2-21-3359/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3359

Kohtuasi

DMG Auto OÜ hagi Egert OÜ vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Egert OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja DMG Auto OÜ (registrikood 12113850),

lepinguline esindaja Eino Tamm

Kostja Egert OÜ (registrikood 14025245), seaduslik

esindaja X

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Egert OÜ 18. detsembri 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 18.

novembri 2021. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-3359 Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Egert OÜ kanda. DMG Auto OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-3359

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. DMG Auto OÜ (hageja) esitas 3. märtsil 2021 hagi Egert OÜ (kostja) vastu põhivõla ja

viivise nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhitegevus Mercedes-Benz tüüpi autode hooldus ja

remont. Alates 2014. aastast on hageja juures korduvalt olnud remondis sõiduauto Mercedes-

Benz E250 CDI riikliku registrimärgiga XXXXXX (sõiduk). Sõiduki tõi hooldusesse või

remonti ja võttis vastu Q (kolmas isik, Q), kes palus väljastada arve kostjale. Kostja tasus kõik

talle väljastatud arved.

1.2. 10. juulil 2020 tõi Q sõiduki remonti ja palus väljastada arve kostja nimele. Hageja andis

auto pärast remonti 10. juulil 2020 üle Q-le ja väljastas tehtud tööde kohta kostjale arve-

saatelehe nr 134851 summas 1094,36 eurot tasumise tähtajaga 17. juuli 2020 (arve nr 134851).

Arvet nr 134851 ei ole tasutud.

1.3. 12. augustil 2020 tõi Q sõiduki hooldusesse. Hageja tegi vajalikud tööd ja koostas nende

kohta arve-saatelehe nr 135078 (arve nr 135078). Kuna eelmise töö eest esitatud arve nr 134851

oli tasumata, keeldus hageja autot Q-le üle andmast. Q palus vormistada arve nr 135078 tema

nimele ja tasus selle kohapeal ära. Samal päeval saatis kostja juhatuse liige X hagejale

„volituse“, millega volitas tasuma arve nr 134851 ja palus esitada arve Egert OÜ nimele meili

teel XXX.

1.4. Kostja kohustust ei täitnud. Hageja saatis kostjale korduvalt meeldetuletusi ja esitas 30.

septembril 2020 avalduse võla väljamõistmiseks maksekäsu kiirmenetluses. 19. oktoobril 2020

esitas kostja maksekäsumenetluses vastuväite, kuid tasus 11. novembril 2020 hagejale siiski ära

200 eurot. 19. novembril 2020 teatas hageja kostjale, et loeb laekunud 200-st eurost esmalt

tasutuks viivise 10. novembri 2020 seisuga 126,95 eurot ja ülejäänud 73,05 eurot põhivõla

katteks. Seega on alates 11. novembrist 2020 sissenõutav põhivõlg 1021,31 eurot (1094,36-

73,05), millele lisandub viivis 0,1% (1,021 eurot) päevas.

1.5. Oma nõude õigusliku alusena viitas hageja VÕS § 9 lg-le 1, § 635 lg-le 1, § 30 lg-le 1, §

76 lg-le 3, § 637 lg-le 3, § 108 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1.

1.6. 30. aprilli 2021. a menetlusdokumendis märkis hageja Q tunnistajana ülekuulamise

taotlemisel, et Q saaks anda ütlusi selle kohta, millistel asjaoludel kostja ühines kohustusega

arve nr 134851 tasuda. Hageja jäi selle juurde, et esitab hagi just kostja vastu, märkides, et isegi

kui asuda seisukohale, et kostja ei võtnud Q kohustust üle, vaid ühines sellega, on hagejal VÕS

§ 178 lg-te 1 ja 4 ning § 65 lg 1 alusel õigus valida solidaarvõlgnike seast isik, kelle vastu ta

nõude esitab, ning hageja valib kostja. 18. mai 2021. a kohtuistungil täpsustas hageja, et käsitab

kostja poolt kohustusega ühinemisena kostja seadusliku esindaja volitust, milles ta palus esitada

arve kostja nimele.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Lepingust tulenevat tasunõuet saab esitada lepingu teise poole vastu. Kostja ei ole hagejaga

lepingut sõlminud. Kostja võtab omaks hagiavalduses välja toodud faktilised asjaolud, et

sõiduki tõi hageja juurde korduvalt remonti ja hooldusesse Q, ka 10. juulil 2020 tõi sõiduki

hageja juurde remonti Q, Q võttis sõiduki remonditööd hagejalt vastu, Q tõi sõiduki hageja

juurde uuesti remonti 12. augustil 2020 ja võttis tehtud tööd vastu ning tasus ise nende eest

esitatud arve nr 135078. Kostja ei ole kunagi olnud sõiduki omanik ega kasutaja ega kasutanud

2-21-3359

sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses. Q oli kostja töötaja ja sõiduk oli tema isiklikus

kasutuses. Kuna Q-l polnud raha sõiduki eest tasuda, leppis kostja tööandjana temaga kokku,

et tasub tema eest varasemad sõiduki arved ja tasaarvestab tasutud summa töötasuga. Kostjale

ei saanud tuleneda lepingulist kohustust üksnes sellest, et hageja esitas talle arveid. Arve

esitamine ei loo lepinguid. Kostja ei ole hagejalt ühtegi tööd vastu võtnud, seega ei saa hageja

temalt tasu nõuda.

2.2. Ebaõige on hageja väide, et tema ja kostja vahel olid usalduslikud suhted. Poolte vahel ei

ole mingeid suhteid. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud lepingu sõlmimist kostjaga ega

asjaolu, et selle lepingu sõlmimisel oleks Q olnud kostja esindaja. Kostja ei saanud sõlmida

oma majandus- ja kutsetegevuses lepinguid sõiduki suhtes, mille omanik ega kasutaja ta ei ole.

2.3. Kostja täitis kokkuleppel oma töötaja Q-ga kohustuse, kuid sellest ei tulene, et hagejal

oleks õigus esitada tema vastu lepingust tulenev tasunõue, kui ta ei ole lepingu poole asemel

kohustust täitnud. Kostja ei ole andnud hagejale ühtegi võlatunnistust. Kostja tasus kolmanda

isikuna arve osaliselt, kuigi ei olnud selleks kohustatud. Q-l puudusid augustis 2020 taas

vahendid remondi eest tasumiseks ja kuna hageja ei olnud nõus talle sõidukit väljastama, palus

Q taas tööandja abi arve tasumisel. Sel korral ei pidanud kostja siiski võimalikuks tasuda töötaja

asemel kogu arvet, vaid kokkuleppel töötajaga tasuti sellest osa. Tänaseks on kostja ja Q

töösuhe lõppenud.

2.4. Kuna hageja põhinõue on alusetu, on alusetu ka viivisenõue. Seadusest suurem viivise määr

ei kohaldu ainuüksi seetõttu, et selline määr on märgitud arvele. Seadusest ei tulene, et kui

kolmas isik tasub võlgniku eest arve, millel on märgitud võlausaldaja enda äranägemisel viivise

määr, on see edaspidi kolmandale isikule kohustuslik. Kostja ei ole ühegi tahteavalduse ega

teoga sellise viivise määraga nõustunud.

2.5. Kostja leidis, et asudes menetluse käigus tuginema sellele, et kostja on Q kohustusega

ühinenud, on hageja asunud muutma hagi alust ja nõustunud, et ta ei ole kostjaga lepingut

sõlminud. Kostja ei olnud hagi aluse muutmisega nõus. Lisaks märkis kostja, et hageja ei ole

välja toonud, millal ja kelle vahel sõlmiti leping kohustusega ühinemiseks VÕS § 178

tähenduses. Kohustusega ühinemist saab jaatada, kui ühinejal on õiguslik või majanduslik huvi

kohustuse täitmise või võlausaldaja soorituse vastu. Kostjal puudus huvi hageja tehtud tööde

vastu, kostja ei olnud sõiduki omanik ega kasutanud seda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt (otsuse resolutsioonis on ekslikult märgitud „hagi

rahuldada“, mis jätab vale mulje, nagu oleks hagi rahuldatud täies ulatuses) ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1021,31 eurot, viivise ajavahemiku 11. november 2020 kuni 18.

november 2021 eest 83,46 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt

alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni, kuid mitte põhivõlast

rohkem.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgneva üle, ning asjas esitatud tõendid ka

kinnitavad järgmist:

-

sõiduk kuulus tööde tegemise ajal Q-le (taustakontrolli ja transpordiameti tõend (tl-d 5–

6, 36, 37));

-

hageja on sama sõiduki suhtes ka varem töid teinud ja selle eest on tasunud kostja (tl 7);

-

hageja on teinud arvel nr 134851 (tl 8) ja arvel nr 135078 (tl 9) märgitud tööd.

2-21-3359

Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtuleping sõiduki hooldamiseks oli sõlmitud hageja ja

kostja vahel ning milline tähendus on kostja väljastatud „volitusel“ (tl 10).

3.2. Maakohus viitas VÕS § 9 lg-le 1, §-le 635 ja § 637 lg-le 3. Vaidluse lahendamiseks on vaja

välja selgitada, kas lepingu sõiduki hooldamiseks sõlmis hageja kostjaga või kolmanda isikuga

ehk kes oli tehingu pooleks TsÜS § 67 lg 1 tähenduses ja tegi tehingu tegemiseks vajalikke

tahteavaldusi. Kohtu hinnangul saab sõiduki hooldusesse toomist ja võtmete üleandmist

käsitada otsese tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 2 mõttes.

3.3. Kostja selgituste kohaselt oli kostjal ja kolmandal isikul kokkulepe, et kolmas isik kasutab

sõidukit oma töökohustuste täitmiseks ja kostja tasub selle hoolduskulud. Järelikult oli kostjal

ja kolmandal isikul tööõiguslikust suhtest tulenev kokkulepe. Kohtule esitatud tõenditest

nähtub, et kostja tasus varem sõiduki hoolduse eest, millest võib järeldada, et kostja oli varem

sõlmitud sõiduki hoolduslepingu pooleks. Kolmandat isikut saab käsitada TsÜS § 132 lg 1

mõttes isikuna, keda kostja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses, ning tema poolt sõlmitud

lepingud on kostjale siduvad. Seda seisukohta toetab ka kostja antud volikiri, mille järgi palub

kostja saata arve tehtud tööde eest kostjale. Hagejal ei olnud alust arvata, et ta sõlmis lepingu

kolmanda isikuga, kui varem oli lepingu täitnud kostja ja kostja on volikirjas sõnaselgelt

tunnistanud kohustust tööde eest tasuda. Asjaolu, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel,

kinnitab ka see, et kostja on 11. novembril 2020 kohustuse osaliselt täitnud, tasudes 200 eurot

maksekorraldusega, mille selgitusse on märgitud vaidlusaluse arve number ja selgitus

„osamakse“ (tl-d 17–18). Kohus järeldas, et kolmas isik tegi tahteavalduse lepingu sõlmimiseks

kostja nimel ning kostja on seega lepingu pooleks ja tal on kohustus tehtud tööde eest VÕS §

637 lg 3 järgi tasuda.

3.4. Tähtsust ei ole sellel, kellele sõiduk kuulus, sest töövõtulepingu sõlmimise eelduseks ei ole

asja omandiõigus. Sõiduki hoolduslepingu saab sõlmida ka isik, kes ei ole sõiduki omanik.

3.5. Kostja volikirja ei saa käsitada võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes, sest sellega ei võeta

uut kohustust ega kinnitata olemasoleva kohustuse suurust.

3.6. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohtule esitatud arvest nr

134851 nähtub arve tasumise tähtaeg 17. juuli 2020. Kostja ei ole oma kohustust tähtaegselt

täitnud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi.

Kostja on arve osaliselt tasunud ning hageja on selle arvestanud VÕS § 88 lg 8 järgi osaliselt

viivise ja osaliselt põhivõla katteks. Kostjalt tuleb välja mõista tasumata põhivõlg 1021,31

eurot.

3.7. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hagejal kohustuse täitmata jätmisega viivitamisel

õigus nõuda viivist. Arvel on märgitud viivise suuruseks 0,1% päevas viivitatud summalt.

Kostja on vaidlustanud viivise suuruse, mida kohus käsitab viivise vähendamise taotlusena

VÕS § 113 lg 8 tähenduses. Kohtu hinnangul on hageja arvel märgitud viivis ülemäärane.

Tavapärane viivise määr majandustegevuses on kuni 0,02–0,05% päevas. Kohus vähendas

viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrani. Hageja nõuab viivise tasumist alates 11.

novembrist 2020, seega tuleb kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 1021,31 eurot alates 11.

novembrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 83,46 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

3.8. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 225

eurot ja õigusabikulud 340 eurot 5 t ja 40 min töö eest hinnaga 60 eurot/t. Samuti palus hageja

mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi. Kostja leidis, et hageja

2-21-3359

kulud on liialdatud. Maakohus viitas TsMS § 162 lg-le 1 ja § 163 lg-le 1. Kohtu hinnangul tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 200 eurot hagi rahuldatud osalt, sest kohtumenetlus

oli edukas. Hageja õigusabikulud on kohtu hinnangul mõistlikud ja põhjendatud, kuid kohus

vähendas õigusabikulusid proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Kohtu hinnangul on

mõistlik välja mõista õigusabikulud 4 t eest hinnaga 60 eurot/t, kokku 240 eurot.

Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, sh TsMS

§ 436 lg-d 1–4 ja § 442 lg-t 8. Kohus tugines otsuse tegemisel alusetult kostja omaksvõtule, ei

tuginenud osade järelduste tegemisel ühelegi asjas kogutud tõendile, jättis vastamata kostja

vastuväidetele ning tugines asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida sisuliselt ei

arutatud. Otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes kohus hagi rahuldas. Kohus kohaldas

ebaõigesti lahendis viidatud materiaalõiguse norme.

4.2. Kohus rajas otsuse asjaoludele, mille osas ta omistas kostjale alusetult omaksvõtu. Kostja

ei ole menetluses kordagi omaks võtnud, et vaidlusalused tööd olid tehtud või et ta oleks need

tööd vastu võtnud. Vastupidi, kostja on korduvalt rõhutanud, et kuna ta lepingut ei sõlminud ja

töid vastu ei võitnud, ei saa ta nõustuda, et tööd on tehtud.

4.3. Kostja väitis vaidluses läbivalt, et ta oli varem ühel korral tasunud hageja esitatud arve Q-

le kuulunud sõiduki remontimiseks ning tegi seda VÕS § 78 lg 1 alusel ehk täitis kolmanda

isikuna teise isiku lepingulise kohustuse. Kuna kostjal puudus hagejaga lepinguline suhe, ei

saanud hageja nõuda kostjalt järgnevate arvete tasumist. Maakohus ei ole nendele väidetele

otsuses vastanud.

4.4. Hageja muutis pärast kostja vastuväidete esitamist hagi alust. Kui varem väitis hageja, et

ta sõlmis lepingu kostjaga, hakkas ta menetluse käigus väitma hoopis seda, et kostja ühines Q

kohustusega VÕS § 178 mõttes. Kostja vaidles sellele vastu ja teatas kohtule, et ta ei anna luba

hagi aluse muutmiseks. Kohus ei ole kummagi poole pöördumisele reageerinud. Kohus ei ole

otsuse tegemisel tuginenud VÕS §-le 178. Kohus on hagi rahuldamisel tuginenud asjaoludele,

millele kumbki pool ei tuginenud.

4.5. Kohus ei andnud menetluses kummalegi poolele ühtegi selgitust. Muu hulgas ei selgitanud

kohus kostjale, milliseid asjaolusid ta peaks tõendama.

4.6. Kohtu seisukohad tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta jäid kostjale

arusaamatuks. 2. novembri 2021. a istungil esitas hageja uusi tõendeid, mille vastuvõtmisele

kostja vastu vaidles. Kohus teatas istungil, et teatab oma seisukoha tõendi asjakohasuse osas

täiendavalt, kuid ei teinud seda üheski hilisemas kohtumääruses ega kohtulahendis. Kostjale ei

ole teada, milliseid tõendeid pidas kohus asjakohasteks ja miks ning millistele tõenditele on

kohus vaidluse lahendamisel tuginenud. Tõendite kirjeldus lahendis puudub.

4.7. Maakohus luges otsuses kostja selgitustele viidates tõendatuks, et kolmas isik Q kasutas

sõidukit oma töökohustuste täitmiseks ja kostja pidi tasuma selle hoolduskulud, mille põhjal

kohus järeldas, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli tööõiguslikust suhtest tulenev kokkulepe.

Maakohus on teinud kostja selgitustest lubamatuid järeldusi ega ole lepingulise suhte

tuvastamisel tuginenud ühelegi tõendile. Kohus ei selgitanud kostjale kordagi, et vaidluses

2-21-3359

omab tähtsust tema ja Q vaheline töölepinguline suhe, ega teinud ettepanekut esitada selle kohta

tõendeid. Kostja avaldas korduvalt, sh 2. novembri 2021. a istungil, et 2020. a suveks, mil Q

viis sõiduki hageja juurde remonti, oli kostja ja Q tööleping lõppenud. Seega puudus kostjal Q-

ga lepinguline suhe. Samuti ei ole kostja kordagi väitnud, et tal oli töölepingust tulenev

kohustus tasuda Q sõiduki hoolduskulusid.

4.8. Maakohtu lahendi kohaselt nähtus kohtule esitatud tõenditest, et kostja tasus varem sõiduki

hoolduse eest, millest võib järeldada, et kostja oli varem sõlmitud sõiduki hoolduslepingu

pooleks. Otsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele kohus tugines. Kostja vaidles

istungil vastu ühele arvele, mida hageja soovis esitada, ja selle tõendi asjakohasuse kohta ei

võtnud kohus seisukohta. Kohus ei andnud kostjale võimalust tõendile vastata. Kohtu

põhjendustest ei ole võimalik järeldada, kas lisaks sellele ühele arvele esines veel mingeid

tõendeid, millest võiks järeldada korduvat arvete tasumist.

4.9. Kostja esitas kohtule taotluse nõuda hagejalt välja tõendid selle kohta, et hageja on paljude

aastate jooksul osutanud Q-le viimase sõiduki remontimise teenust, sh ajal, mil ta ei olnud veel

kostja töötaja. Kohus kostja taotlusele sisuliselt ei reageerinud ega vastanud.

4.10. Kohus tugines hagi rahuldamisel alusetult TsÜS § 132 lg-le 1. TsÜS § 132 lg 1

kohaldamise esmaseks eelduseks on teise isiku pidev kasutamine kellegi majandus- või

kutsetegevuses. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mille alusel ta tuvastas, et kostja kasutas

Q pidevalt oma majandus- ja kutsetegevuses. Vaidlusaluse remonditöö tegemise ajaks oli

töösuhe kostja ja Q vahel mitu kuud varem lõppenud, mida kostja esindaja kinnitas kahel

istungil. Kohus ei juhtinud kordagi kostja tähelepanu vajadusele tõendada, millal lepinguline

suhe lõppes. Kostja ei ole omaks võtnud, et Q pöördus hageja poole tööde tegemiseks kostja

esindajana või töötajana. Kostja ei kasutanud Q sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses.

Hagejal ei olnud alust pidada Q kostja esindajaks TsÜS § 132 lg 1 mõttes.

Hageja ei tuginenud hagi esitamisel TsÜS §-le 132, vaid asus menetluse käigus väitma, et kostja

ühines Q kohustusega. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja esindaja avaldas 2. novembri 2021.

a istungil, et hageja esitas nõude kostja vastu üksnes põhjusel, et Q ei ole nõuet tasunud ega

hageja pöördumistele vastanud.

Kui kohus oleks kostjale varem selgitanud, et peab kohaseks õigusnormiks TsÜS § 132 lg-t 1,

oleks kostja saanud esitada tõendeid, mis sellise järelduse ümber lükkavad.

4.11. Hageja nõude rahuldamiseks oleks kohus pidanud tuvastama, millise lepingu hageja ja

kostja omavahel sõlmisid ehk millise töö tegemises ja millistel tingimustel kokku leppisid.

Vaidlustatud otsuses puuduvad sellekohased põhjendused ja viited tõenditele. Kostja ei ole

nõustunud tööde tegemisega ega neid vastu võtnud. Seega oleks kohus lisaks poolte vahel

lepingu olemasolu tuvastamisele pidanud hindama VÕS § 637 lg 3 alusel, kas ja kuidas on

tasunõue sissenõutavaks muutunud. Maakohus seda teinud ei ole. Asjas puuduvad tõendid selle

kohta, millise töö tegemises pooled kokku leppisid ja millise töö hageja tegelikult tegi. Kohus

on nende asjaolude tuvastamise vajadusest ebaõigesti kõrvale hoidnud, omistades kostjale

alusetult omaksvõtu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

2-21-3359

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates 1. jaanuarist 2022 kehtivas

redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1

esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1021,31 eurot ja alates 11. novembrist 2020

sissenõutavaks muutuva viivise 0,1% põhinõudest (1,021 eurot) päevas. Seega ei ületa hageja

põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru hagi esitamise ajal, mistõttu on tegemist

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

7. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10

otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele

TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei

ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka

Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt

mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma

ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust.

Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16,

p 13).

8. Praeguses asjas on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse

osas, milles hagi rahuldati põhinõude ja viivise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Tutvunud asja materjalide, maakohtu

otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et ehkki maakohus on asja lahendamisel

eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel ja esineb ka menetlusõiguse normi rikkumisi, ei

ole need mõjutanud asja lahendust osas, milles hagi rahuldati. Seega ei esine alust

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi. Maakohus on lõppastmes

põhjendatult leidnud, et kostjal on kohustus arve nr 134851 tasuda ning hagejal on õigus nõuda

arve tasumisega viivitamise korral viivist.

9. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et leping sõiduki hooldamiseks TsÜS § 67 ja VÕS § 9

lg 1 tähenduses on 10. juulil 2020 sõlmitud, s.o mitmepoolse tehingu sõlmimiseks vajalikud

tahteavaldused on hageja ja Q poolt tehtud. Vaidluse all on olnud see, kelle vahel see leping

2-21-3359

sõlmiti, s.o kas tööde tellija oli Q või kostja, ning kas juhul, kui lepingu pooleks oli Q, on kostja

tema kohustuse üle võtnud. Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hageja väited selle kohta,

millise sisuga leping sõlmiti, kas leping on täidetud ja kas tööd on vastu võetud.

10. Maakohus leidis, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel, tuginedes järgnevale: tõendid,

millest nähtub, et kostja tasus varem sõiduki hoolduse eest; kostja antud „volitus“, milles ta

palub saata arve tehtud tööde eest kostjale; asjaolu, et kostja on 11. novembril 2020 lepingust

tuleneva kohustuse osaliselt täitnud, tasudes 200 eurot maksekorraldusega, mille selgitusse on

märgitud vaidlusaluse arve number ja selgitus „osamakse“ (tl-d 17–18). Maakohus viitas ka

kostja selgitustele, mille kohaselt tal oli Q-ga kokkulepe, et Q kasutab sõidukit töökohustuste

täitmiseks ja kostja tasub selle hoolduskulud. Maakohus leidis, et Q saab käsitada TsÜS § 132

lg 1 mõttes isikuna, keda hageja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses, ning tema sõlmitud

lepingud on kostjale siduvad.

11. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et asjakohane norm on praegusel juhul TsÜS §

132 lg 1. TsÜS § 132 reguleerib ühe isiku vastutust teise isiku eest kohustuse täitja ja kohustuse

täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes, eelkõige juhul, kui lepingupool kasutab teist isikut

enda asemel lepingu täitmiseks ja see isik tekitab kahju teisele lepingupoolele (Riigikohtu 5.

oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 15). Praeguses asjas ei ole küsimus selles,

kas kostja vastutab hageja ees mingi Q teo ja sellega tekitatud kahju eest, vaid selles, kas Q on

sõlminud kostja nimel lepingu, mis on kostjale siduv. See on küsimus tehingu tegemisest

esindaja kaudu ja selle siduvusest esindatavale, mistõttu asjassepuutuvad õigusnormid on TsÜS

8. peatüki sätted, täpsemalt §-d 115–118.

12. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks

esindusõigus. Seega tuleb välja selgitamiseks, kas leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, hinnata,

kas Q sõlmis hagejaga lepingu kostja nimel ja kas tal oli selleks esindusõigus.

12.1. TsÜS § 116 lg 1 kohaselt võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti

võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Lõige

2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või

muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud

sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku nimel.

12.1.1. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et Q oli kostja töötaja, kuid kostja väitel ta

seda lepingu sõlmimise ajal 10. juulil 2020 enam ei olnud. Pooled ei ole esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et lepingu sõlmimise ajal oli Q kostja töötaja. Samuti ei saa poolte väidetest ja

esitatud tõenditest järeldada seda, et leping oleks seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.

Selle järelduse tegemiseks ei piisa kolleegiumi arvates üksnes kostja 2. novembri 2021. a

kohtuistungil avaldatust, et ajal, mil Q töötas Soomes kostja juures, töötas ta autoga ettevõtte

heaks (tl 57). Seega ei kohaldu TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatud eeldus.

12.1.2. Siiski tuleb kolleegiumi hinnangul TsÜS § 116 lg 1 järgi lugeda, et Q sõlmis lepingu

kostja nimel kas otseselt, väljendades seda lepingu sõlmimisel hagejale (§ 116 lg 1 esimene

alternatiiv), või vähemalt tulenes see tehingu tegemisega seotud asjaoludest (§ 116 lg 1 teine

alternatiiv). Kolleegium järeldab seda esiteks asjaolust, et vaidlusalune arve nr 134851 on

väljastatud kostja nimele (arvel on kliendina märgitud kostja (tl 8)), mis viitab sellele, et Q

sõlmis lepingu kostja nimel. Maakohus tuvastas, et ka varem oli sama sõiduki hoolduse ja

remondi eest tasunud kostja (vt tl 7, millest nähtuvalt tasus kostja ajavahemikus 10. september

2-21-3359

2019 kuni 2. detsember 2019 kolm eri arvet), kusjuures hageja 16. augustil 2019 esitatud arvest

nr 132389 (tl 58) ja selle tasumisest kostja poolt 10. septembril 2019 (tl 7) nähtub, et kostja

mitte ei tasunud Q-le esitatud arvet, vaid arve oligi esitatud kostjale (kostja on ka sellel arvel

märgitud kliendina). Nende tõenditega ei ole kooskõlas kostja selgitus, et ta tasus Q-le esitatud

arveid kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 tähenduses. Seda, et leping sõlmiti kostja nimel,

kinnitab kaudselt ka kostja 12. augusti 2020. a „volitus“, milles ta palub esitada arve kostja

nimele ja „volitab“ selle tasuma (tl 10). Ehkki kostja tahteavalduse sõnastus ei ole õiguslikult

korrektne, saab kirjast siiski välja lugeda kostja soovi, et arve vormistataks kostja nimele, ja

lubaduse arve ära maksta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et seda, et leping sõlmiti kostja

nimel, kinnitab ka asjaolu, et kostja täitis kohustuse osaliselt (200 euro ulatuses) 11. novembril

2020 (tl 17). Seejuures ei viidanud kostja makse selgituses ka sellele, et ta oleks täitnud kellegi

teise kohustuse.

12.2. Esindaja (Q) tehtud tehingu kehtivuseks esindatava (kostja) suhtes peab esindajal olema

tehingu tegemiseks ka esindusõigus. Esindusõigus võib tuleneda seadusest või selle võib anda

tehinguga (volitus) (TsÜS § 117 lg 2).

12.2.1. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt toimub volituse andmine esindatava poolt tahteavalduse

tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele

(TsÜS § 118 lg 1). Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid,

millest nähtuks vastava tahteavalduse tegemine kostja poolt Q-le, hagejale või avalikkusele.

12.2.2. TsÜS § 118 lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine

mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus

tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel

esindajana, ja talub selle isiku sellist käitumist, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.

Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel on need eeldused praegusel juhul täidetud.

Arvestades, et Q oli varem sõlminud hagejaga sõiduki hooldamiseks või remontimiseks

lepinguid, mille alusel käsitati kliendina kostjat ja väljastati arve kostjale, kes selle ka tasus, oli

hagejal mõistlik alus uskuda, et Q-le on antud volitus kostja nimel sõiduki hoolduse ja remondi

lepingute sõlmimiseks. Kostja teadis, et Q tegutseb hagejaga sõiduki remondi ja hoolduse

lepingute sõlmimisel kostja nimel esindajana, ja talus sellist käitumist, mida kinnitab nii hageja

väljastatud arvete maksmine kui ka 12. augusti 2020. a „volitus“.

12.3. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Q sõlmis vaidlusaluse lepingu kostja esindajana ning

leping kehtis kostja suhtes. Seega leidis maakohus lõppastmes õigesti, et lepingu pooled olid

hageja ja kostja.

13. Kolleegium lisab, et isegi kui leida, et algne leping oli sõlmitud Q enda nimel, saab asjas

esitatud tõenditest igal juhul järeldada seda, et kostja on arve nr 134851 tasumise kohustuse üle

võtnud. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle

võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kostja tahteavaldus

kohustuse ülevõtmiseks sisaldub kolleegiumi hinnangul kostja 12. augustil 2021 hagejale

saadetud „volituses“. Seda tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 teise lause kohaselt tõlgendada

nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. 12.

augusti 2021. a volituses kostja volitas tasuma arve nr 134851 ning palus see esitada kostja

nimele kostja seadusliku esindaja e-posti aadressile. Kolleegiumi hinnangul pidi hagejaga

sarnane mõistlik isik mõistma kostja tahteavaldust nii, et kostja soovis olla kohustusega seotud,

s.o kui ta juba varem ei olnud kohustatud isik, siis selleks saada, ja lubas arve nr 134851 tasuda.

Arvestades, et kostja soov oli, et arve vormistataks tema nimele, ei ole kolleegiumi hinnangul

tegemist kohustuse ülevõtmisega kohustusega ühinemise teel VÕS § 178 lg 1 tähenduses, vaid

2-21-3359

kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 lg 1 tähenduses nii, et kolmas isik astub senise võlgniku

asemele. Juhul, kui hageja ei vastanud kostja e-kirjale otsese tahteavaldusega (sellekohast

tõendit ei ole menetluses esitatud), väljendus tema kaudne tahteavaldus võlgniku vahetumiseks

kostjale tema nimele väljastatud arve edastamises ja selle tasumise nõudmises (TsÜS § 68 lg

3). Kostja ei ole vaielnud menetluses vastu hageja väitele, et hageja on arve nr 134851 kostjale

esitanud ja nõudnud selle tasumist.

14. Eelnevast tulenevalt on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kostja on arve nr

134851 tasumiseks kohustatud isik. Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele väidetele märgib

kolleegium järgmist.

15. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on (otsuses

on ekslikult märgitud „ei ole“) teinud arvel märgitud tööd, ja leidis, et kostjal on VÕS § 637 lg

3 järgi kohustus tööde eest tasuda. Nimetatud sätte kohaselt muutub töövõtja tasunõue

sissenõutavaks töö valmimisest. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus omistas

kostjale põhjendamatult omaksvõtu selle kohta, et vaidlusalused tööd on tehtud ja kostja on

need vastu võtnud.

15.1. Kolleegium möönab, et maakohus on ekslikult märkinud, et tööde tegemise osas vaidlust

ei ole. Kostja on nt 2. novembri 2021. a kohtuistungil avaldanud, et arve esitamine ei tõenda,

kas töid üldse tehti, ning tema ei tea, kas auto üldse remondis käis (kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:08:58 (tl 57)). Eelnev ei mõjuta aga maakohtu järeldust selle kohta, et kostjal on

VÕS § 637 lg 1 järgi kohustus tööde eest tasuda. Kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi

asjaolu ega tõendit, millest nähtuks, et arvel nr 134851 märgitud töid ei ole tegelikult arvel

märgitud mahus tehtud. Samuti ei ole vaidlust selles, et Q, kes eespool tuvastatu kohaselt

tegutses lepingu sõlmimisel ja täitmisel kostja esindajana, võttis hooldatud või remonditud auto

ja seega ka hageja tehtud tööd hagejalt vastu (VÕS § 637 lg 4). Seega oli hageja tasunõue

muutunud sissenõutavaks. Lisaks on kostja töö tegemist ja selle eest esitatud arve

aktsepteerimist kinnitanud 12. augusti 2020. a „volitusega“, millega ta lubas töö eest maksta, ja

11. novembril 2020 töö eest osaliselt tasumisega.

15.2. Kuna kostja oli hageja poolt kohustuse täitmisena pakutu (s.o hooldatud või remonditud

auto) vastu võtnud ja kinnitanud ka töö eest esitatud arve aktsepteerimist, tuleb VÕS § 76 lg 4

järgi eeldada, et kokku oli lepitud arvelt nr 134851 nähtuvate tööde tegemises (s.o remont ja

selle käigus kasutatud varuosade ja vahendite maksumus) ning tööd tehti kohaselt. Kui kostja

leiab, et kokku oli lepitud milleski muus või et arvelt nähtuvaid töid ei ole tegelikult tehtud, tuli

kostjal tuua kohtu ette vastavad asjaolud ja neid tõendada, mida kostja menetluses ei teinud.

Lisaks, erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et kostja 12. augusti 2020. a „volitus“ käsitatav

deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostja kinnitas oma kohustust arve nr 134851 tasuda,

mistõttu tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et kohustust tegelikult ei ole, lasus kostjal.

Ehkki maakohus kostjale tema tõendamiskoormust ei selgitanud, ei ole see kolleegiumi

hinnangul oluline menetlusõiguse rikkumine ega ole mõjutanud asja lahendust. Sisuliselt ei

väitnud kostja maakohtu menetluses seda, et arvelt nähtuvaid töid ei ole tehtud, vaid tema väide

oli, et kuna tema ei ole lepingut sõlminud ega töid vastu võtnud, ei tea ta seda, kas auto üldse

remondis käis, ega saa nõustuda, et tööd oleksid tehtud (vt 2. novembri 2021. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:08:59 (tl 57)). Seega ei toonud kostja maakohtus esile asjaolusid, mille

tõendamise vajadust kohus oleks saanud selgitada. Lisaks ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses

toonud esile ühtegi asjaolu ega viidanud ühelegi tõendile, millest võiks tuleneda, et töid

tegelikult ei tehtud.

2-21-3359

15.3. Kolleegium märgib, et kirjeldatud tõendamiskoormuse jaotus kehtib ka juhul, kui leida,

et algne leping oli sõlmitud hageja ja Q vahel ning kostja 12. augusti 2020. a „volitus“ ei olnud

mitte deklaratiivne võlatunnistus, vaid Q kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lg 1 järgi (vt

määruse p 13). VÕS § 176 lg-st 1 tulenevalt võib kostja ka kohustuse ülevõtjana esitada

võlausaldaja nõudele võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest tuleneva

vastuväite, et kohustust ei ole tekkinud, kuna töid ei ole tegelikult tehtud. Ka sel juhul tuleb

siiski arvestada seda, et Q (kui algne võlgnik) on tööd hagejalt vastu võtnud, mistõttu VÕS §

76 lg-st 4 tulenevalt oli kostjal kohustus tõendada, et neid tegelikult ei tehtud.

16. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja muutis hagi alust. Kostja loeb hagi aluse

muutmiseks seda, et kui esialgu väitis hageja, et leping oli sõlmitud kostjaga, siis menetluse

jooksul väitis hageja, et kostja ühines Q kohustusega VÕS § 178 mõttes (vt hageja 30. aprilli

2021. a seisukoha p 1 (tl 41); 18. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:07:55)).

Samuti viitas hageja, et kostja võis Q kohustuse üle võtta (samas, p 4 (tl 41 pöördel)). Hageja

viitas kohustuse ülevõtmisele ja sellega ühinemisele pärast seda, kui kostja oli hagi vastuses

väitnud, et tal oli Q-ga kokkulepe, mille alusel kostja tasus Q sõiduki arved. Kolleegiumi

hinnangul ei ole tegemist hagi aluse muutmisega. Hageja ei muutnud oma nõude aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes, vaid esitas uue või alternatiivse

õigusliku käsitluse selle kohta, millisel õiguslikul alusel on hagejal tekkinud kostja vastu hagis

esitatud nõue. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte õiguslike väidetega

ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab õigust vastavalt asjas tuvastatud asjaoludele

ise. Kui maakohtu hinnangul ei olnud VÕS § 178 kohaldamiseks alust, vaid ta rahuldas hagi

teisel õiguslikul alusel, siis ei pidanud maakohus VÕS §-i 178 otsuses eraldi käsitlema.

17. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohtu seisukohad tõendite vastuvõtmise või

sellest keeldumise kohta jäid talle arusaamatuks. Konkreetselt viitab kostja hageja poolt 2.

novembri 2021. a kohtuistungil esitatud arvele nr 132389 (tl 58), leides, et maakohus pole

võtnud seisukohta tõendi asjakohasuse osas.

17.1. Maakohtu 2. novembri 2021. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt võttis maakohus hageja

esitatud arve vastu, kuid märkis, et võtab tõendi asjakohasuse osas seisukoha otsuses

(kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:03:35 (tl 56 pöördel)). Seega on arve nr 132389 tõendina

asja materjalide juurde võetud ja see pidi olema 2. novembri 2021. a kohtuistungil arusaadav

ka kostjale. Asja materjalidest ei nähtu, et kõnealune dokument oleks esitatud menetluse sellises

etapis, mil tõendite esitamine ei olnud enam lubatud.

17.2. Otsuses ei ole maakohus sellele tõendile konkreetselt viidanud. Maakohus on märkinud,

et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on sama sõiduki suhtes varem töid teinud ja selle eest on

tasunud kostja. Kolleegium märgib, et see, et kostja tasus hagejale sõiduki hoolduse eest, nähtub

mh kõnealuselt arvelt nr 132389 koosmõjus hageja esitatud pangakonto väljavõttega (tl 7).

Sellega, et maakohus arvele nr 132389 otsuses selgelt ei viidanud, rikkus maakohus siiski TsMS

§ 442 lg-st 8 tulenevat kohustust analüüsida otsuses kõiki tõendeid. Tegemist ei ole aga

menetlusõiguse olulise rikkumisega ja see ei ole mõjutanud asja lahendust, kuna kõnealune

tõend toetab maakohtu otsuses tehtud järeldusi.

17.3. Kostja väide, et maakohus ei andnud talle võimalust tõendile vastata, ei ole põhjendatud.

Maakohtus 2. novembril 2021 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja sai esitada

arve nr 132389 kohta oma seisukoha (vt ajamärk 00:02:09 (tl 56)).

18. Põhjendamatu on kostja etteheide, et ta esitas kohtule alternatiivse taotluse nõuda hagejalt

välja tõendid selle kohta, et hageja on paljudel aastatel osutanud Q-le sõiduki remontimise

2-21-3359

teenust, kuid kohus kostja taotlusele ei reageerinud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

esitanud maakohtule taotluse tõendite kogumiseks TsMS § 236 lg 2 tähenduses. Kostja on 5.

mai 2021. a menetlusdokumendis taotlenud, et kui kohus peaks rahuldama hageja taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks, küsitaks tunnistajatelt ka seda, kas hageja ja Q on ka varem

sõlminud lepinguid sama sõiduki remontimiseks (tl-d 45 pöördel – 46). Maakohus tunnistajaid

üle ei kuulanud. Taotlust hagejalt mingite tõendite väljanõudmiseks ei ole kostja menetluses

esitanud.

19. Kostja heidab maakohtule ette seda, et kohus tegi kostja selgitustest valed järeldused, et Q

kasutas sõidukit töökohustuste täitmiseks ning kostja ja Q vahel oli töölepinguline suhe ja

kokkulepe hoolduskulude tasumise kohta.

19.1. Õige on kostja osundus, et ta oli kohtule avaldanud, et 2020. a suveks, mil Q viis sõiduki

hageja juurde remonti, oli kostja ja Q tööleping lõppenud (vt 2. novembri 2021. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:11:53 (tl 57)). Tõendeid selle kinnitamiseks ei ole kostja esitanud.

Ebatäpne on kostja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei ole kordagi väitnud, et tal oli töölepingust

tulenev kohustus tasuda Q sõiduki hoolduskulusid. Kostja on menetluses väitnud, et tal oli

tööandjana Q-ga kokkulepe, et ta tasub Q eest varasemad sõiduki arved ja tasaarvestab tasutud

summa töötasude arvelt (vt kostja 16. aprilli 2021. a vastus hagile (I kd, tl-d 29 ja 29 pöördel)).

Lisaks on kostja avaldanud, et kostja maksis arveid ajal, mil Q Soomes kostja juures töötas,

kuna ta töötas autoga ettevõtte heaks (2. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:11:53 (tl 57)). Seega, isegi kui tegemist ei olnud töölepingust tuleneva kohustusega ja

vaatamata sellele, et kostja ja Q kokkuleppe täpne sisu ja ulatus on ebaselge, on kostja

menetluses ise välja toonud, et tal oli Q-ga kokkulepe sõiduki hoolduskulude kandmise kohta.

Samuti on kostja ise kinnitanud, et mingil ajal töötas Q autoga kostja ettevõtte heaks.

19.2. See, millal täpselt lõppes Q ja kostja töösuhe ning millised olid nende omavahelised

kokkulepped, ei ole aga praeguse asja lahendamisel oluline. Kolleegium leidis eelnevalt, et Q

sõlmis hagejaga lepingu kostja nimel tema esindajana ning TsÜS § 118 lg 2 järgi tuleb lugeda,

et ta oli volitatud kostja nimel sõiduki hooldus- ja remondilepinguid sõlmima. Asjas ei ole

väidetud ega tõendatud, et kostja oleks volituse tagasi võtnud või et volitus oleks mõnel muul

TsÜS § 125 lg-s 2 nimetatud alusel lõppenud. Ainuüksi see, et lõppes Q ja kostja töösuhe, ei

mõjuta praegusel juhul Q volitatuks lugemist TsÜS § 118 lg 2 järgi, kui hageja sellest ei teadnud

ega pidanudki teadma. Lisaks, isegi kui leida, et Q ei sõlminud algselt lepingut kehtivalt kostja

nimel, saab tuvastatud asjaoludel igal juhul järeldada seda, et kostja on arve nr 134851 tasumise

kohustuse üle võtnud (vt määruse p 13).

20. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette ka seda, et kohus ei andnud menetluses

kummalegi poolele ühtegi selgitust ega selgitanud kostjale, milliseid asjaolusid ta peaks

tõendama. Kostja ei ole avaldanud, et ta ei oleks maakohtu selgituskohustuse rikkumise tõttu

teadnud, milliseid asjaolusid ta pidi menetluses tõendama, ega saanud nende kohta seetõttu

tõendeid esitada. Kostja ei täpsusta ka seda, mille kohta maakohus selgitused andmata jättis.

Seega ei ole kolleegiumil võimalik järeldada, et maakohus oleks oma kohustusi rikkunud

sedavõrd, et see võis mõjutada asjas tehtud lahendit. Kostja ainus konkreetne etteheide

selgitamiskohustuse rikkumise kohta on see, et maakohus ei selgitanud talle, et vaidluses omab

tähtsust kostja ja Q töölepinguline suhte, ega teinud ettepanekut esitada selle kohta tõendeid, sh

töösuhte lõppemise aja kohta. Nagu kolleegium eespool leidis, ei oma kostja ja Q töösuhte

täpsed asjaolud ja selle lõppemise täpne aeg asja lahendamisel tähtsust (vt määruse p 19.2).

21. Kolleegium ei nõustu ka kostja etteheitega, et otsusest ei ole võimalik mõista, milliseid

tõendeid on kohus arvestanud ja milliseid mitte ning milliseid asjaolusid ta milliste konkreetsete

2-21-3359

tõendite alusel tuvastas. Maakohus on otsuses viidanud tõenditele ja otsusest on üldiselt aru

saada, milliseid tõendeid kohus on arvestanud ja milliseid asjaolusid nende alusel tuvastanud.

Kolleegium möönab, et tõendite analüüs oleks võinud olla täpsem ning maakohus on jätnud

mõnele tõendile viitamata (vt määruse p 17.2), kuid ei ole alust arvata, et eelnev võis mõjutada

asja lahendust.

22. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 järgi. Ehkki maakohus on ebaõigesti

kohaldanud TsÜS §-i 132 ja esineb menetlusõiguse normi rikkumisi, ei ole need mõjutanud

asja lahendust hagi rahuldamise osas.

23. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

24. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (225 eurot).

25. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa