3-20-1382/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1382

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.06.2020 otsuse

nr 15.3-24/246-2 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin

Randoja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.03.2021 otsus

haldusasjas nr 3-20-1382 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.02.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1382

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. India kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 23.03.2020 taotluse e-residendi

digitaalse isikutunnistuse (e-residendi digi-ID) saamiseks äritegevuse eesmärgil. PPA palvel

esitas X täiendava selgituse ja tõendid tema vastu esitatud seksuaalse väärkohtlemise süüdistuse

kohta.

2. PPA keeldus 22.06.2020 otsusega nr 15.3-24/246-2 e-residendi digi-ID andmisest isikut

tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 206 lg 2 p 1 alusel.

1) ITDS § 205 lg 2 sätestab, et e-residendile digi-ID väljaandmise eesmärk on soodustada Eesti

majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti

digitaalse dokumendiga. ITDS § 206 lg 2 p 1 järgi keeldutakse e-residendi digi-ID

väljaandmisest, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut.

2) Taotleja võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Avalikult kättesaadava teabe

kohaselt on teda süüdistatud seksuaalses väärkohtlemises. Taotleja on püüdnud tema vastu

esitatud kaebusi lämmatada ja varjata. Austrias algatati 2012. a-l taotleja suhtes seksuaalse

ahistamise ja avalike seksuaalaktide toimepanemise tõttu kriminaalmenetlus. Kuigi taotlejat ei

ole selle kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja kriminaalmenetlus lõpetati rahasumma

tasumisega, on taotleja oma käitumise tõttu ebausaldusväärne. PPA-le teadaolev informatsioon

taotleja seksuaalse väärkäitumise kohta annab piisava aluse pidada taotlejat Eesti riigi avalikku

korda ja ühiskondlikku turvalisust ohustavaks isikuks. Taotleja ei ole seksuaalse väärkäitumise

fakti eitanud. Q on oma kodulehel teatanud, et ei aktsepteeri taotleja tegutsemist Eestis üheski

joogavaldkonnas. Selle põhjuseks on taotleja varasem vägivaldne käitumine oma õpilaste

suhtes. Taotleja kohta internetis avaldatud teave viitab suurele korduva seksuaalse

ja emotsionaalse väärkohtlemise riskile. Seksuaalkuritegevus on tihtipeale varjatud

õigusrikkumine, mida on raske tõendada. Seksuaalkuritegude puhul on kuritegude jätkuva

toimepanemise oht suur ning ka pelgalt ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise kahtluse pinnalt

võib prognoosida kuritegude jätkumise ohtu (Riigikohtu 11.12.2006 otsus nr 3-1-1-103-06).

Ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuleb sageli hinnata äärmiselt piiratud teabe alusel

ning ohtu avalikule korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumise, tema sidemete

või muude asjaoludega (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). PPA-l on õigus

keelduda e-residendi digi-ID andmisest vähimagi kahtluse korral.

3) Keeldumine on proportsionaalne. Kuna e-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel

osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, ei tohi seda anda isikule, kes on

ebausaldusväärne ja võib ohustada avalikku korda või julgeolekut. PPA-l on piisav põhjus

kahelda taotleja usaldusväärsuses. Keeldumine ei riku ühtki kaebaja õigust, sest e-residentsus

on hüve, mida Eesti riik pakub välismaalastele. PPA ülesanne on ära hoida välismaalasest

lähtuvat võimalikku ohtu. Kaaludes asjaolusid kogumis, tuleb taotlejale e-residendi digi-ID

väljaandmisest keelduda.

3. PPA teavitas taotluse esitajat 22.06.2020 teatega nr 15.3-24/246-2, et keeldus talle e-

residendi digi-ID andmisest ITDS § 206 lg 2 p 1 alusel. Kooskõlas ITDS § 207 lg-ga 4 ei

avaldatud taotlejale keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ja kaalutluskäiku.

3-20-1382

3(9)

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 22.06.2020 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema e-residendi digi-ID taotlus.

1) Kaebaja on elukutseline joogaõpetaja ja terapeut, maailmakuulsa joogaõpetaja pojapoeg,

kelle eesmärk on koolitada oma vanaisa teadmistele tuginedes terapeute terves maailmas.

Kaebaja tegutseb ka Eestis, pakkudes siin joogakoolituse teenust. Vaidlustatud otsus rikub

kaebaja ettevõtlusvabadust (põhiseaduse (PS) § 31).

2) E-residendi digi-ID väljastamisest saanuks keelduda vaid juhul, kui kaebajast lähtuks

reaalne ja lähitulevikus tõenäoliselt realiseeruv oht. Kaebaja õpilane esitas Austrias 2012. a-l

kuriteoteate väitega, et kaebaja on avaldajat seksuaalselt väärkohelnud. Kaebaja sai tema vastu

esitatud süüdistusega tutvuda alles 2014. a mais ja juba septembris menetlus lõpetati, kuna

kaebaja ei olnud temale etteheidetud tegusid toime pannud. Seda kinnitab Salzburgi

prokuratuuri 05.09.2014 teade ja kaebaja kaitsja 07.03.2016 kinnituskiri. Kaebaja seostamine

mistahes väärkohtlemisega on laim. Eelnevat arvestades ei saa kaebaja ohustada avalikku korda,

veel enam riigi julgeolekut. Pole ka alust arvata, et kaebaja paneks tulevikus toime mõne

kuriteo. Isegi kui kaebaja oleks 2012. a-l toime pannud seksuaalse ahistamisena käsitatava

kuriteo – mida kaebaja omaks ei võta –, ei oleks alust keelduva otsuse tegemiseks. Selline tegu

oleks Eesti karistusõiguse järgi ammu aegunud ja digi-ID väljastamisest keeldumisel ei tohi olla

karistuslikku iseloomu.

3) Kohtumenetluse käigus sai kaebaja tutvuda PPA 22.06.2020 otsuse põhjendustega. PPA

järeldused põhinevad aastaid tagasi avaldatud anonüümsetel internetikommentaaridel, mille

eesmärk on takistada kaebaja kutsealast tegevust. Need on kuulujutud, millel puudub tõenduslik

väärtus. Kõik PPA viidatud allikad kirjeldavad ühte ja sama 2012. a vahejuhtumit, millega

seotud asjaolusid selgitas kaebaja eespool. PPA viidatud allikates on olemas kaebaja selgitus,

et ta taandus süüdistusega seotud organisatsioonide juhtimisest selleks, et taastada neis töörahu.

Qu veebilehel avaldatud teave on laim ja praeguseks ajaks eemaldatud. Q on proovinud

järjekindlalt kaebaja ja tema Eesti koostööpartneri tegevust takistada. Kaebajal on Eestis olnud

ligikaudu 30 õpilast ja oma senise tegevusega on ta Eestis positiivselt mõjutanud umbes 500

inimest. Eesti õpilased on andnud kaebaja kohta positiivset tagasisidet.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebajale saadetud teates tulnuks täpsustada, et keeldumise aluseks on ITDS § 206 lg 2 p 1

esimene alternatiiv (oht avalikule korrale), kuid see puudus ei anna alust haldusakti

tühistamiseks.

2) PPA-l on e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumisel ulatuslik kaalutlusruum. PPA ei

ole seotud isiku tegevusele antud kriminaalõigusliku hinnangu või selle puudumisega.

Haldusmenetluse eesmärk ei olnud tuvastada, kas kaebaja on seksuaalkurjategija, vaid hinnata,

kas temale e-residendi digi-ID väljastamise eeldused on täidetud.

3) PPA-le sai internetist teatavaks muu hulgas järgmine teave: kaebajat on süüdistatud

seksuaalses, vaimses, emotsionaalses ja hingelises väärkohtlemises; 2012. a-l astus kaebaja

pärast seksuaalse väärkäitumise süüdistusi tagasi joogastuudio Y (Y) ja jooga instituudi C (C)

tegevjuhi kohalt, kuid mõni kuu hiljem naasis õpetamise juurde ja käivitas uue veebisaidi; Y

välistab tänaseni igasuguse koostöö kaebajaga; 2012. a-l esitasid viis naist Austria politseisse

kaebaja vastu kaebuse, süüdistades teda seksuaalses väärkäitumises ja ärakasutamises, mille

järel põgenes kaebaja Indiasse; väidetavalt toimib kaebaja praeguse ajani nii, et kasutab

probleemide varjamiseks ära oma tuntud perekonnanime; kaebaja poolse seksuaalse

väärkohtlemise ajalugu ulatub väidetavalt 2007. a-sse, kuid tema vastu esitatud kaebused on

surutud maha ja neid on varjatud; väidetavalt ei ole kaebaja ise kunagi seksuaalset

3-20-1382

4(9)

väärkohtlemist eitanud. Lisaks märgib Q oma veebilehel, et ei aktsepteeri kaebaja varasema

käitumise tõttu tema viibimist ega tegutsemist Eestis üheski joogavaldkonnas. Tegemist on

tõsiste süüdistustega, millest PPA ei saanud mööda vaadata, sest kaebaja soovib ka Eestis

tegutseda joogaõpetajana.

4) ITDS § 207 lg 1 kohaselt on e-residendi digi-ID väljaandmist taotlev isik kohustatud

tõendama või põhistama e-residendi digi-ID väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebaja

ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ei ole väärkohtlemist toime pannud. Austria prokuratuuri

05.09.2014 teade tõendab vaid seda, et süüdistusest on loobutud pärast teatud rahasumma

tasumist, mitte seda, et kaebaja ei ole kedagi väärkohelnud. Ka kaebaja advokaadi 07.03.2016

kiri ei tõenda väärkohtlemise puudumist, vaid kirjeldab üksnes, et 2012. a-l esitati Austria

politseile kaebaja kohta kaebused, 2014. a-l advokaat sekkus ning seejärel loobusid Austria

võimud süüdistusest ja lõpetasid uurimise.

5) E-residentsus on välismaalasele antav hüve, mis peab teenima esmajoones Eesti riigi huve

– soodustama Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut. Välismaalasel on küll

subjektiivne õigus nõuda, et tema taotlust e-residendi digi-ID väljaandmiseks menetletakse

õiguspäraselt, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda selle väljaandmist. Kaebaja ei ole PS §-

s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse adressaat, sest tal ei ole puutumust Eestiga. E-residentsus ei

ole ettevõtlusvorm, vaid loob e-residendi digi-ID omanikule võimaluse kasutada Eesti e-

teenuseid. Kaebaja võib Eestis joogaõpetajana tegutseda või äriühingu asutada ka e-residendi

digi-ID-d omamata.

6) Eeltoodud põhjustel pidi PPA keelduma kaebajale e-residendi digi-ID väljastamisest. Kuna

kaebaja ei ole kõrvaldanud kahtlusi ohust avalikule korrale ITDS § 206 lg 2 p 1 mõistes, võib

ilmnenud asjaoludele (erinevate isikute süüdistused korduvas seksuaalses ja füüsilises

väärkohtlemises) antava objektiivse hinnangu põhjal pidada piisavalt tõenäoliseks, et nende

süüdistuste tõele vastavuse korral võib kaebaja lähitulevikus panna toime samalaadse

korrarikkumise, st isiku subjektiivse õiguse rikkumise või õigushüve kahjustamine, milleks on

kehaline puutumatus ning kehalise, sh seksuaalse, enesemääramise õigus. Keelduva otsuse võib

teha siis, kui esineb vähimgi kahtlus, et taotleja on ebausaldusväärne.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 02.03.2021 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus kordas otsuse põhjendavas osas vastustaja seisukohti ja nõustus

nendega.

1) Kaebaja suhtes algatati 2012. a-l Austrias seksuaalse ahistamise ja avalike seksuaalaktide

toimepanemise tõttu kriminaalmenetlus. Kuigi kaebajat ei ole kuriteos süüdi mõistetud ja

kriminaalmenetlus lõpetati rahasumma tasumisega, on ta oma käitumisega näidanud üles

ebausaldusväärsust. Teave kaebaja seksuaalse väärkäitumise kohta annab piisavalt alust pidada

teda Eesti riigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ohustavaks isikuks. Salzburgi

prokuratuuri 05.09.2014 teates märgitakse, et kaebaja suhtes loobuti menetlusest kooskõlas

Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg-ga 5. Teavitus ei sisalda põhjendusi ja puuduvad

andmed,

et

Salzburgi

prokuratuur

oleks

koostanud

mingi

põhjendusi

sisaldava

menetlusdokumendi. Austria kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 4 kohaselt teatab

prokuratuur isikule, et teda süüdistatakse kuriteo toimepanemises, kuid süüdistusest

taganetakse, kui isik tasub teatud rahasumma ja hüvitab kuriteoga tekitatud kahju. Sama seaduse

§ 200 lg 5 kohaselt taganeb prokurör süüdistusest pärast rahasumma tasumist ja kahju

hüvitamist. Seega oli kaebaja nõus rahasumma tasumise kohustusliku tingimusega, mis oli

aluseks kriminaalmenetluse lõpetamisele isiku suhtes, keda süüdistati seksuaalkuriteo

toimepanemises. See on võrreldav Eesti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-ga 202

(oportuniteet), mida on võimalik kohaldada muu hulgas siis, kui tegu on tõendamist leidnud,

3-20-1382

5(9)

aga isikut ei karistata (andmeid ei kanta karistusregistrisse). Q on oma kodulehel teatanud, et ei

aktsepteeri kaebaja viibimist ega tegutsemist Eestis üheski joogavaldkonnas.

2) Isik, kes on toime pannud seksuaalkuriteo enda joogaõpilase suhtes ning taotleb e-residendi

digi-ID väljaandmist eesmärgiga tegeleda jooga õpetamisega Eestis, kujutab endast ohtu Eesti

avalikule korrale ITDS-i § 206 lg 2 p 1 mõistes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

1) Halduskohtu otsus rajaneb kahel tõendil: Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatel ja Q

veebilehel avaldatud teabel. Mõlemad tõendid puudutavad sama juhtumit. Seega halduskohtu

arvates kujutab kaebaja ohtu avalikule korrale ühe 2012. a-l toimunud väärkohtlemise juhtumi

tõttu. Kohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse lõpetamine Austrias sarnaneb oportuniteedile, on

oletuslik ja Austria õiguskorda põhjalikumalt analüüsimata liialt kaugeleulatuv. Kaebaja ei ole

ühtki temale etteheidetud tegu toime pannud. Kui siiski möönda, et Austrias lõpetati

kriminaalmenetlus oportuniteediga, ei saa ainuüksi sellest järeldada, et kaebaja ohustab

avalikku korda. Q veebilehel avaldatud teave on praeguseks eemaldatud, sest tegemist oli

laimuga ja katsega takistada konkurendi sisenemist Eesti turule. Kohus jättis täiesti tähelepanuta

kaebaja õpilaste toetuskirjad.

2) Muus osas jääb kaebaja varem esitatud seisukohtade juurde.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kaebaja väited tuginevad samuti peamiselt kahe halduskohtu otsuses nimetatud tõendi

analüüsil, kuid pooled hindavad tõendeid erinevalt ja halduskohus nõustus vastustaja

seisukohaga. Salzburgi prokuratuuri teatis tõendab kaebaja suhtes uurimise lõpetamist. Kuna

kaebaja ei ole esitanud selle kriminaalasja kohta muid tõendeid, mis oleks talle advokaadi

vahendusel tõenäoliselt kättesaadavad, tuleb Salzburgi prokuratuuri teatist sisustada Austria

seaduste põhjal. Kaebajat süüdistati Austria kriminaalkoodeksi §-s 218 sätestatud teo –

seksuaalne ahistamine ja avalikud seksuaalaktid – toimepanemises. Uurimine lõpetati Austria

kriminaalmenetluse koodeksi § 200 lg 5 alusel – see reguleerib prokuratuuri õigust süüdistusest

loobuda, kui süüdistatav maksab teatud rahasumma. Austria seadustest saab järeldada, et

kaebaja on seksuaalkuriteo toime pannud, kuid lahtiseks jäi teo iseloom ja raskus. Kaebaja ei

ole põhistanud väidet, et süüdistused olid valed. Seega kokkuvõttes ei kõrvalda 05.09.2014

teatis kahtlust kaebaja ebausaldusväärsusest, vaid pigem suurendab seda. Isik, kes on pannud

toime seksuaalkuriteo oma joogaõpilase suhtes ja taotleb e-residentsust Eestis jooga õpetamise

eesmärgil, kujutab endast ohtu avalikule korrale. Halduskohus tõi Austrias uurimise lõpetamise

puhul paralleeli KrMS §-s 202 sätestatud oportuniteediga. Kaebaja kahtleb, kas sellise paralleeli

tõmbamine on õige, kuid ei esita omalt poolt ka selgitusi ega tõendeid, mis selle järelduse ümber

lükkaks. Sellise paralleeli paikapidavus ei olnud asja otsustamisel ka määrav. Arvestada tuleb

asjaoluga, et kuna seksuaalkuritegevus on varjatud kuriteoliik ja ohvrid ei anna sageli sellest

teada, võib kaebaja puhul ahistamisjuhtumeid olla ja tulla veelgi. Riigikohtu seisukoha järgi on

seksuaalkuritegude puhul nende jätkuva toimepanemise tõenäosus suur. Ohtu avalikule korrale

tuleb sageli hinnata piiratud teabe põhjal.

2) Asjakohased ei ole kaebaja väited selle kohta, et e-residendi digi-ID-ta on takistatud tema

sisenemine Eesti joogaõpetamise turule. Kõnealuse isikutunnistuse eesmärk ei ole anda

välismaalasele õigust tegeleda Eestis ettevõtlusega, vaid üksnes luua võimalus digitaalseks

asjaajamiseks ja e-teenuste tarbimiseks.

3-20-1382

6(9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

10. ITDS § 206 lg 2 p 1 sätestab, et e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldutakse, kui isik

ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Kõnealune norm ei jäta PPA-le normi eelduste

esinemise korral õigust valida erinevate tagajärgede vahel – kui taotlejast lähtub oht avalikule

korrale või riigi julgeolekule, keeldutakse e-residendi digi-ID väljastamisest.

11. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja viidanud mõlemale ITDS § 206 lg 2 p-s 1 nimetatud

alusele, kuid on kohtumenetluses möönnud, et kaebaja ei ohusta riigi julgeolekut ja keeldumise

alus oli kaebajast lähtuv oht avalikule korrale. Seetõttu kontrollib ka ringkonnakohus vaid

viimati nimetatud keeldumise aluse olemasolu.

12. Oht avalikule korrale on määratlemata õigusmõiste, mida saab üldjuhul kohus ise sisustada

ja seeläbi kontrollida, kas haldusorgan on määratlemata õigusmõistet õigesti sisustanud (vt nt

Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26 jj). Määratlemata õigusmõistete – oht ja avalik

kord – sisustamine ei toimu kaalutlusõiguse alusel, nagu on PPA 22.06.2020 otsuses ekslikult

leidnud.

13. Avaliku korraga kaitstakse õigusnormide, subjektiivsete õiguste ja õigushüvede

rikkumatust (korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1). Oht on piisav tõenäosus, et lähitulevikus leiab

aset kaitstava õigushüve kahjustumine (KorS § 5 lg 2). E-residendi digi-ID taotlejast lähtuva

ohu hindamisel teeb PPA haldusmenetluses tuvastatud asjaolude põhjal prognoosi isiku

käitumise kohta tulevikus. Seejuures tuleb silmas pidada, et PPA uurimiskohustus e-residendi

digi-ID väljaandmise taotluse menetlemisel on piiratud – IDTS § 207 lg 1 kohaselt on e-

residendi digi-ID väljaandmist taotlev isik kohustatud tõendama või põhistama e-residendi

digitaalse isikutunnistuse väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid, v.a neid asjaolusid, mis on

haldusorganile teada või on üldtuntud. Taotleja teatav käitumine minevikus võib anda piisava

aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale (vrd

Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p 19). ITDS seletuskirjas märgitakse, et isiku

ohtlikkus võib tuleneda tema kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või

varasematest süütegudest (kui süütegude laad ja viis, korduvus või asjaolud annavad alust

põhjendatud kahtluseks, et isik võib panna toime uusi süütegusid). Keeldumiseks ei pea

tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on

välja selgitatud asjaolusid, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus võib isik

ohustada mh avalikku korda (ITDS ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 699 SE

seletuskiri, lk 71). Ringkonnakohtu hinnangul piisab e-residendile digi-ID väljastamisest

keeldumiseks mistahes ohust avalikule korrale (nt ei pea taotlejast lähtuv oht olema tegelik ja

piisavalt tõsine – vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 19).

14. Prognoosotsuse õiguspärasust tuleb kontrollida nende asjaolude valguses, mis olid

haldusorganile teada otsuse tegemise ajal (nt Riigikohtu 03.11.2015 otsus nr 3-3-1-36-15, p

14.4). PPA leidis kaebaja taotluse menetlemise käigus avalikest allikatest teavet, mis viitasid

kaebaja joogaõpilaste poolt kaebaja vastu esitatud seksuaalse ahistamise süüdistustele, samuti

muule joogaõpetajale ebasobivale käitumisele. Muu hulgas viitas Q oma veebilehel, et ei

aktsepteeri kaebaja vägivaldse käitumise tõttu tema tegutsemist Eestis üheski joogavaldkonnas,

sest peab seda joogaeetika koodeksiga vastuolus olevaks (vt täpsemalt käesoleva otsuse p-d 2

ja 5). Kaebajal oli võimalus esitada avalikes allikates leiduvate asjaolude kohta selgitus ja

1 Leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6214b217-ee37-48db-a3b8-

f872dff9c40f/Isikut%20t%C3%B5endavate%20dokumentide%20seaduse%20ja%20riigil%C3%B5ivuseaduse%

20muutmise%20seadus

3-20-1382

7(9)

tõendid (kaebuse lisad 4 ja 5). Kaebaja väitis, et tema vastu esitatud süüdistused on laim ja

kriminaalmenetlus on lõpetatud ning esitas selle kinnituseks PPA-le Salzburgi prokuratuuri

05.09.2014 teate ja kaebajat kriminaalmenetluses esindanud advokaadi kirja (kaebuse lisad 13

ja 14).

15. Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatest on näha, et 2012. a-l alustati kaebaja suhtes

kriminaalmenetlust Austria kriminaalkoodeksi2 § 218 alusel (seksuaalne ahistamine ja avalikud

seksuaalaktid) ja menetlus lõpetati 2014. a-l Austria kriminaalmenetluse koodeksi3 § 200 lg 5

alusel (s.o põhjusel, et isik tasub rahasumma või hüvitab kahju). Seega pole vaidlust, et kaebajat

ei ole kõnealuses kriminaalasjas kohtuotsusega süüdi mõistetud. Kaebajast lähtuva ohu

hindamisel ei pidanud vastustaja siiski piirduma süütegudega, mille toimepanemises on kaebaja

süüdi mõistetud, vaid võis hinnata kaebaja käitumist laiemalt. Salzburgi prokuratuuri teatest ega

muudest kaebaja esitatud tõenditest ei selgu kriminaalmenetlusega seotud täpsemad asjaolud

(milles kaebajale etteheidetav käitumine seisnes, millal ja millise perioodi vältel väidetavad

teod toime pandi, mitut juhtumit kaebused hõlmasid, milliseid tõendeid menetluses koguti vms).

Kaebaja väitel sai ta hiljemalt 2014. a-l tutvuda tema vastu esitatud süüdistuste sisuga ja tema

advokaat tegutses aktiivselt kriminaalmenetluse lõpetamise nimel. Sellest saab järeldada, et

kaebajale on kriminaalmenetluse täpsemad asjaolud teada, kuid ta ei ole soovinud neid PPA-le

(ega ka hiljem kohtule) avaldada. Sellises olukorras ei saa vastustajale ette heita, et ta tugines

kaebajast lähtuva ohu hindamisel kaudsetele asjaoludele ja tõenditele, sh hindas kaebaja

käitumist Austria seaduste asjassepuutuvatele sätetele ja internetist kaebaja kohta avalikult

kättesaadavatele allikatele tuginedes.

16. Salzburgi prokuratuuri 05.09.2014 teatest pole võimalik järeldada, et kaebaja vastu esitatud

süüdistused olid alusetud ja kaebajat laimavad. Austria kriminaalmenetluse koodeksi §-dest 198

ja 200 võib pigem järeldada, et teates märgitud kriminaalmenetluse lõpetamise alust

kohaldatakse juhul, kui tegu on iseenesest toime pandud, kuid süüdistatava karistamine ei ole

vajalik, kuna ta tasub seaduses ettenähtud määras rahasumma (vt ka vastustaja 14.01.2021

seisukoht ja vastus apellatsioonkaebusele, p 5). Vastustaja kogutud avalikult kättesaadavatest

allikatest (vt PPA 22.06.2020 otsuse viited ja viidatud allikate väljatrükid haldusmenetluse

toimikus, vastustaja 30.09.2020 vastuse lisa 2) on näha, et kaebaja vastu esitatud väärkohtlemise

süüdistused on leidnud joogakogukonnas rahvusvahelist vastukaja. Kahtlus, et kaebaja on oma

joogaõpilasi vaimselt ja füüsiliselt väärkohelnud, ei piirdu nende allikate järgi ka üksnes 2012.

a-l Austrias viie naise poolt politseile esitatud kuriteoteatega, vaid ulatuvad 2007. a-sse, kuigi

varasemaid kaebusi kaebaja kohta ei esitatud ametivõimudele, vaid joogastuudiole, kus kaebaja

õpetas. Allikatest selgub, et kaebaja astus tema vastu esitatud väärkohtlemise süüdistuste tõttu

tagasi joogastuudio Y tegevjuhi kohalt ja see joogastuudio teatas avalikult, et keeldub

igasugusest edasisest koostööst kaebajaga. PPA viidatud allikates on väidetud, et kaebaja jätkab

uue nimega joogastuudiote raames oma senist tegevusmustrit. Kaebaja on üldsõnaliselt öelnud,

et tegemist on laimu ja kuulujuttudega, kuid ei ole neis allikates väljatoodud juhtumite ja

kahtluste kohta mingeid sisulisi selgitusi andnud. Seega ei ole kaebaja kõrvaldanud kahtlust, et

on minevikus oma joogaõpilasi väärkohelnud.

17. Seksuaalkuritegude puhul on nende jätkuva toimepanemise ohtu hinnatud suureks (nt

Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p 12; otsus nr 3-3-1-1-14, p 20). PPA

22.06.2020 otsuses viidatud allikatest (vt ka väljatrükid, vastustaja 30.09.2020 vastuse lisa 2)

on näha, et joogaõpetajate poolne vaimne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine on tõsine

2 Strafgesetzbuch, leitav: https://www.legislationline.org/documents/section/criminal-

codes/country/44/Austria/show

3 Strafprozeßordnung, leitav: https://www.legislationline.org/documents/section/criminal-

codes/country/44/Austria/show

3-20-1382

8(9)

probleem ning selliseid süüdistusi on esitatud mitmete rahvusvaheliselt tuntud joogaõpetajate,

sh kaebaja vastu. Joogaõpetaja ja -õpilase vahelises suhtes on joogaõpetaja n-ö

võimupositsioonil ning joogaõpetaja poolsest väärkohtlemisest teadaandmist võib takistada

häbi ja otseste tõendite vähesus või puudumine – see võimaldab väärkohtlemise jätkumist

pikema aja vältel. Kaebaja soovib e-residendi digi-ID-d selleks, et lihtsustada oma tegutsemist

Eestis joogaõpetajana ehk tegutseda alal, millega seoses on esitatud tema suhtes tõsiseid

väärkohtlemise kahtlusi. Sellises olukorras on piisavalt tõenäoline, et joogaõpilaste

väärkohtlemine võib aset leida ka tulevikus ning seeläbi võib saada kahjustatud kaebaja

joogaõpilaste vaimne või füüsiline tervis, kehaline puutumatus või õigus seksuaalsele

enesemääramisele.

18. Prognoosotsus ei ole selle andmise ajal õigusvastane ega muutu ka tagantjärgi

õigusvastaseks põhjusel, et oht ei ole realiseerunud. Seetõttu ei ole praeguse asja lahendamisel

tähtsust kohtumenetluses esitatud täiendavatel tõenditel, milles kolm kaebaja Eesti õpilast

(kellest üks on tema Eesti koostööpartner) kirjeldavad oma positiivseid kogemusi kaebajaga.

Samuti ei muutu PPA 22.06.2020 otsus õigusvastaseks seetõttu, et kaebaja tegevuse tulemusel

on Q praeguseks oma veebilehelt eemaldanud teate, millele vastustaja vaidlustatud otsuses

tugines, samuti ei ole internetist enam leitavad mitmed allikad, millele PPA on vaidlustatud

otsuses viidanud.

19. Eelnevat arvestades oli kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ITDS § 206 lg 2 p 1 alusel

õiguspärane.

20. Ringkonnakohus lisab, et apellatsioonkaebust ei saaks rahuldada ka siis, kui asuda

seisukohale, et kaebajale e-residendi digi-ID väljastamisest ei saanud siiski keelduda ITDS §

206 lg 2 p 1 alusel (nt põhjusel, et tuvastatud ei ole kaebajast lähtuv oht avalikule korrale, vaid

üksnes ohukahtlus). ITDS § 206 lg 3 p 2 järgi võib e-residendi digi-ID väljaandmisest keelduda,

kui dokumendi väljaandmine ei ole kooskõlas ITDS § 205 lg-s 2 nimetatud eesmärgiga. Viimati

nimetatud sätte järgi on e-residendile digi-ID väljaandmise eesmärk soodustada Eesti

majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti

digitaalse dokumendiga. ITDS § 206 lg 3 p 2 sisaldab küll kaalutlusõigust, kuid PPA ongi

22.06.2020 otsuse p-des 8 ja 10 sisuliselt kaalunud ITDS § 206 lg 3 p 2 kohaldamisel tähtsust

omavaid asjaolusid ja hinnanud keelduva otsuse proportsionaalsust. PPA on õigesti selgitanud,

et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust e-residendi digi-ID-le, vaid tegemist on

välismaalasele riigi tingimustel antava hüvega. Selle hüve eesmärk on aidata kaasa välisriikides

elavate välismaalaste kaasamisele Eesti majanduse, teaduse ja hariduse ning IT-keskkonna

arendamisse, mis peaks muutma Eesti unikaalse lahenduse pakkujana atraktiivseks. Digi-ID

võimaldab välismaalasel osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises,

olenemata tema füüsilisest viibimiskohast, kuid ei ole eraldi alus Eestis elamiseks või siin

ettevõtlusega tegelemiseks (vt ka 699 SE seletuskiri, lk 2). Seetõttu on põhjendatud PPA

arusaam, et riik võib olla e-residendi digi-ID väljaandmisel ettevaatlik ja kaitsta ennetavalt

avalikku korda võimalike ähvardavate ohtude eest. PPA 22.06.2020 otsuses eksliku õigusliku

aluse kasutamine ei ole praeguse vaidluse asjaoludel menetlusviga, mis tooks kaasa haldusakti

tühistamise (vrd nt Riigikohtu 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048, p 12).

21. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

22. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka

vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

3-20-1382

9(9)

23. Vaidluse asjaolusid arvestades ja kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)