rahvuspargis

Andineeme külas elamud suurusega 47–161 m², valdavalt suuremad kui 80 m². Söödiranna

kinnistule püstitatud suvemaja ehitisealune pind on ~20 m2 ega ole seega traditsioonilise

elumaja tüübist lähtuv. Pigem sobituks maja hoonestatud kinnistu õuemaale abihooneks.

Söödiranna kinnistu looduskaitselisi väärtusi arvestades ei ole aga maaüksusel alasid, kuhu

Keskkonnaamet saaks kaaluda traditsioonilise suurusega õueala ja traditsioonilises mahus

hoonete kavandamist.

Kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Välikäimla püstitamine on

vastuolus LKS § 31 lg 2 p-s 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluga ja seega

materiaalselt õigusvastane. Seda on tunnistanud ka kaebaja. Vaidlust ei ole ka selles, et

suvemaja on püstitatud kaitseala valitseja, s.o Keskkonnaameti nõusolekuta ja on seega LKS §

31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-st 2 tulenevalt formaalselt õigusvastane. Avalikku

huvi looduskaitsealade ja rahvuskultuuri pärandi säilimiseks tuleb pidada kaalukaks. Võttes mh

arvesse, et LKS § 14 lg 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg 2 kohaselt ei teki isikul, kes ei ole oma tegevust

kaitseala valitsejaga kooskõlastanud, õigustatud ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas, siis

kaalub avalik huvi praegusel juhul üles kaebaja erahuvi omandi kaitseks.

On küllaltki tõenäoline, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel jätkab kaebaja ehitiste

sihtotstarbelist kasutamist, st suvemaja ümber tekib n-ö õueala. Õueala kasutamisega

kaasnevad tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine, autoga sõitmine/parkimine) võivad

kaitsealust kooslust edasi hävitada ja killustada. See toob kaasa koosluse pindala vähenemise

ning kooslusele eriomase ökoloogilise struktuuri ja funktsiooni muutumise. Killustamine

vähendab koosluse terviklikkust, sellega kaasneb servaefekti negatiivse mõju suurenemine,

samuti väheneb ala sidusus ning ajapikku viivad need muutused liigikoosseisu muutumisele ja

elurikkuse vähenemisele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 22.12.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

3-21-2881

5(10)

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuivõrd ettekirjutuse tähtaegne täitmine toob kaasa

pöördumatud tagajärjed (hoonete lammutamise), mille hilisem kõrvaldamine on oluliselt

raskendatud või võimatu. Ehitustegevusel (lammutamisel) on sellised tagajärjed, mille

kõrvaldamist tuleb pidada pigem raskendatuks. On ka tõenäoline, et ettekirjutuse tähtaeg

saabub enne, kui kohus jõuab praeguses asjas teha otsuse ja see jõustuda.

Kaebusel on väga vähesed eduväljavaated, millest tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamine põhjendatud. Kaebaja on vastustaja nõusolekuta püstitanud hooned Lahemaa

rahvuspargi territooriumile Lahemaa piiranguvööndisse vaatamata sellele, et vastustaja

nõusolek oli nõutav. Lahemaa piiranguvööndis asuval metsamaal on hoonete püstitamine

keelatud ning mujal kui metsamaal on igasuguse ehitise, sh sellise, mis ehitusseadustiku lisa 1

alusel ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega (s.o ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m²),

püstitamiseks vajalik Keskkonnaameti nõusolek (LKS § 31 lg 2 p 8, kaitse-eeskirja § 4, § 23 lg

1 p 1 ja § 23 lg 2 p 2). Kaebajal vastavat nõusolekut ei ole ja kaebaja on sellest teadlik.

Kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tuleneb ka üheselt, et kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga

kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi,

mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala

seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse

seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.

Kaebuse üks peamine väide, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Söödiranna kinnistul ei ole kontrollitaval kujul

kindlaks tehtud, ei ole õige. Vastustaja on vastava väite ümber lükanud kohtule esitatud

tõenditega (vt nt vastustaja vastuse lisa 1). Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, kus elupaigad

asuvad (vt https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html). Ka EELIS-sse sisse

logides on kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid.

Kuna maja on püstitatud pooles mahus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva

elupaigatüübi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule, ei ole selle püstitamine ilmselgelt

kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga ja kahjustab seega Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eesmärkide saavutamist. Välikäimla asub aga täielikult metsamaal, kuhu on igal juhul

ehitiste rajamine Lahemaa sihtkaitsevööndis keelatud ja selle üle pooled ei vaidle. Eeltoodust

tulenevalt on ettekirjutus õiguspärane ning ka võimalus kaebajal hoonet ja välikäimlat

seadustada vastustajalt vastavat nõusolekut taotledes äärmiselt kesine.

Vastustaja on ettekirjutuses (p 3) välja toonud, milliste kaitse-eesmärkidega on hoone ja

välikäimla

püstitamine

vastuolus.

Kaebaja

püstitas

ehitised

kinnistule

teadlikult

ebaseaduslikult. Sellest tulenevalt ei tekkinud kaebajal ka mingit õiguspärast ootust hoonete

säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas sätestatule ka LKS § 14 lg 4. Kaebaja

omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete

rajamiseks algusest peale.

Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja huvi hoonete

säilitamisele ning Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, leides, et antud juhul on kaitse-

eesmärgid olulisemad ‒ säilitada ja vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja

elupaikade soodne seisund. Kohus nõustub vastustaja vastavate põhjendustega.

Ettekirjutuse kehtivuse peatamine riivaks olulisel määral avalikke huve. Looduskaitse on

oluline avalik huvi, mille tagamiseks on, arvestades kaebuse väga vähest edulootust,

põhjendatud mitte anda kohtumenetluse ajaks kaebajale ettekirjutuse täitmise vastast

õiguskaitset. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ja ehitiste kohtumenetluse ajaks säilitamine

võiks täiendavalt kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke.

3-21-2881

6(10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 06.01.2022 määruskaebuses (täiendatud 17.01.2022) tühistada Tallinna

Halduskohtu 22.12.2021 määrus ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.

Poolloodusliku koosluse olemasolu, asukoht ja pindala kinnistul ei ole kontrollitaval kujul

kindlaks tehtud. Vastustaja ja halduskohus lähtuvad kinnistul oleva poolloodusliku koosluse

olemasolu, asukoha ja pindala määramisel Maa-ameti geoportaali andmetest. Kaebaja tegi

02.12.2021 Maa-ametile teabenõude, milles palus esitada kõik dokumendid, mille alusel Maa-

amet kajastab geoportaalis kinnistul olevat poollooduslikku kooslust, selle pindala ja suurust.

Maa-amet edastas kaebajale 03.12.2012 e-kirja, millega edastas 02.12.2021 teabenõude

täitmiseks Keskkonnaagentuurile. Kaebaja järeldab sellest, et Maa-ametil puuduvad

alusandmed kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse, selle asukoha ja pindala kohta.

Kaebaja esitas 02.12.2021 teabenõude Keskkonnaagentuurile, milles palus esitada kõik

dokumendid, millest nähtub poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul, selle pindala ja

asukoht, dokumendid, mille alusel on poollooduslik kooslus kantud keskkonnaregistrisse, ning

poolloodusliku koosluse inventeerimise aktid. Keskkonnaagentuur vastas 10.12.2021 e-kirjaga

kaebajale ja Maa-ametile esitatud teabenõudele. Kuigi Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirjas

ja selle lisaks oleval kaardil nähtub poolloodusliku koosluse olemasolu ja asukoht kinnistul, ei

ole arusaadav, kuidas, sh milliste andmete alusel on kaart koostatud. Seejuures, EELIS-e

väljavõte ja objekti ajaloo aruanne ei saa olla kaardi koostamise aluseks, kuna need ei näita

poolloodusliku koosluse asukohta ega viita kinnistule. Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirjas

soovitati pöörduda poolloodusliku koosluse inventuuri andmete saamiseks vastustaja poole.

Vastustajal puuduvad andmed kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse olemasolu,

pindala ja asukoha kohta. Kaebaja esitas 14.12.2021 vastustajale teabenõude, millele vastustaja

vastas 20.12.2021, et kinnistul olevat poollooduslikku kooslust inventeeriti 2008. ja 2017. a-l.

Vastustaja

selgitas,

et

Keskkonnaamet

edastab

igal

aastal

inventuuriandmed

Keskkonnaagentuuri, kes kannab need keskkonnaregistrisse, misjärel on ala paiknemine nähtav

Maa-ameti kaardikeskuses (https://xgis.maaamet.xgis2/page/link/VWtkGOn). 20.12.2021

vastuse lisaks on objekti ajaloo aruanne, mis on detailsem kui Keskkonnaagentuuri esitatud

objekti ajaloo aruanne, kuid millest jätkuvalt ei nähtu aruande seos kinnistuga ega

poolloodusliku koosluse asukoht. Vastusest ei selgu, kuidas ja milliste andmete alusel on

koostatud vastuse lisaks olev kaart. Vastuse lisaks olev objekti ajaloo aruanne ei ole kaardi

koostamise aluseks, kuna selles ei mainita kinnistut ega näidata koosluse asukohta. Kaebaja

23.12.2021 korduvale teabenõudele vastas vastustaja 29.12.2021. Vastusest ja selle lisadest ei

selgu endiselt poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul.

Vastustaja ega halduskohus ei saa põhjendada väidet, et suvemaja kahjustab poollooduslikku

kooslust, viitega Maa-ameti geoportaali andmetele. Vastustaja peab tõendama poolloodusliku

koosluse olemasolu, selle pindala ja asukohta inventeerimise aktidega. Seetõttu ei ole kaebuse

eduväljavaated vähesed. Vastustajal puudub alus keelduda hoone püstitamiseks nõusoleku

andmisest.

Vastustaja ei ole ettekirjutuses kaalunud kaebaja õigust tema omandi kasutamiseks ega

hinnanud hoonete väidetava kahjuliku mõju ulatust ja intensiivsust.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ettekirjutuse kehtivuse peatamine riivaks olulisel määral

avalikke huve. Hoonete olemasolu ja nende kaitsmine aitab poolloodusliku koosluse kaitsele

kaasa. Kui kaebajal on võimalik kinnistut hoonestada ja hooneid kasutada, aitab see kaasa

kinnistu korrashoidmisele, sh selle niitmisele ja võsa kõrvaldamisele. Kinnistul puudub iluaed

3-21-2881

7(10)

ja kõnniteed ning kinnistu rohtu/heina ei ole kunagi muruniidukiga niidetud. Kinnistule viiv

autotee asub mere pool, väidetav poollooduslik kooslus asub aga kinnistul teisel pool kinnistut

poolitavat kuivenduskraavi. Vastustaja väidetud tallamine ei ole kaitsealust kooslust hävitav.

Ühtlasi on talveperioodil, mil kinnistu on lumega kaetud, koosluse kahjustumine väheusutav

ning avalik huvi ei tingi ettekirjutuse kohest täitmist. Samuti ei tegutsenud kaebaja pahauskselt,

vaid teadmatusest.

Vastustaja tegevus poolloodusliku koosluse kaitsmisel on vastuoluline ja vastustaja ei järgi

võrdse kohtlemise põhimõtet (nt on vastustaja lubanud Karu kinnistu hoonestada just

poolloodusliku koosluse alale). Kuna Keskkonnaamet lubas hoonete püstitamist Karu

kinnistule koosluse maa-alale, siis peab ta täiendavalt põhjendama, miks on koosluse kaitseks

vajalik just hoonete likvideerimine.

8. Keskkonnaamet palub 14.01.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebusel on vähesed eduväljavaated. Õige ei ole kaebaja väide, et puuduvad dokumendid, mis

kinnitaks poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) olemasolu

Söödiranna kinnistul. 2017. a inventuuri lõpparuandest nähtub üheselt, et inventeerijad käisid

2008. a-l registreeritud koosluse asukohal, kontrollisid selle tüüpi ja piire ning vajadusel

korrigeerisid neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti

lõpparuande lisades, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“. Nimetatud kaardikiht anti

Keskkonnaametile üle 01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610

(määruskaebuse lisa 5, fail „PLK inventuur akt Keskkonnaamet Consultare.bdoc“).

Keskkonnaamet

edastas

kaardikihi

Keskkonnaagentuurile,

kes

kandis

andmed

keskkonnaregistrisse ning selle tulemusena on kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Seega

on Maa-ameti geoportaalist nähtuvad koosluse piirid määratud 2017. a poollooduslike

koosluste inventuuril kogutud andmete alusel. Järelikult on ka asjaolu, et kooslus asub osaliselt

kinnistul, asjakohaselt tõendatud. Kuna Keskkonnaamet on ettekirjutuse tegemisel tuginenud

geoportaalis olevatele andmetele, on asjakohaselt tõendatud ka see, et kinnistule ehitatud

suvemaja on püstitatud osaliselt koosluse asukohale.

Ettekirjutuse p-s 3 on piisavalt põhjendatud, milles seisneb hoonete vastuolu kaitse-

eesmärkidega.

Ettekirjutuses on arvestatud kaebaja huvi talle kuuluva kinnistu hoonestamiseks ja

õigusvastaselt rajatud ehitiste seadustamise võimalust. Kohus on õigesti leidnud, et kaebaja

omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus tal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks

algusest peale.

Hoonete kinnistul säilitamisega kaasnev võimalik koosluse hooldamisest saadav kasu ei kaalu

üles kaitse-eesmärkide kahjustamisega kaasnevat negatiivset mõju. Niitmine või loomade

karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine (kaitse-eeskirja § 20 lg 1) on võimalik ka

kinnistule hooneid püstitamata. Koosluse peale ehitatud hoone hävitab koosluse hoone alla

jäävas osas. Hoone eesmärgipärane kasutamine toob kaasa hoone ümber paikneva ala tihedama

kasutamise ja seega spetsiifilise inimmõju (nt tallamine) hoone ümber paiknevale kooslusele.

Kuna õueala kasutamisel kujunevad üldjuhul välja kindlad rajad ja viibimiskohad, on

inimtegevuse mõju ebaühtlane ning mõjutab ala kohati väga intensiivselt. See võib tuua kaasa

koosluse hävimise nendes kohtades ning seega koosluse killustumise. Vastustaja möönab, et

koosluse hooldamata jätmisega kaasneb tõenäoliselt ala võsastumine, mis võib kooslust

kahjustada. Samas kahjustab ehitiste säilitamine mitte ainult kooslusega seotud kaitse-

eesmärki,

vaid

ka

pärandkultuurimaastiku

kaitse-eesmärki.

Koosluse

hooldamise

soodustamiseks on ka muid võimalusi peale hoonete säilitamise – nt kinnistu hooldamiseks

3-21-2881

8(10)

üürile või rendile andmine või hooldamiseks toetuse taotlemine maaeluministri 22.04.2015

määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ alusel.

Keskkonnaameti tegevus ei ole vastuoluline ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Karu

kinnistut (katastritunnus 35301:001:1648) hõlmava ala hoonestamise võimaluste kohta küsiti

Keskkonnaameti seisukohta juba 2009. a-l. Keskkonnaamet kaalus erinevaid huve ja esitas

hoonestamiseks tingimused. Seega tekkis hoonestamist soovinud isikul õigustatud ootus, et

tingimuste täitmisel võib ta ala hoonestada. Asjaolu, et alal asub elupaigatüüp 6510, selgus alles

pärast tingimuste esitamist. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Karu kinnistu

hoonestamisel on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja on aga teadlikult

eiranud kaitsealale ehitamiseks kehtestatud nõudeid. Samuti on Karu kinnistu metsaga katmata

ala 2,61 ha, mis võimaldab piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku õueala rajamist. Kaebaja

kinnistu metsaga katmata ala on kokku 0,69 ha, mis paikneb kinnistul killustatult ega võimalda

õueala moodustamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne

põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla

ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja

3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale,

avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

11).

10. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamise eesmärk on ära hoida olukord, kus põhivaidluse positiivne

lahendus ei ole kaebaja jaoks enam efektiivne. Vaidlustatud ettekirjutusega on kaebajat

kohustatud sunniraha ähvardusel likvideerima Söödiranna kinnistul asuv suvemaja ja

välikäimla hiljemalt 31.03.2022, vedama ära lammutusjäätmed ning tasandama ala ja jätma see

looduslikule taastumisele. Kaebaja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaitsta omandit

ja vältida enne põhivaidluse lõppemist olukorda, kus ta ei saa jätkata ehitiste kasutamist, peab

need lammutama või mujale teisaldama. Suvemaja ja välikäimla likvideerimine on seega

käsitatav pöördumatu tagajärjena, s.o olukorraga, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega on

ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata sisuliselt võimatu.

11. Esialgse õiguskaitse vajaduse möönmisel saaks esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine või

kolmandate isikute ja avalikkuse ülekaalukas huvi (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-

85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

12. Kaebajale kuuluv

Söödiranna kinnistu

asub

Lahemaa rahvuspargis

Lahemaa

piiranguvööndis. LKS § 31 lg 1 kohaselt on piiranguvöönd maa- või veeala, kus

majandustegevus on lubatud, arvestades sama seadusega sätestatud kitsendusi. Kui kaitse-

eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise,

püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine (LKS § 31 lg 2 p 8).

Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine

metsamaal ning § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis ehitiste püstitamine lubatud

kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 4 järgi on kaitseala valitseja Keskkonnaamet.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks on kaitsta mh poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba

ja ürt-punanupuga niite (6510) ning piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri (kaitse-

3-21-2881

9(10)

eeskirja § 1 lg 1 p 1 ja p 2). Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja

tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib

kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.

13. Söödiranna kinnistul paiknevad suvemaja ja välikäimla. Vaidlustatud ettekirjutusest

nähtuvalt paikneb välikäimla metsamaa kõlvikul, mistõttu ei saa olla vaidlust selles, et see on

püstitatud LKS § 31 lg 2 p-i 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-i 1 rikkudes. Kaebaja on seda

kaebuses tunnistanud ja kinnitanud, et välikäimla ehitamine ei ole seetõttu olnud õiguspärane.

Samuti nähtub ettekirjutusest, et suvemaja püstitamiseks ei ole kaebaja küsinud

Keskkonnaameti nõusolekut, rikkudes LKS § 31 lg 2 p-i 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-i 2.

Kaebaja tunnistab määruskaebuses, et suvemaja ja välikäimla on 2019. a esimeses pooles

Söödiranna kinnistule püstitatud Keskkonnaameti nõusolekuta. Kaebaja on aga kaebuses

seisukohal, et ettekirjutuses väidetud poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu (6510) olemasolu, asukoht ja pindala Söödiranna kinnistul ei ole

kontrollitaval kujul kindlaks tehtud ning seetõttu ei saa väita, et hoonete olemasolu ja nende

kasutamine kahjustab poollooduslikku kooslust. Samuti aitavad hooned kaebaja arvates kaasa

kinnistu korrashoidmisele, sh selle niitmisele ja võsa eemaldamisele.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on toodud asjaolude põhjal kaebuse eduväljavaated olematud

osas, milles kaebaja vaidlustab kinnistul asuva välikäimla likvideerimisega seonduvat. Kaitse-

eeskirja § 23 lg 1 p-st 1 tulenevalt on piiranguvööndis hoonete püstitamine metsamaal keelatud.

Seetõttu puudub Keskkonnaametil igasugune võimalus kaaluda metsamaale püstitatud

välikäimla säilitamist. Kohus ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisega seadustada ilmset

õigusvastast tegevust.

Ka kinnistul asuva suvemaja osas ei saa ülaltoodud asjaolusid arvestades pidada kaebust suuri

edulootusi omavaks, kuid samas ei saa asuda ka seisukohale, et need puuduvad sootuks, ja jätta

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata olukorras, kus kaebajale kaasnevad ettekirjutuse

täitmisega ja suvemaja likvideerimisega kohtumenetluse ajal üsna koormavad tagajärjed.

Kaebuses tõstatatud küsimusi seonduvalt kinnistul asuva poolloodusliku koosluse asukoha ja

pindalaga ei õnnestunud ringkonnakohtul esialgse õiguskaitse lahendamise raames tõsikindlalt

kontrollida. Määruskaebuse lisast 5 (Keskkonnaameti 29.12.2021 vastus koos lisadega) ei

olnud ringkonnakohtule kontrollitav poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu (6510) olemasolu, asukoht ja pindala kaebajale kuuluval Söödiranna

kinnistul (registriosa nr 516002; katastriüksuse tunnus 35203:001:0450). Seda ilmselt seetõttu,

et võimalik ei olnud avada Keskkonnaameti 29.12.2021 vastuse lisaks olevaid kaardikihte.

Need asjaolud tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, kaasates vajaliku tarkvara ja

vajadusel ka asjatundja selgitused.

15. Kuivõrd kaebust ei saa suvemaja puudutavas osas pidada ilmselgelt perspektiivituks, tuleb

esialgse õiguskaitse taotlus lahendada vastanduvate huvide kaalumise pinnalt.

Keskkonnaameti ettekirjutuse järgi on Söödiranna kinnistule suvemaja rajamine osaliselt

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevale poollooduslikule kooslusele aas-rebasesaba ja

ürt-punanupuga niidule (6510) vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga, sh

asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga; ehitamisel hävib kooslus pöördumatult ja väheneb selle

pindala; maja likvideerimine on vajalik niiduala taastamiseks ja ka selle ala kaitseks, mis veel

hävinud ei ole. Kaeba huviks on kaitsta oma omandit ja hoone säilitada.

Rahvuspargi

ja

pärandkultuurimaastiku

kaitse-eesmärgi

täitmise

tagamine

ning

piiranguvööndisse ebaseaduslikult rajatud ehitise likvideerimine on kahtlemata avalikes

huvides. Ehkki kaebaja on seadnud kahtluse alla poolloodusliku koosluse olemasolu, asukoha

ja pindala Söödiranna kinnistul, on pigem tõenäoline, et suvemaja pikaajaline püsimine

3-21-2881

10(10)

kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide täitmist. See ei välista siiski praegusel juhul

esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vaidlustatud ettekirjutusest ei ilmne, et Söödiranna kinnistul

asuv suvemaja kujutaks kohtumenetluse kestel akuutset ohtu keskkonnale või mõnda muud

asjaolu, mille tõttu oleks ehitise kiire likvideerimine eriti oluline, arvestades ka praegust

talveperioodi. Ettekirjutusest nähtuvalt on niiduala taastamine võimalik, kuigi see on

pikaajaline. Eelneva tõttu ei esine ringkonnakohtu hinnangul ülekaalukat avalikku huvi

suvemaja koheseks likvideerimiseks, mis kaaluks üles kaebaja soovi see säilitada. Kaebaja

õigustele avaldaks ehitise kohene likvideerimine olulist mõju, kui kohtumenetluse tulemusena

peaks selguma, et Keskkonnameti ettekirjutus tuleb tühistada. Asjaolude ilmnemisel, mis siiski

viitavad avaliku huvi olulisele kahjustamisele nt olukorras, kus kohtumenetlus võtab eeldatust

pikema aja või selgub, et vaatamata ohule poollooduslikule kooslusele kasutatakse suvemaja

poollooduslikku kooslust intensiivselt riivaval moel, on vastustajal võimalik esitada taotlus

esialgse õiguskaitse tühistamiseks (HKMS § 253 lg 1).

16. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 22.12.2021 määruse osaliselt ning

teeb uue määruse, millega peatab vaidlustatud haldusakti täitmise kaebaja kinnistul asuva

suvemaja osas.

(allkirjastatud digitaalselt)