2-19-15022/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-15022

Kohtuasi

Industrial

Technology

Investments

OÜ

(likvideerimisel) hagi X vastu kahju hüvitamiseks ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel)

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

314 630,28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Industrial Technology Investments

OÜ (likvideerimisel) (registrikood 10884891), seaduslik

esindaja KL

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Anto Kasak ja

Erik Lepikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada X taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Industrial

Technology

Investments

OÜ

(likvideerimisel)

poolt

X-le

hüvitatavateks

menetluskuludeks 2256 eurot.

5. Mõista Industrial Technology Investments OÜ-lt (likvideerimisel) X kasuks välja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 2256 eurot.

2-19-15022

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Industrial Technology Investments

OÜ-l (likvideerimisel) tasuda X-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) esitas 30.09.2019 Harju

Maakohtule hagi X vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 232 235 eurot ning

sellelt summalt arvutatava viivise seadusjärgses määras kohtuotsuse tegemise ajal kindla

summana (hagiavalduse kohtule esitamise seisuga summas 63 816,48 eurot) ja alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni seadusjärgses määras.

2. Hageja andis 26.08.2010 ja 08.09.2010 Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le (edaspidi Zelluloos)

laenu 3 000 000 Eesti krooni (191 735 eurot). Hageja kustutati registrist 13.02.2013

registripidaja algatusel. 12.09.2014 esitas hageja ainuosanik Eevanorex Invest OÜ kohtule

avalduse hageja täiendava likvideerimismenetluse algatamiseks. Avalduse alusel otsustas

kohus 03.11.2014 hageja täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise ja määras hageja

likvideerijaks kostja.

3. Kostja loovutas hageja likvideerijana 3 päeva pärast likvideerimismenetluse algatamist

hagejale kuulunud laenunõude Zelluloosi vastu summas 191 735 eurot Lexar Partners OÜ-le

(edaspidi Lexar). Samal päeval loovutas Lexar nõude edasi Mevendeur OÜ-le (edaspidi

Mevendeur). Seejuures loodi Mevendeur 21.11.2014 ning Lexari lõpetamise otsus võeti vastu

10.12.2014. On ilmne, et Mevendeur loodi eesmärgiga omandada hagejalt nõue ning Lexarit

kasutati nõude loovutamisel vahelülina, et varjata nõude loovutamisega seonduvaid asjaolusid.

4. Hagejale nõude eest tasutud ei ole. Kostja on hagejale kuulunud nõude tasuta loovutamisega

rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hoolas likvideerija oleks loovutanud nõude, saades

nõude eest nõude väärtusele vastava hüve. Nõude loovutamisega vähenes hageja vara ja

hagejale tekkis kahju nõude väärtuse võrra. Nõude väärtus selle loovutamise hetkel oli võrdne

nõude suurusega (põhinõue 191 735 eurot, millele lisandub intressinõue 40 500 eurot, so kokku

232 235 eurot).

5. Kostja väide, et hageja oli loovutanud nõude Zelluloosi vastu 05.01.2012 Rokino Varahaldus

OÜ-le (edaspidi Rokino), ei vasta tõele. 27.11.2014 hageja ja Rokino vahel sõlmitud kokkulepe

nõude tagasi loovutamiseks oli näilik ning tühine tehing, mille tegelik eesmärk oli õigusnäivuse

2-19-15022

tekitamine selles, nagu oleks Rokino olnud nõude omanik. Ka hagejast nõude loovutamise

edasised tasukokkulepped on näilikud ja selles tulenevalt tühised. Tasukokkulepete tegelik

eesmärk oli viia nõue hagejast välja selliselt, et hagejale nõude eest ei tasuta. Asjaolu, et

Zelluloos nõudele vastu vaidles, ei muutnud nõuet väärtusetuks.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu. Likvideerimismenetluse alguses (03.11.2014) ei olnud hagejal

vaidlusalust nõuet Zelluloosi vastu, hageja ainus vara oli 500 eurot. Hageja oli loovutanud

nõude Zelluloosi vastu 05.01.2012 Rokinole. Rokino loovutas 27.11.2014 nõude hagejale

tagasi. Hageja pidi 89% nõudest laekuvatest summadest maksma Rokinole. Hagejal ei olnud

vahendeid nõude realiseerimiseks. Zelluloos vaidles nõudele vastu ning keeldus nõuet

tasumast. Zelluloos väitis, et nõue on täidetud ning nõuet ei eksisteeri. Kostja jaoks oli selge, et

ilma kohtumenetluseta ei ole võimalik nõuet maksma panna. Hageja loovutas nõude

sissenõudmiseks Lexarile. Hageja ja Lexar leppisid kokku, et Lexar tasub hagejale 90%

kõikidest nõudest laekuvatest summadest. Kuivõrd hageja kohustus omakorda tasuma Rokinole

89% kõikidest nõudest laekuvatest summadest, siis jäi hageja tasuks nõude omandamise ja

kohese edasi loovutamise eest 1% kõikidest Zelluloosilt laekuvatest summadest. Hageja sõlmis

Rokinoga täiendavalt 01.12.2014 lepingu, millega loovutas Rokinole kõik Lexari vastu olevad

nõuded ning Rokino kohustus tasuma hagejale 1% kõikidest nõudest laekuvatest summadest.

Arvestades asjaolu, et hagejal puudus rahaline võimekus nõuet realiseerida, nõude väärtus oli

ebaselge ning hageja ise ei pidanud nõude sissenõudmiseks midagi tegema, siis sooritas kostja

hagejale majanduslikult äärmiselt kasuliku tehingu – mõne allkirja andmisega teenis hageja 1%

kõikidest nõudest laekuvatest summadest.

7. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Rokinolt nõude omandamise hetkel ei olnud nõude väärtus

hageja jaoks 191 735 eurot, vaid 11% nõudest laekuvatest summadest, s.o 21 090,85 eurot ning

seda ainult juhul, kui oleks õnnestunud nõue 100% ulatuses sisse nõuda. Käesolevaks hetkeks

on selge, et nõue õnnestus realiseerida 70 000 euro eest. Nõue oli hageja poolt omandamise

hetkel väärtusetu. Samuti oli nõue väärtusetu hetkel, mil hageja loovutas nõude edasi Lexarile,

kuna nõude sissenõudmine eeldas kohtusse pöördumist ning suurt rahalist panust, kuid hagejal

puudusid rahalised vahendid kohtumenetluse alustamiseks. Käesoleval hetkel on hagejal õigus

nõuda Rokinolt lepingu täitmist, kuivõrd nõue Zelluloosi vastu on realiseeritud ning nõudest

on laekunud 70 000 eurot. Hagejal on õigus saada nimetatud summast 1%.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Kostja oli hageja likvideerija alates 25.11.2014 ning kostja kutsuti likvideerija ametikohalt

tagasi 31.08.2015 kohtumäärusega. Hageja heidab kostjale ette majanduslikult kahjuliku

tehingu tegemist, s.o 28.11.2014 nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Äriseadustiku (ÄS) §

187 lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ning ÄS

§ 220 lg 2 järgi vastutavad likvideerijad tekitatud kahju eest samamoodi nagu juhatuse liikmed.

Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega.

10. Hageja ja Lexar sõlmisid 28.11.2014 lepingu, millega hageja loovutas Lexarile kõik

nõuded, mis tulenevad hageja ja Zelluloosi vahel 2010. a sõlmitud suulisest laenulepingust.

28.11.2014 lepingu lisa 1 järgi kohustub loovutuse saaja tasuma loovutajale 90% Zelluloosilt

laekuvatest summadest (k.a intressid ja viivised). Hagejat esindas lepingu sõlmimisel kostja.

2-19-15022

Hageja väitel oli loovutatud nõuete väärtus 232 235 eurot, kuid mistahes tasu hageja nõuete

loovutamise eest ei saanud, mistõttu tekkis hagejal nõuete väärtusele vastavas ulatuses kahju.

Pooled vaidlevad, milline oli loovutatud nõuete väärtus.

11. Rokino kinnitab 04.12.2014 kirjas, et hageja loovutas talle laenulepingust (laen 3 000 000

Eesti krooni) tuleneva nõude Zelluloosi vastu suulise nõude loovutamise lepingu alusel. Kirja

lisaks on kostja 26.11.2013 kinnitus, mille kohaselt kostja kui hageja endine juhatuse liige

kinnitab Rokinole, et hageja 26.08.2010 ja 08.09.2010 ülekanded Zelluloosile olid laen ning et

hageja teavitas Zelluloosi 05.01.2012 nimetatud laenulepingust tulenevate nõuete

loovutamisest uuele võlausaldajale Rokinole. Samuti on kirja lisaks KL 26.11.2013 kinnitus,

mille kohaselt KL kui endine AS Transcom (edaspidi Transcom) juhatuse liige kinnitab, et

Transcom ja Rokino leppisid 09.10.2012 kokku, et Transcom omandab Rokinolt nõude

Zelluloosi vastu, mis põhineb hageja poolt 26.08.2010 ja 08.09.2010 antud laenul kogusummas

3 000 000 Eesti krooni. Kohtule on esitatud ka KL 26.11.2013 täiendav kinnitus nimetatud

asjaolude kohta. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja 26.11.2013 kinnitusel puuduks

tõendina kaal. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Kinnitus on antud 26.11.2013, st enne

kohtumenetluse algust. Asjaolu, et kostja võib olla esitanud muudes kohtumenetlustes võltsitud

tõendeid, ei tähenda, et mistahes kostja poolt allkirjastatud dokument oleks ilmselt

ebausaldusväärne. Kostja 26.11.2013 kinnitus on kooskõlas Rokino 04.12.2014 kinnitusega.

Väidet, et nõuded loovutati 05.01.2012 toetab ka KL kinnitus, millest nähtuvalt kuulusid

nõuded 09.10.2012 seisuga Rokinole. Samuti on laenulepingust tulenevate nõuete loovutamine

05.01.2012 hagejalt Rokinole tuvastatud kriminaalasjas nr 1-17-7734 ning tsiviilasjas nr 2-15-

15129. Asjaolu, et viidatud kohtuasjade lahendamisel tugines kohus mh hageja hinnangul

ebausaldusväärsele tõendile (MV ütlused), ei mõjuta kohtulahendite sisu ning käesoleva asja

lahendamisel ei oma tähendust tõendid, millega on hageja soovinud tõendada MV ütluste

ebausaldusväärsust. Ainuüksi asjaolu, et Rokino 2012. a majandusaasta aruandest ei nähtu

nõuet Zelluloosi vastu, ei võimalda teha hageja poolt soovitud järeldust, et lepingupoolte

kinnitused 05.01.2012 nõuete loovutamise kohta ei ole õiged ning et tegelikult nõudeid ei

loovutatud. Asjaolu, et Rokino ei ole hageja kontodele makseid teinud, ei välista hageja poolt

nõuete loovutamist Rokinole. Hageja poolt väidetu, et hageja likvideerimismenetlus algatati

üksnes tõendi saamiseks selleks, et Rokino saaks vastu vaielda Transcomi nõudele seoses

väidetavalt alusetult tehtud pangaülekandega, ei seondu sellega, kas hageja ja Rokino leppisid

05.01.2012 kokku nõuete loovutamises. Ka Rokino 25.04.2014 vastuses nõudekirjale on

Rokino märkinud, et on omandanud hageja ja Zelluloosi vahelisest laenulepingust tuleneva

hageja nõude Zelluloosi vastu, mis on kooskõlas kostja väitega, et nõuded loovutati 05.01.2012.

Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et hageja või Rokino oleksid pärast 05.01.2012 teinud

avaldusi või käitunud viisil, mis annaksid alust kahelda nõude loovutamise kokkuleppe

olemasolus. Eelnevast tulenevalt tuvastas kohus, et hageja ja Rokino sõlmisid 05.01.2012

kokkuleppe, millega hageja loovutas Rokinole 2010. a Zelluloosiga sõlmitud laenulepingust

tulenevad nõuded Zelluloosi vastu ning hagejale likvideerimismenetluse alustamise seisuga

nimetatud lepingust tulenevaid nõudeid ei kuulunud.

12. 27.11.2014 nõude loovutamise lepingust nähtuvalt loovutas Rokino 27.11.2014 hagejale

tagasi 2010. a sõlmitud suulisest laenulepingust tulenevad nõuded Zelluloosi vastu. Kohus ei

nõustunud hagejaga, et tegemist saaks olla näiliku tehinguga põhjusel, et tegelikult Rokinole

nõudeid ei kuulunud. Kohus on tuvastanud, et Rokino omandas nõuded 05.01.2012. Ainuüksi

asjaolust, ei arusaadav ei ole nõude loovutamise lepingu sõlmimise majanduslik põhjendatus

Rokino jaoks, ei saa teha järeldust, et lepingupooled olid kokku leppinud, et nende

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, s.o et tegelikult

27.11.2014 nõude loovutamises kokku ei lepitud. 27.11.2014 lepingu lisa 1 järgi leppisid

lepingupooled kokku, et loovutuse saaja kohustub loovutajale tasuma 89% Zelluloosilt

2-19-15022

laekuvatest summadest (k.a intressid ja viivised). Seega kostjale etteheidetava 28.11.2014

lepingu sõlmimise ajal ei saanud hageja nõuete väärtus Zelluloosi vastu ületada 11%

laenulepingujärgsest võlgnevusest.

13. Lexariga 28.11.2014 sõlmitud lepingu järgi pidi Lexar hagejale tasuma 90% Zelluloosilt

laekuvatest summadest. Olukorras, kus Zelluloos täitmisest keeldus, tuleb hagejale kuulunud

nõuete väärtuse hindamisel arvestada ka seda, milliseid kulutusi oli vaja teha nõuete maksma

panemiseks. Asjas ei ole esitatud väiteid selle kohta, et sissenõudmiskulu oleks pidanud olema

väiksem tasust, mis oli Lexaril õigus saada 28.11.2014 lepingu järgi, s.o 10% laekunud

summadest. Võrreldes hageja vara väärtust enne ja pärast kostjale etteheidetava 28.11.2014

lepingu sõlmimist, vara väärtuses muutust ei ole. Enne lepingu sõlmimist kuulusid hagejale

laenulepingust tulenevad nõuded Zelluloosi vastu väärtusega 11% laenulepingujärgsest

võlgnevusest miinus sissenõudmiskulu, pärast lepingu sõlmimist kuulus hagejale nõude

loovutamise lepingust tulenev nõue Lexari vastu, mille väärtus oli 11% laenulepingujärgsest

võlgnevusest miinus sissenõudmiskulu. Kuna 28.11.2014 lepingu sõlmimisega hageja vara

väärtus ei muutunud, ei saa 28.11.2014 tehingu tagajärjel olla hagejale kahju tekkinud.

14. 28.11.2014 sõlmisid Lexar ja Mevendeur lepingu, millega Lexar loovutas Mevendeurile

2010. a Zelluloosiga sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded Zelluloosi vastu. Mevendeur

esitas Zelluloosi vastu hagi, mille menetluses sõlmitud kompromissiga kohustus Zelluloos

tasuma laenulepingust tuleneva võlgnevuse 70 000 eurot. 01.12.2014 sõlmisid hageja ja Rokino

lepingu, millega hageja loovutas Rokinole kõik nõuded Lexari vastu tulenevalt 28.11.2014

nõude loovutamise lepingust ning Rokino kohustus hagejale tasuma 1% Zelluloosilt laekuvatest

summadest. Ka nimetatud tehingute jada tõttu ei ole hagejale kahju tekkinud. Kuna Lexariga

sõlmitud lepingu järgi oli Lexari tasu laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmise eest 10%,

oli hagejale kuuluva nõude väärtus 28.11.2014 seisuga 1% laenulepingujärgsest nõudest. Sama

väärtus jäi hagejale Rokinoga 01.12.2014 tehtud tehingu tulemusel. Kuna summaks, mis

õnnestus laenulepingu alusel välja nõuda, oli 70 000 eurot, on hagejal Rokino vastu nõue 700

eurot. Hageja ei ole väitnud, et vastavas summas nõuet ei oleks võimalik Rokino vastu maksma

panna.

Apellatsioonkaebus

15. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust analüüsida kõiki poolte poolt kohtule

esitatud tõendeid ja väiteid, jättes hageja väiteid ja tõendeid tähelepanuta. Samuti ei hinnanud

kohus hageja poolt esitatud väiteid ja tõendeid kogumis. Maakohus on rikkunud ka

materiaalõigust, jättes nõude loovutuse tasukokkuleppele kohaldamata tsiviilseadustiku (TsÜS)

§ 89 lõiked 1 ja 2.

16. Kohus on tuvastanud 05.01.2012 nõude loovutuse toimumise ebaõigesti, hinnates valesti

poolte poolt kohtule esitatud tõendeid ning jättes hindamata hageja poolt kohtule esitatud

tõendid. Kõigi kohtu poolt nimetatud tõendite puhul on tegemist kostja poolt esitatud ning sisult

3 isiku – KL, MV ja kostja selgitustega nõude loovutuse toimumise kohta. Hageja hinnangul ei

ole need tõendid nõude loovutuse fakti tõendamiseks piisavad. Kui nõue oleks ka tegelikkuses

loovutatud, siis eksisteeriks nõude loovutuse kohta objektiivseid tõendeid (nõude loovutuse

dokumenti, loovutuse teade, e-kirjavahetus, muu taasesitamist võimaldav suhtlus, tõend

loovutuse eest tasumise kohta jne). Selliseid tõendeid ei eksisteeri. KL ei ole olnud väidetava

nõude loovutaja ega nõude loovutuse saaja esindaja, mistõttu ei oma tema selgitused Rokino ja

2-19-15022

hageja vahelise väidetava nõude loovutuse kohta mistahes tähendust. Kostja enda kirjaliku

selgituse puhul ei ole tegemist protsessuaalselt õiges vormis tõendiga. Samuti on kostja

kriminaalkorras valeütluste andmise eest karistatud, mistõttu ei oleks kostja enda seletused ka

usaldusväärsed. MV on kriminaalasjas nr 1-7-7734 ja tsiviilasjas nr 2-15-15129 andnud nõude

loovutuse toimumise kohta valeütluseid. MV on kostjaga tihendalt seotud isikuks, kes koos

kostja ja KL-ga moodustavad omavahel nö valvetunnistajate grupi, kes annavad teineteise

kasuks erinevates menetlustes tegelikkusele mittevastavaid ütluseid.

17. Hageja soovis tõendada enda väidet MV ütluste tegelikkusele mittevastavuse kohta RK

ütlustega. Kohus jättis hageja taotluse RK ülekuulamiseks rahuldamata. Sellest tulenevalt esitas

hageja kohtule dokumentaalse tõendina hageja 01.02.2020 järelepärimise RK-le ja RK poolt

20.03.2020 hagejale antud kirjalikud selgitused, mis tõendavad, et MV väited nõude loovutuse

sisu kohta ei vasta tegelikkusele. Maakohus jättis loetletud hageja tõendid üllatuslikult

arvestamata.

18. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt ei loovutanud hageja 05.01.2012 nõuet Zelluloosi vastu

Rokinole. Muud eesmärki kui kustutatud ühingust nõude välja loovutamine hageja taastamisel

ei olnud. Kui Rokino oleks ka tegelikkuses olnud nõude omanik, ei oleks olnud vajadust hageja

täiendava

likvideerimismenetluse

algatamiseks.

Ainuüksi

hageja

täiendava

likvideerimismenetluse fakt kinnitab, et Rokino ei ole hagejalt mitte kunagi nõuet omandanud.

Kui Rokino oleks ka tegelikkuses nõude 05.01.2012 omandanud ning oleks selle 28.11.2014

tagasi hagejale loovutanud, siis oleks nõue olnud kajastatud majandusaasta aruandes.

28.11.2014 nõude Rokinost välja loovutamisel puudub majanduslik sisu. Ei ole eluliselt usutav,

et Rokino loovutas täiendaval likvideerimisel olevale ühingule nõude selleks, et viimane

kannaks nõude sissenõudmisega kaasnevaid kulusid ja tegeleks nõude sissenõudmisega. Samuti

loovutas hageja nõude koheselt pärast likvideerimismenetluse algatamist edasi kolmandale

isikule. Sellisel nõude loovutamise struktuuril puudus majanduslik sisu.

19. Maakohtu järeldus hagejale kuulunud nõude väärtuse kohta on ebaõige. Hagejale kuulus

enne 28.11.2014 nõude loovutust 100% nõudest, mille väärtus oli nõude nominaalsumma.

Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja põhilise hagi aluseks oleva väite, mille kohaselt oli

28.11.2014 nõude loovutuse lepingu tasukokkulepe näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes.

Tasukokkuleppe tegelik eesmärk oli viia nõue hagejast välja selliselt, et hagejale nõude eest ei

tasuta. Hageja väidet tasukokkulepete näilikkuse osas tõendavad järgmised tõendid ja väited

kogumis: hageja likvideerimismenetluse algatamine (kui Rokino oleks ka tegelikult olnud

nõude omanik, ei oleks olnud vajalik nõude loovutamine hagejale, et nõue vahetult pärast seda

hagejast välja loovutada); 28.11.2014 nõude loovutuse tasukokkulepe ja Lexari kustutamine

registrist (Lexari kustutamine registrist vahetult pärast nõude omandamist kinnitab, et hageja ja

Lexari vahelise tasukokkuleppe eesmärk ei olnud Lexari poolne tegeliku tasu maksmine

hagejale. Tasukokkulepe sõlmiti eesmärgiga välistada kostja vastutus tehingu tegemisel);

01.01.2014 nõude loovutamise leping (nõude loovutuse lepinguga välistasid pooled igasuguse

hageja võimaluse saada loovutatud nõudelt tasu); nõude loovutamine Mevendeurile (nõude

loovutamine Mevendeurile võimaldas Lexari kustutamise registrist, mis välistas hageja poolt

mistahes tasu saamise nõude eest).

20. Ka juhul, kui tasukokkulepped ei oleks näilikud, siis ka sellisel juhul on hagejale tekkinud

kahju. Kostja poolt koheselt kustutatavale ühingule ca 200 000 euro suuruse nõude vahetut

vastusooritust saamata loovutamine ei ole käsitletav likvideerija poolse hoolsa käitumisena.

Vaidlust ei saa olla asjaolus, et hagejale on saabunud negatiivne tagajärg ehk tekkinud kahju,

kuivõrd hageja vara koosseisus nõuet Zelluloosi vastu pärast selle Lexarile loovutamist enam

ei olnud. Kahju nõude väärtuses tekkis hagejale sõltumata sellest, kas hagejal oli kohustusi

2-19-15022

Rokino ees või mitte. Kahju ei muuda olematuks see, kui hagejal oli formaalne nõue Lexari

vastu. Hageja ei ole nõude eest midagi saanud, nõue kustutamisele mineva Lexari vastu oli

algusest peale väärtusetu ning kostja loovutas nõude hagejast välja vastusooritust saamata

olenemata loovutuslepingute tasukokkulepete kehtivusest.

Vastustaja seisukoht

21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

23. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole hageja likvideerijana tegutsedes hagejale kahju

tekitanud. Kõigepealt põhjendas maakohus oma järeldust selle kohta, et hagejale ei kuulunud

täiendava likvideerimismenetluse algatamisel nõuet Zelluloosi vastu ning seejärel ka seda, miks

ta ei nõustu hagejaga kahju tekkimise osas. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab selles osas

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega ja

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Küll aga on vajalik maakohtu otsuse

põhjendusi täiendada põhjendustega 28.11.2014 tasukokkuleppe kehtivuse osas. Need

põhjendused esitab ringkonnakohus järgnevalt, vastates ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele.

24. Pooled vaidlevad põhiliselt selle üle, kas hageja ja Rokino sõlmisid 05.01.2012 kokkuleppe,

millega hageja loovutas Rokinole 2010. a Zelluloosiga sõlmitud laenulepingust tulenevad

nõuded Zelluloosi vastu ning hagejale täiendava likvideerimismenetluse alustamise seisuga

nimetatud lepingust tulenevaid nõudeid ei kuulunud. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et

KL, Rokino ja kostja selgitused ei ole piisavateks tõenditeks nõude loovutuse fakti

tõendamiseks. Tegemist on TsMS § 272 mõttes dokumentaalsete tõenditega. Seejuures on

kostja 26.11.2013 kinnituskiri nõude loovutamise kohta on koostatud enne kohtumenetlust,

mistõttu saab selle kinnituse puhul olla tegemist dokumentaalse tõendiga. Lisaks kinnitas ka

Rokino 04.12.2014 asjaolu, et 05.01.2012 on toimunud nõude loovutamine hageja poolt

Rokinole. Samuti on nõude kuulumist Rokinole kinnitanud Transcomi esindaja KL 26.11.2013.

Nimetatud tõenditest järeldas maakohus õigesti, et hageja ja Rokino sõlmisid 05.01.2012

kokkuleppe, millega hageja loovutas Rokinole 2010. a Zelluloosiga sõlmitud laenulepingust

tulenevad nõuded Zelluloosi vastu. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et nõude loovutamist saaks

tõendada üksnes nõude loovutuse dokumendi, loovutuse teate või loovutust käsitleva

kirjavahetuse alusel. Nõude loovutamine võib toimuda ka suuliselt sõlmitud lepingu alusel ning

seda saab tõendada tehingu poolte kinnitustega tehingu toimumise kohta. Antud juhul on kostja

sellised tõendid esitanud.

25. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et KL 26.11.2013 kinnituskiri ei saa olla tõendiks

tõendamaks nõude loovutamist. Hageja väitel ei oma antud tõend tõenduslikku jõudu põhjusel,

et KL ei ole olnud väidetava nõude loovutaja ega nõude loovutuse saaja esindaja.

Ringkonnakohus nõustub, et KL ega Transcom ei ole olnud hageja ja Rokino vahelise nõude

loovutamise pooleks, kuid antud kinnitus omab sellegipoolest tõenduslikku jõudu, kinnitades

Rokino ja kostja poolt antud kinnitustes märgitut. KL poolt Rokinole antud kinnituse kohaselt

2-19-15022

leppisid Transcom ja Rokino 09.10.2012 kokku, et Transcom omandab Rokinolt nõude

Zelluloosi vastu. Sellisele kokkuleppele vaidles Transcom 05.05.2014 vastu (I kd tl 171-172).

Asjaolu, et Transcomi ja Rokino vahel oli 2014. aastal vaidlus selle üle, kas Rokino loovutas

nõude Zelluloosi vastu omakorda Transcomile, ei välista, et KL-le poleks 26.11.2013 olnud

teada asjaolud antud nõude hageja poolt Rokinole loovutamise kohta.

26. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited maakohtule seoses hageja endise

juhatuse liikme MV ütluste tõendina kasutamisel asjakohased. Maakohus ei tuginenud otsuse

tegemisel MV poolt kriminaalasjas nr 1-7-7734 ja tsiviilasjas nr 2-15-15129 antud ütlustele,

vaid sellele, et nõude loovutamine on lisaks eelpool viidatud kinnituskirjadele tuvastatud

nimetatud asjades tehtud lahenditega. Lisaks nähtub maakohtu otsuse põhjendustest, et kohus

on olulisema tõendusliku kaalu oma järelduse tegemisel nõude loovutamise kohta omistanud

eelpoolnimetatud kinnitustele, mitte teistes menetlustes tuvastatule.

27. Hageja väitel jättis maakohus üllatuslikult arvestamata hageja poolt kohtule

dokumentaalsete tõenditena esitatud hageja 01.02.2020 järelepärimise RK-le ja RK poolt

20.03.2020 hagejale antud kirjalikud selgitused, mis hageja hinnangul tõendavad, et MV väited

nõude loovutuse sisu kohta ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

nimetatud tõendite, kui asjakohatute tõendite, arvestamata jätmine selgub alles kohtuotsusest.

Sellises olukorras oleks kolleegiumi hinnangul maakohus pidanud keelduma enne otsuse

tegemist kõnealuse tõendi vastuvõtmisest ja andma tõendi esitanud poolele TsMS § 230 lg 2

teise lause järgi võimaluse tõendada nimetatud asjaolu muude tõenditega (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10) või selgitama

hagejale, et asjaolu, mille tõendamiseks hageja soovib tõendeid esitada, ei oma asja

lahendamisel tähtsust. Seda aga maakohus ei teinud. Maakohtu selgitamiskohustuse rikkumine

ei ole aga antud juhul kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist, kuna hageja ei ole

apellatsioonkaebuses esile toonud, milliste muude tõenditega ta oleks saanud MV väidete

tegelikkusele mittevastavust tõendada. Samuti ei ole maakohtu poolne rikkumine toonud kaasa

ebaõiget kohtulahendit põhjusel, et maakohus jõudis otsuses ringkonnakohtu hinnangul õigele

järeldusele selle kohta, et hageja poolt esitatud tõendid (päring RK-le, RK vastus, kohtuistungi

protokoll ja kohtuotsus asjas nr 2-15-1063) ei oma asja lahendamisel tähtsust nende

asjakohatuse tõttu. Nii nagu kolleegium eelnevalt viitas, ei tuginenud maakohus otsuse

tegemisel MV ütlustele, mistõttu puudus vajadus nende ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks.

28. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et muud eesmärki kui kustutatud ühingust nõude välja

loovutamine hageja täiendaval likvideerimisel ei olnud. Hageja väitel kinnitab ainuüksi hageja

täiendava likvideerimismenetluse fakt, et Rokino ei ole hagejalt mitte kunagi nõuet omandanud.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Likvideerimismenetlus algatati ringkonnakohtu hinnangul

selle tõttu, et hagejal oli vara 500 eurot, mis seisnes Advokaadibüroo Kasak ja Missik kontol

hageja kasuks deponeeritud rahas (I kd tl 177-180). Seega ei saa väita, et see oleks nõude

loovutamise tõttu algatatud. Samuti ei saa nõude loovutamise puudumist tõendada

ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et nõuet Zelluloosi vastu summas 191 735 eurot ei ole

Rokino 2012. aasta majandusaasta aruandes kajastatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

see, kuidas on raamatupidamises nõuded kajastatud, ei mõjuta lepingu olemasolu ega selles

kokkulepitud tingimusi.

29. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et hageja ja Rokino sõlmisid

05.01.2012 kokkuleppe, millega hageja loovutas Rokinole 2010. a Zelluloosiga sõlmitud

laenulepingust tulenevad nõuded Zelluloosi vastu.

2-19-15022

30. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast hageja täiendava likvideerimismenetluse algatamist

toimusid järgmised tehingud: 27.11.2014 nõude loovutamise lepingust nähtuvalt loovutas

Rokino 27.11.2014 hagejale tagasi 2010. a sõlmitud suulisest laenulepingust tulenevad nõuded

Zelluloosi vastu; hageja ja Lexar sõlmisid 28.11.2014 lepingu, millega hageja loovutas Lexarile

kõik nõuded, mis tulenevad hageja ja Zelluloosi vahel 2010. a sõlmitud suulisest

laenulepingust; 28.11.2014 sõlmisid ja Mevendeur lepingu, millega Lexar loovutas

Mevendeurile 2010. a Zelluloosiga sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded Zelluloosi vastu.

Maakohus hindas neid tehinguid ja nendes sisalduvaid tasukokkuleppeid ning leidis

kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et hagejale ei ole tehingutest tulenevalt kahju tekkinud.

27.11.2014 lepingu lisa 1 järgi leppisid lepingupooled kokku, et loovutuse saaja kohustub

loovutajale tasuma 89% Zelluloosilt laekuvatest summadest (k.a intressid ja viivised). Seega

sai hageja õiguse saada endale 11% Zelluloosilt laekuvatest summadest. Lexariga 28.11.2014

sõlmitud lepingu järgi pidi Lexar hagejale tasuma 90% Zelluloosilt laekuvatest summadest.

01.12.2014 sõlmisid hageja ja Rokino lepingu, millega hageja loovutas Rokinole kõik nõuded

Lexari vastu tulenevalt 28.11.2014 nõude loovutamise lepingust ning Rokino kohustus hagejale

tasuma 1% Zelluloosilt laekuvatest summadest. Maakohus hindas õigesti neid tehinguid

kogumis ja leidis, arvestades asjaolu, et täiendava likvideerimismenetluse algatamise hetkel ei

kuulunud hagejale nõuet Zelluloosi vastu, et kostja tegevus likvideerijana ei olnud hageja jaoks

kahjulik, kuna tehingute tulemusena oli saavutatud olukord, kus hagejale kuulus 1%

Zelluloosilt laekuvatest summadest.

31. Maakohus hindas 27.11.2014 toimunud tehingut ja sellele järgnenud tehinguid ning leidis,

et 27.11.2014 tehingu puhul ei saa järeldada selle näilikkust. Ringkonnakohus nõustub, et

ainuüksi tehingu majanduslikust põhjendatusest Rokino jaoks ei saa järeldada, et tehingu

pooltel ei olnud soovi jätta üksnes mulje tehingu olemasolust või varjata mingit muud tehingut.

Ringkonnakohus nõustub aga ka hagejaga selles, et maakohus ei hinnanud 27.11.2014

tehingule järgneva 28.11.2014 tehingu tasukokkuleppe näilikkust, millele oli hageja maakohtu

menetluses tähelepanu juhtinud. Sellega rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust ja

kohustust vastata poole väidetele (TsMS § 442 lg 8), kuid see ei too ringkonnakohtu hinnangul

kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus saab maakohtu vea parandada ja esitab

puuduolevad põhjendused järgnevalt.

32. Hageja väitel tõendavad tasukokkulepete näilikkust järgmised tõendid ja väited kogumis:

hageja likvideerimismenetluse algatamine; 28.11.2014 nõude loovutuse tasukokkulepe ja

Lexari kustutamine registrist; 01.01.2014 nõude loovutamise leping; nõude loovutamine

Mevendeurile. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustu. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing

näilik, kui selle puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei

ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kolleegiumi hinnangul ei

tõenda hageja viidatud asjaolud ja tõendid, et tehingu pooltel ei olnud soovi kaasa tuua lepingus

märgitud õiguslikke tagajärgi. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei saa järeldada, et

täiendava likvideerimismenetluse algatamine oleks toimunud üksnes nõude loovutamiseks.

Samuti ei viita tehingu näilikkusele Lexari kustutamine registrist pärast nõude loovutamist.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks olnud teadlik Lexari registrist

kustutamise kavatsusest ja Lexari kavatsusest nõue koheselt edasi Mevendeurile loovutada või

et selline tehingute jada oleks olnud kostja kontrolli all. Samuti ei viita ühestki tõendist nähtuv

sellele, et 28.11.2014 tasukokkulepe sõlmiti eesmärgiga välistada kostja vastutus tehingu

tegemisel. Seejuures on ebaõige hageja arusaam, et 01.01.2014 nõude loovutuse lepinguga

välistasid pooled igasuguse hageja võimaluse saada loovutatud nõudelt tasu ning nõude

loovutamine Mevendeurile võimaldas Lexari kustutamise registrist, mis välistas hageja poolt

mistahes tasu saamise nõude eest. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et tasu saamine oli

2-19-15022

tehingute tulemusel hagejale tagatud 1% ulatuses Zelluloosilt laekuvatest summadest. Seda

olukorras, kus täiendava likvideerimismenetluse algatamisel ei kuulunud hagejale nõuet

Zelluloosi vastu ja hageja ei pidanud Zelluloosilt võlgnevuse kättesaamiseks mingeid pingutusi

ega kulutusi tegema (võlgnevuse sissenõudmine sai võimalikuks Mevendeuri tegevuse

tulemusel kohtumenetluses). Sellest tulenevalt on alusetu ka hageja väide, et isegi juhul kui

tasukokkulepped oleksid kehtivad, on hagejale tekkinud kahju.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

34. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse

lahendamisel

ka

ringkonnakohus.

Kostja

esitas

20.12.2021

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 2256 eurot (sisaldab käibemaksu). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses

õigusabi 11,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 160 eurot (millele lisandub käibemaks).

35. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine (2,25 tundi), vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele (5,5 tundi), kokkuvõtlike seisukohtade koostamine (3 tundi) ja

menetluskulude nimekirja koostamine (1 tund) on põhjendatud ning nende ajakulu on

õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.

36. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 160 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks

ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13,

p 25). Antud juhul on tegemist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning

tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega. Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja

põhjendatuks vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt keskmiselt keerukas asjas osutatava

õigusabi tunnitasu määraks 160 eurot (käibemaksuga 192 eurot).

37. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja

mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks

välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 2256 eurot (käibemaksuga).

38. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm